Sõjaväelennuväli

Sõjaväelennuvälja ehitamist Tapa küla ja Niidu asunduse põldudele alustati vene vägede poolt pärast baaside lepingu sõlmimist 1939. aasta sügisel. Talud, mis jäid lennuvälja alla, asendati mujal (osa Balti sakslaste taludega, kes lahkusid Saksamaale) või osteti riigi poolt.
Intensiivsemalt jätkati ehitamist 1950-ndate aastate alguses. 1953. aastal oli juba võimalik reaktiivlennukitel rada kasutada. Aastate jooksul suurenes lennuvälja territoorium 9 ruutkilomeetrini, ehitati betoonist lennukiangaarid, betoonradade pikkus viidi 2,5 km.-ni, võimaldades vastu võtta suuri lennukeid. Viimati asus sõjaväelennuväljal lennupolk 40-ne lahingulennukiga MIG-23. Sõjaväelennukite tohutu müra ületas igasugused lubatavad müranormid. Lennati ka linna kohal, lennud kestsid sageli hilisööni.
1949. aastal asus Tapa mõisas vene tankipolk, mille äraviimise järel asusid siia ehitusväeosad, kes hakkasid valmistama ette õppeväeosa toomist Tapale. Insenervägede õppeväeosa loodi Vinnitsas Leningradi oblastis 1956. aastal ja toodi Tapale 1963. aastal. Maksimaalselt mahutas õppeväeosa 3000 sõdurit, keda õpetati insenervägede seersandiks. Õppeväeosa lõpetas oma tegevuse ja allesjäänud varad anti üle Eesti Kaitseministeeriumile 1992. aasta augustis.

Kiri Stockholmist 09.04.2003
Väino mälestused Tapa külast ja lennuvälja ehitamisest.

Suvel 1940 kaotas minu isa nagu paljud teisedki talumehed Tapa külas oma talu põllud. Meile jäi üks väike maalapp majade ümber, aga me võisime talus edasi elada. Me kaotasime ka oma metsa, mis oli sel ajal hea sissetulekuallikas. Sellel ajal juhtus olema nii, et meie talu käes oli külavanema kord ja seega tulid kõik otsused ja käsud vallamajast esiti meile, meie aga pidime need edasi andma külarahvale.
See juhtus 17. juulil 1940. aastal, kui üks grupp vene ametimehi, osaliselt erariides, mõned ka sõjaväemundris, tulid meie tallu sisse ja tahtsid kõneleda külavanemaga – minu isaga. Oli õnn, et isa oskas hästi vene keelt. Need mehed polnud sugugi sõbralikud, jutt käis kärkivas toonis. Ema oli hirmul ja pahandas isaga, et miks meie siit külast välja ei kolinud, nagu meie naabrid seda tegid. Küsimus oli hoopis: kuhu me oleksime siis pidanud kolima? Ametimehed ütlesid isale, et ta peab ühe nädala jooksul kamandama kokku vähemalt kümme meest ja andma need nende käsutusse. Ülesandeks oli meie põldude kaardistamine, sest plaanis oli hakata sinna lennuvälja ehitama. Ise nad okupeerisid Paemurru talu, mis jäi nende kontoriks.
Isa oli mures ja nõutu, kust mehed võtta, sest külas oli ju kõigil meestel oma talutöö. Siis tuli mul mõte, et meie koolipoisid töötasid koolimaja juures kaunistamistöödel, mis olid just lõppenud. Läksin Tapale ja võtsin kontakti nende poistega, olidki vajalikud kümme poissi valmis siin tööle hakkama. Kui isa seda maamõõtjatele teatas, olid nemad isa vastu palju lahkemad. Järgmisel nädalal algas maamõõtmise töö, kõik poisid tulid kohale ja võtsin ka ise sellest osa. Paar nädalat käis mõõdistamine üsna aktiivselt, hiljem enam niipalju abilisi vaja ei läinud ja tegevuski aegamisi lõppes.
Järgmisel aastal, 1941 varakevadel algasid lennubaasi ehitamise tööd. Ühel aprillikuu päeval nägime, kuidas Ambla kandist tulid pikas kolonnis marssivad erariides mehed, mõnikord isegi puhkpilliorkestri saatel, minnes Rebasemäele. Meestele anti labidad ja kirkad, ning nad hakkasid mullakihti Rebasemäelt kõrvaldama. Hiljem tulid ka väikesed veoautod ja siis hakati kruusa mäe pealt ära transportima. Algul piirdus töö ainult päevase ajaga, hiljem käis töö ka öösel.
Ühel hommikul tulid meie tuppa kamp mehi, nii vormis kui ka erariides, ja ütlesid emale, et nemad tahavad võtta endale kontoriks meie suure toa. Ema venekeele oskus oli puudulik ja ta ei mõistnud kõike, mis üks juhtiv ohvitser talle rääkis. Ema istus kööki ja hakkas nutma, sest võõrad mehed hakkasid juba ennast meie toas sisse seadma ja seletasid kõva häälega vene keeles. Hiljem, kui isa koju tuli ja kuulis, mis vahepeal juhtunud oli, läks ta suurde tuppa, jäi ukse juurde seisma ja teretas kõva häälega vene keeles. Keegi toas ei pannud teda üldse tähele, seletamine kõva häälega kestis edasi. Isa seisis veidi aega ja kuulas nende juttu, ootas, et ehk keegi reageerib tema sealolekule, aga seda ei juhtunud. Siis hüüdis isa vene keeles: “Kurat võtaks, kas te kõik olete siin juudid?” Jutuajamine vaikis silmapilkselt ja üks pagunitega mees läks isa juurde ning küsis:” Kas teie olete selle maja peremees? Miks te arvate, et me juudid oleme?” Isa seletas, kuidas ta oli olnud sõjaväeteenistuses Lublinis 1905. aastal, kus nad olid teinud näljastreigi. Streigi organiseerijad olid olnud juudid, ka isa oli selle streigi kaasa teinud ja õppinud seda vene keele murrakut tundma, mis juudid seal rääkisid ja siinsete meeste jutt kõlas samamoodi. Ohvitser ütles isale, et nemad on siin hoopiski ühe baasi ehitamise juhtivgrupp, ja et nad on siin kõik tõesti juudi päritoluga. Pärast seda vahejuhtumit muutusid nad isa vastu väga sõbralikuks ja tulid isegi minu juurde tahatuppa, kus ma tegin koolitööd, patsutasid mulle õlale, paitasid pead ja ütlesid: “Õpi aga hästi vene keelt!”
Lennubaasi ehitamine käis Tapa küla väljal suure kiiruga nii öösel kui ka päeval. Ühel õhtul, pimedas, läksin ma naabripoisiga, Nigula Evaldiga, jalutama ja vaatama, kuidas töö mäel edeneb. Mäele oli tehtud tuli ja mehed seisid tule ümber. Märkasime, et meeste hulgas oli tekkinud tüli. Üks meestest ähvardas labidaga kedagi juhtivat meest, kes kandis vormi. Ka teine mees tõstis labida vormiga mehe suunas, justkui tahaks sellega teda lüüa. Vormiga mees aga haaras taskust revolvri ja tulistas kaks pauku labidaga mehe pihta, mees kukkus maha. Vormiga mees kamandas teistel meestel laip mäe taha metsa viia. Mulle tundus justkui oleks laskja olnud üks meie suure toa meestest, jooksime ruttu koju tagasi.
See oli juunikuu lõpupoole, kui ühel pühapäevahommikul vara ärgates märkasime, et töömüra, mis kostis siin muidu ööd ja päevad, oli äkki vaikinud. Tõusime kogu perega ülesse ja vaatasime aknast välja mäe poole. Muidu nägi mäeselg välja kui sipelgapesa täis töötavaid inimesi, nüüd oli see aga tühi. Metsast tuli välja üks mees, ta vaatas ringi sama imestava näoga kui meiegi akna taga. Mees läks veetünni juurde, jõi sealt vett ja hakkas aeglaselt liikuma piki mäge edasi. Oli ta vist metsas maganud, ärganud ja tulles eest leidnud tühja platsi. Isa läks hiljem välja mäele olukorda vaatama. Tagasi tulles ütles ta, et kogu mägi on täis labidaid, kirkasid ja kange, paistis, nagu oleksid töömehed pidanud silmapilkselt jätma oma tööriistad maha ja ära minema. Kuna 22. juunil 1941 oli alanud sõda, pidid mehed sõduririided selga tõmbama ja sõtta minema. Sellega lõppeski lennubaasi ehitamine 1941. aastal.

Õlireostus

Sõjaväelennuväljalt alguse saanud lennukipetrooli- ja õlireostus ulatub oma kogupindalalt 16 ruutkilomeetrini.
1989. aastal määrati keskkonnauurijate poolt kogu reostuse ulatus. 1990. aastal mõõdeti Rauakõrve ojaäärseid õlipiirkondi, kus kevadvete poolt põhjast pinnale uhutud lennukipetrool põles. Geoloogilistel uuringutel 1992. aastal selgus, et puuraukudes oli lennukikütusekihi paksus kohati üle 5 meetri.

Valgejõe kaldast, endise elektrijaama lähedal immitsesid vette naftanired, sest geoloogiline kalle on jõe suunas. Seoses kaevude õlireostusega hakati elanikele, kellel puudus tsentraalvesi, tarbevett vedama autotsisternidega.

1960. aastatel puuriti lennuväljale 62 vertikaalpuurauku, millede kaudu juhiti ära sadeveed (lennuväljakuivendus). Lendudest ülejäänud kütus kallati maha. See valgus puuraukude kaudu pinnasesse ja põhjavette. Ka õhk oli saastatud reaktiivlennukite heitgaasidest.

1990. aasta märtsis toimus linnaelanike protestidemonstratsioon, mille peale käisid Tapal kolm ministrit ja kaks vene kindralit tutvumas lennuvälja poolt põhjustatud reostusega. Selgus, et lennuväli on kasutamiseks kõlbmatu.

Tapa elanike protestidemonstratsioon lennuvälja sulgemiseks 08.03.1990

Tapa lennuväljal lennanud õppe-ja lahingulennukid ning helikopterid

“Rahva Hääl” 15.10.1991 kirjutab Jüri Liim:
LAHKUDES LASEME KÕIK ÕHKU!

Ajakirjanduses on olnud juttu N. armee osalisest lahkumisest Eestist (praegusel etapil). Teateid on ka sellest, et üks või teine väeosa ei taha vaatamata kokkulepetele Eesti valitsusega N. Liidu relvajõudude juhtide lahkumiskäskudele alluda. Räägiks Tapast, mis on teatavasti ülitugev militaarne keskus. Tapa elanikest on eestlasi 34% ja nende osakaal väheneb pidevalt. Kui eesti koolis õpib 600, siis vene koolis 1200 last, kusjuures viimaste arv suureneb pidevalt. Seda kahel põhjusel: suurem sündimus ja üks väike “nipp”. Punaväe ohvitserid ja nende perekonnaliikmed ei saa viimasel ajal teatavasti sissekirjutust, vastavalt siis ka meie kaubatalonge jm. Ega sellest ole katki midagi – pagunimeeste abikaasad tulevad lihtsalt Tapale sünnitama. Eestis sündinud laps tagab vanematele kõik õigused, sh. sotsiaalhoolduse, ja seda loomulikult ka vanavanematele. Perekonnad peavad ju koos olema! Nagu mulle teadjad inimesed kinnitasid, on selliseid juhtumeid sadu ja eriti agaralt kasutatakse seda moodust viimasel ajal.
Küsitakse, kas N. armee elavjõudu Eestisse ikka veel juurde tuleb? Pagunimehed kinnitavad, et ei. Paraku ei ole see tõsi. Ungarist, Poolast ja Saksamaalt tuleb neid ikka küll, eriti ohvitsere.
Tapal on rohkem kui 20 mitmes suuruses majast koosnev ohvitseride elamukvartal. Põhiliselt on seal 3 – 4-korruselised kolme trepikojaga hooned. Peale selle kvartali on aga veel barakkide rajoonid. Need majad on ohvitseri peresid puupüsti täis. Paljud korterid on muudetud ühisköögiga ühiselamuks. Nüüd on planeeritud uusi elamuid arvukalt juurde ehitada – eks ikka juurdetulevatele “piiratud väekontingendi” ohvitseridele. See näitab, et ega astuma küll ei kavatseta hakata.
Teatavasti “likvideeritakse” Pärnu lähedal sõjaväelennuväli… Kuid sealsed rahukotkad tuuakse kuuldavasti Tapale. Tallinnas paiknevad soomusmasinad ja tankid viiakse aga Aegviidu polügoonile. Nii et kogu tapatehnika hakkab väljaviimise asemel koonduma Kõrvemaale. Ja mitte ainult tehnika, vaid ka elavjõud. Mida selline ümberpaigutus tähendab ümbruskonnale ning Tapa põlisrahvale peaks ütlematagi selge olema.
Ohvitserid ja nende pered on trotsi täis. “Ehitage meile Venemaale korralikud elamud, kindlustage meid kõige vajalikuga, makske kompensatsiooni – siis läheme. Vastasel korral rikub Eesti Vabariik meie inimõigusi!” Kui nad aga peavad lahkuma ilma milletagi, lubatakse majad õhku lasta. Eriti agressiivselt on meelestatud ohvitseride prouad. Need on samasuguse mõttelaadiga daamid, kui need, kes 1940. aastal Eestisse kultuuri tõid, käies ballil Tallinna äridest ostetud öösärkides.
Siia kõrvale tahaks tuua värske näite Harjumaa volikogu istungilt, kus Paldiskist pärit saadik ähvardas Eestist lahkudes elamud põlema panna. Ei maksa imestada. Juba hävituspataljonide ajast on põletamis-hävitamistaktika sellele seltskonnale selgeks saanud. Ohtusid on mitmesuguseid. Üks neist ka see, et N. armeest lahkuvad ohvitserid ja demobiliseeruvad sundajateenijad soovivad arvukalt Eestisse jääda. Mõistetavad on üksikud erandid, aga massiliselt…
Nii et lõhkamise-põletamise ähvardused kui ka Eestisse jäädasoovijate “nipid” kujutavad endast tõsist anarhiat, probleemi meie rahvale.

„Järva Teataja“ 22.09.1992
Demilitariseeruv Tapa
Urmas Glase

Aasta algul levis sõnum, et Tapal asuv Vene armee sapööribrigaad lahkub esimese poolaasta lõpuks. Sündmuste kulg näitas, et võõrväelased hakkasid mainitud ajal alles lahkumiseks valmistuma. Järjekordne arvestatav tähtaeg oli septembri algus. Ometi ootavad üleandmisdokumendid allkirja veel tänaseni. Paraku pole ülevõtmisega tegelev komisjon selgitanud, millistes küsimustes takerduti. Vaatamata viivitustele läbirääkimiste laua taga, on väeosa territoorium ja hooned mõnda aega Kaitseliidu valvata. Lisaks Tapa kaitseliitlastele võtavad valveteenistusest osa ka Järva maleva mehed.
Ühe Järvamaa meeste valvekorra päeval sai sõidetud Tapale, et näha seestpoolt vahest suurimat võõrvägede kantsi Kesk-Eestis. Massiivse viisnurkadega raudvärava juures pidasid korda relvis kaitseliitlased Kirna rühmast. Kui värava lähistel kohtas veel mitut Vene armee sõdurit ja ohvitseri, siis garnisoni sisemuses valitses inimtühjus. Seda nüüd ka ehk öösel. Augusti lõpul, mil koos objektide ülevõtmisega asuti asendama võõrväelaste valveposte, tabati valvurite sõnul mitu pimeduse varjus ringiuitajat (loomulikult kaasmaalasi). Hiljem vähenesid öiste külaliste visiidid märgatavalt: varastamiskõlbulik vara kahanes, tunti tabamishirmu.
Vene sõjavägi pakkis Tapal kohvrid ülima põhjalikkusega. Arvukad boksid masinapargis on tühjad, alles jäeti vaid tükeldatud õppenäidised, mida pildil ekslikult ehtsaks võib pidada. Võime end lohutada sellega, et massiivsed sadu liitreid bensiini neelavad insenertehnilised roomikmasinad on Eesti Kaitseväele sobimatud. Väeosa tagumine serv tõendab, et suvel tunti Tapal tõsist hirmu vägivaldse ülevõtmise ees. Kaitsevalli kuhjati aukartustäratav kogus metalli.
Ka töökodadest ja ladudest on äraviimiseks sobiv välja veetud. Mahajäetud kraam on ülima põhjalikkusega põrandatele kallatud ja segi pööratud. Relvaarsenal viidi õhuteidpidi Venemaale mõne kuu eest, põhiosa muust liikuvast varast läks samas suunas augusti lõpul ning septembris. Asjatoimetusi lõpetas mõnikümmend Vene sõdurit ja tunduvalt rohkem ohvitsere.
Territoorium ja kasarmud jätsid lahkujate maneere arvestades üllatavalt korraliku mulje. Hoonetele on aknad ja uksed ette ning radiaatorid seinale jäetud. Kasarmute seinu katnud Püssi puiduimitatsiooniga saepuruplaadid olid aga leidnud uue omaniku. Imelikul kombel vedeles kasarmutes kuhjade viisi plekk-kruuse. Silma hakkas veel kirveid, labidaid, kahemehesaage. Kunagi soomusrongidivisjonile kuulunud hooned on võrreldes hiljem ehitatutega nigelamas seisukorras, kuna katus ei pea juba ammu vett. Lausräpasust ei märganud mujal kui sööklas, kuid eks seegi ole Vene armeele iseloomulik.
Kaitseliitlaste sõnul olid suhted Vene sõjaväelastega kujunenud viisakaks. Tuleb tõdeda, et võõrväelased tunnistavad ikkagi vaid jõudu: nende üleolev alatoon kadus ju alles pärast seda, kui veenduti, et tegemist on RELVASTATUD tõsiste meestega ja asi on naljast kaugel.