Tapa ajakirjanduses

Adolf Rohusaar ja Tapa ajalehed  

Adolf  Rohusaar (sĂŒnd. 1895, surn. 1974) elas Tapal 11 aastat, 1925 – 1936. 1930. aastatel ilmusid Tapal mitmed kohalikud ajalehed. KĂ”ige kauem anti vĂ€lja Tapa ja ĂŒmbruskonna erapooletut hÀÀlekandjat “Tapa SĂ”numed”. Esimest korda ilmus leht 17.10.1929, viimast korda 18.03.1935. Lehe asutajaks, toimetajaks ja vĂ€ljaandjaks oli Adolf Rohusaar, tegevtoimetaja aastatel 1931 – 1932 oli Evald Tiits. Alguses ilmus 4-lehekĂŒljeline leht kord nĂ€dalas, alates 01.09.1931 aga juba kolm korda nĂ€dalas.

Majandusraskustesse sattunud A. Rohusaar oli sunnitud ajalehe 01.07.1932 ĂŒle andma Jakob Loosalule, kes andis seda vĂ€lja aastatel 1932 – 1934. Edasi olid vĂ€ljaandjateks E. Soosaar (1934) ja OÜ TrĂŒkk (1934 – 1935). Ajalehe toimetus asus nende aastate jooksul mitmes eri paigas: Pikk tnv. 31, Apteegi tnv. 3 ja Jaama tnv. 10.

Algul trĂŒkiti ajalehte Paides E. Hunti trĂŒkikojas, alates 1931 Tallinnas AS-is “Eestimaa TrĂŒkikoda”.

31.10.1926 asutati Adolf  Rohusaare eestvedamisel Tapa Eesti PÔllumajanduse Selts, mille esimeseks esimeheks teda valiti. Seltsi suuremaid ettevÔtmisi oli pÔllumajandusnÀituste korraldamine.

A. Rohusaar asutas 1925. aastal Tapale aadressil Suurturg 1 mĂŒĂŒgiĂŒhistu “Muna” Tapa osakonna, olles ise selle juhatajaks kuni osakonna sulgemiseni 1928. aastal. Tapa ĂŒmbruse taludest osteti kokku kanamune ja vĂ€hesel mÀÀral ka kodulinde, mis mĂŒĂŒdi edasi Tallinna eksportööridele. A. Rohusaarel asus Suurturg 1 majas 1920. aastate lĂ”pul ja 1930. aastate algul kauplus “Talupoeg” ning pĂ”llutööriistade ja masinate ladu.

Teise kohaliku ajalehe “Kaja”, mis ilmus aastatel 1934 – 1935, tegevtoimetajaks oli samuti Adolf Rohusaar.
Ka kuulus talle mĂ€rtsist 1928 kuni dets. 1934 segakauplus ja ajakirjanduse kontor, ehk peenemalt “Kirjatööde bĂŒroo” Tapal, Lai tnv. 8 asunud Jaan Thubergi majas.

Teistest Tapal ilmunud lehtedest

Tapal ilmus lisaks nendele ajalehtedele veel hulgaliselt teisi lehti.

  1. aastal ilmus 9 ajalehenumbrit „Tapa Uudised“, mille vastutav toimetaja oli samuti Adolf Rohusaar, vĂ€ljaandja P. Pichelmann. TrĂŒkiti Rakvere ÜhistrĂŒkikojas. Sellest ajalehest saigi hilisem „Tapa SĂ”numed“.
  2. aastal ilmus ajaleht „Tapa Teataja“, vĂ€ljaandja ja vastutav toimetaja oli E. Lageda. Seda lehte ilmuski vaid 3 numbrit.

Üksainuke number ilmus Tapa linnakodanikkude partei hÀÀlekandjat „WalgjĂ”e Waatleja“, vĂ€ljaandja oli Johan Luuk, vastutav toimetaja Johannes Ruuse ja trĂŒkitud sai see leht 1926. aastal Johan Luuki enda trĂŒkikojas Tapal.

  1. aastal ilmus ka kaks numbrit Tapa ReaalgĂŒmnaasiumi Ă”ppurite aegkirja „Algajad“, vĂ€ljaandjaks oli Tapa ReaalgĂŒmnaasium, peatoimetaja H. Rink.

Aastail 1928-1931 ilmus Tapa Garnisoni ajakiri „HĂ€ire“, vĂ€ljaandjaks Tapa Garnison, vastutav toimetaja Paul Villemi. Neid ajakirju anti vĂ€lja kokku 10, tĂ€psemalt: 1928. aastal numbrid 1 – 4 (nr.1 oli mimeografeeritud); 1929 aastal nr. 5; 1930. aastal numbrid 6 – 8; 1931. aastal numbrid 9 – 10. TrĂŒkiti Tallinnas J. Zimmermanni trĂŒkikojas.

Erapooletu nĂ€dalaleht „Kodu Uudised“ ilmus 1930. aastal kord nĂ€dalas. Ka selle lehe vĂ€ljaandja ja vastutav toimetaja oli Adolf Rohusaar. Leht ilmus Tapal,  numbrid 1 – 2 trĂŒkiti Tallinnas J. E. Meigase trĂŒkikojas, Paides E. Hunt`i  trĂŒkikojas trĂŒkiti numbrid 3 – 12. Rohkem seda lehte vĂ€lja ei antud.

Samuti oli Adolf  Rohusaar vĂ€ljaandjaks erapooletule nĂ€dalalehele „Meie Kodu Uudis“, mis ilmus 1930-1931 kord nĂ€dalas, vĂ€lja anti 1 number ja numbrid 2 – 7 oli juba JĂ€rvamaa ja ĂŒmbruskonna erapooletu hÀÀlekandja sama ajalehe nimega. TrĂŒkiti Paides E. Hunt`i trĂŒkikojas.

1930-1931 aastatel ilmus veel erapooletu Tapa linna ja ĂŒmbruse hÀÀlekandja „Tapa SĂ”na“, seda kord nĂ€dalas. 1930. aastal anti vĂ€lja numbrid 1 – 23 ja 1931. aastal vaid ĂŒks number. VĂ€ljaandja oli H. Pitsahl. Esimesed numbrid 1 – 17 trĂŒkiti Tallinnas J. E. Meigase trĂŒkikojas, viimased numbrid aga Tallinnas K. Kabanovi trĂŒkikojas.

Ka Tapa skautidel ilmus ĂŒksainuke number oma suguharu vĂ€ljaanet, mille nimi oli „LĂ”ke“. Vastutav toimetaja oli J. Baumann ning see ilmus 1933. aastal.

Üheainsa aastakĂ€igu, lehenumbrid 1 – 7 andis vĂ€lja erapooletu informatsioonilehena „Tapa Post“ vastutav toimetaja E. Ilves. Leht ilmus kord nĂ€dalas aastal 1933. VĂ€ljaandja oli A. Tekko, kes trĂŒkkis  numbrid 1 – 2 ja 6 – 7, numbrid 3 – 5 V. Baumann, tegevtoimetaja nr. 4 juures oli O. Leiten. Viimane, nr. 7 oli Tapa ja Kesk-Eesti erapooletu informatsioonileht. Lehte ilmus kaks esimest numbrit Paides ja viimased Tapal.

Tapa SoomusrongirĂŒgemendi trĂŒkikoda andis vĂ€lja kaks numbrit 1.diviisi hÀÀlekandjat „Teras“. Need ilmusid 1940. aastal, peatoimetaja oli H. KĂ€ngsepp, vastutav toimetaja F. Rannaste. See teadaolev nr. 2 ilmus 10.septembril 10-lehekĂŒljelisena 600-s eksemplaris, seega oli see juba okupatsiooniaegne.

Samuti oli 1. Soomusrongide rĂŒgemendi Ohvitseride Kogu poolt 1927. aastal Tapal antud vĂ€lja trĂŒkis „Telefoniasjandus“, mille koostas J. Jalak. Tegemist on masintrĂŒkis vĂ€lja antud 224-lehekĂŒljelise teosega, mille trĂŒkkis MerejĂ”udude staabi kivitrĂŒkk.

„Tapa SĂ”numetest“ ja Adolf Rohusaarest.

Ajal kui Tapal leht ilmuma hakkas (1929), leidus ĂŒks kade vĂ”i tige vaim, kelle nimi Jaan Uuetoa. „Wirumaa Teataja“ lubas tema kritseldustele pea igas lehenumbris hulk ruumi, aga temal polnud midagi kirjutada kui et jĂ€nesel on pikad kĂ”rvad, aina linnapea Krimm ja Tapa naised. KĂ”ige kibedamini kritseldas ta Tapa lehest ja kuulutas sellele peatset lĂ”ppu. Kui aga Tapa leht oli juba pool aastat ilmunud, selgus et Jaan Uuetoa kuri manamine oli olnud asjatu. Siis aga vĂ”ttis ta oma kohuseks korjata trĂŒkivigu. MĂ”ne lause vĂ”i sĂ”numi puudulik regideerimine vĂ”i korrigeerimine aga ei tĂ€hendanud lehe enda vĂ€ljaandja sĂ”nul veel et „Tapa SĂ”numete“ sisu oleks „aina rĂ€mps“, nagu Jaan Uuetoa seda nimetas.

Kui Tapal hakkas ilmuma ajaleht „Tapa SĂ”na“ (aastail 1930 – 1931, mille vĂ€ljaandjaks oli Harald Pitsahl), mis nimetas ennast erapooletuks Tapa linna ja ĂŒmbruse hÀÀlekandjaks, trĂŒkiti ĂŒsna ruttu lehes Ă€ra artikkel „Tapa SĂ”numete“ suunas. Leht kirjutas:

„Meil Tapal ilmuvat vĂ€ikene kribu-krabuline nĂ€dalleheke, mille mĂ”ned arukamad seltskonnategelased on ristinud iseloomustava nimega – „prahikogu“, kuigi leheke on toimetatud vĂ”rdlemisi hĂ€sti ja mitte just kirjaoskamatult. Selle toimetajaks ja vĂ€ljaandjaks on omapĂ€rase kuulsuse vĂ”itnud endine lĂ€bikĂ”rbenud Ă€rimees Rohusaar, kes tuntud oma pankrottidega ja kelle liikumata varandus möödunud kevadel mĂŒĂŒdi maha kohtupristavi poolt vĂ”lgade katteks.“
See oli alles sissejuhatus.

Edasi seletas „Tapa SĂ”na“ Rohusaare vĂ”lgasid ja ettemakse, ilma milleta trĂŒkikoda lehe vĂ€ljaandjale ei usalda valmistrĂŒkitud lehti kĂ€ttegi anda. Kiideti oma enda head ainelist seisukorda ja lĂ”puks soovitati Tapa seltskonnal edaspidigi just nende lehte lugeda ja „sarnaseid nurgataguseid naabri rĂ€uskamisi“ mitte tĂ€hele panna.

Mis panrottidest „Tapa SĂ”na“ siis kirjutas, mida silmas pidas?

1927. aasta aprillikuul sĂ”lmisid Eduard Rebane, Johannes Peterson ja Gustav Truu ostu-mĂŒĂŒgi lepingu 1930-ndaks aastaks pankrotti lĂ€inud mĂŒĂŒgiĂŒhisusega „Muna“, mille osakond asus Tapal, kus oli juhatajaks ja direktoriks Adolf Rohusaar. Selle lepingu jĂ€rele ostsid kolm nimetatud meest 1927. aastal „Muna’lt“ „Ford“ veoauto 1250 krooni eest ja andsid lepingu pĂ”hjal auto Rohusaarele kasutamiseks mÀÀramata aja peale. Aga „Muna“ lĂ€ks pankrotti. Pankrotti jĂ€i muidugi ka Rohusaar ja tema vallasvara figureeris oksjoni objektina vĂ”lausaldajate ja endise „Muna“ lao teenijate nĂ”udmise asjades.

PĂ€rast kurba „Muna“ lĂ”ppu Rohusaar otsustaski asutada hoopis uue ajalehe „Tapa SĂ”numed“, mille toimetajaks ja vĂ€ljaandjaks ta ennast mÀÀras.

Kuid mÀÀramata aja peale laenatud veoauto lĂ€ks kaduma teadmata kuhu ja Rohusaar ei suutnud kuidagi omanikele selgeks teha, kus auto asub. See aga ei rahuldanud sugugi auto omanikke. Need leidsid selles kuriteo tundemĂ€rke ja asi tuli arutusele Tapa jaoskonna rahukohtus, kus Rohusaar tunnistas ennast vÔÔra varanduse omandamises ja raiskamises sĂŒĂŒdi. Rohusaar mĂ”isteti 3-kuuks vangi, kuid tingimisi, andes kohtule allkirja, et kolme aasta jooksul uusi trikke kriminaalalal tema poolt enam ei toimu.

Teine Tapal konkureeriv ajaleht „Tapa SĂ”na“ trĂŒkkis loo rÔÔmuga Ă€ra oma lehe veergudel, kirjutades artikli lĂ”ppu: „“Juhtumine iseenesest on kaunis lihtne, nĂ”uab aga tĂ€helepanu, sest asi puutub „ajalehe toimetajasse“, kes pĂŒĂŒab teisi hoolega mustata, kuid oma tegude ĂŒle targu vaikib.“

Vaid mĂ”ne kuu pĂ€rast materdab „Tapa SĂ”na“ taaskord „Tapa SĂ”numete“ vĂ€ljaandjat, kirjutades:
„Teatavasti annab Tapal „ajalehte“ vĂ€lja endine talurahva kaupluse pidaja ja omapĂ€rase kuulsuse vĂ”itnud munadega hangeldaja A. Rohusaar.“ Artikli sisuks oli Tapa TuletĂ”rjeĂŒhingu 30. aastapĂ€eva puhul „Tapa SĂ”numetel“ pĂŒhendatud erinumber ĂŒhingu auks, kuid juba jĂ€rgmises numbris kirjeldas Rohusaar irooniaga ĂŒhingu juubelipidu, tarvitades ĂŒsna jĂ€medat laimu ĂŒhingut juhtivate isikute kohta. Kuna Rohusaar ise ka kuulus tuletĂ”rje perre, siis otsustas juhatus teda ĂŒhingust jalamaid vĂ€lja visata ja lipu kohta öeldud haavavate sĂ”nade eest kohtusse kaevata.

JĂ€rgmine lugu juhtus oktoobris 1930. a., mida jĂ€llegi vaid ajalehele „Tapa SĂ”na“ kohane lĂ€henemine omane oli ja juhtunu kirjeldus pilava alatooniga. Oli siis kirjas nii:

„Tapa linn on viimasel ajal ĂŒle trumpanud oma ajakirjandusliste veidrustega kĂ”ik teised kodumaa linnad.“ Asi oli selles, et ajalehes „Tapa SĂ”numed“ oli ilmunud mĂ”ni aeg tagasi artikkel mingist haruldasest sĂ”najalale sarnanevast taimest, mis oli leitud Tartu Ülikooli juures asuva kodumaa looduse uurimise toimkonna poolt Tapa linnast. See taim, mille nimi „Raasuhor Alot“ kasvada ainult sĂŒgavas Venemaa pĂ”hjas ja sellepĂ€rast olla imelik, kuidas see taim Eestisse sattus ja pealegi – Tapale? Selle kĂŒsimuse peale murda nĂŒĂŒd Ă”petatud mehed kangesti oma pĂ€id.“

Kui aga Tapa Ă”petlased olid kogu oma ladinakeelse tarkuse kokku vĂ”tnud ega saanud nemadki millestki kahtlasest aru, ruttas â€žĂŒleaedne“ ajaleht „JĂ€rva Teataja“ asja kiiruga selgitama: „Selle sĂ”numi toomisega on toimetaja jĂ€rjekordselt sisse kukkunud. IgaĂŒks, kes on taimedega vĂ€hegi tegemist teinud, mĂ”istab, et sarnast taime pole sugugi olemas. „Haruldase taime“ ladinakeelset nime tagurpidi lugedes tuleb aga vĂ€lja pĂ€ris eestikeelne tĂ€hendus, mis lehe toimetajat sugugi meeldivalt ei iseloomusta.“

Mis tagurpidi lugedes tuleb? Tola Rohusaar. Tegelikult olnud asi lihtne. Kaks Tapa topsisĂ”pra L ja S vaielnud isekeskis kĂ”rtsilauas, kas oleks vĂ”imalik toimetajat tema enda lehes sĂ”imata „tolaks“? Veetud koguni kihla 10 krooni peale. Siis kirjutanud L sĂ”numi valmis, viinud selle toimetusse – ja sĂ”num lĂ€ks lehte!

JĂ€rgmine Rohusaare ĂŒllitise kritiseeriv artikkel ilmus juba nii „Virulases“ kui ka loomulikult „Tapa SĂ”nas“. Seda juba novembris 1930. a. Nimelt oli Adolf Rohusaar oma ajalehes „Tapa SĂ”numed“ ilmutanud artikli pealkirjaga „Tamsalu vorstitöösturite vĂ”istlustrikid ja pĂ€evased vasikad“, kus oli öeldud, et Tamsalus on mitu lihaĂ€ri. Nii olevat Tamsalu sahkermannid vĂ€ga osavad pĂ€evaste vasikate operatsioonide juures, millest kĂ”lbavat vorsti teha ainult pimedas. “Kuna Tamsalus oli sel ajal ainult kaks lihaĂ€ri – vanem meeskaupleja SĂ€gi ja teine preili Kingsepa oma, siis oli pĂ€evselge, et artiklis mĂ”eldi ainult Kingsepa Ă€ri. Omanik leidis selle olevat enda kohta laimava ning kaebas lehe vastutava toimetaja Rohusaare kohtusse. Asi oli arutusel Rakvere – Paide rahukogus, kus kohus soovitas mĂ”lemaid Ă€ra leppida, kuid pooled ei jĂ”udnud kuidagi kokkuleppele, sest erasĂŒĂŒdistaja volinik nĂ”udis kahjutasu 500 krooni. Raha Rohusaarel loomulikult polnud. Kohtuprotsess lĂ”ppes sellega, et kohus ei saanud lugeda ausa inimese nime aluseta laimamist ja Ă€ri usalduse kĂ”igutamist seltskonna huvide eest vĂ”itlemiseks ja mĂ”istis Rohusaare 3 kuuks vangiroodu. Ka otsustas kohus temalt sisse nĂ”uda 100 krooni kohtukulu ehk maksujĂ”uetusel panna mees veel ĂŒheks kuuks aresti.

Sama aasta lĂ”pus vĂ”tab sĂ”na „Virumaa Teataja“ ja kirjutab artikli, milles viitab Rohusaarele, kes ise ennast oma lehes „tola’ks“ sĂ”imab aga samas ĂŒsna rasvases kirjas on oma ajalehes ĂŒht kirjasaatjat Pruuna-KĂ”rvest sĂ”imanud lausa avalikult arenematuks ahvipĂ€rdikuks, tobedaks ja tont teab, milleks veel. „Virumaa Teataja“ valab veelgi Ă”li tulle kirjutades: „Mis peavad kĂŒll mainitud lehe lugejad mĂ”tlema, kui toimetaja nimetab end avalikult tolaks, aga kirjasaatjat sĂ”imab arenematuks ahvipĂ€rdikuks? KĂŒllap jÀÀvad nĂŒĂŒd ootama uudistega seda nummert, kus ka neid ristitakse „tolade tolaks“, sest teisiti ju ei saa nimetada inimesi, kes loevad tola ja arenematu ahvipĂ€rdiku kirjutisi ning ammutavad endile neist mahlakat vaimutoitu.“
„Tapa SĂ”na“ aga ei rahunenud mitte maha, vaid urgitses Rohusaare kohta kĂ”ike, mida urgitseda andis.

Nimetatud leht kirjutab detsembris 1930. a.: „Meie lehe kĂ”ige kurjem vaenlane on kurikuulus pankrottmeister Aadu. Et meie lehe levitamist takistada, selleks vĂ”eti tema poolt kasutusele mĂ”nesugused surveabinĂ”ud: Ă€hvardati ajalehemĂŒĂŒjaid poisikesi ja kisti hoolega maha kuulutuslaudadelt meie reklaamkuulutused. NĂŒĂŒd on Aadu surve nĂ€htavasti levinud ka Tapa jaama bagaĆŸiosakonda, milliseks arvamiseks annab pĂ”hjust jĂ€rgmine asjaolu. Nagu kĂ”ik ajalehed, nii saadetakse ka meie leht bagaĆŸiga Tapale, kus saajad ta ĂŒhes teiste lehtedega saavad kĂ€tte. NĂŒĂŒd on selles asjas tekkinud jĂ€rsk pööre: paar viimast nummert saadi kĂ€tte mĂ”nepĂ€evase hilinemisega, mille tĂ”ttu lehed ei pÀÀsenud mĂŒĂŒgile ja vĂ€ljaandja sai tuntavalt kahju.
Mis oli selle viibimise pĂ”hjuseks? Nagu sellekohasel jĂ€rele uurimisel selgus, jĂ”udsid lehed kĂŒll Ă”igel ajal kohale, kuid visati lihtsalt aita ja sinna ka „unustati“. Saaja, kĂ€ies iga pĂ€ev lehtede jĂ€rel, ei teadnud just meie lehte eriliselt hakata nĂ”udma, sest see ilmub viimasel ajal juhusliselt, ja nii juhtus, et leht, mis jĂ”udis Tapale reedel enne lĂ”unat, anti kĂ€tte saajale alles esmaspĂ€eva hommikul, kusjuures muigati: „Siin on teile v e e l ĂŒks pakk.“ Millega seletada nimelise paki kolme pĂ€evalist hilinemist korduvatel juhtudel?“

„Tapa SĂ”na“ kahtlustas selles loos muidugi Aadut ja ootas artiklile reakstsooni, mis jĂ€i paraku tulemata.

Ikka sellesama 1930. aasta detsembris avaldas artikli ajaleht „Virulane“, kus vĂ€idab, et peale lehe toimetamise tegi Adolf Rohusaar tegemist ka vĂ€ikese Ă€riga. Nii oli tema omal ajal AS „Lihaprodukt’i“ kohapealne agent, vĂ”ttis rahvalt villu ja linu vastu, andis valmismaterjali jĂ€lle tagasi ja kasseeris tööraha sisse. KĂ”ige selle vaeva eest sai Rohusaar oma protsendid, mida kohe vĂ”is töörahast omale jĂ€tta, kuid ĂŒlejÀÀnud raha pidi igas kuus vabrikule Ă€ra saatma.

1929. aasta sĂŒgisel mĂ€rkas vabriku valitsus, et Rohusaarelt arve kohaselt raha ei tule. JĂ€relepĂ€rimise peale Rohusaar vastas, et tema on kĂŒll nĂ”us puuduvat summat Ă€ra tasuma, kuid seda majandusliku kitsikuse pĂ€rast kohe teha ei saa. Palus oodata paremaid aegu.

Vabriku valitsus ei olnud aga sellega nĂ”us ning tĂ”stis Rohusaare vastu sĂŒĂŒdistuse 213 krooni ja 48 sendi omandamises. Rahukohtuniku juures seletanud Rohusaar, et tema olla majanduslisse kitsikusse sattunud sel teel, et tema „Talurahva kaupluses“ olla puudujÀÀk tekkinud, mille katmiseks vabriku rahad Ă€ra kulunud. Rahukohtunik mĂ”istis Rohusaare sĂŒĂŒdi ja mĂ”istis tema kolmeks kuuks vangi ning ĂŒhes sellega tuli tal tasuda ka omandatud summa.

Rohusaar ei jÀÀnud otsusega rahule ja kaebas tehtud otsuse edasi. Rakvere – Paide rahukohus aga kinnitas pikema jututa rahukogu otsuse ja Rohusaar pidi minema kolmeks kuuks „sitsima“.

Vaevalt oma aja Ă€ra istunud sadas talle kaela uus kohtulugu. Nimelt oli ta möödunud aasta lĂ”pus oma lehtedes „Tapa SĂ”numed“ ja „Kodu Uudised“, kus ta vastutavaks toimetajaks oli, kirjutanud kohaliku advokaadi Peeter Vainevoolu kohta ebaĂ”igeid kirjutisi. Nii oli „Kodu Uudis’tessse“ paigutatud artikkel „Sirga sorga siit ja sÀÀlt“, milles arvati, et Lainevool ei tunnista moraali ja et tema ainuke pĂŒĂŒe olevat rahva kulul praalida. „Tapa SĂ”numete“ kolmes numbris kirjeldati Lainevoolu seadusevastaseid, kuid tegelikult olematuid tegusid. Oma au jaluleseadmiseks tĂ”stis Lainevool Rohusaare vastu neli sĂŒĂŒdistust.

Kui 19. mail 1931. a. Rakvere – Paide rahukogus asjad arutusele tulid, sai Rohusaar igas asjas karistuseks kolm kuud vangiroodu, seega tuli tal terveks aastaks istuma minna. Ja lisaks veel pidi ta maksma 400 kroonise rahatrahvi, maksejĂ”uetusel aga sai karistuseks 4-kuulise aresti.

Nagu sellest veel vĂ€he oleks olnud, pidi Rohusaar ka avaliku vabanduse oma lehe veergudele trĂŒkkida laskma:
„Vabandus. „Tapa SĂ”numed“ tĂ”id Tapal elutseva advokaat Peeter Lainevoolu kohta mitmesuguseid laimu sisaldavaid artikleid. Advokaat Lainevoolu kaebusel on kohus oma otsusega need artiklid valeks ja ebaĂ”igeteks tunnistanud. Asjaolud nimetatud artiklites on valed ja paigutati lehte sihilikult, et advokaat Lainevoolu isikut ja nime mustata. Vabandan advokaat Lainevoolu ees niisuguse teo pĂ€rast. Adolf Rohusaar, „Tapa SĂ”numed“ vastutav toimetaja.“

Ajalehe „Tapa SĂ”numed“ vĂ€ljaandja ja vastutav toimetaja Adolf Rohusaar andis 16. detsembril 1933. aastal samas lehes teada, et tema enam „Tapa SĂ”numete“ teenistuses ei ole.

1. juulil 1932. aastal andis ta lehe toimetamise ĂŒle Jakob Loosalule. 12. novembril 1934. aastal andis Loosalu lehe ĂŒle Evald Soosaarele.

PĂ€rast „JĂ€rva Teatajas“ 11. jaanuaril 1935. aastal ilmunud vastusartiklit „Tapa SĂ”numete“ toimetusele, mis oli ĂŒhes oma viimases numbris teinud „JĂ€rva Teataja’le“ etteheiteid, justkui ei tunneks ajaleht geograafiat ja on unustanud suures enesekiitlemise hoos ka JĂ€rvamaale kuuluva Tapa linna ning selle ajalehe „Tapa SĂ”numed“ samasse maakonda kuuluvaks, algas lehe lĂ”plik allakĂ€ik.

Nimelt kirjutab „JĂ€rva Teataja“:
„“JĂ€rva Teataja“ on kĂŒmnekonna aasta jooksul nĂ€inud maakonnas rea kohalikke vĂ€ljaandeid ja uhkeldajaid. Seejuures on nad kĂ”ik sĂŒndinud suure lĂ€rmiga, kuid lĂ”puks vaikselt kokku kuivades kadunud. „Tapa SĂ”numetel“ tuleb Ă”ppida esmajoones korrektsuse tunnet enese juures ja ise omale selgeks teha oma suust vĂ€lja paisatud sĂ”na „valelik“ mĂ”istet. Alles hiljuti, 1934. aastal „Tapa SĂ”numed“ nr. 122 tuli vĂ€lja maailma paatosega, et nende leht pĂŒhitsevat oma ilmumise 5. aastapĂ€eva „juubelit“. NĂŒĂŒd aga loevad inimesed sama lehe 1935. aasta tiitlist, et „Tapa SĂ”numed“ ilmuvad vaid 4. aastakĂ€iku. Usu nĂŒĂŒd, keda sa usud! Soovitame omalt poolt Tapa sulemeestele jĂ€lgida kĂŒll terasemalt uue sundmÀÀruse ajalehtedele paragraaf 4 all olevat 6. lĂ”iget, kas see ei kĂ€i mitte kurjakuulutavalt „Tapa SĂ”numete“ enese kohta sarnaste stiilipĂ€rlite pĂ€rast, nagu see Ă€ra toodud nende 9. selle kuupĂ€eva lehes.“

21. mĂ€rtsil 1935. aastal avaldas ajaleht „Postimees“ jĂ€rgneva artikli: „20. mĂ€rtsil s. a. on siseminister sisekaitse ĂŒlema ĂŒlesannetes otsustanud konfiskeerida kolm korda nĂ€dalas ilmuvate ajalehtede „Maalehe“, „Tapa SĂ”numed“ ja „VĂ”ru Maalehe“ 20. mĂ€rtsil s. a. Ilmunud numbrid, mis sisaldasid mitme vĂ€lisriigi, nende hulgas meie liitriikide ja sĂ”prusriikide valitsusjuhtide ja nendes riikides valitseva korra kohta raskelt riivavaid ja halvakspanevaid avaldusi, missugused kirjutised halvavad Eesti hĂ€id suhteid meie liit- ja sĂ”prusriikidega ja nende valitsustega. Sarnased kirjutised on tĂ€iesti lubamatud ja vastuolus meil maksvate sundmÀÀrustega. Peale selle on „Maaleht“ ja selle teisendid jĂ€rjekindlalt avaldanud kirjutisi, milles vÀÀrseletustega ja moonutustega kogu aeg ebaĂ”igelt hinnanud valitsuse tegevust ja valitsemise suunda, nĂ€htava tahtega Ă”hutada rahva hulgas vaenu ja vastuolu. KĂ”ige selle pĂ€rast pandi seisma „Maalehe“ ja tema teisendite ilmumine. Otsusest teatas Tallinna – Harju prefekt eile Ă”htul.“

Üheks „Maalehe“ teisendiks oli saanud ka „Tapa SĂ”numed“.

Tapal „leitud“ haruldase taime loost oli möödunud juba poolteist aastat, kui jĂ€rsku ilmus ajalehes „EsmaspĂ€evane Maamees“ (14. mĂ€rtsist 1932. a.), mis oli ajalehe „Maamees“ hinnaline kaasaanne jĂ€rgmine artikkel:

„Tartu ĂŒlikooli juures tegutseval kodumaa loodusuurimise toimkonnal, kelle liikmed lĂ”petasid neil pĂ€evil oma suvise uurimistöö kodumaa taimestiku tundmaĂ”ppimiseks JĂ€rvamaal, on juhuslikult Ă”nnestunud leida Tapa linna maa-alalt taime, mis teadupĂ€rast puudub mujal Eestis. See taim, mille nimi Raasuhor Alot, ei erine palju meie sĂ”najalast, kuid on kasvult vĂ€iksem ja painduvam. Haruldane taim levinud ĂŒsna vĂ€ikesel maa-alal ja tema avastamine on uudiseks meie loodusuurijate perele. Mil kombel see taim, mille asukohaks peamiselt Balkani poolsaar ja LĂ”una-Venemaa stepid ning Krimmi poolsaar, siia on sattunud, selle kohta lĂ€hevad arvamised lahku. Oletatakse aga, et see on toodud Venemaalt siia inimese kĂ€e lĂ€bi. Taime avastajaks oli ĂŒliĂ”pilane A. Seimann, kelle teeneks on ka mitmesuguste muude haruldaste taimede leidmine kodumaal. Taimest vĂ”eti proovid ja saadeti ĂŒlikoolile lĂ€hemaks uurimiseks.“

Kas tolleaegsetest ajalehtedest ĂŒldse mĂ”ningaid artikleid tĂ”epĂ€he vĂ”tta sai, on ka tĂ€napĂ€eval ajaloo uurijatele paras pĂ€hkel.