Karkuse mõis (Karkus)
Karkuse mõisa viimaseks omanikuks oli Axel Magnus Ludwig Eduard von Fock. Mõisa peahoone on täielikult hävinenud, säilinud on üksnes mõisa kuivati, mis on samuti lagunemisjärgus. Osaliselt varemetes on ka teised kõrvalhooned.
Mõisa juurest suunaga loodesse kulgeb suur Karkuse oos, mis omal ajal olnud hiiemägi. Umbes 0,5 km kaugusel asub mäe all kaitsealune Hiiekaev. Mäge on erinevatel aegadel kasutatud kruusakarjäärina. Mõisast põjha poole, endise Karkuse mõisa ja Näo küla vahelise tee ääres on maakividest kiviaed, mis kilomeetri kaugusel pöörab ümber põllu. Sama tee ääres on ohvrikivi ja veidi eemal metsas kaitsealune jalakas.
Karkuse mõisnikud
1467 ja 1469.aastatel on kirjalikes allikates märgitud sel kohal olnud veskit ja küla, mille nimi on olnud Karkedes. Mõis on küla kohale tekkinud 17.sajandil. 1617.aastal on Tuwe Bremen müünud Järvajõe mõisa koos küladega (Naistevälja, Järvajõe, Karkuse) oma õe Anna von Bremeni pojale Johann von Vietinghoff`ile. 1637.aastal müüs Johann Karkuse mõisa edasi Tallinna raehärrale Matthias Poorten`ile. 1645.aastal on Gothard Poorteni eestkostjad müünud Karkuse küla, mille suurus oli 6 adramaad Berend Koch`ile.
1687.aastal on Karkuse mõis reduktsioonist vabastatud. Valdajateks olid Berend von Mohrenschildt`i (endise nimega Koch, aadeldatud 20.09.1650) pärijad, sest Berend suri 1657.aastal. Pärijate hulgas mainiti ka tema venda Johanni. Mõisate reduktsiooni ajal oli omanikuks Hans von Mohrenschildt.
1716.aastal on Jonas Gabriel Silberarmi (endise nimega Larsson, tõsteti aadliseisusesse Silberarmi nime all, suri 1716.a.) lesk Katharina Silberarm (sünd. Schmidt) vahetanud kapten Berend Johann von Mohrenschildt`iga Hatu mõisa Aruküla ja Karkuse mõisate vastu. Nüüd oli mõisa omanikuks saanud Katharina Silberarm. Ta suri 1751.aastal ning Karkuse mõisat valdas tema tütar Charlotte (abiellus Leopold Heinrich Ludwig gen Briesemann von Nettig`iga). Seejärel tema vend Johann Friedrich von Silberarm. Enne surma 1751.aastal koostas Johann Friedrich 1742.aastal pandilepingu tühja talukoha Awik (suurus ½ adramaad) peale. Joachim Johann Friedrichsen pantis selle 40 aastaks 300 rubla eest.
Awik talukoha juurde kujunes hiljem Karkuse karjamõis Aaviku.
1761.aastal oli Karkuse mõis avalikus müügis ja selle ostis haagikohtunik Johann Ernst von Fock. Ta suri 24.08.1782 ja 1783.aastal koostatud testamendiga sai Kakuse mõisa Gideon Ernst von Fock. Tema sõlmis 1798.aastal mõisale rendilepingu, mille järel sai rentnikuks tema äi, Bernhard Johann von Helffreich. Gideon Ernst von Fock suri 10.05.1827 ja tema soovi järgi pidi mõis minema edasi meesliinipidi. Mõisast sai fideikomiss.
Ülemmaakohtu otsusega 31.08.1828 on testamendi järgi mõisa pärinud tema poeg Ernst Peter Magnus von Fock. Meeskohtunik Ernst Peter Magnus von Fock suri 08.04.1857, tal puudusid meessoost järeltulijad, seega päris mõisa samal aastal tema vend Alexander Ferdinand von Fock.
Pärandvara jagamise lepingu järgi mis koostati 25.03.1891 oli Karkuse ja Tapa mõisad pärinud Alexander Fedinand von Focki poeg Axel Magnus Eduard Ludwig von Fock. Mõisate väärtus oli Karkuse – 92 643 rubla ja 2551 tessatiini suurune Tapa mõis – 62 000 rubla. 1913.aastal oli mõisaomanik von Fock juurde ostnud 128 ruutsülla suuruse talumaakoha Pibeni nr.26, mille väärtus oli 20 rubla.
Eesti maaseadusega 25.10.1919 võõrandati mõlemad mõisad Eesti riigile.
Andmed: EAA katastrite register
Legend mõisniku hukkumisest
Ühe versiooni järgi olevat Karkuse mõisnik von Fock saanud surma, kui jäi metsas langetatava puu alla, kui ta läks metsaraiet kontrollima. Mehed olla hoiatanud härrat, et puu võib kukkuda, kuid uhkus ei lubanud härral alamate sõna kuulata.
Teine versioon aga peab igati paika. Nimelt olla Karkuse tollane mõisnik loomult paha ja kuri mees, kellest talupojad lahti tahtnud saada. Metsas puude langetamise ajal, kui mõisahärra sealt kaarikuga mööda sõitnud, langetanud talupojad mõisahärrale puu peale, mille all too silmapilkselt surma saanud.
Miskipärast ei maetud mõisahärrat mitte kalmistule, nagu komme ette nägi, vaid sinnasamma hukkumispaika, metsa äärde. Mõned aastad tagasi leidis Harri Allandi Karkuse metsast pikali kukkunud ja maasse vajunud kivi, millel kirjad „…sünd 1790“ ja teisel pool kivi „…surn. 1857“. Alles nüüd, 2011 aastal selgus tõde: Tartu ajalooarhiivist saadud von Fockide suguvõsa andmebaasi järgi on tõesti sellesse kohta maetud Tapa mõisniku Alexander Ferdinand von Focki vend Ernst Peter Magnus von Fock, sünd. 1790 ja surn. 1857. Tapa mõisa ja Tapa karjamõisa Karkuse mõisnikud olid Sagadi mõisniku Gideon Ernst von Focki (sünd. 1755, surn. 1827) pojad. Hauakivi on tänapäevaks kasvanud võsasse ja unustatud. Kohalikud teadsid rääkida, et sammas olla varem asunud kivialusel veel 1940. aastal, kuid nüüd on lamedama ja laiema poolega maapeale pikali kukkunud. Graniidist sambal on selgesti eristatav koonusekujuline terav sambaots. Ümber samba oli olnud ka põllukividest aed, kuid see on tänaseks hävinenud või ehituskivideks ära viidud.
Kivi asub endise Karkuse asunduse Aleksander Kiviniidu talu heinamaal metsas, Tapa-Koigi-Reinevere tee ääres Kivila talust vasakul pool teest umbes 100 meetrit.
Legend: Kaardimängijad
Karkuse mõisas käinud üks vabatnaine öösiti prouale seltsiks, kui proua üksi kodu olnud. Proua tahtnud kaarte mängida ja sundinud naist ka mängima. Naine polnud esiti tahtnud aga viimaks hakanud ometi. Südaöösi kuulnud nad kõrvalolevast toast kolinat. Ehmatades jäänud mängijad kuulama, kes seal peaks kolistama. Äkitselt tehtud uks lahti ja valge vasikas tulnud tuppa, otsekohe mängijate poole. Naised tõusnud üles ja jooksnud kisaga teise tuppa. Seal olnud neil uus ehmatus. Keset põrandat seisnud lahtine puusärk ja selle kõrval istunud vanamees. Sellel olnud kaks pead otsas. Üks olnud inimesepea moodi, teine olnud vasikapea sarnane. Käes olnud tal kolmeharuline raudhark. Naised jooksnud kisaga edasi tüdrukute tuppa. Ajanud need magamast üles ja rääkinud koledat nähtust. Mindud siis tagasi tüdrukutega seda lugu vaatama. Aga seal kus vanamees puusärgiga olnud, pole midagi nähtud. Tolmgi olnud laudade ja toolide peal. Sestsaadik aga jätnud proua kaardimängimise maha. Pärast seda pole enam millalgi seesuguseid viirastusi nähtud.
