Varia jutud

Karl Kallemaa (Karelson)

Karl Kallemaa sündis 18. märtsil 1914 Jõgeval Alfred-August ja Lilli-Rosalie peres. Karli ema suri noorena ja last aitas üles kasvatada hoolitsev vanaema. Tehnikahuvi päris Karl isalt, kes oli Tapa raudteejaama telegraafiametnik. Pere elas Tapal, Kivi tn. 11 majas. Karl Kallemaa töötas oma raadioamatöörjaamas Tapal 1936 – 1939, siis lahkus ta Rakverre.

Järva Teataja 25. mai 1938 kirjutab:
Tapalane võitis raadioamatööride võistlusel esikoha Eestis.
K. Kallemaa suhtleb iga päew ameeriklastega läbi eetri.

Teatavasti toimus käesoleva aasta kevadel üleilmline raadioamatööride võistlus lühilaine saatjate wahel, milline korraldatakse igal aastal. Wõistlus seisab selles, et tuleb antud aja jooksul saawutada võimalikult rohkem sidemeid (ühendusis Ameerika ja Kanada amatöörjaamadega, kusjuures iga riigi kohta on üks võitja. Eesti 30 raadioamatöörist võtsid võistlusest osa 4, kellest esikohale tuli Tapal, Jaama tn. 8 elutsev Karl Kallemaa, kes oma lühilainesaatjaga ES5D saavutas 9 päewaga 315 sidet, mis sellekohase arwestuse järgi annab 17.500 punkti. Wõistluse puhul kirjutati Ameerika ajakirjanduses uue lühilainejaama ES5D kuulmisest New Yorgis, märkides, et Eesti on nüüd ühinenud lühilainesaatjaid kasutavate riikidega ning kriipsutades alla jaama energilist osawõttu amatööride võistlusest. Meie kaastöölisel oli võimalus ülalnimetatud aparaadiga tutwuneda K. Kallemaa korteris, kus viimane lahkesti asjasse puutuvaid seletusi andis. Tundnud huwi asja wastu juba kooliõpilase põlves, oli ta kaitsewäes sidepataljonis sundaega teenides kasutanud soodsat võimalust esimese lühilainesaatja ehitamiseks, mis õnnestus kaunis hästi. Konstruktsiooni ehitamist alustas 4 aasta eest, täiendades ja viimistledes seda järjekindlalt kuni tänini, mil see üks paremaid „kodukootud” komplekte. Meie kaastöölisel on võimalus kuulata ja mõne sõna wahetada väljakutsutud Ameerika amatöörjaamadega, kusjuures kuuldavus oli hea ja puhas. Nagu K. Kallemaa märkis, töötab ta peamiselt 40, 20 ja 10 meetri laineil, kusjuures viimasel lainel oli esimene, kes Eestis nii lühikesel lainepikkusel üritas sidepidamist. Üldse on K. Kallemaa pidanud üle 3000 sideme, olles ühenduses amatöörjaamadega kõigist maailmajagudest, kokku 76 riigiga. Sealjuures on K. Kallemaa kodumaal ainuke amatöör, kes kõiki mainitud sidemeid on pidanud mikrofoni kõneldes, kuna teised raskemalt püütavate jaamadega on seni ühendust pidanud morse ehk raadiokeeles n. n. wõtme abil. Peale Euroopa lühilainejaamade olevat paremini kuulvamad Kanada ja Põhja – Ameerika jaamad. Ilmastiku poolest aga on soodsaim ühenduste pidamise aeg veebruari ja märtsi kuudel. Teatud mõõdul on meie raadioamatööridel ka teeneid meie kodumaa tutvustamiseks välisriikidega. Nii märkis K. Kallemaa, et Ameerikas, kus Eestiga ühenduse pidamine seni veel haruldus, tihti küsitakse, kus Eesti riik asub. Sealjuures figureeriwat Eesti riik mõningate amatööride atlasel veel Wene osana, ühenduste pidamise rahvusvaheliseks keeleks on inglise keel mõningate lühendustega sõnades, kuid mõned riigid, eriti Prantsusmaa, kõnelevad ka oma keeles. Ka antakse edasi heliplaadimuusikat, mida Eesti amatööridest praktiseerib ka K. Kallemaa. Lõpuks olgu märgitud, et meie raadioamatööridel on tänuwäärt teeneid kodumaa raadiotööstuse arendamisel. Nii näiteks on nende konstrueeritud ka lühilainesaatjate tüüp, millist praegu kasutatakse kaitseliidus.

Pildil K. Kallemaa oma ehitatud lühilainesaatja-wastuwõtja juures. Seinal ühendusi peetud jaamade kutsemärgid.

Udriku nõdramõistuslike laste kodu

1. detsembril 1922. aastal avati Udrikus nõdramõistuslike laste kodu. Mitmedki tolleaegsed ajalehed 1920-ndatel aastatel nimetasid nõdramõistuslikke lapsi debiilideks, idiootideks ja nende kodu Udrikus idiootide koduks. Nende sõnade järele oli 1922. aastal selliseid idioote kogu Eestis 400 ümber. Udriku kodusse mahtus vaid 100 lapse ümber. Kodu korraldas Töö- ja hoolekandeministeerium. Esimeseks kodu juhatajaks määrati dr L. Klement, kes samasuguste suuremate asutustega Saksamaal, Taanis ja Soomes tutvumas käis. Vastu võeti 100 nõdramõistuslikku last, nii poisse kui tüdrukuid, kuni 18. aasta vanuseni. Vastuvõtmine algas 1. jaanuaril 1923. aastal, kuna kodu eeltöödega läks kauem aega, kui algselt arvestati. Mitme valitsuse mitmet värvi sõjaväed olid Udrikus asunud ja suure, kena mõisahoone põhjalikult ära rüüstanud. Seega võeti kõigepealt ette mõisa härrastemaja remont.
Detsembri alguseks 1922. aastal oli kõikide ruumide sisustus, mööbel, pesu, voodiriided, söögi- ja muud tarvilikud majapidamise riistad muretsetud. Osa personaligi oli juba kohal.
Kodu juures avati mitmed töötoad, kus lapsed mitmetel tegevusaladel õpetust said, juhendajateks pedagoogid ja psühholoogid.
Koju võeti vastu naid lapsi, keda arvati veel arenemisvõimelisteks olema. Neile korraldati kohapeal ka koolihariduse andmist. Kasvatuse osa ja kooli juhatas Hugo Valma Haapsalust. Haapsalus oli ta olnud äärmiselt hõivatud kõikvõimalike ühingute ja seltside jm. tööga, nii et tema näol kaotas Haapsalu ühe sealse agarama seltskonna ja ühiskonna liikme.
Udriku kodusse ei võetud vastu langetõbiseid ja samuti mitte kehaliselt ja vaimselt äärmiselt madalal tasemel lapsi. Kodus ülalpidamise maks oli jõukatele 1335 marka kuus, vaesematele poole hinnaga, hoopis vaesed võeti vastu ministeeriumi kulul.
Suurem osa Udriku lastest olidki pärit just vaesemast ühiskonnakihist ja elasid asutuses riigi kulul.
Vastu võeti lapsed esialgu kuni kolmekuulisele katseajale ja vanemad või hooldajad pidid andma allkirja, et nad asutuse juhatuse esimesel nõudmisel lapse asutusest kahe nädala jooksul jälle ära toovad. Lapse ärasaatmist või asutusse jätmist peale katseaega otsustas asutuse pedagoogika-nõukogu, millesse kuulus asutuse pedagoogiline personal. Igal vastuvõetud ja asutusse toodud lapsel pidid kaasas olema ühed uued ja ühed tööriided, kolm vahetust ihupesu ja kaks paari jalanõusid, soe palitu, müts, kindad ja 6 taskurätikut. Kellel aga vaesuse tõttu kõike seda lapsele kaasa panna ei olnud, varustati asutuse kulul. Vastuvõtmisel nõuti veel arsti tõendit, et laps mingit nakkushaigust ei põe.
Üle poolte kõigist kodu kasvandikest olid alkohoolikute järeltulijad, neile järgnesid vanemate või vanavanemate põetud süüfilise, nõdrameelsuse, närvinõrkuse jms. tagajärjel haigestunud lapsed. Ainult väike osa lastest olid nö. „iseenesest“ omas vaimses arenemises seisma jäänud pärast raskeid haigusi, nagu sarlakid, rachitis, põrutus jm. kuna enamus neist õnnetutest lastest ikkagi pärimise teel vanemate pattude tagajärjel kannatasid.
Udriku kodus oli ette nähtud kooliosakond ja tööosakond. Algul võeti kõik lapsed kooliõppusele, kes aga õppimiseks liiga nõrgaks osutus või kes hiljem, vanemaks saades, koolikursuse lõpetasid, need viidi edasi tööosakonda.
Kool oli 3 – 4 klassiline ja kooli juures olid ka mitmed käsitöökojad, nii korvipunumine, õlemattide punumine, kangakudumine, kui ka kingsepatöökoda. Põhiliseks tööks jäi aga aia- ja põllutöö sellega ühenduses oleva loomatalitusega. Kodul oli kasutada hulk põldu ja viljapuu- ning juurviljaaed õppinud aedniku juhatusel. Need lapsed, kes osutusid aga täitsa parandamatuteks, saadeti Udrikust ära Jämejala nõdrameelsete majja.
1923. aastal alustati mõisa juurde saun-pesuköögi ehitamisega, mis läks kokku maksma 2 197 256 marka.
Udriku kodus oli siis 45 last. Möödunud talvel oli Pärnu-Jakobis töötanud teine nõdramõistuslike laste kasvatusasutus ja abikool „Nain“ maha põlenud ja nii jäi Udriku kodu ainsaks sellelaadseks asutuseks Eestis. Mahapõlenud „Naini“ kodust toodi lapsi üle ka Udrikusse. „Naini“ hooneid hakati aga koheselt taastama.
15. jaanuaril 1924. aastal juhtus tulekahi ka Udriku mõisas. Maha põlesid kuivatusrehi ja ait. Tuli oli alguse saanud kuivatushoonest, kuhu põles sisse asunikkude ja mõisa vili. Kuna tulekahju sai alguse kella 5 paiku hommikul, siis sel ajal oli telefoni keskjaam alles kinni. Käskjalg jõudis Tapale alles kella 7 aeg, et teatada tuletõrjele. Tuletõrjujad, kohale jõudes, panid tule edasilevikule küll piiri, aga juba põlevaid hooneid enam päästa ei suudetud. 1925. aastal ehitati uus ait ja kuivati, mille maksumuseks kujunes 3 012 129 marka.
Aprillis 1924. aastal võttis Töö- ja hoolekandeministeerium oma eelarvesse summad Udriku kodusse elektrivalgustuse sisseseadmiseks. Käisid ka jutud, et Udriku kodu hakatakse laiendama, et sinna viia ka arenemisvõimetud lapsed, keda siis eriosakonda paigutada.
1924. aasta suveks oli Udriku kodu kooliosakonnas 3 klassi ja 4 õpetajat, nende hulgas 1 lasteaednik.
Korvipunumise töötoa jaoks oli Eestis tarvilike vitsade saamine raskendatud ja seetõttu istutati vastavaid pajupuid Udriku kodu huurde terve põllu jagu, umbes 3 vakamaad. Taimed olid üsna kallilt ostetud Sangaste mõisast, olid erisort. Töökojas mattide punumise jaoks vajaminevaid kõrkjaid toodi Valgejõe äärest.
1926. aasta kevadeks oli Udriku kodust läbi käinud 120 last, kellede hulgast 45 oli vanemate juurde tagasi saadetud. Kodusse soovijaid oli aga palju rohkem, kui kodu vastu võtta suutis, sest elamuna oli kasutada vaid üksainus maja – endine mõisa härrastemaja. Selles asusid kantselei, võõrastetuba, kooli klassiruumid, kudumistöökoda, apteek, haigete tuba, kodu personali ja 75 hoolealuse eluruumid.
Muuseas – Udriku kodu juures olid mõisaaegsed triiphooned, kus kasvatati tomateid ja viinamarju. Endine mõisnik, krahv Rehbinder tellis igal aastal Udrikust puuda jagu viinamarju.
Jõudis kätte 1927. aasta sügis. Ajalehtedesse tekkisid kritiseeriva ja halvustava alatooniga artiklid Udriku kodu mõttekuse kohta. Küsiti: „Milleks on vaja nõdramõistuslike laste ülalpidamiseks kulutada niivõrd suuri summasid riigi eelarvest? Kodus on 80 last ja ühe lapse ülalpidamiseks kuus kulub 6000 marka.“ Väideti, et nõdramõistuslikud lapsed on paigutatud härrastemajasse hea söögi peale, neid koolitatakse ja neile õpetatakse ametit, vaatamata sellele, et nad sageli kolmenigi ei oska lugeda. Samal ajal pidi aga palju terveid ja ärksaid põllumeeste poegi aineliste vahendite puudusel põllutöökoolidest ära jääma, sest õppimiseks puudub raha. Kuid seesama põllumees pidi maksusid maksma selleks, et idioodid õppida võiks. Samal ajal oli hoolekande asutuste käes maad ja hooned ilma rendita kasutada. Hoolekande ja nõdramõistuslike koolide sisseseaded maksid palju raha, nende asutuste juhatajad sõitsid härrasmehelikult kahe hobusega. Missuguse kibedustundega pidi maksumaksja seda kõike pealt vaatama?
Nõuti hoolekande seaduse muutmist rahvale vastuvõetavamaks, sest senine seadus lubas vaid arutut priiskamist.
1. detsembril 1927. aastal kui Udriku kodu sai 5 aastaseks, hakkasid puhuma uued tuuled. Ilmselt oli jõudnud ka Vabariigi valitsus arusaamisele, et sellise kodu ülalpidamine läks riigile ikka liiga kalliks maksma. Hakati rääkima asutuse likvideerimisest. Koolivalitsuse poolt tehti ettepanek avada maakondades internaat-abikoolid ja Udrikus ei oleks siis enam ainult puht hoolekandeasutus vaid varjupaik, millel ei oleks enam paranduskasvatuse ülesandeid.
Sama aasta lõpus pahandati taaskord Udriku kodus valitseva priiskamise ja korralageduse pärast. Kodus olla vankrid ja teised põllutööriistad hoovi peal lume all vettimas ja mädanemas, kus külm nad paukudes puruks lööb. Kuid vastupidiselt sellele oli aga liuväli viinavabriku ees eeskujulikus korras. Seal nähti enamasti iga päev kolme või nelja nõdramõistuslikku last mõne targema juhatusel luudade ja labidatega jääd puhastamas ja silumas, isegi elektrivalgustus oli liuvälja kohale sisse seatud. Elektrijaam töötas õhtupoolikuti kella 11-ni, mil ka valgust saadi, kuna hommikuti valgustati petrooleumi lampidega.
Ei unustatud ka sugugi varemalt ehitatud aita ja kuivatit, mis olid enneolematult suured, kallid ja isegi ebavalikud, sest suured plaanid osta odavalt vilja kokku, ladustada see aita ja nii hoida vilja hinna tõustes kokku, ka ei õnnestunud.
Asutuse likvideerimise jutud käisid edasi ja 1928. aasta kevadeks oli Põllutööministeeriumil plaan teha ettepanek Udriku mõisa rajada hoopiski põllutöökool. Suveks oligi Udriku mõis arvatud Vabariigi valitsuse poolt täiendavalt põllumajanduslike koolide võrku ja Töö-hoolekandeministeeriumile jäi õigus Udriku mõisa nõdramõistuslike laste hoolekande asutuse tarvis seni kasutada, kuni avanevad võimalused asutus paigutada mujale.
1929. aasta septembris võttiski valitsus vastu otsuse Udriku kodu likvideerida. Seda põhjusel, et kodusse oli selleks ajaks jäänud vaid mõnikümmend last ja et nii väike laste arv ajab kogu majapidamise liialt kulukaks.
1900. aastal Pärnu-Jakobisse asutatud samalaadne internaat-abikool „Nain“ töötas samal ajal vaid 28 kasvandikuga ja Sotsiaalministeeriumi ettekirjutuse järgi saadetigi Udrikust „Naini“ 37 last, 24 last suunati esialgu Sindi varjupaika, osa lapsi anti aga perekondadesse kasvatada.
Kodu tegevus lõppes ametlikult 31. detsembril 1929. aastal. Udriku mõis anti Põllutööministeeriumile üle 1. veebruaril 1930. aastal. Asutuse lõplik majanduslik likvideerimine lõppes 15. veebruaril 1930. aastal. 

Kondi kõrtsist sai vanadekodu

Rahvapärimuse Kondi kõrtsi nimest on kirja pannud Otto Hintzenberg ja see oli olnud nii: Tapa jaama ligidal Valgma kõrtsi taga oli kunagi mägi. Kui seda mäge põlluks tehtud, tulnud sellest palju surnuluid välja. Iseäranis ajanud ühed väga suured luud vaatajaid imestama. Sääreluud olnud nii pikad kui ühe paraja mehe sääre- ja reieluud kokku. Sellest ajast saadik hakati nii mäge kui ka kõrtsi kutsuma Kondi mägi ja Kondi kõrts.
Rahvasuus kinnistus nimetus Kondi kõrts niivõrd ära, et ametlikku Valgma kõrtsi nime kasutati vaid üliharva ametlikes artiklites. Valgma oli aga kõrtsi ametlik nimi sellepärast, et see asus Tapa mõisa Valgma karjamõisa maa peal ja kuulus Tapa mõisnikule Aleksander Ferdinand von Fock`ile.
Kõrtsi varustas viinaga mõis ja nii oli viinaninadel koht, kus õhtuti pummeldamas käia. Räägiti, et isegi Tartu tudengid rongiga siia sõitnud, et kõrtsis juua.
1897. aasta alguses oli kõrts 3 päeva suletud olnud, põhjus olla selles et kõrtsi rentija mõisahärra von Fock joogimüüale õigeks ajaks patentisid ei olnud muretsenud. Aga see oli ju ometi põhjus, et jutt ajalehte kirjutada ja kurta pummeldamise võimaluse puuduse üle.
Ju siis see asi ikka korda sai, sest järgmine kord oli kõrtsi sulgemine jutuks alles veebruaris 1911. aastal. Nimelt, 4.veebruaril pandi mõisniku poolt Kondi kõrts kinni. Põhjuseks olid sagedased vargused, igapühapäevased riiud ja kaklused, kus isegi pussnoad ja tulirelvad käiku lasti. Kohalikku politseid olid sellised lahingud lõplikult ära tüüdanud ja seetõttu tehti ka korralik puhastus muudes Tapa salakõrtsides, mida alevis umbes 20 ümber oli.
Joomamehed aga olid ärevuses ja pidasid nõu palvekirja kirjutada, et vana armas Kondi kõrts jälle avataks.
Sajandivahetuse alguses – 10. veebruaril 1900. aastal põles Kondi kõrts tulekahjus seinuni maha. Tuli läks lahti hommikul kella 6 ajal, kui kõrtsirahvas alles magas. Kõrtsi teenija naisterahva riided, mis üleval pööningul olnud ja kõrtsmiku jalgratas jäid tulle. Loomad ja enamus majakraamist jõuti aga välja tassida.
Kõrtsmiku enda sõnade järele olla tema kahju siiski 1300 rubla ümber, sest tema kauplemine oli nüüd kuni uue kõrtsi ülesehitamiseni kitsendatud. Tulekahju põhjused jäidki selgusetuks.
Viinaninad aga nõudsid, et kuniks uus kõrts üles ehitatakse, viina müük kuhugi majasse üüritud korterisse sisse seada. Kuna kõrts oli mõisnikul tulekassas kinnitatud 1000 rbl. eest, siis asuti kõrtsihoonet taas üles ehitama. Nii kiiresti, kui ehitati üles Kondi kõrts, ei ehitatud Tapal ühtegi teist hoonet.
Seoses 1919. aasta maaseadusega riigistati mõisad ja kõik mõisnike käes olevad muud hooned. Nii ka Kondi kõrts. Mõisnike vara hakkas haldama Põllutööministeerium.
Kuna Tapal oli suur puudus vanadekodust, hakkas linnavalitsus 1927. aastal Põllutööministeeriumiga läbirääkimisi pidama Kondi kõrtsi omandamiseks, et sinna paigutada linna vanadekodu. Ministeerium andiski nõusoleku. Puudus veel vastav krediit, sest eelarve järgi oleks vanadekodu Kondi kõrtsist ümberehitamine ja sisseseade muretsemine maksma läinud 1 375 000 marka.
Krediidi puudusel tehti hoones vaid mõned hädavajalikud remonditööd. Seetõttu ei võetud kohe vanadekodusse vastu suuremal hulgal vanakesi, peavarju leidis vaid 12 vanakest.
Põhjalikumat hoone ümberehitustööd planeeriti järgmisesse, 1928. aastasse.
Kuniks 1928. aasta kevadel alustatud suuremad ümberehitustööd veel kestsid, loodeti nendega lõpule jõuda 15.detsembriks, enne suuremate külmade tulekut. Aga tööd aina venisid ja tööde ajaks paigutati vanakesed linnast kilomeetri kaugusele Ambla maantee ääres asunud poollagunenud metsavahi majakesse.
Novembris 1928. aastal sai lõpuks hoone katuse alla, pooleli olid veel sisemised tööd. Ühtlasi oli aga selgunud, et ettevõtja pole täitnud vähempakkumisel ülesseatud ja töölepingusse võetud nõudeid ja tingimusi, vaid neist kõrvale kaldunud. Ajaleht „Rahva Sõna“ kirjutab: „Halvem ja iseloomastavam ilmsiks tulnud kõrvalekaldumistes on aga see, et kogu asi näib ilmselt olevat sündinud linnavalitsuse teadmisel. Nii on näiteks ehituse teise korra välisseinad tehtud 6-tollistest palkidest, lepingus aga 7-tollised, sisemised seinad 5-tollistest palkidest, lepingus aga 6-tollised. Vanad kõrtsi korstnad pidi ettevõtja lammutama, on need aga uute pähe ülesse jäetud ja uuedki on tehtud vanadest ahjukividest ning kolme lõõri asemel kahega. Lagede ja põrandate talad ei vasta nõuetes märgitud jämedusele, sarikad on üleni vanast materjalist, pidi aga 25% uus olema, katus õhemast plekist jne. jne. Sellise ehitamisega on ehitajad endile kokku hoidnud ümmarguselt 250 tuhat senti.“
Järgmine daatum vanadekodu avamiseks anti 1. jaanuar 1929. a. kuid pikendati 26.jaanuari peale, siis veel omakorda 14.veebruari peale. Aga märtsis see siiski lõpuks avati ja vanakesed said külma käest ära majja sisse kolida.
Ümberehituse käigus ehitati vanale kõrtsihoonele peale veel ka teine korrus. Kodu juures hakkas tegutsema ambulants, emade ja rinnalaste nõuandepunkt, laste päevakodu ja muidugi kauaoodatud vanadekodu.
Pidulikul avamisel pidas jumalateenistuse Kadrina kirikuõpetaja Gustav Beermann. Vaimulikkude ettekannetega esines Tapa segakoor. Peale seda esines Tapa linnapea lühikese kõnega, andes ülevaate ehituse tööst ja majanduslikust seisukorrast. Sellest selgus, et hoone oli maksma läinud umbes 19 000 krooni. Sellest summast oli osa, nimelt 800 krooni maksnud sisseseade muretsemine.
Kui 1931. a. kevadel oli linnal hoolealuseid 31, siis vanadekodus elas neist 16 inimest. Vanadekodu ehitamine endisest kõrtsihoonest oli linnal võimalik teostada riikliku toetuse saamisega.

Alates 1. detsembrist 1937. aastal muudeti Tapa linna vanadekodu hoolekande volikogu otsusel kinniseks. Senise rahalise toetuse asemel hakkasid saama kõik vanadekodus elavad hoolealused täieliku linna ülalpidamise. Linna toitlustamisele kuulusid ka vanadekodus elavad pensionärid, kellede söögikulud arvestati nende pensionist maha.
Selleks ajaks oli tehtud vanadekodus remont, seinad üle krohvitud ja lutikad hävitatud. Vanakesed elasid kahe-kolme ja kolme-nelja kaupa tubades. Naiste tubades valitses lausa eeskujulik kord – vooditel puhtad päevavaibad ja kapikestel linad, riidenagidel katted ees jne.
1937. aastal elas vanadekodus 4 meesterahvast, kes olid koos kõik ühes toas. Seal oli veidi suurem segadus. Üks meesterahvas konstrueeris juba 14-ndat aastat järjest „perpetum mobile’t“, nagu ta ise tõsisel ja asjalikul ilmel seletas, vedades sirkliga kaustikusse igasuguseid sõõre ja rattaid. Mõningaid masinaosi vedeles „inseneri“, nagu teda kaashoolealused kutsusid, kapi pealgi.
Linna poolt antav toit oli maitsev ja toitev. Uue „kinnise“ seadusega polnud küll mõned vanakesed rahul, sest mõni ihkas meelsamini rahalist toetust paari „topka“ pärast, kuigi selle arvel tuli varem nii mõnigi päev kannatada tühja kõhtu.
Söömine toimus ühises sööklaruumis kolm korda päevas, päevane toidunorm oli 35 sendi eest. Koos vanadekodu hoolealuste lõunaga keedeti lõunat ka linna puudustkannatavatele lastele, kellede söögiruum asus eraldi maja alumisel korrusel. Lapsi käis linnast söömas umbes 40, kuigi toitlustada oleks jõudnud 50 last. Laste lõunaseks toidunormiks oli 16 senti. Niihästi hoolealustele kui lastele oli soojade söökide ja leiva norm täiesti vaba, mistõttu ei jäänud keegi tühja kõhuga.
Septembris 1938. a. võeti linnavalitsuse poolt vanadekodu jaoks vastu kodukord, milles määrati ära vanadekodu juhataja, toidukeetja, koristaja ja kojamehe täpsed ülesanded ning määrati ära kodu sisemine kord. Et vanadekodus kord säiliks, oli kodukorra seadusega antud kodu juhatajale õigus kodukorra rikkujaid ning juhataja korraldusi mittetäitvaid hoolealuseid karistada distsiplinaarkorras noomitusega, kartseri panemisega kuni 3-päevani ja asutuse ruumidest lahkumise ärakeelamisega kuni 2 nädalat.

1930. aastal elasid vanadekodus Jaan ja Miina Kütt, Mart Leinkask, Šarlote Rebane, Pauline Normann, Leena Sepmann, Vilhelmine Eichorn, Anna Trossmann, Mai Krüger, Anna Siipan, Liisa Leppik, Miina Kultmann, Jakob ja Leena Leichter, Helene Loigom, Maria Litinskaja ja vanadekodu juhatajaks oli Liisa Vannas.

A. H. Tammsaare mälestusmärk Albus

  1. H. Tammsaarele püstitatud mälestusammas jääb tänapäeval Järva maakonda Järva valda. Väikene seos Tapaga on sel ometi olemas. Nimelt niisugune, et kui 1936. aastal Albu tollase vallamaja ja Järva-Madise kiriku lähedusse paigaldati mälestussammas tuntud kirjanikule, siis selle samba idee autor oli tollane Tapa Noorsoo Kasvatuse Seltsi esimees ja Tapa linnavolinik Johannes Ruuse. Sobiv kivi sambaks leiti Tamsalu raudteejaama lähedalt Saiakopli asundusest. See oli raiumiseks väga hea kivi – punaka värvusega graniit ja kivi samba aluseks raius valmis Tapal kiviraidur Karl Kaljo (sünd. 08.08.1909) oma Õhtu pst. 14 asuvas kivitööstuses.

Kivisamba peale valmistas kirjaniku rinnakuju kavandi kujur Ferdi Sannamees. See valati pronksist koos külgedel asetsevate reljeefidega Riigi Sadamatehases. Samba valmistamine läks maksma 1800 krooni, oli 3 meetri kõrgune ühe meetrise läbimõõduga.

Mälestusmärk avati pidulikult 30. augustil 1936. aastal, kuid kirjanikku ennast avamisel ei viibinud.

Tema suvitas sel ajal Narva – Jõesuus, kust ta saatis kirja oma sõbrale Bernhard Lindele:

„On nii mõndagi jõutud ära kannatada, küllap jõuan ka selle samba taluda, nii et ta ei muutu mul hauasambaks… Pealegi, ma ütlesin ju esimene kord kohe, kui minult luba käidi küsimas samba püstitamiseks, et annan loa tingimusel – kui mind ei tülitata. Nad võiksid ometi taibata, et kogu see toiming on neile enestelegi, eriti kõnelejaile, palju lihtsam, kui mind seal ei ole.“

Nõnda avati see eesti kultuuriloos ainulaadne mälestusmärk, sest pole ei enne ega pärast seda püstitatud ausammast veel elavale eesti kirjanikule. 1950. aastal, kui loodi Tapa rajoon, jäi Albu ja ausammas Tapa rajooni piirkonda.

Tööoludest pagaritöökodades.
(Tekst pärineb ajalehest „Tapa Sõna“ 27. juunist 1930. aastal.)

Väga paljudel Tapa kodanikkudel pole aimugi sellest, missugused töötingimused on õige mitmes meie linna pagari- ja kondiitritöökodades, samuti pole näinud seda mustust ja korralagedust, mis seal valitsemas. Meie ajal nõutakse igal pool toiduainete valmistamise juures äärmist puhtust ja sellel alal töötajaid ei lasta tööle asuda ilma arstlise järelvaatuseta. Kuidas on lood sellega aga Tapal?

Ei, kaugeltki nii!

Seda võib näha igakordse tervishoiukomisjoni järelvaatuse käigu puhul, mil leitakse tööruumid äärmiselt mustad ja korratud olevat. Et aga komisjoni silm igal ajal pole valvel ja kõigisse kohtadesse ei ulata, siis võib juba arvata, et tööolud just niiväga eeskujulikud pole ja töökodades valitsev kord igalpool jätab ikka midagi soovida.

Missugused on enamikus meie pagaritöökojad ja mis seal õige sageli puutub silma, sellest toome siin mõne kujuka pildi.

Võtame näiteks ühe tuntuima töökoja, mis varustab suurel määral Tapa kodanikke mitmesuguste saiakestega ja maiustustega. Töökoda asub pooleldi kitsas ruumis, kuhu ligipääs õige keeruline. Tuleb mööda minna kõiksugu koluvirnast, mis levitab pehastunud lõhna üle kogu ruumi. Esimesel silmapilgul arvad, et oled sattunud mõne suurlinna mustaveetorustikku, alles pärast taipad tõelist seisukorda, kui oled astunud üle tööruumi läve ja sulle vastu tungib paks lämmastav saialõhn, mis omapärane küpsetustöökojale ja nõrga kopsuga inimesel tahab otse hinge matta. Kuna töötamine sünnib õige vabalt (suvel kuuma ajaga otse Aadama ülikonnas), siis lukustatakse hoolega uks, et keegi kutsumata võõras sisse ei pääseks. Nii töötatakse kinniste uste taga tihti 10 tundi järjestikku. Töötaja ruumis pole väljakäigukohta ja selle aset täidab mustavee ämber, mis seisab enamasti taignaküna all ja just niiväga armsat „aroomi“ ei tekita, kuigi nõu sageli loputatakse ja vastiku haisu eemalepeletamiseks tulise veega ja mine tea millega veel kupatatakse. Misjaoks kibedal tööajal ilmaaegu välja hoovi peale minna, kui on käepärast palju praktilisem abinõu: siruta vaid käsi taignaküna alla, tõmba sealt ämber välja ja „sirista“ niipalju kui süda soovib. Sinna kallatakse aeg-ajalt musta vett lisaks, et väljaheide sellega seguneks. Maas vedelevad igal pool paberossi otsad ja süljelärakad, mida ohtralt läbi hammaste põrandale lirtsitakse. Käsi pestakse mõnikord künas, ja et vett pole alati käepärast ja selle toomine hoovist tekitab teatud määral raskusi, valatakse pesukausist, kus pestud higist nõretavat pead ja nägu, vesi lihtsalt künasse, et sel teel pääseda üleliigsest veetoomise vaevast.

Töökojas tuleb ette pea igal esmaspäeval „peaparandust“, ja siis korduvad ikka niisugused nähtused, kus kummardatakse suures hingeahastuses ämbri kohale ja öögitakse mis hirmus. Nii on ämbril esmaspäeviti eriti suured teened töökoja elus.

Parem lugu pole ka naabertöökojas. Seal ripuvad töölaua kohal vahete-vahel vanad püksiräbalad, mis tarbekorral tõmmatakse jalga, kui minnakse „asjale“. Talvel kuivatatakse üleval lae all pesu, jahukottide vahel vedeleb kõiksugu rämpsu, muuhulgas vanad poriga määrdunud saapalogud ja räpased jalanartsud. Kuna ruum kaunis avar, paigutatakse ahjust välja võetud saiavirnad kastitükkidest kokku paigatud laudadele, mis asetatud räpasele põrandale. Uks on alati pärani lahti ja sealt tuleb sisse iga päev peremehe koer, kes tehes oma harilikku ringkäiku nuusib saiavirnade vahel ja haistab rotilõhna. Oli isegi juhus, kus koer tõstis jalga ja tegi koogikuhja äärde „lirtsu“, mis eest sai kurjasti tapelda ja vingus mõni aeg vihaga antud raske jalahoobi tagajärjel.

Viina selles töökojas ei jooda, selle eest rüübatakse aga ohtrasti kodus valmistatud humalavett. Peremees ise on täitsa rahvamees ega pane sõnade valikule palju rõhku. Töötab alati teistest üle, ja kuna mehel sageli nohu, siis nina otsast aina tilgub kas taigna sisse või sellest keerutatud vormidele.

Kolmandas kohas on võrdlemisi eeskujulik ruum ja puhtus, kuid taignavormid asetatakse mõnikord põrandale ja siis tallatakse kogemata nende otsas. Töökojas viibib arutihti hall isane kass, kellel armsamaks lebamiskohaks taignaküna kaas, kus rullitakse saiavorme. Kass on töötajale lahutamatu seltsiline, ja tundub otse võõrastavana, kui kassi mainitud kohal ei silma.

Nii töötatakse paljudes kohtades kodusel viisil, ilma et sellele pandaks rõhku, kas ka kaubatarvitajale see hooletu töötamisviis küllalt vastuvõetav on.