Tapa ajakirjanduses III

Järva Teataja, 1. september 1939
Tapa vanemaid seltskonnalegelasi Mart Vollmann 80-aastane.
Nädala algul pühitses Tapa vanemaid seltskonnategelasi ja majaomanikke Mart Vollmann lähemate sugulaste ja tuttavate ringis oma 80 aasta sünnipäeva. Enda suhtes alati tagasihoidliku vanakese kõrgeealisest märkpäevast polnud Tapa seltskond varem teadlikki, mispärast siinkohal edasi anname veel rohkeid hilinenud õnnitlusi.
Mart Vollmann kehastab kujukalt seda eestlaslikku visa põlve, kes parunikepialusest orjusest enda kõigi viletsuste kiuste rühkis haljale oksale. Sündinud 1859. a. Virumaal, Avanduse vallas mõisarehepapi pojana, pidi poisike juba varases nooruses asuma mõisas endale leiba teenima. Sealjuures tuli tal kannatada peale muude raskuste hoopegi, ent mõnikord tuuseldas tüsedaks kasvanud poiss parunigi läbi. Ning mütsi ta naljalt näppus ei hoidnud. Teenides mitmete mõisnike juures ja õppides tubliks aednikuks, siirdus M. Vollmann lõpuks Tapa mõisa ning sealt 1895. aastal Tapa alevikku, kuhu kogutud rahaga ehitas endale maja ja asus aeda pidama. Aiaäri on juubilar pidanud praeguseni, olles vaatamata enda kõrgele vanadusele veel hetkelgi küllalt käbe ja terava pilguga töömees. Ning sõbralik nõuanne ja abi on tal Tapa linna rohkeile aiapidajaile alati varuks. Eriti on vanal aednikul teeneid linna kaunistamisel.
Oma raske kutsetegevuse kõrval on M. Vollmann olnud Tapal ka agaramaid seltsielu rajajaid, olles näiteks Tapa Noorsoo Kasvatuse Seltsi, Tapa Vabatahtliku  tuletõrje ühingu, Tapa Majaomanike Seltsi, Tapa Põllumeeste ühispanga, Tapa Jakobi koguduse jt. organisatsioonide asutajaid liikmeid ja juhtivaid tegelasi. Kiriku vöörmündrina tegutseb ta Tapa Jakobi koguduses veel praegugi ustavalt. Lapsi on Mart Vollmannil praegu elus kuus, kelledest üks poeg tegutseb kirikuõpetajana, üks laevakaptenina, üks muusikuna ning teised lapsed äri- ja aiapidajaina.

Maa Hääl, 28. veebruar 1934
Tapa ja tema seltskonna toed.
Worstilinna kuldne minewik. Kirikhärra ja teised kangemad mehed. Tapalgi teenib mõni mees ministripalga.
Polegi wist seda eestlast, kes pole kuulnud kuulsa worstilinna Tapa nime. Küll tunti wanal „heal ajal“ „tapskaja kalbassad“ nii Piiteris kui Moskwas. Aastat kolmkümmend tagasi polnud Tapal rohkem kui mõni üksik maja, ei kiwiteid, waid läbipääsmatu põline kuusemets. Tapa endine alewik ja nüüdne linn on oma nime saanud Tapa mõisa järele ja mõis olewat tituleeritud selle nimega aastasadasid tagasi, kui üks ülitähtis Joan Hirmsa kindral olewat tapetud kusagil Paide läheduses ja see wõiski olla praeguse Tapa küla asupaigas, kus praegu wõib iga möödamineja näha kõrget hauaküngast, harjal wana kiwist rist kahe istutatud männi wahel ja need männid on nii põlised, et wanad inimesed ja nende wanemad ei mäleta neid aegu, kui puud istutatud. Neil mändidel on sarnane kuulsus, et kes peaks nende oksi murdma, see surewat kindlasti ühe aasta jooksul; see on ka tõestatud: wast kaks kolm aastat tagasi surid kaks Tapa küla peremeest varsti peale seda, kui olid männi oksi murdnud.
Kuni linnaks saamiseni kuulus Tapa Lehtse walla alla, missuguse walla maad piirawad ka praegu linna iga külje pealt. Siis kui Tapa hakkas wõtma olemasolemiseks hoogu oli pea igas maja hoowis worstitööstus. Pea kõik ümbruskonna 15 walla loomad walgusid Tapa lahitallidesse. Juba enne maailmasõda, kui Wenemaale kauba saatmise teed wabad olid, saadeti Tapalt lihasaadusi wälja wagunite kaupa päewas ja tööstustes leidsid tegewust paarsada inimest. Tol ajal kaswatati igas talus paar pulli, sigu ja teisi loomi, nii et talupidajal oli wõimalik Tapal iga aasta 200 – 300 rubla kulda saada. Nüüd on Tapal jäänud alles waid worstitööstuste „waremed“. Harilikke elamuid tuleb Tapale iga aastaga juurde. Arwult on maju Tapal 1000 ümber. Kõik wäiksed peamiselt omaniku enda elamiseks. On ka mõni „pilwelõhkuja“. Suurematest ehitustest on alg- ja keskkooli majad. Wiimaste aastate Tapa suursaawutis on Jakobi kirik, mis tõusis etteaimamata kiirusega. Wanem, seltskondliste organisatsioonide poolt kogutud kopikutega ülesehitatud tuletõrje seltsimaja, mis määriks rahwamaja nime, on antud pisukese aastaüüri eest eraisikule kino alla, mis tõttu Tapal kino hea käekäik on esimesel kohal aga rahwa oma teatri etendusi külastatakse õige hõredalt. Linnapea saab prisket palka oma 140 krooni kuus, missugusel kohal on Wiljandimaa mitme talu omanik. Tema nimi on Tõnis Rähn, muidu korrektne ja tubli mees, aga pehme ja järeleandliku iseloomuga. Rahvaga saab läbi, aga ei puudu walitsemises ka oma wastased. Pooldab priskeid makse; ka „koerapreemiagi“ on üles ajanud kuni 750 sendile, „kutsusid“ on linnas ka vähe järele jäänud ja varsti on Tapa nii modern, et ei haugata linna vahel koer ja ei tea kuidas saab lugu olema ka kukelauluga.
Teine tähtsam mees linnas ja ümbruskonnale tuntud on kirikuõpetaja Jaan Gnadenteich, noor mees, naist pole. Kõneandi ja lauluhäält on Jumal sellele mehele annud küll ja küll, aga sellest uhkuse waimust pole ka puudust. Tema teod ei käi oma õpetust järele, nimelt wõtab wastu palju teenistusealasid, kus wõiks tööd ja leiba saada ligemine, kellel pole teenistust. Kirikhärra kukrusse libiseb iga kuus kindla palgana 300 krooni, ja kui sinna juurde arwta igasugused eratehingud: matmised, laulatused jne., waat ega siis ei jää Noarootsi õpetajast järele põrmugi: pigistab 400 kr. wälja.

Rahwale hästi tuntud on Tapa ühispanga esimees Johannes Ruuse, põline Albu walla kodanik, aga omal ajal jäänud Tapale tilkuma ja nüüd linnas tähtis mees, kõikjal nõuab tõde ja õigust. Wanasti oli ka koolmeistrks ja nüüdki täidab wahwast laste ristimise ja matusetalituse kohuseid. Paremat kõnemeest tuleb harwa otsida kui seda on Ruuse.
Endine linnapea Ernst Grimm elab waikset elu oma häärberis, uurib seadust juba mitmendat aastat ja wõib olla, et oma paragrahwide konksudega mõnegi adwokaadile silmi ette annab. Seekord linnawalimistele ei pääsenud, aga tulewiku kohta pole tema seda mõtet weel maha matnud: wõib weel linnagi walitseda, kui aga rahwas teda sinna peaks walima. Naispere eestjuhiks on tapalased saanud wannutatud adwokaadi proua Helmi Kaberi, keda ka uude wolikokku walgete sedelitega sisse wiisid. Ega too naise kohta saa midagi paha rääkida: ladus ja lahke, tunneb kaasa waestele ja wäetimatele, kaitseb kohtus küll rikkaid ja waeseid. Wõtab osa seltskonnast. Alles paras noorus kah ja tulewik wõib weel  temale paljugi peret juurde tuua. Pärit W. Maarja Awispealt. Läbi ja läbi põlluinimene.

Linlastest wõiks nimetada apteeker Johan Pari’t, kes tulnud Tartumaalt; nüüd Tapa suurima mitmekordse maja omanik ja linnavolinik. Mitte ammu aega tagasi oli wanapoiss, nüüd on ka naise wõtnud, aga seda märgata pole. Ei salli mitte ainult sakslust kadaklust, vaid ka sellepäraste nimede peale on kole kuri. Kaitseb wallaslapsi ja tunneb kaasa waesematele rohkem kui rikkamaile. Tema suurem sõber on kikkis kõrvadega „Polla“. Saab läbi linna ja maamehega; samuti ka kodutütardega.
Waikne mees on notar Juljus Martow, jällegi talupoiss, aga lühikese ajaga on saanud temast rikkam mees Tapal ja on ka suure maja omanik, ning majaomanikkude seltsi esimees, aga linnawolikogus löödi tal uks nina eest kinni ja temaga ühes kukkusid läbi kõik majaperemehed, millist äpardust pole weel ühegi linna ajalugu warem kuulnud ja ei sünni seda ka wist mitte enam Tapal.
Rahukohtunik Oskar Linno ka üks põlisemaist Tapa elanikest. Kaua aastaid mitme ümbruskonna walla kodanikkude wahelisi tülisid lahendanud. Alles sai 50-aastaseks, aga pea on mehel walge kui mõnel saja-aastasel. Keegi ei saa selle mehe kohta ütelda kuigi wõim tal suur, et kellelegi oleks ülekohut teinud. Lõbutsemist ei eelista, aga suur kontsertide sõber on küll ja harwa näeb teda ka teeõhtutel, kinos aga sagedasti. Jahil wõtab ka pitsi. Ühe sõnaga ütelda armastuswäärne mees.
Ewald Tiits, ameti poolest „töötu haritlane“, kuigi koondise lehesadu toimetaja. Alles noor mees aga tarkuse poolest tahab mees walitseda kas wõi kõike maailma, ainult tiiwad ei wõta tuult; on pool Eestit läbi reisinud, aga kusagil pole pikemalt pidama jäänud kui Tapal, kus leidnud omale igasuguseid wastaseid küll haritlasi ja liht surelikke nagu seda kõik lehemehed mujal on omale „teeninud“.
On ju Tapal weel teisi härrasid, keda tunneb maa ja linn, nendest edaspidi.  

Ado Lehtse.

Virumaa Teataja, 6. detsember 1935
Tallinna restoraanis olid kord sattunud kõwasti napsutama Lehtse alewiku mehed, kellede hulgas wiibis ka Johannes Rätsep (Tapa külakooli õpetaja). Kui aga lõpeks arwe tasumiseks raha ei jätkunud, siis andis wiimane puudujääwa summa katteks 50 kr. suuruse weksli, mille pidi hiljem lunastama ja millele oli wäljaandjana kirjutanud alla Jakob Arok. Hiljem aga selgus, et Aroki allkiri on wekslil wõltsitud ja Rätsep wõeti seega kohtulikule wastutusele. Ta mõisteti nüüd ringkonnakohtu poolt kaheks aastaks wangi ühes õiguste kaotamisega.

Uus Eesti, 2. september 1939
Sõjasangarite elu Imastu invaliidide kodus. Nelikümmend sõjaohvrit leiab kodus peavarju ja toitmist. Eeskujulikud sigade ja kanade sugulavad.
Maailm elab sõjahirmus. Ahnelt haaratakse iga päev värskemate uudiste järele. Kas plahvatas? Kas algas uus sõjamöll, mis kisub kaasa miljonid ja matab samuti miljoneid. Maailm on unustanud, mis ta elas üle alles veidi enam kui kakskümmend aastat tagasi. Suure Maailmasõja koledused on vajunud mineviku uttu, taas marsivad sõdurite kolonnid, ragisevad suurtükkide rattad ja undavad lennumasinate võimsad mootorid. Ning kogu maailma rahvas hoiab hinge kinni ja küsib: Kas tõesti peame üle elama sama, mida kannatasime mõnikümmend aastat tagasi? Meile tähendas Maailmasõda vabaduse koidikut. Maailmasõjast sündis Vabadussõda, mis tõi meie maale ja rahvale kauaoodatud vabaduse. Nii suures Maailmasõjas kui ka Vabadussõjas – osa mehi läks ja jäi. Osa tuli tagasi tervena ja õnnelikuna. Kuid üks osa läks ja tuli ka tagasi, kuid nad jätsid lahinguväljale oma parima – oma tervise. Nende, invaliidide, juures peatume täna, andes väikese ülevaate Imastu invaliididekodu elust.
Imastu endine mõis, praegune Punase Risti invaliidide kodu, asub Tapalt mõni kilomeeter Rakvere poole. Mõis kuulus vanasti Udriku krahvile von Rehbinderile ja ta endisest suurusest on järele jäänud õige vähe: vaevalt 43 ha suurune maakoht. Rendi alusel kasutatakse naabruses asuvat talu mis loodetavasti ostu teel omandatakse ja siis suureneb kogu maa-ala 62 hektarile, millest aga hea tükk vesist sood, mis ei kasvata õiget karjasöötagi. Kodu juhataja Ilmar Sõstar kurtis: „Sellest soomaastki võiks saada korralikumat ja paremat maad, vähemalt kultuurheinamaad, kuid Tapa jõujaam paisutab vee kaugele üle jõekallaste ja leotab nii palju meie maast sooks. Nüüd on loota, et vool tuuakse Tapale Kehrast ja Tapa jõujaam likvideerub, siis avaneb võimalus mõndagi korrastada ja paremale järjele viia.“
Ühel pool soo, mis kevadel lausa veeväli, teisel pool põllupõndak, millel adrasahk künnab välja paepinna kui tasase laudpõranda. Sellise põllumehevaenuliku maa keskel asub endise Imastu mõisa hoonetegrupp, millede keskelt juba kaugele üle metsatukkade paistab valge häärber oma tugevate korstnate riviga. Ümber häärberi on laiali paisatud vähemaid hooneid, täites mitmekesiseid ülesandeid. Siin on kanalad, pardila, hanela, loomalaut, sigala ja hobustetall, jää-, juurvilja- ning mugulatekelder, aidad, küünid jne., ühesõnaga kõik korralikus majapidamises vaja minevad hooned ja hoonekesed. Praegu elab kodus 40 sõjaohvrit ja kui võõras juhtub tulema ajal, kui kõik või vähemalt enamuski on ühes ruumis, poeb esimesel silmapilgul põue üsna jahe tundmus. Siin pole küll kuulidest koledasti purustatud kehasid, kuid 40 vigastatud meest ei ole siiski meeliülendav vaatepilt. Siinjuures peab aga imestama, millise osavusega mehed käsitavad oma kunstlikke liikmeid, käsi ja jalgu. Uued kunstjäsemed antakse invaliididele Sõjaministeeriumi poolt iga kolme aasta järele tasuta. Imastus elab nii Maailma- kui ka Vabadussõja invaliide, kusjuures esimesed on viimasel ajal saanud arvuliselt ülekaalu oma kätte, sest Vabadussõja mehi on palju välja läinud. Kodusse pääsevad need, kes tööjõust kaotanud vähemalt 70%. Üldse on kodust läbi käinud umbes 160 meest. Kodusse tulija õpib selgeks mõne ameti ning kolib uuesti välja, hakates meistrimeheks mõnes keskuses. Väljaspool elades saadakse 50 kr. kuus pensionit ja ise juurde teenides saab ilusasti ära elada. Imastus olles saadakse prii ülalpidamine, raha aga mitte, kusjuures aga tasutakse töö eest, nii et umbes 85% töötasust saab invaliid, ülejäänud osa kodu. Tolle viimase eest täiendatakse töökodasid, muretsetakse uusi masinaid ja aparaate jne. Töökodasid on praegu kolm: kingsepa, päevapildi ja köitekoda. Suurimaks neist on kingsepatöökoda, kus töötab 13 meest. Kodu asutamisel kutsuti kõikidesse töökodadesse õppinud meistrid, kuid nüüd on meistriteks juba kõik oma kodu elanikud. Kingsepatöökoda on tellimistega kogu aeg üle koormatud. Päevapilditöökojal on Tapal oma ateljee, kus käiakse kordamööda pildistamas, kuna laboratoorium asub Imastus.
Peale töökodades töötamise võivad, kes selleks suutelised, käia tööl, põllul, aias ja lautades, saades igalt poolt eri tasu. Kes aga tööd teha ei jaksa või ka ei taha, seda ei sunnita selleks ega vaadata ta peale sellepärast halvema pilguga kui teistele. Oma maise elutee on lõpetanud kodus 19-aastase tegevuse jooksul 18 meest, kes on maetud Tapa kalmistule invaliidide matusepaigale, mis Tapa seltskonna poolt korras hoitakse. Siin puhkab ka kodu kauaaegne juhataja Jaan Viltrop. Invaliidid elavad mõisas üksikutena; kellel perekonnad, peavad need paigutama kuhugi mujale. Kuna ruumi üsna napilt, elatakse 2 – 3 mehega ühes toas. Kuna mehed ei ole suutelised pidevaks ja pingutavaks tööks, on püütud nende meelelahutuse eest, võimalikult rohkesti hoolitseda. Lugemissaali käivad kõik suuremad eesti päevalehed, siin on raadio, malendeid, kabe j. m. mänge. Samuti klaver, mida mitu meest mängida oskavad. Ümbruskonnas on laialt tuntud Imastu invaliidide puhkpillideorkester, mida juhatab Friedrich Tammar Tapalt. Mõisa hoovil on väike kõlakoda koos peoplatsiga, kus suvel korraldatakse peoõhtuid, mis leiavad tavaliselt elavat külastamist. Samas asub ka käsipalliplats. Üle Eesti on Imastu, võib-olla, teinud kuulsaks mitte siin elavad invaliidid, vaid hoopis kanad, pardid, haned, kalkunid ja sead. Kuna talu ei anna vajalikku söögi vilja, loomadele toidumaterjali ega rahalisi sissetulekuid, hangitakse neid sugulavade pidamisega. Sigade sugulava on juba 10 aastat üle riigi esikohal olnud ja on korduvalt võitnud suuri ja väärtuslikke auhindu. Peetakse suure valge inglise sea tõugu ning talli uhkuseks on vana ligi 30-puudane kuldimürakas, kes toodud Inglismaalt. Sugulava põrsastele on alati suur nõudmine: kõik noored sead on mitu kuud ette ära tellitud. Kuna ruumide kitsuse tõttu ei saada kasvatada nuumsigu, tekib kurioosne nähe: suur laut on sigu täis, kuid kodule ostetakse maameeste käest sealiha. Nii tuleb aga märksa kasulikum, sest sugulava põrsastest ja sugukultidest saadakse kõrget hinda, mis ületab kaugelt tavalise sea tapakaalu. Kanad on teise järgu sugulavaks tunnustatud ja tänavu muudetakse lava ümber 1. järgu sugulavaks. Tibude peatõuks on valge leghorn, kuid on ka teisi sorte ning teiste hulgas uhkeldavad väikesed kääbuskanad ja kääbuskukedki, äratades kõigi külaliste tähelepanu ja imestust. Ka kanamune tellitakse kevadel mitme kuu peale ette, kusjuures tänavu oli munadele eriline tormijooks. Haned, pardid ja kalkunid kuuluvad samuti tunnustatud sugulava hulka ja hanekari teatab igast külalisest oma kuulsa roomapäästjate kisaga, kuna kalkunid on eriti korralikud rivimehed ja vastavad kodu juhataja valjule tervis-hüüdele kõrvulukustava kulu-kulu-kulu kisaga.
Piimakari on puhastverd friisi tõugu ja koosneb 13 lüpsilehmast, kuna vähene karja- ja heinamaa ei võimalda suurema karja pidamist. Naiste sõbraks on tallis aga väike pikakõrvadega ja alati melanhoolne eesel, kelle ülesandeks on kärutada naistele suvel rohtu ja juurvilja ja viia vahetevahel piimavoorgi Tapale. Eeslil on aga omapärane arusaamine tänamise kommetest: võtnud lahke andja peolt leivatüki vastu, keerab ta ruttu end ümber ja annab oma tänu mõlema kabjaga korraga edasi. Kõik karjad kokku on toonud Imastu invaliidide kodule üle Eesti peagu kõikidel suurematel näitustel diplomite hulki, milliste kohta ei jõua kodus isegi raamatuid pidada. „Küllap neid oma 300 tükki on,“ arvas kodu juhataja. Sealjuures arvas ta ainult neid, mis on antud esimese koha eest.

Postimees, 7. september 1935.
Lahtise põhja taewa all walmiwad wiinamarjad.
Wiinamarjakaswatajad Wiljandis ja Tapal.
Nagu Sangaste krahw Berg oma rukkiga nii ka Viljandi imeaednik A. Kelch oma wiinamarjapuudega on saawutanud tähelepanuwäärseid tagajärgi taimede kohandumisel meie kaunile loodusele. Imetlemiswäärne on, kuidas püsiwa töö tagajärjel ka Eestis wõiwad wiinamarjapuud talwituda ja wilja kanda lahtise taewa all. Need Eesti wiinamarjapuud on otsaga jõudnud ka Põhja-Eestisse. Kolme aasta eest tellis Tapa suur aiandussõber Johannes Hepner Wiljandist A. Kelchilt ühe wiinamarjapuu, mille pikkus oli waewalt paar waksa. Selle sordi nimetus oli „Sedlits” ja selle maimukese eest maksis Hepner 250 senti. Taim istutati aeda, lahtise taewa alla, mustamullalisele maapinnale. Juba esimesel aastal wiskas taim poolteise meetri pikkuseks, kuid ei kaswatanud ei õisi ega marju. Sügisel painutas aednik saadud õpetuse järele kaswud vastu maad ja kattis need mullaga. Järgmisel kewadel wõsusid maast wälja kaewates leidis ta aga, et taim on tükati rikutud, pehastunud ja hallitama läinud. Järgmisel aastal wõis omanik olla rõõmus, et sai juba mõned nagu lõunamaalt nopitud wiinamarjad. Teisel sügisel ei matnud Hepner marjapuid mitte enam mulla alla, waid külma kaitseks wõttis kuuseoksad, millega kattis wõõramaa taime. Kolmandal aastal, s. o. tänawu, saawutas aednik suurepärased tulemused, taimed terwed, puud õitsesid nagu Krimmis ja praegu wõib asjaarmastaja huwiga jälgida, missugused imetaimed ja marjad wõiwad kaswada Põhjamaades ja karmis külmas kliimas Tapal.

Tapa aednik Johannes Hepner (sünd. 1879) waatleb oma tänawust, lahtises aias kaswanud wiinamarjasaaki. Tegelikult oli Johannes Hepner ametilt hoopiski pagar.

Järva Teataja, 7. august 1930
Lehekülgi Tapa ajalooraamatust.
Kui meie teiste kodumaa linnade, muuseas ka Paide, ajalugu aastasadadega hinnatakse, siis Tapa linna ajalugu saab hinnata ainult 60 aasta peale. Kui praeguse linna asutamiseks lugeda esimese eramaja ehitamist, siis ulatub linna ajalugu kõigest 54 aasta peale. Esimene maja ehitati 1876. aastal. Kui linn oma nime ümbruskonnalt pärinud, siis on selle nime arenemine ja kujunemine märksa pikem, kui linna oma ajalugu. Linna tekkimise ja asutamise põhjuseks tuleb lugeda Tallinna – Peterburi raudtee ehitamist aastal 1870, missugune raudtee oli ühtlasi Eesti esimeseks raudteeks. Kuigi selle raudtee avamise puhul Tapale rongide peatuskoht avati, ei suutnud selle avamine praegust linna asukohta kuigi palju elustada. Peale rongide ootamiseks tarvilikkude ruumide ühtegi teist elumaja ei ehitatud. Kogu peatuskoha ümbruses kohises põline kuusemets, kus metsloomad soodsat varjupaika leidsid. Alles 1876. aastal, kui ehitati Tapalt raudteeharu Tartusse, algas Tapa kasvamine. Nii alustati 1876. aastal Joosep Findlingi poolt esimese maja ehitamist Tapale. Selles majas avati ka esimene Tapa kauplus. Praegu kuulub maja Schwalbele. Järgmisel aastal, 1877, alustati Tapale Andreas Treubergi poolt esimese võõrastemaja ehitamist. Järgmisteks majadeks olid Otto Kabala ja Kaarel Lasweldi majad. (Praegused Tõntsu majad).
Kreeka õigeusu kirik ehitati Tapale 1895. aastal. Esimestes kiriku ruumides asub praegu keskkool. Esimeseks preestriks kutsuti Kirill Janson, kes kogu aja Tapal vaimulikke kohuseid täitis ja alles paar aastat tagasi 80 aasta vanaduses ära suri. Esimene kool Tapale asutati 1895. aastal, nimelt raudteelaste laste jaoks. Õpetajaks oli J. Prokovjev ja A. Skvortsov. 1897. aastal ehitati Tapale ka hülsivabrik „Georgi“, missugune tööstus hiljem Tallinnasse üle kolis. Aastal 1900 oli maju Tapal juba 85, viimaste hulgas 13 raudteemaja. Elanikkude arv nimetatud aastal oli 928, nende hulgas 286 raudtee teenistusse kuuluvat isikut. Kuni 1917. aastani kuulus Tapa Lehtse valla alla ja alles nimetatud aastast sai omale alevi õigused. Linnaks nimetati Tapa 30. juunil 1926. aastal, kusjuures linnaõigused tegelikult kätte saadi 1. jaanuaril 1927. aastal. Kuni 1922. aastani kuulus Tapa Ambla koguduse alla, kuid 1922. aastal asutati Tapale iseseisev kogudus. Tapal oli 1922. aasta rahvaloenduse ajal 2518 elanikku.

Järva Teataja, 14. juuni 1932
Kui pool tosinat aastat tagasi Tapa linnaks nimetati ja uuele linnale selle seisuse kohaselt nimi anda taheti, siis asuti juurdlema ja uurima senise Tapa nimetuse päritolu ja tekkimist. Püüti kindlaks teha, missugune seisukoht on Tapa nime tekkimise lähtekohaks, kas küla, mõis või praegune linn ise. Seejuures selgus, et praegusele linnale kui ka linna läheduses asuvale asundusele on nime andjaks küla, mis praegu, samuti kui linn ja asundus Tapa nimetust kannab. Juba varasemates dokumentides, aastast 1570, 1598, 1613, 1620 ja 1639 nimetatakse praegust küla, mis tõendab, et Tapa küla üks vanemaid Järvamaal. Muidugi oli küla nimetus vanemal ajal veidi teistsugune, kui tänapäeval, nagu Tappes (1570 ja 1598), Tappus (1613) ja Tappas (1639). Alles 1732 alates võib leida praegusele nimetusele sarnast nimetust Tappa. Igatahes võivad küla elanikud uhked olla, et nende asukohaks nii vana küla, mille ajalugu 400 aastat tagasi ulatub. Tapa mõis arvatakse tekkinud olevat alles 1620-1639 aastate vahel, kuna linna ajalugu alles 1870. aastast algab.
Veel on teada Tapa küla kohta et 1570. aastal kuningas Johann selle küla Thomas Wegesackile eluks ajaks tarvitada andnud. 1598. aastal oli aga Tapa küla sellega ühes käiva Ahuvere omanikuks Hans Niinberg. 1613. a. oli külal jälle uus peremees, nimelt Adam Schrapffer kuni 1620. aastani, mil küla Walter von Tiesenhauseni nimele kirjutati. 1613. a. oli Tapa küla ja Ahuvere suurus kokku 26 ja pool adramaad. 1623. a. alates kuulus küla jälle endise omaniku Adam Schrapfferi nimele. Esimeseks päriskasutuseks müüdud taluks osutub „Kõrtsi“ talu, mille müük sündis Tapa mõisa tolleaegse omaniku oberst J. von Jodi poolt 1874. aastal Jüri Potterile 1100 rubla hõbeda eest. Kuid on säilinud nüüdki küla tähtsust tõstvaid ajaloolisi mälestusi. Nii asub küla keskel algkoolimaja lähiduses kõrge küngas kahe vana männiga ja kiviristiga nende vahel, mille kaevamisel nähtavale tulnud vanaaegseid hobuse rakmete osi. Rahvas nimetab seda küngast vanaks Rootsi sõjaväepealiku kalmuks, pigemini osutub see aga vanaaegseks ühiskalmuks. Küla lähedusest ja naabrusest on leitud mitmesuguseid vanaaegseid esemeid ja ehteasju. Tapa ja Kuru külade piiriks asuva mäeseljandiku või liivakuhjatise sees, umbes praeguse „Liiva“ talu kohal leitud vanaaegsete sõdade „kahurpatarei“ asukoht. Tapa küla põldudel leidub vanaaegsete kalmude või varanduste asukohti.
Mis Tapa küla tänapäeva ilmesse ja eluavaldustesse puutub, siis peaks see olema, arvesse võttes oma ajaloolist minevikku, ka linna lähedust, üks moodsamaid ja enamarenenud külasid kogu Järvamaal. Kuid kahjuks ei ilmne see küll millegis. Üldiselt näib, et linna lähedus küla kohta rohkem tagasikiskuvat kui arendavat mõju avaldab. Tapalt kaugemal asuvates külades on palju suuremal määral igasuguseid uuemaid põllutööriistu ostetud. Ka taluhooned on üldiselt viletsamad kui linnast kaugemal asuvates, sageli isegi kehvemates külades. See moodne joon ja arenemine avaldub aga sageli hoopis mujal. Nii tõendavad Tapa ühistegeliste asutuste juhid, et mõnigi põllupidaja autoga ringi sõitvat, vikatid ja rehad peal, mis ei saa osutuda just eriliseks põllumajandusliku edenemise tunnuseks. Ka on paljud põllupidajad Tapa kõrtside sagedasteks ja isegi pikemaajalisteks külalisteks. Leidub isegi põllupidajaid, kes tarvismineva leiva väikesel hulgal kauplustest ostnud, seejuures endal põllud söötis seista lasknud. Nii on mõnedki talud raskustesse sattunud, olgugi et põllumajanduse alal vähemaidki uuendusi silma ei puutu. Vallasvara oksjonite kuulutusi võib silmata sageli küla vahel ja neid on esinenud seni tervelt kuue talu kohta. Peale selle läheb üks talu kinnisvara müügile. Ja kõiges neis raskustes on süüdi just linna lähedus. Kuid leidub siiski ka korralikke talupidajaid, kelle hulgas nii mõnigi täiesti edumeelseks ja uuenduste pooldajaks osutub, eriti just vanemate põllupidajate hulgas.

Uudisleht 15. september 1939.
Igal linnal on oma iseloomulikke haigusi või isegi maaniaid. Tapalgi on üks niisugune. See on autode ostmise haigus. Varemalt võis end kohaliku seltskonna eliiti kuuluvaks lugeda see, kel oli maja ja elas ise vähemalt kolmetoalises korteris. Nüüd aga olgu see kasvõi loss, sa oled kergem õhust. Nüüd peab lisaks majale ja kolmetoalisele korterile olema veel auto, siis vast oled midagi. Auto ei pruugi olla mitte just uus, peaasi, et võib kuidagi ära tunda, et see ikka auto on. Ei tähenda seegi midagi, kui ta jõuab ühe hooga vaid 100 meetrit sõita, sellest jätkub siiski, et sõita südalinna. Tagasi koju võib teda vedada „kaeramootor“. Ka niisuguste autode omanike kohta öeldakse suure õhkamise ja aukartusega: „Mis neil viga, neil on ju auto!“

Uudisleht, 11. juuli 1938
Õnnetus, mida püüti politsei eest varjata. Tapalane Gustav Sooneste keeldub avaldamast õnnetuskaaslaste nimesid.
Laupäeva hilisõhtul tegi Tapa ärimees Gustav Sooneste oma autoga J-137 Kadrina aleviku lähedal Riistamäel raske uperpalli, mille juures auto täielikult purunes ja üks kaasasõitjaist sai kätest ja peast vigastada. Autoomanik püüdis politsei eest õnnetust varjata ja keeldub ka praegu avaldamast õnnetuskaaslaste nimesid.
J-137 veeres mööda järsku kallakut kolme meetri kõrguselt kraavi. Enne seda oli auto kihutanud vastu tsementposte teeveeres ja kolm posti maaseest välja kiskunud, kuigi postid asetsesid 60-70 cm maa sees. Politsei kuulis õnnetusest eraviisiliselt. Purustatud auto leiti talunik Maie Toomuste kuurist. Sõiduki numbrid olid kõrvaldatud, et politsei ei saaks sõiduki omanikku selgitada. Politsei tuli sellega siiski toime.
Talu pererahvas väitis, et autosõitjad olnud nendele täiesti tundmatud. Peale juhi ning autoomaniku olnud autos veel neli isikut, nendest üks naine. Viimane oli õnnetusel saanud vigastada, tal oli peast ja kätest jooksnud verd.
Ülekuulamisel Gustav Sooneste ütles, et õnnetuse silmapilgul olnud tema ise rooli taga, kuid politseil on põhjust arvata, et Sooneste oli sõiduki rooli usaldanud kellegi teise.

Uudisleht 12. jaanuar 1937
Põhja-Järwamaal  küntakse. Tapa lähedal kündis üles üks asunik aasta lõpupäewil oma söödipõllu, kuna Ambla wallas teine asunik sügisel kündmata jäänud kõrrepõllu nüüd aastawahetusel üles kündis. Ka uudismaade künde on püütud erakordsete ilmastiku olude puhul sooritada. Nii on Tapa läheduses Ambla walla piires üks wanapõllumees terwe kopli üles kündnud.

„Tallinna Kaja“ 21. märts 1915
Tapa vallakool, üks vanematest õppeasutustest Eestis, asutati aastal 1839 Tapa külasse, praegusesse nõndanimetatud „Wanatuppa“. Muidugi ei olnud see kool sel ajal kool praeguses mõttes, vaid oli alguses lugemise õpetamise paik, kus igal pühapäeval keegi kirjaoskaja peremees teatud ajal kokku tulnud lapsi testamendist lugema õpetas. Esiteks peeti niisuguseid lugemisharjutusi Tapa külas Uustalu peres, seal kus praegu Paju Jüri talu seisab. Raske oli küll seesugune koolitöö, aga lugemise õpetamisega on meie rahvale rohkeste kasu saadetud. Endistel koolmeistritel on tõeste hea tahtmine nooresoole midagi ilma abinõudeta õpetada, aga hea tahtmine ja püüdmine oli ka õpilastel õppimiseks. Kui vähe aega anti vanaste lastele kooliskäimiseks. Inimesed olivad vaesed ja see vaesus ei lubanud lapsele suurt midagi eineks kaasa panna, nad pidivad tühja kõhtu ja viletsate riietega külma kannatama. Ehk mis seal koduski süüa oli – körti ja kesist leiba. Mõnedel polnudki aega lasta lapsi kooli minna, sest neid oli kodus tööde ja toimetuste juures tarvis. Jäeti kodu, aga lugema, mõni ka kirjutama, õppis siiski. See oli püüdmine! Pärast taludes õpetamist asus koolmeister koolituppa elama, mis selle tarbeks valla poolt mõisast antud vana hoone palkidest 1839. aastal üles ehitati. See „Wanatuba“ on veel praegu alles. Praegu on ta elatanud vallavaeste asukohaks.

Virumaa Teataja, 27. mai 1938
Tapal korraldati wõistlus linna tüsedate ja kõhnade kodanikkude wahel. Ristipäewal, 26. mail toimus Tapal kohaliku kaitseliidu malevkonna korraldusel koomiline jalgpalliwõistlus kus kohtusid üheltpoolt linna tüsedamad ja teiseltpoolt  linna kõhnemad meeskodanikud. Mängijate ridades oli mitmeid kohalikke tuntud seltskonna- ja awaliku elu tegelasi, samuti ärimehi, käsitöölisi jne. Wõistlus, mida oli ilmunud spordiplatsile jälgima umbes 800 inimest, lõppes kehakamate härrade napi wõiduga 7:6, kes ühtlasi omandasid ka esmakordselt wälja pandud hiigelrändkarika (1.5 meetrit tõrge!). Waewu oli waibunud pealtwaatajate waimustustorm võidukale meeskonnale, kes koos karikaga wäljalt lahkus, kui varises kokku wõitja meeskonna wäravavahiks olnud korpulentseim härra Oskar Sild, pensionil wiibiw Tapa jaoskonna endine kuhtu-uurija. Esmaabiandjate poolt teostatud kunstlik hingamine ei andnud enam tulemusi ja kohale kutsutud arstil jäi konstateerida waid surma südamerabanduse tagajärjel.

Virumaa Teataja, 9. detsember 1933.
Kolmapaewal, 6. dets. kella 5 paiku süttis Tapal, Pikk t. Reinhold Reiteli kahekordses elumajas teisel korral asuwas kaupmees Walsineri elukorteris tuli. Tuli leekis kiiresti ja oleks wõinud kanduda kergesti teistele lähedal asuwatele majadele. Tuletõrje kiire abi likwideeris hädaohu, mis oleks wõinud suurt häwitustööd Tapa südalinnas teha. Tuli sai alguse ahju kütmisest. Umbes kella 6 ajal õhtul märgati Reiteli maja teisel korral asuwas Walsineri korteris tuld. Kohe alarmeeriti tuletõrjet kuid samas purustas kuumus aknaklaasid ja silmapilk hiljem tõusid kõrgele suured tuleleegid, mis kaugele teatasid ähvardavast ohust. Esimesel silmapilgul näis, nagu võimutseks tuli juba täielikult. Kiirelt asuti samas majas asuvate äride kaupade ja elanikkude varanduse päästmisele. Õnneks suudeti ära hoida suurem tuuletõmbus majas ja tulepesa jäi ainult vaid ühte ruumi. Tuletõrjujatel oli vett küllalt käepärast ja mõnekümne minuti järel oli hädaoht kõrvaldatud. Tuleohvriks langes korteri sisseseade osaliselt. Maja katus ja seinad said osaliselt rikutud.
Huvitav on märkida, et eelpoolmainitud majaperemees lasi oksjonil müüa tuletõrjeühingu pritsi, et kätte saada oma võla protsentide protsente ja nüüd kasutati sama pritsi esmakordselt pärast oksjonit just tema varanduse päästmiseks.

Järva Teataja, 18. veebruar 1938.
Tapa linna heakorra eeskiri.
Kruntide pidajad on kohustatud oma kruntide kohal olewad kõnni- ja jalgteed ning tänawa kuni sõidutee laiuse keskjooneni puhtad hoidma. Tolmusel ajal tuleb tolmu tekkimist wältida enne puhastamist weega niisutades. Talwel tuleb üleliigne lumi ära wedada Laialt, Jaama ja Põllu tänawalt terwes pikkuses, ning Pikalt, Ed. Wilde, Apteegi ja Esplanaadi tänawalt, Nigoli puiesteelt ning Ambla maanteelt selleks määratud pikkuses. Linnawalitsuse erikorraldusel tuleb lumi kõrwaldada ka teistelt tänawatelt. Keelatud on heita tänawatele, kõnniteedele, platsidele wõi hoowidesse solgiwett, söögijäänuseid ja pühkmeid, samuti riideid tolmutada akendest tänawa poole. Korra kohta maja hoowides on olulisema tähtsusega punkt, mis keelab solgi- ja pesuwett ning wäljakäigukohtade mustust lasta n.n. kuiwasoonde. Sellega tahetakse wältida wiimasel ajal palju nurinaid sünnitanud joogiwee rüwetamist kaewudes, milledesse kuiwasoone kaudu walgub reowett. Iga maja õues peab olema roiskwee kaew, mis ehitatud terwishoiu nõuetele wastawalt, kuna senised lahtised rennid tuleb sulgeda. Samuti peab igas õues olema kindlate seinte ja põhjaga prügikast, kuhu aga keelatud on walada wedelikke. Roiskwee kaewe, wäljakäigukohti ja prügikaste tuleb korralikult tühjendada ja puhastada. Lõpuks wõiks tähtsamate korra kohta käiwate nõuetena weel märkida, et tänawatel, parkides, puiesteedel ja awalikel platsidel on keelatud hobuste ja kariloomade kinnisidumine postide, aedade, plankude ja kaswawate puude külge, nende kauemaks tänawaile seisma asetamine ja lahtiselt söötmine. Samuti loomade hulkuda laskmine peale koerte ja kasside, kui see wiimaste kohta erikorraldusega keelatud pole. Wiimase punktiga on nüüdsest peale ühtlasi kanadel ja teistel kodulindudel wäljaspool hoowe hulkumine piiratud, kõnelemata lehmadest ja lammastest, keda seni linnaparkides ja platsidel igal suwel karjatati.

Järva Teataja, 22. juuli 1930
Tapa linnaarst dr. Spiegel surnud.
Ööl wastu 18. skp. suri südamerabanduse tagajärjel Tartu ülikooli sisehaiguste kliinikus linnaarst dr. Aleksander Spiegel, saades vanaks 36 aastat. Paremas meheeas lahkunu on töötanud Tapal 14 aastat, sellest ajast 10 a. kohaliku jaoskonna arstina ja wiimased 4 a. linna arstina. Kadunu omas ka kohtuarsti kutse. Tapa arenevale seltskonnaelule on dr. Spiegeli surm raskeks hoobiks. Kadunu oli energilisemaid seltskonnategelasi kohapeal ja töötas wäsimatult kaasa pea kõigil awaliku elu aladel. Ka oma ametialal oli dr. Spiegel wõitnud kõigi poolehoiu ja usalduse.

Järva Teataja, 18.veebruar 1927
Weel üks kõrts Tapal.
Möödunud laupäewal avati Tapal uus võõrastemaja ja restoran „Wiru”. Seega on nüüd tervelt kolm avalikku restoraani; peale selle weel igasugused teised öö- ja teemajad ning wiinamüügi koht. Restoraane asub nüüd terwelt kolmel teeharul. Tahtmata peab linnasõitja ikka restoraani eest läbi sõitma. Kui wõrrelda restoraanide rohkust elanikkude arwuga, siis lööb Tapa teised linnad kaugeltki üle. Linnale ja kõrtsidele on nad head sissetulekuallikad, kuid majandusliselt tarwitajatele kahjulikud.

Järva Teataja, 27. mai 1936
Tapa politseikomissar lahkub.
Tapa senine politseikomissar Oskar Wetekiwi on paigutatud ümber Tapalt Raasikule, mistõttu ta lahkub oma seniselt teenistuskohalt. Wetekiwi on olnud Tapal politseikomissariks kauemat aega, leides alati wõimalusi töötada hoogsalt kaasa ka paljudes seltskondlikes organisatsioonides ja üritusis. Sellega on ta kaswanud tapalastele sügawalt südame külge. Kui weel arwestada seda sõbralikkust ja wastutulelikkust, millist Wetekiwi osutanud alati tapalastele ja teistele temaga kokku puutunud kodanikele, muutub mõistetawaks see kahjutunne, mis O. Wetekiwi lahkumisega poeb kõigi temaga kokkupuutunute südamesse. Kuid tapalane annab ka kaasa lugupeetud komissarile südamlikke õnnitlusi ta uuel ametikohal. Uueks politseikomissariks Tapale tuleb Wäike-Maarjast komissar Peeter Kutsar.

Teataja, 8. juuli 1933
Isa surm röövis poja mõistuse.
Tapal leidis aset 2. skp. õhtul surmajuhtum, mis linna üldise suvise vaikse elutuikamise juures teatud määrani sensatsiooni sünnitanud. Nimelt tabas surm äkitselt pikemat aega tiisikushaigust põdenud Tapa ärimeest ja majaomanikku Willem Markust. Suur oli abikaasa ehmatus, kes arsti juurest tagasi tulles eest leidis mehe laiba ja viimase juures mõistuse kaotanud poja. Poeg Otto lõpetas 1931. a. kewadel kiitusega Tapa keskkooli, kuid nüüd vapustas isa äkiline surm niiwõrd noormeest, et ta enne isa maamulda sängitamist kiires korras Tallinna rawimisele tuli saata.

Järwa Teataja, 8. november 1929
Kukk elupäästjana.
Kuke laul kutsus rabasse wajuwale naisele päästjad appi.
Mõni aeg tagasi tuli Tapale oma tütart waatama Wohnja Ohepalu külas elutsew 70- aastane Mai Tipu. Et linnast saia-suhkru raha saada, wõttis wanake kaasa kuke, kelle Tapal ära müüa tahtis. Linnaminekuks walis wanake omale otsema tee – üle Kukepalu soo minewa talitee. Kas nüüd wanaduse tõttu wõi õhtuhämaruse kättejõudmise mõjul, kuid wanake eksis teerajalt ära, sattus tee kõrwal asuwasse pehmesse rabasse. Raugal oli juba surm silma ees. Wanakese rabelemise tõttu pääsis lahti temaga kaasas olew kukk, kes täiest kõrist laulma hakkas. Läbi õhtuse widewiku ulatus kuke laul rabast paari kilomeetri kaugusel asuwa Kukepalu külani, kus see imestust tekitas. Ebausklikumad arwasid isegi waimudega tegemist olewat, sest mida muud sarnane saladuslik kukelaul hilja õhtul rabas ikka tähendab. Küla noored mehed söandasid aga siiski asjalugu rabasse selgitama minna, kus niudeni rabasse wajuwa wanaeidekese eest leidsid ja tema surmasuust päästsid. Raba serval laulew kukk püüti ka kinni, kelle omanik tohe koju tagasi wiis tõotusega teda mitte kunagi enam ära müüa. Praegu on nii kukk kui ka tema perenaine terwise juures, elawad ühes ruumis ja sööwad ühist toitu, kusjuures sagedasti kukk weel paremad palad omale saab.

Järva Teataja, 29. märts 1927
Mis wõib ühel meheletahtjal „targa“ juures juhtuda, annab kujuka pildi järgmine sündmus.
9. septembril s. a., kui Helene Klaudik Tapa jaamas rongi ootas, ilmus tema juure keegi wana naisterahwas, kes seletas, et Tapale on ilmunud kuulus ettekuulutaja, kes temale ja teistele tõtt kuulutanud. See tulewikukuulutaja pidada oskama aidata kõikide salajasemaid soowe täide saata. Klaudik oli asjast huwitatud ja wõõra juhatuse järele läksid ettekuulutaja juure. See asus Tapa wõõrastemaja numbritoas. Klaudiku käejooni järele waadates ja teada saades, et peigmees Klaudiku maha jätnud, seletas ettekuulutaja et K. soowid abiellumise suhtes wõiwad küll täide minna, kui ta kõik kaardimoori nõudmised täidab. Selleks wõttis ettekuulutaja K. käest 500 marka raha, pani selle kirja ümbrikku ja käskis Klaudikut ümbriku peale kolm korda kannaga wajutada. K. tegi seda. Nüüd pani ettekuulutaja ümbriku Klaudiku põue ja et kõik soowid täide läheks, tuleb ümbrikku rinna peal kanda kolm ööd ja päewa. Klaudik sõitis ära. Kui ta ümbriku kolme päewa pärast awas, oli sealt raha kadunud, kuna asemele oli pandud ajalehe tükid. Nüüd sai Klaudik aru, et teda petetud oli ja palus politsei abi petiste kindlaks tegemiseks. Ettekuulutajaks osutus õiguste kaotamisega karistatud 46- aastane Anna Markus ja tema abiliseks 57- aastane Anna Soosaar.
Mõlemad olid 24. märtsil s. a. Rakvere-Paide rahukogu ees, kus endid süüdi tunnistasid. Kohus otsustas karistada: Markust 2- aastase wangirooduga ja Soosaart 6- kuulise wangistusega.

Järva Teataja, 20. november 1935
Heitlus Tapa ärimehe miljonite ümber.
Surija allkirjata testament tühistati.
Möödunud aastal suri Tapal ärimees Gustaw Mätlik, keda tunti „Sõbra Kusti” hüüdnimega (Sõbra poe omanik). Kuni 26. eluaastani oli ta põllutööline ja külarätsep. Siis hakkas ta koos wennaga äri pidama ja elas üksildast poissmeheelu üle wiiekümne aasta, kui abiellus oma noore äriteenijaga. Sündis poeg. Warsti haigestus aga Mätlik ja paariaastase põdemise järele ta suri 59 aasta wanuses. Varandusi jäi Mätlikul maha 10 miljoni sendi wäärtuses. Weel täie mõistuse juures olles, tegi ta notariaalse lepingu, mis põhjal kõik warandus pidi saama ta wäikesele pojale ja lesele ning Mätliku õdedele igaühele 1000 krooni. Hooldajaiks määras ta politseikomissar Wihmanni ja naaberkaupmehe I. Iwanowi. Vähe aega enne surma Gustaw Mätlik oli aga oma testamendi ära muutnud ja see kitsendas tunduwalt lese õigusi. Viimane pole uue testamendi tegemise juures üldse wiibinud ja surija eest on alla kirjutanud kõrwalt juure kutsutud isik Felix Martin (uus Tapa linnapea). Sellega ei jäänud Mätliku lesk rahule ja andis asja ringkonnakohtu lahendada, kus wiimane testament tühistati, sest arsti seletuse järele olnud pärandusejätja meelesegaduses.

Järva Teataja, 18. mai 1938
Natalia Lasberg maeti suure rahwahulga osawõtul.
Pühapäewal toimus Tapal kohaliku ärimehe Oskar Lasbergi abikaasa Natalia Lasbergi muldasängitamine, kes möödunud nädalal pärast pimesooleoperatsiooni suri ootamatult tromboosi. Matusetalituse ajaks kogunes apostlik õigeusu kirik tulwil rahwast ning rohkesti saatjaid ootas wäljas kirikuõuel ja tänawal. Matusetalituse pidasid Tapa Jakobi koguduse õpetaja Jaan Gnadenteich ja Tapa apostliku õigeusu koguduse preester Ellius Andre, kes soojil sõnul tuletasid meelde lahkunut kui õilsat ja truud kirikusõpra ning head ja alati abiwalmis kodanikku. Apostliku õigeusu  naiskomitee juhatuses töötas kadunu pikki aastaid suure armastusega kiriku ja koguduse heaks. Leinarongi saatis kalmistule haruldaselt arwukas rahwahulk, eesotsas kirikute ümber koondunutega mõlemast kogudusest. Kogu pikk maa puistati lahkunu teele kewadlilli ning kalmuküngas kaeti südamlike järelehüüete saatel pärgade ja õitega.

Ludwig Ebruk 60- aastane.
2. mail pühitseb oma 60 aasta sünni-päewa Tapa wanema põlwe seltskonnategelasi Ludwig Ebruk. Sündinud 2. mail 1878. a. Nõmküla wallas, Karkusel, asutas L. Ebruk täisealiseks saades Amblasse pagaritööstuse, 1914. aastal siirdus Amblast Tapale, kus ehitas Kooli tänawale maja ja hakkas tegutsema metsaäri alal. Samal alal tegutses Tapal kuni tänawuaasta alguseni, mil enda wiimase maja Ambla maanteel müüs Awinurme loteriimiljonärile. Lähemail päewil kawatseb juubilar asuda elama Tallinna, kuhu omandab maja. Ajal, mil Tapa seltskonnategewus oli alles arenemisastmel, osutas L. Ebruk suuri teeneid selle organiseerimisel. Nii wõib ta koos 60 aasta sünnipäewaga waadata tagast 35- aastasele tuletõrje tegewusele, millisest ajast palju aastaid olnud Tapa linna wabatahtliku tuletõrje ühingu juhatuses esimehena ja muil wastutawail kohtadel. Samuti on juubilar Tapa Ühispanga ja Tapa majaomanikkude seltsi asutajaid, kusjuures wiimases tegutsenud palju aastaid esimehena. Ludwig Ebruki tänuwäärsemaks teeneks Tapa linnale on muide weel Tapale oma keskkooli asutamine, mille läbiwiimisel oli agaramaid eestwõitlejaid. Ka omawalitsuse tööst on ta osa wõtnud linnawolinikuna, alewiwanemana jne. Soowime juubilarile muretuid wanaduspäewi.

Järva Teataja, 21. oktoober 1938.
Rohkem hoolt tänawawalgustuse postikustutajatega.
Kuna Tapal seni weel kõigisse kõrwaltänawaisse pole jõutud elektri tänawawalgustuse liini wedada, siis kasutatakse sellistes kohtades ükisikuid walgustuspunkte postikustutajatega. Walguse süütamine ja kustutamine on sealjuures linnawalitsuse poolt pandud lähima maja elanikele. Kahjuks aga on kodanikud selle wäikese kohustuse täitmisel wäga hooletud. Õhtul süüdatakse küll tuli põlema, kuid hommikul ei hoolitseta lambi kustutamise eest, mille tõttu tihti wõib näha tänawawalgustuspunkte poole päewani põlemas. Et wältida ilmaaegset woolukulu, tuleb linnawalitsusel asuda sääraste walguspunktide sulgemisele, mispärast kohalikud kodanikud enda huwides peaksid olema postikustutajate suhtes täpsemad.

Päevaleht, 5. detsember 1930
Otto Baumanni 50. sünnipäew.
Täna, 5. dets. (23. now. w. k.), pühitseb Tapal tuntud ärimees Otto Baumann oma 50-dat sünnipaewa. Sündis 23. now. w. k. 1880. a. Wao wallas. Isa Jakob Baumann oli põllumees, pidas wäikest talukohta. Kui Otto oli 12- aastane ja isa suri ära, siis oli sunnitud omale ise teenima leiba. Ta sõitis Rakverre lihunik Kroodi juure ja õppis seal selliks. Peale seda sõitis Riiga ennast täiendama. Kui ta Eestisse tagasi tuli, awas omale Kiltsis worstitööstuse 1908 aastal. 7 aastat töötas ta nii, kuid siis tuli tahtmine tööstust suurendada. 1915. a. asus Tapale elama, ostis omale suure maja ja worstiwabriku ja töötab siiamaani. Meie lugupeetud juubilar on Tapal suures lugupidamises, ühtlasi agar seltskonnategelane. Ta on Ühispanga nõukogu esimees ja igalpool seltsides liige.

Postimees, 30. mai 1939
Tapal avastati vana matusepaik.
Muinsuskaitse inspektori korraldusel sõitis haridusministeeriumist Tapale uurimistööle Sulo Kaart, kes asub tööle Tapal asuva sõjaväeosa talu põldudel, kus paari päeva eest leiti rohkesti inimluid. Nimelt märgati traktoriga kündmisel, et sügavama künni juures tuleb maa seest välja pealuid ja inimese luustiku osi. Künni tööd katkestati, sest oli ilmne, et künni juures avastati senitundmatu matusepaik.

Postimees, 27. september 1935
Tapa linna volikogu koosolekult:
Isaku tänawa Eduard Wilde tänawaks ümberristimise asjus tekkis kõne alla küsimus, kas ei oleks kohasem ümberristimisele wõtta Esplanaadi tänaw. Lõppeks otsustati siiski Iisaku tänaw Eduard Wilde tänawaks ümber nimetada. H. Elissoni ettepanekul tunnistati sobiwaks kontakti astumine Raamatuaasta peatoimkonnaga, et kas ei oleks wõimalik Tapa tänawaid laiemas ulatuses surnud kirjanikkude ja awaliku elu tegelaste nimedega warustada.

Postimees, 12. september 1925
Tapal rööwis tuli kaks elumaja.
Kaksteistkümmend perekonda peawarjuta.
Ööl wastu 11. septembrit elas Tapa üle suure tuleõnnetuse, mis kogu alewi ärewile ajas ja mille tagajärjeks oli, et kaks suuremat alewi maja aherwarteks muutusid. Kell polnud weel üks löönud, kui tulekahju pasunad inimesi äratasid. Selgus kohe, et tuli oli Pikal tänawal Noormetsa majas lahti pääsenud. Ning enne weel, kui tuletõrjujad kohale jõudsid, seisis maja üleni leekides. Peagi ulatasiwad tulekeeled ka kõrwalseiswa Iwanowi maja külge ja süütasiwad ka selle põlema. Hooned on wanemad ehitused ega pole üksteisest tulemüüriga eraldatud. Wahe oli waewalt süld lai. Mõlemad majad põlesiwad maani maha. Teisel pool Noormetsa majast asub Hintermanni maja, mis samuti tulehädaohus seisis. Aga et maja teistest tulemüüriga eraldatud, jõuti see tulest päästa.
Wahepeal oli appi kutsutud Ambla ja Rakwere tuletõrjujad ning soomusrongi meeskond ja kaitseliitlased, sest hädaoht oli tõsine. Ühisel jõul ja wagusa ilma tõttu pandi tule edasiminekule piir.
Kuid 12 perekonda on peavarjuta jäänud, wiie kaupluse kraam sisse põlenud, majade omanikkude kahju suur. Noormetsa kahju ulatab 2 ja poole miljoni marga peale, kuna maja hoopis kinnitamata oli, ei saa omanik kahju osaltki tasutud. Iwanowi kahju on umbes 1 ja pool miljonit marka, kuid tema maja oli siiski 600.000 marga eest kinnitatud. Elanikud on oma majakraami suuremalt osalt päästa suutnud, kuid mitmelgi on see tervenisti sisse jäänud. Kui kõrgele kahju üldsumma tõuseb, on esialgu raske öelda. Inimestega õnnetust ei juhtunud, kuigi neid akende kaudu päästa tuli. Majaomanik Noormets laskus teiselt korralt weetoru mööda alla. On täiesti mõistetaw ka see meeleheitlik seisukord, millesse sattus majaomanik, nähes oma warandust tules häwinewat. Tule tekkimise põhjustest ei ole esialgu küll midagi täpsemat teada, kuid arwatawasti on õnnetus tulnud tulega hooletu ümberkäimise tagajärjel. Nagu selgunud, on tuli alganud Noormetsa maja sahwrist.

Postimees, 25. märts 1927
Tapal raadiokuulajaid palju.
Raadio wastuwõtteaparaat, mis Tapa hariduseltsi uues seltsimajas hiljuti üles seati, on kohapeal elawat huwi äratanud ja suure tähelepanu osaliseks saanud. Avalikuks kuulamiseks laiematele hulkadele on määratud teisipäewa, laupäewa ja pühapäewa õhtused raadio ringhäälingu ettekanded kl. 6 – 9. Ka pühapäewase Kaarli kiriku jumalateenistuse kuulamine kl. pool 10 peale on kõigile wõimaldatud. Kuna sissepääs wõrdlemisi odaw, on kuulajaid palju, isegi maalt.

Postimees, 10. august 1909
Kuulsusele lisa juurde.
Kuulus oli Tapa alewik juba ennegi joomise poolest. Monopolipood, kaks õllepoodi,  klubi ja raudtee puhwet aitasiwad selleks kaasa, et alkohol takistamata rahwa sekka woolaks. Kui weel need salakõrtsid, mida Tapal nii palju kiidetakse olema, siia juurde arwame, siis peame otsusele tulema, et Tapa alewik alkoholi tarwitamise poolest mitte teistest kodumaa kohtadest taha ei jää, waid ennem ette kipub minema. Kuid seda kõike oli Tapa kohta weel wähe: 1. augustil s. a, muutis meie tuntud „Kondi” kõrts ka sõjaplaane ja hakkas pääle õlle ka weel wiina müüma ja muudeti trahteriks ümber. Kohe on aga näha: joobnud inimesi on rohkem kui enne ümber hulkumas ja iga ööse magawad politsei juures olewates kinnipidamise – ruumides mitmed nokastanud isikud ennast „wälja“. Kuulda on ka weel, et peenewiina kauplus lähemal ajal Tapale asutatakse. Minewal kewadel tahtsiwad mõned karskuse-sõbrad Tapale Ambla karskuseseltsi osakonda asutada, kuid ilus mõte jäi teoks tegemata. Mispärast – ei ole mul kindlasti teada, kuid niipalju kui kuulnud olen, pole karskuseseltsi poolehoidjaid liikmeid leidnud. Tapal on umbes 3000 elanikku, kas tõesti nende sealt ei leiduks mehi, kes walmis oleksiwad karskusseltsi liikmeteks astuma?

Postimees, 18. juuli 1924
Tapal ei tohi koeri tänawale lasta.
Laup., 12. juulil, hammustas üks wõõras koer Tapal kahte isikut. Koer on ära jooksnud ja on tänaseni kätte saamata ja kindlaks tegemata, kas ta hull oli wõi mitte, kuid igatahes wäga kahtlane. Selle tõttu on politsei poolt ära keelatud, et ükski koer tänalvatel olla ei tohi. Koer, kes tänawale pääseb, lastakse politsei poolt maha. 16. skp. umbes kella 11 ajal kõlas tänawal pauk. Tänawale tulnud inimesed nägid, kuidas üks koer põgenes ja rajooniülem, rewolwer käes, tänawal seisis. Pauk oli käinud ja elanikud olid sellest küllalt erutatud. Seni ei ole koertejahil inimestega küll õnnetust juhtunud, kuid siiski wõiks selles suhtes politsei ettewaatlikum olla.
Pealtnägija.

Postimees, 23. detsember 1897
Kuidas Tapa võõrastemaja ära põles. (See oli 1877. aastal Andreas Treubergi poolt ehitatud kõige esimene võõrastemaja Tapal.)
Tapal oli 18. skp. suur tulekahju. Tuli hakkas kell 12 lõunal kogemata juhtumisel Tiimanni kaupluse kuurist, kus ka petroleumiga täidetud waadid sees seisnud. Ilm oli wäga tuuline, tuli wõttis täie hooga wõimust, nii et terwe maja silmapilk üleni lausa leekides seisis, ja lagunes tuule kiirusega laiali. Abiks tuliwad Tapa, Lehtse ja Aegwiidu pritsimehed ja Rakwere ja Ambla tuletõrjujad. Aga enne kui need pärale jõudsid, seisiwad 5 maja leekides, nõnda et mehed neid enam kustutada ei suutnud, oma wapruse läbi keelasiwad nad aga tuld weel enam laiale lagunemast. Enamasti kõik hooned oliwad alla tuule ja poleks tulekahjumehed nii pea ilmunud, siis oleks õnnetus weel palju suuremaks wõinud minna. Ka kiskus tuul pööningu luukide ja maja-uste wahelt palju sädemeid sisse, mis aga jälle südikad naesed ja lapsed lume ja wee abil ära kustutasiwad. Õnneks oli samal hommikul enne seda wihma sadanud ja majad alles märjad, nõnda et nad tuld ka nõnda hõlpsasti oma külge ei wõtnud. Ära põles 5 maja, nende hulgas ka suur kahekordne „Tartu wõõrastemaja.“Majad olnud kõik kinnitatud, aga kraami läbi, mis sisse jäi ja wälja kandmisel palju ära rikuti, sai mõnigi palju kahju.

Postimees, 28. september 1898.
Tapalt. 21. skp. oli siin jälle tulekahju. Tuli hakkas seekord worstiwabriku omaniku Wilhelm Busse kuuridest ja wõttis suure hooga wõimust, nii et enne kui raudtee walitsuse poolt wälja saadetud pritsid ja töömehed abiks jõudsiwad, hooned juba täitsa põlesiwad. Telegrahwi teel anti silmapilk Ambla tuletõrjujatele teadust, aga enne kui need kohale jõudsiwad, oli juba tulest suure waewaga wõimust saadud, nii et tee elumajadele ja wabrikule weel suuremat wiga ei saanud teha. Aga üks härg ja üks siga jäänud tulesse. Tapal on 70 elumaja, ilma raudtee majadeta, ligi 1000 elanikuga, aga siin ei ole weel tuletõrjujate seltsi ega pritsisid. Soowida oleks wäga, et majaomanikud neid muretseksiwad, aga muidu wõiks juhtuda sest siin on kõik puumajad, mis wäga ligistikku ehitatud et tuli nad ühe ööga maa tasa teeb.

Postimees, 8. september 1897
Ambla kihelkonnast.
Tapa suureneb aasta aastalt, küll elanikkude, küll hoonete poolest. Siin asub tohter, welsker, mitmesugused ametmehed ja käsitöölised; siin on apteek, raamatukauplus, kuus poodi, kaks worstide walmistajat, majaehituse materjali kauplus, siia ehitatakse ka wäiklane malmiwalamise wabrik. Iseäranis tähelepanemise wäärt on aga herra Josef  Glaudani tänawu suwel siia asutatud paberossi-kestade wabrik, mis firma all Kurbergi majas awarates puhtates ruumides asuneb. Selles wabrikus walmistatakse masinate abil hääst materjalist paberossi-kestasid, kui ka kärpisid, milledes kestasid müügile saadetakse. Päris töökojas töötawad 12 inimest ja teeniwad töö osawuse järele 4-25 rubla kuus. Wäljas pool töökoda teeniwad raudtee teenijate naesed ja lapsed kui ka muud elanikud selle läbi hääd raha, et kestadele pitsisid wõi mundstükkisid sisse panewad. Raamatukaupluse on hr Masing Tapal awanud. Sellega on suur puudus kaotatud, nimelt kooliraamatute ostmine.

Postimees, 26. juuli 1932
Tapal ja kogu ümbruskonnas oli kõige wanemaks meheks seni Tapal elaw Jaan Liblik, kes aga hiljuti 92 aasta wanaduses ära surnud. Möödunud aastal oli Tapa surnute hulgas kõige kõrgemaks vanaduseks ainult 84 ja pool aastat.

Postimees, 28. november 1939
Tapal ei pääse surnutega kalmistule.
Tapal on lausa häda surnute wedamisega kohalikkudele kalmistutele, mis linnast ligi paar kilomeetrit eemal asuwad. Sügiseti ja kewadeti osutub kalmistutele wiiw tee põhjatult poriseks ja rooplikuks, nii et sõidukid rummudeni porisse wajuwad. Paremini ei toimu surnute toimetamine kalmistutele ka nüüd külmunud maapinnaga, mil külmunud sügawad roopad surnuid enne oma wiimsele puhkepaigale pääsemist tublisti wintsutawad. See tee asub raudtee maa-alal, kuid raudteewalitsasel pole mingit wajadust ega erilist huwi tee korraldamiseks. Tapa luteri usu ja medotisti kogudused pole aga wõõral maa-alal asuwat teed söandanud korraldada. Teed kahelt poolt piirawad sügawad kraawid, mis tapalaste prügi ja wanade esemete wäljaweokohaks on kujunenud. Nii tuleb matuserongidel liikuda alatiselt rämpsust ja wanast kolist moodustatud „kaitsevallide“ vahel.

Waba Maa, 4. juuni 1929
Tapa on wist rikkaim linn omapärasuste poolest. Waewalt leidub mujal niisuguseid asju, nagu Tapal. Üheski teises linnas ei leidu tänawat, millel oleks wäraw ees. Aga Tapal on. Nimelt pöörab wäga käidawalt Laialt tänawalt ära Weski tänaw. Sinna aga pääseb ainult Pärna ehk Ülesõidu tänawate kaudu ringi, sest keegi nupukas mees on Weski tänawa Laial tänawal lõppewasse otsa ehitanud wärawa. Päris suure postide wahel seiswa kahepoolega puuwärawa. Wärawa pikenduseks on ehitatud weel umbes sülla laiune laudaed, mis üle tõmmatud õige tihedalt okastraadiga. Rõõmsalt hirwitades wahib üle wärawa Weski tänawa nimelaud.

Waba Maa, 22. jaanuar 1936
Wennad Paul ja Eduard Seidelberg — kaubaladu Lai 2, telefon 55, on wanimaid Tapal. Asutatud 1907. aastal Joosep Seidelbergi poolt. 1920. aastast peale juhiwad äri ta pojad Paul ja Eduard Seidelbergid. Wennaste juhtimisel on äri sammunud tõusu teed. Praegu on üks suuremaid kaubaladusid Tapal ja ümbruskonnas. Äris on suures walikus saadawal igasuguseid koloniaal-, ehitusmaterjali, majapidamistarbeid ja õlide saadusi. Samuti ostab äri põllupidajatelt kõiksugu wilja soodsate hindadega. Tehnika-tarwetega warustab tapalasi A. Saksa tehnikaäri Pikk tn. 14. Siit wõib saada igasuguseid raadio-, elektri- ja teisi tehnilisi tarbeid. Samuti on äri kõrwal tehniline parandustöökoda, kus tehakse elektrisisseseadeid, mootorite dünamode parandusi j. m. Äri on üks suuremaid sellelaadseid Tapal. Juhib hra A. Saks.

Tertsu plekisepatöökoda, Lai 12, on ainukene suurim sellelaadne tööstus Tapal. Walmistab igasuguseid plekknõusid, plekk-katuseid, weetorusid jne. Oma suure tarwitajaskonna tõttu on tööstus laiendamisel ja tõotab kujuneda suurimaks ümbruskonnas. Tapalaste rõiwastuse eest kannab hoolt Jakob Römmeri rätsepatööstus, Ambla mnt. 18 (omas majas). Römmer on wanim ja ainukene elusolewatest endistest Peterburi ja Moskwa eestlasjuurdelõikajaist. Praegu teeb klientuurile rõiwaid tellimiste peale. Peale erariiete walmistab ka igasugu wormiülikondi. Oma töö headuse tõttu otsitud rätsep ümbruskonnas. Teine Tapa populaarsem ja tarwitatawam rätsep on Aleksander Nöörmann, kelle töökoda asub Jaama tn. 5. Oma töö kõrge kwaliteediga on wõitnud südameid laiaulatusliku tarwitajaskonna ringkonnis. L. Truutsi juuksetööstus, Pikk tn. 9 (apteegi majas), annab nii daamidele kui härradele meeldiwa wälimuse ja juusterawi. Daamidele walmistatakse moodsamate abinõudega elektrilokke ja wesilaineid, mis kaua püsiwad ja ajakohased. Samuti tehakse wilunud tööjõududega pediküüri ja maniküüri. Soliidseim ja tapalaste poolt eelistatuim juuksetööstus, milline on ka wäljaspool Tapat leidnud hindamist.

Vaimset wara ja ajawiidet pakub kirjutustarwete äri, Suurturg nr. 1. Siin on saadawal kõiksugu kirjutusmaterjale ja -tarbeid, raadioaparaate suures walikus nii kodu- kui wälismaa tööstustest ja lugemismaterjali. Suure waliku ja kauba wäärtuse tõttu on kõrgemal teistest samalaadsetest äridest Tapal. Ainukene äri Tapal kus pakutakse silmale ilusaid pilte maitsekalt dekoreeritud waateakendega. Suure wäljawaliku, mõõdukate hindade ja korrektse teenimisega on paelunud kõige ostjaskonna tähelepanu.

Waba Maa, 4. jaanuar 1931
1905. a. rahutu aeg ei jätnud puutumata ka Tapa alewit. Tolle aasta 8. detsembril sõitis Tapa jaama sisse kaubarong, mis peatus siin mitu tundi. Rahwas tundis rongi wastu huwi eriti see tõttu, et selle saatjateks olid mõned sõdurid. Ei tea kust wõi kelle suust, kuid wasti lewis kogu alewis teade, et rongis weetawat püsse. Rahwa meeleolu oli tol ajal sõjakas, rewolutsiooni waim tiiwustas wägitegudele. Ei tea kelle idee see oli, kuid rahwas haaras sellest meeleldi kinni – püssid ära wõtta! Peeti omawahel nõu ja leiti, et mässuks on relwa waja, otsustati rongile tormi joosta. See näis wõimalik just see tõttu, et rongil oli saatjateks ainult kaks sõdurit. Samal päewal, 8. dets. kella kahe ajal teostatigi rongi rünnak. Ründajaid iseenesest ei olnud palju, kuid uudishimulist rahwast oli seks puhuks kogunenud jaama üsna ohtralt. Muuseas wiibis teiste hulgas ka Tapa malmiwalamise wabriku omaniku poeg Robert Krusbach. Kui nüüd rongile peale tungiti, siis selgus, et rongi kaitsjatele –  sõduritele olid appi tulnud kohalikud sandarmid. Kõlasid paugud. Mitte rahwa, waid sandarmite poolt. Paugud peletasid rahwa laiali. Ka ründajad taandusid, üks sandarmi kuulidest  tabas Robert Kruusbachi, kes langes kaubahoowile surnult maha. Nii lõppes Tapal 1905. a. mässukam päew. Kaubahoowile moodustati weel samal päewal kuusepärgadest kalmistu ning püstitati rist, kuhu siis rewolutsioonilisemad jõud kokku tulid ja ohwrit mälestasid kibedate kõnedega timukate aadressil. Warsti peale selle saabus aga Tapale madrustest koosnew karistussalk, mis asus elama Kulbi majja. Karistussalga ülemaks oli noor meriwäeohwitser Aljunin, kes armastas ringi sõita ratsahobusel. Tema paremaks käeks oli weltweebel Wassili Baschtan, kes mängis timukat, andes oma käega witsu. Tapal said paljud peksa. Tapale toodi muuseas ka Nahe kooliõpetaja, kellele siin anti 50 hoopi. Sama palju hoope sai ka keegi Abram Tamm wiinahoidmise pärast. Ümbruskonna külades lasti mitu isikut maha. Madruste tulekul koristati kaubahoowist ka Kruusbachile püstitatud rist.

Järva Teataja, 29. detsember 1937
Insener Konstantin Kaal lahkub Tapalt.
Uuel aastal lahkub Tapalt kauaaegne raudtee ehitusameti 2. liini jaoskonna juhataja insener Konstantin Kaal, kes arwates 1. jaanuarist on üle viidud kõrgemale ametikohale ehitusameti tehnika toimkonna juhatajaks ja ehitusameti juhataja asetäitjaks Tallinnas.
Insener K. Kaal asus Tapale teenistusse 16. jaanuaril 1921. a., millal määrati siia ehitusjaoskonna juhataja abiks ja arwates 1. jaanuarist 1924. a. sama jaoskonna juhatajaks. Täites oma ametikohuseid suure kohusetruuduse ja wilumusega on ins. Kaal leidnud ka küllalt aega kodulinna ürituste toetamiseks oma asjatundliku nõu ja kaasabiga. On teostanud linna awalike ehitiste tehnilist järelewalwet, juhatas omaaegset N. K. S. õhtu-tööstuskooli jne. Linnawolikogus praegu abijuhatajaks ja ehituskomisjoni liikmeks. Muuseas on ins. Kaal ka populaartehnilise ajakirja „T.“ wastutawaks ja tegewtoimetajaks. Õiglase ja heatahtliku ametnikuna on ins. K. Kaal aastate jooksul wõitnud kõigi kaasteenijate ja alluvate täieliku poolehoiu ning lugupidamise, mispärast talle uuele ametikohale söakamad tapalased parimad soowid kaasa annawad. Kaasteenijate poolt korraldatakse ins. K. Kaalile pühapäewal, 2. jaanuaril, Tapa N. K. S. ruumes lahkumisõhtu ühise õhtusöögiga ja mälestuskingituse üleandmisega.

Päevaleht, 18. märts 1939
Insener Konstantin Kaal 50- aastane.
Homme pühitseb 50. sünnipäeva insener Konstantin Kaal. Juubilar sündis Jamburgis. Lõpetanud 1917 a. Peterburis teedeinseneri kutsega Aleksander I nimelise teedeinstituudi. Jäi teenima Venemaale. Siirdunud 1921. a. kodumaale, asus ta Eesti Vabariigi raudtee teenistusse, olles esialgselt ehitusameti Tapa jaoskonna juhataja abiks ja hiljem juhatajaks. 1938 a. alguses määrati ta aga raudteede talituse ehitusameti tehnikatoimkonna juhatajaks ning ühtlasi ehitusameti juhataja asetäitjaks millisel kohal ka praegu teenib. Oma otsese ametitöö kõrval ins Konstantin Kaal on kauemat aega teotsenud õppejõuna. Tema eestvõttel asutati 1933. a. ka raudtee ehitusala tehniliste tööde juhatajate, teemeistrite ja rühma juhtide kutsealaline kuukiri „T“, mis nüüd ilmub nime all „Raudtee“ ja mille ümber on koondunud juba kogu raudteelaste pere kõikidelt tehnilistelt ametaladelt. Kogu aeg on ajakirja tegevaks ja vastutavaks toimetajaks olnud ins. Konstantin Kaal. Kutsealalistes ja seltskondlikes organisatsioonides ning omavalitsustes on K. Kaal olnud alati tüsedaks tööjõuks juhtijate ridades.
(Insener Konstantin Kaal suri 29.10.1947 Uelzenia, Saksamaa).

Järva Teataja, 7. oktoober 1935
Tänawu möödub 30 aastat ajast, mil kodumaa elas üle ärewaid päewi, katsudes wabaneda sajandeid kestnud raske isewalitsusliku ikke alt. Järwamaal, eriti Koeru ümbruses, kuhu tänuliku rahwa poolt püstitati hiljuti 1905. a. wabaduse eest langenuile mälestussammas, nõudsid tolleaegsed sündmused raskeid ohwreid ja kutsusid esile laiema käärimise rahwa keskel. Põhja-Järwamaal, Tapa ümbruses möödus 1905. a. rewolutsiooniline liikumine tagasihoidlikumalt ja ei olnud seotud nii raskete kaotustega kui mujal. Siiski haaras käärimislaine ka Tapat sedawõrd, et tõi esile rahutusi, mis ohwriks nõudsid ühe inimelu. 1905. a. lõpul peeti Tapal rida miitinguid, milledest rahwa osawõtt oli elaw ja kus arutati päewasündmusi. Tähtsamad koosolekud peeti 28. novembril ja 8. detsembril. Esimesel koosolekul otsustati ühineda sotsiaal- rewolutsionääridega. 8. detsembril, peale pritsimajas peetud koosolekut juhtuski kurb sündmus, mille ohwriks langes kohaliku malmiwabriku omaniku poeg Robert Krusbach. Nimelt olid 8. dets. koosolekul viibijad teada saanud ühe relwadewaguni wiibimisest Tapal. Ärritunud rahwahulk walgus Tapa jaama, kus koos Tapalt läbisõitwate nekrutitega nõuti relwawaguni Tapale jätmist ja relwade rahwale wäljajagamist. Sõjariistade kättesaamiseks tehti katset waguniuste lahtikangutamiseks, millele aga soldatid wastasid tulistamisega, kusjuures sai surma rahwa hulgast Robert Krusbach. Paari nädala pärast saabusid Tapale ja ümbruskonda karistussalgad, kes asusid kohalikku rahwast terroriseerima. Algasid wangistused, peksmised ja weretööd. Karistussalkadele kaasabiks ja elanikkudele pealekaebajaks olid ümbruskonna mõisnikud: Imastu krahv Rehbinder, Lehtse parun Hoyningen Huene, Jäneda mõisnik von Benckendorf, Pruuna mõisnik Dellingshausen, Rawa Stackelberg, Käravete Tiesenhausen ja teised kelle tagakiusamise all tuli rahval valusalt kannatada. Werejanuliste mõisnikkude käsilaseks oli teatud koguduse pastor (Ambla pastor Johannes Theodor Willberg), kes nõu ja jõuga abiks oli mõisnikele ja karistussalkadele nende tegevuses. Nagu tähendatud, ei wõetud Tapal, õnneks, peale Krusbachi surma mahalaskmisi ette. Küll aga tapeti Tapa ümbruskonnas Lehtses Rauakõrwe elanik Jaan Welpner ja Amblas vallavanema poeg Joosep Grooman. Esimesele pandi süüks salaküttimist ja tema iseteadvust, ka Grooman lasti maha tolleaegse revolutsionääri J. Wõrgu püsside hoidmise pärast. Peale nende oli mõisnikel kavatsus surmata weel mitmeid tegelasi, naga Gustav Tamme ja Joosep Freimanni Lehtse vallast, Ants Pritsu ja Juhan Wõrku Ambla vallast ja teisi, kes aga peidusolemise ja õnnelike juhuste läbi pääsesid. Kuigi Tapal mahalaskmisi ei toimunud, peeti siin elanikkude kallal peksutalguid. Peksa said tühistel põhjustel Abram Tamm, Jaan Walsiner, Nahe kooliõpetaja Bils j. t. Karistussalkade tegevuse vasta ja peksetavate kaitseks astus südilt välja Tapa vene koguduse preester Kirill Janson, mis andiski teatavaid tagajärgi. Janson suri 10 aastat tagasi ja puhkab Tapa vene kalmistul. Kaigi Tapa ümbruskonna rahutused ei olnud eriti sündmusterikkad, jätsid need süngeid ja kestvaid mälestusi rahva hinge ja olid tõukeks ning eelkäijaks edaspidisele ajaloo arengule, mis tõi kaasa rahvale vabanemise aastasadasid kestnud võõra ikke alt.

Waba Maa, 22. august 1924.
Suur tulekahju Tapal. Haridusseltsi koolimaja maani maha põlenud. Kahju ligi 3 miljonit marka.
Kesknädalal, 20. augustil s.a. langes Tapal tule ohvriks kohaliku Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi (n.n. haridusseltsi) koolimaja, kus viimastel aastatel töötanud alevi 2. algkool. Tuli puhkes umbes kella veerand 2 ajal pärast lõunal ja juba tunni aja pärast polnud hoonest järel midagi kui ahervared ja laialitiritud söekspõlenud palgiotsad. Alguse oli tuli saanud ühe õpetaja elukorteri köögist. Kogu koolimajas oli sisemise remondi lõpetamine ning kööki oli toodud põletamiseks muu hulgas ka höövlilaaste ning olles asja juures mitte küllalt hoolikad ei märganudki nad hädaohtu ennem, kui tuli juba tuuletõmbe tagajärjel köögi seinte tapeetidesse hakkas. Et majas uksed ja mitmed aknad hoone tuulutamiseks lahti olid, siis lagunes tuli imekiirelt laiali ja kui tuletõrjujad kohale jõudsid, oli juba peaaegu pool maja tules. Katsed tulele piiri panna jäid asjatuks. Mõni minut veel ja kogu maja oli muutunud lõõmavaks. Sellega sattus aga hädaohtu koolimaja vastas asuv elumaja. Seda suudeti suure vaevaga kaitsta, kuna teda alatasa veega üle kasteti.
Tulekahju algusel kohale rutanud isikute abil päästeti kooli varandusest  klaver ja harmoonium ning keelpillid ja mõned muud vähema tähtsusega asjad. Kooli muu inventar ja õpiabinõud jäid kõik tulle. Samuti hävitas tuli kooli raamatukogu ja seltsi rahvaraamatukogu. Viimane sisaldas ligi 900 raamatut ja oli ainuke sellesarnane kogu alevi ning laiema ümbruse peale. Mõlemate kogude väärtus ulatub umbkaudse arvestamise järele 8000 margani. Peale nimetatute jäid tulle veel seltsi puhkpillide koori nootide kogu ning kolm puhkpilli, millest umbes 60 000 margaline kahju. Tulle jäid ka pööningul asuvad põrandaalused ja osa kolme õpetaja isiklikust varandusest. Kogu aineline kahju on veel täpsemalt teadmata, kuid igatahes ulatub see kolme miljoni margani. Maja tuleks hinnata ligi 2 miljoni peale, kuna teised hävinenud varandused kokku üle miljoni peale ulatuvad. Tule vastu oli maja kinnitatud aga ainult 200 000 marga peale. Koolimaja oli alevis ainuke praegustele kooli oludele enam-vähem vastavam koolimaja.

Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 7. august 1903
Tapalt. Siin peeti pühapäew 27. juulil näitemüüki kohaliku palwemaja hääks. Sest 1896 aastal ehitas kohalik majaperemees hr. Tõnts ülemuse lubaga Tapale palwemaja peaaegu ehk osalt omal kulul, kuna ümberkaudsed mõisaomanikud mõned kopikad selleks otstarbeks juba sel ajal hr. Tõntsu kätte annetasiwad. Siisgi oli kuni sestsaadik hr. Tõntsul palwemaja ehituse eest 600 rubla raha saada, mis nüüd Tapa elanikkude ühisel osawõtmisel näitemüügi läbi soowiti korjata, et palwemaja wõla alt wabastada ja kogudusele, ehk õigem ütelda, Tapa elanikkudele, jäädawalt omaks tunnistada. Selleks otstarbeks hakkati andeid korjama, et näitemüüki toime panna. Kingitusi näitemüügiks saadeti ümberkaudse rahwa kui ka Tallinna ja Rakwere kodanikkude poolt nimetatud linnadest Tapa andekorjajate kätte mitme kümne rubla eest. Waheaegasid lõbustas Tapa muusikakoor. Lõpuks oli näitemäng „Maja maantee ääres.“ Sissetulek teadmata aga arwamise järele wõis ta rahuloldaw olla. Sest pidust osawõtmine ilusa ilma tõttu oli hästi elaw.

Waba Maa, 27. jaanuar 1932
Uputus Tapal. Wiimaste suladega on Tapa muutunud „Eesti-Weneetsiaks“. Wesi ujutab kogu linnatänawad ja turuplatsi. Kesk tänawat, kuhu kogu talwe jooksul kuhjati lumi, on ligemale meeter kõnniteedest kõrgemad. Wesi walgub sealt kõnniteele. Küllaldast ärawoolu ei ole ja kõnniteed on kohati läbipääsematud. Turuplatsil on üleni umbes pool meetrit wett ja maamehed müüwad oma saadusi tänawail. Palju hullem on lugu weel siis, kui tuleb widewik ja postide otsas süütuwad tuled, mida siin nimetatakse tänawawalguseks. Tapalaste seletuse järgi olevat need tuled selleks, et võõras öösel linnas liikudes oma pead vastu laternaposti ei lööks. Poole sääreni vette sulpsatamine on siis harilik nähtus.

Waba Maa, 29. oktoober 1935.
Kääbus-papagoide kaswatus Tapal. Tapal elutsew Jaan Wendt on asutanud papagoidekaswatuse. Algmaterjaliks on tema poeg dr. Alfred  Wendt saatnud Saksamaalt läinud aastal mõne paari haruldasi linde. Saksamaale on kääbus-papagoid Brasiiliast sisse toodud. Lõunamaa „wõõrastele“ pakuti Tapal asumispaigaks inimeste elamu. Et linnud suured spordiarmastajad on, turniwad, roniwad jne., siis seati nende tarwis  lakke rippuma turnimise abinõud; seintele karbid pesitsemiseks ja söögi- ning jooginõud oma kohtadele – harilikult põrandale. Toiduks tarwitawad linnud kaera- ja hirsiteri ning muud, mida meil Eestis saadawal on. Linnud on isekeskis tähelepanelikud; haudumise ajal lendab isa pesaaugule, koputab karbi seinale  mis peale emalind wälja tuleb, isalind söödab ja joodab teda ning harib. Kääbus-papagoid on umbes mustaräästa suurused, mitmewärwilised, pika sabaga ja sarwetaolise nokaga. Kannatawad külma ja lööwad sügisel ning talwel laulu, nagu meie laululinnud kewadel. Siginewad jõudsasti. Papagoisid on mitmet wärwi ja selle järele on ka nende turuhind  2,5—15 kr. paar. Suled küllalt sobiwad daamide kübaratele ja muudeks ilustusteks. Lindudekaswatuse omanik Jaan Wendt on ametilt rätsep. Kääbus-papagoide kaswatamine on temale kõrwalsissetuleku allikaks.

Waba Maa, 28. veebruar 1933
Werine abielutüli Tapal. Wabaduspäewa õhtul napsutasid omawahel Tapal Pärna tänawal elutsewad Martin Weidentamm naisega. Hiljem tekkis neil omawaheline tüli. Pealetungi alustas mees, andes naisele paar rusikahoopi. Wiimane ei olnud ka laisk, ning õlleklaas lendas mehele näkku. Klaasi purunenud killud lõikasid mehe otsaesisel tuiksoone katki. Telefoniga kohalekutsutud arst tunnistas haawa raskeks.

Waba Maa, 5. jaanuar 1932
Tapa sai esimese woorimehe. Tapa oli seni ainus Eesti linn, kus polnud ühtegi sõiduwoorimeest. Küll oli aga autosid – terwelt tosin. Nüüd leidus ometi kord mees, kes julges muretseda saani ja hobuse, ning lasi saanile kinnitada nr. 1. Et sõiduwoorimehe järele Tapal tõsine tarwidus oli, siis leidus ka temal tarwitajaid. Ühe kõrwale asus aga kohe teine woorimees ja kuuldawasti tulla neid weelgi.

Waba Maa, 1. september 1925
Mõne tunniga üle 35 kilomeetri warastatud lehmaga maha matkanud.
27. skp. peeti Tapal tundmatu kahtlane mees lehmaga, keda ta tänawal müüa pakkus, politsei poolt kinni. Tabatu seletas, et ta elada Porkuni wallas ja olla sealne elanik. Et aga tema poolt antud seletus kahtlasena paistis, kuulas politsei kohapealt järele ning tegi kindlaks, et ta sealt elanik ei ole. Hiljem selgus, et tabatu on Narwa elanik Jaan Ots, kes lehma Wirumaal Küti wallast X talu lukutamata laudast warastanud. Lehma, keda ta juhtumisi ümber hulkudes lukustamata laudast üle löönud, toonud ta käekõrwal Küti wallast Tapale, kus seda rahaks tahtis teha. Ots wõeti wahi alla. Mees oli mõne tunniga Küti wallast Tapale tulnud, missugune tee umbes üle 35 klm. pikk.

Waba Maa, 12. mai 1922
Joomine Tapal kasvab. Joovad mitte enam üksi mehed, vaid ka naised ja lapsed, ka koolinoorsugu, mille tõttu viimases sageli väärnähtusi ilmsiks tuleb. Alevis on salakõrtsid, kuhu turupäevadel talumehed kokku tulevad ja kus siis ühe joonega 2 – 5 päeva viibitakse, jättes põllutöö ja majapidamine saatuse hooleks. Muidu kurdetakse aga vähese raha, suurte maksude ja põllu vähese viljakuse üle. Kuritegevus ja väärnähtused muutuvad sagedamateks.

Waba Maa, 28. detsember 1936
Tapal hävines wilditööstus. Tapal süttis eile August Malleusi wilditööstus, mis hukkus ühes willade, walmis wiltide ja tööstuse sisseseadega. Omaniku kahju 500-600 kr. Tuli sai alguse nähtawasti willade kuiwatamisest, mida hommikul olid käinud toimetamas A. Malleus koos oma naisega. Tööstuse hoonest jäid järele seinad.

Virumaa Teataja, 2. märts 1927
Jälle tulekahi Tapal. Ööl wastu esmaspäewa pääsis Tapal Valgejõe ligidal (Valgejõe pst. 20) asuwas Hans Saare willatööstuses tuli lahti. Tööstuse hoowi peal olew ehitus põles peaaegu maani maha, kuna järele jäid ainult otsad. Ehitus wõttis laialt tuld nii, et tuletõrjujatel tule laiali lagunemiseks teiste hoonete peale takistusabinõud tarwitusele tulid wõtta. Omanik hindab tule läbi saadud kahju 200.000 marga peale. Mahapõlenud hoone ja tules hukkunud kraam olid kinnitamata.

Waba Maa, 4. mai 1933
Tapal laulatati wanakeste paar. Pühapäewal laulatati Tapa Jakobi kirikus wanem abielupaar Jaan Trell, 77 a. ja Mari Sinikas, 69- aastane. Mõlemad juba kord abielus olnud, leseks jäänud ja täiskaswanud laste wanemad.

Virumaa Teataja, 20. september 1940
Robert Kruusbachi nimeline tänaw Tapal. 1905. aasta 8. dets. Tapa raudteejaamas tööliste, talupoegade ja sõjawäe ühisel algatusel teostatud relwawaguni ründamisel mõrwati sandarm Reeki küsul tapalane Robert Kruusbach. Tema mälestuse tähistamiseks on Tapal ümberristitud senine Kiriku tänaw Robert Kruusbachi tänawaks.

Virumaa Teataja, 8. detsember 1928
Kuidas Tapal kõnniteid tehakse.
Et tapalane ennast hädas wahest wäga hästi aidata oskab, näitab kujukalt järgmine juhus. Majaperenaine F., oma suures hoolimatuses wõi ihnsuses „unustas“ korda seadmata majaesise kõnnitee ja see muutus sügiseste wihmadega läbipääsmatuks. Suur oli aga perenaise üllatus, kui ühel hommikul leidis, et keegi hea inimene, nähtawasti seda teed tihti tarwitaja, oli öösel kõnnitee korda seadnud. Kuid mitte liiwa, kiwide ega asfaldi abil, waid palju lihtsamalt: kiskus lahti sama maja rohuaia plangust lauad ja laotas need ilusasti kahes reas kõnniteele maha.

Virumaa Teataja, 8. oktoober 1932
Tapal päew lühenenud.
Tapal on päew märksa lühemaks läinud – terwelt kahe tunni wõrra. Waremalt soikus liiklemine uulitsal kell 10 õhtul, nüüd aga juba kell 8 on kõik waikne ja rahulik. Põhjus on wäga lihtne – Tapa päewa pikkus on olenew sõiduplaanist. Nüüdne kiirrong on juba kell pool 8 Tapal ja pool tundi kulub noorrahwa jalutuskäiguks. Waremalt tuli aga kiirrong kell 9 ja peauulits oli elaw kuni kella kümneni. Ainsaks inimeseks, kes õhtuti ja öösel uulitsal liikus, oli ööwaht. Sulges äriluuke, puhkas mõnel trepiotsal jalgu, tegi tasapisi suitsu ja ajas mõne topsisõbraga juttu. Tapa kuulus nende haruldaste linnade hulka, kus puudus wäline politsei walwepost. Nüüd soowitakse ka Tapat õnnistada wäliskordnikuga. Kus kohal seadusesilm endal kõige mugawama tunneb, on weel teadmata.

Eesti Kodu, 15. juuli 1909
Kui Amblast 7 versta Tapa poole sõita, siis näeme tee ääres Tapa külas, koolimaja juures, Männimäge, mis vana matusepaik olevat. Arvatakse, et Rootsi-Poola sõja ajal siin ligilähedal lahingut löödud, kindralid langenud ja Männimäe sisse maetud, enne olnud siin kaks risti püsti, nüüd aga seisab mäel ainult üks rist, mis rõngaspaasikivist  raiutud, ilma mingisuguse tähe ja numbrita. Wõib olla ka, et siin mõni lahing on löödud, kirjalikku dokumenti ei ole kusagil, ka kiriku vanades kirjadeski. Aga et siin ligidal lahinguid on olnud, seda tunnistawad need kondid, mis Tapa mõisa põllu seest kündmise ajal wälja on tulnud. Lillakamäe küüni juures olevat maa sees rohkeste kontisid.

A. Kleitsmann

Virumaa Teataja, 12. detsember 1934
1905. a, mälestusmärk Tapale. Kuna 1905. aastal Tapal ja lähemas ümbruses rida isikuid maha lasti, on kohapealsete tegelaste keskel tekkinud kawatsus nõupidamise korraldamiseks, et tulewal aastal, mil möödub 30 aastat 1905. a. weristest sündmustest, Tapale püstitataks wastaw mälestusmärk. Sobiwamaks kohaks peetakse raudteejaama piirkonda.

Virumaa Teataja, 1. oktoober 1931
Kuidas Tapal tehakse omale tööd.
Juba pikemat aega märkasid mõned Tapa majaomanikud, et nende pump-kaevude torudesse pillutakse igasugust prahti nagu liiwa, naelu, kive jne. Esialgu arvati tegemist olewat poisikeste ulakusega. Hiljem aga, kui juhused kordusid, anti asjale juba seaduslik käik. Nii teatas majaomanik loomaarst Ein, et tema kaewu torru on pillutud liiwa ja kiwe ja palus asja kohta protokolli teha. Kuna Einil oli kellegi kohta ka wäikene kahtlus, hakati selles suunas asja juurdlema, mis tõigi süüdlase päewawalgele. Selleks osutus Tapal elunew kaewutööline A. S., kes enese ka süüdi tunnistas ja seletas asja kohta, et tema teinud sarnast ulakust sellepärast, et sel teel leida tööd, kuna kaewutorusse pillutud kiwid ja liiw rikub kaewu ja seega saab ta siis omale parandustöid. Nüüd tuleb S-l oma teguwiisi eest seaduse laua ees wastust anda.

Virumaa Teataja, 6. juuni 1929
„Talupoja”“ kauplus Tapal. Tapa turuplatsi ääres ilutseb ühe wõrdlemisi suure kaupluse seinal silmapaistew silt – „Talupoja kauplus“. Oleme harjunud nägema ikka põllutööriistade, riide jne. kauplusi, kus wastavaid kaupu müüakse, kuidas aga nimetatud kaupluses talupoegi müüakse, seda ei suuda küll kõige parema tahtmise juures mõista.

Kaja, 29. aprill 1925
Tapal kino maha põlenud. Kahju üle 200.000 marga.
Ööl wastu 28. aprilli, umbes kella pool 1 ajal, hakkas Tapa alewis põlema kino „Imperiaali“ hoone. Tuli olewat alguse saanud kusagilt näitelawa ümbrusest. Etendus kinos oli juba lõppenud. Kuna hoone kerge laudadest ehitus oli, seisis peagi kino leekides ning põles maani maha. Omanikkude kahju üle 200.000 marga.

Päevaleht, 19. oktoober 1909
Kool asub Tapa külas, ilusa ajaloolise „Männimäe“ juures. Kool asutati siia walda a. 1939. Koolimajaks ehitati kamber rehetoaga ühte. Seda 79-aastast majatudikest tarwitatakse weel praegugi walla waestemajaks. Rehetuba ja rehealune on kooliõpetajale wiljapeksmiseks. Maja on koguni wana ja wiltu wajunud. Sellest on näha, et wald oma waeste eest koguni wähe hoolt kannab, niisama ka kooliõpetaja wiljapeksmise ruumide eest. Walla poolt ei ole seda kunagi parandatud, katus laseb lumewett ja wihma läbi. Praegune koolimaja on 1868. aastal ehitatud, alles esimese õlekatusega, mis ka wett ei pea. Klass on madal ja wäike, riietetuba, poisslaste magamistuba, laste sahwer, pesemiseruum ja paljud muud paigad puuduwad. Õpeabinõusid on wähe, kooli puhastamise korraldust ei ole, nimelt seda mis walla poolt peaks olema. Mis tehtud, see on laste ja kooliõpetaja abiga tehtud. Peale koolilaste harimise ja õpetamise on püütud ka rahwa keskel teadust ja kunsti edendada. Laulukoor on asunud (Wõrk), lasteraamatukogu (kahjuks on see kõik wene keeles), töötab. Siis tekkisid siia weel lugemisering ja hariduslise sihiga seltsid. Ajakirjandust on püütud rahwa sekka laiali laotada, niisama ka kirjandust. Lugemise himu ja teatrist ning muusikast arusaamine on ainult üksikutel wähestel olemas. Tapa alewis, mis 2-4, Rauakõrwest koguni 1-2 wersta kaugel on, wõib seltside poolt toimepandawatest lõbudest, nimelt mõistlikkudest lõbudest, näitemängust, muusikast ja laulust koguni kergeste osa wõtta. Aga paljud ei wõta neist osa, ei tohi osa wõtta: olla patt. Wabadel aegadel pidawat teatud taludesse palwele minema oma meeste ja wõõraste ettelugemist kuulama. Noored inimesed ei läbe niisugustes kohtades olla, lähewad külatänawale hulkuma. Kui nad alewisse lähewadki ega nad siis seltsimajasse ei lähe, waid sattuwad weel hullemasse pesasse kui külades. Meesterahwaste tarwis on weel hullemaid urkaid olemas – salamonopolid. Alewis olewat neid 30-40 ümber. Wiina saawat saianaise käest korwist saiade altki. Awalikke alkoholi müügikohti on 5 olemas, waksali einelaud kahes osas, kroonuwiinapood, 2 õllepoodi ja „Harmonie“ seltsi einelaud. Üheks paiseks selles Tapa linnas on weel raha peale kaardimängimine. Mõned teawad rääkida, et see olewat juba paljudel haiguseks. Ja see on paha haigus. Mängitakse kodus ja suwel ka metsas.
Tapa alewis elab hulk inimesi, üle 3000. Alewis on umbes 50 kauplust, 5 pagarit, aptek, üleüldse 60 patendiwõtjat, postijaam, tuletõrjujate seltsimaja pidusaaliga. See on Moe mõisa omaniku Kurbergi poolt ehitatud ja „Hermoniele“ renditud. Siis on posti-telegrafi kontor 3 ametniku ja mitme postiljoniga, raudteewaksal, kuhu 3 raudteeharu, nimelt Peterburist, Tallinnast ja Tartust, kokku tulewad. Weel on siin õigeusu kirik, Lutheri usu palwemaja, rahukohus, kohtu-uurija, alewi ülewaataja ja nende kantseleid. Kaks korda nädalas peetakse turupäewa (teisip. ja reede), turuplats on aga wäikene. Edasi on siin theemaja, 5-6 worstiwabrikut ja -müügikohta, weel muud majad ja umbes 150 eramaja. Peale nende on hulk raudtee-majasid olemas. Uusi ehitatakse iga aasta juurde. Tarwilised asutused, mis aga puuduwad, oleksiwad, Tapa omawalitsus, haigemaja, siis omawalitsuse poolt ametisse pandud arst, welsker, ämmaemand ja teised ajakohased asjaajajad.

Järva Teataja, 22. mai 1928
Paide kui maakonnalinna kohta kardetakse, et see aastate jooksul üldse wälja sureb. Tapal on lugu hoopis teisiti. Kui Eesti ja Järwamaa nooremaid linnu, kaswab ta kiirelt, uusi linnasugusid ei tunne äragi.
Tähelepanu köidab Tapa lühike minewik ja ajalugu. Enne 1870. aastat, raudteeehitamist Tallinnast Peterburi, oli Tapa tundmatu koht. Raudteejaama asutamisega Tapale, alles muutus praeguse linna asukoht elawamaks. 1876. a. peale algas Tapa kõige hoogsam arenemine, mil pikendati Tapalt raudteeharu Tartusse ja Tapa seega raudteede sõlmpunktiks muutus.
Kui esialgne rongide liikumine puudulik oli, siis peatusid rongid Tapal nii minnes kui tulles pikemat aega, missugune peatumine sundis siia asutama, edendades üldist läbikäimist. Raudteele on Tapa wõlgu oma arenemise eest, nii et ta poolsada aastat pärast Tartu haru saamist linnakssaamisele mõelda mõis. Kuiwõrd Tapa arenemine raudteest olenew, seda tõendab elanikkude arw 1900. a. Üldisest 928 elanikust ja 85 elumajast kuulusid raudteele 13 maja ja 286 elanikku. Esimesteks tööstusasutusteks olid Tapal Josef Glaudani paberossitehas asutatud 1897. a., missugune tööstus praegu Tallinnas laiendatud kujul edasi tegutseb. Esimeste tööstusasutuste hulka kuulub ka Wilhelm Busse worstiwabrik, asutatud 1896. a. Raudtee ja reisijate huwides tegutsewaid wõõrastemaju oli 1895. a. kaks „ Tartu“ ja „Max Schiff“. Usuelu hakkas arenema 1895 aastast, mil avati Tapal apostliku õigeusu kogudus, kes 1904. a. omale ka iseseiswa kiriku sai. Lutheriusulised koondusid sel ajal Ambla kiriku ümber. Koolide ajalugu algab 1885. aastaga, mil esimene üheklassiline algkool ellu kutsuti. Hiljem, 1895. a. awati Tapal uus üheklassiline algkool, kuid seekord ainult raudteeteenijate laste jaoks, üldse olid Tapa esimesed eluawaldused, olgu koolide awamise, majade ehitamise wõi usuelu alal suurel määral raudteest, tema teenijaskonna huwidest olenewad. Paarkümmend aastat hiljem, 1922. a. rahwalugemise andmete järele loeti Tapa elanikkude arwu juba 2398 peale, majade arwu aga 269 peale. Tegelik elanikkude arw on aga rahwalugemise ajal 2518. Wahepeal on Tapa elanikkude arw weelgi kaswanud ja seda järjekindlalt. Nii oli 1. jaan. 1927. a. elanikke 2955, 1. mail 2974, 1. okt. 3085 ja 1. dets. 3144. Käesolewal aastal oli elanikke 1. jaan. 3172, l. weebr. 3235, 1. märtsil 3326. ja 1. aprillil 3347.

 Tapa Kaja, 16.06.1934

Rööpaseadjad ehitavad kummivabrikut.
Juhtumine leidis aset vanal hallil ajal. 1886. a. asutasid Tapa nupukamad rööpaseadjad Mihkel Kask ja Villem Vaino kummivabriku, kus kavatseti kalosse valmistama hakata. Vabrik ehitati teenistuskoha lähedusse põlisesse paksu metsa. Seda kõike tehti suure saladuse katte all. Töösturid muretsesid siis ka kõik vajalikud tarbeained, nagu terpentini, kompvol, liistud, pintslid jne. Oli seadeldis korras, tehti katlale tuli alla, et alata peale kummisulatamisega. Oodati suure põnevusega. Kuid samal ajal saabus rong jaama ning mõlemad mehed pidid tagasi pöörduma oma igapäevase töö juurde. Meeste äraoleku ajal oli vabrikus pääsenud tuli lahti. Kui mehed tagasi pöördusid, leidsid nad eest vaid ahervaremed. Tuli oli teinud oma töö, hävitanud pintslid, kummipotid ja kõik muud vajalikud abinõud. Kahju oli suur. Puudus võimalus uut asutada. Nii ei saanud mehed valmistada ainustki kalossi-paari, leppisid hiljem vanade parandustega, teenides siiski palgale lisaks ilusa kopika. Hoolsa töö ja kokkuhoiuga on mehed siiski majaomanikud ja nosivad rahulikult pensioni.

Tapa Kaja 8.märts 1935
Suuri mälestusi Tapalt.
Paari aasta pärast saab Tapa 60 aastaseks. Nüüd kus aset wõtab majade rägastik — kuulsime 60 aasta eest käo kukkumist ja ööbiku laulu. Ei ole sellest ilusast põlisest metsast alles rohkem kui Roti lageda ümbrus ja Männikumägi. Wiimane koht on weel paik, kus wõidakse hõisata wabas looduses ja pidutseda. 1883 aastal wiibis Männikumäel wanawara korjamisel dr. Mihkel Weske ja seal kiwi otsas istudes kuulas mida temale ette leelutas õnnis Mai Kangur, kellel suur tagawara wanast rahwalauludest oli. Hiljem ilmusid need laulud M. Weske kuukirjas „Oma Maa“. Kuukirjas kiitis doktor Tapa kaunimat loodust. Samal mäel kiwi otsas on loodud ka laulud „Minge üles mägedele . . .“ ja „Kas tunned maad, mis Peipsi rannal. . .“ Lugejad  kui teie wiibite Männikumäel – tuletage meelde seda suurt ärkamisaja tegelast dr. Mihkel Wesket kes oli lektoriks Tartu ülikoolis ja hiljem professoriks Kasaani instituudis Soome sugu keelte alal, kus tema ka 1890 aastal suri. Sealt tõi suguwendade armastus oma kallima mehe kodumaale ja ta maeti Tartu ülikooli matusepaigale. Ta hauale püstitati nägus mälestussammas. Ei oleks üleliigne, kui Tapa seltskond wõtaks päewakorda eelolewal kewadel dr. Mihkel Weske mälestus küsimuse tema 45 aastase surma puhul (16. mail) ja et Männikumägi saaks „Weske pargiks“.
M. Kask.

Tapa Kaja 23.juuni 1934
Tapalt leiti ürginimolevuse pealuu. Imastu invaliidide kodus elutsev vigastatud sõjamees Joosep Orro leidis Tapa linnas Kadrina poole mineva raudtee ääres kiviprahi hunnikust umbes kolme rusika suuruse paekivi. Et Orro kirgline geoloogilise tähtsusega esemete otsija on, siis võttis mees selle kivi hõlma alla, leotas ja puhastas seda jões seni kui tuli ilmsiks inimese pealuu. Kivi kaalus 2700 grammi; pealaest kuni kurgulaeni on 12 sm; pealmise lõualuust kuni kuklataguseni on pealuu läbimõõt 14 sm. Kivi sees on selgelt näha kõrva, ninasõõrme, ninaluu, kurgulae, kukla taguse kondikava ühenduse kohad. Isegi peakapsli tagakülje tsik-tsakid on kivil näha. Kivi on hariliku pae värvi, kuid ninasõõrme, kõrvaaugu ja peaaju koopad on roosakad. Pealagi on täitsa ümmargune, siiski võib märgata, et peaaju koobas on võrdlemisi väiksem nüüdse aja inimese omast, aga pea alumine osa — lõualuud tugevamad. Alles möödunud sügisel leidis Orro Imastu põllult, Tapa lähedusest, kilpkonna kivistuse, millise vanust Tartu ülikoolis arvati 550 miljoni aasta peale. Võib arvata, et ka selle ürgiinimolevuse pealuu on pärit umbes samast ajast. Leidja Joosep Orro kohta olgu veel tähendada seda, et tema on kui invaliid — töövõimetu, kes liigub kepi najal ühest kivi hunniku juurest teise juurde, koputab tee veerel või mujal ettetulevaid tähelepanuväärsemaid raud- ja paekive. Taskus on temal selleks harjakesed ja muud abinõud, millega kohapeal saab kivide konarlisi kohti puhastada. Muidugi ei jää leidur ka mitte ilma vastava tasuta, kui see leid mõnele muuseumile üle antakse.

Virumaa Teataja, 14. mai 1931
Tapale asutati loomakaitse selts. Neil päewil tuli kohtu- ja siseministeeriumist kinnitatult tagasi Tapa loomakaitse seltsi põhikiri. Seltsi asutajateks olid kohalikud elanikud härrad Elisson, Arakas ja Lepp. Põhikirja kättesaamise järele pidas selts ka kohe oma esimese peakoosoleku tuletõrje ühingu saalis. Seltsil on juba umbes 30 liiget. Liikmemaksuks määrati üks kroon. Juhatusse waliti: esimeheks hra Arakas, kirjatoimetajaks linna-arst dr. Ustaw, laekuriks pr. Abram, abiesimeheks hra Elisson, abikirjatoimetajaks pr. Reitkam. Seltsi direktoriks waliti hra Arakas, jaoskondade ülemateks Lepp ja Leesmann.

(Vahepealsel ajal jäi loomakaitse seltsi töö soiku, kuid 1934.aastal see elustati)

27.okt. 1934 Tapa Kaja
Tapa loomakaitse seltsi ajutisse juhatusse waliti Adolf Rohusaar –  esimees, M. Lemberg – laekur ja P. Talpsepp sekretär. Seltsi büroo asub Lai tän. 8, „Tapa Kaja“ ruumes, kus wõetakse ka wastu soowiawaldusi liikmeks astumiseks. Liikmemaks on täisealistele 60s. ja alaealistele 25 s. aastas. Wiimased kolm aastat selts ei tegutsenud. Uuteks asja algatajateks olid sama seltsi rewisjonikomisjoni liikmed härrad P. Schmidt ja Joh. Leesmann.

Tapa Kaja 23.juuni 1934
Tapa jaam tunneb nelja valitsust.
On ju küllalt veel neid isikuid, kes mäletavad, kui Tapal polnud ei raudteed ega jaama, selle mõne viimase kümne aasta jooksul on olnud Tapa jaamal neli riikliku peremeest, nimelt esimesena vana Vene kroonu või parunite valitsus, kui tunti ja pidi tundma iga ametnik seda raudtee-venekeelt, samuti ka saksa keelt. Tol ajal olid pea kõik ametnikud umbvenelased. Mõisnikke peeti siis suure au sees, iseäranis veel neid, kelle maa peal juhtus asuma raudteejaam, nagu Tapa. Neile oli ehitatud jaamades isegi oma trepid, mida tarvitati ainult parunite rongile mineku ja mahatuleku puhul, kuna teised, lihtinimesed, ei tohtinud sinna piirilegi minna. Kui Tapal ehitati masinakuuri ja kui sinna töö juure ilmus kohalik mõisnik von Fock, siis tuli tema ikkagi kahe sandarmi saatel, saatjate kohus oli kamandada ootajaid oma tegevust ülemuse kohaloleku ajal seisma jätma ja mütsid maha võtma. Kord juhtus ka, kui keegi kangem tööline Lippus ei allunud sandarmeerijaile ja polnud nõus mõisniku ees mütsi maha võtmisega, siis samas tegi suur härra korralduse mehe kinni viimiseks. Ka sandarmid olid mõisniku käsutuses. 1878. aastal, kui oli Imastu mäss ja seal maha lasti üks mees ja 20 raudu pandi, olid sel puhul mõisnikkude käsutuses nimelt raudtee sandarmid. Hiljem valitsesid Tapal lühemat aega Saksa ja Vene enamlaste võimud, kuna peale vabadussõja algust on Tapa jaama peremeheks Eesti Vabariik.
M. Kask, vana roopaseadja.

Tapa Kaja 15.detsember 1934
Tapa kivid lõikavad klaasi.
Paarkümmend aastat tagasi elutses Tapa võõrastemajas keegi vene professor, kes uuris maapinna varandusi. Teadusemehe igahommikuseks ametiks oli rännata, korwike haamriga käes, mööda põlde ja korjas kiwikesi, mida ta haamriga koputas. Põhjaliku uurimise peale eraldas ta ühe sigarikarbikesesse isesorti halli ja musta kiwi terakesi. Kui keegi raudteelasist külastas professorit ja wiis temale ühe sarwetaolise kiwi, mis leitud keldri kaewamisel siis pahandanud wanahärra ja öelnud: „Kas teie narrite mind – ise murdsite teemandi otsast ära ja lihtsa kiwi toote minule.“ Sellepeale awanud karbikese, kust wõtnud wälja ühe konnakarbi-taolise kiwikese ja lõiganud klaasi. Ta pidanud seda kõige paremaks ja puhtamaks teemandiks, mida tema nimelt Tapal rõngaskiwidest leidnud. Need teemanditerad olewat nii õrnad, et wäiksema põrutuse peale kiwi küljest eralduwad.

15.september 1934 Tapa Kaja
Tapal kasvavad arbuusid.
Kaupmees Iwan Iwanowi abikaasa harrastab Tapal päris lõuna-wene-maalikku aiakultuuri. Ta kaswatab oma aias arbuuse, milliste raskus on 500—1000 gr. Seemned on ostetud Seemnewilja Ühisusest ja idandatud toas lillepotis. Taimed on istutatud wälja samal ajal kui teisedki külmakartwad. Maitse poolest ei jäta arbuusid midagi soowida.

Tapa Kaja 18.märts 1934
Tapal suri halwatuse tagajärjel laialt tuntud endine parkett-meister Klav Katit  kõrge wanaduse juures. Weel surma päewa hommikul kõndis ta linnaarsti poole, ambulantsi, aga et arsti seal polnud kust koju tagasimineku teel warises kokku ja ta tunni aja pärast surigi. Kadunu on pärit Lätimaalt, aga Tapal elanud aastakümneid. Ta on Tapa tuletõrje ühingu üks asutajaist, kus tema tegelvliikmena osa wõttis kuni surmani. Oma eeskujuliku tuletõrje teenete eest on saanud kaks 1. järgu kõrgemat hoolsusmärki. Wiimasel ajal elas mees, kuigi omas majas, aga wiletsuses. Tal on kolm täisealist poega. Oma ameti poolest oli Klav Kakit parkett- meister. On teinud oma eluaja jooksul peaasjalikult mõisates lossi põrandaid, nimelt 66 mõisas. Ta keskmine päewa teenistus kõikunud 13 rubla ümber.  Lugupeetud tuletõrjujat tema puhkepaigale saadawad Tapa tuletõrjujad terwes koosseisus.

Tapa Kaja 15.märts 1935
Tapa tuntud tööstur, majaomanik ja seltskonnategelane Hans Saar on sündinud 17. märtsil 1870 a. Põltsamaa kihelk. põllumehe pojana. Üleskaswanud ja sepatööd õppinud Rakweres, hiljem elanud Narwas ja Wenemaal. 27. mail 1908 aastal asus elama Tapale, kus ostis omale praeguse willatööstuse. Kogu oma Tapal olemise aja on osa wõtnud seltskonna tööst, olles 12 aastat wolikogus ja Ühispanga algusest saadik kuni tänapäewani seal nõukogus ja praegu juhatuses. Need, kellel on olnud tegemist Hans Saarega tõendawad, et ta on alati olnud heatahtlik ja pole tahet olnud olla algajaks mis on kahju tegew kaaskodanikule ja ühiskonnale.

3.november 1934 Tapa Kaja
Tapa salakuulajad 15 a. sunnitööle.
Läinud aasta oktoobrikuu 20. peeti Vene piiril kinni mees kelleks osutus Tapal elutsev ja Pärnust päritolev 24-a. Kristjan Kukk. Tabatu tunnistas end salakuulajaks. Andis ka ametivõimudele välja silla alla peidetud revolvri, 200 kr. raha ja päevapildistamise tarbeid ning ümbriku, kus sees olid juhtkirjad GPU poolt, mil põhjal pidi uurima kaitsevägede seisukorda Rakveres ja Tapal. Ta pidi pildistama Tapa jaama, raudteesildu ja teisi hooneid. Samuti oli kästud koguda andmeid Tapal asuvate kaitseväe elamute, varustusladude jne. üle. Kuke seletusel pidi ta selle materjali andma 30. okt. Ambla maanteel tundmatule isikule. Kukk oli võtnud enda peale sisse seada Eestis põrandaalust raadiosaatejaama ja temale pidi abiks saadetama Venest spetsialist raadiotehnik. Ühes Kuke tabamisega läks korda avastada ka kaks teist salakuulajat, kes koos sõjaringkonna kohtu alla anti. Karistuseks määrati peajuht K. Kukele 15 a. ja kaaslastele Timofeile 10 ning Maasingile 8 a. sunnitööd. Kohtus mehed oma süüdi ei salanud.

2.juuni 1934 Tapa Kaja
Kuldse tähtpäevani jõudsid Tapa elupõlised elanikud Anna ja Kustav Nimrich’id. Nad on elanud 50 a. eeskujulikuma abielupaarina. Mõlemad on käsitööliste lapsed. Gustav Nimrich on Tapa elupõline puu- ja ehitustöömees. Sama elukutse oli ka ta isal. 16. okt. s. a. saab Gustav Nimrich 75 aastaseks. Anna Nimrich, sünd. Eisenfeldt, on pärit Lehtse vallast. Ta isa oli põllupidaja ja mõisateenija. Gustav Nimrich on üks Tapa tuletõrje ühingu asutajaist, mis puhul ka tuletõrje ühingu juhatus  kuldpaari tervitamas käis ja kingituse edasi andis. Samuti on ta ka hingeline kirikutegelane ja Jakobi koguduse üks esimestest vöörmündritest. Ta on annetanud kiriku ehitamise heaks nimetamisväärseid summasid nagu altaripildi valmistamise kuludeks 250 krooni ja muuks otstarbeks. Oma kahekümne küünega on nad suutnud endale koguda varanduse, mis võimaldab neile rahuldavat ja korralikku äraelamist nende vanusepõlves.

26.mai 1934 Tapa Kaja
Möödus Jaak ja Anna Tõntside kuldne tähtpäev.
Tapal põlised olijad Jaak ja Anna Tõntsid pidasid oma kuldpulma. Öösel äratas Hariduse seltsi segakoor juubilare lauluga. Tuletõrje esimees Liborius Paal andis üle vanahärra Tõntsile korvi lilli, tuletades selle juures meelde juubilari teeneid tuletõrje asutamise- ja olemasolemise päevilt; ühtlasi tegi ühingu esimees teatavaks, et Jaak Tõnts on valitud Tapa tuletõrje ühingu auliikmeks. Hariduse seltsi nimel tervitas juubilare hr. Johannes Ruuse, andes neile edasi nägusa lillekorvi. Esimesed tervitajad viibisid pulmamajas umbes tund aega. Lauldi tuljakit ja teisi  meeleolu tõstvaid laule. Silmapilk, mil kuldsed vanad ilmusid omast magamisetoast, oli vaimustav. Kuigi lauldi, võis näha nii mitme palgeil pisaraid, samuti ei puudunud need vanahärra Tõntsil, ja nagu tema ütles, et need olnud temal rõõmupisarad. Jaak Tõnts on sündinud Kabala mõisas Viljandimaal aidamehe pojana 4. apr. 1875. a. Kui Jaak 8 aastane olnud, rentinud tema isa omale Einmanni vallas Kerguta külas „Sepa-Mardi“ ja „ Kangro“ talud ja 10 aasta pärast ostis isa Jaagule Lehtse valda Nõo külasse „Puusepa“ talu, 28-aastaselt müüs nimetatud talu ära ja asus elama Tapale, kus asus teenistusse parun Hyene hotelli (praegune inseneri kontor), hiljem ostis omale Laasfeldtilt maja (kus praegu elab), kus pidas pagariametit 25 aastat. 1909. aastal ehitas Tapale esimese mootorveski, mis tänapäevani on töötanud. Jaak Tõnts oli üks Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi asutajaist, oli juhatuses ja tegi kaasa koolide olemasolule. Ka Tapa palvemaja (endine kirik) on Jaak Tõntsi ehitatud, mida püstitas omal kulul ja alles hiljem aja jooksul sai oma arved kätte.
Anna Tõnts, sünd. Kabal, on pärit Lehtse vallast, kus tema isa Otto oli Pruuna mõisa paruni teenistuses „Põriki“ karjamõisas. 20. aug. 1935. a. saab vanaproua Tõnts 70-aastaseks. Põriki mõisast kolis Otto Kabal Tapale 1877. a. ja asus raudtee teenistusse „trelotsnikuks“; ostis endale Tapa mõisa härralt maalapi, kuhu ehitas teise Tapa maja, sellest on ka praegune Kabala tänava nimetus võetud. Proua Tõnts on võtnud osa Tapal esimese laste kooli asutamisest ja kõigiti kaasa aidanud seltskondlistele organisatsioonidele. Kuldsel abielupaaril on olnud 7 last, nendest üks poeg ja tütar elavad Austraalias, Sydneis, kes ka vanematele tervitustelegrammi saatsid, mis jõudis tuhandete kilomeetrite tagant kohale 10 tunniga, juba kaks päeva enne tähtpäeva. Üks tütar ja poeg on kodumaal, kuna 2 poega ja 1 tütar on surnud. Kõrge vanaduse juures olev kuld paar on veel rahuldava tervise juures ja kõigiti elurõõmsad.

Tapa Kaja 9.juuni 1934
Tapa esimese jaamaülema haud asub Ambla kiriku surnuaial – nimelt mõni samm käärkambrist hommiku poole. Siledale neljakandilisele kivile on raiutud (mida teinud seal puhkaja oma käega). „Moe koolmeister Hindrek Ohberg“ Ta oli ka esimene Moe koolmeister. Seal samas puhkab ka tema poeg Johannes Ohberg, kes oligi esimene Tapa raudtee jaamaülem. Kivile on raiutud 1825 a. maeti minu isa ja ema. See matmispaik ilusa mälestustahvliga on tähelepanemisevääriv just sellepärast, et aastakümnete eest lihtsureliku kalmule on sarnane ilumälestus paigutatud.
Mihkel Kask

Tapa Kaja 28.juuli 1934
Veski tänava ots lahtitegemisele.
Juba pikemat aega on piike murtud Veski ja Laia tänava ühendamise asjus. Selleks on võimalused olemas, aga need pole lahendatavad sellepärast, et majaomanikud preilid Treubergid ei nõustu sellega, et nende maja akende alt peaksid inimesed läbi käima. Kuna see maalapike Treubergidele kuulub, siis nemad tänava avamiseks luba ei anna. Linnavalitsuses on seda asja kaalutud mitu korda. Rahva seas on kuulda pahameelt ja kui pööratud sai järelepärimisega majaomaniku või selle esitaja (sest rääkida sai läbi ukse, ilma silmaga nägemata, kuna lehemeest ruumi sisse ei lubatud – lihtsalt pole võimalik) poole, seletas see, et nende arvamise järele pole Veski tänava otsa avamist muudele vaja, kui paarile-kolmele joodikule, kes seal tänaval elavad, nagu Joorits j. t. Samuti olevat linnapea nende pool käinud ja see asi olevat kõigiti korras. Pealegi ei meeldivat preilnatele see, et mõni joodik akna alt mööda läheb ja nende rahu rikub. Ka tarvitavad nad seda ribakest hoovi asemel, kuna neil muud kohta pole (võib olla, hakkavad siis sealt läbi käima, kui väljakäigukoht maja ette ehitatakse), kuhu midagi maha panna saab. Enam mis kindel, et üks kord see tänava ots lahtivõtmisele tuleb, kui prl-d Treubergid selleks nõusolekut ei anna ja ei soovi maa eest vabatahtlikult raha vastu võtta, tehakse seda linna üldistes huvides sunnitäite-võõrandamise korras, mis olekski juba teostatud, kuid see nõuab linnalt kaunikese summa kulusi, umbes 500 krooni, mil maaomanikud palju vähem tasu saavad, kui seda oleks teinud vabatahtliselt. Siis juba maja- ja maaomanik Treubergid ei näe undki sellest maahinnast, mis neile vabal kokkuleppel oleks pakutud. Näib, et siin on tegemist nagu mõningase muulase jonniga või võimu näitamisega. Teada on ju ka, et prl-d Treubergid vähe teevad tegemist eesti seltskonnaga, eelistavad võõrast keelt. Selle jonni tagajärjeks võib olla see, et Veski tänava ots avatakse siiski ja kuidas saab olema lugu majaesisele vaba platsile avaliku väljakäigukoha ehitamisega, on tuleviku küsimus.

Stockholmi eestlaste leht 21.sept. 1956
Valter Perem surnud. Halastamatu surm jälle ühe meie hulgast – Valter Peremi. Sõbralikkus, tagasihoidlikkus kuid sirgejoonelisus oma tõekspidamisis ja alati abivalmisolek olid V. Peremi juures iseloomustavamad jooned, mis nii avalikkuse ees kui ka sõprade kitsamas ringis silma paistsid. Göteborgi eestlased on kaotanud ühe juhtiva ja tasakaalukama liikme oma ridadest. Valter Perem (Breemann) sündis 11. märtsil 1909 Virumaal, metsakaupmehe pojana. Lõpetas Rakvere Poeglaste Gümnaasiumi 1928, a., Eesti Vabariigi Sõjakooli aspirantide klassi 1929. a. ja Tartu ülikooli majandusteaduskonna 1935. aastal. V. Perem töötas üliõpilasena Eesti Panga Rakvere osakonnas ja peale ülikooli lõpetamist Eesti Maapangas, Tallinnas. 1938. a. kutsuti V. Perem Rakvere Majaomanikkude Panga juhataja abiks ja 1940. a. Tapa Panga juhatajaks. 1943. a. määrati tema Tapa linnapeaks. 1944, a. sügisel õnnestus V. Peremil koos perekonnaga Rootsi põgeneda, kus tuli algul töötada vabrikutöölisena. Kuid juba 1946 võimaldus oma erialal Göteborgis tööle asuda Skandinaviska Bankeni, kus kohal ta oli hinnatud tööjõuks, mis väljendus tema mitmekordsel edutamisel pangas. Seltskondlisest elust püüdis V. Perem alati elavalt osa võtta, niipalju kui seda tema otsene kutsetöö lubas ja oli Göteborgi eestlaskonna üks kesksemaid kujusid. Akadeemiliselt kuulus Valter Perem korporatsiooni Fr. Eslicasse. Suur sõprade kogu leinab teda sügavas kurbuses ja loodab ükskord tema põrmu vabasse Eestisse tagasi viia.

Detsember 1929
Gustav Mänd’i tisleritööstus. Suurematest puutööstustest on Tapal G. Mänd’i tisleritööstus. Mänd on oma ettewõtte alal tegutsenud ligi 25 aastat. Kuni 1914. a. töötas rändawa meistrina. 1914. a. asutas töökoja Lehtse, kust Tapale üle tõi 1925. a. endisesse Rooba majja Pikk t. 17-a ja hiljem selle maja ka omandas. 1911 a. esines Ambla wäljanäitusel oma töödega saades selle ette esimise auhinna. Hiljem esinenud ka mujal ja sel aastal Tapa näitusel, kus töö kuldauraha vääriliseks tunnistati. Samal ajal on Mänd, eriti Lehtse ümbruskonnas, püstitanud palju suuremaid ehitusi ja sisemisi töösi teinud. Käesolewal aastal on töökoda muutunud tööstuseks. On muretsetud wastawad tööstus masinad, nagu: hööwelmasin ühes kreissae ja puurimise aparaadi sisseseadega. Siis on elektri jõul tööle pandud ka lehtsaag. Tööd jälgides, wõib näha kui kiirelt ja kui palju wõib üks ehk kaks meest sarnast rasket tööd ära teha. Masinatega on wõimalik teha uksi, aknaid, mööbleid, puusärke j. n. e. Töökoda on olnud seni töödega koormatud, tellimiste täitmine wiibis, kuna nüüd wõib ettewõtja loota, et lubatud tööd kiiremalt ning odawamalt täidetud saawad. Ettewõttel oleks waja odavama protsendilist ja pikemaajalist laenu, siis oleks wõimalik rohkem toorest materjali muretseda ja töösid walmistada. Ehitajad võiksid kiiremalt hoonele sisemisi sisseseadeid saada korralikust materjalist. Siis võiks ka rohkem tegevust anda vastavatele tööpuudust kannatajatele isikutele. Loota wõib, et ettevõtja töö wisadust ja osavust arwesse wõttes, tööstus edurikkalt tulevikule wastu wõib vaadata, paljude töötarwitajate soowisi täita ja rahwale tööd anda.

Kaja, 26.mai 1934
Jaan Liblik
 Elus valitseb tühjus. Hiljuti suri kõrges vanaduses – 92. eluaastas põline Tapa elanik Jaan Liblik. Oma välimuse poolest andis vana mõne teisele 60-aastasele mitu silma ette. See oli mees, kes ei tundnud prilli, silmanägemine oli selge. Samuti oli kuulmine hea. Üks asi, mis teda piinas, oli igavus, kurtis aina, mispärast pean mina veel elama, kui minu noorepõlve sõbrad kõik juba ära on kadunud. Ainelist puudust vana ei tundnud. Tihti kordas ka vanu Saalomoni sõnu: „kõik asjad on tühjad ja kaduvad ilma Jumalata, ilmalik rõõm on tühi paljas jõledus“. Vana Liblik — veel enne surma mäletas palju vanast orjapõlve aegadest. Nii näiteks teadis rääkida, kui ta olnud 8 aastane ja emaga Ambla kirikus käinud, siis õpetaja kuulutanud kiriku kantslist, et peale jutlust saab kiriku postis üks üleannetu Saksi tütarlaps läbi peksetud, kuid mis asja pärast seda jätnud kirikhärra oma teada. Samast kirikust välja tulles — kuulsin meeletumat naisterahva kisa, ja kui emalt nõusolekut küsisin seda juhtumit pealt vaadata, siis keelas ema seda mulle ära, öeldes: „Ärme lähe, see on hirmus lugu, sa kardad“. Ka mäletas Liblik seda, kui sillasaks sõitnud talumeestelt sillutustöid vastu võtma, siis vitsakimp rippunud tõlla taga selleks, et neid läbi rookida, kes pole oma sillatükke korralikult ära teinud. Näiteks pidid kõik tee ääre kraavid puhtad olema, augud tasased, kivid ära riisutud jne. Tol ajal trahviti mõisavarast karmilt haagi kohtuhärra poolt, nimelt 30 – 40 vitsahoobiga, kuna vallakohus võis määrata 15 – 30 vitsahoobini.  M. Kask. 

16.01.1934
14. jaanuaril 1934.a. pühitses Tapa jaama korraldaja Jakob Witsut oma 25 aasta raudtee teenistuse juubelit. Tegelikult teenib J. Witsut raudteel juba 1897. aastast, olles kuni kaitsewäkke astumiseni ajutistel kohtadel. Kaitsewäest wabanedes astus 1909.a. raudtee Kabala jaama kaaluja kohale, kus teenis kuni 1. now. 1912. a., mil asus Rakwere jaama bagashi-laekuriks. 1. juunil 1914. a. paigutati ümber Tapa jaama pileti-laekuriks. 1. okt. 1920. aastast alates teenib Tapal jaamaülema abina kuni tänaseni. J. Witsut on oma eeskujuliku teenistuse ja wastutulelikkusega wõitnud kõigi kaasteenijate, kui ka Tapa seltskonna täielise lugupidamise. Juubelipäewaks annetati Jakob Witsutile raudteetvalitsuse poolt auaadress tema teenete hindamiseks ja kaasteenijate poolt wäärtuslik kingitus.

Johannes Kask lahkub. 31.10.1930
Neil päevil lahkub Tapalt lugupeetud seltskonnategelane Johannes Kask, kes asub elama oma uude teenistusekohta Tallinna. Kask asus Tapale juba 21 aasta eest ja teenis raudteel, kontorites jne. Alles hiljutiste tööjõudude kokkutõmmete puhul viidi Kask Tapalt Tallinna raudteevalitsuse juurde. Tapal võttis Kask osa igasuguseist seltskondlikest organisatsioonidest, eriti tuletõrjeühingust, kus ta oli päämeheks 1923. a. alates. Kohalikus omavalitsuses oli Johannes Kask kauaaegne volikogu esimees, missuguse ameti ta maha pani 24. skp. Suurt huvi tundis Kask ka näitetegewuse vastu, esinedes kümned korrad peaosades. Tapa seltskond on hinnanud Kase teeneid ja soovib talle nüüd õnne ja edu ka uues asukohas.

Järva Teataja 2.nov. 1936
Tüseda töömehe kahekordne juubel.
3. nov. s. a. pühitseb oma kahekordset juubelit Tapa depoo puusepp Juhan Vannas, kellel koos 60 aasta sünnipäevaga täitub 25 a. Tapa vabatahtliku tuletõrje ühingus tegutsemisest.
J. Vannas on sündinud 3. nov. Hiiumaal möldri pojana. Peale Pühalepa algkooli lõpetamist õppis puusepatööd algul isa juures ja hiljem Tallinnas ehitusmeister Sooniku juures. 1907. a. asus teenistusse Saksi mõisa puusepaks, kust 1910. a. siirdus elama Tapale. Peale mõneaastast iseseisvat tegutsemist astus 1917. a. raudtee teenistusse Tallinna depoos, kust 1919. a. üle toodi Tapa depoo puusepaks. Tapa vabatahtlikus tuletõrje ühingus on juubilar innukalt ja armastusega asja vastu tegutsenud 25 aastat, millisest ajast 15 a. olnud juhatuse liige varahoidjana ja varahoidja abina, missuguseid ülesandeid täidab ka praegu. Teenete eest on J. Vannasele ühingu poolt annetatud 3. ja 2. järgu ristid. Peale tuletõrje on juubilar kaasa löönud ka muudel seltskondi, töö aladel, tegutsedes Tapa noorsoo kasvatuse seltsis ja 4 aastat Tapa linnavolikogus. Juhan Vannas on abielus ja kolme lapse isa, omab Tapal maja.
Kaasteenijate-raudteelaste ja kaasvõitlejate tuletõrjujate hulgas on juubilar austatud ja armastatud kui sõbralik, töökas ja otsekohene kaaslane. Rohkem tegusid, vähem sõnu, nii on see tüse töömees sammunud läbi elu. Praegugi on juubilar igal vabal minutil kibedasti ametis tuletõrje uuele pritsimajale akende valmistamisega, millised annetab ühingule. Soovime tüsedale töömehele püsivat jõudu.

30. jaanuar 1935. Nimede eestistamine.
Kuigi Tapa linn ei sammu just esireas nimede eestistajate rohkuselt, siiski on senini mõnedki asunud oma wõõrakõlaliste nimede muutmisele. Suuremat hoogu on nimede eestistamises oodata Tapal wabariigi aastapäewaks, millisele päewale langeb tolles isamaalises ürituses pearõhk ka mujal. Praegu käiakse õige rohkesti Tapa perekonnaseisu ametniku, linnasekretär Johan Alamäe käest küsimas juhtnööre ja wajalisi plankette. Kuna J. Alamäe on ühtlasi Tapa nimede eestistamise toimkonna sekretär, siis on igal wõimalik tema käest saada wajalikku nõuannet ja eestimaiste nimede nimistut. Peale Joh. Alamäe ja Aleksander Igasta, milliseid mainisime oma lehes waremalt, on senini nimede muutmise soowiawaldusi esitanud: 1. Soomusrongi rügemendist kapt. Hans Diitemann (Tiidemann), kes ühes abikaasa Melita, tütre Lia ja poja Ralfiga wõtab uueks nimeks T i i d e. Kapt. Boris Oleg Ernst Drachenfels, kes ühes abikaasa Aliisi, laste Boris, Wolker ja Rutiga wõtab uueks nimeks Kaljuweri. Nooremleitnant  Johannes Jürisson, kes uueks nimeks wõtab Kalwando. Weltweebel Aleksander Larjonow, kes ühes abikaasa Julie ja poja Antsuga uueks nimeks wõtab Laid. Jaan Punawend kes ühes abikaasa Aliide ja tütre Silwiga wõtab uueks nimeks Randlo. Tapa linnast Anton-Eduard Kuurmann, kes ühes abikaasa Helmiga wõtab uueks nimeks abikaasa endise nime Kaber.  Karl Witmann, kes ühes abikaasa Magdalenaga wõtab uueks nimeks Wildma.  Kaarel-Friedrich Uenni, kes ühes abikaasa Maria ja tütre Mariega wõtab uueks nimeks Kaljurahn. August Neljas, kes ühes abikaasa Maryga wõtab uueks nimeks Alliste. August Jabur, kes ühes abikaasa Else, laste Linda ja Robertiga wõtab uueks nimeks Kalde. Wiimased nimed pole küll eestistamise mõttes muudetud.

Tapa Sõnumed 17. august 1933
Ettekandja ebaõnnestanud enesetapmine.
Hüljatud armastus sundis Saarat otsima surma.
18. skp. kl. 15 paiku leiti Tapa restoran „Pariisi“ ettekandja neiu Sara Fromholts oma korterist läbilõigatud käesoontega. Haawatu toimetati arsti juure, kes õmbles kinni haawad ja tunnistas wigastuse wähemraskete liiki. Surmaotsimise põhjused olid kuuldavasti romantilised. Sara Fromholts, wälimuselt kena, 28-aastane neiu, teenis juba mitmendat aastat Tapal restoranides, wiimased paar aastat „Pariisis“, üldiselt tuntakse teda wäga tööka ja korraliku tütarlapsena, kes kunagi pole laskunud tawalise kõrtsipiiga lõbutsewale tasapinnale. Wiimaseil päewil olnud Sara teenistuses wäga närwiline, ööseti tarwitanud magamajäämiseks arsti poolt wäljakirjutatud unepulbreid. Teisipäewa hommikul teenistusse tulles olnud ta eriti waikne ja endasse süwenenud ning wäljaminnes jätnud perenaist jumalaga, öeldes, et wast wiimane kord, kuna ta sõitwat Rakwerre. Kuna teda aga Rakwerre sõitwalt rongilt ei leitud ja selgus et ta restoranist lahkudes wõtnud kõrwalasuwast Kasak’i juukselõikusärist habemenoa, mida weel enne teritada lasknud, hakkas restorani peremees teda taga otsima. Pealegi leiti restorani puhwetikapist kiri. Selles Saara tänab hea ümberkäimise eest ja teatab, et läheb surma. Suuremad riided lubab sama restorani teenijale Helga Bürgelile, kuna muu päranduse eest palub korraldada matused. Soowitab paluda enda eest jumalat ja Helgal uskuda mitte ühtegi poissi. Mindi otsima S. Fromholtsi korterisse Nigoli puiesteel, uks oli aga seespoolt lukus ja wõti ära. Katusele ronides nägi sõbranna Saarat lebavat woodis. Toodi muukrauad ja muugiti uks lahti. Toas lebas Sara woodis, wasak käsi pooleldi werega täidetud pesukausis. Käesoone läbilõikamiseks oli ta asetanud pesukausi korralikult alla, kuhu jooksis weri. Kui teda arsti juure hakati wiima, nuttis ta kogu aeg wastu, et lastagu tal ometi surra, kuna ta elada nii kui nii ei taha. Selgus, et Saara oli enne käesoonte läbilõikamist weel sissewõtnud 7 aspiriini ja 3 weronaalpulbrit. Dr. Walther, kelle juure haavatu toimetati õmbles kinni haawad ja pumpas mürgi maost, mille järele enesetapja seisukord ei osutanudki elukardetavaks. Haawatu ise aga toonitas kangekaelselt, et kõik see abistamine olewat asjatu kuna ta nii kui nii uuesti enda elu wõtta püüdvat. Sest keegi ei aimawat tema traagikat. Lauale kodus oli Saaral jäetud kiri: „15. 8. 33. kl. 10.30 Tapal. Minu wiimane soow – palun matta mind Tapa surnuaiale. Saara.“  Nagu kellaajast näha, ootas enesetapja läbilõigatud käesoontega 4 ja pool tundi surma. Ent too kord wõitis elu. Loodetawalt kaineneb neiu nüüd ja taipab, et iga pettumine ei wääri weel inimese elu.

6.mai 1933
Salme Kass sündis 3.mail 1893.a.
Nüüd on ta 40-aastane, samal ajal sai 20 aastat kooli tegevust. 1913.aastal valiti S. Kass Koeru Hariduse Seltsi kooliõpetajaks, peale selle on ta samal alal töötanud Kilingi Nõmmel, Türil ja 1916.aastast saadik Tapal – esiteks ENKS koolis ja 1919.aastast Tapa Ühisgümnaasiumis. S. Kass on olnud ka Wirumaa volikogu liige ja Tapa linna volikogu juhataja abi. Samuti on osa võtnud Tapa Naiskodukaitse jaoskonnast, on Tapa õpetajate Liidu ja Tapa „Ühistöö“ (1918-1920) asutajaid, kus ise mitmes seltsi juhatuses liikmeks oli ja viimased aastad Tapa Naiskodukaitse jaoskonna esinaine. Salme Kass lahkus Tapalt 29.10.1934.aastal siirdudes edasi Tallinna. Tapal oli ta 9 aastat Naiskodukaitse esinaine, töötas Tapa Ühisgümnaasiumis, Naiskodukaitse juhiks valiti tema asemele pr. Salme Stokeby.

24.sept. 1934
Hoiatuseks Tapa asunduse ja ümbruskonna elanikkudele. 22. septembril s. a. awaldas Tapa garnsoni ülem järgmise käsukirja: „Kaitsewägede ülemjuhataja kk. nr. 124 s. a. täitmiseks on kordaseatud Tapa garnisoni wäeosadele ja kohalikkudele kaitseliidu ja politsei üksustele kasutamiseks 1. soomus-rongi-rügemendi laskerada — laskmisteks sõjapüssidest, püstolitest, k.-klp. ja r.-klp. ning lahingu käsigranaatide pildumise harjutusteks. Laskerada asub Tapa asunduses „Aino” talu (omanik Jakob Rumessen) maa-alal vastu idapoolset Rebasemäe seljandikku. Kuulipüüde walli (Rebasemäe seljandiku) põhjapoolsele otsale tõmmatakse ülesseatud wardale laskmise ajaks päewal punane lipp (165sm. X 105 sm.) ja öösel punane latern. (Laskeraja külje piirid „Rohumäe“ omanik Wisnapuu ja „Kasemetsa“ omanik Klein ) talude poolt on märgitud Rebasemäe seljandikust alates 50, 100, 150, 200 ja 300 meetrite peal ühe meetri kõrguste walgete postidega, milledele asetatud 40 sentimeetri kõrgune punane kolmnurk (koonus). Umbes kuulipüüde walli joonele on asetatud mõlemale poole kaks hoiatus-plakatit pealkirjaga: „Hoiatus! Selles piirkonnas laskmise ajal liikumine keelatud. Keelatud piirkonda sattunud isik on ise wastutaw tagajärgede eest.“ Laskmine teostub „Aino“ talu poolt perpendikulaarselt wastu Rebasemäe seljandikku. Käesolew käsukiri politsei kaudu ümbruskonna elanikkudele teatawaks teha ning ühtlasi hoiatada ümbruskonna elanikke laskeraja tähiseid rikkumast wõi loata laskerajal wiibimisega laskeharjutusi takistamast. Kõigist laskemoona leidudest on leidjad kohustatud teatama 1. soomusrongi-rügemendi korrapidajale (ohwitserile).

4. märts 1935.
Tapa Põllumeeste ühispanga esimees suri.
Reedel, 1. skp., suri oma talus, Rauakõrwe külas, wähjatõppe agaramaid ümbuskonna põllumehi Johannes Mathisen. Joh. Mathisen sündis 10. juulil 1875. aastal Wohnja wallas, Arbawere külas taluperemehe pojana. Õppis meieriks, millisel tööalal tegutses 14 aastat kodumaal ja 3 aastat Venemaal. 1913. a. ostis Rauakõrwe külas „Sepa“ talu, millist ise hakkas pidama 1920. a. Tuntud agara ja edumeelse põllumehena, seadis Mathisen oma talu kõigiti heale järjele. Naabrid tundsid lahkunut kui heasüdamlikku, energilist ja alati wastutulelikku inimest. 4. jaanuarist 1920. a. oli J. Mathisen Tapa Põllumeeste Ühispanga juhatuse esimees, peale selle tegew Tapa Wabatahtlikus Tuletõrje Ühingus, Tapa Põllumeeste Seltsis. Tapa Turbaühingus jne. Kuigi kadunu põdes pikemat aega wähjahaigust, järgnes surm ootamatult. Lahkunu oli poissmees. Matmine toimub neljapäeval, 7. skp. Tapa Jakobi koguduse kalmistule.

28. september 1934, Tapa Sõnumed
Vähemalt aasta tuleb tapalasil weel kannatada wedurisuitsu. Tapa linna kodanike poolt on mitmel korral pööratud palwetega raudteewalitsuse poole, et manööwri wedurid saaks põlewkiwiküttelt ülewiidud õliküttele, kuna põlewkiwi suits on raudtee lähedal asuwaile majadele otse nuhtluseks. Rääkimata sellest, et manööwerdawate wedurite suitsust on majad ja wiljapuud mustaks tahmunud nagu tondid, rikub aknaist sissetungiw suits ära ka toasisseseaded, ning mõjub elanikele terwistrikkuwalt. Nüüd on selgunud et niipea pole siiski parandust loota, kuna raudteewalitsusel pole eelarwe aastal krediiti wedurite ümberehitamiseks õlikütte jaoks. Nii et aastaks oleme weel suitsuga “kindlustatud“!

4. aprill 1930
Telefoni tarwitamine Tapal on juhuslikule rääkijaile õige omapärane. Soowid rääkida kuhugile kaugemale, siis tuleb, nagu igal pool, kautsjoniks oma 20 – 40 senti sissemaksta. Saad ühenduse ja juhtub kõne üle 3 min. kestma, hakkab keskjaam wahele segama ja uuesti 20 senti sissemaksmist nõudma, wastasel korral katkestatakse ühendus. Nende ridade kirjutajal on juhus olnud ka suuremates linnades ajalikult tarwitamiseks määratud telefoni kasutada. Wõetakse küll esialgul kindlustus sisse, kuid kusagil ei hakka keskjaam närweerima kui kõne üle kolme minuti läheb, alles pärast kõnet tuleb niisugusel korral juure maksta. Kuigi, wõib olla, on Tapa keskjaama ehk posti peawalitsuse korraldus õigustatud selleks, et telefoni tarwitamise wargust ära hoida, siiski ei saa sellega rahul olla. Kui miskit awalikult kasutamiseks lubatakse, siis peaks ikka seda mõeldama ausate isikute jaoks ehkki kuigi erandeid on olemas.

6. oktoober 1932
Tapa linn kaswab jõudsalt. Nagu arwurikkast majadeehitamisest nähtub, pole käesolew majandusliselt raske aasta suutnud takistada Tapa linna kaswamist. Wastupidi. Käesolew aasta on üks rikkamaid uute elamute püstitamisel. Nii on ehitusplaane registreeritud üldse 33, millisest arwust 20 juba lõpetatud, kuna ülejäänud ka peagi katuse alla saawad. Läinud aastal ehitati juurde 15 maja. Käesolewa aasta wärsked majaperemehed on: O. Stokeby, A. Korol, J. Laats, J. Wendt, M. Reinhard, A. Russ, K. Wernik, G. Mjäsnikow, J. Taada, H. Kriisk, J. Kroonberg, A. Peeri, A. Sakarias, A. Türk, A. Karro, E. Krikk, Wl. Anissimow, A. Juhkam, J. Kroon, J. Eisen, P. Waarask, J. Juškow, H. Taal, O. Saar, J. Kukk, K. Noormets, E. Liim, K. Luts, A. Bötcher, K. Kangur, A. Einmets ja A. Titmann. Uued majad on pea kõik ühekordsed, ehitatud peamiselt oma elamuks, kahekordseid maju on waid 6. Peale kahe kiviehituse, on teised kõik puumajad.