Metodisti kirik

Eesti Metodisti kiriku Tapa kogudus, üks esimesi Eestis, asutati 15. juulil 1912 Karl Kuuma (sünd. 1867 – surn. 1932) eestvedamisel. Kuum oli koguduse vanemaks 1921. aastani.

Esimene koguduse koosolek peeti Pärna tn 9 Karl Kuuma majas, mis sai ka edaspidise kooskäimise kohaks. Sellest ka omaaegne Tapal levinud väljend “Kuuma-usulised”. Koguduse liikmete arv kasvas ning lisandusid laulukoor ja arvukas laste pühapäevakool. K. Kuuma juures jäid ruumid kitsaks ning tekkis vajadus oma kiriku järele.

8. juulil 1923 paigaldati kiriku nurgakivi. 1924. aastal sai kirik valmis. Selle põhipinna suuruseks kujunes ligi 250 ruutmeetrit.

Uue kiriku sisseõnnistamine toimus pühapäeval, 17. augustil. Kohale oli tulnud palju inimesi. Tapal ei oldud varem sellist rahvakogunemist nähtud. Puupüsti täiskiilutud kiriku akende alla veeti tühjad tsemenditünnid, pandi peale pikad lauad ning jälgiti väljast nende peal seistes kirikus toimuvat. Oli saabunud palju külalisi. Kohal viibisid ka alevi esindajad eesotsas alevivanem Villem Gabrieliga.

Õnnistamisjumalateenistust juhatas superintendent dr George A. Simons Tallinnast. Võimukandjate sõnavõttudes rõhutati, et äsjavalminud kirik ei ole ehitatud mitte ainult metodisti koguduse jaoks, vaid kogu Tapa ja selle ümbruskonna rahvale. Dr Simons õnnistas uue kiriku esimeseks õpetajaks Karl Kuuma poja Aleksander Kuuma, kes oli lõpetanud Saksamaal vaimuliku seminari.

Kiriku sisseõnnistamise päeva fotol on näha kõrvuti Eesti riigi sini-must-valge lipuga ka Ameerika Ühendriikide lipp. New-Yorgi metodistid abistasid nende poolt korjatud rahadega kiriku ehitamist. Esinesid ühendatud laulukoorid Tapalt, Rakverest ja Tallinnast Ferdinand Tombo ja Aleksander Kuuma juhatusel. Õnnistamispäevaks oli trükitud kava ja lauluvihik, mida müüdi 20 marga eest osavõtjaile.

Suursündmuseks koguduse ajaloos võib pidada üle-eestilist noorte metodistide konverentsi (Epworth Liiga) Tapal 1929. aasta jaanipäeval. Konverentsile saabus üle saja külalise, suuri raskusi oli nende majutamisega. Selleks kasutati ka tolleaegse Tapa Ühisgümnaasiumi klassiruume, kuhu toodi hobustega magamisasemete tarvis õlgi. Igal külalisel oli oma leivakott kaasas. Järgmine noorte konverents Tapal toimus 50 aastat hiljem, 1979. aastal.

Alates 1940. aasta septembrist, kokkuleppel metodisti kogudusega, toimuvad kirikus eri aegadel ka Tapa baptisti koguduse koosolekud.

Teise maailmasõja ajal võtsid sakslased metodisti kiriku omale ööbimispaigaks. Õpetaja Jaan Puskay initsiatiivil saeti kiriku kantsel ja altariaed maha ja viidi Gottfried Paliase maja pööningule. Sakslased tõid laudu ja ehitasid topelt lae, nii et kirik jäi madalamaks. Sisse toodi mitmekordsed narid. Kahele kogudusele jäi II korruse noortesaal, nimetusega “Betaania”. Koosolekuid peeti harva.

1926. aastal loodi Tapale ühendatud usklike tarvitajate ühisuse kauplus “Ustav”, mis avati 12.02.1926 Pikk tn 17 majas. Ärijuhiks oli Johannes Tuulisvorm, müüjaks Leena Tandorf. Pood suleti üsna pea, sest Gustav Mätlik oma “Sõbra” poega pakkus tugevat konkurentsi.

Esimene laulatus metodisti kirikus toimus kui abiellusid Karl Kuuma tütar Aliide ja Johannes Wackmann (Tamre).

Kirjutanud
emeriitpastor Toomas Pajusoo

Tapa medodisti koguduses teeninud õpetajad:
1. Karl Kuum, 15.07.1912 – 15.07.1921
2. Johannes Karelson, 28.08.1921 – 04.08.1922
3. August Mickoff, 08.04.1924 – 01.08.1924
4. Aleksander Kuum, 19.08.1924 – 09.06.1926
5. Martin Krüger, 07.08.1926 – 05.02.1930
6. Jaan Puskay, 10.02.1930 – 05.08.1930
7. Oskar Põld, 26.08.1930 – 28.07.1931
8. Eduard Valdmann, 25.08.1931 – 08.08.1932
9. Valdo Ojassoo, 07.10.1932 – 26.03.1936
10. Heindrich Ruus, 04.04.1936 – 01.08.1939
11. Jaan Puskay, 12.09.1939 – 20.12.1957
12. Endel Lepik, 21.12.1957 – 27.03.1960
13. Rikhold Klaas, 20.06.1961 – 15.09.1968
14. Jaan Puskay, 16.11.1968 – 05.05.1973
15. Endel Rang, 05.05.1973 – 11.02.2001
16. Joel Rang, 12.02.2001 – tänapäevani

Karl Kuum
Sünd. 13.09.1867 Virumaal Vohnja vallas Pala külas, surn. 26.12.1932

Karl Kuum sündis taluperes ja nii pidi ka ise juba varakult isa põllutöödel abistama. Kui Karl sai üheksa aastaseks, rentis isa Jaan koha Pala mõisas. 1883. aastal käis kuueteistkümneaastane Karl Kadrina kirikus leeris ja sai esimest korda armulaual osa Issanda ihust ja verest, mis jättis tema hinge sügava mulje. Pärast isa surma jäi kahekümne kahe aastane Karl renditalu peremeheks, temast sai suure pere toitja (peale ema Anna (neiuna Kroll) oli peres veel neli venda ja kaks õde). 1890. aasta palmipuudepühal abiellus Karl Udriku mõisa viinameistri tütre Liisa Brockiga. Noor Liisa ei kartnud raskusi ja oli koos kaasaga valmis talutöid tegema.

1902. aastal sekkus Karli ellu Jumal ja teda tabasid Iiobi katsumused: Karl haigestus ning kõikus kolm ja pool nädalat elu ja surma vahel, samal ajal vigastas ennast tema ainuke poeg Aleksander, kes viidi Tallinna haiglasse; surid mitmed kariloomad. Kõige tipuks kuulis ta ühel hommikul, nagu Jumal ise oleks talle selge häälega öelnud: Täna pead sa surema! Anna aru oma majapidamisest. Karl hüüdnud kogu südamest Jumala poole ja tõotanud patust pöörduda, kui Jumal talle veel elu kingib. Jumal tegi imet. Veel samal päeval tõusis Karl voodist üles.

Veidi hiljem, 1902. aasta mardipäeva ehk 10. novembri õhtul, viibis Karl tema jaoks pöördelisel palvekoosolekul Tapa lähistel Ohepalu külas. Pärast koosolekut palvetas ta esimest korda avalikult valju häälega, sest patt rõhus teda väga. Rahu ja rõõm voolasid tema südamesse alles 1902. aasta teisel jõulupühal, kui samas külas peeti piiblitundi. Sestpeale uskus ta, et temagi kuulub valitud soo ja kuningliku preesterkonna hulka ning algas Karli jutlustaja tee.

Karl Kuumal oli erakordne jutlustamiseand. Üsna pea kutsus ta kokku koduküla naabrid, luges neile Piiblit ja kutsus kaasa mõtlema, kas nende elu on kooskõlas Piibli õpetusega. Järgnesid esimesed pöördumised Jumala poole. Mõistes, et põlluharijaid on Eestis küllaldaselt, kuid töötegijaid Issanda põllul vähe, andis Karl oma rendikoha ära ja siirdus 1905. aastal elama Tapale, kus ehitas perele Pärna tänavale maja (Pärna tn. 6). Tema kodust kujunes peagi usklike kooskäimise koht, Karl ise aga pühendas end nüüd täielikult Issandale.

Tõuke liitumiseks metodistidega sai Karl 1907. aastal, kui kohtus Vassili Tähega. Kui Karl Kuum oli ühinenud metodistidega, määras superintendent George A. Simons ta jutlustajaks Tapale ja selle ümbruskonda. Paralleelselt sellega alustas vend Kuum 1910. aastal jutlustamist ka Rakveres Jaan Rajaste ja tema abikaasa Katariina korteris Malmi tänavas. 15. juulil 1912 asutati Karl Kuuma töö tulemusena Tapal mandri-Eesti esimene metodisti kogudus ja juba 1914. aastal Rakveres Tapa koguduse osakond. Iseseisvana registreeris Rakvere koguduse Johannes Karlson siiski alles 11. novembril 1920.

Jumal oli andnud Karl Kuumale evangelisti ande. Tema kõned olid sisurikkad ja mõjutasid paljusid. Ta ei tundnud kartust inimeste ees ja rääkis asjadest avameelselt. Oli neid, kes isegi pelgasid tema otsekohesust. Karl Kuum jäi tõele kindlaks isegi siis, kui vahistati selle eest, et oli kuulutanud jumalasõna oma korteris.

Haigestununa pidas ta Tapal oma viimase jutluse mitte enam kantslist, vaid harmooniumi kõrval seistes, teemaks “Armastage üksteist hellasti kui vennad.” 22. novembril 1932 kutsus ta koguduse juhatuse liikmed oma koju haigevoodi juurde ja andis neile sada krooni kiriku värvimise jaoks. 26. detsembril 1932 kutsus Issand oma ustava sulase igavesele kodumaale. Karl Kuuma maine põrm maeti Tapa vanale kalmistule, mida kutsuti rahvasuus vene kalmistuks, sest see kuulus õigeusukirikule. 23.juunist 1937. aastast ehib tema viimast puhkepaika hauamonument, mis püstitati kirikuvalitsuse otsusel koguduste ja üksikisikute vabatahtlike annetuste abiga.

Kirjutanud
emeriitpastor Toomas Pajusoo