Tapa mõis

1482. aastal, kui Tapa küla esmakordselt mainitakse kirjalikes allikates, läänistati Jürgen Metztackenile kaks adramaad Tapa küla juures. 1570. aastal andis kuningas Johann III Tapa küla Thomas Wegesackile eluks ajaks kasutada. Sel ajal kuulus Tapa küla Albu mõisa juurde kuuluvana Reinevere (Reinofer) vakusesse Paide linnuseläänis.

1598. aastal kuulus küla Hans Nienborgile. 1613. aastal kuulus kogu Reinoferi vakus sõjakomissar Adam Christiansson Schrapferile. 1619. aastal sai leitnant Wolter von Tiesenhausen küla lühiajaliselt oma valdusse ja 1623. aastal on Tapa küla taas Adam Christiansson Schrapferi valduses.

Kuningas Gustav Adolf kinkis 1630. aastal Tapa küla koos selle juurde kuuluva mõisaga Wolter von Tiesenhausenile.
10.03.1649 pantis Wolter von Tiesenhausen Tapa mõisa Caspar Strahlbornile. 1688. aastal on mõis redutseeritud mõisate nimekirjas.

Peale Põhjasõda andis Vene restitutsioonikomisjon reduktsiooniga mõisa von Tiesenhausenitele tagasi. Mõisa omanik Wolter von Tiesenhausen suri 1649. aastal ja mõisa päris tema poeg Adam Johann von Tiesenhausen. 1694. aastal on märgitud Tapa mõisa valdajaks Adam Johanni poeg kindralleitnant Wolter Heinrich von Tiesenhausen, kes olevat olnud Prantsuse kuninga teenistuses. Ta suri 1719. aastal Hamburgis vallalisena ja ilma järeltulijateta. Aastal 1700 on mainitud ka tema venda Erich Johann von Tiesenhausenit (surn. 1728).

Lähim pärija oli vendade õde Margaretha Charlotta von Tiesenhausen. 1730. aastal päris Tapa mõisa Erich Johann von Tiesenhauseni tütar Margarethe Charlotte von Ermes, kes oli teisest abielust Berend Wolmar von Brandt`iga saanud nime Brandt. Margarethe Charlotte suri 16.06.1755 ja mõisa päris 1764. aastal tema poeg Johann Arendt von Ermes. Ta suri samal, 1754. aastal ja mõisa pärisid tema pojad Erich Friedrich ja Caspar Wilhelm von Ermes. 10.07.1768 on sõlmitud müügileping, mille järgi Erich Friedrich von Ermes müüs Tapa mõisa oma õe Wilhelmine Louise mehele, kammerjunkur Hans Heinrich von Liphart`ile. Mõis maksis 28 000 hõberubla. Juba aasta pärast müüs kammerjunkur von Liphart mõisa edasi oobristleitnant krahv Karl von Manteuffel`ile hinnaga 28 000 hõberubla. Arvatavasti suri Karl von Manteuffel enne kui mõis jõuti tema nimele kinnistada, sest 1775. aastal müüs Hans Heinrich von Lipharti õde Wilhelmine Louise von Liphart mõisa rüütelkonna sekretär Johann Woldemar von Stackelbergile. Mõisa hind oli 43 000 hõberubla.

1777. aastal sai mõisa valdajaks ostu läbi kapten Friedrich Wilhelm von Baggehufwudt hinnaga 45 000 hõberubla.

1787. aastal oli mõis avalikus müügis ja selle ostis ära Gideon Ernst von Fock. Kahe aasta pärast, 1789. aastal rentis Gideon Ernst von Fock Tapa mõisa Jakob Petersonile rendilepingu alusel.

Maanõunik Gideon Ernst von Fock (sünd. 12.09.1755) oli avaldanud soovi, et mõisa pärimine peab edasi minema meesliinipidi (fideikomiss). Ta suri 10.05.1827 ja 14.08.1828 aastal õigusjõu saanud testamendi järgi päris mõisa tema poeg Alexander Ferdinand von Fock (11.12.1795 – 10.03.1883). Ülemmaakohtu korraldus on selle kohta koostatud 31.08.1828.

25.03.1891. a. koostati Rakvere-Paide kinnitusjaoskonna ülema määrus, mille järgi oli pärija Alexander Ferdinand von Focki poeg Axel Magnus Eduard Ludwig von Fock (28.04.1849 – 09.02.1929). Talle kinnistati ka Karkuse mõis. Mõisate hind oli 92 643 + 62 000 rubla.

Eesti Vabariigi maaseadusega 25.10.1919 võõrandati mõisad Eesti riigile.

Aastal 1732, kui Põhjasõja lõpust ja suurest katkust oli möödas 11 aastat, oli Tapa külas vakuraamatute järgi 23 talupoega oma peredega. Sel ajal oli Tapa mõisnikuks Erich Johann von Tiesenhauseni tütar Margarethe Charlotte von Brandt. Talupojad olid veel kõik ilma perekonnanimedeta. Oli tavaline, et talupoega kutsuti kas tema isa nimega oma nime ees või hoopis talu nime järgi, kus ta elas. Selle vakuraamatu järel saame teada, mis olid talupoegade nimed 1732. aastal Tapa külas:

Tofri Ado, Carli Andres, Pabo Tenno, Ewerti Maddis, Joachni Mart, Käri Jüri, Tohmma Tenno, Pajo Mart, Pärnna Jüri, Nau Tennis, Pertels Eitbe, Otza Thommas, Wiena Jaan, Madise Tenno, Krüger Jaan, Sepa Pertli Teno, Tuhbi Jüri, Siemmo Petter, Wachi Tohmas, Jaanni Michel, Wabadick Hinrich, Pertli Hanso Tenno, Siemmo Teno.
Tublid mehed olid nad kõik, sest Põhjasõja ajal oli Tapa külas päris korralik laastamistöö korda saadetud ja talusid maha põletatud. Nemad aga jäid paigale ja ehitasid oma küla jälle üles.

Andmed: EAA katastrite register

Tapa mõis

Tapa mõis rajati 17. sajandi teisel kümnendil ning asub praegusest Tapa linnast edelas. Mõisale kuulusid kaks karjamõisa: Niido (Nido) ja Valgma (Walgma).

1820. aastatel ehitatud peahoone oli omal ajal üks uhkematest klassitsistlikest härrastemajadest. Ühekorruselist kelpkatusega hoonet iseloomustas esifassaadil paiknev kõrge astmikfrontooniga portikus. Külgmised madalamad risaliidid kandsid kolmnurkfrontoone. Peasissekäigu ees asus pandus.

1942. aasta jaanuaris põles momendil tühjana seisnud mõisahoone maha ning järele jäid vaid kiviseinad. Tulekahju põhjustas päeval jäätunud torude üles sulatamine leeklambiga. Soojustamiseks kasutatud saepuru süttis hilja õhtul. Paraku avastati tulekahi liiga hilja ning härrastemaja ei õnnestunud enam päästa. Säilisid ainult keldrikorrusel asuvad ruumid. 1955. aasta paiku taastas vene sõdurite ehitusrood hoone, kuid mitte enam endisel kujul.
I Eesti Vabariigi ajal, aastatel 1920 – 1930 asus mõisas 1. soomusrongirügemendi staap ja ohvitseride kasiino. Esimene kasiino rajati Tapa mõisniku von Focki ajal ehitatud viinavabrikusse, mis oli tuntud selle poolest, et 1921. aastal aeti seal piiritust katsepartiina turbasamblast. Kasiinos korraldati peoõhtuid, toimusid laulukooride (allohvitseride segakoor) harjutused ja muud rügemendi üritused. Kasiino lõpetas tegevuse Nõukogude võimu kehtestamisega. 1980. aastal viinavabrik lammutati. Kõrvalhoonetest (mille kohal praegugi asub kaitseväe territoorium) ei ole alles praktiliselt mitte midagi.

Tapa mõisnikepere pärinemine

8.02.1745 sai von Fockide perekond Rootsi kuninganna Christina diplomi järgi Eesti pärisrahvaks. Von Fockide sugupõlv saab alguse Rootsi linnast Westfahlenist. Esialgselt oli von Fockide sugupuu algallikaks Kuramaa perekond Bruckenid, kuid nad kasutasid erinevaid suguvõsa vappe.

Esimesed von Fockid Eestimaal on teada Kirbla kirikukogu alla kuulunud Padise Kloostri külakohast 13. sajandist. Nendeks olid Jürgen von Fock ning tema abikaasa Vibecke Sohd. Nende poeg Heinrich von Fock oli Taani ajal mõisavalitseja Kuressaares, alampolkovnik Poola sõjaväeteenistuses. Heinrichi abikaasa oli Katharina von Sacken, kellega sündis poeg Hans von Fock (sünd. 1547 Edise mõisas Lüganuse kirikukogus).

Hans oli sõjaväeline komandant Kuressaares ja Sadala mõisnik Juuru kirikukogus. 1577. aastal tsaar Ivan Vassiljevitši röövretke ajal Eestisse langes Hans venelaste kätte vangi ja suri teadmata ajal Moskvas. Hans von Fock oli abielus Hedwig von Luggenhuseniga, kellega neil oli poeg isalt päritud nimega Hans von Fock (sünd. 09.07.1575, surn. 1640).
Oma ametitelt oli Hans von Fock raehärra Narvas ja Eestimaa maanõunik. Noor Hans oli aga juba kuue mõisa pärushärra: Voka mõis Jõhvi kirikukogus, Konju mõis Jõhvi kirikukogus, Patsu mõis Martna kirikukogus, Idavere mõis Haljala kirikukogus, Võivere mõis Simuna kirikukogus ja Repniku mõis Vaivara kirikukogus. Hans abiellus 03.09.1611 Helena von Pröbstinguga, kes suri 1670. aastal. Abielust sündis neile poeg Gideon von Fock (1625 – 1710).

Gideonist sai Võivere, Avanduse ja Sagadi mõisate pärushärra. Sõdis kuus aastat Saksamaal, oli kindral-adjudant Liivimaa armees, alates 1651. aastast Rootsi looduseuurija, 1657. aastal võttis osa Poola sõjast, ja oli maanõunik Eestis. Gideon von Fock oli abielus kaks korda: esimene abielu sõlmiti 02.10.1655 Tallinnas, abikaasaks Anna Elisabeth von Glasenapp (sünd. ja surn. teadmata). Teine abielu oli Hedwig Margaretha von Lantinghauseniga (sünd. ja surn. teadmata). Teisest abielust sündis peresse poeg Hans Heinrich von Fock, kellest sai Võivere, Avanduse ja Sagadi mõisate pärija. Tema sünni- ja surmaaeg on teadmata.

Hans Heinrich oli vabatahtlik Rootsi ihukaitseväes, leitnant Noarootsis asunud Rootsi rügemendi teenistuses alates 26.09.1688, sai 07.12.1700 kapten-leitnandi auastme, 08.02.1701 mereväe kapteni ja alates 01.02.1702 ülemkapteni auastme mereväes. Läks erru 22.10.1706 ja oli meeskohtunik Eestis. Hans Heinrich von Fock oli abielus kaks korda: esimene abielu sõlmiti 30.01.1698 Tallinnas, abikaasa Elsa Elisabeth von der Pahlen (sünd. 19.12.1678, surn. teadmata). Teine abielu sõlmiti 16.02.1711 Tallinnas, abikaasa Christina von Bistram (sünd. 12.02.1694, surn. 02.12.1725). Teisest abielust sündis poeg Johann Ernst von Fock (sünd. 1721, surn. 24.08.1782).

Johann Ernst von Fockist sai Sagadi mõisnik, Karkuse mõisa omanik Ambla kirikukogus ja Kavastu mõisa omanik Haljala kirikukogus. Johann Ernst oli Eesti Rüütelkonna peamees, maanõunik Eestis ja rahukohtunik alates 1767. Abiellus 26.06.1747 Tallinnas Eleonore Marie von Zoegega (sünd. 07.05.1723, surn. 25.07.1767 Tallinnas). Abielust sündis neli last, viimane neist oli Gideon Ernst von Fock (sünd. 12.09.1755, surn. 10.05 1827 Sagadis).

Gideon Ernst õppis 1775 Göteborgis, oli ringkonnakohtuniku kohataotleja 1783 – 1787, meeskohtunik 1789 – 1792, ülemkohtu kohataotleja 1795 – 1799, meeskohtunik 1800 – 1803 ja maanõunik Eestis 1809 – 1810.
Gideon Ernst von Fock ostis Tapa mõisa von Tiesenhausenite suguvõsalt, kellede käes oli mõis juba 1629 aastal, nii sai temast Sagadi, Karkuse, Kavastu ja nüüdsest ka Tapa mõisate omanik. Gideon Ernst abiellus 05.07.1784 Purilas Juliana Jakobina von Nelffreichiga (sünd. 25.08.1765 Purilas, surn. 17.11.1838 Sagadis). Abielust sündis kaheksa last, kelledest kuues poeg, Aleksander Ferdinand von Fock (sünd. 11.12.1795 Sagadis, surn. 10.03.1883 Tapal, maetud Ambla kalmistule), päris isalt Tapa mõisa, tema vend Paul Aleksander Eduard von Fock (sünd. 25.12.1798, surn. 17.06.1884) päris aga Sagadi mõisa. Tapa mõisa alla kuulus ka Karkuse karjamõis ja Niidu karjamõis. Aleksander Ferdinand oli Vene Keiserliku Armee polkovnik altes 1849. aastast. Abielus oli ta kaks korda. Esimene abielu sõlmiti 07.06.1823 Tallinnas, abikaasa Julie Amalie von Mohrenschild (sünd. 10.08.1803 Tallinnas, surn. 03.09.1839 Tapal). Sellest abielust sündis peresse kaheksa last. Teine abielu sõlmiti 29.07.1842 Tapal, abikaasa Charlotte Julie Helene von Wendrich (sünd. 31.12.1814, surn. 22.02.1898 Tapal, maetud Ambla kalmistule). Teisest abielust sündis peresse veel kolm last, viimasena sündinud poeg Axel Magnus Eduard Ludwig von Fock (sünd. 28.04.1849 Tapal, surn. 09.02.1929 Tallinnas, maetud Tallinnasse), sai Tapa mõisa viimaseks pärushärraks.

Axel õppis aastatel 1864 – 1868 Tallinnas rüütli- ja toomkoolis, haiguse tõttu viibis 1868 – 1871 Madeiral, Veneetsias jm. Temast sai ka talupidaja Tapal, kuigi lühikest aega (1871-1872), mis innustas teda õppima minema Leipzigisse loodusteadust 1872 – 1875. Edaspidi oli Axel sõjakohtu kohataotleja 1875 – 1878, olles samal ajal ka alates 1876. aastast Karkuse mõisnik, kihelkonnakohtunik 1887 – 1889.

Axel von Fock jäi vallaliseks, nii nagu tema kaks õdegi, kes elasid Tapa mõisas. Üks õde oli isa Aleksander Ferdinand von Focki tütar esimesest abielust Margaretha Jakobina Mathilde von Fock (sünd. 17.10.1838 Tapal, surn. 29.03.1919 Tallinnas, maetud Ambla kalmistule) ja teine õde isa teisest abielust Aleksandrine Henriette Sophie von Fock (sünd. 1843 Tapal, surn. 01.09.1899 Tapal, maetud Ambla kalmistule). Tapa mõisale pärijaid ei jäänud.

Aastal 1919, kui Eestis toimus maareform, mille käigus mõisad riigistati, lahkus Tapa mõisast ka Axel von Fock, elas Tallinnas kaheksakümnenda eluaastani ja suri 1929 aastal. Tema matmispaik ei ole teada.

Andmed: Tartu Ajalooarhiiv 2010
Kasutatud kirjandus:
1. A.W.Hupel ” Nordische Miscellanen” Riga 1789
2. G.Anrep “Svenska adelns ättar-taflor” Stockholm 1858
3. M.Gritzner “Der Adel der Ostseeprovinzen” Nürnberg 1898
4. G.Elgenstierna “Den introducerade svenska adelns ättartavlor” Stockholm 1926

Muistend
“Sookaevu raha”
Tapa mõisa heinamaal kraavi ääres on kaev, mida Sookaevuks hüütakse. Ennevanasti on see sügav olnud, nüüd pole enam kaevu nägugi. Näitab nagu mudaauk olevat.

Ükskord näidatud mõisa kärnerile unes, et Sookaevus rahakatel varjul seisab ja kästud seda sealt põhjast välja võtta. Kärner rääkinud lugu opmanile. Läinud siis ükskord naljapärast katsuma. Võtnud pika lati ja ajanud kaevu sisse. Lati ots läinud vastu kõva asja. Et kaevus palju muda olnud, sellepärast pole nad midagi näha võinud. Sidunud siis viili lati otsa ja urgitsenud sellega. Välja võttes olnud viili küljes vasepuru näha.

Kui nad ikka rohkem urgitsema hakanud, tulnud kaevu põhjast suur kala vee peale. Pool olnud inimene ja pool kala. Mehed ehmatanud ära ja läinud minema ega ole enam tahtnud urgitsema minna.
Teine kord on jälle kästud otsima minna. Aga mehed kartnud, et asi kuradist on, sellepärast jätnud järele. Pärast on sealt kaevu põhjast vee kohinat ja solinat kuuldud, aga kellelgi pole himu sealt midagi otsima hakata.

Pärast Eesti Vabariigi maaseadust aastal 1919
Tapa mõisa hoonetest oli teadaolevalt alles aastail 1920 – 1923 veel peale uhke härrastemaja kubjase maja, kärneri maja, viinavabrik, viinameistri maja, vana moonamaja, kutsari maja, mõisavalitseja maja. Karjatalli juures oli ka tööliste maja.

Tapa mõisa koos Karkuse karjamõisaga oli rentinud Ottomar Benedickt Nerling (sünd. 23.08.1873 Järva-Madise), kes oli 1899. aastal Kolga mõisnik, 1902 – 1903 Rava ja 1903 – 1907 Kose-Uuemõisa mõisate valdaja. 1892. aastal oli ta lõpetanud Tartu Keiserliku Ülikooli. Pole teada, kus ja millal ta suri. Abielus oli ta Margarethe Elisabeth Olga Nerling`iga (neiuna Carlblom, sünd. 23.04.1880, surn. 05.03.1957 Hamburgis).

Elasid nad põhiliselt Karkuse mõisas, kuid oldi ka Tapal, siis elati mõisavalitseja majas.

Tapa mõisahoone lõhkamine 29.04.2020
29.04.2020 aastal toimus tühjana seisva Tapa mõisahoone lõhkamine. Hoone oli muutunud pärast 1993. aasta vene vägede lahkumist varisemisohtlikuks ja Pioneeripataljoni spetsialistid lasid selle lõhkamispraktika käigus õhku. Ettevalmistustööd mõisa varistamiseks kestsid umbes pool aastat ning algasid põhjalike arvutustega. Mõisahoone lõhkamiseks kulus veidi enam kui 80 kilogrammi lõhkeainet.

Tapa mõis endisel ajal

Tapa mõisnike hauaplats Ambla kalmistul

Tapa mõisa ohvitseride elumaja 2008. aastal