Kirikud

Taarausk ja Eesti muinasusk

Ajakirjas “Nädal Pildis” 1936. aastal kirjutab oma artiklis Eduard Laaman:

Taarausk – on see eesti muinasusk? Või saksa “uuspaganluse” mingi teisend?
Nõnda küsitakse, kui aegajalt jälle midagi taarausulistest ja nende usutalitustest kuuldakse. Kui läinud suvel taarausulised Võrumaal oma kokkutulekut pidasid, – see olnud üsna rohkearvuline, – läks kohalik praost M. Heinamägi pealt kuulama ja avaldas siis oma muljed “Eesti Kirikus”: “Taarausk tahab olla eesti rahvuslik usk. Ühel koosolekul kuulsin seletatavat Kalevipoega ja lauldavat eesti muinsust käsitlevaid isamaalisi laule. Koosolejais nähti pieteeti. Kuid müstilist ekstaasi, nagu mõnedel lahkusulistel, ei märganud keegi.”

Usuliikumise algus on harilikult mähitud salapärasusse. Nii on see ka taarausuga. Ainult nii palju on selge, et algus oli enne, kui Saksa “uuspaganlus” levima hakkas. Sakslastest erinedes pole ka taarausulised endid sidunud mingi poliitilise liikumisega. Nii et tegemist saksa eeskuju teisendiga siin ei saanud olla. Vististi pidi õhus olema midagi, mis mitmeil mail ühesuguseid liikumisi tekitas: Saksamaal “Deutsche Glaubensbewegung”, Lätis “Dievturiba”, Leedus “Perkunistid” ja Eestis “Taarausk”.

Eestis algas asi üsna “erapooletult”. Alguses oli – “Pühik”. Mingit usulist hõngu kõlas ainult selles nimes. Muidu oli see ringkond kunsti- ja kirjanduserahvast, näitlejaid, ajakirjanikke, poliitika- ja seltskonnategelasi, kes vist Marta Lepa eestvõtul 1919.a. sügisel Asutava Kogu einelaua ruumides koos hakkas käima. Hugo Raudsepp tuletab ka meelde, et heas tujus olles kutsutud ringi omavahel ka “Punikuks”. Kas taheti seega osutada poliitilist värvingut või tuntud kodulooma, selle üle ajalugu vaikib. Teada on ainult, et sellest ringist on väljunud suur lahkuminek, ühed suundusid lääne suunas, teised aga vastuoksa, süvenesid rahvusliku omapära, omakultuuri otsinguisse.

Soome professor Kaarle Krohn väitis koguni: soome-eesti muinasusk, nagu rahvaluule tunnistavat, olevat üsna primitiivne surnud hingede kultus. Kõik kõrgemad elemendid olevat seal – laenud läänest, eriti ristiusust. Dr. Luiga arvates olevat isiklikud jumalused eesti muinasusus küll puudunud, kuid mitte sellepärast, et eesti muinasusk oli nii primitiivne, vaid et ta oli arenenud sootuks teisele poole kui lääne usundid, – nimelt ida looduse-kultuse – panteismi poole. (Panteismis puudus jumaluse üks isiksus, vaid kõik – loodus, tavas, kogu universum – oligi jumalus – Muuseumi märge.)

Eriti seisnud eesti muinasusus surnud hingede austamise kõrval ka looduse jõudude austamine tähtsal kohal: muinaseestlane pole mitte ennast üle seadnud loodusest, vaid on end tunnud ühtekuuluvana loodusega.
Näiteks Tallinna Taarausuliste Hiis loeb oma ametlikuks algusajaks 1925. aasta mai kuud.

Vaielusi on tekitanud juba taarausu nimigi. Taarausu uurijad loevad küsitavaks, kas eestlastel Taara-nimelist jumalust üldse on olnudki, ei tunnud ju soome sugu rahvad üldse isiklikke jumalaid.

Läti Hindreku kroonikas seisab, et muistsete saarlaste suurt jumalat on kutsutud “Tarapita”, nimi, mida hiljem tõlgitsetud on kui hüüdu: Taara, avita! Taara või Tooru nimetus tuleb ette lääne-eestlaste vanus mälestistes, seal on ta ühendatud neljapäeva pühitsemisega. Seega – vastavus skandinaavia piksejumalale Thorile, kelleks meie Taarat peetaksegi. Ta olevat laen rootslastelt ja nimelt üsna hilisest ajast. K. A. Hindrey on isegi oma uuemas ajaloolises romaanis Taarat meil kujutanud kui suurt rootslaste jumalat, keda viikingid siia kaasa toonud. Huvitav, et soomlased Taarat üldse pole tunnud. Kuid tunnud on teda laplased ja mõned Volga-soome rahvad taevajumalusena.

Teine arusaamatus taarausu nimetuse juures pole enam ajaloolist, vaid usuteaduslikku laadi: kas kujutab taarausk oma jumalust isikuna nagu ristiusk, või jõuna, loodusena, nagu kauge-ida panteistlikud usundid? Taara nimetus eeldab ennem isikut, taarausuliste käsitlustest võiks ennem järeldada panteismi.

Veel läinud sajandi esimesel poolel tulnud kirikuõpetajail Liivimaal võidelda muistse paganausuga: raiuda maha hiisi, kõrvaldada salajasi preestreid, hävitada ohvrikohti.

Kaks rahvast ei saa olla ühte usku, ütlevad taarausulised. Usk ei saa olla rahvusvaheline ega isiklik, vaid ainult rahvuslik. “Usun homsesse päeva. Usun, et homne päev on parem tänasest, kui ise selleks kaasa aitan.” See vormel on üks oluline osa taarausuliste usutunnistusest.

Meie, eestlased, teame oma rahva muinasusust õieti üsna vähe ja seegi, mida teame, on meile juba üsna võõraks jäänud.

Eestlane, tuled tagasi oma Hiide!

Vägivaldselt oled välja aetud oma Taara-Hiiest, kus sa vabalt ja õnnelikult võisid tunda oma jumaluse lähedust.
Aastasadade jooksul oled võõrutatud oma vabast Hiiest, tõugatud kitsasse kirikusse, sääl pidanud orjama võõraid jumalaid alanduses, vagaduses ning alalises patukahetsuses.

Võõraste jumalate nimel on sind siin maailmas kurjalt kiusatud, julmalt piinatud, nõidadena, ketseritena tuleriitadel põletatud ja ei ole veelgi lõppenud kollitamised kuraditega, ähvardamised põrgupiinadega ja tuleriitadega pääle surma sääl maailmas, kus keeldud uskumast nende võõraste jumalate võimusse.

Võõraste jumalate nimel on sind vaevatud pattudega ja süütegudega, mis on tundmatud sinu vabas Taara-Hiies: Sinu sünd olevat patu järg, sinu surm olevat patu palk ja patune olevat iga sinu loomulik tunne, mis väljendab elujõudu, elutungi, elutahet.

Võõraste jumalate nimel rööviti sult sinu maised varandused, sinu maine kodumaa ning sinu maine elupaik kuulutati hädaoruks, kus sinu elu muutuvat iga päevaga halvemaks ja sina ise siia hädaorgu eksinud ajutise patuse inimesena mõistetud elama oma maiseid päevi alalises surmahirmus ja viimse kohtupäeva kartuses, mil kurjad jumalad-kohtumõistjad ei tunne armu sinu vastu, kui sa küllalt pole neid alandlikult palunud ja kummardanud.

Võõraste jumalate nimel on aastasadade jooksul sinu vaimu vägistatud, sind võõrutatud oma esivanemaist, oma kombeist, oma leelost ja oma ilust: on sinu vaimu toidetud kõigega, mis võõras sinu oma hingele.

Veel pole kadunud igatsus sinu oma Hiie järele: see on sinus püsinud loomuliku tundena võõrast sisendusest hoolimata sinu alateadvuses ja väljub säält võimsa jõuna, millele ei suuda keegi panna paisu. Tuled tagasi oma Hiide, otsid üles oma vanad Taara tammed ja istutad nende manu uued ja noored tulevaste põlvede päranduseks.

Tunned elurõõmsa veendumusega:
“Mina usun homsesse päeva.”
“Mina usun, et homne päev on parem tänasest.”
“Mina usun, et homne päev on parem tänasest, kui ma selleks kaasa aitan. Taara avitab.”

Lähiajaloost

Major Kustas Utuste (Kirschbaum) eestvedamisel kogunes 1925. aastal Tallinnas seltskond, kes huvitus Eesti oma usust ja nimetas end taaralasteks. Viis aastat hiljem, 1930, asutati juba esimene taarausuline ühendus „Tallinna Hiis“. Ametlikult registreeriti see 26. VII 1931. a. 1936. a. asutati Võrumaal Pühajõe Hiis ja varsti Kose Hiis. 1940. aastaks oli hiites umbes 700 liiget.

1940. a. keelustasid Nõukogude okupatsioonivõimud taarausuliste organisatsioonide tegevuse. Nende juhid ja paljud liikmed arreteeriti, saadeti asumisele ja/või hukati. Osa taaralasi ka emigreerus.

1987. a. oli Eestis teadaolevalt elus vaid 15 endist taaralast. Eesti Vabariigi taasasutamise järel ei soovinud taarausulised oma organisatsioone taastada.

Tolleaegsed taarausulised andsid välja oma ajakirja, mille nimi oli “Hiis”. Esimene number ilmus 1930. aastal. Selles kirjutab Taara usu taigadest (rituaalidest) taaralane Marta Utuste-Lepp:

“Oleme seotud oma igapäevases elus kui ka pühade ja pidude päevadel kommetega ja harjumustega, mis meile kasvatatud vanemailt, pärandatud esivanemailt, sisendatud ümbruselt. Harjunud kombeist oma igapäevases elus me ise enamasti ei ole teadlikudki – me märkame ainult nende ärajäämist ja kannatame nende puuduste puhul. Oma pühapäevad, oma pidupäevad ning oma pidulikud ja pühad hetked eraldame eriliste kommetega, mille suggestioonis oleme rohkem teadlikud: neis väljendub meie ilmavaade, meie ideoloogia – meie tunnustatud usund (usk). Need pidulikud ja pühalikud kombed nimetame taigadeks ehk rituaalideks.

Meie rahva vanausk on olnud loodusmüstiline, hingemüstiline, on olnud kuulus oma võimsate taigadega ja nõidadega, nende suggestiooni viletsad riismed, kuuldud kõlad leiduvad varjatud loitsusõnades, kuna vanad võimsad loitsud on kirja panemata ühes nende kandjatega nõidadega ristisõdades hävitatud, hiljemini tuleriitadel põletatud.

Veel väljendub see müstika ja taigade tarve põgenemisel kuivast Lutheri kirikust ususektidesse nagu baptismi, metodismi, adventismi ja nende mitmesse eriharusse, igasuguste vagatsevate palvevendade ja kuradiuskujate palvemajadesse.

Vana kultuse müstika jälgi leiame ka meie rahva looduse ja loomade armastuses ning igatsuses oma maalapikese järele.

Seepärast ei saa Taara usk olla targutav, kuiv, jutlustav, vaid meie usk paremasse homsesse päeva võib väljendada ainult ülevates Hiie taigades (rituaalides), mille kaudu meie hinge tõulised eriomadused leiavad oma usundilise rahulduse.

Hiie taiad pühitsevad meie isikliku elu suursündmusi – sündimist, abielu-sõlmimist ja surma-juhtumusi, meie lahkunud omaste mälestamisi. Hiie taiad pühitsevad meie rahva elu suursündmusi – iseseisvuse võitluse mäletamisi, rahva kangelaslikke hetki, vääriliste kaasaegsete suurpäevi, vääriliste esivanemate mälestusi. Hiie taiad sisendavad ühistunnet oma rahvaga, kangelaslikku meelt võitluses oma rahva iseseisvuse eest, julgust ja jõudu võitluses oma rahva parema tuleviku eest. Hiie taiad sisendavad armastust ja pühakspidamise tunnet oma kodumaa pinna vastu, oma kodumaa looduse, ilupaikade, esivanemate mälestuspaikade ja oma kodukoha vastu.

Hiie kogumiskohad – hiiemetsad, Hiie pühakojad, urilad on need eraldatud saarekesed, kohad, kuhu võib igal päevaajal viivuks sisse astuda, eralduda äripäeva askeldustest, elu rassimisest ning rüselemisest, lasta oma hinge puhata, andudes enese sisevaatlusele, andudes oma palvele, leida lohutust oma elu raskeil, murelisil päevil ning ülenduda oma õnne hetki.”

Sama ajakirjanumber jätkab:
Muistsel iseseisvuse ajal eestlased omasid oma rahvusliku usundi, mis teiste rahvaste usundist erines sedavõrd, kui üldse erines teiste rahvaste omast eestlaste vaimuilm ja kultuur. Usund ühes keelega olid määravad rahvuste erinevuse tunnused. Eesti usundi suursugusust ei suutnud eitada isegi need Eesti vastased, kes olid juhitud oma usu ainuõigekspidamisest. Igatahes oli ta kõrgem ja sügavam, kui et teda oleks suutnud tajuda tolleaegsed kristlased.
Kuna ristiusk on sisult üldse väga rikas mitmesugustest loomuvastastest veidrustest, mida madala kultuuriga rahvastele seletati “imetegudena” ja tolleaegsete levitajate käsitlusel ta tundus veelgi barbaarsemana, siis oli loomulik, et meie esivanemad nägid kristluses rumalat ebausku ja ei võtnud seda vastu. Ainult pikkade, sajandeid kestnud veriste võitluste järele ja hirmuvalitsuse abil õnnestus siin ametlikult maksma panna kristlus. Samal ajal teostati kavakindlalt Eesti usu ja sellega ka kultuuri hävitamist. Ristiusu “õndsakstegeva” vaimu all rööviti paljaks rahvas varandusest ja õigustest, nii et ta sattus majanduslikult, juriidiliselt ja vaimselt meeltheitvasse olukorda. Meie omakultuuri arendamine oli pidurdatud mitmeks sajandiks. Meie usundile tekkis aja jooksul tihe samblakord, mille mahakaapimiseks rahvalt vägivaldselt oli võetud võimalus. Rahvuslik usk ja rahvuslikud eluavaldused asusid vägivallavalitsejate eest maapakku. Rahvuslik enesetunne tardus, kuid ei hääbunud.

Surres meie esivanemad jäid kindlaks usus, et nende järeltulijad ei salga nende usku millalgi ära, vaid jätkavad nende kultuurisaavutuste edasikandmist ja edasiarendamist. Alles siis, kui jõuame täielikule iseseisvusele, siis, kui oleme loonud oma rahvusliku ideoloogia, kaovad ka isade ja poegade, vanemapõlve ja nooremapõlve vahelt ilmavaatelised lahkuminekud. Siis jääme ustavaks oma tõule.

Meie rahvusliku jõu tagavarad ei ole veel tühjenenud. Oleme põlvest-põlve edasikandmise teel hoidnud midagi ainult endi teada. Usume, et meie rahvusena oleme kutsutud maailma selleks, et anda inimsoole midagi omapärast, väärtuslikku ja kõrget. Usume, et Eesti rahval seisab ees suur tulevik!

Loomulikul teel

Meie haritlane mõistab usku kui kirikuskäimist, kirikliste kommete täitmist, Jumala orjamist ja kuradi põrgu ning viimsekohtu pelgamist. Veel kuidagi teisiti usku mõista ta ei oska.
See on – ta on oma usumõiste loonud ristiusu varal ja Eesti oludes ning ei ole veel võtnud arvustuse alla seda oma arusaamist usust. Ta ei saa uskuda piibli lugusid, veel vähem kuradit ja põrgut, ta peab seda tühisteks muinasjuttudeks. Sellepärast on kaotanud tema silmis kiriklised kombed oma aluse ja kirikuskäimine oma mõtte ja talle tundub nende täitmine piinlikuna.
Paratamatult peab usku pimedate, barbaarsete aegade päranduseks, mis praegu kõlbab vast ainult vanadele eidekestele ja nendelegi harjumuse tõttu. Ta peab tõeks, et haritud inimesele usu asendab teadus ja et kultuurilises ühiskonnas ei ole enam usul paika.

Taaralaste rituaalidega kaasnes peaaegu alati nn uritule põletamine. Urituli süüdati urikivil, mis oli enamasti valmistatud maakivist või kipsist, meenutades väikest piklikku kaljupanka. Urikivi ülemises osas asus auk, kuhu asetati piklik värvilisest metallist toruke süütevedeliku (piirituse) jaoks. Torukese peale olid paigutatud ribid, mis andsid tulele pöörleva kuju. Urikivi võis asuda nii toas kui ka õues.

Uri tule laul
F. Karlson

1.
Uri tuli – suri tuli …
Tules puhastust, karastust turvan,
Siugu, sortsi ja sarvikut survan,
Viha, võlssi ja närusust urjan,
Kütket, kammitsat, ahelat murran,
Kannatusest suursangarit hurman,
Verivaenlasi viimseni surman –
Surgu, surgu!
Uri tuli – suri tuli…

2.
Uri tuli – elu tuli…
Tules tahet ja terastöid tarman,
Päikest, valgust ja vabadut arman,
Mõõka, atra ja vikatit samman,
Tuleviku kuldtähiseid Kannan.
Ilu iha maailmale annan,
Elu uut surmast süütan ja manan –
Ela, ela!
Uri tuli – elu tuli…

Taaralased pidasid Eesti Vabariigi loomist nii oluliseks, et võtsid 1930. aastate esimesel poolel kasutusele oma ajaarvamissüsteemi, mille kohaselt algas aasta 24. veebruaril ehk Eesti Vabariigi aastapäeval ning aega hakati arvestama vabariigi loomise aastast ehk 1918. aastast. Kasutusele võeti ka oma kuude nimetused, mida oli püütud juurutada juba üsna liikumise loomisest peale: helmekuu (jaanuar), radokuu (veebruar), urbekuu (märts), mahlakuu (aprill), lehekuu (mai), õilmekuu (juuni), heinakuu (juuli), lõikuskuu (august), sügiskuu (september), hingekuu (oktoober), talvekuu (november) ja jõulukuu (detsember).

Uritulel

Taara tuleleegid tõusvad
Urikivil loitelema,
Keeled kergivad kõrgele,
Kiired kaugele helgivad,
Kuma kullendab me Hiite,
Sädemeida saadab maale.

Sära silmisse sigineb,
Valgus heidab palgedelle:
Südamesse soojus tungib,
Ilu haarab hingesida,
Saaneb võimu võimusaksi,
Mõjuvaksi meie meeli.

V. S.

Taarausuliste ajakirjast „Hiis“ jõulukuul 1930, 2. vihik.

Avalik kiri Jeesusele Kristusele
Kõrgeauline härra.*

*Saksakeelses Piiblis „Herr“, prantsuskeelses „Singeur“, inglise keelses „lord“.

Täna pühitseb Suur Põhi rõõmsate Jõulude laupäeva kui elulootuse ja lastepüha ning kristlik ilm pühitseb Sinu sünnipäeva. Sajad-tuhanded ja miljonid suud kutsuvad käima Sinu jälgedes, seades Sinu elu eeskujuks kõigile inimestele. Olen kuulnud seda kutsumist väga palju kordi, olin härdunud ja võlutud Sinust kui jumalikust lapsekesest sõimes ning püüdsin, püüdsin käia Sinu jälgedes…. Kuid must kass on jooksnud meie vahelt läbi ja asja selgitamiseks võtan sõna – võimalikult lühidalt ja selgelt. Aga enne pean natuke kõrvale kalduma Sinu isiku küsimuse selgitamiseks. Nimelt on viimasel ajal mitmed avaldanud arvamist, et Sina olevat inimene, paljalt inimene.
Minu meelest on see võhiklus.

Esiteks – mis läheks korda maailma rahvastele mõne võõra mässaja, revolutsionääri või jutlustaja kannatused ja surm, kui igal pool on omi rahva parema tuleviku nimel kannatanuid? Eks veri ole ikka paksem kui vesi, ja, näiteks meile, eestlastele, Vabadussõja kangelased ja nende kannatused, 1905. a. surmatud, surnuks- ja vigasekspektud Anija mehed, Mahtra- ja Pühajärve mehed jne. jne. On ikkagi palju-palju lähemad kui ligi paar tuhat aastat tagasi kusagil Palestiinas surmatud rabi? Meie hoolime omas igapäevaelus tollest Palestiinast nii vähe, et pole sõlminud temaga kaubalepingutki, pole meil Jeruusalemmas isegi aukonsulit ja, kui ta täna vajub mere alla, meil ei varise kokku ükski äri, ainult ajalehed saavad vähekeseks ajaks kõmuainet. Tõesti – Sinu inimesekstegemine on Sinu nime hävitamine rahva mälust. Emb-kumb – kas jääd sina Jumalaks ehk Sa kaod rahva mälust.

Ainult Jumalana on Sinu nimel püsi ja kuulsus.

Ka kristliku kiriku usutunnistused peavad Sind Jumalaks ja Piibel rõhutab sedasama, eriti Uus Testament.
Teiseks, ka ajalooliselt paistab Sinu inimesekspidamine põhjatu võhiklusena.

Juba 5000 a. tagasi pühitsesid India paganad talvist pööripäeva kui Agni sünnipäeva suure pidulikkusega.

Tähetargad kuulutasid päeva ette ja andsid preestritele teada tähe, mille taevaservale tõusmine teatas, et päike on mööda jõudnud oma talvisest pöördepunktist ja hakkab lähenema jällegi Põhjale. Preestrid valvasid tähe tõusmist küngastel ja mägedepeal valmisseatud altarite juures. Kui täht tõusis, kuulutasid preestrid seda kui rõõmusõnumit rahvale suure häälega, hõiskamisega ja pasunate puhumisega. Siis võttis preester kõvast, kuivast puust tehtud risti, mis väga sarnanes ristile, mida meil tarvitatakse jõulukuuse jalaks, ja pani selle maha altari lähedale. Risti keskel oli auguke, mida nimetati „neitsiks“. Teine preester võttis kuivast puust varda ja poos selle ümber vibu kõõluse, asetas varda otsa „neitsisse“ ja, vajutades puuklotsiga varda ülemisele otsale, hakkas vibuga saagima, et varrast kiirelt käima panna, kuni varda ots tuliseks läks ja hõõguma hakkas. Seda hõõguvat sütt nimetati „lapsekeseks“. Lapseke pandi sõime kuiva põhu peale. Üks preester lehvitas lapsekese peale tuult, et põhk põlema läheks. Põlev põhk tõsteti altarile kuivade okste pääle. Sõime juures oli püha lehm ja eesel, kes oma seljas kandis jumalate jooki, mille nimeks „Somi“, mis oli erilise taime mahlast valmistatud kange alkohooliline jook. Preestrid võtsid seda jooki, leiba ja õli ning panid altarile tulle. Õlist tõusis paks, must suits ja leegid üles taeva poole. Seda nimetati „Võietuks Agniks“, kes taeva läks oma isa juure. Agni võidmisest ülejäänud õli, leiva ja Somi sõid ja jõid preestrid ning jagasid rahvale, kes sõi ja jõi seda kui Agni ihu, sest ta põles altaril.

Veedad jutustavad, et Agni oli taevase isa Savitra poeg, kelle ilmale tõi neitsi Maya pühast vaimust Bajost ja kelle maapealseks kasuisaks oli puusepp Tvashtri.

Nagu ma näen, jutustavad Veedad sama, mis Piibel, ja paganlikkude preestrite Agni pühitsemise kommetes on sama, mis evangeeliumites. Et nimed teised, see ei saa eksitada, sest rahvas ja keel oli teine. Sellest järgneb, et ka ajalooliselt Sind peab pidama Jumalaks.

Minul, nõdral ja väetil inimesel, on Sinu kui Jumala vastu midagi ja ma ütlen selle välja avalikult, sest salata ei maksa – Piibel ütleb, et Sina ja Sinu isa näete läbi südame ja neerude.

Ma ei näe sinu isiklikust elust kuigi palju kuni Sinu õpetaja misjoni alguseni. Evangelistid jutustavad vaid, et Sa sündisid laudas, Sind pandi heinte pääle, inglite koor laulis ja idast tulid targad Sind kummardama ning tõid kingiks kulda, viirukit ja mürri. See oli väga ilus tarkadest, sest kuld peletab vaesuse majast. Sinu vanematele ja ka Sinule oli see kasuks. Aga ometi pidi selle tarkade käigu järeldusena kannatama teadmata hulk väetimaid lapsi, kes jõledalt ära tapeti. Mis hingepiinu kannatasid nende emad, nende isad, vennad, õed? Ainult Sina pääsesid ja seda mitte juhuslikult, vaid Sinu isa teatas Heroodese jõledast kavatsusest Sinu kasuisale ja nii sa pääsesid. Kuid kas ta ei võinud samuti teatada kõigile Juudamaa vanematele, kelle laste kaela peal rippusid Heroodese soldatite mõõgad?
Kas Sinu isal oli käsutada vähe ingleid? Või olid nad kinni muus ametis, et ta ei saanud neid hoiatama kõiki, keda ähvardas hirmus saatus, nagu ta saatis ingli Sinu kasuisa juure? Kui nii, siis oleks võinud saata surmaingli Heroodese järele enne, kui see sai anda oma jõleda käsu. Oleks võinud lasta tal jääda kurdiks, tummaks ja halvatuks, et ära hoida suurt verepulma, pealegi jõledamat kõigist, millest räägivad muistendid ja ajalugu. Miks oli Sinu isa nii külm teiste isade ja nende poegade saatuse vastu?

Miks oli tarvis Sinu maise elutee algus kohe nii ohtralt üle valada süütute verega?

Sellest hirmsast ajast kuni Sinu misjoni-aastate alguseni ei teata evangelistid mitte midagi Sinu elust, välja arvatud üks ilus, hele hetk – kui Sa poisikesena kõneled tarkade kirjatundjatega templis ja need imestavad Sinu terast mõistust ja varaseid teadmisi. See meeldib mulle väga.

Aga mis tegid sa kõik muu aeg – ligi kakskümmend aastat? Kuidas arenes Sinust see, kes läks risti peale? Miks ei kaldunud Sa töökangelase, elukangelase radadele, kes oma palehigi sees leiba teenides oma jõu ülejäägi annab ühiskonna teenistusse? Kuna maailm on loodud elama, tahab elada ja peab elama, oleks väga tarvilik just töökangelase, elukangelase eeskuju ja eluviisid.

Kokkupõrked, mässud, revolutsioonid on erandid ja tekivad kui paratamatus, kui ellu on kogunud liig palju, nii ütleda, elamise-saasta, nagu eluruumidesse ajajooksul kogub saasta ja mustust. Kui kokkupõrked on sarnase paratamatuse tulemuseks, siis loetakse neid suursündmusteks ja nende tegelasi kangelasteks: aga kui nad on tekkinud muil põhjustel, siis – avantüürideks ja tegelasi – avantüristideks.

Evangelistid on jätnud tühjaks need Sinu eluaastad, kus lapsest kasvab poisike, poisikesest nooruke ja noormees, kuidas eluvõitluses kujuneb iseloom ja küpseb mõistus.

Tahtes käia Sinu jälgedes, ei saa seda, sest neid ei leidu just selle aja jooksul, kui neid vaja kasvajale ja kasvatajale. Kui inimene on saanud 30-aastaseks, siis on ta küps ja kes hakkab teda siis veel ümber tegema?

Kuidas käia Sinu jälgedes, kui neid jälgi ei ole just siis, kui neid on vaja?

Niisiis, kõik need, kes kutsuvad käima Sinu jälgedes, pakuvad tühja tuult ja veel vähemgi, sest tuul on ometi midagi – üsna tihe aine, võrreldes tühjusega.

Kuigi palju rohkem ei suuda pakkuda ka Sinu misjoni-aastad. Sinu inim-isikliku elu päevadest ei lausu evangeelium mitte midagi. Kirja on pandud vaid Sinu kui Jumala esinemised – Isa hääl taevast ja Püha-Vaimu laskumine Sinu peale Jordanis ristimisel, vee peal käimine, kurjade vaimude väljaajamine, surnute äratamine, ravitsemata haiguste ravimine jne. jne. Kuni surmani ristisambas ja Sinu õpetussõnad.

Kus on siis need Sinu jäljed, mida mööda peaks käima inimene, kes tahab käia Sinu jälgedes? Inimene ei saa ometi teha Jumala tegusid.

Lugemata miljoneid inimlapsi on ristitud, aga pole neile ei häält taevast ega Püha-Vaimu lehvimist tuvikesena. Küll tahaks nii mõnigi isa ja ema oma lapsi toita nii, et nad saaksid kõhu täis, aga nad pole ju jumalad ja nende leib ja kalad ei kasva korvides. Küll mõnigi peletaks haiguse ja surma kannatajate juurest, aga ei suuda seda ka siis, kui on usku. Üks Sinu jüngritest tahtis jaapanlasi pöörata ristiusku ja tõestada seda, mis ta sinust on rääkinud, vee peal käimisega. Ta sõitis lootsikus Jokohama reidile, astus lootsikust vette ja…. uppus „paganate“ naeruks. Tal oli usku – kuid ka vee peal ei saa käia inimene Jumala jälgedes.

Nii, evangelistide agematuse või saamatuse pärast, ei ole Sinu elust maha jäänud jälgi, mida mööda võiks käia inimene, kes seda tahab.

Ent – evangeliste ei saa süüdistada, sest nemad ei kirjutanud ju midagi omast tarkusest ja teadmisest, vaid seda, mis neile Püha Vaim ütles. Sa tunnistad korduvalt omas Püha-Õhtusöömaaja kõnes, et läkitad Troostija Vaimu, Tõe-Vaimu, kes tuleb ja ütleb ette, mis Sinu jüngrid peavad rääkima, kui nad peavad Sinust tunnistama (Joh. Ev. peatükid 14. – 17.) Samas Sa ütled, et ka Püha Vaim ei räägi omast käest, vaid seda, mis ta Isa käest teada saanud. Nii on see siis Sinu Isa nõu, et inimesed ei saa käia Sinu jälgedes.

Kuid mul on veel midagi Sinu vastu.

Vana Testament tunnistab, et Sina pidid tulema siia ilma lepitama Aadama patte. Ristiusu tunnistus ütleb, et Sa tulid lunastama inimsugu patust, surmast, kuradi võimust ja igavesest hukatusest.

Kuid see ei ole kooskõlas Sinu sõnadega.

Juba oma misjoni-aastatel Sa õnnistad mõnda ja nead mõnda. Rikkad mehed lased Sa põrgus põleda igaveses tules ja kannatada janupiina, kuna vaene Laatsarus mõnuleb Abrahami süles. Viinamäe omaniku loos lased Sa visata inimesi sinna, kus on hulgumine ja hammaste kiristamine. Nii kogu oma jutlustes Sa rõhutad järjekindlalt, et mitte kõik ei saa lunastatud, vaid osa, väikene osa: „sest paljud on kutsutud, aga vähesed ära valitud!“ tunnistad Sa „kuninga poja pulma“ mõistukõnes. See õnnelikkude hulgake kahaneb ikka vähemaks ja vähemaks Sinu sõnade järele.

Päälegi ei pääse ükski hing patust, surmast, kuradist ja igavesest hukatusest, kui ta ei ole selleks määratud „igavesest ajast igavesti“ „veel enne kui loodi maailm“ Sinu Isa tahtel. Keegi ei saa õndsaks, kui ta ei usu Sinu nime sisse, aga uskuda saavad ainult need, „kellele on antud uskuda“. Need on Sinu sõnad ja ma pean need tõeks võtma. Nii ei saa olla juttugi sellest, et Sa tulid lunastama kogu inimsugu, vaid Sinu seletuste järele tulid Sa lunastama vaid väikest osakest, neid, kes selleks olid määratud ja kelle „nimed kantud eluraamatusse“ juba enne kui loodi maailm. Teised kõik peavad minema sinna, kus on igavene hukatus, hulgumine ja hammaste kiristamine „kus nende tuli ei kustu ja nende uss ei sure,“ kuigi nad püüavad olla head inimesed ja ei ole oma elueas kurja teinud ei oma ligimesele ega vaenlasele.

Nende seisukord on pärast Sinu misjonitööd isegi palju halvem kui enne: Sa ütlesid Püha-Õhtusöömaajal, et enne neil ei olnud süüdi, aga nüüd on neil süüd. Nii siis – enne läksid nad igavesse hukatusse süütult, aga nüüd lisaneb sellele ka veel süüd, milles nad polegi süüdlased. Sinu misjoni tulemuseks on uus juriidiline mõiste, süütu süüd, mis on kristlikuks aluseks inimeste mõistmiseks igavesse hukatusse. Säärast ei tunne ükski muu jurisprudents.

Kui ägedaloomulised inimesed saavad väga vihaseks, siis nad oma vihatujus teeksid teisele suurt kurja, mis mitmevõrra ületaks vihaaluse süü, kui see oleks vihase võimuses. Ma näen, et Sinu Isa ja ka Sina ise kasutate oma ülivõimu selleks, et inimestele kurja teha nende „süütu süü“ eest matemaatilise lõpmatuseni.

Kui inimese vihatuju üle läheb, siis tal hakkab kahju, halemeel, ta lepib jne. Aga Sinu perekonna iseloomus on lugu teisiti, seal on kui hingeline vajadus piinata lõpmata paljuid lõpmata piinadega.

Sinu kannatusi ei saa hinnata kuigi kõrgelt. Nad olid lühikesed – algasid öösel Ketsemani aias ja lõppesid järgmisel päeval ristisambas – järsumalt kui Sinu kaaskannatajatel. Kui võrrelda neid kasvõi jalaväe sõduri kannatustega sõjas, siis selgub Sinu kannatuste tühisus. Näiteks, Eesti Vabadussõjas olid mehed väljas igasuguse ilmaga silm silma vastu surmaga kuude kaupa – mõned rügemendid koguni 14 kuud ilma vahetuseta. On ju vahe selles, kas keegi teab oma vaeva tulemusi, näeb läbi kannatuste-öö parema tuleviku eha, või ei näe. Sina teadsid ja nägid; Sulle saadeti Ketsemani aias ingel taevast lohutama; Sulle olid järgmised tunnid vaid ihuliste kannatuste hetk, kuna surmahirmu kui oma indiviidi hääbumise hirmu Sul ei olnud. Aga sõduril vaenlase ründamise, kuulide, pommide ja mürkgaaside all ei ole ei lohutajat inglit taevast, ega näha oma kannatuste lõppemist au ja hiilguse sära paistva olemisega.

Kui inimene midagi sarnast usub, siis ta kannatab ära isegi piinad, mis sarnanevad Sinu Isa loodud põrgupiinadele. Näitena nimetan usukannatajaid, kes Sinu nime pärast kannatades olla laulnud nii tuleriidal kui piinapinkidel. Nad uskusid Sinu tõotusi ja kannatasid rõõmuga, kuigi uskumine on teadmisest nõrgem kindlustuse aste. Samast oleme harjunud nägema ka uuema aja usukannatajailt, niinimetatud ideekannatajailt – ka neid pole just vähe. Peale nende näevad vaeva ja kannatavad eluraskusi kõik tööinimesed iga päev.

Sinu kummardajad liialdavad väga palju Sinu kannatuste suurusega nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt.

Ja Sina lased seda enesele meeldida.

Mul on midagi Sinu vastu ka Sinu lunastamise-misjoni asjas.

Kirjutatud on: „Nii on Jumal maailma armastanud, et ta on annud oma ainusündinud poja, et kõik, kes usuvad, pidid õndsaks saama.“

Nagu Sinu sõnadest ja seletustest juba eespool selgus, muutub see lause väga palju, sest „usuvad“ ainult need „kellele on antud uskuda“, kes olid selleks määratud juba enne ilmaloomist. Nii kahaneb selles lauses toonitatud Sinu Isa armastus õige tuntavalt. Rohkem valitsevaks jääb ikkagi viha, mis piiri ei pea ega tunne.

Sinu perekonna iseloomus esineb kõige silmapaistvama omadusena kiituseiha ja auahnus. Need ongi peategurid, millest olenevad viha- ja heameelsus.

Juba Moosesele ütles Sinu Isa Jehoova: „Ma tahan näidata, kes siin Jumal on!“ Ja sellesama pärast nuhtleb vaest rahvast 10 hirmsa nuhtlusega.

Seesama oma nime austamise ja tunnustamise pärast kisategemine, linnade ja rahvaste hävitamine kordub tüütuseni. Isegi sõimuni läheb: kord ma lugesin mitu korda. Ta sõimab teisi jumalaid „sitajumalateks“ ja muude sarnaste nimetustega, aga praegu ei mäleta täpset arvu.

Sina ise tunnistad sama Püha-Õhtusöömaaja kõnes, et Sinu misjoni ülesandeks oli Sinu Isa nime tunnustamine inimeste ees ja seas ja …..muud midagi.

Samas ütled Sa: „Mina tänan Sind, Isa, nende pärast, keda Sa mulle olid annud, et nemad näeksid seda au, mis Sa mulle oled valmistanud!“

Ega Sa nii tõsisel momendil ometi kergemeelseid sõnu ei puistanud?

Niisiis oli küsimuses enesele ettemääratud arvu austajate ja kiituselaulude lauljate muretsemine, aga mitte inimsoo lunastamine igavesest hukatusest, surmast ja kuradi küüsist.

Paistab nii, et see põrgu oma lõpmatu kannatajatehulga lõpmata piinadega on koguni tarviline kui antipoos taevaliste mõnude maitsemisel – et see mõnulemine oleks teadlikum, et ta ei vananeks, ei saaks minna igavaks.
Meil tihtigi juhtub, et vähese vaimuarenguga tõusikud ruttavad hiilgama oma rikkusega vaeste tuttavate ja sugulaste ees sama antipoosi alusel.

Ma pean ütlema, et ma ei oska suurt lugu pidada inimeste kiitusest ja ilma austamisest ja imestan seda iha Sinus ja Sinu perekonnas. Kas Su inimpõrmu austamine väärib sedagi vaeva, mis Sa nägid siin ilmas?

Mina olen ainult inimene inimeste seas ja mulle oleks kaaskodanikkude kiitused ometi tähtsamad kui Sinule, aga siiski ma hoolin sellest vähe. Mina leian rahuldust selles, et hästi toime saada ülesannetega, mis ma pean täitma. On õnnestunud mu tööpäev, siis on see minu hää päev. Aga kui ma olen vussinud, nagu kana pakaldes, siis on mul häbi enesest, olen õnnetu ja mind ei suuda lohutada teiste meelituskõned: kõne on paljas kõne ja kiitus on tühi tuul, aga teovõime on kõige reaalsem realiteet, ja sellest pean ma lugu.

See on muidugi iseloomu asi. Oma iseloomu järele ei saa ma pidada avaliku kiituse, imetlemise ja austamise otsimist ja selle nimel kaelamurdmist heaks maitseks.

Ma tunnistan ka avalikult, et Sinu lunastamise-misjoni kavas, läbiviimises ja sihis puudub hää maitse. Kuid ilma hää maitseta ei saa sooritada suuri asju, eriti veel nii suurt, nagu seda on kogu inimsoo lunastamine. Sellest see süütute vere hoolimata valamine ohtralt ja kõik muud inetused kuni inimeste põletamiseni „Jumalale suuremaks auks“.

Ela hästi. Hääd sünnipäeva pühitsemist!
Lähen laste manu jõulukuuse alla.

Kustas Utuste