Tapa ajakirjanduses

Adolf Rohusaar ja Tapa ajalehed  

Adolf  Rohusaar (sünd. 1895, surn. 1974) elas Tapal 11 aastat, 1925 – 1936. 1930. aastatel ilmusid Tapal mitmed kohalikud ajalehed. Kõige kauem anti välja Tapa ja ümbruskonna erapooletut häälekandjat “Tapa Sõnumed”. Esimest korda ilmus leht 17.10.1929, viimast korda 18.03.1935. Lehe asutajaks, toimetajaks ja väljaandjaks oli Adolf Rohusaar, tegevtoimetaja aastatel 1931 – 1932 oli Evald Tiits. Alguses ilmus 4-leheküljeline leht kord nädalas, alates 01.09.1931 aga juba kolm korda nädalas.

Majandusraskustesse sattunud A. Rohusaar oli sunnitud ajalehe 01.07.1932 üle andma Jakob Loosalule, kes andis seda välja aastatel 1932 – 1934. Edasi olid väljaandjateks E. Soosaar (1934) ja OÜ Trükk (1934 – 1935). Ajalehe toimetus asus nende aastate jooksul mitmes eri paigas: Pikk tnv. 31, Apteegi tnv. 3 ja Jaama tnv. 10.

Algul trükiti ajalehte Paides E. Hunti trükikojas, alates 1931 Tallinnas AS-is “Eestimaa Trükikoda”.

31.10.1926 asutati Adolf  Rohusaare eestvedamisel Tapa Eesti Põllumajanduse Selts, mille esimeseks esimeheks teda valiti. Seltsi suuremaid ettevõtmisi oli põllumajandusnäituste korraldamine.

A. Rohusaar asutas 1925. aastal Tapale aadressil Suurturg 1 müügiühistu “Muna” Tapa osakonna, olles ise selle juhatajaks kuni osakonna sulgemiseni 1928. aastal. Tapa ümbruse taludest osteti kokku kanamune ja vähesel määral ka kodulinde, mis müüdi edasi Tallinna eksportööridele. A. Rohusaarel asus Suurturg 1 majas 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul kauplus “Talupoeg” ning põllutööriistade ja masinate ladu.

Teise kohaliku ajalehe “Kaja”, mis ilmus aastatel 1934 – 1935, tegevtoimetajaks oli samuti Adolf Rohusaar.
Ka kuulus talle märtsist 1928 kuni dets. 1934 segakauplus ja ajakirjanduse kontor, ehk peenemalt “Kirjatööde büroo” Tapal, Lai tnv. 8 asunud Jaan Thubergi majas.

Teistest Tapal ilmunud lehtedest

Tapal ilmus lisaks nendele ajalehtedele veel hulgaliselt teisi lehti.

1929. aastal ilmus 9 ajalehenumbrit „Tapa Uudised“, mille vastutav toimetaja oli samuti Adolf Rohusaar, väljaandja P. Pichelmann. Trükiti Rakvere Ühistrükikojas. Sellest ajalehest saigi hilisem „Tapa Sõnumed“.
1930. aastal ilmus ajaleht „Tapa Teataja“, väljaandja ja vastutav toimetaja oli E. Lageda. Seda lehte ilmuski vaid 3 numbrit.

Üksainuke number ilmus Tapa linnakodanikkude partei häälekandjat „Walgjõe Waatleja“, väljaandja oli Johan Luuk, vastutav toimetaja Johannes Ruuse ja trükitud sai see leht 1926. aastal Johan Luuki enda trükikojas Tapal.

1922. aastal ilmus ka kaks numbrit Tapa Reaalgümnaasiumi õppurite aegkirja „Algajad“, väljaandjaks oli Tapa Reaalgümnaasium, peatoimetaja H. Rink.

Aastail 1928-1931 ilmus Tapa Garnisoni ajakiri „Häire“, väljaandjaks Tapa Garnison, vastutav toimetaja Paul Villemi. Neid ajakirju anti välja kokku 10, täpsemalt: 1928. aastal numbrid 1 – 4 (nr.1 oli mimeografeeritud); 1929 aastal nr. 5; 1930. aastal numbrid 6 – 8; 1931. aastal numbrid 9 – 10. Trükiti Tallinnas J. Zimmermanni trükikojas.

Erapooletu nädalaleht „Kodu Uudised“ ilmus 1930. aastal kord nädalas. Ka selle lehe väljaandja ja vastutav toimetaja oli Adolf Rohusaar. Leht ilmus Tapal,  numbrid 1 – 2 trükiti Tallinnas J. E. Meigase trükikojas, Paides E. Hunt`i  trükikojas trükiti numbrid 3 – 12. Rohkem seda lehte välja ei antud.

Samuti oli Adolf  Rohusaar väljaandjaks erapooletule nädalalehele „Meie Kodu Uudis“, mis ilmus 1930-1931 kord nädalas, välja anti 1 number ja numbrid 2 – 7 oli juba Järvamaa ja ümbruskonna erapooletu häälekandja sama ajalehe nimega. Trükiti Paides E. Hunt`i trükikojas.

1930-1931 aastatel ilmus veel erapooletu Tapa linna ja ümbruse häälekandja „Tapa Sõna“, seda kord nädalas. 1930. aastal anti välja numbrid 1 – 23 ja 1931. aastal vaid üks number. Väljaandja oli H. Pitsahl. Esimesed numbrid 1 – 17 trükiti Tallinnas J. E. Meigase trükikojas, viimased numbrid aga Tallinnas K. Kabanovi trükikojas.

Ka Tapa skautidel ilmus üksainuke number oma suguharu väljaanet, mille nimi oli „Lõke“. Vastutav toimetaja oli J. Baumann ning see ilmus 1933. aastal.

Üheainsa aastakäigu, lehenumbrid 1 – 7 andis välja erapooletu informatsioonilehena „Tapa Post“ vastutav toimetaja E. Ilves. Leht ilmus kord nädalas aastal 1933. Väljaandja oli A. Tekko, kes trükkis  numbrid 1 – 2 ja 6 – 7, numbrid 3 – 5 V. Baumann, tegevtoimetaja nr. 4 juures oli O. Leiten. Viimane, nr. 7 oli Tapa ja Kesk-Eesti erapooletu informatsioonileht. Lehte ilmus kaks esimest numbrit Paides ja viimased Tapal.

Tapa Soomusrongirügemendi trükikoda andis välja kaks numbrit 1.diviisi häälekandjat „Teras“. Need ilmusid 1940. aastal, peatoimetaja oli H. Kängsepp, vastutav toimetaja F. Rannaste. See teadaolev nr. 2 ilmus 10.septembril 10-leheküljelisena 600-s eksemplaris, seega oli see juba okupatsiooniaegne.

Samuti oli 1. Soomusrongide rügemendi Ohvitseride Kogu poolt 1927. aastal Tapal antud välja trükis „Telefoniasjandus“, mille koostas J. Jalak. Tegemist on masintrükis välja antud 224-leheküljelise teosega, mille trükkis Merejõudude staabi kivitrükk.

Tapa ajalehtedest kirjutavad teised ajalehed

Virumaa Teataja, 19. detsember 1929.
„Tapa Uudised” läks hingusele. Paar kuud tagasi hakkas Tapal ilmuma üks kord nädalas ajaleht „Tapa Uudised”. Kuigi sellele „ajalehele” juba alguses surma ennustati, suutis ta siiski senini edasi kiratseda. Nüüd on „Tapa Uudised”‘ hingusele läinud. Nagu kuulda, on selle põhjuseks olnud majanduslised raskused ning lahkhelid toimetaja ja wäljaandja wahel.

Kaja, 23. mai 1931
“Tapa Sõnumite” toimetajal läks halwasti
Tuleb terwelt aastaks istuma minna
Tapal ilmuwad Adolf Rohusaare wastutawal toimetusel ajalehed „Kodu Uudised” ja „Tapa Sõnumed”. Nimetatud lehtedes oli läinud aasta lõpul Tapa adwokaadi Peeter Lainewoolu kohta ilmunud terwelt neljal korral laimawaid teateid. P. Lainewool algas Rohusaare wastu ajalehes laimawate teadete awaldamise pärast protsessi ja esitas Rakwere – Paide rahukogule neli kaebust. Asi oli neil päewil Rakwere-Paide rahukogus arutusel ja kohus mõistis Rohusaare kõigis neljas asjas süüdi ning määras talle igas asjas 3 kuud wangistust. Nii tuleb siis Rohusaarel terwe aasta istuda. Peale selle määrati toimetajale weel 400 krooni rahatrahwi ehk maksujõuetusel 4 kuud aresti.

Päevaleht, 14. juuli 1931
Vabandus
Ajaleht “Tapa Sõnumed” tõid Tapal elutseva adwokaat Peeter  Lainewool’i kohta mitmesuguseid laimu sisaldawaid artikleid. Adwokaat Lainewool’i kaebusel on kohus oma otsusega need artiklid waleks ja ebaõigeteks tunnistanud. Asjaolud nimetatud artiklites on waled ja paigutati lehte sihilikult, et adwokaat Lainevooli isikut ja nime mustata. Wabandan adwokaat Lainewooli ees niisuguse teo pärast. Adolf Rohusaar, “Tapa Sõnumed” wastutav toimetaja.

Esmaspäev, 24. märts 1935.
Siseminister, sisekaitse ülema ülesannetes, pani seisma “Maalehe” ja selle sabade “Võru Maalehe” ja “Tapa Sõnumete” ilmumise. Suletud lehed on ebaõigelt hinnanud valitsuse tegevust ja valitsemise suunda.

Eestiaegses Tapa linnas on ilmunud omal ajal mitu erinevat ajalehte. Teadaolevalt on need olnud “Tapa Sõnumed”, “Tapa Kaja”, “Tapa Sõna”, “Tapa Uudised” ja “Tapa Post”. Sellised nimed siis lehtedel. Muuseumist on aga tõsimeeli küsitud, kas Tapal käisid päriselt ajalehed “Tapa Kommunist” ja “Tapa Edasi”. Siinkohal tuleb see rahvasuus levinud naljanumber küll ümber lükata. Kust aga selline jutt alguse sai, et meil sellised lehed käisid? Sellest kirjutas Rootsis Stockholmis ilmuv eestikeelne ajaleht “Teataja” 24. märtsil 1979. aastal järgmise artikli:

Ka ,,Edasi“ ei kõlvanud.
Iseseisvusajal ilmus Tapal ajaleht „Tapa Kaja”, Kui 1. Nõuk. Vene okupatsiooni ajal hakati ajalehtedele andma uusi nimesid – näit. “Postimehele” pandi „Tartu Kommunist”. Ka Tapal pandi selle eeskuju järele ajalehe nimeks „Tapa Kommunist”, millest ilmus aga ainult üks eksemplar. Kuna Tartus praegu ilmub ajaleht „Edasi“, siis mõeldi Tapal, et see peaks ometi olema süütu ja nii ilmuski „Tapa Edasi”. Aga ka ainult üks number.
Artikli kirjutaja isegi ei teadnud, et ajalehte “Tapa Kaja” okupatsiooniaja alguses enam välja ei antud ja sellised lehed pole isegi mitte üks päev ilmunud. Tegelikult ilmus aastail 1951-1962 ehk siis Tapa rajooni ajal meie rajooni häälekandja nimega “Edasi Kommunismile”.
Vana nali juba, aga siiamaani käibel!

1930. aastatel ilmus Tapal kaks konkureerivat ajalehte, „Tapa Sõnumed“ ja „Tapa Sõna“. Et tõsta lugejate huvi oma ajalehe vastu, püüdsid nad teineteist üle trumbata kohalike sensatsiooniliste sõnumitega. Nii ilmusidki ühel päeval „Tapa Sõnumete“ toimetusse tudengimütsidega mehed ja teatasid haruldasest taimest. „Tapa Sõnumed“ trükkis selle sõnumi kohe järgmises lehenumbris. Mõne aja pärast kommenteeris teadet aga konkureeriv ajaleht „Tapa Sõna“: “Lugedes selle taime ladinakeelset nime tagurpidi, ei räägi see just kiitvalt selle lehe toimetajast, see on tola Rohusaar!““
      Artikli korjas üles ka „Wõru Teataja“ 7. Oktoobril 1930. aastal, mis tähendab, et meie ajalehe toimetajate koerustükke said lugeda ka kaugema kandi inimesed:

Tundmatu taim.
Toimetaja nuhtleb iseennast.
„Tapa Sõnumed“, mille toimetajaks Adolf Rohusaar, kirjutab oma 40. numbris päälkirja all „Haruldane taim Tapal“ järgmist:
„Tartu Ülikooli juures tegutseval kodumaa loodusuurimise toimkonnal, kelle liikmed lõpetasid neil päevil oma suvise uurimistöö kodumaa taimestiku tundmaõppimiseks Järvamaal, on juhuslikult õnnestunud leida Tapa linna maa-alalt taime, mis teadupärast puudub mujal Eestis. See taim, mille nimi „Raasuhor alot“ ei erine palju meie sõnajalast, kuid on kasvult väiksem ja painduvam.“ Järgneb veel pikk jutt sellest „haruldasest taimest“. Kes aga taime nimetust tagantpoolt ettepoole loeb, saab kohe aru, milles asi peitub!“

Waba Maa, 5. jaanuar 1930
Wastutaw toimetaja.
Wist kõik lehelugejad on märganud lehe lõpuosas märkust „Wastutaw toimetaja (see wõi see)”, ning mõnigi on mõtlema jäänud, mis see „wastutaw toimetaja” õieti tähendab, et kelle wõi mille eest ta nii wäga wastutab. Harilikult ikka kuulutatakse, et selle wõi selle tegude ega wõlgade eest ei wastutata. Mõned lihtsameelsed arwawad, et wastutaw toimetaja on niisugune härra, kellel omal peale riiete ja ilmaturikka naise mingit muud liikuwat ega liikumata warandust ega iseseiswat tulu pole, ja kes siis „wastutama” peab, kui leht wõlgadesse satub ehk pankroti teeb. Teised jälle usuwad kindlasti, et see on lehetoimetuses mees, kes kõigi teiste sulemeeste tempude ja wempude eest wastutab ja teise eest istuma peab minema. Niisuguseid „eriarwamisi” on lõpmata palju, kuid ükski neist pole täiesti õige. Sest wastutaw toimetaja on toimetuses ainult kõige moraalsem inimene, – mees, kellel suurim wastutus tunne. Tema on wastutaw lehe ja kogu lugejaskonna moraalse tasapinna eest. Kui wastutaw toimetaja näeb teiste küljes midagi, mis tema arwates just õige wõi hea pole, siis hakkab tal kohe südametunnistus waewama, nii et tingimata kirjutab wõi laseb kirjutada asjast oma lehes. Muidugi tuleb siis wahest ka „oma nahaga” wastutada, kuid see wastutus sünnib juba moraalse wastutustunde arwel, on n. ö. „lisawastutus”. Peawastutus lasub ikka südametunnistusel. Missugune wastutustundega mees peab olema wastutaw toimetaja, selle piltlikumalt selgitamiseks alljärgnew näide:

 Pisikeses Tapa linnas loeti warem wõõraid lehti, – „Waba Maad”, „Päewalehte”, „Postimeest” ja isegi „Rahwa Sõna”. Kuid siis ükskord pani Tapale oma enese lehe käima mees, kellel see wõimalik. Enne aga kutsus lehele wastutawa toimetaja. Kodanikud lugesid ja rõõmustasid. Kuni tuli ilmsiks omapärane juhus, nagu neid Tapal palju, – wäljaandja oli salaja lehe maha jätnud ja jalga lasknud! Tapa olekski waimupimedusse jäänud, kui poleks lehel olnud wastutawat toimetajat. Lihtne toimetaja oleks niisugusel enneolemata juhul lihtsalt pea kaotanud wõi hakanud oma palga pärast muretsema, unustades kõik muu, kuid wastutawa toimetajana tundis Tapa lehe toimetaja endal moraalse wastutuse olewat rahwa waimlise ja hingelise tulewiku eest ja südametunnistusest aetud wõttis oma peale ka raske wäljaandmise kohustuse. Pani lehele uue nime ja jatkas rahwaharimist kahekordse koormaga, wäljendades oma rahulolematust endise wäljaandja wastutustundeta teguwiisi pärast waid tagasihoidliku, kuigi õigekirjutuselt pisut keerulise kuulutusega:
Teadaanne. Teatan sellega, et „Tapa Uudiste” wäljaandja P. Pihelmann juba pikemat aega minule tema elukoht teadmata. Oma ülesandeid, mis ühenduses ajalehe wäljaandmisega, tema ei täitnud. Sarnane ebaloomulikus wõib esile kutsuda majanduslised ja muud wäärnähtused, olin snnnitud nimetatud lehe wastutawa toimetuse maha jätma, ning jätkama Tapa ajalehte samasuguse eduga „Tapa Sõnumete” toimetamisel ja wäljaandmisel.

Kõige austusega Adolf Rohusaar.
Niisugune on õige wastutaw toimetaja. Muidugi mõista on olemas ka teistsuguseid, nagu igal pool ette tuleb erandeid. Kuid ideaalne on niisugune.
Uuetoa Jaan.

Virumaa Teataja, 18. märts 1930
Weste Tapalt.
Raskeks karistuseks, suureks häbiks ja hädaks on ausatele Tapa kodanikkudele igasugused „panamad“ ja „Sõnumed“. Waesed tapalased on asetatud otse ilmarahwa naeru ja hirwitamise alla. Ega ei tohi üldse enam omast linnast kuhugi eemale minna, kui ei taha sattuda teiste pilkelauaks. Näidatakse kohe näpuga, et waat, see ongi sealt kuulsalt Tapalt, kus wõrsuwad ohtrasti igasugused „panamad“ ja kus mingisugust paberilipakat, mis täis kirjaoskamata sodi, nimetatakse ajaleheks. Aga wastu waielda ju ka ei saa, tõsi mis tõsi, meid on awalikult blameeritud kõige ilma ees. Kord Rakweres olles tuleb mulle üks tuttaw tänawal juurde ja kukub kohe pragama: „No pagana pihta, kas teid, tapalasi, on weel wähe blameeritud nende „paanamadega“ ja nüüd siis see ka weel!“  „Mis on siis jälle lahti?“ kohkusin.  „Ikka see „ajaleht“. See on ühele linnale tõepoolest häbiks. Ei ole tõesti ennem näinud midagi nii waimuwaest, ainukene omapärane sellepoolest siin maakeral. Kas teil Tapal ei leidu tõesti ühtegi kirjaoskajat inimest, kes parandaks „ajalehe“ kõige rumalamadki kirjawead? Algkool teil ju on, eks andke sinna mõne Manni wõi Juku kätte, kes käinud paar talwet koolis, uskuge, tema käest läbikäinult paraneb asi palju.“
Wabandasin, et ma ei ole lugenud seda „ajalehte“ ja ei tea ka selle kohta midagi öelda. „Aga inimene, siis mine kohe ja loe, ning katsu ka selleks midagi teha, et edaspidi teid, tapalasi, enam ei narritaks. Ajaleht on senini olnud ikka teatud koha waimlise elu peegliks, et aga Tapa waimupõld nii söötis oleks, nagu seda wõib otsustada „ajalehe“ järele, on uskumatu.“
Tapale tagasi jõudes, esimene asi, ostsin omale „ajalehe“ wärskeima numbri, et weenduda rakwerelase meelepahas. Tohoh mis see siis on!? Esimesel küljel suurte tähtedega: „Pärnu tänawa weretöö“. Hommikul mu ärasõites polnud sellest weel midagi kuulda. Kas on siis tõesti sündinud mõni julm mõrtsukatöö? Loen loo läbi, mitte midagi ei saa aru. Mõtlen :esimene aprill ei ole, et sarnane nali passiks ajalehe esiküljele. Loen weel korra – karup…, sõnawahetus, pauk õhku, haaw kintsus ja „ohwer“ sammub rõõmsalt wilistades koju. Kuhu jäi siis see weretöö ja kui seda üldse polnud, milleks siis sarnane jube pealkiri süütule, lõbusale loole? Olin sellest loost kuulnud waremgi, ja selle lisandusega, et haawal kintsus ei olnud midagi ühist sõnawahetusega, waid see oli seal olnud waikselt juba mitmendat päewa. Wiskan silma weel ühe-teise „artiklile“ „lehes“ ja hakkabki mulle selguma, et Rakwere sõbral oli tuline õigus. Selle „ajalehega“ tehakse tõesti rumalat nalja. Sirwisin ka weel eelmisi numbreid. Aga tõesti ei leidnud ühtegi pala, millel oleks olnud ka mingi wäärtus. Ja kui abitult pealegi see pahn weel serweeritud! Otse piinlik waadata! Igalt poolt paistab silma kõmutegemise tahe, puudub igasugune asjalikkus. Ja seda trükitakse, raisatakse paberit ja mis weel hullem, wististi ka loetakse. Kas tapalastel tõesti puudub wähemgi arusaamine trükisõna wäärtusest? Sarnaselt, nagu see praeguseni sündinud, edasi arenedes, selle kultuurilise taseme, kõmutegemise tahte ja asjalikkuse puudumise juures loeme järgmiste „Tapa Sõnumete“ numbritest, esiküljel, pealkiri tollipikkuste tähtedega:

„Enneolematu wargus Tapa turul.“
Wargused on wiimasel ajal wäga moodis. Warastatakse harilikult mis aga kätte juhtub. Isegi awalikkudes kohtades päisepäewa ajal wiiakse su wara otse silma alt ära. Mõni nädal tagasi, kui silgukauplejad Tapa turul olid omawahelises elawas jutuajamises, hiilis üks hulkuw koer Liisa Luuawarre silgukasti juurde ja hakkas waikselt kalu nosima. Pealt näha küll alles nooruke, kuid juba oma ametis nii wilunud, et oskas nii kawalasti ja ettewaatlikult toimida, et Liisa, ka wana kogenud kaupleja, tõesti ei märganud kuritegu enne, kui juba kolmas silk rändas kõige liha teed. Kahju wäikese wäärtuse ja roimari alaealsuse tõttu asjale seaduslikku käiku ei antud.

„Suurejooneline wäljapressimine Tapa suurkaupmees Arsinalt.“
Ei rahwal ole enam mingit ausust ega ligimese armastust! Selle kurwa asja tõenduseks olgu toodud Tapal neil päewil juhtunud rumal lugu. Suurkaupmees Arsin ja pankrotti jäänud munakaupmees Arusaar jalutasid sõbralikult Pikal tänawal. Äkki küsib Arusaar: lubage mulle üks suits, unustasin oma paberossikarbi koju. Arsin pakub pahaaimamata teisele paberossi. See teeb palitu hõlmad lahti, et otsida tikku, ja ennäe imet, omalgi kaks suitsu, mis paistawad kuue rinnataskust. Kuid ometi noris teiselt. Pärast küll wabandas, et unustanud ära, et omal ka on suitsu, kuid teame juba sarnaseid mehi. Häbi, et inimesed isegi sarnaseid wäiksewäärtusega asju ebaausal teel püüawad omale hankida.

“Suur tulehädaoht ähwardas Tapat.”
Meie linn on palju saanud kannatada tule läbi. On maha põlenud kaunis suuri maju. Kodanikke on küll hoiatatud ja manitsetud ettewaatusele, kuid juhtub weel siiski sarnaseid kurbi sündmusi, nagu mõni päew tagasi, mis oleks wõinud saada saatuslikuks paljudele inimeludele ja suurtele warandustele. Kohalik rätsep Nööpauk ostis omale uue Wälgu Mihkli. Sellesse bensiini walades oli tal omal põlew suits suus. See kukkus aga hambust ja nii õnnetult, et põlew ots sattus otse wedelikku, mida walas Mihklisse. Suurem õnnetus hoidus ära sel õnnelikul põhjusel, et Nööpauk oli hajameelsuses wõtnud bensiini pudeli asemel hambarohu pudeli. Oleks olnud see tõesti bensiin, mida ta parajasti walas, oleks plahwatus olnud möödapääsematu, sest bensiin on üldse wäga tuldwõttew ollus. Ka tulekahju ei oleks sarnasel juhtumisel olnud päris wõimatu, mis oleks wõinud terwe linna tuhahunnikuteks muuta. Peastjaks sai see tänuwäärt naljakas asjaolu, et Hambatilgad on sarnane wedelik, mis peaaegu sugugi ei põle.

Need oleks nii tüübilisemad näited. „Tapa Sõnumetes“ ilmuwad tingimata need kõik ja weel palju, palju teisi sarnaseid. Näidetes püüdsin wõimalikult täpselt kinnipidada „Tapa Sõnumetes“ ainekäsituse wiisist. Lõpmatult silmatorkaw pealkiri, suur ja õpetlik sissejuhatus, asi iseenesest naeruwäärt ja pärast hajub seegi weel ära, nii et üldse ei jää midagi järele. Järeleaimamatu on „Tapa Sõnumete“ keeleline korralagedus, seda ma ei katsugi järele teha. Ja see on siis waimuvara, mida pakutakse Tapa kodanikkudele. Jääks see weel meile omawaheliseks asjaks, siis poleks nii hull, aga mõni üksik eksemplar rändab kahtlemata wäljaspoole Tapat, et seal meid naeruwäärseks teha.