Vanaaja lugemist

Kartul
Otto Wilhelm Masing

Kes seda kallist wilja mitte ei peaks tundma, mida praegusel ajal terwes maailmas tarwitatakse! Kartul on wäga kauge maa taim, mille Inglise laevamees Franz Drake aastal 1585 Ameerikast Euroopasse kaasa tõi. Esiotsa kaswatati kartulid kui wõõramaa imeasja ainult kuningate ja würsti kodades. Peeter I, Weneriigi keiser, laskis Hollandimaalt paar toopi kartuli seemet ka Petrogradi linna tuua ja teist pooled siia, pooled Moskvasse maha panna. Kartulid kaswasid wäga uhkesti, aga warane külm wõttis nad ära. Kaupmehed lasksid siis maja tarwituseks tündrite kaupa kartulid Inglismaalt tuua, sest et arwati, et selle wilja sugu Wenemaal ei kaswa ja maa teda ei salli. Mõned tegid temaga ka meie kodumaal katset, aga et kartuli harimise wiisi weel ei tuntud, ei olnud sest katsest ka suurt asja. Aastal 1774 arwati seda suureks asjaks, kui mõisa aedadest wiis wõi kuus wakka kartulid saadi, mis talupoegadele sel ajal üsna tundmata oli. Talurahwas ei tahtnud neid maha teha. Mõned halbid ja rumalad inimesed, kelle lori harimata rahwa juures ikka enam usku leiab kui targema rahwa sõna, olid ütelnud, et kartul nälja wili pidi olema ja seal põllud äpardawad, kus seda haritakse.

Jäi siis selle tühja ja rumala arwamise pärast kartuli harimine weel kauakski wäekaupa asjaks talurahwa keskel. Aegamööda pääsesid rahwa silmad lahti ja nüüd anname Jumalale selle kalli ande eest südamest tänu. Kartulist teeme mitmesugust maitswat rooga, sõtkume teda jahuga segatud leiwaks, nuumame temaga oma elajaid, wiime teda turule ja saame head hinda, sest igaüks, olgu ta saks või sant, armastab kartulid süüa.

Raudnael jutustab oma elulugu
A. Põllusaar

Raudnael pole mitte maa pealt pärit, waid sügawalt maa alt. Seal lamasime meie tuhanded aastad kiwiprügi ja mullapuru näol. Meie ümber oli alaline pimedus ja waikus. Harwa juhtus, millal mõned wihmawee tilgad läbi maakordade meie juurde nõrgusid. Ükskord kuulsime kompsimist ja warsti nägime, et inimesed lambitule walgel labidatega kaewasid. Rauaga segatud mulda pildusid nemad kärudesse. Kärud lükkasid nad eneste ees maa aluseid urkaid mööda kuni suure auguni, mis otsekohe toru moodi üles läks. Seda auku mööda käisid toobrid raudahelate otsas üles ja alla. Toobrite sees istusid mõnikord inimesed ja lasksid endid alla ja pea jälle üles winnata. Needsamad toobrid tõid ka meid üles päewawalgele. Seal kuiwatati meid natukene ja aeti siis suure rauasulatamise ahju juurde. See ahi oli nagu ilmatu suur püsti aetud toru wõi korsten. Ahju põhja pandi üks kord kuiwi puid. Puude peale pilluti kühweldega rauaga segatud mulda. Selle mullakorra peale pandi jälle puid ja puukorra peale mulda ja nõnda ikka edasi, kuni ahi ülemise ääreni täis sai. Puude hulka pandi tublisti kiwisüsa. Siis süüdati puud altpoolt põlema ja hakati seda suurte lõõtsadega puhuma. Kanges tules sulas raud wedelaks nagu jahukört ja nõrgus läbi puude alla ahju põhja, kus ta torusid mööda wälja liiwarennide sisse jooksis ja külmaks ning kõvaks angus. Sellest wedelast rauast walatakse padasid, pottisid, raudnaelu ja muid asju. See raud on rabe ja nimetatakse malmiks.

Sitke ja paenduw raud saadakse selle läbi, et rabedaid raualattisid weel mitmet moodi tules süte sees õhutatakse. Sarnasest sitkest rauast oleme ka meie, naelad, tehtud. Raud on pealtnäha küll must ja inetu, aga on siiski kasulikum kui kuld ja hõbe. Meil, raudnaeladel pole waja ennast kiitma hakata, sest inimesed tunnewad isegi meie wäärtust. Juba kui nad isegi mõnda meest tahawad kiita, ütlewad nad: See mees on kindel kui raud!

Trükikunsti ülesleidmine
P. Undritz

Kui armas on pikki talweõhtuid ja pühapäewa priitundisid häid raamatuid lugedes mööda saata! Õigusega peetakse head raamatut kõige paremaks sõbraks. Praegu on mitmel meie hulgast rohkem raamatuid kui wanasti mõnel kuningal sest wiiesaja aasta eest oli ainult kirjutatud raamatuid saada. Nende kirjutamine, mida iseäranis mungad kloostrites toimetasid, wõttis rohkesti aega ja läks palju raha maksma, mispärast ainult rikkad wõisid omale raamatuid muretseda. Uus Testament maksis siis 500 rubla ja alla 500 rubla polnud Piiblit saada.
Et meie ajal waesemgi inimene raamatuid wõib osta, selle eest oleme JOHANN GUTENBERGILE tänu wõlgu, kes 1440. aasta ümber trükikunsti üles leidis, mida kõige suuremate heategude hulka wõib lugeda, mis inimesesoole osaks saanud. Gutenbergil oli Strassburgi linnas Saksamaal trükikoda. Sel ajal trükiti pühade piltisid nende nimedega ja mõne piiblisalmiga. Pilt ja kiri lõigati kõva puulaua sisse, nõnda, et pilt ja tähed kõrgemad olid. Need tehti wärwiga kokku ja suruti siis paber harja abil kõwasti wastu wärvitud tähtesid. Kuid iga lehekülje jaoks pidi uus laud lõigatama. Gutenbergil tuli õnnelik mõte pähe, laudu ridadeks, ridasid sõnadeks ja sõnu tähtedeks lõhki lõigata, lahutada ja ka üksikuid tähtesid pulgakeste otsa nikerdada, mida tarwidust mööda sõnadeks ja lehekülgedeks wõib kokku laduda, siis koost laotada ja jälle teisteks sõnadeks tarwitada.
Aga tähepulgakeste nikerdamine oli raske, pealegi kulusid pulgad ruttu ära ja trükk ei saanud ühetaoline. Gutenberg kahtles juba oma ettewõtte kordamineku pärast. Tusasel tujul sõtkus ta sõrmedega wahatükikest oma pitsarisõrmuse peale. Kui tal silmad jälle wahatüki peale langesid, nägi ta seal oma wapi kõrgendatud kuju. Rõõmsasti kargas Gutenberg istmelt üles ja hüüdis: „Nüüd olen ma leidnud! Õnnistatud olgu see tund! Ma lõikan tähed wormi sisse, walan siis tinast niipalju tähti, kui tarwis läheb ja ei pruugi enam üksikuid pulkasid nikerdada!“ Tõesti, mõte oli hiilgaw! Nüüd alles hakkas trükitöö jõudsamalt edenema. Aastal 1452 andis Gutenberg ladinakeelse Piibli wälja, mis ta kolme aasta jooksul tinast tähtedega pergamendi peale oli trükkinud.
Trükikunst leidis esiotsa palju wastaseid. Ka pidi Gutenberg ahnete ja kadedate wõlauskujate nõudmisel trükikojast ilma jääma ja puudust kannatama, kuni ausamad mehed teda rahaga hakkasid toetama. Hakatuses peeti trükikunsti salajas ja töölised pidid wandega tõotama suud pidada. Aga kui sõjatuli Maintsis Gutenbergi trükikoja ära rikkus, siis läksid raamatutrükkijad mitmele maale laiali ja asutasid uusi trükikodasid, mis teel õnnerikas leiutis üleüldiselt tuttawaks sai. Nüüd ei ole enam mitte ühtegi maailma nurka ilma trükikojata. Õpetus edeneb ja haridus kaswab koolides ja kodus sest saadik, kui trükitud raamatud nende teenistusse on heitnud. Gutenbergile aga seati 1840. aastal, mil trükikunst 400 aastat vanaks sai, Maintsi linna suur ausammas üles.

Aurumasin

„Kas sul häbi ei ole, James, ühtepuhku mõttes seista! Kas sa praegu ise tead ka, et sa jälle tükk aega muud ei teinud, kui katla kaane peale wahtisid? Pea wõtsid sa kaane pealt ära, pea panid sa ta jälle peale ja waatasid siis, kuidas wesi auruks ja aur jälle weeks muutus. James, jäta need juurdlemised ja unistamised maha, muidu lähed sa weel peast segaseks!“

Nõnda tõreles Schoti töömehe naine köögis oma wäikese pojaga, kui see ühel päewal jälle tunni aega oli käsipõsakil keewa kohwikatla ees istunud ja sügawasse mõttesse wajunud.

James Watt armastas raamatuid lugeda ja oma suurt õpihimu ka waatlemise teel rahuldada. Ta käis tihti waatamas, kuidas isa töökojas masinaid parandas, pani kõike teraselt tähele, mis õues, põllul ja metsas näha oli. Kuid weel rohkem püüdis ta kõige selle üle järele mõelda, mis ta ise waadelnud ehk mis ta raamatust taewatähtede, pilwede, tuule ja pikse üle lugenud. Kus iganes wõimalik, otsis ta ise katsete teel looduse nähtuste kohta selgust.

Nüüd istus ta leetule ääres köögis. Ta waatles, kuidas aur katla kaant liigutas. Kaane all tihenew aur tõstab kaane praokile, nõnda, et selle alt wälja pääseb ja siis langeb kaan jälle maha. Uuesti kogub sinna auru, uuesti kordub kaane tõusmine ja langemine, nii et juba lõginat kuulda. Ja see kordub niikaua, kui wett katlas jätkub ja tuld alla tehakse.

See lihtne asi mida tuhanded seda küllalt näinud, panigi Watti mõtlema. Kohwikatlas on auru wähe, kuid siiski jõuab ta kaant tõsta. Aga kui suure katla teeme ja hulga wett temas keema ajame, nii järeldab poisike, siis koguks auru palju ja see suudaks wistist raskeid asju tõsta. Siis kinnitame katla kaane külge teraskangi ja ühendame kangi rattaga. Kui nüüd aur kaant tõstab, siis liigub kang ning paneb ratta liikuma. Ja kui selle katla rataste peale sean, siis weaks ka iseennast ilma hobusteta mööda maad, ilma purjedeta mööda wett. Edasi unistas poiss sellest, kuidas ta waba auru kinni püüab ja paneb inimesi teenima. Eks ole inimesed muiste ajal metsast hobuse ja härja kinni püüdnud, taltsutanud ja nad tööle rakendanud, eks pane waba tuul laewa liikuma ja wesi rasked kiwid jahu jahwatama? Ja nüüd unistas Watt sellest, kuidas ta masinad teeb, mis maal ja weel sõidawad ja inimesi ruttu ja odawalt ühest kohast teise weawad, kuidas aurujõud siis rehte peksab, laudu saeb, põldu künnab, lõnga ketrab ja kangast kujub…

Kui James Watt meheks kaswas, tegi ta mõndagi sellest teoks, mis tal poisikesena meeles mõlkunud. Aastal 1763 ehitas ta masina, mis aurujõul käima pandi ja selle masina sisseseaded on tänini teistele eeskujuks jäänud. Kui palju kergendab aurujõud nüüd loomade ja inimeste waewa, kuipalju raskeid töösid teeb ta oma hiiglajõuga ära, mida ennemalt ei oleks wõimalikuks peetud! Nii on suurtel sündmustel mõnikord wäike algus.

Pikne ehk wälk

Pikne, wälk ja müristamine on kolm isesugust asja. Esimest wõime kütiga, teist püssikuuliga ja kolmandat püssipauguga wõrrelda. Pikseks nimetame elektri wäge, mis pilwedes ja õhus mõnikord õige rohkel mõõdul ilmub. Wäikesel mõõdul wõime elektri wäge näituseks kassi või hobuse karvades ning mõne inimese juustes tähele panna. Kui neid pimedas silitame ehk soeme, siis ilmuvad prõksatades wäikesed tulesädemed. Kargawad seesugused suuremad tulesädemed taewa all ühest pilwest teise, siis kutsume neid wälguks. Et wälk suure jõuga ja wäga ruttu edasi läheb, siis tõrjub ta enese eest ära ja jätab oma taga õhutühja ruumi järele. Õhk aga kargab suure hooga tühja ruumi sisse tagasi, kusjuures ta kangesti kokku plahwatab ja nõnda pikse paugu sünnitab. On wälgutee pikk ja sakiline, siis sünnib mitu pauku üksteise järele. Need paugud kajawad pilwedes wastu ja sellest tõuseb müristamise kõmin. Kui wälgu säde meie lähedal sähwatab, siis kuuleme sedamaid kõue kärgatust. Aga mida kaugemal meist wälguheitmine on, seda hiljemini kuuleme müristamist. Huwitaw nähtus tuleb sellest, et walguse kiired imeruttu läbi õhu meie silma tungivad, kuna hääl ehk õhu lainetus palju aeglasemalt edasi läheb ja alles pikema aja järele meie kõrwu jõuab. Käib aga pikne meist liiga kaugel, siis kustub kõue mürin pikal teel üsna ära ja meie näeme ainult kauget wälgulöömist ehk selle kuma.

Ilu vanas Eesti käsitöös
Kristjan Raud 1915

Ilu loomine on Eestis muistsetel aegadel kõrgemal järjel olnud kui praegu, seda tunnistab rahvaluule, seda tunnistavad endised Eesti ehted ja kaunistatud majaasjad. Ennemuiste tegi eestlane oma tööd aru ja armastusega. Tarberiist sai tarviliku ja kauni kuju. Mitte kaugelt ei otsinud ega toonud tegija omale eeskuju. Lähem ümbrus andis kõik. Seal sai siis punasest lillakast sünnis kuju tema sõlele, põllulilledest ja heinamaa-õilmetest kenad kirjad tema tanule ja käistele. Uss andis vöödele oma seljast siiru-viiru kirjad ja vöökujud koeti jälle vöötideks vaipadesse ja tekkidesse. Kindad said külmakirjad, sukapaelad kalasabad kaunistuseks ning nutu- ja murerätikud mustad murekirjad ja murenumbrid nurkadesse. Olgu näituseks teki sündimine. Esiotsa oli hobusetekk küll valge. Valge tekk kinnitati hobuse selga vööga. Seal oli ka juba vaataja silmal eeskuju valmis. Muudkui rohkendati veel vööde arvu ja vöödega kirjatud hobusetekk oligi valmis. Öövaipade valmistamisel olid vist taeva värvid eeskujuks. Õhtul on mõnikord pikad viirulised pilved taevaserval ja peaaegu nende värvides, mida Eesti vaipadel leiame. Vikerkaare „vikeline reivas“ oli vist küll kõigepealt Eesti muistne triibuline seelik. Selge vikerkaar! Vikerkaar on igaühele nähtav ja meeldiv looduse nähtus. Loomulik on, et see mälestustesse kinni jäi ja et teda järele püüti kujutada. Kinnaste „külmakirjad“ polnud muud, kui lumekibemete järelkujutused. Vist tarvitati ka härmatise- ja jääkirjasid, millega talvel meie aknad tihti on kaetud. Sukapael kujutas kala: ühes otsas pea suure silmaga, teises saba, vabaks jäänud lõngaotsadest kujutatud, keskel kala põikvöödid ehk lõhkenud sabakuju korratud. Kui mitu korda on meiegi silm õues, aias ehk heinamaal naisterahva valget riiet vastu heinaputke õilmeid näinud. Kõrge putk ulatub ju rinnuni ehk koguni peani. Seda nähtust tarvitati varsti. Seati käise ja tanu ääre mööda nimetatud õilmeid ritta, sinna-tänna muid õilmeid veel sekka ja kena käis oligi valmis. Virk, enne koitu tõusev Eesti perenaine nägi igal hommikul lehed ja lilled kastepärlites, mis esimeste päikesekiirte käes kui kuld särasid. Seda karastavat kulda puistas ta varsti litritena oma rängast tööst kuumavale otsaesisele ja rinnale. Nõnda mõistsid meie esivanemad kõige lihtsamast kuni kõige kenamani nähtuseni omale loodusest ilu ja kujutuse aineid otsida. Üle kõige nende väikeste looduse-kenaduste mõju mõjusid iga-aastased suured looduse-avaldused ning nende võimsad põhjamaalised värvikõlad vägevasti inimese peale ja sünnitasid meie rahva põhjustunded. Nendest värvikõladest omandab meie rahvas ka oma tõsisekarvalised põhjusvärvid: musta, valge ja tumesinise. Must maa, tumesinine taevas ja valge lumi värvisid temale ülikonna. Must jäi kauaks muutmata Eesti suurema välimise riide värviks, mispärast Herodoti ajaloos meie rahvast ka melašlänideks , s.o. mustakuuelisteks kutsuti. Nõnda võime vanade Eesti rahva sünnituste ja kunstikanga kohta ütelda: loodus andis lõimed ja inimene kudus koed sisse.

Õmblemise ajaloost

Käsitsi õmblemise kunst on üle 20 000 aasta vana. Esimesed nõelad olid tehtud loomade luust ja sarvedest ning niidina kasutati loomade kõõluseid. Esimesed rauast nõelad leiutati 14. sajandil ning silmadega nõelad 15. sajandil.

Enamasti tegi perele vajaminevad riided pereema ise – riiete lõiked olid lihtsad ja erilisi oskusi õmblemine ei nõudnud. Särkide, seelikute jm rõivaesemete õmblemisel piirduti silma järgi mõõtmise ja lõikamisega. Riiet lõigati lambaraudadega, õmmeldi sepa tehtud nõeltega, kurrud vajutati riidesse kuumade leibade all. Kaubalis-rahaliste suhete arenemisega 19. sajandil hakati kasutama vabrikunõelu, samuti kääre. Sajandi teisel poolel levima hakanud õmblusmasinad olid sajandi lõpul juba taludeski üldised.

(Allikas: www.folk.ee)

Õmblusmasina Singer ajalugu

1846. aastal patendeeris Ameerikas esimese masina Elias Howe. Tema leiutise puhul oli revolutsiooniline, et see kasutas kahest erinevast kohast suubuvat niiti ning silmaga nõela, mis viis ühe niidi kangast läbi ning teine tekitas omakorda siis aasa. Selline sidumistehnika on kasutusel tegelikult tänaseni. Howe leiutis töötas kangast spetsiaalses raamis vertikaalselt hoides. Tegelikult polnud see algeline masin eriti otstarbekas ja see ei leidnud laiemat kasutust. Howe pöördus tagasi Inglismaale, et tehtut täiustada. Suur oli tema üllatus, kui ta paari aasta möödudes taas Ameerikasse naasis. Tema masina olid „üle võtnud“ mitmed leiutajad. Kasutati nii osasid tehnilisi- kui ka kogu terviklahendust.

Isaac Merrit Singer (1811-1875) oli üks nendest, kes oli „adopteerinud“ osaliselt Howe leiutise, kasutades sama õmblustehnikat. Uuenduslik oli see, et Singer masinad olid esimesed, mis töötasid horisontaalselt ning nõel liikus ülesse alla sirgelt ja jäigalt. Suurem muudatus oli aga see, et need masinad said energiat jalgadelt. Õmbleja kasutas pedaali tallamiseks ning mõlemad käed jäid tal vabaks. Kuna aga Singer oli kopeerinud mõningaid osasid Howe tehnikast, kaebas viimane ta kohtusse. Singer oli kohustatud mehele maksma iga oma ehitatud ja müüdud masina pealt 1 dollar ja 15 senti. Howe kaebas kohtusse ka teised tema leiutise jäljendajad, saades ise selle läbi väga jõukaks meheks.

Õmblusmasinaid olid nüüdseks tegema ja täiustama hakanud tohutu paljud leiutajad ja rätsepad. Esimesed neist – Isaac Singer, Elias Howe, Wheeler, Wilson, Grover ja Baker võtsid n.ö „ühendatud patendi“ kõikidele oma masinatele. Wilson näiteks oli välja mõelnud liikumissuunda muutva väntmehhanismi ja nelja- resolutsiooni söödu mehhanismi, mis on kasutusel tänapäevani. Sellise patendi „koondisena“ domineerisid mehed turul kuni 1877 aastani, mil patent aegus.

Esimese zig-zag masina leiutas naisterahvas nimega Helen August Blanchard aastal 1866. Esimesed elektrilised masinad hakkasid ilmuma alles 19. sajandi alguses.
(Allikas: kool.ee)

Sepatöö Eestis

Sepatöö on üks vanemaid käsitööalasid. Sepatöö oskused pärandati isalt pojale. Õpiti keskmiselt 3 aastat. Kohalikud sepad valmistasid igapäevaseid tööriistu (kirved, noad, sirbid, vikatid) ja tehti ka heal tasemel relvi, näit. Saaremaal. Sepad valmistasid ka preese, sõlgi , pandlaid jt. ehteid.

Viimastel sajanditel tegid talule tööd külasepad, saades külalt vastu maad, elamise, sepikoja ja loomade karjatamise õiguse. Külasepp töötas tavaliselt üksinda. Kellel tõmbas lõõtsa, lõi haamriga peale, tõi ka raua, söed ja vahel sööki kaasa. Töödest tuli teha: hobuserautamine, põllutööriistade parandamine, rauast töö- ja tarberiistade tegemine. Ühe talu töödele kulus paar päeva aastas.

Puutööd

Talumajapidamises püüti teha kõik vajalikud tööriistad, tarbeesemed, lihtsam mööbel, liiklusvahendid ja ehitised oma jõududega. Meie talupojakultuuri võib nimetada ka puukultuuriks. Puutöödes on säilinud väga vanu töövõtteid – kasutati ära puu looduslikke vorme, nõusid õõnestati või painutati puust. Ajaliselt jagunes puutööde tegemine kaheks: põllutööde perioodil tehti vaid kõige hädapärasemaid töid, talvisel ajal oli see aga meespere peamisi ülesandeid. Et puutööd nõudsid valgust, oli meeste töökohaks rehetoa aknaalune valgem osa. Kogu puutöödeks vajalik tarbepuu ja ehitusmaterjal varuti talvel, detsembrist veebruarini, mil mahlad puus veel ei liigu ja puu „surnud“ on. Kvaliteedi huvides jälgiti puude langetamisel hoolega kuufaase, tuule suunda jms. Kõige levinum arvamus oli, et okaspuid tuli raiuda noorkuu ja lehtpuid vanakuu ajal. Enimkasutatavad puuliigid on kuusk, mänd, kask, haab ja tamm. Vanimad ja enamkasutatavad tööriistad on olnud kirves ja nuga. Nende kõrval olid kasutusel ka mitmesuguseid erinoad nagu lusikanoad, voolmed ja liimeistrid ning puuridest põletusorad, oherdid, vindlad ja käämrid. Vajalike mõõtmiste tarvis kasutati silmamõõtu ja käemõõte (vaks jt). Hilisemal ajal hakati ulatuslikumalt kasutama höövleid, mitmesuguseid saage (raam-, vuks-, suur- ja lauasaed), vabrikupuure, naelu jne. Nüüd telliti suuremad esemed – mööbel ja riidekirstud meistritelt. Kodustele tarbeesemetele tehti peale ka mustreid ja märke. Algselt oli märkide tähendus hoida ja kaitsta asju purunemise ja halva eest. Hiljem hakati esemeid kaunistama ka ilu pärast.

Niisugused kaunistatud tarbeesemed polnud muidugi igapäevaseks kasutamiseks, vaid piduasjadeks, (näit. õllekapad, koonlalauad, hobuse pidurangid, veimevakad). Meeste tööks oli ka pereliikmetele jalanõude valmistamine ja parandamine. Erinevates piirkondades kasutati pastlaid ning tohust punutud jalanõusid – tohiksaapaid ja viiske. Hiljem telliti kingad ja saapad muidugi kingsepalt. Palju valmistati tarbeesemeid ka vitstest ja tohust. Tohikkarbikestega võeti kaasa toitu põllule ja karjamaale, neis hoiti ka väiksemaid esemeid.

Vanarahva kosjaviinad

Kui paljudel meie hulgast on meenutada talveõhtut, mil kosjahobune kuljuste kõlinal ja saani sahinal koduõue kihutas? Vanasti käis see ikka nii. Kuidas täpsemalt?

Neljapäevaõhtu, mil kuulueit kosjakauba vastuvõtmise kindlaks tegi, on seljataga. On uus neljapäeva- või laupäevaõhtu. Õue tuiskab kosjahobune. Ahtake taluaken saab uudistavaid nägusid täis. Polnud ju imestada, kui talus oli neli – viis meheleminekuealist tütarlast. Ääri-veeri alustas juttu isamees. Ikka sellest, et kana või õhvake on kodunt ära jooksnud või et siia õue tuldi hirve jälgi mööda. Mõnikord olevat aga tedrekana siin puu otsas nii tugevasti kudrutanud, et äratanud tulijate tähelepanu. Peigmees vaikis. Harilikult jäi ta ukse kõrvale seisma ja näppis peos närviliselt mütsi. Oli ka põhjust muretseda: kui kosjad ära öeldakse, siis vaevalt keegi ärapõlatud peigmeest endale tahab. Mõnel pool oli peigmees isegi kosjakaupade tegemise ajaks õue saadetud. Asja otsustamisel oli määravaim pereisa seisukoht. Talu tütarlapsed olid kosjade ajal kusagil kõrval- või rehetoas peidus. Kui pererahvas andis loa „kaotsiläinud looma või linnu“ üles otsida, tähendas see kosjade vastuvõtmist. Nüüd läks isamees koos peigmehega kambrisse või rehe alla ja otsis mõrsja üles. Pruut leitud, panid kosilased viinapudeli lauale. Kui mõrsja ja tema vanemad sellest maitsesid, olid kosjad lõplikult vastu võetud.

Nüüd pakuti kosilastele süüa. Lauda toodi leiba, liha, piima ja ilmtingimata keedetud kanamune. Järgnes kosjakingituste üleandmine. Tavaliselt sai pruut põlle, siidrätiku ja noa, uuemal ajal ka sõrmuse. Vahel sai kingituse ka pruudi ema (tanu või põlle) ja õed (rätikud). Pereisale anti müts, piip või midagi muud, pruudi vendadele müts ja kaelarätt. Kinkidega koos anti ka raha, mida nimetati pantrahaks, kihlarahaks või käsirahaks. See komme oli ilmselt jäänud kunagisest pruudi ostmise tavast. Käsiraha suurus on kõikunud ühest kuni saja rublani ja seda hõbetükkides. Kui mõrsja pärast kosjade vastuvõtmist hiljem siiski keeldus abiellumast, pidi ta tavaõiguse kohaselt kosijale tagastama kingid ja kihlaraha. Mõnel pool pidi pruut tagastatavale kihlarahale omalt poolt veel poole juurde lisama. Kui aga peigmees taganes kosjakaubast, jäid nii kihlaraha kui ka kingid pruudile.

Veel ülemöödunud sajandil oli sõltuvalt kosija ja kositava sotsiaalsest seisundist ja jõukusest paikkonniti välja kujunenud kihlaraha suurus. Nii oli see Karksis viiskümmend, Vigalas kümme kuni kakskümmend viis, Tormas viiskümmend kuni sada, Põlvas aga üks kuni kümme rubla.

Kosjade ajal mõrsjale kirjalikult antud lubaduste täitmine oli kohtu kaitse all. Nii kirjutas Lääne-Eestis poiss tüdrukule kirja, milles oli muu hulgas lubadus: „Kui sa oma aukrooni jõuad hoida, siis ma võtan su endale naiseks ää.“ Pole teada, kas asi seisis aukrooni languses või milleski muus, kuid asjaosaliste vahekord jahenes. Tüdruk läks, poisi kiri kaasas, kohtult abi nõutama. Kohus otsustas: Kõrgestiaustatud kohtukulli ees Vaikna vallakohus annab teada, et Rebaseaugu Kusti peab võtma Joosta Juula omale naiseks ja temaga viisipärast elu elama.

Lääne-Eestis ja saartel eriti, aga ka mujal järgnesid kosjadele käeanded, lähkrijoomad, sarvede viimine või kiheldus (kihlus). Käeanded toimusid laupäeva õhtul mõrsja kodus, kusjuures peigmees pidi muretsema viinad ja saiad. Osavõtjateks olid peigmees, isamees naisega, peiu vanemad, kõrvatsenaine mehega, pruudi sugulased ja mõistagi pruut vanematega. Näib, et algselt vahetatud kosjakinke just käeannete ajal, sellest on tuletatud nimetuski. Sellel kokkusaamisel määrati kindlaks ka pulmapäev ja arutati muud pulmadega seotut. Kui kõiges ei suudetud lõplikult kokku leppida, võisid pulmad ka ära jääda. Ega asjata öelda: vanakuri kulutab enne pulmi seitse paari pastlaid läbi, et kas veel viimasel hetkel kosjad nurja ajada. Kosjade ja pulmade vahelisel ajal tuli pruudil veimevakk valmis teha. Näiteks kindaid oli pulmadeks vaja kududa üle viiekümne paari, vööpaelu sada, kõnelemata sukkadest, sokkidest ja muudest riideesemetest. Külatüdrukud (pruuttüdrukud) käisid neljapäeva ja pühapäeva õhtuti mõrsjal abiks veimi valmistamas. Selle eest tasu ei makstud, küll aga kutsuti pulma.

Veimevaka täitmiseks käisid pruudid ka mööda küla andeid kogumas, millist kommet on nimetatud hundihänna ajamiseks. Ka hundihänna ajamisel on mõnel pool külatüdrukud pruuti abistanud. Pruut pakkus sel puhul peigmehe poolt ostetud viina, vastutasuks anti villu, harvemini linu, takku ja kanepit. Hilisemal ajal on pruudile antud ka sukki, kindaid ja muid villaseid esemeid. Annid kogus pruut kaasasolevasse pruudikotti. Sageli sai ta sinna panna ka seepi, toiduaineid ja isegi raha.

Kui peiu ja mõrsja vanemad ei suutnud kosjakaubas kokku leppida, tuli vahel ette sedagi, et peigmees püüdis neidu väevõimuga omandada. Mõnikord kui neiu vaatamata vanemate vastuseisule ikkagi tahtis just sellele poisile, leppis peigmees väljavalituga „tõmbamise“ aja ja koha suhtes kokku. Üksikjuhtudel sundis peigmeest tõmbamisele ka neiu isa nõutud liiga suur lunaraha. 19. sajandiks oli pruudi ostmine ja röövimine juba ammu ajahõlma vajunud ning välja kujunenud kosjakombestik. Pruudi müümisest otseseid teateid ei ole, küll aga viitavad sellele kombele rahvalaulud. Tütarlapsesse on siis suhtutud kui tööjõusse, kelle mehele müümise eest vanemad tasu said.

„Taluperenaisele“ detsembris 1929 kirjutanud prof. M. J. Eisen.

Eesti vanad pulmad

Eesti pulmakombed ulatuvad tagasi kaugesse paganuseaega ja sisaldavad palju rahvusvahelisi jooni, ainult mõni üksik joon on Eestis arenenud. Aga rahvusvahelistelegi kommetele on meie esivanemad vajutanud oma pitsati, muutes neid eestipäraseks. Kuidas keskajal Eestis pulmi peeti, selle kohta ei anna aru vanad kirjad. Ainult rahvamälestuse järele võib neist saada ülevaate. Vanade teadete järele kestnud endised pulmad kogu nädala, muidugi jõukamas talus. Pulmapidamine oli muiste palju hõlpsam: iga pulma kutsutud abielupaar tõi pulmamoona ja pulmajooki ise kaasa, nagu saiu, liha, õlut jne., nii et pulmalised pidasid pulmi suurelt osalt oma kulul. Kallil rahuajal kippusid pulmad muutuma väga suurepärasteks. „Hää Rootsi valitsus” piiras aga oma seadustega nende suurepärasust. Rootsi ajal määrati, et pulmad, mille kestvus olnud viimasel ajal 4-6 päeva, ei tohi enam kesta üle 1,5 päeva. Kõvasti keelati rootsi ajal alustada pühapäeval pulmi. Selle keelu rikkujad pidid istuma kaks pühapäeva järgemööda kirikuukse suus, jalad pakkus. Pulma kutsuda tohiti ainult 12 abielupaari. Oli pruutpaaril rohkem lähedaid sugulasi, pidi muist neist eemale jääma. Isegi lapsulasteks ehk kontvõõrasteks ei tohtinud nad tulla, sest viimastele määras seadus 6 paari vitsu. Joomise poolest oli rootsi seadus pulmategijatele armulisem, neile lubati pulma jaoks hankida 3 toopi viina ja 4 vaati õlut, kuid pulmalistele keelati joogi kaasa toomine. Eeskirjast üleastujaid ootas 6 paari vitsu. Et seadust tõesti peetaks, lubas valitsus seaduserikkumise ülesandjate poole ülemäära toodud moona ja joogi hinnast, kuna teine pool langes kirikule ja ülemäärane osa konfiskeeriti üldse.  Nii vali oldi rootsi ajal pulmade ja pulmaliste vastu. Veneajalgi tuli 18. aastasajal hankida abieluks mõisast luba ja näidata sellekohane tunnistus kirikuõpetajale.

Vanemal ajal peeti pulmi peamiselt enne jõule ja jõulude ajal. Siis oli põllumees  kõige jõukam, aastane saak käes; hiljemini pistis tihti puudus pää tallu. Rootsi keelu mõjul ei ole tihti uuema ajani pulm alanud pühapäeval pärast laulatust, vaid alles neljapäeval või veel hiljemini. Sellevastu kestsid pulmad rootsi seaduse unumisel ikka oma 3-4-6 päeva, kuna alles viimasel ajal on püütud neid lühendada paari päeva peale, milline püüd ei ole leidnud igal pool vastuvõttu.

Eesti pulmad olid kaheosalised: algus pruudikodus, lõpp peigmehe kodus. Pruudikodust sõideti kirikusse. Vanas pulmas esines peale lihtpulmaliste hulk ametimehi. Need olid peiupoisid, pruutneitsid, isamees, kirstumees, ajumees, veljed, kosilane, kokk, pillimees jne. Õlle eest hoolitseja oli kink, kellelt nõuti kainust. Kink on sakslastelt laenatud sõna ja tähendab nende „šenki“ ehk joogivalajat. Naisterahvastest olgu tegelastena mainitud veel kõrvatsenaine ja kaasitajad.

Pruutneidude kohus oli ehtida peiupoisse paeltega ja seda tegidki nad agaralt. Paelad pandi tavaliselt piitsavarre külge. Hobuseidki ehiti, lakk palmiti, palmiku otsa seoti topse ja paelu. Vankri- ja saanitekidki pidid saama oma ehted. Sõidul paukusid kellad aistel.

Kirikusse sõitis pruut enamasti ees, teised taga järel. Kirikus püüdsid pruut ja peigmees nii teineteise ligi olla, et keegi nende vahelt läbi ei pääseks, sest kui keegi oleks nende vahelt läbi pugenud, oleks abielu saanud õnnetu. Laulatuse ajal katsus pruut astuda peigmehe jalale, sest niisugune tegu kindlustas talle tuhalabida valitsuse majas. Pulmadeni asus pruut omas kodus.

Kui pulmad algasid kohe pärast laulatust, kihutati kirikust tuhatnelja kodupoole, hoolimata sellest, et pöörasel sõidul võis juhtuda õnnetusi. Usuti nimelt, et kui pruutpaaril kirikuteel on õnnetusi, seda enam on õnne neil abielus. Peiupoiss kihutas teiste pulmaliste ees pruudikoju, kust tuli õllekannuga pulmalistele teele vastu. Olgu nimetatud, et vanasti osa pulmalisi, või mõnikord kõik pulmalised, ratsutasid, nimelt aga, kui halva tee pärast oli vaevaline sõidukiga pääseda kirikusse.

Teele tehti tihti tõkkeid pulmarongi kinnipidamiseks. Ei lastud pulmalisi muidu edasi, kui ei maksetud tõkketegijatele matti, ehk ei antud viina. Vahest võeti teekinnipanejate jaoks kottu lähkriga õlutki kaasa. Teekinnipaneku ajal varastati tihti pruut ära. Mindi pruuti taga otsima. Pruudi äravarastamise komme on mälestus pruudi vägivaldsest röövimisest. Kui pruut leitud, sõideti edasi kodu poole. Peiupoisid valvasid nüüd paremini pruuti, et teda enam ära ei varastataks. Kogu sõiduaja, aga ka pulmamajas, hõisati sagedasti: Hõissa pulmad! Hõissa pulmad!

Varem või hiljem toodi peiule ebapruut noorikuks. Mõnikord pani keegi noormees end naisterahva riidesse: see viidi pruudi pähe peigmehele, või jälle viidi mõni eit või keegi muu isik. Muidugi saatis peig niisugused ebapruudid minema. Igatahes tekitas niisugune ebapruutide toomine peigmehe juurde pulmalistele palju nalja ja lõbu.

Pea algas söömine. Tähtsat osa etendas söömaajal sealiha. Mõnes kohas kuulus pulmatoitude hulka, niisama kui jõulutoitude hulka, pool seapääd. Peiupoiss pidi selle küljest ära lõikama kõrva ja panema ta pruutpaari ette. Pulmas pannakse naljategemisele palju rõhku, nii seapäägi jagamisel.

Kokamoorid olid pannud seakõrva sukavarda või pastlanõela. Peiupoiss lõikas, lõikas, aga ei saanud kõrva pää küljest lahti. Viimaks märkas peiupoiss, kus viga. Õllekannud käisid söögilaual käest kätte, aga sagedasti niisama ka pärast söömist. Kõik pulmalised ei mahtunud korraga lauda, esimesele laudkonnale järgnes teine. Kink pidi alati hoolitsema et õlut kannust ei puuduks. Pärast söömist tehti mõnesugust nalja, nagu lasti aadrit või kuppu. Aadrirauaks oli mõnikord seakihvaga lõualuu, mille pihta kurikaga kopsiti.

Õhtul võeti tavaliselt ette linutamine. Tool pandi kesk kambrit, valge lina laotati toolile, pruut istus peale. Peiupoiss pidi pruudile põlle ette panama. Põlle ettepanek sündis jälle naljaga. Peiupoiss pani esiti põlle pruudile silmade ette – ei sobinud, kaela ette, rindade kohale – ikka ei sobinud. Viimaks leidis õige koha. Mõnikord seati enne, mõnikord pärast põllepanekut pruudile müts või uju pähe. Ettepandud põlle kohta öeldi ometi pea: auk sees. Vaja paigata põlle. Seletati: põlleauk tekkinud sõitja süü läbi, sõitja sõitnud mööda kive, kände, ajanud põlle lõhki, peiupoiss pidavat seda nüüd kõigepäält paikama. Paigaks põllel ei kõlvanud siid ega samet, vaid ainult raha. Mida suurema väärtusega raha, seda parem. Vaskraha peale ei vaadatud häämeelega, selle vastu olid armsad paberrahad ja hõberublad, hõbetaalrid. Kõik peiupoisid pidid käima põlle paikamas, aga peale selle muudki pulmalised, sellest tööst ei pääsenud keegi. Sagedasti arvati, et üks paik ei pea, vaja veel teist ja kolmat paika. Nii pidid kõik pulmalised kordamööda ohverdama pruudile oma ohvri. Jõukamate isikute pulmas saanud pruut põllepaikamisest 200-300 rubla.

Õhtul saadeti pruut peiuga kambrisse magama, kuna pulmalised jäid edasi pulmalõbu pidama. Peiupoisid valvasid magajate riideid, sest neid püüti varastada, aga mitte ainult pruutpaari riideid, vaid magama heitnud pulmalistegi riideid, muidugi nalja pärast. Hommikul leiti ühel kuub, teisel müts, kolmandal rätik, neljandal vest kadunud. Mindi targalt küsima, kuhu jäänud kadunud varandus. Tark juhatas sihile, kus kadunud asjad siis välja lunastati.

Mõnesuguste tseremooniate järele algas viimaks sõit peiu koju. Enne ärasõitu pandi külimit kesk tuba kummuli ja peigmees istus selle põhjale. Seni valmistati pruudile uju. Pruut viidi rehe alla kirstu otsa juurde toolile istuma ja pandi talle tanu, müts või uju pähe. Pruut viskas selle ära. See võeti maast ja pandi uuesti pruudile pähe. Jälle viskas pruut selle ja kiskus juuksed lahti. Kolmat korda pandi uju pähe. Ei paremat palka ühtegi. Nüüd tegi peig kolm tiiru umber pruudi pää ja asetas uju lõplikult pruudi pähe, öeldes: „Seni olid äti ja memme, nüüd oled minu ja Jumala!“ Pruut tõusis selle peale püsti, peig aga pani raha toolile asemele, raha võttis pruut enesele.

Kui kõik ärasõiduks valmis, tõstis peigmees pruudi vankrile või reele asetatud patjadele, istus ise kõrvale ja ajas hoost minema. Esimese ja teisekordse ajamise peale ei tohtinud hobune minna, vaid alles kolmandakordsel ajamisel. Ühes peiuga ja pruudiga sõideti peiu koju – kõige ees pruutpaar. Enne ometi sõitis ajumees peiu hobuse ette ja siis kolm korda mööda päeva ümber pulmarongi, selle peale kõlas püssipauk ja rong hakkas laulu saatel liikuma. Olgu juurde lisatud, et niihästi pruudi kui ka peiu kodus palju lauldi, eriti naiste poolt. Tihti laideti lauluga esmalt pruuti ja peigu, siis aga kiideti jälle.

Igale vastutulijale pakuti veel viina, õlut ja leiba, eriti neile, keda peeti nõidadeks või kel arvati olevat kuri silm; pakuti seepärast, et nad ei teeks pruutpaarile kahju nõidumisega. Teel tehti pulmarongile mõnes kohas jällegi takistusi.

Peiu õue jõudnud viskas pruut valgeid paelu maha ja toas raha kerisele. Õues tõstis peig pruudi sõidukilt maha kas pükstele, tekile või kasukale, kust peigmees kandis ta tuppa. Tuppa on veljed jõudnud juba varemini pidama vorstivahti. Vorstid küpsevad kerisel, veljed aga istuvad ahjunurgal laua ees, millel õllekann, viin ja lühter tulega pääl. Keegi ei tohtinud pale nende tarvitada seda tuld ega jooki. Alles pulmaliste tuppa jõudmise järele vabanesid veljed vorstivalvamisest.

Vaheajal jõudis pruudi kirst, veimevakk, pärale. Kirstu pääl istus 4-5 meest. Paar hoost vedasid seda koormat. Väravast ei tahetud kirstu sisse lasta – nõuti passi. Kirstumehed nimetasid kirstu kaubalaevaks, nad andsid passiks viina ja õlut. Siis pääsid nad väravast õue, kust kirst viidi ulualla.

Peiumajas algas varsti söömine, noorpaari ees põles laual küünal. Söömaajal pandi pruudile väike poiss sülle, tähenduseks, et noorikule soovitakse lapsi.

Mõnes kohas viiakse pruut peigmehe kodus igalepoole: lee äärde, kaevu äärde, lauta jne. Igale poole, nimelt aga koldesse ja kaevu, peab ta viskama raha. See oli ohvriks leemehele ja kaevuhaldjale.

Tavalisesti rehe alla tühjendati veimevakk. Selleks kutsuti kõik pulmalised sinna kokku. Kirstu juures seisis noorik kõrvatsenaisega, nende kõrval veli, matt käes, piits peos, lõi piitsaga vastu matti ja kutsus vastu võtma veimi, nõudes veimede eest „valget raha“. Veli ehk peiupoiss võttis veimekimbu piitsa otsa ja ütles: tänavu kahekeisi, tuleval aastal kolmekeisi, hõissa! Siis jaeti veime, nagu: kindaid, sukki, paelu, vöid jne. Tubakakott isale, tasku emale, taskus leidus magusat viina ja muid maiustusi.

Raha noriti pulmalistelt peale juba nimetatud viiside veel muud moodi. Kaussi pandi natuke põhku ja süüdati põlema, öeldi: rahaauk põleb. Rahaaugule ei pääsenud muidu kui pidi hõbe- ja vaskraha viskama tulde. Üksteise võidu käisid pulmalised jällegi oma veeringuid viskamas.

Vanemal ajal üürgas kogu pulmaaja torupill, hiljemini võetud viiulgi appi. Muidugi ei puudunud torupilli ajal noorte tants. Pulma lõpul võttis kink õllevaadi pulga ja kokk kulbi; neil mängiti labajalavalssi ja nad tantsisid vaadipulka ja kulpi kokkulüües märgiks, et aeg lõpetada pulmi. Kolme-, neljapäevaliste või koguni nädalaste pulmade järele sõitsid pulmalised koju raskete päädega, tühjade taskutega ja tihtigi rikutud tervisega.

Millest koosneb tint?

Tint, Itaalia ja Hispaania keeles tinta, „värv“, on musta või muu värvuseline lahus või suspensioon, mida kasutatakse peamiselt kirjutamisel. Tindi koostis on erinev, selle järgi, kas teda kasutatakse harilikul kirjutamisel või eriotstarbeiks (litograafia). Tähtsaim tint on nn. raudgallus-tint. See sisaldab gallushapet ja rauasooli ning veidi soola-, väävel- või oblikhapet. Pärast kirjutamist, õhuga kokkupuutumisel, tekib paberil must sade, mis annab kirjale erilise püsivuse pleekivuse ja väljapestavuse suhtes. Sinaka, roheka värvuse saamiseks lisandatakse tindile mitmesuguseid värvaineid. Koolitint, antratseentint, samuti värvilised tindid on lihtsalt mitmesuguste värvainete lahused, nende kiri pole püsiv ning laseb ennast välja pesta. Hektograafi- ja kopeertindid on glütseriinlisandiga värvilahused. Olemas on ka sümpateetiline- ehk salatint.

Tuletikud

Tuletikud ehk lihtsalt tikud on tulesaamis vahend, tule tekitamiseks ühest otsast hõõrdumisel süttiva ainega kaetud puupulgakesed. Fosfortikke hakkas valmistama prantsuse keemik Fr. Derosne (1774-1855) aastal 1816. Suuremat tähtsust omasid aga 1832. aastal leiutatud fosforivabad tikud, mille süütemass koosnes Berthollet soola, väävlisantimoni ja liimi segust. Samal ajal ilmusid J. F. Kammereri poolt leiutatud fosfortikud, mille pea oli kaetud väävliga, viimane – fosfori ja Berthollet soola seguga. Klaaspaberi vahelt läbitõmmatult plahvatasid need kergesti põlema. Sääraste tikkude ohtlikkuse tõttu keelati nende valmistamine. Kui 1846. aastal avastati punane fosfor, siis hakati seda kasutama tikutööstuses. 1870. aasta paiku leiutati nn. rootsi tikud, mille tootmine on levinud kõikjal. Tikutraadi puuks on haab, pappel, pärn, kask, mänd või kuusk. Ka kasutatakse samaks otstarbeks paberit, turvast või vaha. Et pärast tiku tarvitamist vältida puusöe hõõgumist, immutatakse tikk läbi maarjaga, ammooniumsulfaadiga, ammooniumfosfaadiga või naatriumsilikaadiga. Tiku põlemise soodustamiseks kastetakse tikke väävlisse, parafiini, vahasse, tärpentiini või šellakki. Süüteainena tarvitatakse kloorhappenaatriumi, kloorhappekaaliumi, salpeetrit, kaaliumbikronaati, fosforit, väävlit, väävlisantimoni jne. Nüüdisajal valmistatakse tikke, mis süttivad igasuguse pinna vastu hõõrdumisel.

Plahvatuse reguleerimiseks ja täiteainena tarvitatakse klaasipulbrit, kvartsijahu või tsinkvalget, sideainena – dekstriini, tärklist, liimi või kummit. Tikke valmistatakse ka eriotstarbeiks, näiteks tormitikke, millel kaks kolmandikku tikust on kaetud süütemassiga, nii et tuli ei kustu tugeva tuule käes. Ilustuseks värvitakse tikke, niiskuse vastu immutatakse neid vahaga, parafiiniga või kampoli alkohoolse lahusega. Ebameeldiva lõhna vastu parfümeeritakse tikke lavendliõliga või bensoevaiguga. Tikkude tarvitamine on tunduvalt vähenenud tulemasinate levimise tõttu.

Eestis asutati esimene tuletikuvabrik 1863.aastal Tallinnas. Vabrikute arv Maailmasõja alguses tõusis neljale, kogutoodanguga umbes 70 miljonit toosi aastas. Eesti iseseisvuse ajal suudeti edukalt arendada väljavedu Lääne-Euroopa riikidesse ning vabrikute arv tõusis kuuele. Aastal 1928 omandas monopoliõiguse tuletikkude valmistamiseks ja müügiks Eestis AS Eesti Tuletikumonopol, mis tegelikult esindab Rootsi tuletikutrusti. Viimase poolt omandati järkjärgult kõik Eesti tuletikuvabrikud. Sellele järgnes umbes 50%-ne tuletikutarvituse langus siseturul hinnatõusu tagajärjel ning pidev tagasiminek väljaveos. Alles 1933. aastal jäi töötama ainult üks tikuvabrik, toodanguga (1935) 52,5 miljonit toosi, millest umbes 50% välja veeti. Tuletikutööstuses töötas 1936. aastal umbes 100 isikut (1925. aastal oli see arv 1050 isikut). Neli viiendikku kogu maailma tuletikutoodangust annab Kreugeri kontsern.

Esimesed fosforiga tikud võeti kasutusele alles 1830. aastatel. Nende tikkudega tuli olla äärmiselt ettevaatlik, sest need süttisid hõõrdumisel mis tahes pinnaga. Tänapäeva tuletiku leiutas 1844. aastal rootslane Gustaf Erik Pasch, kes asendas varem kasutusel olnud tuleohtliku ja mürgise valge fosfori punase fosforiga ning paigutas selle tikuotsa asemel tikutoosi küljele. Tänu sellele oli tikkude tootmise monopol pikka aega rootslaste käes.

Uhmer

Uhmer on ühest puupakust väljaraiutud, paksude seintega ja sügava kumerapõhjalise õõnega nõu, milles tambitakse viljateri kodusel kruupide valmistamisel. Uhmriga peenendatakse ka soola, tubakat, linaseemneid jm. Tambitakse puust uhmrinuiaga. Ravimite ja värvide pihustamiseks tarvitatakse metallist või portselanist uhmrit, mida harilikult nimetatakse müüseriks ehk mörseriks.

Raamatust „Vangistatud päike“ sarjast Looduse Lasteraamat, 1935. aastal

Kuidas avastati nafta

Esimene naftaallikas avastati Ameerikas 1859. aastal, avastajaks oli kolonel Drake. Kuid ammu – ammu enne seda, vanal ajal, tundsid indiaanlased juba naftat, enne veel, kui tuli nende maale valge inimene.

Jutustatakse, et elas keegi indiaani naine allika juures, mida ta suguharu indiaanlased hüüdsid „mitmevärviliseks veeks“. Selle allika vesi helkis kõigis vikerkaarevärvides. Naine armastas eredaid värve ning vaatas meeleldi vette. Nagu väike laps istus ta tundide kaupa ja vaatles, kuidas vesi muutus kord siniseks, kord punaseks, kord roheliseks ja ruugeks ning sädeles päikesevalguses.

See naine punus vaipu, nagu kõik tema suguharu naised. Mõnikord ta keetis villu mitmesuguste lehtede, juurte ja marjade vees, mis ta oli korjanud metsast ja aasalt. Kuid iialgi ei õnnestunud tal saada selliseid eredaid värve, nagu ta nägi lilledel ja allikavees. Naine ei olnud oma värvidega rahul.

Kord mitmevärvilisse vette vahtides talle tuli pähe kasta oma vaip sinna, et see võtaks endasse need kiirgavad värvid. Naine ootas, kuni kord vesi eriti kiirgas päikeses. Siis laotas ta oma vaiba veepinnale ja ootas oma käsitöö värvimist. Kuid vaip jäi ikka niisama tumedaks, nagu ta oli enne. Küll imbus ta täis mingit rasket vedelikku, mis ei olnud selline nagu harilik vesi. Naine oli väga kurb, et tal ei õnnestunud vaipa värvida. Tema oma meelehärmis ei märganud ta seda kummalist vettki, mis imbus vaipa. Kuid hakates vaipa kuivaks väänama, ta märkas, et selle külge jääb midagi, mida ta enne ei olnud näinud. Ta korjas natuke sellest potti ja viis oma suguharu nõiale näha. Nõid oli tark mees. Ta proovis imelikku vedelikku keelega, nuusutas teda, hõõrus näppude vahel. Siis käskis naisel lahkuda.

Teisel päeval ütles ta naisele, et suur vaim on avastanud talle imeväärse ravimi selle vee kaudu, et edaspidi kõiki punanahku ravitakse selle mitmevärvilise veega. Ta käskis seda paksu lõhnavat vedelikku korjata ja endale tuua.
Indiaanlased hakkasidki siis tekkide kastmisega ja väänamisega korjama vee peal ujuvat naftat ja tarvitama seda naha määrimiseks. Kõneldakse, et indiaanlased-kiirkäijad armastanud sellega oma keha määrida, sest et ta pannud naha kirvendama. Kuid võib-olla ta hävitas putukaid ja aitas sääski eemal hoida.

Valged inimesed tulid indiaanlaste juurde ja õppisid ka „maaõli“ allikast korjama. Ühes vanas raamatus kirjutatakse, et kaks meest koos töötades jõudnud tekist õli väänates ühe päevaga sada kaks tünnitäit koguda.
Esimesed asunikud Pennsylvanias sattusid mõnikord kaevu kaevamisel õlile. Nad pidasid seda lihtsalt pahandavaks ebaõnnestumiseks. Töö läks kaotsi – tarviliku vee asemel kerkis kaevu selline tarbetu sodi. Tuli proovida teises kohas vett saada.

Kellelgi tuli meelde seda „maaõli“ seni tarvitusel oleva vaalaskala rasva asemel lampi valada. Tekkis palju tahma ja halba haisu. Kuid ettevõtlikud inimesed juba haarasid asjast kinni ja hakkasid õli puhastama, et kaoks ta hais ja saaks heleda leegi.

1840. ja 1855. aasta vahel hakati seda „maaõli“ juba valgustuseks kasutama. Siis seda juba hinnati. Teati, et paljudes kohtades, eriti Pennsylvanias, leidub maa sees seda loodulikku „õli“.

1854. aastal asutasid kaks New Yorki notarit, Georg Bissel ja Jonathan Evelaze ühingu maaõli otsimiseks. Nad rentisid maatüki, kus indiaani naine oli korjanud „õli“ allikast, maatüki kus oli õlijõgi. Nad panid töölised labidate ja kirkadega auke kaevama, et neisse koguneks õli. Pärast taheti see vaatidesse koguda ja müügile saata.

1856. aastal nägi Bissel New Yorkis joonist, mis kujutas torni soolakaevu kohal. See tõi ta hiilgavale mõttele. Pennsylvanias on suured soolalademad. Seal oli kombeks kaevata kaevusid, et ammutada neist soolast vett ja keeta soola. Torni kõrgus näitas Bisselile, kui sügav on mõnikord kaev, millest pumbatakse soolalahust. Kui tasub end selliste soolakaevude kaevandamine, miks ei peaks ka maaõli seda väärima? Kaevud, naftakaevud! Kõneldi, et maaõli asetsevat sügaval suurte tiikidena. Võiks minna välja sellise tiigini! Ning Bissel kavatses hakata kaevama. Ta ühingukaaslane oli nõus selle ettepanekuga ning nad kutsusid oma maaõli-ühingu juhatajaks ettevõtliku mehe kolonel Drake`i, kes oli arvamisel, et maaõli on kaup, millel on suur tulevik.

Mõni aeg tarvitati maaõli ehk naftat niisama valgustusaineks, kuid varsti õpiti seda tarvitama petrooleumi valmistamiseks, mida põletati lampides. Petrooleumlamp oli juba palju parem kui tuhm küünal või rasva põlatav lamp, mis olid tol ajal tarvitusel.

Lambituli võeti eesti talumajades pirruvalguse ja küünalde asemel tarvitusele alles XIX sajandi keskpaiku. See oli peamiselt nn. tattnina-lamp mis oli plekist valmistatud, väike, ümmarguse umbse tahiga, silindrita petrooleumlamp. Harvemini esinesid meil ka vaasikujulised lahtise tahiga rasvalambid. XIX sajandi lõpupoole said üldiseks tarvitamiseks meil juba klaassilindriga petrooleumilambid.

Esimene lamp

Milline see oli? Küllap arvad, et ta oli selline, nagu meil oli enne elektri tulekut – petrooleumlamp, suure valge kupliga ja klaasiga. Ei, niisugune see ei olnud. Oli päris lihtne ja petrooleumi ei olnud temas ka mitte. Ka klaasi ega kuplit ei olnud. Oli vaid lihtne kivist või savist anum, urn, milles põles rasv, õli, vaik või koguni tõrv. See oligi esimene lamp.

Tõrvikute valmistamisel märkas inimene, et tõrviku headus, tule suurus ning süttivus oleneb tõrva või rasva rohkusest, sest tõrvikute valmistamisel tarvitati vanasti ka rasva, kui tõrva ja vaiku ei olnud. Siis immutati puu läbi rasvaga. Siinjuures tuli inimene järeldusele, et põlemisel ei ole oluline puu, vaid just tõrv, vaik ja rasv. Neid aineid võis tarvitada valgusallikaks ka ilma puuta. Ja nii tegidki inimesed: panid rasva, õli, vaigu või tõrva kivikaussi ja süütasid siis põlema. See oligi esimene lamp, mis põles isegi mitu tundi järgemööda, kuni põletusaine otsa lõppes. Suitsu ja vingu oli niisugustel lampidel väga palju, seepärast ei kõlvanud nad eluruumidesse, sobisid vaid suurematesse ruumidesse, eeskodadesse jne.

Ka vanad eestlased tundsid seda valgusallikat. Ohvri- ehk hiiekivid olid sellisteks lampideks. Kividele oli sisse õõnestatud augud, kuhu pandi õli või rasv, mis põlema süüdati. See oli püha tuli, ohvrituli, auks, lepituseks ning palveks jumalale, Taarale. Vanadel ohvrikividel, mis säilinud meie päevini, võime veel neid auke näha.

Kääpal süüdati põlema rasv urnis, surnute mälestuseks. Ööpimeduses valgustas see tuli kääpa ümbrust salailmelise valgusega, mõjustades inimese usulist ja kujutluse maailma. Kui mälestame kangelasi, kes langenud isamaa eest võideldes, siis süütame urnituled kalmistul, mälestusmärkide juures ja tänavail.

Nende võrdkuju-tulede jaoks tarvitatakse nüüd rasva asemel õli, mis ei suitse. Vanasti oli see põlemisaine halb (loomarasv, tõrv, vaik), mis suitses hirmsasti. Eluruumi oli sellise lambiga raske valgustada, ja valgus oli ikkagi nõrk. Tuli otsida paremaid valgusallikaid, mis ei suitseks ega ajaks tahma eluruumi ja et oleks rohkem valgust. Sest see esimene lamp – lahtine kivi- või savinõu põleva rasva või õliga – ei rahuldanud enam inimest. Oli tarvis paremat, suuremat valgusallikat inimese eluruumi. Igatseti selle parema valguse järgi ja otsiti. Aimati loomusunniliselt, et ta tuleb kord ning toob rõõmu igapäevases halluses tuimunud inimeste südameisse ja suuremat valgust nende kodadesse.

Esimesed tahilambid

Need olid väga lihtsad, teekannu või poti laadi, kus rasvasse või õlisse oli pistetud taimekiust, puusüdamest või lõngast valmistatud taht. Kirikuis põletati sellistes lampides vanal ajal rasva asemel taimeõlisid, mida tõid Hommikumaalt araabia kaupmehed. Euroopas ei osatud siis veel sellist õli valmistada, selle valmistamist õpiti siin alles hiljemini.

Imelikud lambid olid esimesed tahilambid, nad olid väga üksteise sarnased: metalli-, kivi- või savikauss täidetud rasva või õliga, millest taht välja ulatus. See süüdati põlema. Kui taht oli veidi põlenud, tuli teda aegajalt õlist juurde tõmmata. Taht asetati neil lampidel erilisse lohku lambi servas. Nõnda olid valmistatud kõik vanade egiptlaste, kreeklaste ja roomlaste lambid, mida näidatakse nüüd muuseumites. Nad on kõik pealt lahtised ja rasv põles neis nõrga suitseva leegiga. Paremad olid juba sellised lambid, millel nõu küljel oli toru nagu teekannul. Sellest torust ulatus tahiots välja, mis põlema süüdati. See oli päris teekann-lamp.

Suurtel lampidel oli mitu toru, põlesid isegi tosina ja rohkema leegiga nagu kroonlühtrid. Valgust oli siis rohkem. Muidugi oli ka tegu sellise lambi põletamisega, tuli ühtelugu tahti korraldada. Seesugune lamp riputati ka lae alla, et ta valgustaks tuba. Et rasv aga lauale või põrandale ei tilguks, riputati lambi alla kausike, kuhu sula rasv sisse tilkus.

Lambitaht tehti siis kanepist. Linnatänavaid mööda liikusid siis kaupmehed ja karjusid: „Ostke tahti, ostke tahti, et ei kustuks lambituli!“

Sellised lambid olid juba hulga paremad kui lahtised ilma tahita õlilambid, rääkimata pirrutulest ja tõrvikuist, – suitsu ega tahma neil ei olnud. Rasvavingu oli, aga sellega tuli leppida. Hea oli seegi, et tüütavast tahmast ja sädemeist oli lahti saadud. Oli jõutud valgustusajaloos samm edasi paremuse poole; edu oli märgatav. Õli- või rasvalamp oli nüüd valitseja. Kuid see ei kestnud kaua; ei oldud rahul seniste saavutustega, otsiti paremat valgusallikat, sest neil lampidel oli veel puudusi küllalt.

Küünlad

Küünlad võeti Euroopas tarvitusele roomlaste poolt umbes meie ajaarvamise alguses. Eriti olid nad valgustusvahendiks keskaja kirikuis ja valitsejate kodades. Eesti talus tarvitati küünalt ainult pidulikel juhtudel, nagu pulmades, matuseil, samuti rehepeksmisel, kus pirruvalgus oli tulekardetav.

Küünlad on head ja kaunid valgusallikad meiegi päevil. Nad on ju lihtsad lambikesed ilma anumata. Tarvis on vaid kasta taht sularasvasse, sealt välja tõmmata ja siis hanguda lasta. Et rasvakord tuleks paksem, kastetakse veel ja lastakse uuesti hanguda, kastetakse uuesti jne., kuni saadakse viimaks paraja jämedusega küünal.
Niiviisi vanasti tehtigi. Mitukümmend tahti kepi külge seotult kasteti korraga sularasva katlasse. Tehti seda mitu korda järgemööda, kuniks saadi päris jämedad rasvaküünlad. Perenaised valmistasid enamasti ise küünlaid, tuli odavam, kui ostes.

Hiljemini valati küünlad tinapaberist või plekist valmistatud vormidesse. Need tulid välja palju kaunimad ja uhkemad, päris siledad või kaunistatud ilusate kantidega. Eriti ilusad ja uhked küünlad valmistati vahast. Vahaküünlad olid kallimad ja neid said tarvitada muidugi rikkad. Vaesed pidid leppima rasvaküünaldega.
Kirikutes tarvitati ainult vahaküünlaid. Ega rasvaküünladki odavad olnud. Vaene inimene pidi sagedasti ka nende tarvitamisest loobuma ja kasutama piirgu.

Praegusaja küünlad on enamasti valmistatud steariinist. Steariinküünlad põlevad kauemini ja annavad suuremat valgust. Juba 1825. aastal võttis kuulus rasvade uurija prantslane Chevreul patendi küünalde valmistamiseks rasvhapetest. Ta leiutis aga polnud nõnda täielik, mis oleks tööstuses jäädavalt läbi löönud. Steariinküünalde tööstuse isaks tuleb pidada de Milly´t, kes 1831. aastal uue valmistamisviisi tarvitusele võttis. Ta kirjutab selle kohta: „Rasv tuleb lahtises katlas vees keeta, millesse rohkesti lupja on pandud. Soojendamisel ühineb lubi rasvhapetega ja annab vees lahustumatu lubjaseebi, glütseriin jääb aga vette. Pärast kurnamist kallatakse lubjaseebi peale väävelhapet, mis lubjaga ühineb, kuna seebist rasvhapped tekivad. Rasvhapete suurem osa on steariinhape ja palmitiinhape, nende segu tuttavam nimi on aga steariin. Steariin on seega rasvast saadud, on valge rasvasarnane aine. Tema head omadused on puhtus ja kõrgem sulamispunkt kui rasval.“
Vanad foiniiklased olid need, kes tulid küünla valmistamise mõttele. Nad kastsid tahi sulatatud vahasse, tõmbasid sealt välja ja lasksid vaha hanguda, kastsid uuesti sisse ja lasksid jälle hanguda, kuni tekkis soovitava jämedusega küünal. Hiljemini hakati küünlaid lambarasvast valmistama. See oskus on juba poolteist tuhat aastat vana. Kuid alles sada aastat tagasi valmistati neid veel vanal foiniiklaste kombel. Foiniiklastelt läks küünalde valmistamise ja tarvitamise viis üle roomlastele, kes nagu alul tähendatud juba meie ajaarvamise alguses olid sellega tuttavad.

Meie ajal valmistatakse küünlaid vabrikus. Nad valatakse seal erilistes vormides, kuhu enne tõmmatakse taht; sellepärast on nad nii siledad ja ühtlased. Ja neid ei valata enam rasvast, mis haiseb ja suitseb põlemisel, vaid tihedast valgest steariinist, nagu eespool juba mainitud.

Esimesed steariinküünlad valmistati Pariisis. Varsti pärast seda tekkisid üle Euroopa igal pool steariinivabrikud ja küünlatehased. Uued küünlad võeti vastu vaimustusega. Pidusaalides olid nad uhkuseks ja kauniduseks.
Steariini kõrval tarvitatakse ka parafiini, vahataolist ollust, mida saadakse naftast. Need ained ei sula nii väikese soojuse käes kui rasv.

Meie esivanematel olid rasvaküünlad piiruvalguse kõrval pühapäevavalguseks. Argipäeval tarvitati neid harva – läks liiga kalliks, sest rasva oli vähe. Küünlaid valmistati lambarasvast. Igas talus oli oma küünlakirn ja perenaiste kohustus oli küünlaid valada. Enne jõulu toodi aidast tuppa küünlakirn. See täideti sula lambarasvaga, millesse kasteti puuvillasest lõngast keerutatud tahte, mis olid seotud pulgakese külge. Enne rasvasse kastmist kasteti tahid petrooleumi. Siis põlesid nad paremini. Sissekastmisega peeti iga kord nii palju vaheaega, et tahi ümber kogunenud rasv jõudis hanguda. Mõne kastmise järel kogunes tahi ümber kaunis jäme rasvarull ja küünal oligi valmis.

Need olid meie jõuluküünlad. Hiljem toodi juba poeküünlaid. Need olid palju ilusemad. Siis enam ei tahtnud koduseid küünlaid keegi tarvitada. Kodus valmistatud küünalde aeg oli läbi.

Aastasadu on küünal valgustanud inimese eluruume, kirikuid, saale… Ja praegugi peetakse temast lugu. Tegelikus elus siin-seal leiab küünal veel kasutamist, olgugi et ta peab aeg-ajalt ruumi andma elektrile.
Valguse sümboliks jääb ta ikka.

Vanaaja kuuseehtimine

Vanasti alustati jõuluaega 21. detsembril, toomapäeval. Sellest päevast alates hakati tegema ettevalmistusi jõulupühadeks. Toomapäeval tehti kodus põhjalik koristus. Kui tuba puhas, riputati lakke pilliroost või õlgedest tehtud jõukroon.

Jõulukrooni kaunistati värviliste riide- ja suletuttide, paberiribade või värvitud munakoortega. Hakati tegema ettevalmistusi pühadetoitude valmistamiseks. Toomapäeval tehti valmis piparkoogitaigen ja verivorstid, pandi käima kali ja õlu. Jõuluõhtuks, kui niigi tegemist palju, jäi vorstid ahju küpsema panna ja piparkoogid valmis teha.
Jõululaupäeval, 24. detsembril toodi tuppa kuusk.

Vanal ajal arvati, et kui kuusepuule riputada ehteks söödavaid asju, siis tagab see järgmiseks aastaks söögikülluse. Eestis riputati kuusele ehteks suhkrukirjadega kaunistatud piparkooke ja präänikuid, punapõselisi väikesi õunu, pihlakamarjakobaraid. Eriti ilusad ja lastele ahvatlevad olid pikad jõulukommid. Need olid kõvad lutsukommid, mis olid keeratud värvilisse krabisevasse paberisse. Paberi otsad olid lõigutud narmasteks. Toredad kuuseehted olid kullavärvilised kreeka pähklid.

Selle aja kombe kohaselt söödi juba jõuluõhtul ära kuusele riputatud maiustused. Järele jäid värviga kaetud pähklid, vahel ka mõni jõulukomm. Kui komm söödigi ära, siis säilitati vähemalt see ilus paber, mis kommi ümbritses.

Ka küünlajalad olid ilusad ja kuusele ehteks. Vanaaegsed küünlajalad olid traadist keeratud harkjalad. Küünal pisteti oksale toetuvasse traadist väänatud pessa, millel olid pikad hargikujulised harud. Harude otsas olid tasakaalu hoidmiseks kuldseks või hõbedaseks värvitud savikuulikesed või männikäbid. Selliseid küünlajalgu valmistati ise kodus. 19. sajandi lõpul ilmusid müügile aga uutmoodi plekist küünlajalad, neil olid küünla jaoks pesake ja selle ümber rasva püüdev väike taldrik. Neid kinnitati okstele vedruklambri abil. Taolisi küünlajalgu müüakse tänapäevalgi.

Pühad muutis pidulikuks küünalde sära. Kombekohaselt põletati küünlaid ka vana-aastaõhtul ja kolmekuningapäeval, enne kui puu välja viidi. 19.–20. sajandi vahetusel jõudsid kuusele ka säraküünalad. 
Umbes sada aastat tagasi hakati tegema kodudes ka paberist ja papist jõulupuuehteid. Hõbeda- või kullakarvalisest paberist lõigati välja tärne ja tähti, looma ja inglikujusid. Mitmevärvilistest paberiribadest kleebiti kokku pikki kette. Kuuse latva kinnitati kuldne või hõbedane jõulutäht.

19. sajandi viimaseil aastakümneil hakkasid üha rohkem levima mitmesugused tööstuslikud jõulupuuehted: õrnad säravad värvilised klaaskuulid ja muud kujundid, pikad, klaaskuulidest kokku seatud sätendavad keed, klaasist jääpurikad. Lõpliku sära andmiseks heideti okstele kuldne või hõbedane kuusekard, mida kutsuti inglijuusteks.

Sellised ehtimistraditsioonid on püsinud tänapäevani. Nii ehtimiskombed kui ka ehted rändavad edasi põlvest põlve. Paljudel on olemas ka oma lemmikjõuluehe, mis kindlasti kuusel aukohale riputatakse ja pühademeeleolus teda ikka ja jälle imetletakse või seda vaadates hoopis mõttesse jäädakse.
Ehitud kuuske hoiti toas jõululaupäevast kolmekuningapäevani.

Jõulupuud Eestis

Jõulupuud välismaal

Maakõrtsid mineviku päevil

Omaaegseid kõrtsihooneid kohtame õige harva ja nendegi kallal on ajahammas teinud oma töö. Vaevalt tuleb kellelegi mõttesse et maakõrtside ehk nn. „talurahva klubide“ ajalugu ulatub neljasajale aastale. 1601. aastal andis Rootsi kuningas Karl IX käsu, et teede äärde ehitataks võõrastemaju. Eriti soojalt võtsid nimetatud korralduse vastu mõisnikud, sest sellised postijaamad-võõrastemajad olid õlle ja viina müümiseks kõige kohasemad. Mõisnikud ehitasid kõrtse sissesõiduhoove teede äärde iga paari-kolme kilomeetri peale. Nii asus näiteks Jäneda-Aegviidu vahelisel teeosal kolm kõrtsihoonet. Neist suuremateks olid Urbukse ja Nikerjärve kõrts. Killavooridel ja sõitjatel oli kombeks talvel pakasega kõrtsi keriselt kive reele soojenduseks kaasa võtta. Et joogikohti oli nii tihedalt, siis ei jõudnud isegi kaasavõetud „ahjud“ kahe kõrtsi vahemaal korralikult ära jahtuda. Maakõrtse nimetati tol ajal sakslaste poolt talurahva klubideks. Kuna külas ei käinud ajalehti, siis kõrts oli ainukeseks kohaks, kust uudiseid kuuldi. Kui jälgida ülemöödunud sajandi rahvaliikumisi ja ülestõuse mõisnike vastu, siis märkame, et need kõik olid tihedalt seotud kõrtsidega. Kõrts oli selleks keskuseks, kus algatati mõte.

Ehitusstiililt olid kõrtsihooned põllukividest ehitatud laastukatusega lobudikud. Hoone keskkohal asus uks. Jalgade puhtaks põrutamiseks oli ukse ette pandud lai põllukivi. Välisuksest vasakul pool asus nn. „saksa pool“ ja paremal „maa pool“. Kõrtsmik seisis tavaliselt rinnuli nõjatudes letil ja võttis vastu iga sisseastuja küsimuste rahega: Kust sa tuled? Kes sa ise oled? Kuhu sa lähed? Mis sa sinna lähed? Mis teie pool ka uudist? Saadud informatsiooni pidas ta hoolega meeles. Kui tulid õhtul külamehed kokku ja istusid seinte äärde pinkidele, popsutades piipe ning tellides kortli viina, siis jutustas Kõrtsi-Paks (nii olevat kutsutud Nikerjärve kõrtsmikku) neile, mis ta päeva jooksul oli läbisõitjatelt kuulnud.

Kroonik B. Russow (1520-1602) jutustab, kuidas 16. sajandil rahvast kõrtsidesse meelitati: „Juba laupäeval kogunes rahvas kirikute juurde, kus siis pühapäeva hommikuni üürgas torupill, kus tantsiti ja voolas vägijook. Hommikul mindi siis joobnuina kirikusse. Kirikus oli siis nõnda suur lärm, et vaevalt õpetaja sõnu võis kuulda. Pärast jumalateenistust algas jällegi joomine, prassimine ja isegi kaklemine ning seda kõike mõisnikkude ja pastorite heatahtlikkude ja isegi ergutavate pilkude all.“

Nupukamad usumehed hakkasid isegi kõrtsides jumalasõna saatel äri ajama. Seinale pandud isegi sildid „Olut joma, õndsaks sama, vina joma – taeva läeme“. Kõrtsi väraval seisnud sageli pastor ja manitsenud rahvast sisse astuma, et „hing hukka ei läheks ja süda patu peale ei hakkaks mõtlema“. Ei häbenetud isegi kantslist manitsemast: „Kõrtsis joomine olevat väikene mammona ohver jumala teenimisele, et õndsaks saada.“ Julgesti võib öelda, et sakslased tulles läänemeremaile, tõid kaasa usuristi, orjaahelad, viinataudi ja kõlbelise lodevuse. Ajalooliselt arvates eestlased vägijooke varem ei tundnud. Viimase osa täitsid mõdu ja koduõlle taoline alkoholist lahja humalajook.

Kogu selle jutu lõpetuseks ei tohiks unustada, et ka meil Tapal oli nii „Kondi“ kõrts kui ka „Valgma“ kõrts. Küllap käis neiski kõrtsides üsna sarnane elu, koht kus uudiseid levitati ja pea soojaks joodi.

H. Tammik kirjutab ajalehes „Edasi Kommunismile“ 1960. aastal järgmise loo:

„Kui ujumine oli jumalavallatu tegu“

Suvel, kui päike kõrvetab, ruttab igaüks, kellel vähegi mahti, otsima karastust veevoogudest. Kuid aastasajandeid tagasi oli see karistatav kui kuritegu jumala ja inimeste vastu. Ujumises nähti jõledat pattu ja kuraditeenistust. Aja jooksul arenes sellest välja mustuse ja kasimatuse lopsakas kultus. Tol ajal olid vaimse elu „arendajaiks“ kloostrid ning vaimulikud ja oli nunnakloostreid, kus ei tapetud ainustki täid, et mitte hoolitseda oma patuse keha eest. On ka arusaadav, et sama mentaliteet pidi aegamööda nakatama kõiki seltskonnakihte. Oli ju keskaegse eurooplase elu mõtteks püüd taevariigi poole ja kust pidi ta selleks võtma veel paremat eeskuju kui kloostrite „pühadelt“ vendadelt ja õdedelt. Anti isegi välja kohtulikke määrusi, et tõkestada suplemise levikut. Mis puutub seltskonna kõrgematesse kihtidesse, siis polnud võitluse terav ots sihitud nende vastu. Neil polnud aega mõelda isiklikule hügieenile. Mineviku jälgi kaotati nahalt kreemi ja puudriga ning higi ebameeldivat lõhna – rinnas kantava lillekimbuga! Teine lugu oli vaesema töötava rahvaga. Juba oma elukutse tõttu said nad sageli märjaks kas siis vihma käes olles või kalu püüdes ja nad veendusid, et vesi on enesetundele kõige parem vahend. Võitluseks pesemise, ujumise ja üldse vette mineku vastu ühinesid kõik kõnesoleva aja „targad“ pead. Isegi XVI sajandi arstid hoiatasid isalikult kõiki rumalaid ja üleannetuid inimesi vee eest, mida on soojendanud päike. Elsassi linnaarst George Pictorius kirjutas oma 1560. a. ilmunud raamatus, kuivõrd kahjulikult ja otse tapvalt mõjuvat inimesele külm jõevesi, kuna see „sulgevat higiaugud“. 1537. aastal kehtis Hamburgi Johanneumis määrus: „Kes lähevad vee juurde ning ujuvad nagu haned ja pardid, peavad kandma rasket karistust“.

Nagu sellest nähtub, oli puhtuse vastu võitlus igakülgne. Seda tegid papid kantslist, sellest rääkisid arstid, kelle kätes olid inimese tervise saladused, ja seda tuubiti juba maast madalast lastele pähe. 1548. aastal keelas Frankfurdi linnapea ujumise ja mineku Maini jõkke. Vaimulikud müristasid kantslist, et „supeluskuradi“ vastu ei andestata pihitules patte muidu kui – vaene eksinu peab andma lubaduse iialgi enam vee ligi mitte minna. Isegi Goethe jutustab „Luules ja tões“ sellest, kuivõrd pahaendelist tähelepanu tekitas asjaolu, kui ta kaks sõpra, krahvid Stollbergid, kes olid kutsutud külalisteks Lawateri juurde, suplesid katmatult Zürichis kusagil maalilises looduse rüpes asuvas järves. Lawateril ei jäänud muud üle, kui teha oma külalistele ettepanek lahkumiseks, sest nende metsik ja paganlik loomus võis selles heakombelises ja hästi korraldatud maakohas skandaali esile kutsuda. Rängemaid karistusi suplejaile oli see, kui „kurjategijale“ pandi nöör kaela ja lohistati paadi järel, kus istusid kohtunikud – inkvisaatorid. Kui inimene oli vees ja sai „märjaks nagu koer“, see oli tookordsete õigusemõistjate arusaamise järgi säärane häbiplekk, mida ei suutnud pesta enam mingi võim.

Eesti vanim trükikoda

Eesti vanim trükikoda on 1633. aastal Tallinna gümnaasiumi juures avatud trükikoda. Seal trükiti 1637. aastal esimene eesti keele grammatika. Esimest eesti kalendrisarja hakati avaldama alates 1730. aastast. 1739. aastal ilmus esimene ilukirjanduslik väljaanne („Hanso ja Mardi jut“). Arhiiviandmetest võib järeldada, et üldse avaldas Tallinna trükikoda küllalt palju rahvapärast kirjandust jm. eestikeelset trükisõna maarahvale. Alates ülemöödunud sajandi viimasest veerandist olid sealsed trükitöölised, töölisliikumise esimestes ridades. 1876. aasta streiki trükikojas võib pidada üldse esimeseks Tallinna tööliste streigiks. Oktoobrirevolutsiooni päevil valmis selles trükikojas ka „Kommunistliku partei manifest“ ning muid proletaarseid väljaandeid. Alates 1922. aastast kandis trükikoda nime „Ühiselu“. Uus periood trükikojas algas nõukogude korra kehtestamisega Eestis 1940. aastal. Seal trükiti esimesed nõukogude ajalehed, suurenes trükkimiste nimetuste arv, kasvas ka tiraaž. „Ühiselus“ hakati trükkima ajalehti „Õhtuleht“, „Sovetskaja Estonia“, „Noorte Hääl“.

Veel 1980. aastatel oli trükikoja tööliste arv 200 inimese ringis. Esimesena ENSV Kirjastuskomitee süsteemis mindi üle pakendite tootmisele, leevendamaks selle materjali põuda vabariigis. Esimesena Eestis juurutati seal raamatuplokkide termoniit-õmblus, mis tunduvalt vähendas töömahukust.

Eestikeelne raamat

1525. aastal on kirjutatud Lüübekis ladinakeelsesse protokolliraamatusse: „….. Lüübeki raad lasi konfiskeerida tünnitäie luterlikke raamatuid, samuti liivi-, läti- ja eestikeelseid missaale, selleks et nad ei mürgitaks seni veel ristiusus harimata rahvast…. Raad otsustas need turuplatsil avalikult põletada.“ Pole teada, kus ja millal see raamat trükiti, ei teata ka seda, kas ta ikka tõesti põletati, sest siiani pole sellest ainsatki eksemplari leitud. Fakt aga jääb faktiks: 500 aastat tagasi oli eestikeelne (või eestikeelset teksti sisaldav) trükitud raamat olemas.
Praeguse ajani on säilinud 1535. aastal trükitud Wanradti ja Koelli luterliku katekismuse 11 narmendavat lehte. Poolas hoitakse 1622. aastal trükitud eestikeelset teksti sisaldava „Agenda Parva“ ainsat eksemplari. Oletatakse, et XVI sajandist XVII sajandi esimese veerandini trükiti kümmekond eestikeelset teksti sisaldavat raamatut, kaks neist on säilinud, kuue kohta on aga kindlad andmed, et nad olid olemas.

Esimeseks eestlase kirjutatud teoseks võib pidada Balthasar Russowi alamsaksakeelset „Liivimaa provintsi kroonikat“ (ilmus 1578), sest Tallinna pühavaimu kiriku pastor Russow oli eestlasest veovoorimehe poeg. Esimene raamat Eestimaal trükiti Tartus aastal 1631. See oli ladinakeelne disputatsioon (väitekiri). Esimene säilinud eestikeelne aabits ilmus 1694. aastal, esimene säilinud eestikeelne kalender ehk „Tähtraamat“ anti välja 1731. aastal. Esimeseks eestikeelseks ajakirjaks võib pidada 1766 – 1767 Põltsamaal 41 „tükis“ ilmunud „Lühhikest õppetust…“, esimeseks ajaleheks aga Tartus 1. märtsil 1806. aastal ilmuma hakanud ja aasta lõpul suletud „Tarto maa rahwa Näddali-Lehte“.

Esimene eesti keeles avaldatud V.I. Lenini töö oli katkend artiklist „Likvidaatorluse likvideerimine“, mis ilmus 24.oktoobril 1909. aastal Tallinnas ajakirjas „Töö“. Esimene Lenini teos eesti keeles ilmus 1918. aastal Petrogradis ja kandis pealkirja „Nõukogude valitsuse ligemad ülesanded“, esimene eri raamatuna Eestis ilmunud Lenini teos oli 1924. aastal Tallinnas trükitud „ Lenin noortele“ („Noorsooühingute ülesanded“). Esimene Karl Marxi töö, mis ilmus eesti keeles, oli „Palgatöö ja kapital“ 1906. aastal. Karl Marxi ja Friedrich Engelsi „Kommunistliku partei manifest“ avaldati eesti keeles 1917. aastal.

Raamatuteadlane Friedrich Puksoo andmeil ilmus sõjaeelses Eestis aastail 1918 – 1940
26 000 raamatut, kokku 36 miljonit eksemplari, keskmise tiraažiga 1500. Keskmine raamat maksis 2 – 5 krooni, mis oli tol ajal töölise päevapalk.

Film

Esimest korda näidati Eestis „elavaid pilte“ 1896. a. oktoobris Tallinnas Edisoni kinetograafiga. Vendade L. ja A. Lumiere`i seade – kinematograaf – jõudis Eestisse 1897. aastal. Rändkinod näitasid välismaiseid lühifilme: kroonikat, naljapilte, armu- jm, draamasid (Tallinnas ja Tartus 1896. aastast peale enam-vähem korrapäraselt, Pärnus esimest korda 1898, Narvas 1901, Rakveres 1903, Viljandis 1904, Kuressaares 1906. aastal). Esimene paikkino asutati Tallinnas 1907. aastal, maakonnalinnades 1909 – 1911. 1908. aastal tegid Prantsuse filmifirmad Pathe, Gaumont ja Eclair Tallinnas ja 1910. aastal Pärnus dokumentaalvõtteid oma ringvaate tarbeks. Esimene teadaolev eestlasest filmimees oli tartlane J. Pääsuke, kes jäädvustas 1912 – 1914 Tartus jm. Eestis mitmesuguseid sündmusi ning saatis oma võtted ka teistesse Eesti linnadesse ja Prantsuse firmade (peamiselt Eclair`i) Moskva esindusele. Temale on omistatud vanimad Eesti arhiivides säilinud filmivõtted „Tartu linn ja ümbrus“, „Teekond läbi Setumaa“ (mõlemad 1912) ja „Ajaloolised mälestused Eestimaa minevikust“ (1913). 1913 – 1914 valmis J. Pääsukesel baltisakslaste vastane valimisvõitlust kajastav film „Karujaht Pärnumaal“, mida peetakse esimeseks eesti mängufilmiks. Tallinnas tegutsesid fotograafid vennad J. ja P. Parikas ning Th. ja K. Märska, nendega seostus ka esimese eesti filmiühingu „Estonia-film“ (1920-1932) tegevus. Ühing tegi ringvaateid (117 numbrit), õppe- ja reklaamfilme ning katsetas ka mängufilmidega; saavutus oli täispikk dokumentaalfilm „Filmikaameraga läbi Eesti“ (1924), mida näidati ka teistes Euroopa maades.

1920. aastail ja 1930. aastate alguses üritasid asjaarmastajate klubid ja väikestuudiod ärimeeste toetusel lavastada mängufilme, kuid majanduslike raskuste pärast pidid nad üksteise järel sellest loobuma. Tummfilmi ajal tehti Eestis umbes 25 mängufilmi; esimene täispikk mängufilm oli eestlaste muistset vabadusvõitlust kajastav „Mineviku varjud“ (1924, operaator K. Märska). Tehnilisest küljest lähenesid professionaalsusele operaator K. Märska 1929. aastal filmitud „Dollarid“, „Vigased pruudid“ ja „Rummu Jüri“. Näitejuhtidena olid mängufilmide lavastamisel tegevad J. Loop, B. Jaanikosk (B. Borissoff) ja B. Kusbock, mängisid asjaarmastajad ja teatrinäitlejad (B. Hansen, B. Kuuskemaa, A. Lauter, P. Pinna, P. Sepp, E. Türk). Ettevõtja ja operaatorina tegutses ka Th. Luts (film „Vahva sõdur Joosep Toots“, 1930), kuid tema küpsed tööd on tehtud Soomes, kuhu ta siirdus 1933. aastal.

Esimese Eesti helifilmi „Kuldämblik“ filmis K. Märska 1930. aastal, ta kasutas seejuures enda konstrueeritud heliseadiseid ning A. Arderi ja O. Torokoff-Tiedebergi heliplaadilaulu. Pärast ebaõnnestunud helifilmikatseid (nende hulgas Eesti ja Soome ühisfilm „Päikese lapsed“, 1932) piirduti 1930. aastail nädalaringvaadetega (esimene heliringvaade 1936), ametkondade tellimusel loodud filmidega ning populaarteaduslike ja reklaamfilmidega. Filmitootmine koondus 1930. aastate lõpus stuudiosse „Eesti Kultuurfilm“ (1934 – 1940), mis sai riigilt toetust. Väärtuse on säilitanud K. Märska dokumentaalfilmid „Vaateid Osmussaarelt“ (1936-1937), „Pühad Petseris“ (1936), „Põlevkivi“ (1938) ning ühistööna valminud „XI laulupidu“ (1938, režissöör J. Kuslap, operaatorid K. Märska, V. Parvel, N. Envald ja N. Kusmin).

Fotograafia ja fotokunst

Varasemaid andmeid fotograafiaga tegelemisest Eestis pärinevad aastast 1840. Esimene Eesti kutseline fotograaf oli C. F. W. Borchardt, kes rajas Tallinna 1844. aastal fotoateljee. Etnograafiliste fotode autorina pälvis tunnustuse C. A. Borchardt: ta fotosari „Eesti tüübid“ sai Moskva näitusel 1867. aastal suure hõbemedali. Esimene eestlasest fotoreporter R. Sachker, kes asutas 1869. aastal Tartusse fotoateljee, jäädvustas eesti rahvusliku liikumise sündmusi ja tegelasi.

Fotonäitusi on Eestis korraldatud 1890. aastast alates. Esimene kohalike fotoamatööride tööde näitus oli 1892. aastal. Tallinna fotograaf B. Lais sai 1891. ja 1892. aastal rahvusvahelisel näitusel Belgias suure kuldmedali. 1895. aastal asutati Eestimaa Fotoamatööride Ühing, mis korraldas Tallinnas 1897. ja 1898. aastal rahvusvahelise fotonäituse. Eesti rahvakunsti jäädvustajaina ja fotograafide uue põlvkonna koolitajaina on teeneid 19. ja 20. sajandi vahetusel tegutsenud fotograafidel H. Kristinil ja H. Tiidermannil.

Tolleaegseid Eesti silmapaistvamad fotokunstnikud olid vennad J. ja P. Parikas. Nende algatusel asutati 1921. aastal Eesti Fotoklubi, mille liikmete töid eksponeeriti 1921-1926 kümnetel näitustel. 1926. aasta Tallinna rahvusvahelisel fotonäitusel oli väljapanekuid 14 riigi 95 fotokunstnikult. 1927-1930 peeti Eesti-Soome fotomaavõistlusi (rändkarika võitis Eesti), 1929. aastal korraldati Tallinnas teine rahvusvaheline fotonäitus. H. Malmi algatusel asutati 1928. aastal Tallinna Fotoühing. Eesti Fotoklubi ja Tallinna Fotoühingu ühinedes moodustus 1933. aastal Tallinna Fotoklubi. Kutselised fotograafid koondusid 1936. aastal asutatud Eesti Meisterfotograafide Ühingusse.

1920.-1930. aastate Eesti fotokunsti iseloomustab impressionism. Parimad kutselised fotograafid olid peale J. ja P. Parika ning H. Malmi N. Nyländer ja A. Vinnal, amatööridest paistsid silma J. Mülber, R. Olbrei ja H. Vanaveski

Mihkel Kampmanni kooliõpikust „Eesti ajalugu“ , välja antud 1921 Tallinnas Gustav Pihlaka kirjastuses.

Katke Põhjasõja järgsest ajast

…..Sõja jälil käisid ta hirmsad kannupoisid katk ja, nälg, mis seekord rohkem ohwrid nõudsid kui iialgi enne. Poolas ja Preisimaal lahti pääsnud, ilmus katk ehk must surm, mis kopsude paistetuse läbi inimese mõne tunni jooksul suretab, kewadel 1710 otsaga Riiga, sealt mööda mereranda Pärnusse, Saaremaale, Tallinnasse, muudesse linnadesse ja maalegi. Et sõjakära eest palju rahwast linnadesse pakku põgenenud ja seal kitsastes ruumides koos elas, oli katkul hõlbus neis lõikust pidada. Riias wiis see taud 22,000 inimest hauda. Tallinnat katsuti tema eest igapidi kaitsta, peeti inimesi, kes kaugemalt tulnud, tükk maad linnast eemal sulus, siputati äädikaga ja suitsetati kadakatega. Kuid sellest hoolimata pääsis kole külaline linna. Septembrikuul 1701 laks suremine siin nii suureks, et enam ei jõutud surnuid kirja panna. Neljaks kuuks jäid kirikud lukku, peaaegu kõik õpetajad surid katku kätte ja Tallinna 20,000 elanikust jäi wast weel kümnes osa elusse. Maalgi pidas hirmus tõbi koledat lõikust. Mõned wallad surid inimestest täiesti tühjaks. Ei olnud kirik-aedades enam haudadele ruumi, ei leitud sagedasti matjaidki, waid surnukehad jäid maa peale metsloomadele saagiks. Sellest hädaajast kõneleb rahwajutt, et lüpsmatud lehmad täie udaraga möögides ja nälginud koerad huludes ümber jooksnud ning asjata enestele rawitsejaid ning peremehi otsinud. Inimesed olewat maal nii harwaks jäänud, et need, kes katku ja nälja küüsist pääsnud, inimeste jalajälgi, kus neid weel näha olnud, rõõmu pärast suudelnud.

Kirieldamata wilets oli nende elujärg, kes katku ja näljakurnast weel üle jäid. Ei olnud Sheremetjewil mitte paljas sõnakõlks, et häwitada midagi enam üle ei jäänud. Terwed linnad, nagu Tartu ja Wiljandi, peale selle Karksi, Puhja ning Põltsamaa alew, olid maapinnalt kaotatud ja nende elanikud kas wangi wiidud ehk maha tapetud. Kui Tartu kodanikud hiljem luba said Wenemaalt tagasi tulla, ehitasid nad endise linna rusudele wäiksed puust majakesed, mis kõik õlgkatustega kaetud ja suuremalt osalt ilma korstnateta. Nõnda et uuel asundusel linna nägugi ei olnud. Samasugune waesus walitses maal. Kolmkümmend aastat pärast sõja lõppu polnud maal weel kuskil kiwihooneid näha. Sõda oli suurelt osalt ka mõisnikkudel waranduse riisunud ja neile ainult mõned üksikud näljased orjad järele jätnud. Kõige wiletsam järg oli aga talurahwal. Need olid kas täiesti ilma peawarjuta jäänud ehk elasid mulla-onnides ja wiletsates pimedates hurtsikutes loomadega üheskoos. Aastad otsa olid põllud söödis seisnud, keegi neid ei harinud ega seemendanud; sõda kestis hulk aega weel edasi, ja seda, mis tänane päew loonud, wõis homme jälle uuesti rikkuda. Weel kunagi polnud mõisnikud ega talupojad majanduslikult ega kombelikult nii madalale langenud, kui selle häwitawa ja pikalise sõja puhul. Inimesed, kes elusse jäid, läksid tooreks ja laisaks, ajasid lõbu taga ja tarwitasid wägiwalda, kus jõudsid. Wiletsus oli nii suur, et mitte üksnes talupojad salgakaupa poolalasti ja nälginult paigast ei liikunud, waid ka paljude mõisnikkude lapsed lasksid enestele kerjuse-tunnistused wälja anda ja läksid armuandeid paluma……

Meie esiwanemad
Willem Reiman, kooli lugemisraamat 1915. (Kirjaviis muutmata)

Eestlased astuwad alles Läänemere hommiku kalda peal ajaloo walgusesse. Kuuendal ehk seitsmendal aastasajal pärast Kristust rändasid nemad üle Narowajõe oma praegustesse elukohtadesse. Nende eel käisid sugulaste salgad karjalased ja kurelased. Eestlased tungisid tagant peale ja wanasti tuttaw meremehelik meel ajas neid mereranda ja saartele elama. Karjalased wõtsid jaolt kitsa rannaribakese pärastise Riialahe ääres Orajõelt lõunapoole lätlaste käest omale ja asusid Salatsi, Koiwa ja Wäina kaldaid mööda ka sügawamale lätlaste maa sisse. Ajalugu nimetab seda osa liiwlasteks, sest et nad oma keelt Livvin kieleks hüüawad. Teine haru karjalasi ehk kurelasi lainetas üle wäljade Saaremaale ja kui kehw kurelaste saar ehk Kuresaar kitsaks kippus jääma, Sõrwemaalt Saare ninast üle merekaela lõuna poole, heitsid maa päriselanikud lätlased, iseäranis mere kaldal ja jõgede ääres, oma alla ja andsid elukohale Kuramaa nimeks. Praeguselt Eestimaalt läbi minnes – küll maismaad, küll weeteesid mööda edasi rühkides ja lühem ehk pikem aeg siin wiibides – jätsid nemad kohanimedes omale jäädawa mälestuse maha. Hulk kohanimesid, millel Kur- ehk Kar- aluseks, kuulutawad kurelaste ja karjalaste meie maal asumist: Kareli, Karja, Kariste, niisama Kurkund, Kurküla, Kuremaa, Kuresaare jne. Keelemurde, iseloomu, riiete ja muude märkide põhjal wõime arwata, et lõunapoolsed eestlased, kes praegu Wõru murrakut kõnelewad, wist hiljem Peipsijärwe lõunaotsa kaudu meie maale rändasid. Nad näikse pärissoomlastega kauem ühenduses olewat, kui Tallinna murdekõnelejad eestlased. Eestlased ise nimetasid endid Maa rahwaks, naabrid andsid neile nimeks Eesti rahwas. Sõna Eesti näib hommikupoolist rahwast tähendawat (Germani Ost, east.) Nõnda hüüdsid germanid oma hommikupoolseid naabreid aestideks, Läänemerd, mis neist idapool, Idamereks (Ostsee).

Kui eestlased Läänemere maile asusid, harisid nemad juba põldu. Endised kodumaa elanikud kiwi- ja brongsiajast ei olnud wist sellega tegemist teinud. Weel Läti Hindreku päiwil, kui meie esiwanemad ju pooltuhat aastat maal wiibinud, seisis suur osa Eestimaad, ikka alles põlise metsa all, mille wahel endid mädasood ja rabad laiali laotasid. Kirwega asuti metsahiiglaste kallale. Maharaiutud puudest tehti saatu, alet, ehk loodi kütist. Kändude wahelt kisti seaninaga pisut maapinda üles. Abiks seal juures olid wediksed, s. o. weised, weoloomad, hobused ehk härjad. Tulimulda heideti seeme ja sibliti karuäkkega sisse. Karuäkke paenduwad pulgad libisesid kändudest, kiwidest kergesti üle ega jäänud juurte taha kinni. Wanemad wiljaseltsid, mis külwati oliwad naerid ja oder. Hiljemalt tuli weel juurde rukis, nisu, kaer. Kõrswilja koristamiseks tarwitati terasriista lõikamiseks, olgu wikatit, mis wanades kirjades sagedasti nimetatakse, ehk sirpi, mis lõunapoolsetelt naabritelt laenati. Lõigatud wili pandi põllul rõukudesse ja kuiwatati rehes partel. Õues peksti terad wartadega peadest wälja ja jahwatati käsikiwil, soormid suruti puu-uhmrites. Panipaikadeks olid maa-alused, seestpoolt õlgedega ja kasetohuga kaetud koopad. Pärast täitmist maeti koopasuu kinni, künti üle ja külwati weel wili peale. Seda oli rahutute aegade pärast tarwis, kus aidast, mis kõrgete sammaste otsa ehitatud, wili kergesti riisujate waenlaste saagiks oleks wõinud saada. Põllutööd toimetasid naised ja orjad.

Kindlam warandus kui wiljapõllud, olid karjad, keda sõja ajal maalinnadesse või metsadesse warju wõis ajada. Kaswatati hobuseid, sarwloomi, lambaid ja kitsesid. Ka karjahoidja ustawat seltsimeest – koera – nimetatakse. Wäga wana on mesilaste pidamine metsades pakkpuudes. Mesi ei olnud mitte ainult tähtis toiduseks, waid mett ja waha tarwitati ka kaubaajamisel raha asemel, sest et rannarahwad, iseäranis saarlased, agarasti kauplesid. Raha aset täitis ka tõhu, saarma ja kobrase kallid nahad ehk nagatae. Karu, hunt, ilwes ja rebane pakkusid sooje riideid, wägew põder head nahka tarbeasjaks. Parkimist tunti wanast ajast. Lambawillast koetud rõiwast – wadmali – riisuti mereteel. Soowitawat warju karedas külmas, nimelt ka puudulikult soendatud elumajas, rehes ehk kojas, pakkusid waibad, mis kodus, wahest hobuse ja sarwloomade karwadest wildi moodi walmistati. Maitsewaks leiwakõrwaseks püüti merest räimi, lugemata järwedest ja jõgedest lõhesid ja teisi kalu. Töö- ja sõjariistadeks ja ehteasjuks uue kodumaa pinnalt metallisid ei leitud. Neid riisuti ja wahetati naabrite käest. Sepises on meie esiwanemad alati osawad ja kuulsad olnud. Nende hauad kalliste ehetega kuulutawad seda weel meie päewil. Siiski ei wõi karwapealt tõendada, mis omad sepad walmistanud, mis wõõrsilt sisse toodud.
Rahu walitses harwa maal. Mererand, kuhu eestlased olid elama asunud, olid naabritelgi alati ihaldawaks saagiks ja meie rahwal puudus tarwilik jõud, et neid jäädawalt tagasi tõrjuda, sest et weel mitte päris ja kindlat ühiswalitsust ei olnud. Rahwas jagunes maakondade kaupa erihulkadesse, kes enam ehk wähem üksteisest lahus seisid. Ainult siis kui sõjahäda tõusis, kogus maakonna wanem malewa kokku, juhatas wõitlust, jagas saaki, sobitas rahu. Muud wõimu temal ei olnud. Sõjad olid rohkem röövkäigud ehk rööwsõidud laewadega naabrite maale, ehk rööwkäikude tagasitõrjumised, kui naabrid endise wõla kättetasumiseks Eestimaale tungisid. Sõtta mindi ratsa ja jalgsi. Sõjariistadeks nimetatakse kilpi, nuia, kirwest ja mõõka, ambu, ahingit ja oda. Headest ja ilusatest sõjariistadest peeti lugu ja makseti nende eest kõrget hinda, iseäranis mõõkade eest, mis kuulsad olid. Sõjameeste kogumise paigast majast, mindi suure rüsina ja rutuga teele. Äkki ja ootamata püüti waenlase kaela langeda, et ta mahti ei leiaks wastupanemiseks kokku heita ehk waraga ühes metsadesse põgeneda. Saadi tähelepanemata waenlaste maale, siis tapeti mehed maha, naised ja lapsed wõeti wangi, kallim wara riisuti puhtaks. Pikas rongis, wangid keskel, rutati koju tagasi. Sai saak jagatud, walmistati kohe waenlase wiha wastu. Walwajad seati teede peale, kes ta lähenemist pidid teatama, puud raiuti käidawate kohtade peale ristirästi ette, et waenlase liikumist raskendada, maalinnad seati waenlase pealekippumise wastu korrale. Igal maakonnal, wahel ka igal kihelkonnal, oli kaitseks oma maalinn mädasoode taha järsu mäe otsa asutatud, kuhu raske oli ligi pääseda. Loomulise kindluse kõwenduseks aeti mitmekümne jala kõrguses mulda kuhja ehk ehitati kiwidest tsõõr, kuid ilma lubjata. Walli ääre peale tehti weel kõwa pihlapuu-aed, mille taga kaitsjad seisid. Maalinna piiras mädasoo ehk lausa wesi ümber. Ainult paarist kohast wiis kitsas sild ja wäraw linna. Tsõõri taga seisawad puumajad ja keset linna sügaw kaew. Hädaajal otsis linnast terwe ümberkaudne rahwas oma peredega, loomadega ja muu waraga warju. Kaotasid mehed lahingu, siis põgenesid nemadki siia ja kaitsesid siit omakseid, kiwiloopimisega, palkide wiskamise ja odadega. Tuldi waenlase kindluse alla, siis katsuti mullawall alt ära õõnistada, et ta ümber kukuks, ehk püüti puusein walli peal põlema süüdata. Alles pärastpoole õppisid eestlased kiwiwiskamise masinaid ehitama ja tarwitama. Sõjas surra oli mehe ülem au, sõjasurmal suurem ilu.
Surm ei kaota elu mitte ära. Elu kestab teinepool hauda edasi. See oli meie esiwanematel kindel. Wanemal ajal usuti, et hingel pärast surma muud eluaset ei ole, kui see, kus surnu ihu magas. See oli kurblik warjuelu, ilma rõõmuta, ilma lootuseta. Tooni hoidis oma pere abil surnud hinged kalmudes kinni. Ainult walgusesära nende kurwas põlwes oli hingedeaeg, kus nad 9 päewa wanas kodus tohtisid käia ja kus neid omaksed rohke roaga wastu wõtsid. Alles hilisem aeg tunneb surmawalda, Toonelat, kuhu surnute hinged kokku koguti. Weel hilisem ajajärk jagab surmawalla kaheks: kuna õndsate hinged taewas õnneelu maitsewad, waewatakse kurje põrgus. Muidu sündis kättemaksmine juba selles maailmas vääramata õiguse põhjal. Kuida külw, nõnda lõikus. Jumalad, s.o. need, kel rohkesti jume, jõudu, õnne on, jagawad oma austajatele isiklikult kõike head. Wanaisa, Uku ehk Taara walitses wägewa käewarrega maad ja taewast. Wanaisal oli selle pärast iga talu õues oma püha Uku kiwi, iga talu aidas oma Uku wakk, kuhu tähtsatel elujuhtumistel andid wiidi. Wanaisa kõrwal walitses wetewana Ahti, kuna Tabowane metsi ja metsaloomi kaitses. Peale selle arwasid esiwanemad, et iga loodusewäe ja loodud asja taga hing, waim, haldjas, elab ja neid warjas. Haldjatel öeldi ka inimese kohta mõju olewat. Head haldjad jagasid abi ja saatsid õnne neile, kellest neil meelehea oli, kuna iga kahju maailmas kurjade haldjate tööks peeti, kelle elukoht mõnes puus ehk hiies, järwes ehk jões, künkas ehk kiwi all oli, ja keda nii kergesti ja sagedasti wõis pahandada. Ka haldjaid püüti andidega inimeste wastu lahkeks pöörda ehk lausumise abil nende wiha jõuetuks teha, aga neid ei austatud mitte. Ühesõnaga võime esiwanemate usku animismuseks ehk waimude usuks nimetada. Abielu peeti au sees ja abielurikkumist loeti tulitööks, ehk küll mees naist wanemate käest ostis ehk wäewallaga riisus. Wanemate au seisis kõrgemal kui laste tarkus, emaarmastus ajas lõhnavaid õisi ja tänumeel wanemate wastu kestis ka weel siis, kui kullerkupud neil juba kalmu peal kaswasid. Wargus oli tundmata asi, mehe sõna ja tõotus seisis kõikumata kindel. Rahwa wanad mälestused kuulutawad weel meie põlwele heleda häälega esiwanemate kõrgeid meeleomadusi.

Kuidas vargaid vanasti nuheldi.

„Agu“, Nr. 24, 14. juunil 1924
(II aastakäik)

Vargus oli juba muiste tuttav pahe, mille vastu valjude karistustega võideldi. Karistused jagunesid mitmesse liiki. Ikka määras suurema karistuse varastatud eseme väärtus ja kui mitmekordse varguse eest vargal vastutada.

Vanemal ajal seisid kallima kui 8-shillingilise asja varguse nuhtluseks mehed võllas. Varastas naisterahvas nii kalli hinna väärtuses, mõistis kohus naisterahva elusalt hauda ta „naiseliku au pärast“. Hiljemini tõmmati meesterahvas võlla, kui varastatud omanduse hind 5 kuldkuldeni peale tõusis, naisterahval aga löödi mõõgaga pea otsast.

Nagu Nottbeck seletab (Criminalchronik Revals, l. 34), anti vähemate varguste puhul esimese korra ihunuhtlust, teise korra ihunuhtlust kaagil, kolmanda korra samasugust nuhtlust, kuid ühtlasi põletati märk peale ja varas aeti linnast välja, kusjuures teatati, et süüdlast järgmisel korral surmanuhtlus ootab. Alati ei peetud ometi sellest järjekorrast kinni, vaid varast tabas juba palju varemini surmanuhtlus.

Ülepea tuleb tähendada, et ehk küll varastel teada, et korduva ehk suuremahinnalise varguse puhul neid surm ootas, ei suutnud see teadmine neid ometi tagasi hoida kätt võõra varanduse järele ülekohtusel omandamisel välja sirutada. Igas linnas nähti vargaid sagedasti võllas rippuvat, vahel mitu korraga, kuid ometi ei kadunud vargused. Maalgi annavad võllamäed ehk muud võllakohad tunnistust endistest võllastest, kus kõige sagedamini vargad kõlkusid; mõista muidugi anti seal ka röövlitele ja mõrtsukatele aset. Vaevalt mõtleb meie päeval Võlla valla nime kuuldes keegi enam selle peale, et nimi endist võllast meele tuletab. Võlla vallas – mõisa juure arvatud – oli koht, kus peaasjalikult vargad oma süüd pidid lepitama. Teisal ei ole endistest võllastest enam mingisuguseid mälestusi järele jäänud.

Tallinna linnavalitsuse arhiivis leidub väga rohkesti teateid varaste ja nende nuhtlemise kohta vanemal ajal. Olgu eelpool selle kohta mõned teated avaldatud.

Kesknädalal enne küünlapäeva 1438. a. poodi Tallinnas korraga kaks varast võlla. Üks oli Peeter Vlyns, see oli Luudeke Kärme naise õelt 9 ferdingi varastanud, teine, eestlane Hans, oma peremehelt Dönhof Kallelt kirve, käterätiku ja piigi. Selle varguse pärast laskis Dönhof Kalle mehe võlla puua.

1438. a. laupäeval enne mihklipäeva poodi Tallinnas jälle kaks varast korraga võlla. Üks, Niklas, Viiburist pärit rätsepp, varastanud saunas kuue, teine, eestlane Melo (= Mällo), Virumaalt, varastanud 5 kannu, kuue ja kasti mitmesuguseid asju linnas.

1438. a. paastu teisel laupäeval tõmmati keegi Kiida mees kuue varguse pärast võlla. Enne seda sai ta veel ihunuhtlust.

1464. a. maeti Tallinnas üks naisterahvas elusalt maha, kes oli varastanud ühest kohast mantlid ja teisest linte.

1495. a. kesknädalal pärast pühade päeva poodi varas Hans üles, kes, nagu ta ise üles tunnistas, teiselt vargalt joomise puhul 70 kuldnat varastanud. Teda piinati kolm korda, enne kui ta süü üles tunnistas.

1500. a. mõisteti üks naisterahvas varguse pärast surma. 9 kodanikku palusid ta eest; seepärast ei maetud teda elusalt maha, vaid hukati mõõgaga ära. Selle asemel maeti kaks aastat hiljemini teine naisterahvas varguse pärast elusalt maha. Enne mahamatmist pidi see naisterahvas 32 nädalat vangis istuma. Saadi teada, et see naisterahvas raskejalgne oli. Vana seaduse järele ei saadetud niisugusel puhul surmaotsust täide enne lapse sünnitamist.

1650. a. kaebas maanõunik Taube Riisiperest oma sulase Gustav Kaarli poja varguse pärast kohtusse. Tallinnas mõistetakse süüdlane võlla.

1667. a. on Jürgen Sifferson ja Sibbi Sibbisohn (= Sibi Sibipoeg) varguse pärast ühel ajal kohtu all. Mõlemad mõistetakse poomissurma.

1686. a. puuakse Jürgen Rein võlla. Ta kohta öeldakse, et ta kolm korda kaagis vitsu saanud, talle varga märk ihusse põletatud, ta linnast välja aetud ja talle kuulutatud, et ta järgmise varguse puhul võlla satub. Hoiatus ei hoidnud meest ometi varguselt tagasi.

Varemal ajal käis poomise eel peks ja kõrva äralõikamine. Nii teatatakse 1465. a., et ühe kõrvaga Matias Susi varguse pärast kaagi all peksa saanud. Paar aastat pärast seda kõneldakse jälle vargast, kelle ühe kõrva meister Hermann varguse pärast ära lõiganud; see oli uuesti midagi varastanud ja 6 kuldna eest ära müünud. See varas tõmmati võlla. Niisama sünnib 1476. a. vargaga, kelle nimi Matias Hap; see oli varem kaagi all peksa saanud, kõrvast ilma jäänud ja linnast välja aetud, kuid tuli uuesti linna tagasi ja varastas vaeselt mehelt kuuri alt 2 vesti, särgi ja paar kotti.

Võllas ootas sedagi, kes pettuse teel võõrast varandust omandas. 1552. a. paiku võttis keegi laevakapten laevatäie soola Norra viia. Muhu saare juure jõudes laskis ta 22 kotti soola saarele viia ja müüs hiljemini need soolakotid Viiburisse. Soola omanikkudele seletas kapten, laev saanud merel viga ja kapten lasknud muist kotte merde heita. Pettus tuli ometi ilmsi, kapten kutsuti kohtusse teo eest vastust andma ja kohus mõistis kapteni võlla.

Saagu neist näitustest. Varguse lugusid leidub väga palju Tallinna linnakohtu protokollides, aga suuremate ja korduvate varguste puhul kohtab vargaid ikka pea ühesugune nuhtlus.

Olgu veel tähendatud, et timuka ametki timukast ennast surma eest ei suutnud päästa. Nagu tuttav, said timukateks tavalisesti kuritegijad, kellele kas elu kingiti ehk suur nuhtlus ära jäeti, kuid selle eest pidid nad kohtu käsu peale kurjategijaid karistama ja teise ilma saatma. Tallinnas, kus timukal rohkem tööd, sai timukas enesele sulasegi või, nagu näha, vahel koguni kaks. Tallinnas sattusid 12. mail 1699. a. kaks timuka sulast korraga varguse pärast kohtu alla. Üks sulane Hans Frisch tunnistas piinapingil üles, et ta linnas 17 vargust toime pannud. Teine sulane Heinrich Matthies oli Frischil 6 korda varguse puhul abiks olnud. Et teiste kuritegijate teise ilma saatmine timukasulaseid ei ole suutnud panna meelt parandama, mõistab kohus nad mõlemad muile kurjategijatele hoiatuseks „kivivõllasse“ ülespoodavateks.

Külaliste vastuvõtmisest.
„Taluperenaine“, II. aastakäik, 1928, Nr. 6

Pühade eel valmistub pea iga talu külaliste vastuvõtuks.

Selles ettevalmistuses on kahtlemata palju südamlikkust, rõõmsat meeleolu ja ootamise ärevust, ei puudu ka tõrelemist, mida aga üldises tuhinas üksteisele pahaks ei panda.

On ju pühad talus rohkem pühad kui kusagil mujal ja toovad suurimat vaheldust maa ühetaolisse argipäeva ellu.
Kahtlemata on see südamlikkus ja otsekohesus, millega koheldakse talus oodatavaid külalisi, enam väärt kui paljaste lihvitud kommete all sageli peituv ainus külmus talu koduselt sooja õhkkonna asemel.

Seda koduselt sooja tundmust võib aga külalises veel enam rõhutada, kui külaliste vastuvõtul oma rõõmu ja häädmeelt üksinda eneses ei tunta, vaid seda ka külalisele juba esimesest pilgust pääle millegagi avaldatakse.
Kuidas seda avaldada ei ole peenetundelisele perenaisele mitte ükskõik.

Oma tunnete avaldamisel oleme sageli liig tagasihoidlikud, eriti häämeele ja õrnuse avaldamisel, kuna aga pahameele või viha tunnete avaldamisel ollakse sageli liialt aktiivne.

Millega teeksime oma oodatud külalisele tema saabumise juba esimesest silmapilgust koduselt meeldivaks?
Oleks vist ülearune meelde tuletada, et oodatud külalisele minnakse juba välisuksele vastu, öeldakse talle tere tulemast ja võetakse ta nii öelda oma majja vastu.

Aga siiski, kui sagedasti on külaline pidanud etendama sissetungija osa majja, kus perenaisel ei ole viisiks külalistele juba eeskojas vastu minna, ehk kui omal võimalik ei olnud, siis kedagi teist külalisele vastu saata.
Oletame, et külaline oli võõras, kes esimest korda tulnud ja maja kombeid ei tunne ja et majal oli rohkem sissekäike kui üks. Sõidutaja jääb muidugi hobust rakkest võtma ja külaline otsib samal ajal sissepääsu majja.
Et pererahvale mitte ebamugavusi sünnitada, valib külaline muidugi puhtama sissekäigu. Kuid see on lukustatud, trepp rohtunud, või talvel värske lumega kaetud, mis pole nii puutumata hoitud mitte külalise ooteks, et see esimesena omad värsked jäljed maja auks ja iluks sellele puhtale vaibale vajutaks ja lume ukse käeraualt maha raputaks. Ei, see uks pole üldse lahti käinudki sest ajast kui ta sinna ette pandi. Külaline läheb siis muidugi pettunult ja pisut piinlikkust tundes oma sissemurdmise katsest järgmise sissekäigu juurde.
Siin leiab ta eeskojas harilikult 2 ehk 3 ust ja oletame, et ühtki neist koputamise pääle ei avatud, sest pererahvas võis olla kusagil tagapool. Mõnel pool peetakse koputamist isegi halpimiseks ehk niisama naljategemiseks, ega vastata sellele üldse ehk hüütakse oma töö juurest nalja toonil mõni lause vastuseks, mis ei tarvitse olla sugugi viisakas sisse palumine või ukse avamine.

Vastust saamata ei vali külaline esimeseks sisse tormamiseks mitte seda kõige määrdunumat ust ega läve, kuhu viib kõige rohkem poriseid jälgi väljast, vaid ta avab puhtama ukse, mille värv pole veel poriga kattunud ning satub sahvrisse. Nüüd tal on juba tõsiselt piinlik, et tungis ruumi, kuhu harilikult ühegi külalise jalg ei tohiks minna.

Kui külaline lõpuks oma ümbereksimiste järele satub õigesse kohta, leiab ta järgnevas ruumis inimesi, kellele ta peab muidugi juurde minema igale üksikult, neid teretama. Siis hiljem veel kusagilt kolmandast ruumist leidma seni veel kohtamata nägusid.

Söögilauas ei tutvustata talle uusi juurdetulejaid üldse. Inimesi ise ülesotsides ei teagi ta alul sageli, kes on peremees, kes perenaine, kes peretütar, kes poeg, või sulane. Asjaosalised ei võta ise ka vaevaks endid tutvustada ega külalist informeerida.

Kui palju kodusem ja otse meeltülendav oleks olnud külalisele seesuguse piinliku sissetungimise asemel olla rõõmuhüüetega vastu võetud, kui mitte õuel, siis vähemalt välisuksel ja lahketest võõraste vastuvõtlikkudest kätest sisse juhatatud, ning vabastatud juba kohe esimesel tervitamisel kõigist koormavatest esemetest, pakkidest ja üleriietest. Perenaine, või perekonnaliige kes tulijat tundis, oleks temale tutvustanud kõik teised sääljuures mitte nimetamata jättes kes perenaine, ema, isa, keda korralikus perekonnas ikka esimesena tutvustatakse.

Võõrastetuba on küll kõige ideaalsem, mis teeb külalisele olemise kõige paremini koduseks. Perenaisel on hästi sisseseatud võõrastetuba suureks kergenduseks külalise ajaviite eest hoolitsemisel. Suuremates taludes, kui pole selleks just mõnda alati ootevalmis võõrastetuba, püütagu külalise tulekuks vähemalt mõni tuba selleks otstarbeks korda seada. Võõrastetuba olgu tingimata puhas, puhta voodiga, pesulauaga, peegliga ja lauaga, kus pääl puhas joogivesi ja tarvilikud kirjutusabinõud. Ei tohi puududa ka kimp lilli ehk talvel männioksi. Muidugi ei pea külaliste tulekul võõrastetoa sisseseadmiseks kohe hakkama uut elumaja ehitama ega ette võtma mõnd sisse- või juurdeehitamist. Pidagem meeles, et ükski mõistlik külaline ei soovi oma tulekuga teha pererahvale raskusi. Niipea kui ta seda märkab, tahab ta kaduda.

Võõrastetuba juhatatakse külalisele varsti pääle esimest kõnetlust, et ta end sääl võiks korraldada, eriti kui ta on tulnud pikemalt teekonnalt. Selle puudumisel aga võimaldatakse külalisele mõnes kõrvalisemas toas end korraldada.

Kui külaline oma tulekust on teatanud, siis korralda midagi söögipoolist juba enne valmis. Kui lõuna- või õhtusöögini on veel palju aega, siis maitseb külalisele väikese ootena kohv või piim võileibadega väga kosutavalt, eriti kaugelt tulnule. Ta meeleolu on kogu aeg jumalik ja ta toob tallu enesega elevust ja hääd tuju.
Hilja oleks ja perenaisele eneselegi tülitav, kui ta veel külalise saabumisel peaks hakkama kohvi keetma või praadima. Seda oodates hakkab külalisel kindlasti igav, eriti, kui sa oled sunnitud teda juba alul üksi jätma. Ootamata külalise tulekul on see paratamata, kuid täiesti lubamata oodatud külalise tulekul.

Paljudes meie taludes antakse veel külalisele „külalisetoitu“ teises toas, kus ta peab sööma üksinda samal ajal kui perekond sööb kõrval toas perelauas. See võte on ajast ja arust. Ei maitse talus kusagil söök nii hää kui pikas perelauas, kus arvurikas isukas tööpere võõrale kohe pidulikult koduse meeleolu loob. Tahaks ometi loota, et „Taluperenaise“ lugeja perele söök juba nii puhtalt lauale antakse, et sinna igal ajal võib külalise juurde kutsuda. Keeruline toidusedel ega toitude hulk pole tähtis, vaid puhas ja korralik ettekandmine. Võib kindel olla, et sääl talus veel taldrikuid ega kahvleid ei tarvitata, kus külaline üksinda eraldi lauda pannakse.

Kui siiski mõnesugustel põhjustel oled sunnitud külalist eraldi lauda kutsuma, siis ole ise temale lauanaabriks.
Kuigi ei ole võimalik pidada võõrastetuba, siiski on kindlasti igas talus võimalik soetada külalisevoodi, voodi, mis seisaks ainult külalise ootel, puhta pesuga, korralikkude riietega. Ärgu puudugu kaks lina, sest ei ole mõnus külalisel magada tekiga, mille all puudub lina. See jätab tunde, nagu peaksid omale selga ajama võõra pesu, mida keegi teine enne tarvitanud.

Lahkudes külaline tänab perenaist ja jätab perekonnaliikmed jumalaga juba enne üleriiete selga panemist. Mõjuvatel põhjustel äraolevatele perekonna liigetele palutakse edasi anda tervitusi.

Üleriietes ja pakk käes pererahvast jumalaga jätta oleks inetu külalise poolt. Veel inetum oleks majarahva poolt lubada külalisel ise oma pakke välja kanda. Kergendagem külalise vaeva vähemalt niikaua, kuni ta viibib teie katuse all. Tal tuleb oma pakkidega pikal teekonnal niikuinii veel küllalt tegemist.

Majarahvas saadab külalist ärasõidul välisukseni või sõidukini.

Soov perenaise poolt, et külaline oma ärasõitu veel mõneks päevaks pikendaks, on külalisele kindlaks tõenduseks, et tema külastamist on võetud häätahtlikult.

Kui külaline on naisterahvas, siis võidakse temale kaasa anda perenaise või peretütre poolt maitsekas kimp lilli. Muidugi võivad need olla ainult parimad talu lillepeenralt. Aga ka maitsekas kimp looduslikkudest lilledest on sama hästi omal kohal. Kui härrale lilli antakse samal määral, siis võidakse teda kergesti kosjakandidaadiks pidada. Küll aga sobib härrale nööpauku väike meeldiv õieke peretütre poolt.

Külalisele, kes asub pikale teele, sobib anda kaasa pakikene ideaalselt pakitud võileibadega.

Lillede andmine jäägu siiski rohkem meeldivuse ja tunnete avaldamiseks, seega mitte tingimata reegliks kõigi külaliste jaoks, nagu seda on saatmine ukseni, milleta iga võõras tunneks end olevat majast välja visatud.
Kui külalise ase on tehtud lakas värskelt lõhnavates heintes, mis suvel soojaga võib pakkuda külalisele suurimat mõnu, kuigi mitte igale, siis ei tohi see olla kusagil veise- ega sealauda pääl ega ka tolmunud toapäälsel (pööningul) kusagil koli ja kraami vahel, vaid selleks sobib kõige paremini väikse puhta aida päälne värskete heintega, missuguseid kõrvalhooneid leidub iga talu õuel.

Aga kui sa omast armsast külalisest tahad lahti saada juba esimese öö järele, siis aseta ta magama toolidele, millele lisaks vastu seina paned veel kolmejalgse pingi, mis alati ei tarvitse toolidega ühekõrgune olla, ning laotad sellele haiseva koitanud kasuka, selle üle lina ja tekk (kahe lina vahel magamine on külalise jaoks ülearune luksus). Kui sa siis veel öösel seina pragudest oma koduloomade parved külalise väsinud kontide kallale lased, siis võid tagajärgedes päris kindel olla: ta ei tule enam kunagi tagasi. Viimane abinõu on siiski kõige radikaalsem. Ta muudab ka peretütre enese kõige mugavama sulgpehme voodi väljakannatamatuks põrguks külalise jaoks. Oma inimestega olevat need loomad leplikumad, või ollakse nendega harjunud. Harilikult vaikivad ka külalised selle üle nii, et seda abinõu võid julgesti veel paljude teiste juures proovida. Kui palju teaksid sellest jutustada meie rändavad kontrollassistendid ja instruktorid!

Millega täita päevi teie kalli külalise võõrsiloleku ajal?

Selles on ühepalju kohustusi mõlemal poolel, et ei oleks külalisele igav, ega pererahvale tüütav.
Teatavat huvi pakub teie külalisele kahtlemata teie talu, teie tööd ja uuendused talus. Nende näitamisel oldagu siiski küllalt tagasihoidlik, sest teile armsaks saanud kartulipõllud või kultuursood, teie huvitavad plaanid ja tulevikukavatsused ei tarvitse samavõrra huvitavad olla teie külalisele. Viisakas külaline jälgib kahtlemata teie seletusi põllul ja laudas, kuigi ta vast parema meelega viibiks samal ajal kusagil metsas, jõe ääres, või hullaks aias teie jõmpsikatega.

Töödest osavõtmine olgu külalisele vaba ja sündigu tema enese tahtmisel. Miski ei tohi segada teie külalise mugavat olemist.

Majas valitsegu külalise säälviibimise ajal hää toon ja täielik vaherahu. Kõik teravused ja nääklemised jäägu vähemalt sel ajal täiesti kõrvale.

Ei teeks viga, kui see vaherahu ka pääle külalise lahkumist edasi kestaks. Esialgu vähemalt võiksid külastamise silmapilgud olla eelharjutusteks püsivale kodusele rahule ja sündsale toonile ka oma koduses perekonnas.

Seebikeetmine

Märtsis 1929 kirjeldab ajakiri “TALUPERENAINE”, kuidas käis kodune seebikeetmine.

Seebiks kõlbawad kõik raswajäänused. Hoolas perenaine ei lase midagi hukka minna, waid kogub kokku kõik raswajätted, nagu raswakõrned, seakamarad jne. ning kasutab nad seebikeetmiseks. Kõige rohkem aga kogub seebiraswa tapmiste puhul, kus pannakse kõik halwemad raswaosad, mis toiduks kõlbmatud, seebiraswa hulka. Ka lõpnud loomade, pääle nende, kes lõpnud nakkushaigustesse ning tulewad täielikult häwitada, rasw kõlbab wäga hästi seebiks. Paljud perenaised panewad ka seasooled ja seamao seebiraswa hulka. Ekslik on aga arwamine, et neist saab seepi. Siin wõiksid kõnesse tulla ainult hästi raswased sooled. Wiimastest saame aga parimaid weriworste ja magu wõime samuti tarwitada toiduks. Mida selgem rasw, seda wäljaandlikum on ta seebiks, kuna lihaosad kulutawad asjatult seebikiwi, sest ainult raswaosadest saab seepi. Mida puhtam ja walgem on rasw, seda ilusam ja walgem saab seep. Mustemast raswast, samuti ka raswasest lihast keedetud seep on mustem ja kõlbab ainult pesupesemiseks. On soovitaw keeta seepi wärskest raswast. Pikaldane seebiraswa kogumine pole kunagi kasulik, ega nüüd, kus seebi keetmine seebikiwi abil nii hõlpus, pole enam sugugi tarwilik. Wanasti, kus seepi keedeti libedaga, oli see arusaadaw, et aasta otsa koguti raswa ja kewadel soojade ilmadega, aprilli wõi mai kuus, wõeti ette seebikeetmine, kuna seebilibeda walmistamine oli wäga tülikas töö, iseäranis veel külmal ajal. Keetes kiwiga seepi, ei tarwitse enam koguda suuremat hulka raswa, waid selle wõib keeta seebiks igal aastaajal, mil aga jatkub aega selleks. Kogudes raswa kauemat aega, läheb osa sellest kaotsi sest rasw läheb sagedasti halwaks, nii et ussid tekiwad sisse. Wiimased aga raiskawad osa raswast enda ülalpidamiseks, seebikiwi ei söö neid ka ja nad jääwad terwetena seebisse, wõi paremal juhul, hangunud seebi külge rippuma. Osa raswa langeb ka hiirtele ja rottidele saagiks, wõi olgu siis, et rasw hoitakse alal wäga kindlas nõus. Halwaksminemise wasta wõib soolata seebiraswa, aga liigsool pole seebile kasulik, kuna teeb seebi kergeks ja kuiwaks. Talwel külmaga seisab rasw ka soolamatult.

Seebikeetmiseks on kõige kohasem lihtne malmpada. Keedunõu olgu awar, sest seep kipub kergesti üle keema. Nõu suurus oleneb muidugi raswa hulgast. Näiteks kolme pangelises pajas wõib lahedasti keeta paarkümmend naela raswa seebiks. Enne keetmist kaalutagu rasw, et teaks, kui palju läheb kiwi. Kiwi muretsetagu just keetmise eel, sest seistes kaua kodus, kipub ta sulama, iseäranis soojemal ajal. Seebikiwiga, kui kange sööja ainega, käidagu wäga ettewaatlikult ümber, wastasel korral wõib kergesti juhtuda raskeid õnnetusi. Iga kahe kilogrammi raswa ehk viie naela raswa kohta kulub 409 grammi seebikiwi. Keetmiseks wõetagu pehmet wett wõi weel parem libedat, sest keetes seepi kõwa weega kulub seebikiwi rohkem. On libe hästi kange, hääst kasepuutuhast, siis kulub seebikiwi märksa wähem, wõib wõtta kogunisti kolme kilogrammi raswa kohta üks nael seebikiwi. Wett wõi libedat pannakse iga naela raswa kohta umbes üks liiter. Raswa keedetakse weega üks tund, siis lisatakse seebikiwi. Wiimast ei wõi panna korraga sisse, sest kiwi ajab seebi wäga wahutama, mistõttu ta kergesti wõib keeda üle. Kiwi pandagu seebisse wäiksemate osade kaupa, umbes iga 15 minuti järele, selle järgi, kuidas eelmine osa sulanud. Seebikiwi lõhkumist toimetatagu ettewaatlikult, et killud ei lendaks silma. Kiwi kaetagu paksema paberiga ja jagatagu ta noa abil, millele lüüakse wasaraga pääle, wäiksemateks tükkideks. Seepi keedetagu kogu aeg wäikesel tulel ja alates sellest silmapilgust, mil pandi sisse esimene osa seebikiwist, liigutatagu teda alatasa puumõlaga et seep ei keeks üle ja kiwi paremini sulaks.

Nelipühi, kaskedepüha ehk suwistepüha
Päevaleht 08.06.1935

Suwistepühi hüütakse seepärast nelipühiks, et wanasti pühitseti või peeti tähendatud pühi neli päewa. Hüüti wanasti nelipühi ka meiupühadeks. Meiud tähendawad maipuud ehk kasepuud. Juba meie esiisad kauges minewikus olid arwamusel, et sinna majja ei ilmu õnne ega edu, kus pole suwistepüha ajal kaski. Peretütred ümbritsesid oma sängid kaskedega, et suwe kestel oleks wäljawaateid meheleminekuks. Peremees püstitas kased elamu ukse kõrvale, mõnikord ka õuewärawa juurde. Nelipühi kask peab tooma õnnistust põllule ja karjale. Eesti Rahvaluule Arhiivist saadud andmetel tähendasid nelipühi kased ka õnne ja ebaõnnestumist armastuses. Mitmel pool walitses komme, et peigmees pidi pruudile kase koju wiima. Sealjuures oli siis neiul peamurdmist, milline peig talle kase saatis. Kaske kasutati armastuse kindlaksmäärajana. Öeldi, et kui armastad üht neidu ja tahad sa teada, kas ta sind ka wastu armastab, siis wii üks noor kask tema akna alla püsti. Leiab teda neiu hommikul üles tõustes ja lükkab ta maha, siis läheb sinu armastus hukka. Kui neiu aga puu tuppa wiib, siis armastab ta sind. Seda katset pidi suwistepüha laupäeval tegema. Oli ka teiswiisi teadasaamist, kas neiu sind wastu wõtab, nimelt wiis poiss suwistepühade laupäewa õhtul sellele tüdrukule, kes talle meeldis, kase ukse taha. Kui hommikul oli kasele wöö ümber köidetud, oli wastu wõetud, kui ei, siis mitte.

Neiud aga püüdsid nelipühadel endale tulewasi peige hankida linnupesade otsimisega. Öeldi, et kes esimesel nelipühipäewal linnupesa leiab, see saab sel aastal mehele. Mõnes kandis jällegi kutsututi nelipühi munadepühadeks, nagu lihawõttegipühigi. Seda seepärast, et siis kanamune keedetakse ja süüakse. Ka kalamehed on endale nelipühadel kalaõnne püüdnud saada. Kalamees läks esimesel nelipühipäewal kiriku niipea, kui saksad wälja tulid ja punus mõrda sel ajal, kui rahwas kirikuuksest sisse tungis. Seda tehti selleks, et kalad ka nõnda mõrda läheksid kui rahwas kirikusse.

Lõppeks weel üksikuid huwitawaid kombeid ja ennustusi. Nelipühi esimesel hommikul ärgu pühitagu elutube, et pühawaim tuppa wõiks tulla, pühitakse tuba, siis pahandab see pühawaimu. Suwistepüha ajal käidi rukkipõllu kõrwal magamas ja tantsimas, arwati, et siis saab palju rukkeid. Kui suwistepühade õhtul mingit kolinat kuulda on, ja kes seda kõigepealt kuuleb, see sureb warsti ära.

Sellased pühadekohustused on nüüdseks ajaks kadunud, kaskede toomine on aga jäänud. Nelipühi laupäewal tuuakse linna tuhandeid noori kaski müügile ja linlased katsuwad oma kitsale korterile seega anda kewadilme, et püstitawad nurka kase, mille tüvi pistetakse sageli weenõusse, et puulehed ei närtsiks nii ruttu.

Suwistepühad on õieti suured rahwarändamispäewad maale ja loodusesse. Kui ilmad ilusad, siis kümneid tuhandeid linlasi sõidab linnast wälja. On ju loodus ka ilusamas õieehtes, ööd valged ja päewad päikeseküllased.

Kuidas kohvipuu leiti
Virumaa Teataja 07.08.1998, Andres Pulver.

Sellest jutustab oma kirjades pastorihärra Otto Wilhelm Masing. See olla juhtunud nii: „Nägid ükskord õitselised araabiamaal kitsi ühe väikese puukese kallal närivat ja tema lehti söövat ja peagi pärast seda hüppavat ja kargavat, kui oleksid pööraseks ja hulluks läinud, aga teised kitsed, kes mitte puu kallal käinud, olid kõik rahulisti maas. Mõtlesid kohe õitselised, et selle puu koore ja lehe ramm lojused nõnda ärksaks ja elavaks teinud, et ei kestnud kargamata ega hüppamata paigal seista. Läksid siis ise katsuma, kuidas nende enestega lugu pidi minema, kui selle puu koort ja lehti mekiksid. Võtsid siis suhu, närisid ja tundsid kohe une lahkuvat ja kõik meeled ärksaks saavat. Rääkisid seda teistele ja jooksis kõla peagi läbi kogu araabiamaa, et niisugune puu leitud, mis une ära ajab, kui tarvis valvata. Hakati teda siis istutama ja suure murega harima.“

Kõige tähtsam ja laiemalt kultiveeritav kohvipuu, mis pärineb Etioopia mägismaalt, kuid kultiveerima hakati teda XV sajandil Araabia poolsaare lõunaosas. Kohvikeetmine levis sealt kiiresti Türgisse ja mujale Lähis-Itta. 1616. aastal toodi kohvi esmakordselt Euroopasse – Veneetsiasse. Eestisse saabus kohv XVII sajani lõpul.

Kuidas vanasti suitsetamise vastu võideldi.
Virumaa Teataja 07.08.1998, Andres Pulver, suitsetaja.

Paavst pani suitsetajad kirikuvande alla.

Tubakasuitsetamine saabus Euroopasse koos Ameerikast naasnud Kolumbusega ja muutus kiiresti ülipopulaarseks. Tänapäeval nimetatakse suitsetamist juba meie päevade katkuks ja kohati veel hulleminigi. Ilmselt ei vaidle isegi kõige paadunum suitsetaja vastu väitele, et suitsetamine on tervisele kahjulik, kuid ega ta siis veel sellepärast suitsetamisest loobu.

Sajandeid tagasi kuulutati suitsetajad aga lausa kriminaalkurjategijateks ning paavst Urbanus VII pani nad isegi kirikuvande alla. Aastad veeresid ja suitsetamise kuritegelikkus unustati, kuid kohati lõi see veel isegi sadakond aastat tagasi välja. 1884. aastal kirjutas ajaleht „Virulane“: „Praegune Abessinia kuningas Johannes on nii tuliwihakas tubaka waenlane, et teist tema sarnast wist küll asjata maailmast wõib otsida. Kuna Euroopa riigid tubaka suitsetamist suureks sissetulemise hallikaks tarwitawad, tahab Abessinia Johannes tubaka pruukimist omast riigist nii käreda nuhtlusega ära häwitada, et tema 1879. aastal tubaka suitsutajatel ninad ja huuled ära laskis leigata.“

Kui meie praegu tollases Abessinias ehk praeguse nimega Etioopias elaksime, siis peaks suur osa meist ilma ninata ja huulteta ringi käima. Peaaegu sama lugu oli ka keskaegsel Venemaal, kus suitsetajaid karistati 60 kepihoobiga, teistkordsel vahelejäämisel lõigati neil aga nina ja kõrvad peast. Prantsusmaal nii karmid ei oldud, seal said suitsetajad lihtsalt piitsanuhtlust, Türgis aeti neid seevastu teibasse, Pärsias, Indias ja Inglismaal võisid tubakasuitsetajad aga peast ilma jääda. Eks ole mees ja proovi siis veel suitsetada! 

Mida ja millal on leiutatud?

Aastal 1840 rakendas sakslane Justus Liebig keemia põllumajanduse teenindusse, leiutades kunstväetise.
Aastal 1843 õnnestus sakslasel Kelleril valmistada puumassi, mille järel muutus võimalikuks paberi valmistamine puust.
Aastal 1846 kasutas hambaarst Morton esimesena eetrit oma patsientide narkoosi alla panemiseks.
Aastal 1855 leiutas Ameerika keemik Silliman petrooleumilambi seni tarvitusel olnud küünalde asemele.
Aastal 1864 asutati Genfi üldkokkuleppe põhjal Punane Rist, milleks oli ettepaneku teinud šveitslane J. H. Dunant.
Aastal 1864 tegi Prandl esimese koorelahutaja ehk separaatori kavandi, 1879 arendas de Laval selle tarvitamiskõlblikuks.
Aastal 1867 leiutas rootslane Alfred Nobel dünamiidi, mis kasulikust lõhkeainest on muutunud hirmsaimaks hävitajaks.
Aastal 1867 võttis Inglise arst Lister tarvitusele antiseptilised haavasidemed.
Aastal 1867 ehitasid Sholes, Soule ja Glidden esimese tarvitamiskõlbliku kirjutusmasina.
Aastal 1869 lasti Venemaal liikvele esimene ametlik postkaart.
Aastal 1875 ehitas prantslane Bollee aurusõiduki, esimese bensiinimootori-sõiduki ehitas aga 1885. aastal G. Daimler.
Aastal 1878 märkas itaallane Schiaparelli Marsi kanalit, nüüd arvatakse, et need tekivad füsioloogilis-optilise pettepildi mõjul.
Aastal 1879 leiutas Theodor A. Edison elektrilambi, võttes oma lambis kasutusele söetraadi.
Aastal 1879 konstrueeris Ameerika kaupmees John Ritty esimese kassamasina.
Aastal 1881 firma Siemens ja Halske konstrueerisid esimese elektriraudtee.
Aastal 1883 ehitati New Yorgis esimene pilvelõhkuja.
Aastal 1883 ehitas Inglise insener Maxim esimese automaatrelva.
Aastal 1884 õnnestus prantslasel Renard’il ringreis omaehitatud esimesel juhitaval õhulaeval.
Aastal 1885 sai sakslane H. Bauer patendi rõhknööbile.
Aastal 1887 ehitas Emil Berliner grammofoni.
Aastal 1890 vennad Lumiere’id ja Eastman Company lasksid turule rullfilmi.
Aastal 1892 avaldas F. Galton kirjutise sõrmeotsa pildist, rajades sellega sõrmejälgede uurimise.
Aastal 1895 leiutas Saksa füüsik Röntgen elektriga katsetades röntgenikiired.
Aastal 1911 avastas C. Funk vitamiinid.

„Meie matsi tähtraamat“ 1939. aastal:

Aja vahe.

Sel aastal on 365 päewa. Tunni ajad selles kalendris on arwestatud Eesti seadusliku kellaaja järele, mis kutsutakse Ida-Euroopa ajaks ja mis on kaks tundi Greenwichi keskpäikese ajast ja 21 minutit Tallinna kohalikust ajast ees. Kes selles kalendris ülesantud päikese tõusu ja loode järgi kodumaal tahab kella seada, see pidagu meeles, et ülesantud kellaaeg käib Tallinna meridiani , kõige õigem Rapla kohta. Päike tõuseb ja weereb keskmiselt idapool warem: Narwas 14 min., Rakweres 6, Tartus 8, Wiljandis 4 min. ja läänepool hiljem: Paldiskis 3 min., Pärnus 1 min. ja Kuressaares 10 min. Peale selle on tähele panna, et kesktalwe päew ja südasuwe öö Eesti lõunapiiril kuni 20 min. pikemad on, kui Põhja-Eestis (keskmiselt 10 min. hommikul ja 10 min. õhtul.)
Päikese tõusu ja weeru aeg tähendab siin kalendris seda aega, mil päikese keskkoht on weepiiril. Mõnel pool loetakse päikese tõusu ajaks esimese kiire ilmumist ja loodeks wiimase kiire kadumist. Nõndawiisi arwestades aga pole kewade ja sügise pööripäewadel päew ja öö ühepikkused, waid päew ööst mõne minuti pikem.

“Taluperenaine” 1928. aastal kirjutab lauakommete keelud-käsud:

Suurättide tarvitamine

Kui on asetatud taldrikule suurätt, siis tuleb see lahti laotada ja asetada põlvedele. Ei ole viisiks toppida suurätti kraevahele või nööpauku. Ka oleks perenaisele haavav, kui külaline pühiks suurätiga taldrikut, nagu ei usuks ta küllalt taldriku puhtusse. Hoidku taevas aga kedagi suurätisse nina ehk higi pühkima, – selle jaoks on taskurätt! Suurätt on ikka ainult suu pühkimiseks ja selleks ei tohi mingil tingimusel tarvitada ei laudlina äärt ega taskurätti. Kui ei ole suurätte, siis võib pidudel tarvitada valget siidipaberit, ehk selleks otstarbeks valmistatud ilustatud krepp-paberist suurätte. Söömise lõpul ei panda suurätti enam kokku, vaid jäetakse lahtiselt taldriku kõrvale.

Lusika tarvitamine

Suppi ja magustoitu süües ei võeta lusikat ääreni täis. Ei ole sünnis jahutada kuuma suppi puhkumisega ega kallata teed ja kohvi alustassile jahtuma ning siis rüübata alustassi äärest. Jahutatakse kuuma suppi, teed või kohvi ikka ainult lusikaga ettevaatlikult liigutades, kusjuures ei tohi sünnitada mingit kõlinat ega klirinat. Lusikat hoitakse pöidla ja kolme esimese sõrme vahel ning juhitakse otsapidi suhu, ei tule aga tervet lusikat suhu pista, olgugi et seal ruumi selleks jatkuks. Ka sündigu supi suhu võtmine tasa, sest kärarikas rüüpamine on kõrvale niisama õudne kui valjult norskamine. Kui supi söömine lõpul, jäetakse lusikas taldrikule.

Noa ja kahvli tarvitamine

Külmtoitude ja prae söömisel hoitakse nuga paremas ja kahvel pahemas käes. Nuga võetakse nõnda kätte, et esimene sõrm kuni terani ulatub, niisama hoitakse pahemas käes ka kahvlit. Süüakse ikka noa ja kahvliga, s. o. lõigatakse prae küljest paras väike suupala ja juhitakse nõnda kahvliga suhu. Ei ole ilus, kui praad, kartulid jne. lõigatakse korraga tükkideks, sinna kaste pääle kallatakse ja siis hakatakse kahvliga suhu kühveldama, kuna nuga seisab tarbetult taldriku serval. Suurimat kasvatamatust väljendab aga isik, kes noaga toitu suhu topib ehk kastet noa otsaga lürbib. Nuga ei tõsteta söömisel üldse suu juurde. Kartuleid ei lõigata noaga, vaid tükeldatakse kahvliga, kusjuures nuga võib olla abiks. Ärgu võetagu korraga palju toitu ette, – võib võtta mitu korda, kuid korraga mitte rohkem, kui üks praetükk, paar kartulit ja lusikatäis kapsaid või aiavilja. Ka kastet pandagu ikka niipalju ainult, et ta ühes prae ja kartulitega otsa saaks ega jääks taldrikule ujuma. Ei ole sünnis poetada taldrikule kaste kogumiseks leivaraasukesi ja hakata nendega taldrikut poleerima. Leib asetatakse söömisel väiksele leivataldrikule ehk alusele, murtakse sellest parajad palad ning pannakse suhu. Joomise ja leiva suhu pistmise ajaks asetatakse nuga ja kahvel ristamisi taldrikule.

„Rahvalehe“ 1940. aasta kaasanne „Majasõber“ jagab perenaistele head nõu kodumajapidamises ja köögis:

Kui kalossid on pragunenud:
Rohupoest tellitagu kautšukki ja väävelsüsiniku lahust (6 osa väävelsüsinikku 1 osa kautšuki kohta), millega määritagu pragunenud kohti ja kalossid näevad jälle kui uued välja.

Udused prilliklaasid:
Prillid hõõrutagu sisse glütseriiniga. See ei lase talvel minna prille uduseks.

Niisked keldrid:
Niiskeid keldreid saab kuivatada sel teel, et asetatakse nurkadesse lahtised nõud keedusoolaga, mis imeb niiskuse enesesse. Kui sool on läinud läbimärjaks, võib teda pliidil kuivatada ja veel kord kasutada.

Tõrvaplekid:
Tõrvaplekke hõõrutakse vähe aega värske võiga, siis kaabitakse tõrv nii hästi kui võimalik ära, vigastamata riide kudet. Nüüd puhastatakse võiplekid hoolega bensiiniga, siis hõõrutakse plekikohad ööseks seebiga sisse ja pestakse järgmisel päeval hästi läbi. Muidugi ei tohi tõrvaplekid vanad olla, muidu ei lähe nad välja.

Kullatud pildiraamid:
Puhastatakse sibulaga. Keskmised, võimalikult värsked sibulad lõigatakse pooleks ja lõikekohaga hõõrutakse tuhmunud kullatud raame, vahetades sageli sibulat. Siis hõõrutakse niiske pehme lapiga üle ja lõpuks poleeritakse kuiva villase lapiga.

Kollane pesu:
Kui valge pesu seisab kaua, tõmbub ta kollaseks. Seda saab aga jälle valgeks, kui nelja ämbri vee kohta teha segu 1 supilusikatäiest tärpentinist ja 3 supilusikatäiest piiritusest, segada hästi segi ja valada vee hulka. Kui pesu on pestud läbi, pandagu ta äädika ja piiritusega segatud vette ja riputatagu heleda päikese kätte kuivama. Kui esimese korraga ei saa pesu küllalt valge, korratagu seda veel 2-3 korda.

Kui sipelgad on köögis ja sahvris:
Tuleb kindlaks teha, kust sipelgad ronivad sisse ja nende sissekäigu ette tõmmata tõrvaga joon. Kus seda pole võimalik teha, valatagu korduvalt tärpentini nende sissekäigu ette. Kui köögis on toidukapp, pandagu ta jalgade alla plekktassid, mis täidetakse kogu aja veega. Soovitav on ka nihutada toidukapp seinast eemale. Kui sipelgad on juba kapis, pestagu seda hoolega kuuma veega, samuti ka köögi ja sahvri põrandat, lisades igale liitrile pesuveele üks kaheksandik liitrit salmiaaki. Seinte äärde riputatagu väävlipulbrit ja ärgu hoitagu toiduaineid lahtiselt. Ka hallitanud sidrunilõigud peletavad sipelgad eemale.

Nuudlitaigen on palju kohevam ja pehmem, kui iga 250 g jahu kohta lisatakse taignale lusikatäis sularasva ja munavalge lüüakse vahule.

Kui kohvioad on kaotanud aroomi, soojendatagu neid kuumal plaadil enne jahvatamist ja lisatagu jahvatatud kohvile paar terakest soola. Nüüd maitseb kohv suurepäraselt.

Kui triikimise juures raud on läinud liiga kuumaks, nii et teeb riide kollaseks, tuleb kollast kohta hõõruda otsekohe hariliku äädikaga. Harilikult kaob siis plekk kohe.

Kristallasjad lähevad hästi puhtaks ja läikima, kui pesuveele lisada veidi ammoniaaki.

Kui veele, milles keedetakse kala, lisada lusikatäis äädikat, on liha kõvem ja omandab parema maitse.

Kui sool läheb soolanõus märjaks, tuleb panna sinna 7-8 riisitera, mis imevad niiskuse ruttu enesesse.
Kaunvili on eriti vitamiinirikas, kui teda enne tarvitamist lasta vähe idaneda.

Kui võile on tulnud juurde kibe maitse, sulatatagu külmas vees 10 g kahelissöehapunaatronit ja pestagu selles lahuses või hoolega läbi. Või ei maitse küll enam nii hästi kui värskelt, kuid kibe maitse igatahes kaob.

Kui puulusikad lähevad mustaks, tuleb nad panna külma vette, milles on lahustatud suurem hulk soodat ja lasta selles 8-10 päeva seista. Pärast seda pannakse lusikad kuiva ruumi kuivama ja nad on jälle lumivalged.

Sibulaid riivides või koorides tuleb seista kuuma pliidi lähedal, nii et kuum õhk lööb näkku, siis ei löö sibula hõng nii teravasti silma.

Kui munakollane on liiga hele ja ei anna koogile või toidule ilusat kollast värvi, segatagu munakollasele paar tera soola hulka ja lastagu umbes 10 minutit seista. Munakollane omandab nüüd ilusa kollase värvi.

Kollaseks tõmbunud emailnõusid saab teha kergesti jälle valgeks järgmisel viisil: 3 liitris vees sulatatakse supilusikatäis potast ja sama palju kloorlupja, valatakse kollaseks tõmbunud emailnõusse ja pannakse sooja kohta seisma. Tunni aja pärast kallatakse lahus ära ja küüritakse nõu nuustikuga kuni ta on jälle puhas ja valge.
Herned, läätsed, kruubid ja riis ei kõrbe põhja, kui keedunõusse panna mitte liiga väike klaaskuul. Kuumuse tõttu hakkab kuul veerema ja ei lase toitu põhja kõrbeda.

Puuvilja, veini- ja kohviplekid laudlinal valmistavad perenaisele suurt meelehärmi. Kuid neist saadakse kergelt lahti, kui plekikohta niisutada puhastatud glütseriiniga ja pesta leige veega üle. Plekid tulevad hästi välja kui neid värskelt puhastada.

Hariliku pliiatsikirja halb omadus on see, et ta kustub ja pleegib ära. Kui aga pliiatsikirjaga lehed kasta läbimasindatud piimasse ja lasta nad õhu käes kuivada, püsib kiri aastaid.

Piim ei kee iialgi üle, kui nõu äär määrida pekikamaraga. Pole karta et peki maitse annaks end tunda.

Veinipudelite puhastamine:
Pudeleid on kerge puhastada, kui veele lisada veidi soolhapet. Pärast seda tuleb aga pudeleid hästi loputada, kuna soolhape on ju mürk. Kui pudelid on väga mustad, lahustatakse 20 g kloorlupja 1 liitri vee kohta, täidetakse pudelid ääreni selle lahusega ja lastakse paar päeva seista. Nüüd loputatakse pudelid hoolega puhta veega.

Pärnaõietee on väga hea igasuguste haiguste, nagu läkaköha, neeruhaiguste ja nahapõletikkude puhul. Peale selle vaigistab ta krampe ja ajab higistama. Paljudes maades joodakse teda hiina tee asemel, kuna ta mõjub hästi siseelundite tegevusele ja rahustab närve. Kellele pärnaõie maitse pole just meelepärane, see lisagu teekannu veel mett, kaneeli või mõrudaid mandleid. Pärnaõisi korjatakse siis, kui nad on puu küljes juba poolkuivanud, lastakse täiesti ära kuivada ja hoitakse purkides, mis seotakse pealt pergamiinpaberiga kinni.

Tõhus vahend herilase nõelamise vastu on haige koha sissehõõrumine salmiaagiga. Kui aga salmiaaki ei ole kodus, hõõrutagu vigastatud kohta vee ja äädikaga või hõõrutagu süljega sisse, enne kui paistetab üles, pandagu värsket puuvilja peale või tehtagu soolaveekompress. Kui herilane nõelab suud, loputatagu suud soolveega.

Sääse hammustamise vastu aitab seebiga või ammoniaagiga hõõrumine. Kõige parem abinõu on aga alkohol.

Kui jalad on väsinud, vannitatagu neid soojas vees, millele on lisatud veidi soola. Kui jalad on hästi ära kuivatatud, hõõruda nad sidrunimahlaga sisse. Sel viisil kaob väsimus varsti.

Kuidas kõrvaldada kuivanud õlivärvi:
Määrdunud koht hõõrutakse paksult rohelise seebiga sisse ja lastakse kaks kuni kolm päeva seista. Siis pestakse seep puhta veega ära. Kui riidel on värsked õlivärviplekid, puhastatagu neid tärpentiiniga.

Kui musta värvi riided kaotavad oma värskuse, pestagu neid õllega või harjatagu õllesse kastetud harjaga. Ka tubakaleem on selleks hea. Õllega saab väga hästi ka kõiksugu plekke tumedat värvi riietest välja võtta.

Villaseid riideid tuleb asjatundlikult triikida. Riie peab olema tahedavõitu ja triikida tuleb pahemalt poolt. Niipea kui riie on kuiv, ei tohi teda enam rauaga üle lükata, muidu hakkab ta läikima.