Imastu mõis (Mönnikorb)

Esmateated Imastu mõisast pärinevad aastast 1447. Valdava osa sellest ajast on mõis kuulunud Udriku mõisa omanikele. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli krahv Heinrich Reinhold Rehbinder. Tegemist on peamiselt 19. sajandi teisest poolest pärineva hoonete ansambliga. Peahoone ehitati 1882. aastal Imastu kalatiigi lähedusse. Imastu mõis on hästisäilinud neoromaani stiilis mõisahäärberi hea näide. Peahoone on projekteerinud arhitekt Friedrich Modi. Peahoone on ühekorruseline, kõrge sokli ning mezzaninona mõjuva pealisehitisega neoromaani stiilis historitsistlik kivimaja, suhteliselt rikkaliku krohvdekooriga (profileeritud karniisid, aknapealised jne). Esifassaadi ilmestab kolmnurkfrontooni ja suurte kaarakendega esik, millest laskub pargi suunas lai trepp; räästakarniiside all on rida väikesi ümaraknaid. 20. sajandi algul lisati hoone põhjatiivale madalam tellistest juurdeehitis. Põhikorruse esindusruumid paiknevad enamasti anfilaadselt. kahes ruumis on säilinud ornamentaalsed laemaalingud ja kahhelahjud. Soklikorrusel on abiruumid.

Kõrvalhoonetest enamik paikneb pargist lõuna pool, neist tähelepanuväärsemad on 9-avalise kaaristuga ait (18. sajandi lõpp) ning juugendlike elementidega valitsejamaja (20. sajandi algus) – hiljutine põleng on tekitanud suuri kahjustusi. Mitmeid kõrvalhooneid on ümber ehitatud.

Park on vabaplaneeringuline (3 ha), selle läänepiiril on suur allikas, mis varem toitis tiikidesüsteemi.
Hoones asus peale Vabadussõda Eesti Punase Risti Vabadussõja Invaliidide hooldekodu.

Alates 2000. aastast kuulub mõis Rakvere Piiritustehasele.

Imastu mõisnikud

Nicolaus Danus de Arus kuulus väikesesse 1238 – 1240. aastail Eestisse immigreerunud Taani kogukonda. Tema kodulinnas Aarhus on linnaelanike nimekirjades see nimi olemas. Teda ei saa aga seostada Holsteini vasallide krahvkonnaga, kes olid 1253. aastal Lübeckis.

Arvatavasti sai Stigotus Nicolai poeg Nicolaus Danus de Arus Saksa ordu poolt 1278. aastal maad veski ehitamiseks. Stigot on tüüpiline taani eesnimi. Veski asukoht peaks olema olnud Saksa ordu piirkonna piiril Moe (Muddis) juures Järvamaal. Veski, mis pandi põlema 1447. aastal, kuulus sel ajal Imastu (Mönnikorb) küla alla, mis oli ordumeistri omand.

Esimeste teadaolevate Mynnekorp`ide perekonna esindajad elasid siin Imastu külas 1346. aastal ja kellede esimene teadaolev esiisa oli Nicolaus Mynnekorp ning tema pojad Johannes ja Clawes. Kohanimi Mönnikorb saabki alguse ilmselt Nicolaus`i perekonnanime järgi. Arvatakse, et Järvamaa piiril oli ka teisi väikesi külakesi, mis olid alguse saanud juba 1240. aasta paiku, kuid pole selleks kindlaid tõendeid.

Imastu mõisa mainitakse esmakordselt 1447. aastal.  Imastu ja Udriku mõisad kuulusid ühele ja samale omanikule, kelleks oli kõige esimesena Lambert Metstaken. Mõisad läänistas talle Liivimaa ordumeister Vincke von Overberch, kasutamiseks igaveseks ajaks Moe (Muddis) küla juures koos Valgejõel asunud paisu ja selle juurde kuuluva veskiga, kusjuures paisul kalastamise õigus jäi foogtile. Aastal 1443 on ka esimesed teated Moe küla kohta, kus järgmisel sajandil oli juba omaette mõis.

Lambert Metstakenil oli 1457. a. oma vapikujutisega pitsat:

1472 aastal on aga Viru meeskohtu ees olnud vennad Heinrich ja Jürgen Metstakenid, kus Heinrich andis üle Jürgenile Imastu mõisa koos omandiõigusega. Need kaks venda olid vana Lambert Metstakeni poja Heinrichi lellepojad. 10 aastat hiljem, 1482. aastal, andis ordumeister Berndt von der Borch Jürgenile veel läänikirja kahele adramaale Tapa väljalt. Selleks oli tingimus et Jürgen loobub oma nõudmisest Heinrichile kuuluva veski suhtes. Arvatavasti oligi see see veski, mille endine asukoht jääb üle vana tee viiva silla juurde Moe küla poolsele kaldale ja mille veskikoha jälgi võib veel praegugi näha.

Jürgen Metstakenil oli aga poeg, nimega Hans Metstaken, kes oli abiellunud Kersteni nimelise naisega. Pärast Kersteni surma müüsid tema järglased Imastu mõisa 12.12.1530. a. ära Hansu vennale Heinrich Metstakenile. Heinrich maksis mõisa eest 6000 riia marka.

Heinrich aga suri juba enne mõisa ametlikku üleandmist ja mõisa sai 30.07.1531. a. Gerdi poeg Diedrich Metstaken, kes oli Kersteni laste lellepoeg. Et aga Diedrich Metstaken ei osanud samuti võlgadesse sattunud mõisaga midagi peale hakata, müüs ta selle veel samal päeval edasi Diedrich Stryck`ile.

1583. aasta vakuraamatu andmete järgi on jäänud Imastu mõis Liivi sõja käigus peremeheta ja võetud Rootsi võimu saabumisel kuninga kätte ning antud Rakvere lossipealiku käsutusse. Seda vaid üheks aastaks, sest seesama Diedrich Stryck on olnud 1589. aastal juba maanõunik ja sõitnud ise Rootsi kuninga juurde mõisa tagasi küsima. See ka õnnestus, sest kuningas isiklikult tegi Pontus de la Gardiele korralduse mõis talle tagasi anda.  1584. aastal ongi mõis tagastatud ja nii on see olnud veel 1591. aastal Strycki käes.

1583. aasta vakuraamatu, 1586. aasta revisjoni andmete ja 1589. aasta küsitluse järgi saab öelda, et Imastu mõisa maadel oli kirjas 3 taluperet, neist üks vabamees, kes pidid kogu küla peale muu kümnise kõrval andma ühe lamba.
Kuna mõisahoone oli Liivi sõjas tugevasti kannatada saanud, siis arvatavasti ehitati uus mõisahoone koos kõrvalhoonetega 16.saj. lõpus või 17.saj. alguses, sest 1695. aastal mainitakse mõisa juba kindlalt uuel kohal ja et ta on võtnud enda alla endise Imastu küla maad. Mõisa saksakeelne nimi Mönnikorb on säilinud, kuid  endise Männikõrve mõisahoonete asemele oli tekkinud uus Vanamõisa küla.

1620. aastal on mõis olnud kellegi Heinrich von Schulmanni valduses ja sama sajandi keskpaigast on mõisat käsutanud juba Jost (Jobst) Taube, kes aastail 1641 – 1644 oli kuninglikuks asehalduriks Tallinnas. Teda mainitakse mõisaomanikuna ka 1651. a. ja 1657. a. , siis on Imastu mõisa suurus vastanud 1 ratsateenistusele.

1. juunil 1663. aastal on mõis kuulunud Jost Taube pojale Jakob Johan Taubele.  1676; 1679 ja 1687 aastal on juba mõisaomanikuks maanõunik Fabian Wrangell. Ta suri 1689. aastal ja mõis läks edasi tema pojale Otto Fabian Wrangell`ile. Tema käes on mõis olnud veel 1695. a. revisjoni ajal, kuid arvatavalt samal aastal või järgmisel aastal  on ta müünud mõisa endisele Hõbeda mõisnikule Wolter von Delwig`ile, sest 1689. aastal ta juba suri.

Järgmisena sai mõisa omanikuks Wolteri poeg Otto Gustav von Delwig. Tema abiellus 1688. aastal Udriku mõisniku Otto Rehbinderi tütre Hildegard Lisbethiga. Kahjuks suri ka Otto Gustav juba 1706. aastal. Järglasi tal ilmselt ei olnud, sest mõis läks pärast tema surma tema abikaasa isa, Otto Rehbinderi valdusesse.

Otto oli Virumaa meeskohtunik, 1680-1687 Eestimaa rüütelkonna peamees, Eestimaa maanõunik (1692), 22. jaanuarist 1701 Järva maarügemendi ülem, ning 1710. aastal Tallinna komandant. Põhjasõja ajal langes ta 1704 Narva piiramisel ja 29. septembril 1710 Tallinna kapituleerumisel venelaste kätte vangi. Otto Rehbinder suri 1710. aastal katku ja on maetud Tallinna Niguliste kirikusse.

1712. aasta Eestimaa mõisate inkvisitsioon näitab, et alles oli jäänud vaid 7 adramaad, 18 perekonda 83 inimesega. Tegemist oli möödunud sõja ja katku tagajärgedega, sest katku oli surnud 58 inimest.

1739. aasta loendis kõneldakse Johan Stuhrmannist, Imastu mõisa mail sündinud vabast mehest, kes oli ameti poolest kangur. Juba tema isa olevat kohapeal sündinud ja samuti kangur olnud, vanaisa tulnud aga Rootsist.

Esimene Rehbinder  Imastus oli seega Otto Rehbinder (1640-1710). Juba tema isa Heinrich Rehbinder (1604-1680), oli Udriku mõisnik, alates 1680. aastast vabahärra Rehbinder. Samuti Rootsi sõjaväelane, vägede ülemjuhataja ja kuberner Soomes, Lõuna-Karjala Kavantholmi vabahärra ja Fornetorpi pärushärra.

Otto Rehbinder sai 1669. aastal Rootsis majori auastme, oli Eestimaa rüütelkonna peamees aastail 1680 – 1687, meeskohtunik Virumaal 1671. a., oli Rootsi sõjaväelane ja poliitik. Mõisa päris tema poeg Gustav Magnus Rehbinder (01.03.1673 – 20.07.1734), kes oli samuti ka Udriku mõisnik. Sai 20.06.1702 kapteni auastme, oli meeskohtunik, Baltisaksa poliitik, Eestmaa rüütelkonna peamees aastail 1723 – 1724. Pärast tema surma võttis mõisa oma kätte tema lesk Juliana Helena von Bistram (1708 – 1745). Veel 1744. a. oli mõis tema valduses.

Mõisa päris nende poeg Fabian Rehbinder (1717 – 1797). 1771. aastal oli olnud mõis veel tema valduses, kuid üsna pea pärast seda on olnud mõisa omanikuks tema vend Otto Magnus Rehbinder (12.04.1727 – 25.02.1792). Tema sai 22.06.1787. a. Püha Rooma riigi keiser Joseph II käest krahvi tiitli, millele lisandus 20.07. samal aastal ka Katariina II-lt saadud Vene krahvi tiitel. Oli samuti ka Udriku mõisa omanik.

Rehbinderite kätte jäi Imastu mõis edaspidi kuni võõrandamiseni 1919. aastal. Kõik Udriku krahvid olid ühtlasi ka Imastu mõisa omanikud.

Järgmiseks mõisaomanikuks oli Otto Magnuse poeg Gustav Dietrich Rehbinder (sünd. 06.12.1756, surn. 1826). Tema oli Virumaa kreisimarssal 1788 – 1826 ja tema algatusel loodi Eesti aadlite krediit-kassa. 1830. aastal pärisid mõisa krahv Gustav Diedrich Rehbinderi surma järel tema pärijad: tütar Juliana (Julie) Magdalene Clod von Jürgensburg ja poeg krahv, Karl Gustav Rehbinder, kuid nende omavahelisel kokkuleppel sai haagikohtunik Karl Gustav Rehbinder Jõetaguse, Udriku, Polli, Imastu, Neeruti, Võduvere, Vandu, Pala, Venevere, Luusiku ja Käravete mõisade omanikuks, makstes selle eest kompensatsiooniks 335 000 hõberubla.

Seega päris mõisa Gustav Dietrichi poeg Karl Gustav Rehbinder (14.06.1793 – 07.11.1851). Oli maanõunik 1826 – 1851, ringkonnakohtu hindaja, haagikohtunik. Tema pärandas Imastu mõisa oma pojale Reinhold Fabian Rehbinder`ile (12.01.1831 – 27.03.1905), kes oli haagikohtunik, kreisisaadik, maanõunik 1851 – 1905, Eestimaa rüütelkonna peamees 1878 – 1881.

Viimaseks Imastu mõisa omanikuks sai Reinhold Fabiani poeg Heinrich Karl Eduard Rehbinder (09.02.1860 – 16.11.1929). Oli meeskohtu hindaja 1883 – 1886, kirikukohtunik 1886 – 1889. Temal olid veel ka kaks poega, Rene Ernst Konstantin (s. 1888) ja Heinrich Karl Eduard (s. 1896), kuid nemad enam mõisa ei pärinud, sest Eesti maaseaduse järgi võõrandati mõisad 1919. aastal.

Udriku mõisa härrastemaja juurde rajati Inglise stiilis park ja kompleksist kirdesse viinavabriku taha veel metsapark, kuhu rajas mõisnik perekonna matusepaiga. Kalmistu keskseks oli väike prostüülikujuliselt kavandatud sammastega hauakabel. Udriku ja ühtlasi ka Imastu mõisnik Virumaa aadlimarssal Gustav Dietrich von Rehbinder (1788 – 1826) koos abikaasa Annaga (surn. 1809) olid maetud hauakambrisse. Viimasena maeti sellesse puhkepaika Reinhold Fabian von Rehbinder (kreisisaadik, maanõunik ja rüütelkonna peamees aastail 1878-1881, sünd. 1851, surn. 1905), kelle haud asus kabeli kõrval, küll lõhutuna, kuid on praegugi näha. Hiljem, mõisate riigistamise järel, mõõdeti see matmispaik välja ja jäeti Rehbinderite perekonnale. Sinna maetute arv ei ole teada. 1999.aasta talve lumerohkus põhjustas kabeli lõpliku varisemise, seega ei ole kabel enam säilinud. Tolleaegne krahv Rehbinder oli hädas, kuidas sinna kabeli juurde pääseda, sest tee sinna unustati planeerimata.

Osaliselt on säilinud 1905. aastal maetud Reinhold Fabian von Rehbinderi (12. jaanuar (vkj) 1831 – 27. märts (vkj) 1905) hauatähis.

Materjalid:
EAA.1674.2.159
Paul Johansen „Die Estlandliste des Liber Census Damiale“ 1933
Richard Tammik „Kadrina kihelkond läbi aegade“ 2005

Imastu mõis vanasti