Soomusrongirügement

Tapa vabastamine 9. jaanuar 1919

8. jaanuari 1919. aasta udusel hommikul sõitsid soomusrongid järjekorras nr. 1, nr. 3 ja  nr. 2 Lehtsest välja, et tagasi võita Tapa, kuid kaugele seekord ei jõutud. Selgus, et poolteist kilomeetrit Lehtsest ida pool olev Soodla jõe sild oli punaste poolt eelmisel õhtul plahvatusega purustatud ja vajas parandamist.
Järgmist katset Tapa vabastamiseks alustati 9. jaanuaril hommikul kell 5.00, kui kõik kolm lahingukorras soomusrongi kapten Karl Partsi käsul Lehtsest ida poole hakkasid liikuma. Pärast kolmekilomeetrist sõitu tuli peatuda ja raudteed parandada, ka 3 kilomeetrit enne Tapat tuli samal põhjusel rongidel kinni pidada. Kuuldus suurtükipauk Tapa poolt. Otsustati mitte vastata, soomusrong nr. 3 tegi seda sellegipoolest. Enamlased suunasid nüüd oma tule soomusrongidele ega jäänud muud üle, kui vastu tulistada. Soomusrongi nr. 1 ülem kapten Anton Irw käskis kell 7.00 nr. 1 ja nr. 3 dessantidel Tapa peale liikuda. Rongid said liikuma umbes tund aega hiljem.
Dessandimehed avasid tule taanduva vaenlase pihta, liikudes Tapa suunas, olid nad juba mõnesaja meetri pärast vaenlase kannul. Punased põgenesid metsas ida suunas. Taandumisel siiski korraks peatuti ja lasti püssid tühjaks meie dessandi peale ning siis taanduti edasi. Meie dessant jõudis vaenlasele järele metsa idaservale, kust algas lage maa. Vastase poolt võeti meie dessant vastu tugeva tulega. Esimeste haavatute seas oli dessandi juht kapten Tõnishoff ja 3 kooliõpilast. Dessandi juhiks jäi leitnand Enkelberg. Meie ahelik tõusis rünnakule, seda tegid ka vastased. Vahemaa poolte vahel ei ületanud 400 sammu. Sel hetkel jooksis jänes raudtee poolt metsasihist kahe aheliku vahelt läbi. Hetkeks unustati sõjategevus ja mõlemad pooled hakkasid tulistama jänest, kes aga vigastusteta lippas metsa. Niipea, kui jänes kadus, tormas meie ahelik  vaenlasele peale, kes algul laskis küll vastu kuid alustas siis taandumist Tapa poole. Dessant liikus üle lageda, olles tulevahetuses taanduva vaenlasega. Alevis olid punased aga koondunud vasakule tiivale surnuaia lähistele ja majade vahele. Vahepeal olid raudtee paranduse tõttu ka rongid edasi liikunud kust suunati suurtükituli surnuaiale. Punased taandusid Valgejõe suunas. Kella 9.00 ajal langes Tapa soomusrongide dessantide kätte. Punased, kes püüdsid taanduda üle Tapa-Rakvere maanteesilla, sattusid nr. 2 rongi dessandi kätte vangi. Dessant võttis silla oma valve alla ja ülejäänud mehed pöördusid tagasi rongile, mis vahepeal oli jõudnud Tapa jaama.
Sõjasaagiks saadi kolm kuulipildujat, ligi 200 püssi, hulk lõhkeainet ja 78 vangi. Nagu pärast selgus, oli vaenlasel reservis üks värske polk, mis alles öösel Rakverest Tapale toodud ja sunnimobilisatsiooni abil kokku seatud. Selle polgu mehed, kellest paljud meie kätte vangi langesid, seletasid, et nad sõdida ei taha, vaid et neid selleks sunnitakse. Sundijateks olid enam-vähem kindlad kommunistide poolehoidjad, kes polgus ohvitseridena või instruktoritena teenisid, sõnakuulmises valju korda nõudsid. Meie dessandiväed, kes soomusrongi maha jättes edasi tungisid, olid tunnistajateks, kuidas need instruktorid ühes selle polgu osas revolvriga ähvardades mehi meile vastu saates ahelasse sundisid asuma. Niisugust meeleolu vaenlase hulgas märgates, ei võtnud meie ahel vaevaks mahagi laskuda lasta, vaid sammus püstijalu tuld andes peale, mis enamlaste meelekindluse ja vastupaneku sootuks murdis.
Meie kaotused – 4 meest haavatuna (sh. kapten Anton Irwe abi Susi). Vastased kaotasid lahinguväljal umbes 70 meest.
Tapale jõudes asus soomusrong nr. 1 kohe Valgejõe silla juurde, kus Sabolotnõi tulistas välja 25 pauku. Peale seda lahkus rong silla juurest ja töömehed koos alevist appi tulnud meestega hakkasid silda parandama. Tapa alev sai pommitamise all vähe kannatada, ainult raudteejaama oli rohkesti pommitatud.

Tapa vabastamine 09.01.1919

Tapal paiknenud Soomusrongirügement

23. augustil 1919 loodi lahingukoondisena Soomusrongide diviis. Soomusronglased kuulusid Vabadussõja ajal Eesti sõjaväe eliiti. Üheksast sõjamehest, keda autasustati kolme Vabadusristiga, oli neli soomusronglasest ohvitseri, 286 võitlejat said Vabadusristi. Vabadussõja lahingutes langes 323 soomusronglast. Rahu ajal tehti mitmeid reorganiseerimisi ja muudatusi soomusrongide väeosas.
Pärast võidukat Vabadussõda likvideeriti Soomusrongide diviis 1. veebruarist 1921 ja diviisi osadest moodustati soomusrongide brigaad asukohaga Valgas. 1. augustil 1923. aastal reorganiseeriti soomusrongide brigaad kaheks rügemendiks: Tapa mõisas asuvasse 1. Soomusrongirügementi kuulusid soomusrong „Kapten Irv“ ja soomusrong nr. 3, Valgas asuvasse 2. Soomusrongirügementi kuulusid soomusrongid nr. 2 ja nr. 4. Igal soomusrongil oli suurtükipatarei, kuulipildujakompanii ja dessantkompanii, lisaks veel tehnikakompanii.
30. novembril 1934. aastal liideti 1. Ja 2. Soomusrongirügement üheks Soomusrongirügemendiks asukohaga Tapal.
Sõja ajal kiirkorras ehitatud soomusrongide lahinguvagunid vajasid peale Vabadussõda remonti ja täiendust. Keskenduti põhilisele löögijõule – suurtükivagunite ümber- või uute ehitamisele. Vagunid said uue, 10 – 12 mm paksuse kroomnikkel- ja katlaterasest soomuse. Kahurid (põhiliselt 76mm Vene kahurid laskekaugusega 6 – 8 km) paigaldati tumbadele, millega suurenes tunduvalt laskesektor. Kuna suurtükivagunitele paigaldati ka raskekuulipildujad, siis kadus eraldi kuulipildujavagunite vajadus.
1930. aastate teisel poolel oli Soomusrongide rügemendis 8 kerget, 4 segatüüpi ja 4 rasket tüüpi suurtükivagunit. Soomusrongirügemendi kasarmud valmisid 1923. aastal. Peale uute kasarmute ja elektrijõujaama juurdeehitamise olid omal jõul mõisa aidad, küünid, tall, laudad ja muud kõrvalhooned nõuetekohaselt ümber ehitatud. Endise Tapa mõisa härrastemaja esimesel korrusel asusid rügemendi staap ja ohvitseride kasiino saaliga, kus toimusid ametlikud vastuvõtud ja ballid. 1936. aastal viidi kasiino üle Ambla maanteel asuvasse majja. Teisel korrusel olid rügemendiülema ja tema abi eluruumid. Keldrikorrusel paiknesid kõigile avatud nn sõdurite pood baariga, köök jm. Hoone tagaküljel pälvis tähelepanu veranda talveaiaga.
Meelelehutuse osas tunnistati parimaks loengud Vabadussõjast, filmidest armastusdraamad ja seiklusfilmid, mängudest koroona, lauatennis, sportmängud, male, kabe jne. Sooviti tantsukursuste korraldamist, et kinosaalis võimaldataks korv- ja võrkpalli mängida, võimlemistundides rohkem riistvõimlemist ning et vabal ajal saaks rohkem suuski kasutada.
Soomusrongirügement likvideeriti 1940. aastal nõukogude võimu tulles. Teadaolevalt viisid uue võimu esindajad soomusrongid Venemaale, kus nad lammutati ja ümber sulatati. Eestis ei ole säilinud mitte ühtegi soomusrongi ega selle vagunit.
Rohkem Tapal paiknenud Soomusrongirügemendist saate lugeda Harri Allandi 2007. aastal valminud raamatust „Tapal paiknenud Soomusrongirügement sõnas ja pildis 1923 – 1940“.

Aastal 2019, kui toimusid Vabadussõja lõpu 100. aastapäevale pühendatud pidustused, sõitis mööda raudteed, peatudes jaamades, soomusrongi koopia nimega „Wabadus“ nr. 7. Koopia valmis Eesti Sõjamuuseumi ja Tapa depoo tihedas koostöös.
Peatudes jaamades ning jõudes Tapale, said huvitatud käia vaatamas, missugune võis välja näha soomusrong, ronida vagunitesse ja tutvuda kõikide väljapanekutega vagunite siseseintel. Rong peatus Tapal 9. jaanuaril.

Soomusrong Aegviidus 07.01.2019 ja Tapal 09.01.2019 Tapa vabastamise 100. aastapäeval

  1. jaanuaril 2019. aastal möödus 100 aastat Tapa vabastamisest Eesti Vabadussõjas. Selleks puhuks oli ette valmistatud vabastuslahingut jäljendav näidislahing Männiku mäel, millest võttis ka osa äsja Tapale saabunud koopia soomusrongist „Wabadus“ nr. 7. Lahingus osalejaid oli üle 200, koos pealtvaatajatega ja abijõududega küündis osalejate arv aga üle tuhande. Näidislahingul sai ülevaate sajanditagusest lahingutegevusest ja proovida ka sõdurisuppi. Näidislahingu lavastas Rene Rebane.

Näidislahing Tapa vabastamisest Vabadussõjas, Männikumäel 09.01.2019