Vanaaja jutud

Kui ehalkäimise eest anti ihunuhtlust
(Tapa Sõnumed, 09.01.1935)

Ega ehal käimine polegi nõnda kerge ega lõbuasi nagu pealt näib: sagedasti on sellel haledad tagajärjed. Olgu näiteks üks lugu 1851. aastast.
R. külas popsi poeg Ott, keda tema väikese kasvu pärast järijalaks hõigati, armus T. küla plikasse. Verstade pikkune maa ei lubanud neid noori sagedasti kokku saada, vaid väga harva: kas pühapäeviti kirikuplatsil või Rakvere laadal.
See aga oli Otile ja tema lemmikule – Marile – liig vähe. Vaja oli ikkagi üksteise tiiva alla pugeda, ja sellepärast võttis Ott ilusal suvise laupäeva õhtul pika teekonna ette ja kõmpis T. küla poole. Armukadedad T. küla tüdrukud ei tihanud seda aga kuidagi viisi välja kannatada, et Roti-Maril poiss kodus käis. Peeti omavahel nõu, et kui Ott Rotile külla tuleb, siis poissi natuke „õpetada“.
Nii sündiski. Tüdrukud võtsid vemblad kätte ja andsid Otile niisuguse keretäie, et küll aitas. Ott ei jaksanud peksu järel enam nooremehe kombel teed käia, vaid tuigerdas nagu väsinud hobune koju poole minnes…
Järgmistel päevadel puudus Ott mõisateolt – lamas kodus asemel. Mõis pressis poisi tööle, kuid poiss oigas kodus haigena. Oti emal ei jäänud muud nõu üle, kui asjaloost haagikohtunikule teatada. Haagikohtunik laskis ette kutsuda: kaebaja, kaebealused ja tunnistajad. Piltlikult kirjeldas Oti ema sündmuse käiku (protokollitud sõnad): „Meie poiss ei kulkanud varem iialgi kodust ära. Aga sellest peale, kui Roti närakaga tuttavaks said, oli poiss nagu meelest lahti. Laupäeva õhtul, kui see peksulugu juhtus, hakkas Ott kodus omale leivakotti valmis panema. Ütlesin, et ega homme mõisa teopäev pole, selle peale vastas poiss: „Lähen kaugemale ehale, võtan leivakoti teemoonaga kaasa.“ Näe nüüd, mis ta sai!“
Haagikohtunik kuulas kaebealused üle. Üks neist seletas: „Minu nimi on Mari. Järijalg käis kord ka minu pool. Hakkasime armastama ja sellest peale ei mahtunud mu hingesse, et ta teise juures käima hakkas. Tahtsin Otti pisut õpetada!“
Teine kaebealune seletas: „Minu nimi on ka Mari. Ott meeldis meile mõlemile; olgugi et ta pisikene kui kärbes. Pidasime plaani ja tahtsime poissi tasahiljukesi hirmutada. Ega’s me seda teadnud, et hoobid nii tugevasti andsime!“
Veel oli üks isik ülekuulamisel – Roti Mari ise. Haagikohtuniku küsimuse peale, mis ta nimi, kostis tüdruk häbelikult: „Mina olen see kolmas Mari, kelle juures Ott peksa sai.“
See vastus vihastas haagikohtunikku. Ta pööras järsult Oti ema poole, küsides: „Ja mitmes Mari siis sina oled?“
„Aulik haagrehi härra, minu nimi ei ole Mari vaid Maarja,“ kogeles Oti ema hirmunult.
„Kõik kolm tüdrukut ja see naine kolmeks päevaks ühte ruumi kinni, vee ja leiva peale. Ja Ott, et mõisa teopäevilt tüdrukute juures käimise pärast ära jäi, saab 15 hoopi ihunuhtlust!“ – oli haagikohtuniku vali otsus.

Jõulujutte umbes 1830. aastast
(Tapa Sõnumed 23.12.1934)

1. Kui täiskasvanud olid lapsed

Veel aastat sada tagasi meie vanaisad ja nende vanemad elasid ajajärgul, kus maailm jõuluõhtul ka täiskasvanuile oli täis imesid. Oldi vaesed, kinkida suuremat teineteisele ei olnud – seda enam aga võisid täituda kõik soovid ja unistused, kui appi võeti vastavad kunstid ning nõidumised. Neid ei tehtud nalja pärast, vaid usuti tõesti, et need aitavad.
Tütarlastel, kes juba meheleminekule mõtlesid, loomulikult ei olnud suuremat igatsust, kui näha oma tulevast peigmeest. Omale abikaasat ise valida, nagu see tänapäeval sünnib – sellest polnud juttugi. Tuli mõni kosilane, kes rikkuse pärast vanemaile meeldis, tüdrukule aga vastik oli – pidi ta siiski käsu peale kosjad vastu võtma. Nii nägi mõni tütarlaps oma tulevast esimest korda kosjade ajal ning teist korda „lugema“ minnes õpetaja juurde. Et vabaneda ebameeldivast kosilasest ning võita sümpaatset meest, selleks tuli jõuluõhtul appi võtta väikene nõidus. Nii võtsid Viljandimaal neiud jõuluööl sõela, kui teised magasid, hoidsid seda vastupidi silme ees ja käisid kolm korda vastu päeva ümber maja. Tavaliselt ilmus siis sõela põhjale tundmata mehe nägu. Oli ta ilus ja muidu meeldiv, tuli teda ruttu kolm korda suule suudelda – siis oli kindel, et tundmatu tuli kosja ja võitis vanemate poolehoiu.
Vastikule ja inetule pidi sülitama kolm korda, sõela siis ära põletama ja tuha igasse ilmakaarde külvama. Siis oldi kindel, et vanemad vastu tahtmist mehele ei sundinud. Kui hiljem päriti, kuhu sõel kadunud, tuli vaikida – muidu läks kõik luhta.
Kui jõuluõhtul lauale toodi isuäratavad vorstivaagnad, süldiliuad ja saiapätsid, ei tohtinud see, kes terveks ja priskeks tahtis saada järgneval aastal, kõhtu korraga täis süüa, vaid pidi sööma üheksa korda järgimööda väikeste vaheaegadega.

2. Rahapatakas taskusse – kirikusse

Kirikusse sõites jõuluõhtul pani peremees kõik aasta kestel kokkuhoitud raha tasku. Selle raha eest andis siis kaupmees kõike, mida süda ihkas, poolmuidu, alt oma hinna.
Jõuluööl voolas igas ojas ja allikas mõne sekundi vältel kõige parem viin. Kes oskas momenti tabada, võis kõhuli maha heites rüübata kõige magusamat jooki, mida polnud mõisasakstegi pikkades pudelites. Kaasa võtta lähkris viina polnud aga mõtet, sest ta muutus juba järgneval hetkel tagasi veeks.
Nagu öeldud, oli jõuluöö täis nõidust. Siis täitusid kõik soovid, kui nende juures talitati vastavate kommete järele. Nii aitas jõuluõhtu Helmes sigimatuid naisi. Need, kes ihaldasid lapsi, pidid jõuluööl minema salaja rehe ahju ette, seal end alasti võtma ja kolm korda enesele kuuseoksaga lööma paljale seljale – pärast seda aga tagurpidi ronima ahju tuha peale. Taheti ainult poega saada, tuli selle juures kaks väheldast kerisekivi siduda seitsmekeerulise nööriga ümber niuete. Siis polnud kahtlust, et järgnevateks jõuludeks kisas hällis priske ilmakodanik.

3. Kirves põhu all

Terve rida nõidusi hoidsid loomi, taluinimeste kõige hinnalisemat vara, taudide ja tõbede vastu. Jõuluõhtul löödi seitsmeharalise pihelgase vitsaga laudauksele ning lehmad jäid järgneval suvel terveks ega tulnud siis hunt karja kallale. Et lehmad suvel annaksid hästi rammusat piima, selleks pandi jõuluööl lauta põhu alla suur kirves.
Jõuluööl hakkasid loomadki laudas kõnelema, kuigi kõnelemisvõime kestis vaid lühikese aja. Eks nad siis kaevanud üksteisele omi hädasid, kiitnud või laitnud pererahvast. Veel tänapäevalgi antakse jõuluööl loomadele leiba, et nad teaksid Õnnistegija sündimisest.
Leivaandmisel vanal ajal oli aga omapärane imevõime – andis tagasi loomadeks nõiutud inimestele nende endise kuju. Igaüks teab, et näiteks libahunt leiva saamisel moondub tagasi inimeseks.

4. Parun muutus hobuseks

Korra aga Kuigatsis kadunud ära kole kuri parun. Orjad kõik hinganud kergemini, sundijast lahti saades. Eks üks vabadik läinud ka jõuluõhtul lauta loomadele leiba viima ja unustanud hiljuti mustlaselt ostetud hobusetuka. See aga inimkeeli paluma – väärt peremees, anna mullegi raasuke! Vabadik annud hobusele kohe tüki leiba ja setuka asemel seisnud laudas ärakadunud parun, vuhistanud vihaselt keppi ja kõmpinud mõisa poole. Vaat, ei tänanudki ega annud jootraha – mõelnud kurvalt vabadik, pead murdes, kust uut hobust saada. Esimesel pühal aga kutsustud mees mõisa, parun kärkinud kurjalt, kuidas mees olla julenud teda piitsaga lüüa haokoorma ees, ja lasknud oma päästjale anda 50 vitsahoopi. Vabadikul karanud hing täis, läinud nõia juurde ja lasknud sellel pudelisse posida. Kodus olnud setukas jälle tallis, vabadik tunnud temas kohe paruni ja kütnud talle tulise nahatäie. Ei keegi teadnud, kuhu parun jäi – vabadik aga ladunud oma setukale alati rängad koormad ja nüpeldanud teda kibedalt, kuni ühel hommikul olnud setukas kadunud, ainult kõrvad ja saba olnud sõnnikul. Vanapagan viiski paruni hinge.

5. Vaimud ja ööbikulaul

Jõuluööl aga sündinud muidki ilusaid imesid. Kristuse sündimisel käskinud taevataat kõiki linde keskööl kuulata inglite laulu. Kõik teised aga jäänud magama, ainult ööbik pidanud unele vastu. Sellest saadik see väike hall linnuke omab imeilusa lauluhääle, kuna uhked paabulinnud, luiged ja teised ei suuda nokkagi avada.
Kuid üsna hallil ajal kolasid mööda maailma ringi ka pahaloomulised vaimud ja kodukäijad, püüdes vanakurjale hingi ja tehes inimestele halba. Ei olnud hea jõuluööl liikuda maanteel, eriti surnuaedade ja ristteede läheduses, kui polnud peos lauluraamatut või issameie tagurpidi pähe õpitud. Kui kodukäija pääses pööningule keskööl laudu kolistama, suri talus järgneval aastal mõni inimene.
Et vanakuri oma sulastega õuele ning majja ei pääseks, selleks tehti väravaile ja majaustele ristid kas leivasisu või kuke verega. Toas pidi tuli põlema, siis vanatondid ei julgenud õuele tulla.
Nii olid jõulud meie esivanemaile, täiskasvanud inimestele, salapärasemad ja rohkem täis imesid, kui tänapäeva lastele.
K. S. E

Mis maarahvas arvab linnanaistest
(Tapa Sõnumed 12.12.1934)

Ringküsitlus perenaiste ja peremeeste keskel.
Tänapäeva eevatütardele antakse sageli süüks kergemeelsust, edevust ja muidki patte; arvatakse ka, et need nõrkused on välja arenenud eriti selgesti linnanaiste juures, maanaisi peetakse palju tõsisemaiks. Linnamees loomulikult ei saa ise nendele lähedaste naiste üle otsustada küllalt objektiivselt – ta on nendega liiga harjunud, on harjunud pidama linnapreilisid ja -prouasid neiks õigeiks, naiselikeks naisteks. Kuidas taluinimesed hindavad linnanaisi, selle kohta alamal mõned vastused:

Peremees Järvakandi vallast, Saaluste külast: „Ega’s need maanaisedki paremad pole linnanaistest: kui saaksid, käiksid samuti siidis ja sametis ja käivad kah, kui rahakott vähegi lubab. Kui mul oleks veel naine võtmata – olen juba vana naisemees – linnast küll võtma ei tuleks, sest linnanaised lähevad tigedaks ja ajavad abielu lõhki. Igapäev võib lehest lugeda, et linlased aina lahutavad; ja ega’s mitte muu pärast kui et linnanaised pole rahul ühe mehega ja mõtlevad, et eks need teised ole ikka paremad.“

Eelpool mainitud peremehe abikaasa kuuleb mehe juttu pealt ja ütleb muiates: „Kui ma noorem oleks ja linnas elaks, kohe laseks end oma vanamehest lahutada – saaks uue ja parema! Linnamehed ise kah sihukesed kerged ja jooksevad naistele järele, sellepärast oleks lihtne linnast uut meest saada. Eks meeste süü läbi need linnanaised olegi pirtsakad ja uhked.“
„Aga miks te’s omalajal linna ei tulnud?“
„Olin siis noor ja loll ega teadnud, kuidas asi on. Aga nüüd – olen oma talutöö ja vanamehega harjunud. Eks küsige nooremate käest – need tahavad kõik linna tulla. Nõõ – sõidame!“

20-aastane perepoeg Sauelt, kes oma sõnade kohaselt hiljuti käinud tantsukursustel: „Linnanaised – need on kahte sorti minu arvates. Ühed on uhked ja teised ei ole. Oli meil kord pühade ajal sugulastega kaasas üks linnaplika, just keskkooli lõpetanud. Istus mossis nurgas, kui õhtul rahvas meile kokku tuli, ja krimpsutas nägu, kui mõni taat juhtus põrandale külitama. Läksime peole – tema ei tantsi. Ütleb, et teil ei oskagi siin keegi tantsida, ainult kooberdavad. Istus siis õhtu läbi nurgas ning kui läksid sõna rääkima, nagu hammustas. Aga tantsuõpetajaga kaasas oli hoopis teistmoodi tüdruk. Kus võttis kohe ise poisse tantsima ja aina julgustas, et vaat’, küll see tants hakkab teilgi minema. Ja tema oli – sindrinahk ilusasti riides, kenamini kui külaplikad. Need ehivad ja värvivad ennast ka, aga nii maitsetult. Ja kui lähevad linna, siis löövad ninad püsti. Arvan, et need päris linnatüdrukud nii hull uhked pole. Eks sõduriks olles näe.“

Vanaperemees Kose-Uuemõisast: „Mis mina vana inimene linlastest või nende naistest nüüd tean, aga niipalju ma ütlen küll, et eks neid siingi ole niisuguseid ja teistsuguseid. Ühedest pole muud asja kui löövad meeste raha läbi, aga teised päris tublid inimesed. Mul tütar linnas – igapidi tubli tööinimene. Näe, teenivad mehega mõlemad, elavad ilusti, aga meilegi saadavad raha. Siiski neid on ka küll ja küll, isegi maainimeste lapsi, kes tulevad suveks ja pühadeks maale isa-ema toita, kuigi ka nendel kitsas käes. Küsid, et kuhu sa’s oma raha panid – ütlevad: korter kallis, kleidid maksavad palju, kohvikus tuleb käia ja pidudel. Ja lisavad naerdes juurde, et muidu ei saa meest. Aga ega tõsine mees niisukest lehtsaba tahagi. Ei, mina küll võtaks, kui oleksin veel võtja.“

„Iwani“ talu peremees Lagedilt: „Mis abielumees nüüd teistest naistest, pealegi linnanaistest arvata tohib?! Ja ega teagi midagi öelda – müüb oma kauba maha ja paneb maale koju tagasi. Arvan, kuivõrd uhkesti keegi riides käib või kuidas muidu kekutab, see tuleb sellest kuipalju tal raha on. Ostaksin endale ka linnariided – aga näe, ei jaksa. Samuti ostaksin ka naiselegi. Eks teised mõtle ja taha niisamuti. Kui linnanaised käivad uhkesti riides, värvivad ennast ja kurameerivad mitme mehega, siis tähendab et neil raha ja mehi võtta küllalt. Maaplikad käiks ka – aga ei saa!“

Lesk perenaine Jägalast: „Linnanaised – ma mõtlen just neid nooremaid – on saamatud. Käivad suvel vahest mu täditütrega koos maal, aga teha ei oska midagi, kuigi vahest tahaks. Mu Lonni peseb põrandad ja söödab seadki ja teeb toidu valmis, aga need teised – lähevad aia taha päevitama. Ja üks linnast tulnud keskkooliplika küsis mult kord: „Kuulge, kui kaua kartuleid tuleb keeta – mitu minutit?“ Nagu kartulid oleksid munad. Mis sa ütled sihukeste kohta! Mina olin nii vanalt juba kodus perenaiseks, kui teised heinal käisid…“

Väikekohapidaja naine Jürilt: „ Linnanaistest pole tööinimesi – ma mõtlen just neid naisi, kes käivad mööda pidusid ja pitspalle. Sest mis töötegija see on, kes kogu aeg oma voksid peas. Ei meil maal keegi sellele ei saa mitte mõeldagi, töö tuleb teha. Ise olen juba vanavõitu – endast ma ei räägi. Aga nooremad ei saa ka sedasi nagu linlased – muudkui lõhu päikesetõusust loojanguni tööd ja see on su pitspall ja kõik. Ah, et miks siis maaplikad kah kannavad linnariideid? Aga no mida sa siis kannad, kui peale linnariide midagi muud võtta ei ole?! See pole veel edevus. Aga vaat’ kui mõni tuleb su vankri juurde mune ostma, korv kahe näpu vahel ja magusate lõhnade pilv ümber – siis on see lõhn juba edevus.“

Tükike vana eesti ajaloost
(Tapa Kaja 04.02.1934)

Vanad eestlased ja liivlased, kui midagi tähtsamat ette võtsid, küsisid oma jumalate arvamust.
Toreida piirkonna liivlased olid otsustanud preester Theodorichi oma jumalale ohverdada. Rahvas tuli kokku (1187. a.) ja otsustas liisu läbi jumalate tahtmist küsida: oda pandi maha ja hobusel lasti sellest üle astuda. Kuid hobune astus üle pahema jalaga, mis tähendas – elu.
Selle peale ütles üks liivlaste ettevõtjatest, et sakslaste jumal hobuse seljast juhib hobuse jalga, seepärast tuleb hobuse selg ära pühkida, et jumal maha kukub. Nõnda ka tehti. Kuid hobune astus jälle pahema jalaga ja Theodorichile kingiti elu.
Hiljem sama Theodorich ristis liivlaste vanema Kaupo (1203. a.) risti usku, korraldas sõja- ja röövkäike eestlaste vastu, oli Eestimaal piiskopiks, tegi eestlastele väga palju kurja, laastas ja tappis siin, ilma et kordagi oleks küsinud oma jumala arvamist, mis teda ehk mõnestki veretööst tagasi oleks hoidnud.

Kuidas vanasti eksinut karistati
Kirikukantsli lähedale häbipinki pandi istuma lapsega tüdrukud, kaklejad ja kirikus tukkujad.
(Tapa Sõnumed 03.05.1934)

Vanades kirikuraamatutes leidub meil mõningaid teateid „häbiposti“ kohta. Teatavasti mitte väga kauges minevikus nende esemetega meie rahval tuli väga tihti teha tegemist. Kui inimesed olid kuidagi eksinud kiriku, mõisniku või avaliku korra reeglite vastu, oli kergemaks karistuseks häbipost ja häbipink.
Praegune põlv neist omaaegseist karistusvahenditest ei tea enam peaaegu mitte midagi. Lugejal on ühe vana inimese mälestuste kaudu võimalik lähemat pilku heita minevikku.
Nende ridade kirjutajale jutustab ta vanaisa (vanaisa sündis 1824. aastal, ja see võis olla siis 1837. aastal, seega 97 aastat tagasi) häbipostist ja piinapingist, mida ta oma noorpõlves Põltsamaa kiriku juures nägi.
„Olin poisike, nii aastat 12 – 13 vana, kui kirikust kord välja tulles nägin, et kiriku postis seisis alasti mees. Mees oli posti külge kinni seotud. Häbipostis olija karjus rahva poole: „Rahvas, ärge vaadake! Rahvas, ärge vaadake!“
Võisiku poolt tuleva tee ääres, kirikust natuke eemal, nii käärkambri kohal, seisis püsti umbes 10 jala kõrgune post. Selle ees seisis teine, madalam post, mille peale karistuseosaline pandud püsti seisma. Karistusekandjal olnud jalge ja keha ümber aukudega pakud, mis kinnitati posti külge.
Häbiposti asetatud karistust kandma need isikud, kes varastanud, abielu rikkunud, pole tasunud korralikult kiriku makse ega käinud armulaual.
Kirikus aga, üsna kantsli lähedal, seisnud üksik lihtne pink, kuhu korraga kolm inimest istuma mahtunud. Seda pinki kutsusti häbipingiks. Jumalateenistuse ajal määrati sinna istuma tüdrukud, kellel lapsed väljaspool abielu, samuti ka need, kes korralikult kirikumaksusid ei ole tasunud, kaklejad ja tülitsejad ning mõnikord ka neid, kes kirikus jumalateenistusel olles tukkunud.
On isegi juhtumeid olnud, kus mõnel süüdlasel häbipingis ja häbipostis on tulnud olla mitu pühapäeva järgimööda.“
Mõnikord antud kirikupostis seisjale ka ihunuhtlust. Vanaisa oli kord näinud, kui üht meest häbipostil peksetud. Hiljem samast postist möödudes märganud, et see olnud määrdunud kuivanud verega.
Edasi teab vanaisa jutustada, et sel ajal, kui Põltsamaa koguduse õpetajaks saanud Emil Hörschelmann, võetud kiriku eest maha häbipost ning viidud kirikust välja häbipink. Hulk aastaid hiljem olnud vanaisal kord juhus kiriku lael näha lapsepõlves nähtud häbiposti ja häbipinki.

 Kui kirikupostis pekseti
(Kaja, 26.05.1934; Meie Kodu Uudis 24.01.1931)

Kõrge vanuseni, 92-eluaastani elanud Tapa põline elanik Jaan Liblik, jutustab 1930. aastal: „Mina olen paregu 90 aastat vana. Ma olin 8-aastane, kui nägin, kui Ambla kirikupostis üht naisterahvast pekseti. Isa ja ema rääkisid mulle, et see tüdruk olevat surnult sündinud lapse ära peitnud. Pärast peksmist olevat tüdruk veel külmalemaale saadetud. Pekstu oli pärit Saksi vallast, mis nimeline, seda ma ei mäleta. Siis mäletan veel, kuidas üht noormeest pekseti, kes kroonumõisast raha oli varastanud. Noormees toodi Rakverest musta tõllaga. Mõisnikel oli isesugune vanker, kus mõisavargaid pekseti. Seda vankrit hoiti kuskil mõisas, ja kui kuskil mõisavargusi ette tuli, siis veeti vanker sinna. Vankrile seoti varas ja siis pekseti. Enne peksmist noomis õpetaja varast, pärast peksmist anti varas valla valve alla. Haagri kohtuhärra määras mõisavarastele 30 – 40 vitsahoopi, kuid vallakohus võis määrata vaid 15 – 30 vitsahoobini. Mõisavargusi karistati kurjasti, aga talurahvalt vargusele pandi vähe rõhku.
Veel mäletan, kuidas Tapa mõisaomanik von Fock oma valla rahvale wolerat tegi. Keegi naisterahvas Karsu Leenu ehk kuidas rahvas teda hüüdnud Lendav Eit ehk Wolera Eit, käis kahe pudeliga vallas ringi, mis talle härra poolt antud. Ühes pudelis oli mürk ja teises mürgi vastane. Aga eit vahetas kogemata pudelid ära, andes härra armualusele mürki. Viimase eest härra peksis eite, aga eit pole seda ka härrale kinkinud.
Kui sillasaks sõitnud talumeestelt sillutustöid vastu võtma, siis vitsakimp rippunud tõlla taga selleks, et neid läbi rookida, kes pole oma sillatükke korralikult ära teinud. Kõik tee ääre kraavid pidid puhtad olema, augud tasased, kivid ära riisutud jne.

“Nägin pealt Mahtra sõda”
(Tapa Sõnumed 03.06.1933)

14. juunil 1858. aastal Harjumaal, Juuru kihelkonnas, Mahtra mõisas leidis aset talupoegade vastuhakkamine neile sõduritele, kes olid mõisnikkude poolt kohale tellitud talupoegade rahutusi vaigistama. Mäss, mis tuntud „Mahtra sõja“ nime all, suruti vene sõdurite poolt veriselt maha ja vastuhakkajad said valju ihunuhtluse ning agaramad mässulised saadeti Siberisse.
Aastakümnete jooksul on unustatud see kurb sündmus, ainult vanad mõisavaremed ja mõned kortsunud nägudega raugad teavad jutustada esivanemate mässukatsest, mis lõppes neile nii õnnetult.
Jutustab Priidik Einmann: „Mis mina nüüd mäletan või midagi, olin siis ainult 7-aastane, nüüd, 9. juulil saan 84-aastaseks. Eks meele ole jäänud rohkem see, mida teised hiljem jutustasid. Seda ma mäletan selgesti, kui Mahtra mõis põles. Vaatasime seda oma sauna juurest, kus elasime kaks versta mõisast eemal, kuidas suur tule- ja suitsusammas tõusis taeva poole. Hirmu oli meil, lastel, kõvasti, kui mõtlen tagai. Igalpool räägiti, et sõda ja sõda. Laskmist aga oma silmaga ei näinud, ei näinud seda minu vanemadki, kes ei võtnud sõjast osa. Räägiti, et mõisa õu olla olnud rahvast puupüsti täis, kõigil kaikad ja hargid käes. Pidand tulema Riiamaalt mitu koormat püssegi, kuid enne kui need pärale jõudnud, olnud sõda juba läbi.“
Edasi jutustab vanake, et pärast nuheldud rahvast kõige enam selle pärast, et need ülemuse Bogutski ära tapnud. Tõmmanud hobuse seljast maha ja löödud siis kaikaga surnuks. Sinna kohta aga lähedase kase peale lõigatud rist. Saand samas surma ka üks saunamees, ka sellele lõigatud teise kase peale rist, kuid seda kaske ei olla enam.
Peale sõda, talvel, saanud ellujäänud mehed kõik vitsahirmu. Üks tähtsam mässumees saanud 1000 hoopi. Pidanud aga ilusasti vastu ja käinud omal jalul sõdurite vahelt läbi. Kes aga varem kokku vajunud, see pandud maoli reele ja veetud nii peksjate vahelt läbi. Vitsad olnud üsna tugevad. Kolm parajat korvipunumise vääti kokku seotud, otsad lahti, nendega siis antud, nii et liha tükid taga.
Vanake arvab veel, et ei tea, kuidas sõda oleks veel läinud, kui mehed poleks peale mõisa põletamist hakand jooma. Murtud viinakeldrisse sisse ja hakatud aamisid tühjendama niikaua kui kõik olnud purjus. Üks tühi vaat olla lükatud isegi alla lähedasse tiiki, mis praegugi veel seal sees olevat.

Johannes Tutt, kes oli Mahtra sõja mälestamise komitee liige ja sõja mälestusmärgi kohapealne organisaator, kelle talu hoovil korraldati mälestusmärgi (Johannes Tutti kava järele) avamise tseremoonia ja kelle talu hooned olid ümber ehitatud endise Mahtra mõisa karjatallidest, mis püstitatud 1851. aastal, jutustab huvitava loo Mahtra sõja aegsest Mahtra mõisa omanikust Helfreichist, keda rahva suus kutsuti „Elprecht“.
Mõisahärra ei olevat kord saarlastest kraavikaevajatele palka maksnud, mille pärast saarlased paruni ära olevat neednud. Sest ajast saadik olevat parun sattunud mingisugusesse kraavikaevamise maaniasse. Kus ta aga kunagi mõne väikese veelombi leidnud, sealt oli ta lasknud suure kraavi läbi tõmmata. Sellest saadik olevatki Mahtra soine maa hästi ära kuivatatud. Kuid parun oli suure kraavikaevamisega ka kõik oma varanduse läbi kulutanud ja jäänud oma elu lõpul üpris vaeseks.

Juuru alevikus elav 86-aastane Anu Rey , kes samuti olevat sõda oma silmaga pealt näinud, jutustab: „Mis ma, vana muld, nüüd veel räägin, aga eks ma sõda pealt nägin küll. Ma olin siis 11-aastane tüdruk. Sõda oli ühel esmaspäevasel päeval. Pühapäeval ennem seda peeti siin Juuru kiriku juures suurt koosolekut. Esmaspäeval hakkasid inimesed hobustega Mahtra poole sõitma… Purila poolt tulid ikka vankrid, kaks hobust ees ja kolm või neli meest vankril. Paljudel olid naised kaasas, valged tanud peas, sukavardad näpu vahel. Meestel olid kõigil suured kuuseteibad käes, ühel oli isegi punane rätik lati otsa seotud…
Ma jooksin ka siis ligi. Vanemad inimesed ütlesid küll, et kus sa tüdruk tuled, kuid ega ma sellest ei küsinud. Mõisa õu oli mehi täis. Ma jäin eemale härjape põllule vaatama. Mehed olid kõik elevil ja kippusid teivastega soldatite kallale. Korraga käis pauk. Kes keda laskis, seda ma ei tea. Pärast räägiti, et opmann olevat püstolist lasknud. Pauk nagu sütitas rahva viha põlema ja nad tungisid kaigastega pekstes soldatite sekka. Käisid paugud ja algas suur kisa ja kära. Ülem kargas oma valge hobuse selga ja tahtis minema sõita. Soldatid läksid ka ilma ülemata segamini ja hakkasid ringi jooksma. Ülem tahtis väravast välja sõita, kuid mehed karjusid värava juures seisvatele naistele: „Ära lase teda välja!“, mille peale naised värava kinni panid. Kes ta maha lõi, seda ma ei näinud, sest jooksin hirmuga metsa. Teisel päeval läksin alles mõisa juure, siis nägin ka surnukeha kase all maas lamamas, sinel üle visatud.“

Vanake räägib, et ka tema isa – Mihkel Rüütel – oli sõjas käinud. Löömingust ta osa ei olnud võtnud, sest sel ajal oli ta viibinud talli taga hobuste juures. Ühe ristluudest kuuliga haavatud mehe oli ta isa lahinguplatsilt ratsahobusega ära toonud. Ka see oli tal meeles, et nädal aega pärast mõisa põlemist oli ta käinud varemete juures, kust talle oli antud poolkõrbenud jahudest valmistatud nisuleiba.

Kui Tallinna komtuur oli Amblas
Jooni venelaste röövretkest 1558. a.
(Tapa Sõna 11.07.1930)

6. veebruaril tulid venelased Laiuselt Järvamaale; kus põletasid maha Weinjärve küla ja 17 talu Karinu külas. Kuusna külas asus vana paemurd, kuhu oli põgenenud varjule suur hulk rahvast, noori ja vanu. Et endid kindlustada, olid nad kivimurru suu kinni müürinud. Venelased said seda teada, murdsid sissekäigu lahti ja tapsid paemurrus metsikult maha umbes 80 inimest.
7. veebruaril varahommikul tuli Paidesse teade, et venelane on Peetrisse jõudnud ja tahtvat kirikukellad ära viia. Siis relvastusid lossis rutuga 25 sakslast, võtsid endile raudrüüd ja hobused, niipalju kui neid leidus lossis, ning läksid kellasid päästma. Kui nad olid juba ratsutanud ühe penikoorma võrra maad, tulid neile vastu suure hädaldamisega talupojad ühes naiste ja lastega ning oma loomakarjadega, kes tahtsid põgeneda Paide müüride taha varjule. Naised ja lapsed lasti minna oma teed, kuid mehi sunniti sakslastega ühes tulema. Talupojad haarasid kätte mis aga said, niihästi aiateibad, roikad kui ka sõnnikuhargid, ja olid vaimustusega valmis venelasi maha nottima. Neid oli kokku umbes 100 meest. Kui nüüd jõuti Peetri kiriku juurde, kuhu Paidest 2 penikoormat maad, nähti, et venelased olid seal toona olnud, kirikutornist mõlemad kellad ära võtnud ning kirikust röövinud kõik hinnalised asjad. Saadi teada, et 1 penikoorma kaugusel Kalitsa külas asuvad röövijad, kuna suuremad Vene väerühmad seisid Tsitsi ja Liigvalla mõisas. Et kellasid kätte saada, rutati Kalitsa külasse, kus venelased olid kaks talu põlema süüdanud ja siis edasi läinud Koeru kiriku suunas. Ka sinna mindi neile järele. Tee ääres olid talud põlema pandud ning palju talupoegi surnuks löödud.
Kui nad jõudsid õhtuks Vodjasse, kus leidsid ka ühe tapetud talupoja, ja ümberringi muud ei näinud kui ainult tulekuma, sest venelased olid kõik ümbruskonna talud ja mõisad põlema pannud, siis pöördusid nad öösel tühja kätega tagasi Paide lossi. See oli nende poolt suur julgustükk, sest järgmisel päeval saadi teada, et Vene vägi olnud 30.000 meest suur.

8. veebruaril liikusid venelased Porkuni lossi alla, mis kuulus Tallinna piiskopile ja kuhu oli varjule põgenenud palju mõisnikke. Ka siin lõid venelased surnuks palju talunikke. Siis tungisid nad hoolimata kangest põmmutamisest üsna lossi müüride alla, kus lasksid surnuks ühe mõisniku Johann v. Wedwesi. Siin sai surma hulk venelasi, nende hulgas ka üks naine, kes oli igalpool lahingus ligi. Ta löödi teibaga surnuks ning venelased kurtsid teda kaua taga.

Sel ajal viibis Tallinna komtuur Franz v. Segenhagen oma 200 ratsaväelasega ikka veel Amblas ega pidanud tarvilikuks vaenlaste vastu välja astuda. Samal päeval jõudis ordumeister oma väega Järvasse ja ööbis Vodjas. Ka Järva foogt saabus Alutaguselt 150 hobusega Rakverre, kuna venelased olid Vinni mõisas ja rüüstasid selle ümbrust.
10. veebruaril tungisid venelased lahingukorras Rakvere alla ja tahtsid linnakese maha põletada ning meelitada sakslasi lossist välja tulema. Seda nähes, käskis Järva foogt mõned kahurid üles seada lossi ette mäele ja venelaste pihta lasta. 3 venelast sai surma, teised põgenesid kabuhirmus ära ja rüüstasid kogu Virumaad, ainult Kadrina ja Haljala kihelkonnad jäid puutumata.
Samal päeval tuli Rakverre ordumeister oma väega, kuna Paidesse saabus Võnnu varahoidja 103 hobusega, 500 lätlasega ja 8 kahuriga. Need lätlased, kellel olid raudrüüd ja piigid seljas, olid teel eestlastelt röövinud kanu, hanesid ja lambaid, millepärast eestlased tulid järele ja kaebasid nende peale. Siis pidid kelmid oma raudrüüd seljast võtma ära; nad tõmmati kõhuli maha ja varahoidja Bernd v. Hoeve käskis neid vitsadega tublisti nuhelda. Peksmine oli Eestimaal selleks abinõuks, millega taltsutati talunikke, sest need kartsid peksu rohkem kui pea otsast maharaiumist. Kui peksu poleks olnud, siis ei oleks võinud ükski sakslane siin maal elada, niiväga õelad ja tugevad olid eestlased oma vihas sakslaste vastu.
Paidest läks Võnnu varahoidja oma meestega Rakverre. Sinna liikus Amblast nüüd ka Tallinna komtuur, kuna venelased valgusid Alutaguse kaudu Venemaa poole. Kuuldes Virumaal Semisillal, et ordumeister neile on kiiresti järele tulemas, põgenesid nad kabuhirmus üle Kunda jõe, kusjuures paljud sillalt jõkke kukkudes uppusid, ja vangina kaasa viidud talupojad segadust kasutades nende juurest panid plehku. Ordumeister aga ei mõtelnudki tagaajamist alustada ja jäi Rakverre.
Kui venelased jõudsid Narva alla ja hakkasid üle jõe minema, tungisid Narva foogti sõdurid mitmel korral linnast välja nende kallale ja lõid palju venelasi maha. Need pääsesid siiski suure röövsaagiga õnnelikult üle jõe oma maale tagasi.
Nii kirjeldab Vene-Liivi sõja alul ettevõetud röövretki Renneri kroonika, kust on saadud need lühikesed väljavõtted. Väikesearvulised ordu väeosad valgusid nüüd jälle laiali. Kevadel koondati nad Alutagusesse, kuhu läksid ka Tallinna ja Viljandi komtuurid ühes Rakvere, Järva ja Maasilinna foogtidega, olles laagris Purtse jõel ja Vaivara mägedes. Maikuus algas aga sõda.
H. T. Pitsahl.

Vana aja koolijutt
(Tapa Sõnumed 24.09.1932)

Möödumisel koolimajadest kuuldub neist juba kaugele eemale laste lõbus kisa. Noorus tunneb vallatustest rõõmu. Ja kui tulebki õpetaja klassi andma tunde, ka siis ei peegeldu laste näol mingi kurve – nad ei näe õpetajas mingit hirmuvalitsejat, vaid sõpra, kes on valmis võtma neid käekõrvale ja aitama üle raskustest, mille ees lapse mõistus on jõuetu.
Aastat kaks-kolmkümmend tagasi, ei olnud see nii. Siis oli see harv hetk klassis, mil lapsed võisid vabalt häälitseda. Ja sedagi hetke pidi otsekui varastama, sest kooliõpilaste hulgast oli keegi korda-mööda korrapidaja, kes pidi valvama selle järele, et keegi ei vallatleks. Ei loobunud mõni õpilane oma ülemeelikust tujust, siis korrapidaja pidi kaebama tema peale kooliõpetajale, millele järgnes trahv vallatule – nurgas seismine või vähemal juhul sõim kooliõpetaja poolt ja tutistamine juustest.
Oli surve. Karm, nagu tolleaegsel väeteenistusel. Kuid ka karmima surve alt pääsesid valla lõbuvallatused, hoolimata sellest, et oli tulemas trahv, vallatlejat kogu klassi ees alandav ja häbistav.
Neist karistustestki leiti mõnu. Kui karistatul oli selgroogu, siis julges kooliõpetaja kadumisel klassist edasi näidata oma rõõmust meelt ja oma nurgasseismisega muuta end teiste õpilaste silmis koguni kangelaseks.
Muidu, kui kooliõpetaja leidis, et mõni õpilane oli määrinud vihiku ja asetas ta nurka, määritud vihik käes, et kõik seda näeksid, klass naeris, aga kui kooliõpetaja oli lahkunud klassist ja nurkasaadetu nuttis, valitses ka klassis kaastundmus ta vastu. Esialgne naer ei olnud tingitud hukkamõistmisest, vaid lihtsalt sellest ürginstinktist – teiste õnnetuse üle naerda. Ajas keegi õpilane kogemata tindipoti ümber oma riietele, siis naerdi laginal, ent hiljem tunti kaasa. Et riie määritud.
Kooliõpetajad püüdsid karistatava lapse trahvi suurendada just tema kaasõpilaste naeruga ja selleks siis püüdsid kiruda ja sõimata karistatavaid lapsi selliste väänikute sõnadega, mis terve klassi naerma ajasid. Ka juhtumil, mil nad kannatajale kaasõpilasele kaasa tundsid, kui neil tema kannatusest hale meel oli.
Oli keegi laps teinud mõne üleannetuse, tuli kooliõpetaja ja tutistas teda. Klass oleks vaadanud seda ükskõikselt, aga kui kooliõpetaja sealjuures veel pilkaval näol hüüdis: „Oh sa padakonn, oh sa täistopitud tola!“ – siis sünnitasid juba need sõimusõnad naeruhoo ja karistataval oli tunne, nagu naerdaks teda.
Tolle aja karistusi võis jagada kahte liiki: ühed, mis olid mõeldud piinamisena, ja teised – naeruväärseks tegemisena.
Piinavad karistused tulid siis, kui kooliõpetaja mõnele lapsele viha kandis. Ja kooliõpetaja viha alla sattuda oli kerge. Ei olnud paaril korral õppetükk selge, tehti paar korda vallatust, ja juba vaadati lapsele kui parandamatule. Iseasi oli vaid siis, kui lapsevanem viis tagaukse kaudu kooliõpetajale meelehead, kas mune, võid, liha või mõne toobi piimagi.

Tegi laps, kes polnud kooliõpetaja armualune – meie onupoja poliitika on just saanud alguse omaaegsetest koolidest – mingi vea vihku, siis võttis kooliõpetaja joonlaua ja lõi sellega lapiti vastu sõrmeotsi. Võttis õpilase käe pihku, hoidis tema sõrmed püsti ja lõi. Lõi kaks, kolm või enamgi kordi. Lapse silmist purskasid pisarad, kuid kes neist hoolis?
Suurema süü puhul asetati laps nurka põlvili ja puistati tema põlvede alla herneid.
Ent aastat nelikümmend tagasi jagati lastele koolis ka ihunuhtlust. Kus oli kooliteener, seal sooritas see selle ülesande, kuid kus polnud, seal kooliõpetaja poolt määratud õpilased pidid ise oma kaasõpilast peksma. Süüalune pidi püksid maha laskma ja kaasõpilased pidid teda peksma paljale ihule.
Peksu peeti ju kõige paremaks abinõuks koolides ka veel aastat kolmkümmend tagasi, mil koolides ihunuhtluse andmine juba kadunud oli. Siis saadeti süüditeinud lapsega kiri koju vanematele, et need last peksaksid, ja vanemad pidid saatma vastukirja, kinnitades, et laps oma keretäie juba kätte on saanud.
Sellisel viisil aga harjutati lapsi maast madalast seadusest kõrvale hiilimisele, pettusele.
Kooliõpetaja sõna oli ju küll nagu seaduski, kuid milline laps tahab peksa saada? Ainult alandlikumad viisid kirjad vanematele kütte. Ja kui vanemad lapsele halastasid ning kooliõpetajale kirjutasid, et laps on keretäie peksa kätte saanud, ka see juba äratas lapses arusaamist, et vale on üks õilis asi. Julgemad aga ei näidanud kooliõpetaja kirja vanematele üldse, vaid kirjutasid ise vastuse.
Teine liik karistust – last kaasõpilaste silmis häbistavas valguses paista lasta – oli harilikumaid võtteid. Seal lisati veel lapse kannatusele häbi. Nõrgemaks karistusvahendiks oli häbipulk. Seda pidi kandma süüditeinud laps seni, kuni leidus teine sissekukkuja, kellele siis see pulk kandmiseks edasi läks. Milline kasvatuslik mõju oli sel karistusviisil?
Aga niisugune, et püüti kellelegi jalga taha panna, püüti kedagi teist sisse kukutada, et siis oleks uus, keda naerda. Järelikult – see karistusviis harjutas kooliõpilasi üksteist kimbutama. Ja sellega tekitati õpilaskonnas nii palju paksu verd, äratati kättetasumisiha.
Häbipulga kandmine iseenesest polnud mingi raskus, vaid oli piinav see teadmine, et teda kannab. Ja Harjumaal nii mõningad kooliõpetajad leidsid, et seda karistust on vaja raskendada. Nad sundisid süüditeinud last kandma kaelas nööri otsas pliidirõngast, tahmane külg väljaspool. Selle karistusviisi vastu oli vali nurin ka tolleaegses ajakirjanduses, kuid tsaristlik kord pooldas üldse valjusid karistusviise, olid need tarvitusel vanglates või koolides, ja pliidirõngad jäid veel kauaks kooliõpilaste „häbi ordeniteks“.
Häbistada püüti lapsi ka seal, kus meie aja mõiste järele kooliõpetajad tegid ise häbituse. Näiteks: on õppetunni vaheaeg, mitte lõunavaheaeg. Keegi õpilane, kel kõht tühjaks läinud, sööb salamahti leiba, millele määritud kohupiima. Korrapidaja kaebab kooliõpetajale, et Juks või Ats see või see sööb. Laps oli kehvik-perekonnast ja tal oli piinlik, et tal pole leivale määrida võid, vaid ainult ilma võita kohupiima. Asi sündis nimelt meie praegusel Läti piiril ja kohupiim on Läti rahvuslik toit.
„Söö veel üks pala!“ käseb kooliõpetaja. Laps hammustab pala ja tahab huultelt ära pühkida paari tera kohupiima. „Ei tohi huuli pühkida ega pala närida,“ kärgib kooliõpetaja. „Hoia suus ja käi nurka. Leib võta kaasa ja hoia üleval. Hoia pala suus, kui tulen, vaatan, kas on alles või mitte.“ Ja vaene koolilaps, kes ju nüüdisaja mõiste järele midagi kurja ei teinud, pidi seisma nurgas tund aega, leivapala suus ja leivakannikas kõrgele ülestõstetud käes. Millist mõju see avaldas? Vanemad olid õpetanud, et leiba, kui peatoidust tuleb austada, et kui pala leiba maha kukub, tuleb sellele üles tõstes suud anda. Kuid nüüd kooliõpetaja ei häbistanud klassi silmis mitte vaid last, vaid ka leiba, mida vanemate inimeste õpetuse järele ei tohtinud narrida.
Näib, et omaaegne koolielu oli vaid kannatuste ahel, kuid just kõige kitsamas olukorras ihaldatakse rõõmu, mis südand lahendab, ja need, kes tuju tõsta suudavad, neist peetakse suurt lugu.
Seisis klassinurgas luud, millega tuba pühiti, ja juhtus see luud ulakuse tegemisel mõne õpilase kätte atribuudiks, siis ta kooliõpetaja pealetulekul pandi nurka ühes luuaga. Sest sai nalja. Ja kui nurgasseisja püüdis teha kooliõpetaja äraolekul luuaga nurgas veel mingisuguseid vigureid, kus siis sai naerda! Nurgasseisjat peeti vahvaks poisiks. Sest kui tuli kooliõpetaja ja küsis, miks klass naerab, oli korrapidaja sunnitud põhjust ütlema, ja „naljamees“ nurgas sai suurema karistuse.
Peab ütlema, et sellised häbistavad karistused tulid hiljem, siis kui tulid kroonu ministeeriumikoolid. Varem olid peaasjalikult vaid piinakaristused. Võimalik, et sellepärast, et hilisemad kooliõpetajad olid haritumad ja teadsid, et ka see on karistus, kui lapse hing kannatab.
Vanades vallakoolides püüti teha aga õpilastele peaasjalikult karistamiste puhul kehalist valu.
Milles seisis õieti vanade vallakooliõpetajate töö? Kui oskasid õpetada lugema, kirjutama, veidi rehkendama, piiblilugu tundma, sundisid katekismuse viis peatükki pähe – ja oligi kõik. Mõni õpetas ka mõned sõnad saksa keelt Grenzsteini õpperaamatu järele, kuid kogu kooliaja jooksul poole raamatunigi ei jõutud. Oli juba uhkuseks, kui laps teadis, kuidas on kass või koer saksa keeles.
Tsaarivalitsuse ajal eriti olid eelistatavad kooliõpetajad, kes oskasid vene keelt. Isegi Nikolai I aegne soldat võis kooliõpetaja kohale saada.

Lõuna-Eestis ühes vallas oli vallakooli peal õpetajaks õpetaja Hammer. Teaduslik tasapind tal kuigi suur ei olnud, nagu tolleaegsetel vallakooliõpetajatel kõigil, kuid ta oskas vene keelt ja oli agar seda edasi õpetama lastele.
Muidu Hammer oli suur joodik. Vahest mitu päeva järgemööda veetis ta kõrtsis ja lapsed olid koolis omapäi. Tuli koju, siis pragas lastega: „Teie olete väikesed sead, olete väikesed põrsad!“ – kuid kuna lapsed tundsid ta head iseloomu, siis ei võtnud nad seda sõimu ka sõimuna. Tunnistasid vaid, et kooliõpetaja on „täis“. Ja see oli omastkohast ka halvaks eeskujuks lastele. Nad pidasid oma kooliõpetajast lugu, ja kui see leidis, et võib ennast „täis“ võtta, miks siis mitte ei pidanud lugema seda eeskujuks lapsed, et kui nad kasvavad, võivad ka endid täis võtta?
Kord Hammer pummeldas. Juba mitu päeva. Seal tuli inspektor kooli järelekatsuma. Astus sisse, teretas lapsi. Vene keeles muidugi. Ja lapsed vene keeles vastasid. Inspektor küsis üht-teist, lapsed suutsid talle vene keeles vastata. Sellest piisas inspektorile. Ei küsinudki, kus on kooliõpetaja, vaid kirjutas kooli raamatusse, et on käinud kooli katsumas ja leidnud kõik väga hea olevat.
Kui siis päev hiljem Hammer joomiselt tagasi tuli ja leidis, et selline märkus oli tehtud, siis ei puudunud palju, et oleks ta koolilapsed kõrtsi viinud ja neile tänutähels mõned õlled teinud.

Maal elasid lapsed koolimaja juures. Vallakoolides olid väikesed lapsed ja seal veel midagi erootikast ei teatud. Kuid, kui tulid ministeeriumikoolid, kus pidi käima viis aastat, siis oli see harilik nähe, et poissõpilaste hulgas oli noormehi 18 – 19 ja tütarlapsi 16 – 17 aasta vanuseid, just armastusaja alguse kohaseid. Ja armuromaanid koolides olid harilikud asjad. Pea igal vanema klassi poissõpilasel oli oma plika. Käisid ju koolis nii poisid kui plikad koos. Muidugi oli vahekord süütu, sest sel ajal oldi seksuaalsetes asjades pimedad.
Ja ime – suudlust loeti suureks patuks, kuid koos magamist mitte. Ning polnud ka see ei tea, mis patt, sest et sel koos magamisel ju midagi ei juhtunud, isegi ei suudeldud. Üldse ei tundnud ka tolleaegne vanem põlvkond suudlemist. Abielupaar võis aastaid koos magada, ilma et nad oleksid suudelnud. Aga kuna külapoisid käisid tüdrukute juures, kuigi vaid niisama magamas (enamat ju sealjuures tüdruk lubada ei tohtinud, sest sai ju lapsega tüdruk üldise põlguse aluseks), siis tahtsid ka koolipoisid, kes ei jõudnud ära oodata, millal saavad nad täisealisteks, jälgida täismehi.
Tuli siis ka ette koolimajades koos magamisi. See oli keelatuim patt, mis ahvatles. Kui klassis ruumi puudusel pandi mõni poiss plika kõrvale pinki, siis tundis ta suurt häbi ja pidi kannatama kaasõpilaste pilkeid, kuid salaja ärkav instinkt nõudis oma, ja kui plika vähegi kenama näoga oli, tundis poiss ennast ta kõrval õnnelikuna.
Nii siis, et ka ehalkäimisi tuli koolilaste hulgas ette. Ja kooliplikad olid samuti vastutulelikud oma poistest kaasõpilastele kui külaplikad külapoistele. Sellele tüdrukule vaadati viltu, kes oma juurde aita või aida lakka poissi magama ei võtnud, ja kuna kooliplikad tahtsid aimata järele külatüdrukuid, miks pidi see nende juures teisiti olema? Ka nemad olid õnnelikud, kui koolipoiss-kaasõpilane nende juurde magama tuli.
Tihtipeale oli see sekeldustega ühenduses.
Mäletan, kord, olin ju ka ise koolipoiss, rääkisime plikadele, et tuleme nende juurde magama. Poiste magadistuba oli teisal, ühes vanas aidas, plikad aga magasid koolihoones. Nende magadistoast käis läbi kooliõpetaja. Ja noh, eks ühel päeval siis olimegi plikade juurde magama minekul, sest kooliõpetaja oli kodust ära. Plikad jätsid ukse lahti. Olime minemas mitmekesi, sest ka plikasid oli mitu, kui märkasime, et kooliõpetaja tuleb koju. Muidugi putkasime siis endi magadistuppa, ainult üks meist, kes oli varem plikade magadistuppa pääsenud, magas seal öö ära…..plika voodi all. Sest kooliõpetaja käis mitu korda plikade magadistoast läbi.

Valitsus oli vali. Kui oli käsk magama, siis pidid poisid ka kohe varsti magama. Isegi vanajuttude vestmine oli salaasi. Tabas kooliõpetaja mõne poisi, kes ei maganud, magadistoas mõnd vestet vestis, et teised naerda said, siis oli see harilik, et käsutati ta tagasi klassi nurka, kus pidi püstijalu seisma terve öö. Ei tohtinud nurgast lahkuda, sest võis ju tulla järele vaatama kooliõpetaja, kelle elukorterisse viis klassitoast uks. Ja siis oleks karistus veel kangem olnud.
See karistuse hirm vahest isegi viis lapsed mõttele, kas elu või surm? Näiteks ühes maakoolis on esimene mai. Lähemas alevikus tehakse maituld. Seda tahavad poisid näha ja väljuvad läbi magadistoa akna. Kooliõpetajat ei ole kodus ja see just julgustabki. Minnakse mööda raudteeliini. Korraga märgatakse, et keegi tuleb vastu. On see nüüd äkki kooliõpetaja? Karistus, mis siis poistele tuleks, paneb need mõtlema. Ja üks küsib: „Kas ei ole parem, et kui see on kooliõpetaja, lööme ta maha?“
Inimese tapmise eest karistus ei tule kellelegi mõttessegi, vaid hirm on selle eest, millise karistuse ööhulkumise eest määrab homme kooliõpetaja. Ja haarataksegi kaikad. Ent võõras pole kooliõpetaja, ning poisid mööduvad kaikaid liigutamata temast.
Peab ütlema, et ka 1905. a. mässule elasid tolleaegsed koolid kaasa. Kui olid vallamajades koosolekud, keisripiltide mahavõtmised, siis saadeti ikka mõni poiss kuulama, kuidas asjalood on. Selleks sai luba ainult kojumineku näol ettekäände all, et toidumoon on otsas. Olid vallamajas keisripildid maha võetud, arutati nii mitmeski koolimajas, kas ei tuleks ka koolimajas maha võtta seinalt keisri pilt. Isegi nii kaugele mindi mõnel pool, et kavatseti esineda nõudmisega, et peale kooliõpetaja peaks õpetust juhtima veel koolilaste keskelt valitud nõukogu, sest nemad, lapsed, ise taevad, mida nad õppida tahavad, mida kooliõpetaja neile eriti õpetama peaks.
Tuli siis ka ette koomilisi stseene. Ühes koolis poisid tulid otsusele, et keisrit ei ole vaja. Ja kuna kooliõpetaja oli nõrk, leiti, et ka kooliõpetajat pole vaja, sest raamatute järele võivad ka vanemad õpilased nooremaid õpetada.
„Aga kooliõpetaja on kui meie teine papa!“ seletas üks õpilastest vastu. „Mis?“ õhutas üks käremeelsemaist. „Kui tahame olla vabad, siis pole ka papat vaja!“ Siiski leiti, et papat ära põlata ei sünni. Ent selletõttu vaibus ka meeleavaldus kooliõpetaja vastu ja ka keisripilt jäi seinale.

Naljajutt 1890-ndast aastast
(„Linda“ 13.01.1890)

Hamburgi linna politsei kuulutas haiguse ajal 5 rubla trahvi ähvarduse juures, et keegi enam peale kella 10 võerastemajadest kojuminnes teel laulda, ega kära teha ei tohi. Varsti peale selle käsuandmise tuli üks näitemängija oma seldsilistega õige hilja kõrdsist lauldes uulitsale. Kohe astus öövaht neile uulitsa peale ette ja küsis, kas nad politsei keeldu lugeda ei olla, et öösel lauldes koju ei tohi minna.
„Miks ei ole siis lugenud?“ oli käratseja kuiv vastus, „aga meie ei lähe ju veel koju!“
Öövaht ei teadnud selle peale ametlikult veel midagi ütelda, vaid laskis mehed oma teed minna. Teisel päeval oli ametlikkude kuulutuslehtede peale juure kirjutatud: „Lisandus: uulitsal ei tohi iialgi laulda, ega käratseda, olgu kodust tulles, ehk koju minnes.“

Naljajutt 1900-ndast aastast
(„Saarlane“ 08.02.1900)

Teener peab herra tahtmist teadma. Herra läks välja ja ütles toapoisile: „Kui keegi peaks mind taga küsima, siis palu natuke oodata, poole tunni pärast tulen ma jälle tagasi. Vaevalt oli herra mõni sada sammu majast kaugel, kui poiss järele jooksis.
„Mis sa tahad?“ küsis herra.
„Ma tahtsin küsida, mis ma siis pean ütlema, kui keegi Teid järele ei küsi?“
**********
Proua seletab teenrile, et niisama sugune vahe kui portselani, tina ja savi pottide vahel on, ka inimeste vahel olla. Meie, „saksad“ oleme peenike portselan, handvärgid on tinariistad ja talupojad ning teenrid savipotid. Varsti pärast seda ütleb tema: „Toomas, kutsu amme teisest toast lapsega siia!“
Toomas läks ukse peale ja hüüdis: „Savipott, too see portselani tükk siia!“

Kurat!
Ajaleht „Valgus“ kirjutab 10. jaanuaril 1884. aastal, mispärast nimetavad eestlased kurja vaimu kuradiks, aga mitte mõne teise nimega:

Vanal vaesel asjaajamise ajal sõitsivad eestlased nõndanimetatud „nahkratastega“, see tähendab puuvankritega, kus mitte üht raudnaelagi sees ei olnud, mille rattad ka ainult puust, ilma raudrehvita olivad. Mõisates peeti ka niisuguseid „rattaid“, sest nad olivad koguni odavad – ei maksnud mõisnikul midagi. Muidugi tehti nende vankritega kõik mustad maa ja põllutööd, nagu sõnniku vedamist jne. Nagu aga teada, pruugiti sel ajal maatööde tarvis, mitte nagu nüid, hobusid, vaid „tõpraid“. Selleks siis olivad „tõpra“ teumehed ja jala teumehed. Tõpratöö aga läheb palju pikemalt kui hobusetöö. Kui tõbras on vankre ees, siis veerevad ka rattad palju pikalisemalt kui hobusevankril. Hobuse ehk sõiduvanker oli mõisas au sees, tõpravanker aga põlgtuses, sest ta oli sõnnikune, porine, palja kirve abil kokku raiutud ja hirmus aeglane, sellepärast sai „tõpravanker“ sõimunimeks. Selle sõnaga hakati orjasi sõimama ja vanduma, kes muidugi sel pimedal ajal „tõpravankre“ sarnasusele ligi olivad.
Opmanni, kiltre ja mõne veel kõrgema mehe kepihoopidega nõelati ka ühte puhku: „der Teufel“ (kurat võtaks!) ja „versluchtes kuhrad“ olivad väga pruugitud sõnad. Viimane sõna „kuhrad“ tähendab saksa keeles „lehmaratas“ ehk „tõpraratas“ ja sellepärast ei ole meie „kurat“ (vaid veidi eestipärasemalt) muud midagi kui meie vanaaegne sõnniku või „sitavedu“ vanker! Needmiseks pruukisid eestlased ikka sõna „paharett“.

Teoorjusest Järvamaal
Ajaleht „Valgus“ kirjutab 14. juulil 1882. aastal:
(Algne kirjaviis muutmata)

Järva-Jaani kihelkonnas K. vallas on vaene talurahvas veel väga raske teuorjuse ja seaduste vastaliste kontrahtide vaevamise all. Peale raharendi on talupojal veel järgmised tööd mõisa teha: 8 vakamaad sõnnikut täis vedada ja laiali lautada, 24 leikuse ja 12 heina päeva, 8 kartuvli võtmise päeva, 30 rehepeksmise päeva ja 25 viinavoori päeva. Kui väga see teuorjus talurahva põlluharimist takistab, seda tunneb iga asjatundja ise ära. Aga siiski tahan viinavoori päevadest niipalju nimetada, et nende juures talupoeg tihti peab nutma. Haam, mis peale pannakse, on 55 – 58 vedru suur, mis umbes 80 kunni 100 leisikat kaalub. Säherdune hirmus ühe hobuse koorm nõuuab kõva, kuiva teed ja kõva, tervet vankert. Aga kevadel ja sügisel aetakse talupoegi ka kõige põhjatuma teega viinavoori. Sagedaste läheb vanker katki ja koorm ümber ja lööb mehe alla puruks, ehk läheb viinahaam lõhki ja kõik seda kahju peab peremees kandma. Vankre puud omast käest ei ole, mõisa herra ka tikku ei anna, muud kui pead teise ehk kolmandamasse kihelkonda sõitma, vankre puid otsima ja ostma. Läheb see hirmus haam lõhki, siis peab peremees selle välja maksma, olgu küll, et see tema poisi ehk sulase vedades lõhki läks.
Peale selle on ka mõisa poolt ära määratud, et neljas jagu põldu iga aasta peab ristikheina ehk härjapea all olema. Nüüd on aga kolm aastat järge mööda härjapea äpardunud, nii et mitte sugugi pole heina saadud. Aga iga aasta peab peremees 20 rbl. eest seemet ostma ja põllu peale külvama, peale selle veel kips. Oleks peremehel luba, oma tahtmise järele põldu vilja alla jautada, siis võiks ka härjapead vähem teha, umbes 8-s jagu põllust, ja seda vilja rohkem, mis seal enam kasvab.
Nüid küsib ehk mõni: Mispärast ei osta nemad omi kohtasid ära? Vastus: Ei jõua osta ja kui jõuaks, ei müidagi!
P.M.

Järvaamaa talupoegade vastuhakk 1861. aastal.
(Kirjutanud A. Traat, õigusteaduse kandidaat 25. nov. 1961. aastal.)

Järvamaa talupoegade vastuhakust Albus ja Ahulas.
Selle vastuhaku peapõhjus seisnes talurahva rängas kurnamises baltisaksa mõisnike poolt tsaarivõimu toetusel. Juba 1858. a. oli veerenud talurahva rahutuste laine üle kogu Eestimaa kubermangu (s.o. praeguse Põhja-Eesti). Olgugi et mõisnikud selle murdsid sõjaväelise jõuga, polnud rahvas kaugeltki rahunenud.
Meeleheitlikult raskes olukorras ning väljapääsu nägemata hakkas talurahva hulgas senisest rohkem pinda leidma kohalik usuhullustaja Juhan Leinberg (1812 – 1885, rahvasuus ka „Järvamaa prohvet“ ja „prohvet Maltsvet“). 1860. a. aga hakkasid maltsvetlaste religioossetest jampsimistest välja selginema sotsiaalmajanduslikud püüdlused. Sama aasta sügisest alates hakkasid nad õhutama ja taotlema väljarändamist Krimmi ning Samaarasse. Riigivõim tuli oma huvides sellele soovile vastu.
Ent talupoegade massiline väljarändamine ähvardas tuua mõisnikele maa rendimäärade paratamatu languse, hulgalise tööjõu kaotuse ja seega nende tulude tunduva vähenemise. Mõisnikud otsustasid nüüd asuda peale tungima maltsvetlastele, keda leidus eriti Järva-Madise, kuid ka Ambla, Järva-Jaani ja Koeru kihelkonnas.
1861. a. kevadel keelas Eestimaa kuberner von Ulrich maltsvetlaste koosolekud. Sama aasta sügisel ilmnes, et nad sellest hoolimata on uuesti hakanud koos käima. 21. oktoobril 1861. a. tabati paaris Albu talus maltsvetlaste koosolekud. Seejuures arreteeriti üks Kurisoo valla talupoeg, kes viidi Albu mõisa vangi.
23. oktoobriks kutsuti kõnealuste talude peremehed Saare Madis Ader ja Aeda (Aida) Juhan Petov Albu mõisa nende juures avastatud koosolekute pärast. Samasuguses asjas oli sinna käsutatud veel paar teist kohalikku talupoega, kes kutsutuid enda hulgast välja ei andnud. Peale selle nad kinnitasid, et ei lahku mõisast enne, kui on vabadusse lastud arreteeritud Kurisoo talupoeg Sookannu Jakob Siimson (Simson). Kartes vägivalda talupoegade poolt, laskiski mõisavalitseja vangil joosta.

Sellest vastuhakust teatas Albu mõisavalitseja A. Rose kohe Ahula mõisnikule, haagikohtunik C. von Grünewaldtile. Viimane kutsus 26.oktoobril enda juurde Saare Madise ja tema sulase Mihkel Reinbaumi, kes koosolekul oli Albu mõisakupjaga sülitsi kokku läinud. Esimesele määrati 80 ja teisele 60 vitsahoopi.
Vahepeal oli kogunenud Ahula mõisaõue 70 – 80 talupoega, enamalt jaolt jälle Albust, üksikuid ka Jänedalt, Kurisoolt, Kaalepist, Orgmetsast ja Ahulast. Kui Madis Ader oli saanud paarkümmend hoopi ja hakanud appi hüüdma, tungisid talupojad hulganisti lambalauta, kus nuhtlemine toimus, ja vabastasid karistusalused peksumehe ning haagikohtuniku käest.
Sellist tegu lugesid mõisnike ja tsaari seadused veelgi kurjemaks vastuhakkamiseks. Nüüd tuli kohale vastuhakke juurdlema kuberneri käsundusametnik, sinna pandi liikuma 2 roodu sõjaväge Tallinna lähedalt. Vähegi rahutust avaldanud talupoegi püüti peaaegu kogu Järvamaalt. Suur osa neist pandi vangi Albu mõisa Kukunoosi-nimelisse rehte. Mõnepäevase uurimise järel tehti 1. novembril otsus: 1 isik trahvida rahaga, 3 naist anda karistamiseks Albu vallapolitseile, kuid 48 talumeest nuhelda vitsadega, igaühele 50 – 100 hoopi, 50 vitsahoopi pidi saama 1 talupoeg, 60 hoopi 8 talupoega, 70 hoopi 7 talupoega, 80 hoopi 12 talupoega, 90 hoopi 15 talupoega ja 100 vitsahoopi (haagikohtuniku karistusvõimu ülemmäär) 5 talupoega, kõigile kokku järelikult 3830 vitsahoopi. Pekstavaid oli Albust 30, Jänedalt 12, Kurisoolt 2, aga Ahulast, Orgmetsast, Roosna-Allikult ja Väinjärvest igaühest 1.
1. novembril saabus Albu peksuotsust täide viima Laadoga jalaväepolgu 15. rood, kokku 223 soldatit. Nagu teatab tolleaegne ajaleht „Perno Postimees“, saanud vastuhakkajad „passuna ja trummi mängo al tenitud kombel wäe läbbi nuhheldud“. Järgnevatel päevadel karistati üksikuid hiljem tabatud Karinu ja Orina talupoegi. Peksude seeria lõppvaatuseks oli kahe redus olnud Kuru ja Jäneda talupoja nuhtlemine 30. novembril 1861. a. Madis Bärtel ja Mart Nugis said kumbki 70 vitsahoopi ainult selle eest, et nad võtsid osa „demonstratsioonist“ Ahulas.
Aktiivsemad Saare Madise ja tema sulase vabastajad Ahulas olid Orgmetsa vabadik Tõnu Mals („prohveti“ vend), Albu vabadik Mart Kornet ja Albu talupoeg Pearn Lorer (ka Hein). Need eraldati peasüüdlastena teiste hulgast ja anti kriminaalkohtu alla, kusjuures kihutajana paigutati nende liiki veel Kaalepi talupoeg Toomas Tanwell. Viru-Järva meeskohus ja Eestimaa Ülemmaakohus uurisid nende süüasja 4 ja pool kuud. 17. märtsil 1862. a. kuulutati kuberneri poolt kinnitatud lõplik otsus: Konret, Lorer ja Mals karistada ihunuhtlusega 70 vitsahoopi, seejärel saata 6 kuuks vangiroodu Novgorodi ja siis asumisele Ida-Siberisse, õigusega sealgi neid 3 ja pool aastat rakendada sunnitööle. Tanwellile leiti süüd pehmendavaid fakte – teda karistati 50 vitsahoobiga ja 1-aastase vangirooduga Novgorodis.
Tõnu Mals suri 1862. aasta suvel Novgorodis. Mart Korneti ja Pearn Loreri edasisest saatusest Siberis pole midagi teada.
Nii kurvalt lõppes see Järvamaa talupoegade katse kaitsta oma elulisi huvisid ja kaaslasi. Peale selle majutati peksjad peksetute juurde talvekorterisse ja kohustati selletagi puudustkannatavaid talupoegi soldatitele andma toiduaineid.

Siberi sunnitöövangla
Mida kujutas endast endisaegne siberi sunnitöövangla, seda saab teada üksikutest kirjadest, mis on ajalehes „Tallinna Teataja“ 30. septembril 1913. aastal kirjutatud (kirjaviis muutmata):

Meile on ühest siberi sunnitöövangimajast kiri toodud, kirjutab „den“, milles praeguse aja „surnud maja“ elu kujutatakse.
Teatavaste on pärast „revolutsioni“ politiliste sunnitööliste seisukord palju pahemaks muutunud, kuna neid kaelakohtulistega mitte üksi ühe astme peale ei ole seatud, vaid nende seisukord kaelakohtuliste omaga võrreldes palju viletsamaks on muudetud.
Igal minutil valvatakse „politiliste“ igat liigutust. Öö kui päeval peavad kõik tema liigutused ja üleelamised vangivahi silma all sündima. Iseäralise hoolega valvab türmi administratsion „politiliste“ kirjavahetuse järele.
Kirjad, milles natukegi türmi olukorda puudutatakse, kaugemale türmi kontori ei jõua. Samasuguse saatuse osaliseks langesid ka väljast tulnud kirjad.
Kinniistujad teavad seda ja püüavad sellepärast juhtumisi tarvitada, et kirjad „altkäe“ välja saata, milles siis avalikult türmi seisukorda kujutatakse. Niisugusid võimalusi tuleb aga harvaste ette.
Allpool toodud üksikud read käivad n. Türmi politiliste sunnitööliste kohta, kes parajat silmapilku tarvitades kodukohta kirjutada on saanud.
Sunnitöövangimajas algab päev väga vara peale. Vahtide vile peale tõusevad türmi elanikud kell 4 hom. Jalule. Suure rutuga joodakse theed, ja siis lähevad vangid salkade kaupa vahtide saatel tööle. Kell 11 hom. On lõuna. Kella 2 – 6 p.l. On jälle raske töö, mida iseäralised vahid juhatavad, kes õige tihti väsimusest kurnatud sunnitöölisi püssipäradega ergutavad…
Kella 6 ja 8 vahel õhtul on õhtusöök (thee ja puder). Kell 8 õhtul peavad türmi elanikud magama minema. Öö algust kuulutavad vahid igapäevase hüüdega ette: „riidest lahti, heida magama, ilma mürata!“
Kongis ei jää aga kõik korraga vaikseks. Lämmastav õhk ja vänge hais üleliia täidetud kongides annavad end pärast värske õhu käes töötamist väga tunda. Loomulikult, et sellepärast nii ruttu magama ei jää ja naabrid üksteisevahel sosistama hakkavad.
Korraga kostab vali heal: „vait, ilma jutuajamiseta maga. Jätan ilma lõunata!“
Niisuguse „müra“ eest peavad tihti terved kambrid vee ja leiva peal istuma. Vee ja leiva peal, s.o. Kartseris istumine on sunnitöö vangimajas nii harilikuks nähtuseks, et vangid keskmiselt mitte rohkem kui 3 – 4 korda nädalas lõunat saavad.
Mis tähendab mõni päev vee ja leiva peal istuda, kirjutab üks politiline sunnitööline: sul ainult valutab pea, valutab hirmsaste, käib ringi, silmad lähevad pimedaks, jääd nõrgaks, ei suuda käia – aga see kõik ei ole midagi siinse eluga võrreldes.
Teises kirjas toodakse sellestsamast vangimajast huvitavaid arvustikka, mis näitavad, kui väga täistuubitud vangimaja on. Kongis, mis 25 in. Jaoks määratud, istub mitte vähem kui 50 in. Suvel ja 80 in. Talvel. Kirja autor pidi ka 2 päeva kongis istuma, kus 28 inimese asemel 105 in. Sees olid.
Kära, müra, riid, kisklemine kestab niisuguses kongis hommikust õhtuni. Kakeluste ajal ilmuvad vahid, kes süüdlast karistusele viivad, seal juures „kõik maha lasta, läbi peksta ja vitsadega nuhelda“ ähvardavad.
Õhtul – siis kostab kambritest vitsadega nuheldavate südantlõhestav kisa. Ei maksaks ehk juurde lisada, et nuhtlemist ilma arsti järelvaatuseta toimetatakse.
On tarvis ainult minutikski kongi kärast ja mürast eemale minna, kirjutab vang, kui sind türmi elu koledused piinama hakkavad…vist midagi hullemat meie hingeelu surmamiseks enam välja mõelda ei või. Kas on meie elu tingimiste juures võimalik midagi mõistlikku ette võtta, millegi peale mõtelda, kui sul väljakannatamata seisukord alati mõttes seisab. Kui aga keegi enesele küsimuse ette paneb: „nii elada ei või, aga väljapeasmist ka ei ole.“
Vali kord, vastik toit, raske ja kurnav töö, õhupuudus kongides, igavene erkvil olek – kõik see purustab organismust ja teeb vangi sandiks.
Meie ei saa kunagi õiete välja magada, kirjutab üks teine sunnitööline. Alati oleme unised. Kaheksat tundi magamiseks on meie kurnatud organismusele liiaks vähe. Ka ei saa kohe magama jääda: raske õhk ja väljakannatamata hais kambrites ei lase seda sündida. Magatakse raskelt: ühed karjuvad läbi une, nõnda et kõik kambrisolijad ärkavad, teised oigavad ja räägivad unes, kolmandad sõimlevad. Midagi paluda ehk vangimaja administratsioni seadusevastase tegevuse üle kaebtust tõsta – sellest ei tule midagi välja. Palved ja kaebtused kaugemale türmi kantseleid ei jõua. Ja kui palves midagi administratsionile ei meeldi, siis pandakse „süüalune“ ilma põhjuste seletamata kartseri.

Õige huvitava otsuse annavad politilised vangid kindralkuberneri knjasevi ja türmide peavalitsuse ülema grani kohta, kes alles hiljuti siberi reisult tagasi jõudis.
Esimese kohta kirjutatakse: see on korralik inimene. Ta on ainuke ülemustest, kes vangide soovisid tõsiselt tähele paneb.
Nõndasama kiidavad politilised sunnitöölised ka türmide peavalitsuse ülemat grani.
Meie vangimaja käis türmide peavalitsuse ülem gran vaatamas. Esimene muljend temast oli halb. Ta tuli kambrisse, tervitas vangisid, peab ütlema, viisakalt, ei küsinud aga mingisuguste teadaandmiste ja kaebtuste järele, käratses vanema vahiga, ja läks siis minema. Kuid pärast saime teada, et ta meie saatuse kergendamiseks ikkagi midagi oli teinud. Palju head tegi ta ka meie seltsimehele m., keda türmiülem kovalev hirmsaste piinas. Türmiülem pani m. Karistuseks üksikusse kongi istuma ja andis talle timuka seltsiliseks. See õritas alati m. Ja ähvardas teda noaga. M. Kannatas hirmsat piina ja pidi hulluks minema. Kõigest sellest sai aga gran teada ja käis sellepärast m. Kongis vaatamas. Siin jutustas m. Terve loo ära. Gran andis m.-le sõna, et temaga midagi sarnast enam ei juhtu ja et tema kui ka teiste sunnitöölistega nüüd hoopis teist moodi ümber käima hakatakse. Ja tõeste, pärast grani äraminekut hakati meiega palju viisakamalt ümber käima, mis selles seisab, et meiega nüüd enam nii ei räägita, nagu ei pandaks meid tähelegi.
Vangid aga arvavad, et see kaua ei kesta. Türmi administratsion on küll vaiksemaks jäänud, kuid arvatavaste ainult mõneks ajaks, kus siis jälle uus pööre tuleb.

Vana Eesti kombeid viljakoristamisel
(kirjutanud l. Reinap 31. augustil 1957. a.)

Meie esivanemad-põllumehed tundsid end sõltuvaina loodusjõududest. Nende arvates olenes töö sellest, kuivõrd suudeti endale võita mitmesuguste loodusvaimude heatahtlikku suhtumist ja kuidas õnnestus eemal hoida looduses ja kaasinimestes peituvat pahatahtlikkust. Uskumused pärandati põlvest põlve ja elavad veel tänapäevalgi edasi vanarahvatarkusena.
Lõikuskuu õnnestumises omistati suur tähtsus lõikustöö alguspäeva valikule. See määrati kindlaks juba mitu kuud enne lõikust varem tehtud tähelepanekute järgi. Sobivamaks peeti üldiselt siiski rukkilõikuse algusena olevipäeva (29. Juulil). Sel ajal lõigatud rukkist valmistatud leiba nimetati „pärisleivaks“, kuna jakobipäeval (25. Juulil) lõigatud viljast leiba kutsuti „hädaleivaks“. Soodsaks peeti rukkilõikuse alustamist täiskuuga, sest see etendab viljakasvu, kuna noorkuu mõjub taimekasvule takistavalt. Täiskuu pidi ka kaasa aitama nii lõikuse üldisele viljakusele kui ka seemnerukki tulevasele viljaandvusele. Esivanemad arvestasid ka tuule suunda. Nii pidi lõunatuul olema soodus lihavaile taimedele, kuna põhjatuul pidi soodustama teravilja kasvu. Vastavalt sellele soovitati rukkilõikust alustada põhjatuulega, kuna kartulivõtmisel arvestati lõunatuult.
Lõikuse heaks kordaminekuks omistas esivanemast põllumees suurt tähelepanu tööriistadele. Kardeti, et pahatahtlikud naabrid võisid vikati või sirbi millegagi ära nõiduda, nn. „ära teha“. Et seda vältida, pesti vikatit ja sirpi mitmesuguste vedelikkudega (üheksa naise pesuveega, üheksa suvelille mahlaga jne.), asetati kolmeks ööpäevaks allikasse, viidi surnuaiale, niisutati nahkhiire verega või puudutati mõne maagilise esemega. Tuli silmas pidada, et keegi ei astuks tööriistadest üle, eriti aga veel naised, kelledelt võis karta pahatahtlikkust. Enne tööriista tarvitamist võis nõidust kahjutuks teha kolmekordse vastu maad löömisega. Reha puhul jälgiti hoolega, et see ei jääks lamama pulgad ülespoole. Selliselt reha nagu palus taevast vihma või tõmbas augud pilvedesse, mis põhjustas omakorda vihmasadu.

Lõikuse alustamine oli meie esivanematele pühalik toiming. Esimeste viljakõrte lõikamine oli seetõttu jäetud auväärsemaile perekonnast – vanimaile meesliikmeile. Lõikaja käis tavaliselt eelmisel päeval saunas ja riietus lõikamise puhul nn. Poolpühapäeva riidesse, mis olid sageli heledavärvilised või koguni valged. Enne lõikusele asumist lõigati vilja hulgast kolm kõrt, seoti need ümber piha ja löödi sirbiga kolm korda vastu maad, sõnades: „selg nii pehmeks kui kõht“, mis hoidis lõikajat selja valusaksjäämisest eemale.
Erilist tähelepanu omistati rukkilõikusel esimesele või viimasele viljavihule. Teatavasti viidi esimene või viimane viljavihk rehte, aita või tuppa ja säilitati seal teatava ajani. Sellist alalhoidvat viljavihku nimetati väga mitmesuguselt, nagu „rehepapp“, „hiirevihk“, „kollivihk“ jne. Levinumaks kombeks, eriti põhja-eestis, oli esimese või viimase viljavihu söötmine loomadele, et kari hästi edeneks, olgu see siis lihtsalt terade või neist valmistatud leiva kujul.
Hingedepäeval või pühade ajal jäeti aga tähendatud viljateradest valmistatud leib lauale kadunud esivanemaile, et neilt saavutada heatahtlikkust ja kaasabi edaspidistele töödele. Heideti pihutäis teri hiirtele, et nad selle andega rahulduksid ja muu vilja rahule jätaksid, või viidi viljavihk, tavaliselt jõulu- või nääriajal lindudele, et neid järgmisel aastal pidevalt eemale hoida.
Tähtsamaks, kui lõikuse alustamist peeti aga lõikustöö lõpetamist. Lõikus lõpetati tavaliselt nn. „jänese püüdmisega“ või „nälja äraajamisega“. Samuti omistati viimasele lõikajale teatav osasaamine põllu viljakusest. Mõnel pool püüti hea kohtlemisega luua sõbralik vahekord viimase lõikajaga, et saada ka kaudselt osa põllult ammutatud imejõust. Neidude hulgas harrastati lõikuse lõpul ennustamist sirbi heitmisega. Oli töö lõppenud, heitsid neiud lauldes sirbi üle õla. Kelle sirp lendas kõige kaugemale, see abiellus neidudest kõige varem. Võis ka teisi tähendusi olla. Nii märgiti sirbi langemisega otseti mulla sisse sirbi omaniku surma, tera ülespoole jäämist peatset kihlumist ja selgmine osa ülespoole – elu jatkamist vanaviisi.

Virumaa külalood
(Virumaa Teataja 06.04.1933)

Virumaa külades ja asundustes nende hallide ja madalate elamute all, mis iga mõne kilomeetri takka palistavad poriseid maanteid, on nüüd jälle üks igavam aeg. Seda muidugi niipalju, kui peremehel, perenaisel või talunoorel üldse jatkub aega sarnase mõiste peale mõelda.
Olgu siin neist külalugudest esimesena pajatatud maha tudulinna valls o. Külas aset leidnud üliimelik juhtum, kus igapäevane elu tegi sisse sarnase sõlme, et see annab ümbruskonnas kõneainet veel kauaks ajaks.
Elas ja oli seal üks vaikne paarike, kes teistest sarnastest eraldus vaid selle pisiasja poolest, et papp polnud siin lugenud peale oma pühakirja sõnu ega kuulutanud kogu selle asja seaduslikuks ka taevase isa palge ees. Elati ja oldi kuni ühel issanda päevakesel õrnem pool läks naaberkülla pulmakokaks ja mees jäi oma nukrate mõtetega üksinda koju. Viimasele oli aga peagi selge, et inimene ei või mitte üksi olla ja peagi olid tema juures sõbrad koos, kellega hakati siis maitsma seda elumärjukest, mis teeb kurva tuju rõõmsaks.
„mis sa, herman, oma vana teisepoolega niisama jandad, kosi noorem ja parem!“ tuli järsku üks külalistest mõttele ja mees haaraski sest sõnast täie tõsidusega kinni. Ta leidis, et ega selle vanaga ole enam ilusat olemist jah ning varsti olidki uued plaanid värske nooriku otsimiseks valmis.
„trull-lall-laa!“ läksid siis mehed rõõmsalt ühe lapsega neiukese juurde kosja, kus jõuti peagi niikaugele, et varsti jatkati teekonda vallamajja perekonnaseisu raamatute ette.
Vahepeal oli aga endine naisuke saanud asjast kuulda ja kui värske noorpaar oli vallamajast teel kodu poole, seisis ta juba supikulbiga vastas. Seal siis algas üks suur seletamine ja arvete õiendamine, mis kestis kolm päeva ja kaks ööd. Lõpuks kutsuti selle „seletamise“ tagajärgi lahendama isegi konstaabel, kuid elulooma sest noorpaarist enam ikkagi ei saanud – herman igatses uut noorikut ja läks lõpuks viimase poole ka kogu oma südamega üle.

Teine lugu on pärit loobu metskonnast, kus ühel ilusal kevadööl keegi palvevend nägi terve karja kuradeid korraga. Mees luusis nimelt metsas ja tema kaasas jooksev koer sattus peale metskitsede karjale. Erksad loomad ehmusid kutsumata külalise tulekust muidugi ära ja jooksid tuhat-tulist palvevennale otse vastu. Sarnast suurt põrguliste karja silmates ehmatas palvevend nii vägevasti ära, et ronis esimese tuhinaga lähema kuuse otsa ja hakkas seal paluma appi jumalat ning teisi paremaid vaime. Alles juhuslikult möödasõitev talumees, kes palvevenna härdaid palveid kuulis, suutis peale pikemaid seletusi mehe kuuse ladvast alla meelitada ja talle selgeks teha, et maailm on ikka veel vana moodi alles ja põrgulised ikka endiselt põrgus.

Järgnevas juhtumis olgu koha üle öeldud vaid niipalju, et see sündis mõne päeva eest ühes virumaa vallas, kus vallaisad pidasid oma järjekorralist koosolekut. Peale päevakorra läbiarutamist muutusid aga meeste meeled imeliselt rõõmsaks ja õhtu saabudes oli vallamajast kuulda juba rõkkavat kära.
Kõige rõõmsamaks muutus sellest ilusast olemisest aga vallavanem ise, kes sai hakkama sarnase vembuga, et keelas kohalikule raamatukoguseltsile varem lubatud ruumid kontsert-jumalateenistuse pidamiseks ära.
„mis sest jumalateenistusest!“ põhjendas ta oma otsust „tehke parem pidu, sest mina, vallavanem, tahan tantsida!“
Teiseks ilusa olemise tõmbenumbriks oli ratsasõit, kus sõiduteeks kasutati vallamaja ruumikat saali. Hobuse osa täitis siin jälle see rõõmus vallavanem ise, kes pani oma selga hobuse sadula, kuna rüütliks sadulasse kargas üks vallanõukogu liige. Sarnaselt siis traaviti ringi ja hirnuti ning oldi kindlad, et nii lõbusat vallavolikogu koosoleku lõppu pole veel varemalt olnud ega tule ka tulevikus kunagi enam.

Kirikumaksud
Kirjutab ajaleht „Esmaspäev“ 4. märtsil 1939. aastal:

Kirikumaksude tasumine ei edene meil rahuldavalt, kurdetakse vaimulikkudest ringkondadest. Mõnes koguduses ongi juba asutud maksuvõlgu sisse nõudma sundkorras. Et meie kogudused ei või heade maksumaksjate küllusega hoobelda, siis võivad olla need üksikud juhtumid ainult heaks sissejuhatuseks suuremale kirikumaksu nõudmise aktsioonile. Mõnele paistab see sundkorras kirikumaksu nõudmine võibolla võõrastavana. Kuid vanemale põlvele tundub see ainult vana hea kombe elustamisena, sest vene kroonu päevil oli tavaline nähe, et koguduse hingekarjane ühelt poolt ja tema lambukesed teiselt poolt seisid vaenulikkude pooltena kohtu ees, kuna viimased tõrkusid „kümnist“ maksmast. Kuid mitte alati polnud see mittemaksmine tingitud paljalt mittetahtest. Maksmise viis oli võrdlemisi keerukas ja isegi kohtunikkudele valmistas see palju peamurdmist, et langetada saalomoni otsust.

Tapatalgud kiriku õuel

Kirikumaksud määras tol ajal ära 1832. A. Maksma pandud kiriku seaduse 1843. A. Täiendusseadus, mis oli tuntud regulatiivi nime all. See regulatiiv ei toonud õiglast kirikumaksude jaotust, vaid fikseeris ainult ära iganenud maksuviise natuuras, kuigi need maksunormid olid tihti ebamäärased ja igas maakonnas ja paiguti isegi igas kihelkonnas erisugused.
Regulatiivi järele sündis kirikumaksude maksmine viljas, heintes, puudes, linades, rasvas, kanamunades, kalades jne. Mõneski kohas nõudis vaimulik üle regulatiivinormi, kui regulatiiv polnud täpselt tema senist normi fikseerinud. Hiljem andis see aga põhjust protsessideks, kui maksjal polnud küllalt kristlikku meelt, s.o. Kui nad rippusid kinni regulatiivi tähe küljes.
Üheks tavaliseks kirikumaksu vahendiks olid kanad ja munad. Et kihelkonnad olid suured, ei jõudnud vaimulik loomulikult kõike seda sulgloomade ja nende saaduste hulka, mis kokku toodi, oma kiriklas ära tarvitada. Ja seepärast olid nad suurema osa sellest sunnitud ära müüma. Nii kujunesid kirikumaksude maksmise päevad tõelisteks kanade ja kanamunade laatadeks.
Juba varakult olid ülesostjad, keda nimetati „kaparnikkudeks“, kohal. Et kauba elavalt äraviimine oli tülikas, siis kujunes see päev ühtlasi ka suureks „kanadelahtimise“ päevaks. Varahommikust hilisõhtuni võis kuulda kirikla õuel siis ainult kanade kaagutamist, ning suled aina lendasid. Juhtus mõni valla pääsema, algas kirikla õuel tragikoomiline jaht: surmahirmus väeti, karjuv ja hingeldav kana ees ja „kaparnik“, verine pussnuga käes, poisikeste karjaga järel.

Hingeõnnistus puude, küünalde ja kala eest

Kirikla õuele veeresid kirikumaksuna ka koormad vilja, puude ja heintega. Samas nähti askeldamas mehi linakimpudega. Kuigi see kõik oli ainult kirikumaks, oli pea alati küllalt ägedat seletamist, sest tooja leidis, et oli toonud küllalt, kuid vastuvõtja, et vähe. Oli hea, kui lõpuks kokku lepiti.
Kui petrooleumi veel ei tuntud või vähe tunti, siis toodi kirikumaksuna kiriklasse veel peerukimpe. Ka selleks oli nähtud ette oma normid. Kuid ei tohi arvata, et peerud olid vajalikud selleks, et hingekarjane saaks peerutule valgel kirikuraamatuid korras hoida, või järgmiseks pühapäevaks jutlust koostada. Need olid määratud ainult teenijaskonnale või tule süütamiseks. Pastori enda jaoks olid ette nähtud juba rasvaküünlad.
Raskusi ja arusaamatusi valmistas tihti asjaolu, et maksunormid polnud regulatiivis kindlad. Mõnes kihelkonnas määras regulatiiv, et iga talu peab andma kimp linu. Kui raske see kimp pidi olema, polnud öeldud. Torma-lohusuu hingekarjasele andis regulatiiv jällegi õiguse raiuda metsast puid, kuid kui palju, polnud öeldud. Ka seda ei näinud regulatiiv ette, kas ta tohib puid müüa või mitte. Kus pidid talunikud omalt poolt koorma puid kiriklasse viima, polnud regulatiivis öeldud, mis liiki puud need pidid olema ja kui suured peavad olema koormad.
Kodaveres olid mõned talud kohustatud viima kiriklasse igaüks 500 rääbist. Kuid rääbis on kala, kes ei lase end alati kirikumaksu tähtpäeval püüda. Nii olid talunikud õnnetud, kui maksutähtpäeva lähenedes asjatult noota heitsid. Et kirikumaksu mittemaksmine võis tuua sundnõudmise kaela ja peale selle veel pesitses hinges kartus, et sellega kaasas võib käia suur kahju hingeõnnistusele, siis ruttasid nad mustvee kalaturule. Aga ka see ei päästnud neid alati. Jäi ainult pääsetee, minna kiriklasse paluma hingekarjast, et see halastaks ja võtaks rääbiste asemel vastu raha. Polnud väike summa, mida nõudis sel puhul hingekarjane: tervelt 5 rubla, mille eest tuli müüa maha vähemalt 6 puuda rukkist.

Kus suitsu tõusis, sealt raha tuli

Mõnes kihelkonnas ei nõudnud regulatiiv maksumaksmist talude, vaid suitsude järele. Et seadusetähe järele võib suitsu all mõista korstnaga elamut, siis mõjus see paiguti pidurdavalt korstnaga elumajade püstitamisele, sest suitsu pealt nõutav maks polnud alati kerge. Nii jättiski üks vald tükk aega kirikumaksud maksmata, kuna „suitsu“ polnud. Kaaluti, kui korstnata taret „suitsuna“ võtta, kui ka kütmisel veidi tossab, siis võib maksustada ka karjuse tulelõket „suitsuna“.
Kuid peale selle nõuti mõnes kihelkonnas, et talud peavad andma peale kinnaste ja sokkide kirikumaksuna veel käterätte, linasid, villu ja riiet. Kus mesipuid peeti, polnud unustatud ka mett. Et ka märjukest hingekarjasel küllalt oleks, siis nägi mõnes kohas regulatiiv ette, et mõisad peavad andma talle ankur piiritust. Isegi hingekarjase ihulise puhtuse eest pidi hoolitsema kirikumaks. Nii olid maarja-magdaleena kihelkonnas kõik mõisad kohustatud suve läbi saatma ühe naise kirikumõisa pesema.
Kursis oli nõue, et peigmees peab pruutpaari kuulutamise eest viima hingekarjasele paari metslinde. Nõnda siis talunik, kes tahtis saavutada oma elu ilusamat eesmärki, pidi nagu piibli nimrod (1. Moos. 10, 8-9) luusima linnujahil ringi. Ainult heal juhtumil võis ta metslinnud kodulindudega asendada.
Laiusel näis hingekarjase maitse veidi erinev olevat, sest seal ei nõutud peigmehest nimrodilt mitte linnu-, vaid jänesepraadi. Norm kuulutamise eest oli aga sama – kaks ilusat jänest.

Pastori honorari pärast seaduserikkujaks

See regulatiivi nõue oli muidu väga ilus, kuid ühtlasi tingis ka seaduserikkumist. Esiteks polnud jahikalendri järele linnu- ega jänesejaht igal ajal lubatud, ja teiseks polnud ju talunikkudel jahiõigust. Nõnda siis, kes soovis pruudiga altari ette astuda, pidi raske südamega püssi selga võtma ja jahiteele astuma. Juhtus ta oma jahiretkel suurte sakste kätte sattuma, polnud ta põli kuigi kerge. Renditalu omanik võis olla kindel, et peale muu karistuse pidi ta kas varem või hiljem oma kohalt lahkuma, sest salakütiga ei tahtnud mõisaomanik enam rendi vahekorras seista. Siiski oli veel üks võimalus sellest ohust pääsemiseks, nimelt jahipileti muretsemine. Kuid see maksis jälle oma 3 rubla, mis võrdus ligi 4 puuda rukki hinnale, kuid ka jahipileti saamine polnud alati ja igaühel võimalik. Ja isegi, kui jahipilet taskus ja peigmees ei tahtnud jahiseadusest üle astuda, ei võinud ta alati sel ajal pulmi pidada, kui ehk soovis. Ta pidi ootama, kuni jahikalender talle selleks loa annab. Nõnda sai siis seaduse- ja korraarmastajal jahikalender ka pulmakalendriks. Selliseid kurioosumeid tundis kirikuregulatiiv veel mitugi.

Kirikhärrade vürstlik teenistus

Ei olnud kerge see koorem, mis pani regulatiiv kiriku liikmele peale. Kuid see suurenes tihti selle tõttu, et mõisnikud oma osa talunikkudele kaela veeretasid. Nii pidid ühes tartu koguduses mõisnikud andma regulatiivi järele poole viljast, kuid seda ei antud, vaid nõuti, et vilja peavad andma talunikud. Nii tuli talunikkudel anda igal aastal 35 rubla eest vilja rohkem. Tol ajal oli see summa juba suur kapital, kui võtta arvesse, et sulase palk küündis vaevalt 150 rublani aastas.
Tänapäeval on sellele, kes ei soovi kirikumakse tasuda, võimalik kirikust lahkuda, kuid tol ajal seda võimalust ei tuntud. Kas oli inimene usklik või uskmatu, kuid ta oli sunnitud kirikuliige olema ja tasuma korralikult kirikumakse, kui ei soovinud näha oksjonihaamri välkumist oma varanduse kohal.
Vaimulikud ei võinud tõesti oma seisukorra üle kurta, kuigi nad vahel seda tegid. Neil oli kasutada veel suured maatükid kirikumõisade ja kirikuvaldade kujul. Kuni 1865. Aastani olid koguduse liikmed sunnitud veel kirikumaksuna käima kirikumõisas teol. Tulud neist kirikumaadest polnud väikesed. Eesti kubermangu osas oli vaimuliku keskmine tulu kirikumaalt 800 – 900 rubla. Liivi kubermangu osas tõusis aga keskmine tulu üle 2000 rubla. Et maksud regulatiivi järele andsid umbes sama palju, siis oli hingekarjase keskmine aastatulu üle 3000 rubla. Mõnel vaimulikul oli päris vürstlik sissetulek. Nii näiteks oli torma-lohusuu kihelkonna hingekarjase aastasissetulek kirikuvallast ja kirikumaksudest 19 000 rubla, kuid peale selle andis tulu veel kirikumõis.

Ajalehest “Tallinna Teataja” 31. detsembril 1916. aastal:
Eestlaste usk

Eestlastel oli wanemal ajal palju jumalaid; peaaegu igal asjal oli oma jumal. Kui päikese- ehk kuuwarjutus juhtus olema, uskusid eestlased ja awaldasid seda ka oma kõnedes, et kuu ehk päike olewat ära söödud, mida pühalikkude “sõnadega” ja nõiakommetega wõib endisesse olekusse tagasi nõiduda. Uue aasta alguses tehti õlgedest mehekujuline ebajumal, millel nad arwasid wõimu olewat nende loomi metsloomade eest kaitsta ja neid oma piirides hoida. Kõik külainimesed wiisid ta ühes külast wälja ja panid selle kuju küla piirides ühe puu otsa.
Noort kuud teretasid wanad eestlased järgmiste sõnadega: „ole terwitatud kuu; jää sa wanaks, aga mina nooreks; kuule kaswagu kulda iluks juurde, aga inimesed jäägu nii terweks, kui raud kõwa ja kindel on.”
Waremal ajal pidasid eestlased ka teatud metsi ja puudesalkasid, wahest ka üksikuid puid nii pühaks, et keegi sealt mitte ühtegi lehte ei tohtinud wõtta; seal ohwerdasid nad oma loomade ja ettetulnud haiguste pärast. Niisugusid metsatukkasid nimetasid nad hiieks (hio), millest hiiumaa (hio maa) oma nime on saanud, sest et seal üks iseäranis püha hiis seisis. Juba warematel aegadel oli neil majaussid teiste loomade hulgas. Neid pidasid eestlased ebausu pärast, sest nad arwasid, et nende pidamine looma-õnne ja rikkalikku piimasaaki toob. Nende kaitse pärast olid ussid nii taltsad ja julged, et nad tihti lastega ühest piimakapast jõid.
Müristamist pidasid nad ühe iseäralise jumala tööks, keda nad wanaisaks (altvater) nimetasid ja kui müristas, ütlesid nad: wanaisa müristab.
Tähelepandav on see, et eestlastel juba warematel aegadel usk olemise sisse pärast surma oli, mis sellest wälja paistab, et nad teatud päewadel (pärast hingede päewa) surnute hingedele süüa andsid. Nad tegid ühe toa otsa, ehk wihtlemise-sauna soojaks ja panid siis söökisid ja jookisid hingede jaoks lauale. Ainult majaperemees jäi tuppa ja walgustas tuba piirutulega, mis endistel aegadel eestlastel walguseandjaks oli. Ta kutsus oma esiwanemate, wanemate, sugulaste ja laste waimusid nende nime nimetades sööma ja jooma. Kui ta mõne tunni pärast arwas, et waimud juba küllalt on pidustanud, raius ta kirwega piiru uksepaku peal puruks ja palus waimusid, et nad ära läheks, kuid ainult mööda teesid ja radasid, aga mitte üle rukkipõllu, et nad orast maha ei tallaks. See meeldetuletus oli sellepärast, et eestlased uskusid, nagu teeksid waimud, kui nad mitte rahule ei jää, nende põldudele kahju, mille tagajärjel wiljaikaldus tulewat. Ka uskusid nad, et kui majaperemees waimude söömise ajal midagi näeb, sureb ta selsamal aastal; kui ta aga midagi liikumist ei näe, wõib ta loota, et ta sel aastal weel ära ei sure.

Pulma kombed

Pulmades oli wanadel eestlastel wiisiks pruuti rööwida, nagu lätlastelgi, kuid nad ei teinud seda mitte alati wanemate teadmise ja tahtmise wastu, nagu wanades korraldustes tähendatud, kus kirjutatud on, et kui keegi tüdruku wanemate tahtmise ja teadmise wastu on rööwinud, ta elu kaotama peab; kui see aga wanemate teadmise ja tahtmise järele sünnib, siis peab ta tüdruku naiseks wõtma.
Juba warematel aegadel, siis kui nad olid ristiusku wastu wõtnud, käisid eestlased kosjas, suuremalt jaolt nendesamade kommete järele, mis praegugi nende keskel walitsewad. Kui noor eestlane omale pruudi tahtis koju tuua, wõttis ta nõndanimetatud isamehe ja läks temaga pruudikoju. Isamees hakkas wanematega juttu ajama ja seletas, et tema saatja ühe mullika ehk hirwe olewat ära kaotanud, ja palus neilt luba, et nad seda wõiksid otsida. Kui temale seda mitte ei lubatud, siis tähendas see seda, et kosje wastu ei wõeta; wastati neile aga kahemõtteliselt, siis wõis ta teinekord tagasi tulla, kuna tüdruku isa wähehaawal ikka mõista andis, et nooremehe soov täidetud wõib saada. Kolmandal korral määrati juba kihlusepäew kindlaks. Kuid selle aja sees ei tohtinud noormees pruuti mitte näha. Esimesel külaskäigul ei tohtinud ta mitte istuda, olgugi et teda seda sunniti tegema. Teine kord wõis ta juba istuda, kuid neile ei antud mitte süüa. Ainult kolmandal korral wõeti teda nagu kord ja kohus wastu. Aga oma wäljawalituga ei rääkinud ta mitte ennemalt, kui kihlusel, kusjuures peigmees pruudile wähe raha ehk miskit hõbeasja pidi kinkima.
Nüüd määrati ka pulmade aeg kindlaks, mis enamasti mardipäeva ja jõulute vahel oli. Sellejärele käis pruut ühe abielus oleva naisterahva saatel oma sõprade ja tuttavate juures ja sai igaühe käest peotäie willu ehk kui olud lubasid, siis ka rohkem. Neist willadest walmistas ta sukke, kindaid ja wöösid, mida ta pulmapäevaks alles hoidis.
Pärast laulatamist püüdsid mõlemad, niihästi peigmees kui ka pruut üksteisele jalapeale astuda. Kes seda ennemalt sai teha, selle kätte pidi majawalitsus minema. Kui paariminejad teine teises külas elasid, siis tõi peigmees pruudi mitmesuguste kommetega hobuse-seljas koju.
Niikaua kui pruut pulmapidul söögilaua taga istus, pidi ta pea rätikuga kaetud olema. Kui pruutpaar juba küllalt lauas oli istunud, wiidi ta, olgugi et weel päewawalge oli, magamisekambrisse, kust nad mõne tunni pärast kui abielupaar tagasi tulid. Selle peale peeti terwe öö pidu.
Niisugused pulma-kombed olid ainult wirumaal; teistes maakondades olid teised pruugid. Näituseks läänemaal sõitis peigmees pulmapäewa hommikul kahe ehk kolme nooremehega, kellel paljad mõegad käes, pruudi wanemate majasse. Noored mehed, keda peiupoisteks hüütakse, wõtsid wõeraid wastu ja wiisid neid tuppa.
Esiteks ei tulnud pruut mitte wälja. Söögiajal astusid mõned naised pruudi sugulaste hulgast wälja ja manitsesid wõeraid rõemsad olla, süüa ja juua. Ka hoiatasid nad wõeraid, et nad midagi warukasse ei paneks.
Pärast söögiaega läksid mõned peigmehe-poolsed naised kambrisse hästi ära peidetud pruuti otsima. Kui nad ta wiimaks üles leidsid, anti neile sooja õlut. Pruut toodi kinniseotud silmadega laua äärde ja pandi peigmehe kõrwale istuma. Siis jagati wõerastele kingitused wälja: tähtsamad sugulased said sukad ja kindad, wähemtähtsad sukapaelad. Ka ei tohtinud wõerad kohe kingitusi kõrwale panna, waid nad pidid neid awalikult nähtawal pidama. Õhtul wiidi pruut pidulikul rongil peigmehe koju, kus tal pärast tuppaminemist pealina ära wõeti ja tanu pähe pandi. Selle juures mahutati juuksed hoolega tanu alla; kolmandal päewal lõigati juuksed ära.
Pärast seda kui siin ööni oli lõbutsetud, wiis peigmehe vend ehk tema asetäitja pruudi pulmawoodi juurde, kus ta neile, kes waiba pealt pidid ära wõtma, wähe raha wiskas. Järgmisel päewal jagas pruut teist korda kingitusi sugulastele ja tuttawatele, kelle käest ta wasikaid, lamba tallesid, põrsaid ja teisi asju oma majapidamiseks wastu sai. Pulmapidu ajal ei tulnud pruudi wanemad ja wennad mitte peigmehe koju, waid neid wõerustati mõni päew pärast iseäranis. Mõnes kohas kestsid pulmad peigmehe kodus neli ehk wiis päewa, tihti ka terwe nädala. Sel ajal oli ahi puid hästi täis topitud, ja kui peigmees tahtis pidu lõpetada, lasi ta puud ahjus põlema süütada, et suits igaühte toast wälja ajaks.
Juba warematel aegadel, isegi enne ristiusu wastuwõtmist, tuli wäga harva abielurikkumist ette; see oli peaaegu kuulmata, mis selgeks tõenduseks on, kudas kommete ja pruukide lihtsus südamepuhtusele ja tõsisele kõlblusele edendajaks on.

Matused

Matuste asjus oli wanadel eestlastel wiisiks, nagu lätlastelgi, surnut pärast seda, kui nad teda olid hästi puhtaks pesnud ja kõige parematesse riietesse pannud, mis ta elus oli kannud, tooli peale istuma panna, kuna nad ise ümberringi aset wõtsid, et pidustada ja tema käest küsida, miks ta ära olewat surnud, mis tal tema kodus olewat puudunud. Siis jõid nad surnu terwiseks ja palusid teda, et ta teises ilmas hästi nende peale mõtleks. Peale selle hakkasid sealolijad naised suure healega nutma ja küsima: mikspärast oled sa ära surnud? Kas sul ei olnud mitte hea naine? Jne. Siis käisid nad kõik surnu waranduse läbi alati küsides, kusjuures esimene küsimus ikka oli: mikspärast sa oled ära surnud?
Nüüd paniwad nad surnukeha wankrile ja wiisid ta matmise kohale, kusjuures saatjad sõjariistadega mõned korrad õhust läbi lõid ja selle juures kisendasid, et kurjad waimud ja kodukäijad eemale mingu. Surnule panid nad ligi wähe raha, ehk hõbe maja-asju, niisama ka toitu ja jooki, et tal teises ilmas ülespidamiseks asju oleks. Naisterahwastele pandi ka nõel ja niiti kaasa, et nad sellega wõiksid parandada, kui neil teel midagi katki käriseb. Isegi siis, kui nad juba ristiusu olid wastu võtnud, panid nad surnule kirwe kätte sõnadega: „mine ära, sa õnnetu, seal pead sa oma isandaid nii piinama, kui nad sind siin on piinanud.”
Nende matmisepaigad olid enamasti wäljadel ja hiites. Kõige lähedamad sugulased pidid iga aasta haudadel käima, kuna naised harilikka küsimusi kaebekisana kordasid. Siis sõid ja jõid leinajad seltsis kõik selle ära, mis nad endiga ühes olid toonud, kuna nad wähe ka hauale lasksid kukkuda.

Eestlaste omadused

Mõned kirjanikud kirjutawad wanadest eestlastest, et nad wäga lahked wõeraste rahwaste wastu olnud. Kuid rootsi ja daani ajaloo kirjutajad kaebavad wäga nende truudusetaoleku, kergemeele ja rööwimisehimu üle. Nende eneste keskel walitses suur üksmeel, ja kord nende juures kombeks saanud pruugid ja seadused peeti wõitmata kindlusega.

Pärandamise kord

Juba kõige warematel aegadel oli nende peatöö põlluharimine. Et aga nende maa, nagu liiwimaagi, suurte metsadega oli kaetud, pidid nad esiteks maa metsast puhastama, enne kui nad tüki haritud maad said. Kõik maa, mis ükski perekonna isa harimise läbi oma wäljaks oli teinud, oli ka tema omandus ja ta pärandas selle ka oma lastele. Sellejuures sai kõige noorem poeg talu, sest et tema, nagu nad rääkisid, wanemate wendadega wõrreldes warandusest wähe osa olewat saanud. Kui aga üks vanem poeg ja perekonna isa sellega mitte kokku ei leppinud ehk esimene viimaste tahtmiste wastu isamaja tahtis maha jätta, wõis see ka sündida. Selleks pidi ta enesele laskma kirwe õlekõrrega selga siduda. Läks tal korda sellega õnnelikult üle toa ukseläwe astuda, sai ta selle talu pärandusena, kui aga mitte, siis pidi ta täiesti ennast pärandusest lahti ütlema ja ära minema.
Muidu jagasid wennad, kui nad pärasi isa surma mitte ühte kokku elama ei jäänud, kõik wara ühetasa ära, peale maa, mille noorem poeg sai, kuna ema niikaua, kui ta elas, tema juurde jäi, siis ei pärinud mitte ta mees ehk ta pojad tema riideid, hõbedat ja ehte asju, waid tema õed ehk teised naisterahwad sugulaste hulgast.

Usk nõidadesse

Ka usk wõimalustesse ja nõiakunstidesse ei olnud eestlastel wõeras. Nad arwasid muuseas, kui keegi teise läbi haigeks jäi, siis wõis ta kas ise, ehk teise poolt nõidumiste läbi igasugu häda ja kahju teistele saata. Nii olid kord eestlased, ja osalt toimetawad nad ka praegugi nii.

Nii on ajalookirjutaja teated.

Nagu näha, käivad nad eestlaste kohta, kes ammu enne ajalookirjutajat on elanud, kuid paljudes tähendustes tundub seda, et kirjutaja osalt ka selleaegse rahwa elu-olu on tahtnud kujutada. Igatahes awaldab tükikene neid waateid, mida üks wõeras waatleja eestlaste elust wõis tähele panna. Teated on wähe tükelised, ilma kindla korrata paberile wisatud. Nad on aga ka selles kujuski huvitavad.

G. W.