Tapa ajakirjanduses II

Päevaleht, 25. august 1936.
Segadus majanumbritega. Tapa majade numbrite asjus valitseb segadus ju mõnda aastat. Linnavalitsuses on segeli maja teise numbri all kui aadresslauas, kuna majal on aga veel koguni kolmandat moodi number. Numbrite virr-varr tekitab sageli pahandavaid sekeldusi, mispärast tuleks teostada majade uus numeratsioon, mis on läbi viidud viimasel ajal mitmes linnas.

Waba Maa, 25. september 1919.
Kallis maahind Tapal. Tapa alev tahtis Tapa mõisaomaniku käest elektrijaama ehituse alla maad osta. Mõisaomanik tahtis ruutsülla eest 70 tsaarirubla. Ei tea, kas alevivalitsus hakkab sarnast kuulmata hinda liivase jõekalda eest maksma, või ehk läheb tal korda seda maad odavamalt saada?
Elektrivoolust Tapal. Käesolevaks talveks saab Tapa alev omale elektrivalgustuse. Jõud tuleb jõest. Ehitustööd on praegu kiiresti käimas. Juba mineval aastal taheti jõe peale elektrijaama ehitada, kuid siis ei lubanud seda mõisaomanik. Nüüd, kus mõis põllutööministeeriumi hoole all, läks see korda.

Waba Maa, 5. märts 1920.
Maakorraldus ja põllumajandus, Tapa piirid paika.
Alevis on praegu umbes 200 maja, ligi 700 perekonda ehk 3500 elanikku, 30 lehma ja 40 hobust. Tapa alev on raudtee kesksõlmeks, missugune seisukoht temale võimaldab lähemas tulevikus kiire kasvamise. Läbirääkimiste tagajärjel piiritab kommisjon Tapa alevi alla maa järgmises suuruses: Kõik Tapa mõisa maad põhja pool raudteed ühes Valgejõe kaldal oleva metsavahi taluga. Lõunapool raudteed on piiriks suur tee, joon Tapa mõisa poole kuni ristikivini, sealt joon hommiku pool oleva metsani, metsa äär surnuaia lõunapoolse nurgani, lõuna poolt surnuaeda maanteeni, maantee alevini, Juhani ja Jakobi välispidine piir Valgejõeni, Valgejõgi metsavahi kohani. Neisse piiridesse kuuluv kuuendiku koht põhjapool raudteed, jääb rendi aja lõpuni ehk alevi kasvamiseni endist viisi edasi. Hobupostijaamale jäävad Juhani talu peal olevad hooned ühes aiamaaga.

Waba Maa, 30. august 1921.
Raudtee politseiniku matus. 28.augustil asetati Tapa surnuaiale raudteepolitsei 1.jaoskonna kordnik Abram Miller, kes ametisõidul Tapa jaamas 25.augustil äkki suri. Tema põrmu saatmas olid, raudteepolitsei Tapa jaoskonnaülem oma meeskonnaga, kes auga oma ametivenna puhkusele kandsid. Kadunu otsekohene ülemus kui ka kaasteenijad puudusid.

Waba Maa, 17. juuli 1927.
Müügiühisus “Muna” Tapa osakond asutati 1926.aasta teisel poolel. Juba esimese aasta sügiskuudel suudeti kokku võtta kuni 400 000 kanamuna ja 4000 kodulindu. Munad veetakse autol Järvamaa ja Tapa ümbruse punktidest kokku. Käesoleva aasta kuue kuu jooksul on ligi  600 000 muna kokku võetud ja tegevus edeneb iga päevaga.

Virumaa Teataja, 4. oktoober 1940.
Tapa linnavalitsus vahetas neil päevil oma asukohta. Asudes Noorsoo Kasvatuse Seltsi majast Oskar Lasbergi majja. Uues asukohas on linnavalitsus saanud omale senisest märksa avaramad ruumid. Maja ülemisel korrusel asuvad Tapa Töölisühingu ja teiste kutseorganisatsioonide ruumid.

Virumaa Teataja, 18. september 1940.
Tänavad ja väljakud ristiti ümber. Et jäädvustada klassisõja ja valge terrori ohvrite mälestust Tapal ja kaotada töörahvavaenuliste tegelaste jäljed avalikkusest, on linnavalitsuse poolt otsustatud ümber ristida rida linnatänavaid ja avalikke väljakuid. Nii on turuplatsi juures asuv suurem väljak, mida eelmiste linnavalitsuste ajal kasutati heinamaaks, ristitud “Punaseks väljakuks”. Ühtlasi tahetakse see senini heinamaana korraldamata seisnud plats kaunistada lillemuruga, ilupuude ja põõsastega ning platsi keskele püstitada suur monument valge terrori ohvrite mälestamiseks. Tänavatest on senine Esplanaadi tänav ümber nimetatud 21. Juuni tänavaks, Kiviloo tänav Viktor Kingissepa tänavaks, kapten Irve tänav Lennuki tänavaks, Jaan Poska tänav Pioneeri tänavaks ja Jüri Vilmsi plats “Kaevu muruks”.

Virumaa Teataja, 4. juuli 1933.
Tapa jaama kauaaegne ülem Karl Glaudan läks 1.aprillist pensionile. Tema järeltulijana asus 1.juulist kohale Tallinna Balti jaama ülema abi Robert Blauhut.

Virumaa Teataja, 3. juuni 1933.
Imastu invaliidide suurimaks sooviks on juba pikemat aega olnud oma paadi soetamine. Vabariigi aastapäeval lubasid Tapa organisatsioonid seda soovi täita. Möödunud pühapäeval lunastati lubadus ja värske “jaht” lasti pidulikult paarikümne uudishimuliku juuresolekul elektrijaama juures vette. Esimese reisi tegi vastne “Imastu” õige raskekaalulise kandamiga vastuvoolu Imastu mõisa poole, kus kinnitust ja “reisijaid” ootas kannatamatult orkester ja personaal.

Postimees, 8. detsember 1888.
Siin, kus paarikümne aasta eest paks kuusemets kasvas ja rebane kure juures võõrsil käis, on nüüd kena linnakene asunud, see on Tapa. Siin on pääle hulga raudteemajade palju linna moodi majasid, nimelt: 2 võõrastemaja, 1 trahter, 1 thee-maja, 2 poodi ja 2 pagarit, 1 elementaarkool ja palju teisi majasid, kus mitmesugused käsitöölised töötavad. Isearanis rõõmustab siit põllumehi ja kohalikke elanikke, et “Eesti maa liha vabrik”, mis praegu Kulina mõisas töötab, saab Tapale asutud, selle tarvis on siia krunt ostetud ja ehitus alustab kevadel, praegu veetakse kiva ja muud materjali. Vabriku peremees on üks Balti raudtee ülem ja siin on ka raudtee hästi ligidal. Veel ehitatakse praegu siia ligidale Moe mõisa suurt õllevabrikut, mineva aasta ehitati nimetatud mõisasse uhke viina vabrik, nii on sääl kolm tähtsat põllumehe raha hallikat avatud.

Postimees, 30. juuni 1893.
Ambla kihelkonnas, Tapa küla koolimaja juures on väikene mäekene, mida vanaks matusepaigaks tuleb pidada. Mäe peal kasvavad kaks vana põlist mända. Ka on sääl mäel üks kivist raiutud rist. Rahvas arvab, et mägi seest õõnes on ja et põhjapoolsest küljest, kust mägi kaunis järsk on, sinna võlvitud õõnsusesse pääseda võib. Mäe sees pidada rahva arvamise järele ka kulda ja hõbedat olema. Nii olla ükskord vanasti, kui sinna mäe külje sisse keldrit tehtud, säält hõbedasi hobusekuulisi ja sadula jalgraudu leitud. Ükskord olla ka kaks meest selle ukse ülestõstmise käsile võtnud, kust mäeõõnsusesse pääseda võiks. Nemad olla selle ka üles leidnud. Aga kui uks, mis raudne ja kõvasti kinni olnud, lahti murtud, tulnud mäe seest kange tuul vastu ja kange mühisemine ja kohisemine kostnud meeste kõrvu, nii et nemad hirmu sunnil ukse uuesti mulla alla matnud, ilma, et loodetud varandust kätte oleks saanud. Kevadel leidis Tapa küla Pajumardi pere sulane põllul kündes ühe kiviristi, mis mulla all küljeli oli. Ristil oli kiri pääl, mis ajahamba närimisel arusaamatuks oli muutunud. Ainult aastaarv “1523” ja nimi “Meinhard” olivad arusaadavad. Mäeseljandikust, mis Tapa – Kuru ja ka mitmetele teistele valdadele vaherajaks on, leidsid liivavedajad alles hiljuti suuretüki kuulid. Sellest on näha, et Tapa vald vanal ajal “tapperi talgupaik” on olnud, millest ka nimi “Tapa” selget tunnistust annab.

Postimees, 21. juuli 1912.
Tapa alev on täitsa raudtee sünnitus, veel 40 aastat tagasi polnud siin muud kui paks mets. Väga sündsa asupaiga tõttu kasvab alev alatasa, ainsaks takistuseks on närune platsiküsimus. Mõisnikud, kelle päralt maa on, nõuavad selle eest hirmus kõrget hinda: Käidavama uulitsa ääres 2400 rbl. Ning kõrval 1400 rbl. Ja veel rohkemgi vakamaa päält. Kuid sellest hoolimata tuleb uusi ehitusi vahetpidamata juurde. Kõik elavam liikumine ja äriline elu asub alevi peauulitsates – Pikk ja Lai uulits – mis kumbki teiselpool raudteed asuvad. Siin on pääle 30 kaupluse, umbes niisama palju töökodasid, viimaste hulgas mitu vorstivabrikut, mis Tapale tema kuulsuse annavad. Vorstid on alevile ka “vorstilinna” aunime andnud.
Alevis asub veel aurujahuveski, läheduses malmivabrik ning villakraasimise- ja ketramisvabrik. Tapal leidub juba mitmesuguseid era- ning ametiasutusi: aptek, postkontor, hobustejaam, adressi kontor, rahukohus, kohtu-uurija, Vene Õigeusu kirik, luteriusu palvemaja, arestimaja jne. Puudub ainult raekoda, siis oleks linn valmis.
Seltsisid leiame alevis kolm: seltskondline ühendus Harmonie, vabatahtlik tuletõrjujate selts ning Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi osakond. Koolid on alevis pääle ENKS osakonna III järgu erakooli veel 4: linnakool, raudteekool, Greeka Katoliku usu kirikukool ja üks väike erakool.

Sakala, 24. juuli 1935.
Tallinnas Greisenhageni kliinikus suri Tapa arst, dr. Ernst Walther, 38 aastat vana. Arst oli hiljuti opereerinud ühel haigel pahaendelist paiset ja selle toimingu juures kriimustanud enda sõrme. Kriimustuse tagajärjel tekkis arstil üldine veremürgitus, mis oligi surma põhjuseks.

Sakala, 12. veebruar 1898.
Tapal on uuel aastal üks rauavalamise vabrik käima pandud, pääle selle on kolmandama vorstivabriku ehitus praegu lõpul ja ka hiljuti ehitatud hülside (paberossi kestade) vabrik, kus töölised hääd palka saavad, töötab hästi. Nii näib Tapa peagi tähtsaks tööstuse keskpunktiks saama.

Wirulane, 19. jaanuar 1887.
Kuulutus: Raudteel sõitjatele annan aupaklikult teada, et ma Tapa jaama juurde Findlingi majasse uue söögimaja olen asutanud, kust läbisõitjad igal ajal värskeid söökisi, teed ja kohvi kaasa võtavad. M. Übrans.

Tallinna Sõber, 1. august 1880.
Kuulutus: Seeläbi annan teada, et hotel Dorpat Tapa jaamas käib ja keik sugu söömist ja joomist igal aeal saada on. A. Treuberg.

Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 29. detsember 1888.
Eesti suuremaa pidajate lihavabrik, mis praegu Rakvere ligidal Kulina mõisas töötab, saab Tapa jaama lähedale asutatud. Selleks otstarbeks olla vabrik juba krundi ostnud ja kivide ja muu ehitusmaterjali vedamisega alganud, nii et kevadel uue vabriku ehitamisega peale võiks hakata.

Tallinna Sõber, 11. juuli 1886.
Herra von Fock saab edaspidi Karkuse mõisas elama. Kirjad käivad Tapa jaama kaudu.

Wirulane, 15. juuli 1886.
Keiserliste kõrguste, suurvürst Wladimir Aleksandrovitsi ja tema proua suurvürstinna Maria Pavlovna teekond läbis ka Tapa jaama. Jaamas, mis kenas ehtes seisis, oli rohkeste rahvast koos, nende seas ka Eesti lauljad, kes riigilaulu laulsivad. Keiserlikud kõrgused tänasivad vagoni aknast.

Järva Teataja , 2. märts 1939.
Mees palus endale naise rõõmuks kõrgemat karistust. Omapärane protsess, kus süüdistataw palus endale kõrgemat karistust, lawastus esmaspäewal Tapa jaoskonnakohtus. Nimelt süüdistas Tapal, Weski tän. 4a elutsew Helene Luts oma meest Karl Lutsu selles, et wiimane 14. dets. k. a. teda rusikatega pähe tagunud, kõrist kägistanud ning sõimanud. Mees seletas kohtus, et tema oma naist ainult sakutanud, kuna see polewat korralik. Wiimases sõnas seletas, et naine ei hoolitse tema eest, on teda kohtu alla andnud ja palus endale kõrgemat karistust, et naine saaks rahuldatud. Jaoskonnakohtunik karistas K. Lutsu 20 kr. rahatrahwi wõi selle mittetasumisel 2-nädalase arestiga.

Järva Teataja, 2. märts 1939.
Tapa linnasekretär Johan Alamäe 50-aastane.
Teisipäewal pühitses Tapal oma 50. sünnipäewa Tapa linnasekretär Johan Alamäe. Linnawalitsus määras kauaaegsele sekretärile eeskujuliku teenistuskohuste täitmise eest juubeli puhul 50 kr. autasu. Juubilari tuletasid tähtpäewal meelde ka Tapa linnateenijate ühing ja Tapa Eesti Noorsoo Kaswatuse Selts, kus J. Alamäe üle 12 aasta tegutsenud juhatusliikmena.

Johan Alamäe sündis 28. weebruaril 1889. a. Wiljandimaal, Patküla wallas taluperemehe pojana. Lõpetanud Helme kihelkonnakooli, astus 1907. a. kantseleiametnikuna teenistusse Wiljandi kreisiülema noorema abilisena kantseleisse Tõrwas. Sealt siirdus 1908. a. Mõniste wallakirjutaja abiks, kus 1910. a. wõeti Wene kroonut teenima. 1910—1917. a. töötas Reeweli kreisi sõjawäe ülema kantseleis ning peale Maailmasõja lõppu ootas 2 aastat Eestisse pääsemise wõimalusi. 1921. aastal opteerus Eestisse, kus astus teenistusse Tapa weojaoskonna kantseleisse. 1. nowembrist 1922. a. waliti Tapa alewisekretäriks, millisel kohal on teeninud ustawalt praeguseni, wahepeal ümber nimetatuna linnasekretäriks. Oma teenistuskohuseid on J. Alamäe alati täitnud äärmise kohusetundlikkuse ja armastusega töö wastu, juhtides alewi ja linna kantselei asjaajamist üle mitmesuguste kriisi ja raskete aegade. Ennastsalgawa ustawusega on juubilar oma tööd jätkanud ka wiimaseil aastail, kannatades kurnawa haiguse käes. Möödunud aasta Wabariigi aastapäewal hinnati tema teeneid Wabariigi Presidendi poolt teenetemärgiga. Weendunud isamaalasena on J. Alamäe eriti palju waewa näinud nimede eestistamise aktsiooni läbiwiimisega, mille eest talle juba aktsiooni algul awaldati siseministri poolt tänu.
Ka seltskonnatööle ja kõigile üldkasulikele üritusile on J. Alamäe alati kaasa löönud temale omase põhjalikkusega. Üle 12 aasta tegutses juubilar Tapa N.K.S sekretärina, üle 10 aasta töötab Tapa Ühispanga rewisjonikomisjonis, peale selle tegeleb tuletõrjes, kaitseliidus jne.

Järva Teataja, 14. juuni 1940.
Paul Erna kahekordne juubel. Kolmapäeval pühitses enda 70- aastast sünnipäeva ja 50-aastase äritegevuse juubelit Tapa kirjutustarvete ja raamatukaupluse omanik Paul Erna.
Paul Erna sündis 12 juunil 1870. a. Tartumaal, Kambja vallas köstri pojana. Äritegevust alustas kirjastajana ja raamatukaupluse pidajana Rakveres 1890. a., millisest ajast alates on samal alal tegutsenud tänaseni, siirdudes mõne aasta eest üle Tapale. Juubilar on heatahtlikult osa võtnud seltskonnategevusest ja alati vastutulelikult toetanud kõiki seltskondlike organisatsioonide üldkasulikke üritusi.

Järva Teataja, 16. veebruar 1940.
Hobune hüppas üle aia ja peremees veeres auku. Tapa küla peremehi R. oli toonud Tapale kände müüa ning teinud tublid müügiliigud. Nigoli puiesteed kaudu koju sõites, juhtis viinastanud mees õhtu videvikus hobuse teelt kõrvale, tuletõrje veebasseini jaoks kaevatud augu ja plangu vahelisele mullavallile. Hobune päästis enese auku kukkumisest üle aia hoovi hüppamisega, kuna mees ise veeres teisele poole aeda jäänud reelt kaevuauku. Õnneks pääsis mees augus oleva lume tõttu vigastusteta ning tema appihüüete peale kohalerutanud ümbruskonna elanikud aitasid mehe august välja.

Järva Teataja, 15. märts 1940.
Likvideeritakse Tapa seltse ja ühinguid. Siseministri otsusega kuulub Tapa linnas järjekorraliselt likvideerimisele 12 seltsi ja ühingut, millised pole täitnud ühingute ja liitude seaduse eeskirju, jättes teatamata juhatuse koosseisu ja asukohta. Mitmed neist organisatsioonidest on oma tegevuse lõpetanud juba aastate eest, kuid seni ametlikult likvideerimata. Nüüd tehakse politsei poolt kindlaks likvideeritavate organisatsioonide varandus ja antakse käik likvideerimisele.
Likvideerimisele kuuluvad: Tapa 7. päeva adventistide kogudus, Tapa palgatööliste ühisus, Tapa võimlemisselts „Sport“, Tapa spordiselts „Kalev“, Evangeelne voorusline selts „Sinine Rist“, Tapa alevi ja Lehtse valla tööliste ühisus, Tapa alevi üürnikkude selts „Üürnik“, Tapa lastekaitse ühing, Peekoniteadlaste ühisus, Tapa kesk-, väike- ja käsitööliste ühisus, Tapa Õigeusklik heategev selts ja Tapa seakasvatajate selts.

Järva Teataja, 15. mai 1940.
Heindrich Ruus 75-aastane. Teisel suvistepühal pühitses koduses ringis enda 75-aastast sünnipäeva Tapa vanemaid väikekaupluse pidajaid Heindrich Ruus. Tapa Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu poolt anti juubilarile, kes kogu enda Tapal tegutsemise aja, peagu 30 aastat, olnud ühingu tegevliige, üle väike kingitus. Muide oli H. Ruus omal ajal ka lühemat aega Tapa alevivanemaks.

Järva Teataja, 10. aprill 1940.
Söögilaud ei sobi voodiks. Politsei koostas protokolli Tapal, Jaama tän. 1 söögimaja pidavale Liisa Jeks’ile sellepärast, et söögimaja teenija Amalie Soosaar öösiti magas tavaliselt alati kokkulükatud söögilaudadel, milline korraldus talle tehtud perenaise poolt. Sundmäärus aga avalikus söögimajas sellast „mugavust“ ei luba. Ka oli söögimaja köögis pestud pesu, mis samuti keelatud.

Järva Teataja, 24. jaanuar 1940.
Maeti Tapa vanemaid majaomanikke. Pühapäeval sängitati Tapal maamulda linna vanemaid majaomanikke Jaan Tamlak, 76 a. vana. Kadunu siirdus Tapale umbes 30 aastat tagasi, ehitades endale Ed. Vilde tänavale maja ja asutades samale tänavale Tapa esimese sauna (praegune meierei-hoone). Kadunut tunti kui hoolast ja kohusetruud töömeest ning igati sõbralikku kaaskodanikku, mida kujukalt ilmestas seegi, et ta varemalt Kuksema vallas talu pidades, oli seal 3 aega vallavanemaks. Viimsele teekonnale oli teda vaatamata külmtuisusele ilmale saatmas arvukalt tuttavaid, sõpru ja omakseid. Saatmas oli ka tuletõrje meeskond, kelle perre kadunu kuulunud palju aastaid.

Järva Teataja, 19. veebruar 1940.
Tapa jaamas oli korraga 1 ja 18 kraadi külma.
Pühapäeval võis Tapa jaamas tähele panna harukordset temperatuuri vahet. Samal ajal, kui jaama lõunapoolsel seinal asuv  kraadiklaas, millele paistis hele, kevadsoojusele kalduv päike, näitas vaid ühe pügala alla nulli, oli teisel pool jaama asetseval kraadiklaasil käre pakane, nimelt 18 kraadi külma. Siia ei pääsenud päikese soojus ligi.

Järva Teataja, 16. veebruar 1940.
Tapa vanemaid ärimehi Iwan Ivanow 50-aastane.
Täna pühitseb oma 50 aasta sünnipäewa Tapa wanemaid ärimehi ja majaomanikke Iwan Iwanow. Kasutame juhust, et juubilari õnnitleda koos paljude sõprade, tuttawate ja ärisõpradega. Iwan Iwanow sündis 16. weebruaril 1890. a. Wenemaal põllumehe pojana. 1915. a. siirdus koos wanematega Tapale, kus isa asutas koloniaal- ja riidekaupluse. Töötas isa juures kuni Eesti wabadussõjani, milles wõitles kaasa algusest lõpuni. Peale wabadussõda, 1921. aastal, asutas iseseiswa segakaupluse Pikale tänawale nr. 12, kust hiljem ümber asus praegusele asukohale oma majja. Õiglase ja tasakaaluka ärimehena on juubilar alati suutnud säilitada stabiilse seisukoha ümbruskonna kaupmeeste ridades. Peale äritegewuse on I. Iwanow püsiwalt kaasa töötanud ka Tapa seltskondlikus elus, olles Tapa malewkonna asutamisest saadik tegew-kaitseliitlane ja praegu pikemat aega juhatusliige, peale selle Tapa Majaomanikkude Seltsi juhatuses, Tapa Apostliku Õigeusu koguduse nõukogus, tuletõrje ühingus jne. Ka omawalitsusest on I. Iwanow osa wõtnud Tapa esimese alewiwolikogu ja praeguse linnawolikogu liikmena. Muide olgu märgitud, et juubilari poeg Konstantin Iwanow on Eestis üldiselt tuntud eduka ja lootustäratawa kergejõustiklasena.

Waba Maa, 5. mai 1933.
Juba kauemat aega oli Tapa jaamaülem Karl Glaudan tervislikel põhjusil töölt eemal ning alles alates 1.maist lasti ta pensionile. K. Glaudan on sündinud 1867.aastal 20.aprillil Narvas, kus lõpetas ka selleaegse linnakooli. Peale mõneaastast raudteel teenimist sooritas ta 15.märtsil 1888.aastal jaamaülema abi ametieksami, mille järgi määrati Jamburgi jaamaülema abiks. Peale aastast teenistust tuli sealt üle Gorvitsasse ning hiljem Korsi. Aastal 1890 toodi ta üle Lagedile, mille järgi oli veel Raasikul, Kabalas, Jõhvis ja Tartus. 1911.aastal määrati ta Elva jaamaülemaks, kust 4 aastase teenistuse järele toodi ta Kabalasse ja 1918.aastal sealt Tapale, millisel kohal teenis viimase ajani. Üldse on Karl Glaudan teeninud raudteel 50 aastat, millise aja jooksul ta mõndagi läbi elanud. Eriti mainimist väärt on vabadussõja aeg, mil Glaudani korraldusel Tapa jaama inventar, isegi uksed ja aknad vagunisse laaditi ja Tallinna saadeti Vene punaväe eest, kes leidsid uhkest jaamast vaid haigutavad tühjad seinad. Peale muu saadeti ära veel igasugune veerev koosseis ja vedurid. Kõigi nende teenete eest määrati talle 1928.aastal raudteevalitsuse poolt autasuna 155 krooni ja Punase Risti peavalitsuse poolt kõrgem aumärk. Teenijate poolt annetatakse lahkunule mälestuseks auaadress ühes tervitustega.

Järva Teataja, 3. juuli 1939
1. juulil s. a. täitus Tapa Tarwitajate ühisuse ärijuhil August Türk’il 15 aastat teenistust nimetatud ühingu kaupluse juhatamisel.
Oma ühiskaubandusliku praktika omandas August Türk Paide kaubatarwitajate ühisus „Jwas”, kus töötas 7 aastat enne Tapale siirdumist. On lõpetanud ETK juures ärijuhtide täienduskursused ja äriliste oskuste täiendamiseks teinud kaasa õppereise Soome. Tapa Tarwitajate ühisuse ärijuhiks astus A. Türk 1. juulil 1924. a., millisest ajast alates on siin oma kohustusi täitnud suure kohusetruuduse, weendunud ühistegeliku waimu ja kogenud ärimehe wilumusega. Juubilari alati sõbralik ja lahke suhtumine ning parim läbisaamine rahwaga on aidanud ühingu liikmete arwu kaswatada mitmekordseks, ning kaupluse läbimüük on nende 15 aasta jooksul paisunud enam kui neljakordseks. Juhatus pidas August Türgi 15 a. tähtpäewa meeles wäärika kingitusega juubilarile.
Samuti austas juhatus wäärilise kingitusega ühisuse wanem-müüjat Karl Tõugu’t, kellel samuti täitub 10. skp. 15 aastat ustawat ja wäsimatut tööd Tapa Tarwitajate ühisuse teenistuses.

Järva Teataja,26. veebruar 1937
Toomas  Lutriku kahekordne juubel.
Pühapäewa õhtul pühitseb rohkearwuliste külaliste ja seltskondlike organisatsioonide esindajate ringis oma 50-aasta sünnipäewa ja 25-a. tuletõrje tegewuse juubelit Tapa populaarsemaid seltskonnategelasi, ühispanga laekur Toomas Lutrik.
Sündinud 1. märtsil 1887. a. Järwamaal, Wariwere külas, taluperemehe pojana, õppis T. Lutrik Orina ja hiljem Tapa wene kirikukoolis, astudes selle järele teenistusse Einmanni walla Raja kauplusse. Teeninud wahepeal Tallinnas, siirdus ta 1907. a. Tapale, kus awas „Singeri” magasini ja juukselõikuse äri ning omandas peatselt ka maja Kesk tänawale. Vabadussõjast wõttis algusest lõpuni osa Tallinna kaitsepataljonis ning peale sõja lõppu alustas tegewust kodulinna noortes ühistegelistes asutustes. 1921. a. waliti juubilar Tapa tarwitajate ühisuse kassahoidjaks-juhatusliikmeks, kus algul tegutses ka müüjana-ülesostjana, 1925. a. Tapa kindlustuse  seltsi juhatusliikmeks-kassahoidjaks ning alates 22. dets. 1928. a. täidab kohusetruult Tapa ühispanga laekuri ülesandeid, kuuludes ühtlasi juhatuse koosseisu. Pikki aastaid on T. Lutrik kõigi kolme ühistegelise asutuse raha ja wara walitsenud ühewäärse truuduse ja asjalikkusega. Peale majandus ühingute on T. Lutrik aga ka Tapa seltskonna organisatsioonide tüsedamaid alussambaid, lüües wäsimatult nõu ja jõuga kaasa kõigile kodulinna üldkasulikele üritusile. Suuremaid teeneid, mida hinnatud ka rohkete aumärkidega, omab sealjuures Tapa wabatahtlikus tuletõrje ühingus, kus esimehena, warahoidjana, korrapidaja jaoskonna ülemana ja wiimaseil aastail laekuri abina tegutsenud ustawalt juba weerandsada aastat, ühtlasi kuulub juubilar juba 10 aastat Tapa majaomanike seltsi juhatusse, kaitseliidu Tapa malevkonnas rühib kaasa juba kaitseliidu asutamisest alates jne. Ka on Toomas Lutrik osa wõtnud kohaliku omawalitsuse tööst Tapa alewiwanema abina ja linnawolinikuna. Kõikjal on juubilari tegewust juhtinud wäsimatu tööind, soojasüdameline sõbralikkus ja abiwalmsus kõigile kaaslasile, mis wõitnudki „Lutriku papile” tapalaste üksmeelse poolehoiu ja lugupidamise. Soowime kahekordsele juubilarile ka algawaks poolesajandiks parimat kordaminekut ja edu kõigis perekondlikes kui ka seltskondlikes üritusis!

Järva Teataja, 26. august 1938
Woldemar  Ollep 10 aastat Tapa Ühispanga asjaajamist juhtimas. Pühapäewal täitub 10 aastat päewast, millal Woldemar Ollep asus juhtima Tapa ühispanga asjaajamist. 28. augustil 1928. a. alustas ta Tapa ühispangas tööd Eesti ühistegelise liidu rewident-instruktorina, kes liidu poolt wäljasaadetud mõningate Tapa ühispangas esinenud puuduste selgitamiseks ja asjaajamise korraldamiseiks. Jõudnud oma sellekohaste ülesannetega edukalt lõpule, wõttis ta wastu ühispanga juhtiwate jõudude poolt pakutud koha panga asjaajajaks, milliseid kohuseid suure ustawuse ja vilumusega täitnud nüüd juba 10 aastat. Walituna hiljem ka panga juhatusliikmeks, on W. Ollep osutanud tõhusaid teeneid panga kaasjuhtimisel praegusele kõrgele ja stabiilselt tasemele Järwamaa suurema rahaasutusena. Samal ajal on W. Ollep tegelikult osa wõtnud Tapa teiste ühistegeliste asustuste juhtiwast tööst, kuna temal peatselt täituv 10 aastat ka Tapa kindlustusseltsi asjaajamise alal, samuti on ta pikemat aega Tapa tarwitajate ühisuse rewisjonikomisjoni liikmeks.

Uus Eesti, 8. mai 1936
Suri Tapa seltskonnategelane Johannes Noormets.
6. skp. õhtul suri Tapal linna põliselanikke ja wanemaid seltskonnategelasi Johannes Noormets, 68 a. vanuses. Kadunu on elanud Tapal üle 40 aasta ja teinud kaasa kõik Tapa alewi ja linna sündimiswalud ja arenemismured. Tegutsedes ise äripidajana ja majaomanikuna, oli J. Noormets alati agaralt üldsusele kasulike ürituste asutamisel ja toetamisel. Nii oli lahkunu Tapa Noorsoo Kaswatuse seltsi asutajaid ja omaaegne esimees. Tapa Wabatahtliku Tuletõrje ühingu ja Tapa Majaomanike seltsi asutajaid ja juhatusliige, Tapa Jakobi koguduse wöörmünder ja energilisemaid kiriku ehitajaid, esimesi wolinikke ja alewiwanema abi Tapa alewi esimeses wolikogus jne. Wäsimatut töömeest ja soojahingelist kaaslast leinab terwe Tapa.

Järva Teataja, 28. oktoober 1935
Suri Tapa kaitseliitlane Karl Joost
24. skp. suri endine kaitseliidu Tapa kompanii kauaaegne päälik ja Tapa malewkonna  pääliku abi Karl Joost südamelihaste põletiku tagajärjel. Suwiwilja lõikuse ajal kukkus K. Joost oma talu põllul lõikusmasinalt maha, mis peale meelemärkusele tulemata toimetati ta koju. Arst konstateeris raskekujulise südamehaiguse; saadeti Tallinna haiglasse, kus wiibis kolm nädalat. Haiglast koju saabudes tundis mees paranemist, kuid ootamatult õhtu parema meeleolu juures wajus ta woodi weerel kokku ja suri. Karl Joost, kes pärit Lehtse wallast Rauakõrwe külast oli tuntud eriti Tapa seltskonnas. Lõpetas Tapa keskkooli. Vabadussõjast wõttis osa kooliõpilaste pataljonis. 1921. a. lõpetas sõjakooli. 1924. a. detsembrist saadik kuni 1934. a. Tapa kompanii päälik ja malewkonna pääliku abi. K. Joost sündis 7. juulil 1900. a., Tapa Rauakõrwe külas taluperemehe pojana; pidas wiimasel ajal isa talu.

Järva Teataja, 25. oktoober 1939
Ööl vastu pühapäeva suri Tallinna keskhaiglas Tapa linnasekretär Johan Alamäe, kes pikemat aega põdes raskekujulist sisemist haigust. Kadunu põrm toodi esmaspäeval Tapale.
Johan Alamäe, kes tänavu kevadel pühitses 60 aastast sünnipäeva, valiti Tapa alevisekretäriks 1. novembril 1922 a. millisel kohal teenis kuni siiani, vahepeal ümbernimetatuna linnasekretäriks. Oma teenistuskohuseid täitis J. Alamäe alati äärmise kohusetundlikkuse ja armastusega töö vastu, juhtides alevi ja linna kantselei asjaajamist üle mitmesuguste kriisi ja raskete aegade. Ennastsalgava ustavusega jätkas oma tööd ka viimaseil aastail, kannatades kurnava haiguse käes. Möödunud aastal hinnati tema teeneid Vabariigi Presidendi poolt teenetemärgi annetamisega. Veendunud isamaalasena nägi lahkunu eriti palju vaeva nimede eestistamise aktsiooni läbiviimisega, mille eest talle juba aktsiooni algul avaldati siseministri poolt tänu.
Ka sel seltskonnatööle ja kõigile üldkasulikele üritusile lõi Johan Alamäe alati kaasa temale omase põhjalikkusega. Üle 12 aasta tegutses Tapa Noorsoo Kasvatuse seltsi sekretärina, üle 10 aasta Tapa Ühispanga revisjoni komisjonis, peale selle kaitseliidus, tuletõrjes jne. Väsimatut töömeest, ustavat kaasteenijat ja head seltsimeest mälestavad tapalased tõsises kurbuses. Koduses perekonnas jäid lahkunut leinama abikaasa ühes kasutütrega.

Järva Teataja, 17. november 1939
Peep Remma Tapa linna sekretäriks
Siseministri käsukirjaga nr. 98, 11. novembrist s. a. kinnitati Tapa linnasekretäriks Peep Remma, kes täitis linnasekretäri kohuseid hiljuti surma läbi lahkunud Johan Alamäe haiguse ajal ja peale surma. Peep Remma sündis 12. dets. 1911. a. Lõpetas Tapa ühisgümnaasiumi ja astus 1. aug. 1933. a. Tapa linnawalitsuse teenistusse praktikandina. 1. jaanuarist 1936. a. määrati arweametnikuks ia sama aasta 1. aprillist linna raamatupidajaks. Käesolewa aasta lõpetas Tallinnas omawalitsuse sekretäride kursused ja sooritas 30. märtsil s. a. riikliku katsekomisjoni ees omawalitsuse  sekretäri eksami. Alates käesolewa aasta 1. juulist täitis waheldumisi J. Alamäega linnasekretäri ja perekonnaseisuametniku kohuseid.
Peale ustawa teenistuskohuste täitmise on P. Remma elawalt osa wõtnud ka seltskonnatööst, tegutsedes kaitseliidus, tuletõrjes, näiteringis, muusikaharrastusil jne.

(Enne eestistamist kandis Peep Remma nime Bernhard Römmer)

Järva Teataja, 22. september 1937
E.P.R. samariitlaste Tapa kolonn. 3-aastane.
Pühapäeval tähistas E. P. R. samariitlaste Tapa üksik-kolonn oma 5-dat aastapäeva piduliku koosoleku ja omavahelise koosviibimisega Tapa tuletõrje ühingu ruumes. Koosoleku avas kolonni vanem dr. Viktor Kibbermann, kes tervitas koosviibivaid samariitlasi ja kutsutud külalisi ning tänas kolonni liikmeid väsimatu samariitlastöö eest möödunud 5 aasta vältel. Järgnevalt andis kolonni juht A. Jakone üksikasjalise ülevaate kolonni arenemisest ja tegevuskäigust. Sellest nähtus, et P. R. samariitlaste esimene rühm asutati Tapale 20. sept. 1932. a. Järjekindlalt arenedes ja liikmeid juurde võites, moodustati rühm 1933. a. Tapa kolonniks, mis praegu tegutseb 6-e rühmaga, milles kokku 26 salka 85 samariitlasega. Väljaspool Tapat asuvad rühmad Kadrinas, Nõmmküla-Koigis ja Imastu-Vanamõisas ning üksik salk Lehtses. Kolonni samariitlased on alati abivalmilt väljas olnud tulikahjudel, kaitseliidu manöövreil ja igasugustel rahvakogumisil, kus nende abi tarvis. Praktilisi oskusi sidumistöis on õpetatud Tapa raudtee ambulantsis. Kolonni vanem on praegu dr. V. Kibbermann, abi S. Kibbermann, kolonnijuht A. Jakone, abi E. Lange. Peale tegevuse ülevaadet tegi kolonni vanem teatavaks, et P. R. peavalitsuse poolt on annetatud hoolsusmärgid samariitlasile: A. Maalberg, L. Taalfeldt, A. Jaansoo, H. Toss, A. Teng ja M. Peinar, kuna vanemsamariitlasiks on nimetatud J. Gutmann, H. Tammik, M. Kolts ja M. Embach. Peastaabi poolt tervitas koosviibijaid sekretär Mäesalu, kuna tervitustelegramme oli saabunud peavalitsuse dir. dr. Voogasilt ja naaberorganisatsioonelt. Kolonni juhtkonnale annetati lilli. Koosolekule järgnes sõbralik koosviibimine omavahelises teelauas.

Lääne Hääl, 29. august 1931
Surnute põletamise koht Tapa läheduses
Teatawasti alustati hiljuti Kadrinas, Ojaweski külas asuwa wana matusepaiga lahtikaewamist. Selle aja jooksul on sealt mitusada ajaloolise tähtsusega asja leitud. Minewal laupäewal tõid kaewamisetööd päewawalgele uue üllatuse wäärtusliku leiu näol. Keset kalmu leiti surnute põletamise altar, mille ümbruses leidus ka hulk surnuluid ja muid asju. Kaewurite arwates on leiduste päritolu  umbes 200 aastat peale Kristuse sündimist. Wana matusepaik ühes altariga wõetakse kaitse alla ja seatakse ekskursioonidele waatamiseks korda.

Järva Teataja, 12. august 1935
Karl Roode 35 aastat riigiteenistuses
Tapa raudteelase kahekordne juubel
Laupäewal, 10. augustil s. a. pühitses Tapa weojaoskonna juhataja Karl Roode oma 35-aastase riigiteenistuse juubelit. Samal päewal pühitses ta ka koos oma abikaasaga  25-aastase kooselu hõbepulmi. Juubilaridele oli saabunud rohkesti sugulastelt, tuttawatelt, ametiwendadelt ja ülemustalt terwitustelegramme, kes kõik soowisid neile pikka iga ja head töötahet. K. Roode lõpetas 1900. aastal Tallinna tehnikakooli ning astus siis kohe wedurijuhi abina riigiteenistusse. Paari aasta pärast sai ta juba wedurijuhiks. Käis Wene sõjawäe teenistuses olles
Saksamaal õppimas autoasjandust ning tagasi tulles hakkas õpetama sõjawäes auto juhtimist. Wene-Jaapani sõjas oli Roode ülemjuhataja Kuropatkini autojuhiks. Sõja lõppedes asus jälle tagasi raudtee-teenistusse. Maailmasõja ajal oli ta Walga depoo korraldajaks ja lühemat aega Tapa depoo ülema asetäitjaks. 1916. a. määrati ta Riia weojaoskonna ülema abiks. Olles wahepeal weel Wenemaal maapaos ja hiljem Walgas raudteeteenistuses, asus ta 1933. a. 1. sept. Tapal raudtee weojaoskonna juhatajaks. Tapal olles on Roode wõtnud osa ka seltskonnatööst ning on praegu linna tuletõrje ühingu esimeheks. Kaasteenijate  poolt tuntakse juubilari kui heasüdamlikku ja üllast ülemust.

Järva Teataja, 10. juuli 1936
Tapa kaubanduse tüsedamaid alussambaid.
Tapalane ei tarwitse ühegi igapäew tarwitatawa eseme ostuks sõita teise linna.
Tapa kaubanduse tüsedamaid alussambaid kaheldamatult on kaubamaja wennad Paul ja Gustav Seidelberg Laial tänawal. Aluse pani kaubamajale firma praeguste omanike isa, Joosep Seidelberg, kes 1908. a. asutas samasse asukohta wäikese poekese. Koos Tapa kaswamise ja majanduselu tõusuga on sammunud püsiwalt eduteed ka J. Seibelbergi kauplus, saawutades täielise tõusutendentsi wendade Seidelbergide asudes ärijuhtimisele 1929. aastal. Praegu on wennad Seibelbergi kaubamaja ümbruskonna suuremaid erakaubanduslisi keskusi. Ümbruskonna maakaupmehed, kes waremalt olid sunnitud omale kaupa wedama Tallinnast ja Rakwerest, on nüüd koondunud Seibelbergi kaubamaja ümber, kust toimub suurmüük kõigiti soodsalt, rääkimata weokuludest, mis kaowad. Äri juures asub ka kwaliteedilt parimaks tunnustatud Shelli petrooleumi, bensiini ja õlide ladu. Ühtlast toimub seal terawilja ostmine põllumeestelt.
Walmisriietega warustab Tapat ja ümbruskonda Rachmil Hasani walmisriiete äri Pikal tänawal. Lühikese ajaga on äri suutnud oma walitud ja kwaliteetkaubaga teenida tarwitajaskonna laialdase usalduse. Kui waremalt oli rõiwaste muretsemiseks tarwis Tallinna sõita, siis nüüd on moodne riietus kõigil koduselt ja kergelt kättesaadaw, mispärast äri populaarsus järjekindlalt tõusnud.
Tapa wanemaid riidekauplusi on Iwan Iwanow, Pikal tänawal, mis omaniku isa K. Iwanowi poolt asutatud juba 1907. aastal. Pikkade aastate jooksul on äri wõitnud õige laialdase poolehoiu kõigis rahwakihtides ning selle tõttu arenenud soliidsemaks ja rikkalikuma walikuga riidelaoks kogu ümbruskonnas.
Tapa suuremas ja moodsamas majas asub majaomanik Oskar Lasbergi riidekauplus, mis juba 24 aastat püsinud esirinnas ümbruskonna soliidsemate riideäride hulgas ning oma kwaliteetkauba ja õiglaste hindadega leidnud üldise tunnustuse. Omanik O. Lasberg on agaramaid tegelasi Tapa Jakobi koguduse majanduse juhtimisel. Walmisriiete ja mütsikauplust turuplatsil peab Harald Noormets, kelle isa Johannes Noormets oli Tapa esimesi majaehitajaid ja kaubanduselu alustajaid. Isalt päritud aususe ja õiglusega juhitud äri ning asjatundlikult walitud kaup on wõitnud noorele ärile lühikese ajaga ümbruskonna täielise usalduse. Ja kuigi mõnedki sel alal tegutsenud ärid pidanud sulgema uksi, sammub Harald Noormets oma edu teeb.
Kes tunneb Tapa linna, see teab ka, kus asub linna ainukest kella- ja kullasepa ärisid Willem Schmidt, kes äritegewust alustas juba 33 aastat tagasi. Lapsepõlwest sissejuurdunud usalduse ja wäsimatu edasipüüdmisega on hr. Schmidt firma üle mitmesuguste kriisiaegade wiinud praegusele üldtuntud soliidsele tasemele ja kauba kwaliteedi ning õiglaste hindadega wõitnud laialdase ümbruskonna usalduse. Seda enam, et kaupluse omanik  eelistab laos hoida waid paremate wabrikute produkte, olgu siis jalgrataste, kellade, elektritarwete wõi wäärtasjade walikul. Samas toimub kellade parandus wilunud meistri juhatusel.
Teatud mõnutunde walmistab sisseastumine A. Jänese puhtalt ja maitsekalt sisustatud koloniaal- ja weinikauplusse. See on ilmne näide, kuidas Tapagi oludes on wõimalik pakkuda tarwitajaskonnale nende igapäewaseid toitaineid alati wärskelt ja meeldiwalt serweerituna, mispärast kauplus wõitnudki suure populaarsuse kohe awamisest peale. Tänawu awas A. Jänes ka likööride ja weini müügi, pakkudes kwaliteetmarke kõigist kodumaa parimaist wabrikuist.
30- juubeliaastat sammub Tapa wanemaid ärilisi alussambaid Johan Luuki raamatu- ja kirjutusmaterjali kauplus Pikal tänawal majas nr.17. Alustades tegewust juba 1906. aastal, on J. Luuk 30 pikka aastat olnud Tapa ja ümbruskonna koolide j. t. warustajaks kirjutusmaterjali, õppeabinõude ja raamatutega. Ainsa raamatukaupluse ja laenuraamatukogu pidajana oli J. Luuk palju aastaid Tapa ümbruse waimlise toidu hankimise keskpunktiks. Rikkalik ja maitsekas walik, õiglased hinnad ja sõbralik teenimine on olnud äri edu pandiks pikki aastaid ja jääwad ka tulewikus. Samas asub Tapa ümbruse ainus trükikoda.
Tüsedamaid kaubanduslisi keskusi Tapal on Iwan Iwanowi segakauplus, Pikal tänawal, mis asutatud 1929. aastal. Erilise tunnustuse on wõitnud siinsed nahakaubad, millega I. Iwanow warustab Tapa ümbruskonna elanikke ja wäikekauplusi juba pikki aastaid. Kohandatult täiel määral põllumeeste nõudeile, on I. Iwanowi kauplus ümbruskonna talupidajate populaarsemaid ostukoht, olgu siis ehitus- wõi majapidamistarwete, koloniaalkaupade, wõi suwisel ajal wikatite hankimisel, milliste headus ja õiglased hinnad siin kindlustatud.
Esimesi talupidajate varustajaid oli Tapal juba ligi 30 aastat tagasi populaarne „Sõbra-pood”, mis kohandatult täiel määral maaeludele, on pakkunud põllumeestele alati kõike, mis majapidamises waja igasuguseist ehitustarbeist kuni wäiksemate pudukaupadeni. Sõbralik ja meeldiw õhkkond on, mis walitses „Sõbra-poes” kadunud Gustaw Mätliku ajal, on säilinud ka uue omaniku hr. Jaan Kõressare juures, mispärast „Sõbra-pood” jääb ümbruskonna maarahwa meeldiwaks ostukohaks.
Meie moodsal ajastul on raadio ja elekter muutunud igapäewasiks elutarwidusiks. Tapal hoolitseb nende akuutsemate tarwete rahuldamise eest ühes linnaga 10. juubeliaastat sammuw Aleksander Saksa tehnikaäri. A. Saks, kes ise on diplomeeritud meister elektrisisseseadete, elektridünamode, mootorite ja magneetode uuendamise ja parandamise alal, on asjatundliku  äri juhtimise ja õiglaste hindadega wõitnud Tapa ja ümbruskonna usalduse täiel määral. Siia tullakse ostma ka jalgrattaid ja jahitarbeid hooaja saabudes.
Sõbralikuks ja meeldiwaks ajawiite kohaks on restoran „Pariis” Laial tänawal. Täpne ja sõbralik teenimine, maitswad suupisted ja õiglased hinnad on hr. Jalaka restorani teinud populaarseks ja kõigile wastuwõetawaks külastuspaigaks. Tänawusest aastast alates on „Pariisis” kasutada ka puhtad ja mõnusad numbritoad. Piljardi harrastajaid aga tõmbab korralik piljard.
Hotell-restoran „Nord” on juba 10 aastat olnud Tapa soliidsemaid, mugawamaid ja hinnatawamaid lokaale. Äärmine puhtus, walitud klientuur ja täpne teenimine on teinud restoran „Nordi” meeldiwaks ajawiite kohaks tapalasile ning hotell „Nordi” otsitumaks peatuskohaks läbisõitjaile. Kindel äriline alus ei lase asutust kõigutada ka ühelgi Tapale asutatud uuel ettewõttel, kuigi mõni neist omab soodustusi maksude suhtes.
Tapa ühiskaubanduse arenemises on tõhusaid teeneid Eesti Raudtee Tarwitajate Ühisuse Tapa Ühiskauplusel, mis praegusel kujul tegewust alustas 16 aastat tagasi, kuna waremalt tegeles riikliku warustuse müügiga. Peale raudteelaskonna on ühiskaupluse klientuur laienenud kõigile rahwakihtidele, eriti suure usalduse ja poolehoiu wõitnud aga ümbruskonna põllupidajate hulgas. Tänawuse poolaasta läbimüük näitab äri edukuse järjekindlat tõusu. Paralleelselt Tapa ühiskauplusega on tõusnud püsiwalt ka Lehtse, Aegwiidu ja Jäneda ühiskaupluste populariteet, kuna tarwitajaskond hindab kauba kwaliteeti ja soodsaid hindu.

Tapa apteeki peab 1917. aastast alates prowiisor Johan Pari. Läinud aastast peale hakati Tapa apteegi laboratooriumis walmistama mitmesuguseid preparaate, nagu kreem „Pari”, tedretähe kreem, päewituskreem, loomapulber „Järwamaa”, „Lutimort” jne., mis lühikese ajaga wõitnud laialdase tunnustuse ja tarwitajaskonna mitte üksi kodulinna ümbruses, waid üle riigi.
Tapa omnibuse liine Tapa – J.Jaani, Tapa – Paide ja Tapa – Wõsu wahel peab juba 6 aastat hr. August Pärn, kes ühenduse suutnud tõsta kõiki reisijaid täiel määral rahuldawale tasemele. Kui waremalt Tapa omnibuse liinel sageli juhtus mitmesuguseid õnnetusi ja wiperusi, siis hr. Pärna korralike sõidukite ja kindlate juhtide ajal pole reisijail selle all kunagi tulnud kannatada. Peale reisijate mugawuse hoolitseb wastutulelik liinipidaja ka liiniäärsete kodanike igasuguste asjatalituste eest. Otse imestama paneb, milliste palwetega pööratakse tema poole sõiduki möödudes: kes tahab lasta osta wõi wahetada igasugust wõimalikku kaupa, kes täita wiia raadioakut, kes tellida pulmakinki. Kõigile jätkub liinipidajal aega ja lahkust. Peale liinide pidamise on A. Pärnal suwel rohkesti tegemist huwireisijate ja ekskursioonide wedamisel.

Järva Teataja, 10.juuli 1936
60 aastat Tapa ja 10 aastat  linna sünnist.
Raudteejaam põhjustas linna tekkimise põlismetsa. Tapa areng on olnud kiire.
Koos linna 10 aasta juubeliga wõib Tapa tänawu pühitseda oma asutamise 60 aasta juubelit. Täpselt 60 aastat tagasi, 1876. aasta juulikuu algul, löödi Tapa jaama ümbritsewas paksus kuusemetsas labidad maasse, et kaewata Tapa esimeste majade wundamendikraawe. Ei aimanud nood raudteega seotud majade ehitajad, et rajawad sellega aluse tulevikulinnale.
Õieti on Tapa sündimine seoses raudtee sünniga Eestisse. Sellepärast nood sidemedki nii tihedad olnud ja jääwad raudteega, mis õigustanud ja soodustanud Tapa olemasolu ja kaswamist. Kui 1867. a. asuti rajama Tallinn – Peterburi raudtee sihte, siis märgiti esimene jaama asukoht Walgejõe äärde Walgma karjamõisa wäljale, nimetusega “Walgejõe”, teisel ja kolmandal sihiajamisel aga asetati jaam “Tapa” nime all praegusele kohale. Esimese Eesti raudtee ehitamine algas korraga kahelt poolt Tallinnast ja Peterburist, ning 1868. aastal saadi otsad kokku. Tapale ehitati algul jaamahoone ja wedurikuur, hiljem ka weepaak, kuhu wett weeti tõrrega Valgejõest. Tähtsuse järele nimetati Tapa algul 4. klassi, ja Lehtse 2. klassi jaamaks. Jaamahoone walmides 1872. a. muutus aga jaamade tähtsuse wahekord korrapealt, kuna Tapa sai suuremaks reisijate peatuskohaks, kes Tallinnast tulles tahtsid edasi sõita Tartu ja Riia poole. Kui Tartu raudteed tol ajal weel polnud, tuli reisijail Tapal sageli hobuste järele pikemat aega oodata, mis põhjustaski esimeste wõõrastemajade ja eramajade ehitamise Tapale. Esimese wõõrastemaja ehitasid Tapale Andreas Treuberg nime all „Dorpat” ja parun Huene nime all „Waldhof”, millistest wiimane tegutseb praegugi E. Langebergi pärijate käes “Tapa wõõrastemaja” nime all. Esimesi eramajade ehitajaid olid Joosep Windling, kes awas toiduainete kaupluse, jaama einelauapidaja Andreas Treuberg ja lihunik Jaan Liblik. Nagu majaehitajate elukutseist ilmneb, põhjustas sammu just Tapal peatuwate reisijate warustamine. Et aga Tapal põlismets ja maastik läbisõitjaile, eriti wälismaalasile wäga meeldisid, peatusid paljud siin nädalate kaupa, mis tingis keskuse paisumise. Majade ehitamine muutus üha hoogsamaks, jaama teenijate personaali suurendati jaama laiendamisel Tartu raudteeharu juurdeehitamise tõttu ning peatselt tekkis Tapa jaama ümber wäike alewik oma iseseiswate eluawaldustega. Tuntawa tõuke Tapa rahwaarwu kaswamiseks andsid ka 1887. a. Tapale asutatud Kolshorni worstiwabrik, mille worstid olid kuulsad ja usutavad üle kodumaa ja Wene linnades, eriti Peterburis, ning 1895. a. Glaudani poolt asutatud paberosstkestade wabrik. Esimesest on Tapale weel praegugi jäänud Vorstilinna nimi. Uusi maju ja wäiketööstusi tekib Tapa mõisaomanikult hangitud kruntidele ning hõredamaks jääb põline kuusemets Tapa jaama ümbruskonnas. Seltskond organiseerub ühingute ja seltside ümber, ehitatakse Apostlik õigeusu kirik (1904) ja luteriusu palwemaja (1896), tekib kogukas alew kõigi sellekohaste organitega. Tapa alev kogu oma asjaajamisega kuulus algul Lehtse walla alla. Et aga wallamaja alewist kaugel ja selle tõttu kodanikel asjaajamine raskendatud, tekkis tungiw wajadus oma iseseiswa alewiwalitsuse järele. Sellekohaste rahwakoosolekute palwed leidsid maakonna nõukogu pooldamist ning 17.sept. 1917. a. jõutigi nii kaugele, et Tapa alew Lehtse wallast lahutati ja iseseiswaks tunnistati.
Et aga alewi arenemine ja käekäik alati olid sõltuwad maawalitsusest, siis oli otse  terwitataw  siseministeeriumi ringkiri1925. a. milles soowitati suuremail aleweil kaaluda linnaks muutumise küsimust. Korraldatud majaperemeeste koosolekul anti alewi linnaks muutmise poolt 87 häält, wastu 39 häält ja teiste alewikodanike koosolekul poolt 68, wastu 2 häält. Alewiwolikogu otsustas Tapa linnaks muutmise küsimuse ühel häälel 12. dets. 1925. a., esitades palwe siseministeeriumile.
Peale warem saabunud siseministri j. t. õnnesoowitelegrammide teatas siseministeeriumi administratiiwosakond 8. juulil 1926. a. Tapa alewiwalitsusele ja Järwa maawalitsusele ametlikult Tapa linnaks ümbernimetamisest, saates järgnewa Vabariigi walitsuse otsuse 30. juunist 1926. a.:

„1.Muuta Tapa ja Põltsamaa alewid elanikkude soowil samanimelisteks linnadeks sellega, et loodawate linnade piirkonnas olewad maad ja muud kinniswarad jääwad isikute ja asutuste omanduseks, kes need waremalt seaduslikul alusel omandanud.

2. Panna p. 1 nimetatud uutes linnades maksma 1892. a. linnaseadus selle hilisemate muudatuste ja täiendustega, määrates wolikogu arwu kummagi linna kohta kindlaks 21 peale.
3. Anda siseministrile õigus kindlaks määrata linnaseaduse maksmapanemise kord uuesti asutatawais linnades.”
   Järgnes linna loomulik arenemine, millele raudteel, kui Tapa sünni põhjustajal, jäi alati kaasarääkiw, kuid wiimaseil aastail mitte enam mõõduandew osa. Ja kuigi meie kodumaa tähtsaim raudteesõlm, Tartu – Tallinn – Narwa, jääb ka tulewikus Tapa linna olemasolu ja arenemise nimetamiswäärt teguriks, on linna majanduselu küündinud nüüd elamisõigusele ka ilma raudteeta. Ning seda laialdase ja wõrdlemisi rahwarohke tagamaa tõttu. Eriti intensiiwne on Tapa arenemise tendents olnud just wiimase 15 aasta jooksul. Kui 1923. aastal oli Tapal majaomanikke waid 80, siis 1936. a. registrisse on juba kantud 536 maja. Elanikke on linnas praegu 3768, tööstuslikke ettewõtteid 70, mitmesuguseid kauplusi 79 jne. Linnal on oma elektrijaam, keskkool, algkool, kolm kirikut, linnas asub jaoskonnakohus, politsei komissariaat ja muud linna nime õigustawad ja põhjendawad organid.

Järva Teataja, 17. veebruar 1939
Paul Uuswell 60-aastane
15. skp. tähistas oma 60 aasta sünnipäewa Tapa wanemaid majaomanikke Paul Uuswell, kes pregu töötab o.ü. „Wiru” tärklisewabriku asjaajajana Kadrinas.
Paul Uuswell sündis 1. weebr. 1879. a. Amblas, põllumehe pojana. Oma leiba hakkas teenima juba 13-aastaselt, astudes Arawetele, kaupmees R. Wiidase juurde õpipoisiks. Pärast 15-aastast tegutsemist äriteenijana, asutas Põimale oma meierei, olles tol ajal esimesi pioneere meie piimatööstuse arendamisel. Hiljem kuulusid talle Wirumaal juba 7 erameiereid. Tapale asus juubilar elama 1911. a., omandades Jaama tänaval alewi selleaegseid suuremaid maju. Energilise teoinimesena on P. Uuswellil ikka jätkunud indu ja jõudu ka seltskonna ja omawalitsuse tööle kaasa aitamiseks. Nii tegutses ta aastaid Tapa alewiwolikogus ja alewiwanema abina, oli Tapa Ühispanga asutajaid, esimesi kaitseliitlasi, tegutses tuletõrjes ja majaomanike seltsis, oli Tapa Punase Risti komitee asutajaid ja kauaaegne juhatuse liige jne.

Järva Teataja, 17. juuni 1930
Maeti wõõrasse matusepaika
Segadus Tapa ap. õigeusu kiriku surnuaias. Möödunud talvel suri Tapa apostliku õigeusu kiriku kellalööja, kelle laip kiriku oma surnuaiale maeti. Tagantjärele selgus, et laip on hoopis wõõrale matmispaigale maetud, mille omandanud koguduse liige Kirspuu juba kümmekond aastat tagasi. Platsi omanik pööras kiriku juhatuse poole platsi wõõrast surnust wabastamiseks. Need sammud tagajärgi ei annud. Kirspuu esines nõudmisega kohtu kaudu. Rahukohtunik otsustas nõudmise rahuldada. Seega tuleb laip välja kaevata. Kuuldawasti esitawat Kirspuu kohtule weel tsiwiilnõudmise – kirikunõukogult platsi kordaseadmise ja muude kulude wäljamõistmiseks.

Järva Teataja, 24. jaanuar 1938
Julius Martov 10 aastat Tapal notariks
26. skp. täitub Tapa notaril Julius Martowil 10. tegewusaasta oma wastutusrikkal ametikohal Tapal. J. Martow sündis 9. oktoobril 1900. aastal Porkuni wallas taluperemehe pojana. Õppis Rakwere gümnaasiumis ja lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna 1925. aastal. Töötas peale õpingute lõpetamist Rakwere ringkonnakohtu juures kohtuameti kandidaadina ja praktiseeris Tallinnas notar Kristelsteini juures. 26. jaanuari 1928. a. awas Tapale notari kontori millisel kohal suure kohusetruuduse ja äärmise õiglusega töötanud tänaseni. Asjaliku ja õiglase kohtlemise ning sõbraliku nõu ja abiga on J. Martow wõitnud Tapa linnas ja ümbruskonnas üldise lugupidamise ja poolehoiu. Juubilari suurt ametalalist wilumust näitab kujukalt asjaolu, et kõik tema praktikandid on määratud notareiks: E. Laane Paidesse, W. Krimm Rakwere ja J. Aakre Narwa. Oma teenistuskohuste kõrwal on Julius Martow alati agaralt kaasa löönud ka kohaliku seltskonna üritusile, küll tegeliku kaastöö kui ka tulusa nõu ja abiga. Praegu on juubilar Tapa majaomanike seltsi esimeheks, Tapa ühispanga nõukogu esimeheks, kaitseliidu raskepatarei reserwohwitser Tapa sektsiooni j. t. organisatsioonide liikmeks. Koos kõigega kelle sooja tunnustuse on notar J. Martow wõitnud õiglase ametniku, abiwalmis seltskonnategelase ja hea sõbrana, õnnitleme lugupeetud juubilari tema 10 aasta märkpäewal.

Järva Teataja, 12. november 1931
Tapa on juba kord sarnane imelik linn, kus iga wäiksemagi ettewõtte ja kawatsuse teostamisel tublisti tülitsetakse, riieldakse ja protsessitakse. Olgu see kiriku ehitamine, muusikaelu arendamine, kaitseliidu juhtimine, wäljasõitude korraldamine, koolijuhataja walimine, rahwamajade ehitamine, spordielu organiseerimine, näiteringi elustamine ja palju muud, kõik käib tapalastel omase laiakäelise protsessimisega ja jonniajamisega. Wiimasel ajal, mil igasugused muud tülid raugenud, wõideldakse laste pärast ja seda päris tõsiselt. Asi seisab selles, et Tapal asuwad kaks organisatsiooni – lastesõprade ühing ja naisselts, kes mõlemad oma ainuõiguse arwawad olewat Tapa laste eest hoolitsemisel. Kumbki ei salli, et ka teine organisatsioonidest oma tähelepanu lastele pühendab. Nii on awatud praegu Tapal kaks lasteaeda. Kuldne põli neil Tapa lastel kohe, kui hoolitsejaid nii rohkesti.

Uus Eesti 21. august 1936
Johan Luuk 70-aastane
Laupäewal pühitseb Tapa wanem ärimees raamatukaupmees Johan Luuk kolmekordset juubelit: 70 a. sünnipäewa, 30 a. ärialal tegutsemise juubelit ja hõbepulmi. Johan Luuk on sündinud taluomaniku pojana Järwamaal Nõmmküla wallas ning omandanud Rakwere kreisikooli hariduse. Lõpetanud Rakvere kreisikooli, teenis mõisates kirjutajana ja vabrikuvalitsejana. 1906. a. asus Luuk Tapale, kuhu awas raamatu- ja kirjutusmaterjalide kaupluse, asutades Tapale 1925. a. ka ainukese trükikoja. Abiellu astus Luuk 1911. a. Tartumaalt päritolewa Berta Jantraga, kellega koos pühitsewadki hõbepulmi. Seltskonna- ja omawalitsustööst on Luuk wõtnud agaralt osa. Ta on Tapa esimesi alewiwolinikke, Noorsoo Kaswatus seltsi asutajaid jne. Kohapeal tuntakse juubilari tasakaaluka inimesena.

Järva Teataja, 15. oktoober 1932
Linnanõunik Ellisson plaanitsenud Juhan Luuri vastu atentaati.
Peale selle kui Juhan Luur Tapale keskkooli direktoriks asus, on tema ümber alatasa tolmu keerutatud ja igasugu lood aset leidnud. Mõni aeg tagasi esitati koguni direktori wastu lastewanemate poolt kaebekiri, milles J. Luuri wastu ränki süüdistusi tõsteti. Selles asjas alustati juurdlust ja lähemal ajal on oodata hariduseministeeruumi otsust koolijuhataja asjus. J. Luur on Tapal alatasa päewakangelane. Nüüd on jälle uus järjekorraline number: direktori härra wastu kawatsetud „atendaati”. Sellise kurja kawatsuse sepitsejaks olnud Tapa linnanõunik,  endine sotsialist Heinrich Ellisson – nii teatas loost politseile kooli juhataja. Ka arwab Luur, et mängus olla endine Tapa keskkooli muusikaõpetaja Karl Grünwald. Koolijuhataja saanud Ellissoni halbadest plaanidest teada raudteelase Ristikiwi kaudu, kes Luuri hoiatama tulnud, rääkides, et Ellisson kellgi noormehe Laane palganud temale „nahatäit” andma. J. Luur tõttas kohe asjast politseile teatama. Muidugi pidi politsei J. Luuri awalduse wastu wõtma ja asjale käigu andma. Paistab aga, et kogu sellest loost suurt midagi wälja ei taha tulla. J. Luur on aga jälle enesest kogu Tapa kõnelema pannud. Inimestele on antud mõnus „ lõõbi” jutuaine. Huwitaw on tähendada, et „atendaadi” lugudega on J. Luuril tegemist teha tulnud ka warem.
Nii tõendas ta möödunud sügisel, et õpilased tema wastu weriseid plaane sepitsewat. Algul oli direktoril andmeid, et teda kotti kawatsetakse ajada, hiljem sai aga koguni teada, et teda maha lasta tahetakse. Atentaadid jäid aga olemata, küll kõndis direktor alati ringi laetud rewolwriga. Pole kerge olla Tapa keskkooli direktor: elu on alati hädaohus…

Päevaleht, 9. oktoober 1937
Tapa gümnaasiumi direktor Eduard Kansa 50-aastane
Pühapäeval pühitseb Tapa gümnaasiumi direktor Eduard  Kansa  (endise nimega Kansmann) oma 50. sünnipäeva. E. Kansa sündis 10. oktoobril 1887. a. Paldiskis kaluri pojana, kus kohalikus algkoolis omandas ka alghariduse. Küpsuseksami õiendas Tartus Treffneri gümnaasiumis, lõpetas 1916. a. Tartu ülikooli matemaatika – loodusteaduskonna. Paldiski linna esindajana valiti Eesti maanõukogusse ja hiljem Asutavasse Kogusse. Aastail 1922 – 1930 oli Paldiski ühisgümnaasiumi juhatajaks, selle järele Nõmme ühisgümnaasiumi juhatajaks, kust 1934. a. asus Tapa gümnaasiumi direktori kohale. Eduard Kansa tegutseb juhtivalt paljudes Tapa organisatsioonides. Väsimatult oli ta ka tegev praegu Tapal ehituseloleva uue gümnaasiumi hoone ehitamise mõtte algatamises.

Järva Teataja, 10. juuli 1936
Ringkäigul Tapa tööstustes.
Et saada tõetruud pilti Tapast ja ta eluawaldusist, ei saa minna waikides mööda linna tööstusettewõtteist. Kuna Tapa oli kuulus juba 50 aastat tagasi, siis ei ole midagi loomulikumat, kui alustada ringikäiku Otto Baumanni worstitööstusest, milline kohapealse suurema ja wanema worstitööstusena omab teeneid wana kuulsuse aus hoidmisel. O. Baumanni vorstitööstus on asutatud endise omaniku Owaldi poolt 1900. aastal ja O. Baumanni omanduses juba 22 aastat. Otto Baumanni worstid ja muud lihatööstuse saadused on üldise tunnustuse wõitnud peale kodulinna ümbruse ka meie kodumaa suuremates linnades ja keskustes, kus hinnatakse kauba kwaliteeti. Tööstus jätab korraliku ja rõõmustawa mulje.
Tagasihoidlikust algusest, järjekindlale tõusule on sammunud 2 aasta eest Tapale asutatud Karl Kaljo kiwitööstus. K. Kaljo asjatundlikult ja maitsekalt walmistatud hauasambaid hinnatakse peale Tapa ja ümbruskonna laialdaselt meie kodulinnade suuremaiski keskusis. Seda tunnustust näitab ilmselt asjaolu, et käesolewal aastal Wargamäele püstitatawa A. H. Tammsaare monumendi samba väljatöötamine, mis nõuab täielist wilumust ja head maitset, anti täie usaldusega wälja Kaljole Tapal.

Tapa tööstuse rajamisel oli esimeste hulgas Johannes Reisa, kelle metallitööstus alustas tegewust juba 35 aastat tagasi, üle mitmesuguste kriisiaegade on tööstust kandnud ümbruskonna teenitud usaldus ja üha kaswaw tarwitajaskond. Alates noorele kaswawale Tapale hädawajalike lukusepa ja metallitööstuse saaduste produtseerimisega, arenes  tööstus koos kasvava linnaga, laiendades tegewusala järk – järgult oludele ja nõuetele kohandatult. Praegu on tööstuse erialaks kaewupumpade walmistamine, milliste kwaliteeti tunnustawad peale kodulinna ümbruse enamik meie kodumaa linnu ja kaubanduslisi keskusi. Ilmekalt näitab seda tunnustust näitusel saadud auhindade ja diplomite hulk. Tapa nime tutwustamisel on Johannes Reisa tööstusel sellega nimetamiswäärt teeneid.
Suuremaid Tapa tööstusi Hugo Ullai saeweski ja puumaterjali ladu, asub Wabriku tänawal keset suuri palgiwirnu ja ehitusmaterjali ladusid. Saeveskis, mis asutatud endise omaniku Meier Judeikini poolt 10 aasta eest, kihab töö hommikust õhtuni. Siit hangiwad laialdase ümbruskonna ehitajad omale igasuguseid laudu, latte j.m. ehitusmaterjali, siia tootvad talupidajad, kes tahawad soodsalt realiseerida oma metsa, müügiks palke, pakke, propse ja igasugust muud ehitusmaterjali ning siin toimub ka tellijate toormaterjali ehituswalmis ümbertöötamine.Kuigi tööstus Ullai omanduses alles paar aastat, on asjatundlik töö, walitud materjal ja õiglased hinnad wõitnud uuele firmale täielise poolehoiu ja usalduse.
Karastawate jookidega warustab Tapat ja ümbruskonda Ewald Tentsu mineraalwete tehas, mis asutatud omaniku isa Jaak Tentsu poolt 1896. a., olles wanemaid Tapa ümbruskonnas. Nõudmine E. Tentsu tehase saaduste järele on laialdane ja aasta-aastalt suurenenud. Samas asuwad Saku ja A le Cogi õllelaod, warustades Tapa linna ja ümbruskonda kuulsate õllewabrikute kwaliteetõllega. Alati lahke ja kõigile seltskondlikele organisatsioonele abiwalmis hr. Ewald  Tents on suutnud oma äri tõsta soliidsele ja kõikjal hinnatawale tasemele.
”Ambose” riidewärwimise tööstus on juba aastaid olnud Tapa linna ja laialdase ümbruskonna otsitumaid ja hinnatawamaid tööstusi omal alal. “Ambose” tööde kwaliteeti on tunnustatud ka rohkete kõrgemate auhindadega näitusil. Töö laienemise tõttu alustas tööstuse omanik Richard Mihkels tänawu uue, moodsa ja ajakohase sisseseadega tööstushoone ehitamist, mille walmimisel töö kwaliteet meelgi märksa tõuseb. Samas, uues ja nägusas hoones asub ka R. Mihkelsi wilditööstus, mis lühikese ajaga leidnud üldise tunnustuse nägusate, praktiliste ja odawate saaduste produtseerimisega, sealjuures eriliste soodustustega tellija oma materjalist. Wilditööstuse saadusi hinnati juba esimesel aastal suure kuldaurahaga. Samuti on R. Mihkelsi rohu- ja wärwikauplus, kus asub ümbruskonna suuremaid tapeedi ja maalritarwete ladusid, tõusnud kaupade walikult, wastutulelikult teenimiselt ja hindade odawuselt esimeste hulka ümbruskonnas.

Tapa esimene tööstus omal alal on mehaaniline puutööstus ja saeweski “Puumass”  Ambla maanteel, mis asutatud 1921. a. o/ü. „Tapa Tööstusühisuse” nime all ja praeguse nimetuse omandanud 1927. a. Wilunud meistri Bernhard Rooba juhtimisel, kes Tapa suurima mööblitöösturina omas laialdase tarwitajaskonna juba 25 aastat tagast, on wõitnud Tapa lähema ja kaugema ümbruskonna täielise tunnustuse ja usalduse. Samawõrd, kui on otsitawad tööstuse nägusad ja wastupidawad mööblid, hinnatakse ka siin walmistatud uksi, aknaid, treppe j. m. ehitusmaterjale. Metsamüüjailt ostab tööstus soodsalt palke, propse ja metsatükke ning tellijaile saeb ja hööweldab asjatundlikult ehitusmaterjali.

Esimesi sawitööstusi Tapal asutas Oskar Udikas 1923. aastal. Wõites kohe algul oma wastupidawate ning nägusate ahjupottide ja telliskiwidega laialdase tunnustuse niihästi Tapa ümbruskonnas kui ka kaugemais kodumaa ringkondades, on omanik sunnitud olnud tööstust järkjärgult laiendama. Tänawu lõpetab O. Udikas suurema juurdeehituse, mis wõimaldab edaspidi uue ahju tõttu eriti glasuurpotte weelgi täiuslikumalt wiimistleda. Asjatundliku töö, hea materjali ja wastutulelike hindadega on tööstuse edu kindlustatud ka edaspidi.
Esimesi edukaid tööstusi Tapal on Johannes Leinbergi wankritööstus, mis asutatud juba 1901. aastal. Tunnustust, mis wilunud meistri tööstussaadusile langenud, näitab kujukalt auhindade ja diplomite hulk, mis J. Leinbergi wäljapanekud saanud kõikjal korraldatud näitusil. Nägus ja wastupidaw töö on wõitnud tööstusele täielise usalduse Tapa ümbruskonnas ning meie kodumaa kaugemaiski ringkondades, kus hinnatakse töö kwaliteeti.

Postimees, 17. juuli 1937
Päevapudemeid suvisest Tapast.
Tolmune ja vaikne on suwine Tapa. Hommikuti küll on liiklemist pisut rohkem, eriti turupäewadel, kui maarahwas üksteise järgi wankritega linnapoole woorib, kellel piimaplasku peal, kellel muud tühja-tähja turul müütamiseks. Talumees tuleb ostma wikatit wõi luisku, wõi koguni koju wiima leiwakõrwast mere läikiwat hõbedat silku. Taluperenaine ja teenijatüdruk wajawad Ambla surnuaiapühaks wõi muuks suuremaks puhuks õhukest kleiti. Aega selle ostmiseks ei jätku aga kibedal tööperioodil muidu kui piima tuues. Ja hommikul, siis wõib „Sõbra” poe wõi meierei ees näha wanakalureid toetamas küljega lasipuu najale, otsimas taskust tubakakotti ja piibunosu ning arutlemas eluküsimusi. Kuid kaua pole neilgi aega mõtteid wahetada. Kodus üht – teist toimetada ja kui ilm wähegi lubab, tuleb rutata jälle loogu wõtma… ja nii tühjeneb Tapa. Keskhommikul wõib linna kiviseil uulitsail kohata weel waid üksikuid marjulisi: „Prouad, ilusad maasikad 30 s. liiter!” Täiswerd tapalane julgeb juba wäita, et suwe kulminatsioonipunkt on mööda. Ööd muutuwat pikemaiks, õhtud lühemaiks ja päewad jahedamaiks. Muide ehkki Tapa pole supellinnu ja pole tal ka selleks saadagi eeldusi, leidub Tapal siiski ka suwitajaid. Kuid tapalased ise, need sõidawad mängima paltisaksa kuurortidesse Narva – Jõesuhu, Võsule, Pärnu jm. Olewat rohkem õhku, wett ja päikest… Lõunapaiku harilikult algab elu ka Tapa “plaažil” Valgejõe kallastel. Need on jäänud ikka samasteks mätlisiks ja põõsaspuhmastikega kaetuiks, nagu see oli esiisade ajal. Rannaelu on aga Tapal kiwiaegsel tasemel. Igaüks patseerib wette seal kus tal meeldib, kusjuures supelülikonnast ei peeta just suurt lugu. Mõõdupuuks ei ole siin seadusesilm, waid igaühe oma sündsusetunne, mida ja kuidas keegi peab enesele kohasemaks.

Tapal pole parki, pole rahwaaeda. kus inimesed saaks õhtuti jalutada ja tunda rõõmu suweõhtute weetlewusest. Kõnnitakse tänawail ja seisatutakse puhuti äriwitriinide taga et waadelda wäljapanekuid, mis aga kahjuks õige harwa wahelduwad. Nii ühe südalinna äri aknal ilutsewad paar päikeselõõmas pleekinud marmelaadikarpi juba kolmandat aastat wahetpidamata. Õhtupoolikul, siis lööb kihama Tapa sõlmpunkt – raudteejaam. Elu algab seal kella wiie paiku rongide saabumisega Tallinnast, Tartust ja Narwast. Imetletakse “päris-linlaste” uusimaid moerõiwastusi ja Tapa jaamas äsjawalminud weebasseini esindusliku purskkaewuga. Kui waikib aga wiimane rongimürin, walgutakse taas laiali. Jalutatakse Männiku mäe poole wõi „Roti” lagedale linna spordiplatsile, mis aga suuremalt osalt on surmwaikne, harwa taowad kolm-neli meest jalgpalli, weel harwem loobib mõni oda. Seltskondlikud organisatsioonid waikiwad ka üksteise wõidu. Aga elatakse, tehakse kibedasti tööd ja lepitakse olemasolewagagi.

Järva Teataja, 23. jaanuar 1934
Johannes Leinberg 55-aastane.
Põlise wankrimeistri ja seltskonnategelase tähtpäev.
25. jaanuaril  saab Tapa põline wankrimeister ja Põhja-Järwamaal laialt tuntud Johannes Leinberg 55-aastaseks. Ta on pärit Wõhmuta wallast, kus tema isa ja isaisa pidasid sama ametit. 1901. aastast saadik töötab ta Tapal. Harwa leidub nii püsiwaid ja järjekindlaid näitustel esinejaid, kui seda on olnud Leinberg oma töösaadustega. Üle kahekümne korra järgimööda on ta esinenud oma wankritega Tallinna põllumeeste seltsi näitustel ja samuti palju kordi ka mujal üle riigi. Diplome omab mees ligi sada ja aurahasid 37, millede hulgas rida esimisejärgulisi. Oma eluaja jooksul on meister walmistanud umbes üksi 500 sõiduvankrit ja kõik oma kavandite kohaselt. Tapa-Jakobi kirikule kinkis Leinberg altari aia, mis samuti tema oma töö. Seltskondlisel alal on juubilaril suuremad teened haridusseltsis, olles üks seltsi asutajaist. Ka Tapa kindlustusseltsis oli Leinberg asutajaks ja esimeseks esimeheks ning wiimasel ajal rewisjoni komisjonis. Samuti tunneb juubilari kohalik tuletõrje pere. Ei ole Leinberg öelnud ära ühestki heast algatusest ega toetusest.

Postimees, 9. august 1935
Raudteelase kahekordne juubel
Laupäewal möödub sellest 25 aastat, kui Tallinnas Jaani kirikus laulatati paari praegune Tapa weojaoskonna ülem Karl Roode ja Zizilija Manitsky, mõlemad pärit Tallinnast. Samal päewal peab K. Roode oma 35-aastast riigiteenistuse juubelit. Juubilar Karl Roode on kogu aeg wõtnud osa seltskonnatööst, olles Walgas üks kaitseliidu asutajaist, kiriku nõukogus jne. Tapal on Roode praegu linna tuletõrje ühingu peamees ja tegew mujal. Karl Roode on sündinud 25. märtsil 1882. a.

Järva Teataja, 9. detsember 1938
Kõigi kodumaa kirjastuste esindusladu Tapal.
Tapa wanemaid ärilisi ettewõtteid, end. Johan Luuki, praegune Hans Oja raamatukauplus, oli juba Tapa asutamisaastaist Tapa linna ja ümbruskonna warustajaks kirjandusega, kooli- ja kontoritarwetega jne. Heites pilgu äri seniaegsele arenemiskäigule Hans Oja juhtimisel, näeme, et äri soliidsele alusele on ümbruskonna tarwidusi silmas pidades rajatud weelgi laialdasemaid huwisid haaraw ettewõte, mis suudab teenida tarwitajaskonna igasuguseid nõudeid täiel määral. Äri raamatute ladu on rikkalikult täiendatud, kusjuures ostjaskonna huwisid eriti kaitseb asjaolu, et H. Oja ärisse on koondunud kõikide kodumaa kirjastuste esindused, mis wõimaldab pakkuda täielikku walikut kõigist ilukirjanduslikest, kooli- kui ka teaduslikest raamatuist, otse kirjastuslaost ostetud hinnasoodustustega. Peale kooli- ja kontoritarwete omab praegusel jõulueelsel hooajal erilise tähtsuse ka äri haruldaselt rikkalik kingitusesemete wäljawalik. Üldise tunnustuse on H. Oja äri wõitnud ümbruskonna kooli-kooperatiiwide, wäikekaupmeeste j. t. hulgiostjate peres, keda siin soodsalt warustatakse kwaliteetkaubaga. Äri juures töökaw trükikoda on tänawu täiendatud kõigiti ajakohaste trükitehniliste abinõudega. Kirjade liike ja arwu on hulgaliselt suurendatud ning trükikoda rakendatud tööle mehaanilisel jõul, mis wõimaldab üha suurenewat tööhulka kiirelt ja õigeaegselt täita. Praegu on trükikojas wõimalik trükkida niihästi raamatuid, kui ka igasuguses suuruses müürilehti ja muid trükitöid harilikus wõi wärwitrükis. Sisseseadmisel on ka ajakohane kötiekoda, kus juba tööga alustatud. Trükikoja töö kwaliteedile annab parima hinnangu see tööhulk, mis siia saabub kaugemaist ringkondadest. Lõpuks olgu weel märgitud, et Hans Oja ettewõtte edu tagab ka äripersonaali meeldiwalt sõbralik teenimine ja õiglaselt wastutuletikud hinnad.

Järva Teataja, 3. november 1939
Järvalane, kes maadles Lurichiga.
Täna pühitseb oma 70 aasta sünnipäewa Tapa ümbruskonna wanemaid ja edumeelsemaid põllumehi, Karkuse küla ”Aawiku” talu peremees Mart Kalde. Mart Kalde sündis 3. nowembril 1869. a. Läänemaal, Haimre wallas taluperemehe pojana. Peale õpinguid Kuuda õpetajateseminaris ja täienduskursustel töötas 20 aastat külakooliõpetajana Kolga-Kõnnus. Hiljem omandas ostu teel sama kooli talu, millele lisaks rentis Eesti iseseiswuse algaastail „Aawiku“ karjamõisa Karkuse külas. Mõisa tükeldamisel omandas sealt endale asundustalu, mille pidamisele ja arendamisele asus kogu temale omase tööinnu ja wisadusega. 20-aastase töö tulemusena on M. Kalde ”Aawiku” talu tõstnud eeskujulikule järjele, arendades seda igal alal wähemalt 100-protsendiliselt. Parimas korras põllud, hooned, priske maatõugu kari j. m. rõõmustawad iga põllumehe silma, kes astub „Aawiku“ külalissõbralikku tallu. Agaralt on Mart Kalde alati kaasa löönud ka seltskonnatööle. Wanadusest hoolimata töötab praegu Tapa Põllumeeste seltsi ja Tapa Põllumeeste Ühispanga juhatuse esimehena, on Karkuse Raamatukogu seltsi eluaegne liige, Kolga Raamatukogu seltsi auliige Harjumaal (kinkis nimelt seltsile majaaluse krundi) jne. Mõnda aega töötas ka Tapa Tarwitajate Ühisuse juhatuse esimehena. Muidu on wäljendanud alati julgeid ja sageli wäga algupäraseid mõtteid ja üritusi, mille tõttu teda tuntakse ka kaugemais ringkonnis. Küsimusele, milliseid meeldejääwamaid muljeid mäletab enda pikast elueast, wastab juubilar: ”Noormehena wõitsin kord Tallinnas tõstewõistlusil esimese auhinnana kulduuri, mille üle mul oli seda enam hea meel, et olin waremalt kulduuri näinud waid ühe korra kirikhärra käes, kes käis kooli katsumas. Mu praegune tugew terwis ongi noorpõlwe sportimise tulemusi. Kord käisin ka Lurichiga Riia tsirkuses maadlemas. Keskeas walmistas mulle suuremat rõõmu nägusa seltsimaja kerkimine minu Kõnnus asuwa talu krundile. Endistes kitsastes ja pimedates ruumides korraldatud peod kippusid kujunema joodikute kogumise ja kaklemise kohaks, uutest awaraist ja walgeist ruumidest aga kadusid pimeduseteod ja külanoortest arenes agaraid ning andekaid seltskonnategelasi. Mu wanema põlwe suurim rõõm aga oli waba, iseseiswa Eesti sünd, mis tegi mu uuesti nooreks, ning nüüd pole enam aegagi wanaks jääda.” Seda wiimast wõib nentida igaüks, kellel kokkupuuteid wana, kuid ikka noore Kalde Mardiga.

Järva Teataja, 25. juuli 1933
Tapa linnavolikogu koosolek.
Tapa linnawolikogu koosolek möödunud reede õhtul kujunes õige mürglirikkaks ja seda sarnase päewakorra punkti, kui keskkooliõpetajate walimise juures. Koosoleku ajas palawaks Heinrich Ellisson, kes kohe alul alustas rünnakut keskkooli juhataja Juhan Luuri wastu, tahtes päewakorda täiendada wiimase wastu sihitud punktiga. H. Ellissoni ettepanek ei läinud aga läbi. Koosoleku „naelaks” oli keskkooliõpetajate walimine, teised punktid olid päewakorras nii muuseas. Teatawasti registreeriti Tapa keskkoolist lahti 6 õpetajat kui kutseta. Kandidaate andis end üles 38. Linnawalitsus esines wolikogule ettepanekuga lahtiregistreeritud õpetajad tagasi walida. Endise eestikeele õpetaja Nikolai Oderi kandidatuur kukutati aga läbi. Walituks osutus eesti keele õpetaja kohale Kristjan Meikop. Teised õpetajad waliti aga kõik tagasi, kuigi üksikute juures tekkis erilisi sõnawõtmisi. Nii jääb L. Kleitsmann inglise keele, pastor Jaan Gnadenteich usuõpetuse, Freimann laulu- ja muusika, F. Kruusmaa joonestuse, A. Niggol wõimlemise ja riigikaitse ning M. Bötcher majapidamise õpetajaiks. Skandaaliks läks kui H. Ellisson  sõnawõtmisel ägeduses taskust üleswõtte välja tõmbas, tõenduseks et Tapa keskkoolis isesuguseid olenguid korraldatavat, ühte linnawolinikku olla näha pildil tütarlapsi sülelemas. Koosoleku ruumis tekkis suur kära. Nõuti üleswõtte kõigile näitamist, teisalt karjuti aga sellele wastu. Peale koosolekut jätkus skandaal edasi. Ellisson  ronis toolile, hoides kõrgel üleswõtet. Tekkis jällegi suur lärm. Kuuldusid hüüded Ellisson kotti panna, samal ajal aga kõlasid ka hüüded Ellissoni poolt. Lõppnumbrina tõugati Ellissonil tool alt ära, nii et ta maha kukkus. Jageleti tükk aega, ja see jätkus ka veel uulitsal. On ikka isesugused kombed Tapal küll!

Järva Teataja, 1. november 1932
Wahetlugemine Tapalt.
Waremalt wõis küsitleda keda tahes tapalast: „Missugune on Tapa ilusamaid maju?” Enamikul juhtudel oli wastus: „Eks apteekri maja!” Särasid siis majasilmad õhtuti wõluwalt ja olid oma seisukohtadega rahul nii maja kui ka omanik. Aga ega ükski ilu pole igawene. Teisele poole teed kerkis weel neitsilikum Tapa „iludus”, üks neist nii puhas klaarwalge, teine salapärane, müstiline. Wahiwad üle tee üksteist, nagu kaks ühesuguste kleitidega naist. Tapalased on aga kimbatuses, ei oska leida Tapa kaunimat maja.

Omad inimesed panewad tähele ka pisiasju, mida juhuslik läbisõitja ei näegi. Uued postkastid on kord ometi pärale jõudnud. Keisriaegsed läksid vist erusse. Nüüd wõiwad kõik kodanikud omad kirjad usaldada kasti, vaewalt küüniwad uudishimulikkude näpud weel sisse. Muide elatakse tasapisi, tehakse hoolsalt tööd ja mõnikord puhutakse wäikest kohwijuttu. Kõneainet on külluses. Wast alles oli uus sensatsioon – mõrtsukas surmati areteerimisel. Tapa nimi enesest on päris halwa iseloomuga, liig käskiw ja wast inetugi. Kohalikud elanikud ei wõta ega häälda nime halwakõlaliselt, kuid wäljaspool patustatakse mõnigi kord selle wastu. Taheti ju kord praegust nime „Walgejõega” asendada, kuid kõrged isandad pealinnas leidsid, et endine kõlbab küllaldaselt. Jäigi. Nüüd kipub asi siiski pisut liiale minema. Üks tüse isand ei julge enam õhtuti ajalehtegi tooma minna, tema wastu olewat mingi wandeselts asutatud, ketserliku lipukirjaga. Aga mine tea rahwajuttu!
Leiwamäng. Õigemini mäng leiwaga. Arvate ehk, et mõni uus leiutis? Ei, seda ta pole, Tapal tuntud wigur. Kas ka mujal see mäng nii harrastataw, on teadmata ja läbi uurimata. Mängu reeglid on lihtsad: mängijad viis-kuus (kõik pagarid) asuvad kokku, kirjutawad paberile oma nime ja lubawad ausat mängu mängida. Maksavad ühisesse „panka” silmaraha ja mäng wõib alata. Algul lüüakse leiwakilo hind kuulmata kõrgele, siis algab mahaarwutamine, see sünnib tasapisi poole sendi kaupa. Kes hinna langetamisega kõige rohkem kaukasse suutnud koguda, võidab mängu. Lõpuks on hind samasugune kui mängu alustades. Kratsiwad kukalt kaotajad ja muhelewad wõitjad. Tuuakse uus paber, jälle kirjutatakse nimed ja antakse lubadused, ning mäng läheb uue hooga lahti. Leiwatarvitaja aga rõõmustab ainult siis, kui materdamine täies hoos, siis saab temagi „igapäewast” mõistliku hinna eest. Wõõrale paistab, et Tapa on pagarite „hällilinn”, sest kringleid võib siltidena õige rohkesti rippumas näha. Aga vale! Kõik pole kuld, mis hiilgab ja iga kringel ei tähista weel „pagereid“. Äraseletatult tuleb tõlgitseda nende olemasolu: siin müüakse ka leiba ja saia.
Ükski prohwet pole kuulus omal maal. Nii ka Tapal. Teewad omad inimesed näitemängu wõi edendawad lawakunsti, siis edeneb saal tühjuse poole, tuleb aga pealinnast näitetrupp, siis on mängumaja kohutawalt wäike. Iga etendus wiib kümneid tuhandeid minema, aga oma seltsidele jäävad mõned üksikud kroonid. Kes wedelworstitab, kas Tapa publik wõi seltsid, wõi olenewad nad üksteisest, on õige raske ütelda. Igatahes eelolew hooaeg et tõota kuigi suurt pinget sel alal. Kuulduste järele tulewat küll üks juubel, millest juubilar ise eelkõige huwitatud ja mis wägewuselt tõotab kujuneda seniolematuks. Wõib olla kuulewad tapalased warsti mitte ainult uue kiriku kellahelinat, waid ka opereti tämbriga helinakesi. Peod üldse kipuwad ebaõnnestuma. Pidi tulema wast lähemail päewil üks wägew kompositsioon, pardon, kombinatsioonipidu, kuid kuuldawasti olewat kõrgemalt poolt waikselt warba peale astutud ja… omapärane looming jäi pooleli. Ega äpardused kände ja kiwe mööda sõtku, ikka sajawad inimeste kaela! Muide, õhinal oodatakse uue kiriku walmimist, mis edeneb kõigiti ladusalt. Tapalased olewat kitsid – wale! Kirik wajas pinke ja mõne minutiga saadi teeõhtul pinkide raha kokku. Ainult kirikuelu jääb pisut soiku, nii mõnigi jätab armulaual käimata ja pruutpaar lükkab laulatuse edasi, kõik ootawad uut ja nägusat kirikut.

Järva Teataja, 14. mai 1937
Hans ja Helene Lõõnik’ute hõbejuubel.
Esimesel suwistepühal pühitsewad rohkearwuliste sõprade ja sugulaste ringis oma hõbepulmi Tapa äripidajad Hans ja Helene Lõõnik. Ühtlasi wõib Hans Lõõnik oma abielu märkpäewal waadata tagasi 15-aastasele äritegewusele Tapal. Kuna kahekordsele juubelile lisandub weel muidki perekondlikke märkpäewi, siis on rõõmupäew mitmekordne. Hans Lõõnikut tuntakse Tapal ja ümbruskonnas kui tugewa energiaga, õiglast ja tüsedat ärimeest. Sündinud 26. okt. 1887. a. Wohnja wallas põllumehe pojana, siirdus Hans Lõõnik 1910. a. Tapale, kus asus teenistusse raudteele ja abiellus oma praeguse elukaaslasega koduwallast. Tegutsenud 13 aastat raudteel, asutas H. Lõõnik 15 a. tagasi endale Tapale plekisepatöökoja ja segakaupluse, millist on suutnud arendada kuni praeguseni pidewat edu- ja tõusuteed. Täiel määral on H. Lõõnik oma äri järjekindlalt mitmesuguste üldtarwilike aladega laiendades wõitnud üldise tunnustuse ja näidanud kujukalt, mida suudab töömehe wisadus ja ärimehe ausus. Seltskondlikus tegewuses on Hans Lõõnik kaasa löönud kohalikus  tuletõrjes ja haridusseltsis,  praegu tegutseb nõukogu liikmena Tapa kindlustusseltsis. Soovime wäsimatule juubelipaarile püsiwat õnne perekonnaelus ja senist edu äritegewuses ka tulewikus!

Järva Teataja, 13. november 1935
Mitmekordne juubilar Tapal.
Tapalasile ja Tapa ümbruskonnale tuntuim isik Mart Narwa, sai 12. nowembril 80 aastat wanaks; samal ajal möödus tal 50 aastat, kui astus abiellu, siis on ta ligi 50 aastat olnud Tapal raudteel lampide korraldajaks, üks esimestest majaehitajaist Tapal, tuletõrje ühingu asutajatest ja osa wõtnud kõigist heategewate seltside ja ühingute tegewusest Tapal. Juubilar Mart Narwa on pärit Puurmanni wallast, Tartumaalt, kus ta wanemad olid talupidajad. Noormehena oli põllutööline, peale „kroonuteenistust“ asus elama Tapale ja sai teenistuse raudteele lampide korraldajaks, missugusel kohal wiibis kuni elektriwalgustuse sisseseadmiseni ja siis läks pensionile, mõni kuu enne wiiekümneaastast teenistuses olemist raudteel. Siis, kui alles kõikjal oli Tapal mets, ehitas Mart Narwa (1903. a.) omale ilusa kahekordse maja, mis tänapäevani üks korralikumaist majadest Tapal.
Juubilar on wõtnud osa kuni oma kõrge wanuseni tuletõrje ja teiste seltside  tegewusest; temal on suured teened Tapa Jakobi kiriku ajaloos, nimelt kinkis kirikule altari ja andis muid toetusi mitmesaja krooni wäärtuses, olles ühtlasi selle koguduse üks esimestest wöörmündritest. Pole möödunud ühtki Vabariigi aastapäewa, mil Mart Narwa maja pole ilustatud ainsa majana Tapal, ilutulestikuga, mis eest on ta poeg Oskar saanud rea tänukirju riigiwanemalt, ministreilt, kaitsewägede ülemjuhatajalt jt. Juubilari abikaasa Juula, kes sündis Järwamaal Einmanni wallas, saab 17. weebruaril 1935. aastal 80-aastaseks.
Kuldpaaril on kolm last, neist kaks poega mõlemad lõpetanud Tallinnas Raudtee tehnikakooli. Kõrge wanuse peale waatamata on haruldane abielupaar hea terwise juures  ja wana Mart wõtab osa kõigist koosolekuist ja kooswiibimistest, kus ta on olnud  asutaja ja kaastegew kaua aastaid.
(Mart Narva ehitatud maja on alles tänapäevani, see asub jaama juures, Ambla mnt. alguses, selles asub praegu Vaksali Trahter.)

Järva Teataja, 14. juuli 1931
Ambla Kihelkond muinsusesemete varaait.
300 aastaste rahade leid Ambla surnuaialt ja Kuru külast.
Hiljuti äratas üldist tähelepanu wanaaegsete rahade leid Ambla surnuaialt Kuru küla elaniku Tõnu Kroonfeldti haualt, missugused rahad 1637. ja 1638. aastate numbreid kandsid. Nüüd hiljem on leitud 3 wanaaegset raha Kuru küla põllult, millistest rahadest üks hõbe ja 2 waskraha. Rahad kannavad aastanumbreid 1633 ja 1798, kusjuures üks raha sissepuuritud aukudega, millest läbi torgatud hõbeketi lülid. Üldse on Ambla kihelkond üks rikkamaid muinaswarade ja muinasesemete leiu- ning asukohti; muuseas ka wiimase leiu asukoht Kuru küla. Rida aastakümneid tagasi on leitud hulk wäärtuslikke asju Kuru küla soost. Muuseas on sealt leitud isegi kuldrahasid ja kuldkäewõru. Umbes 40 aastat tagasi leitud sama Kuru küla maa-aladelt kilukarbi suurune nõu hõbepärlite ja sõrmustega, missugused tol ajal Ambla politseiasutusse antud. Mitmesuguseid wanaaegseid asju leitud ka Kuru küla  läheduses olewast Tapa küla koolimaja juures asuwast “Männimäest”, missugune mägi sellel leiduva kiwiristiga ja kahe wana männiga arwatakse oletvat wanaaegseks ühiskalmuks. Kuru ja Tapa maade wahel piiriks olewa mäeseljandiku laienenud osa “Liiwa” talu kohal on olnud wanaaegseks suurtükipatarei asukohaks. Seda kohta käidi uurimas alles aastat 5 – 6 aastat tagasi.

Järva Teataja, 3. november 1931
Mees sai 2 päewaga 5 protokolli.
Sõjakas pagar Tapal.
Kahe päevaga wiis protokolli kaela – selle rekordi püstitas Tapa pagar  A.Sipsask. Lugu arenes järgmiselt: ühel päewal ilmus pagariärisse Tapa ärimees Eduard Seidelberg nõudma Sipsaskilt jahu arve tasumist ehk jahude tagasiandmist, mida oli 34 kotti leivajahu ja 12 kotti saiajahu. Kogusummas üle 300 kr. eest. Sipsask sai kurjaks nõudmise pärast, haaras pudeli ja tahtis sellega Seidelbergi lüüa. Juhuslikult viibis äris keegi leiwaostja. Seidelberg tähendas sõjakale pagarile: „Ärge ikka lööge, siin on tunnistaja juures”. Sipsask sattus nüüd marru, wiha pöördus aga äkki leivaostja – A. Paulmanni peale. Lõi sellele vastu nägu. Paulmann  lasi pagari peale politseis protokolli teha. Sipsask andis Seidelbergile siiski lubaduse jahud tagasi anda. Kui aga Seidelbergi teenijad jahudele järele tulid, wõttis pagar luuavarre ja ajas mehed otsemat teed ärist wälja. Weel samal õhtul ilmus Seidelberg kohtupristawi ja politseikomissariga Sipsask’i juurde jahude aresti alla panekuks. Nüüd läks uus rabelemine lahti; alles kui kohale kutsuti mitu kordnikku, saadi rahu majja. Jahud toimetati aresti alla panduna Seidelbergi hoonetesse hoiu alla. Järgmisel hommikul arenes Seidelbergi hoowil uus waatus. Sipsask ühes õrnema poolega tükkisid Seidelbergi teenija kallale, tahtes selle käest mingisugust arwelehte. Teenija pääses juurderutanute abil. Politsei pani ka selle wahejuhtumise protokolli. Nii sai temperamentne pagar kahe päewaga viis protokolli. Muuseas ongi tal Tapal suur kuulsus kohtuprotsesside pärast.

Uudisleht, 19. mai 1934
Homme, s. o. esimesel suwistepühal, saab täpselt 10 aastat päewast, mil Peeter Lainewool asus Tapa linnas adwokaadina tegutsema. Adwokaat Peeter Lainewool sündis 17. aug. 1898 a. Pärnumaal. Lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna 1923. a. Peale ülikooli lõpetamist oli lühemat aega kohtuameti kandidaadiks Tallinnas kohtupalati juures. 20. maist 1934. a. alates tegutses adwokaadina Rakwere – Paide rahukogu ringkonnas asukohaga Tapa linnas. Alati sõbraliku ja vastutuleliku inimesena on P. Lainewool wõitnud ümbruskonnas laialdast poolehoidu ja lugupidamist. Algusest saadik on adwokaat Peeter Lainewool olnud ka Tapa linna juristkonsultiks. Edu ja õnne lp. juubilaarile tema 10 aastase töö tähtpäewal!

Päevaleht, 7. veebruar 1930
Tapa linn kaotas ühe tublimatest töömeestest.
2. weebruaril suri 64 a. wanaduses peale lühikest haigust külmetusel saadud kopsupõletikku Willem Gabriel. Nimetatud isiku surmaga on Tapa linn kaotanud ühe neist tõsistest tüsedatest töömeestest, keda meie moodsal ja muutlikul ajajärgul wähe leidub. Kui peale 1905. a. sündmusi wärskemad tuulepuhangud ka Tapale ulatusid, siin cand. A. Nigoli õhutusel E. N. K. S. Tapa osakond ja emakeelne kool ellu kutsuti, mis ajutiselt töötas tema majas, siis oli kadunu üks esimestest soojematest seltsi toetajatest, kelleks ta jäi kuni surma silmapilguni. Seltsis täitis ta pikemat aega laekahoidja kohuseid. Suuremad kohustused olid kadunul kanda alewi iseseiswaks saamisega. Oli esimene Tapa alewiwanem, missuguseid kohustusi täitis pikemat aega. Tema ajal ehitati linna algkoolimaja ja laiendati elektrijaam. Wiimasel ajal töötas laekahoidjana Krediitpanga Tapa osakonnas. Iseloomult oli ta ausameelne ja otsekohene, armastas wähe kõnelda kuid enda peale wõetud kohustusi ükskõik mis alal täitis alati suure hoole ja armastusega. Ja neid kohustusi oli tal rohkesti. Nii oli ta Tapa linnawalitsuse, Tapa Noorsoo Kaswatuse Seltsi juhatuse, Tapa Majaomanikkude Seltsi juhatuse liige ja kaitseliidu auliige. Leinama jäid kadunut lesk ja kolm alaealist last. Matmist toimetatakse reedel, 7. weebruaril.

Järva Teataja, 24. juuli 1930
Möödunud nädalal olid kolm „kanget” tapalast rahukogu ees. Olid hakkama saanud sarnase kangelasteoga, et tahtsid kordniku arestimajja viia. Kogu see lugu arenes järgmiselt: Tapa restorani „Nord” ees, kus kibe kaklus. Riiukukeks oli keegi Aleksander Habermann, kes peksis üht raudteetöölist. Kordnik jõudis jaole ja tahtis Habermanni soolaputkasse wiia. Sellel muidugi polnud sugugi himu sinna minna. Karjus appi ja wiskus seljali maha. Kohale juhtus nüüd ka keegi Narwa kordnik, kuid see sai kohe jalaga näkku, nii et weri hakkas jooksma. Wahepeal kogunes hulk  joobnud isikuid ümber. Keegi Aleksander Walts ja Anton Peri segasid end politsei tegewusse. Habermann kasutas juhust ja põgenes. Walts ja Peri wõtsid aga Narwa kordnikul käte alt kinni, keegi lükkas selja tagant ja nii hakati wõimuesindajat arestimajja wiima. Selle juures löödi talle wahete wahel rusikaga näkku. Omapärasele rongikäigule juhtus aga wastu tulema konstaabel Lootsmann. See wahetas nüüd osad: kordnik wabanes joobnute käest ja arestimajja wiidawateks said Walts ja Peri. Kolmas selja tagant tõukaja mees sai aga õigel ajal jalga lasta. Tema isik on tänini teadmatuks jäänud, seega ka karistusest pääsenud. Samal  päewal tabati raudteejaamas jalutaw Habermann. Kohtu ees seletas Peri, et rahvas olla karjunud, et kordnik on joobnud, waja wiia ta arestimajja. Tema hakanudki siis politseinikku arestimajja tirima. Löönud teda aga ei olewat. Walts püüdis näidata end aga kaitseinglina. Habermann hoidnud kordniku kõrist kinni. Kordniku appikutsel päästnud ta mehe Habermanni „kallistusest”. Rahukohtunik mõistis Habermanni kuueks kuuks ning Waltsi ja Peri kaheksaks kuuks vangi. Sama otsuse kinnitas ka rahukogu.

Järva Teataja, 19. november 1931
Tapa on imelik linn alati olnud oma omapärasustega. Kui teistes linnades ööseti uulitsaid walgustatakse, siis Tapal on tuled ööseti kustunud ja sellewastu lõõmawad päewal kõigest wäest. Samuti on ka uulitsad läbipääsmatud ja kui keegi wankriga liigub, tuleb hirmuga waadata, mil mees wankrilt maha porisse lendab. Kui veetakse hobusega jaamast riigiwiina kauplusesse, siis on näha alati suurt „pättide” karja kõndimas koorma järel, limpsates ja oodates, mil mõni pudel wõi koguni kast wankrilt maha „lainetab”, et siis ruttu jaole saada. Paar päewa tagasi wõisid näha tapalased koomilist pilti kest Pikka uulitsat. Keegi daam oma tütrega kummardavad maani ja hakkawad midagi rebima. Rebiwad ja rebiwad. Katsub mamma ja katsub tütar, kuid ei midagi. Rahwast kogub uulitsale kokku juba pilwena, kõigil kaelad õieli uudishimulikult, et kas on nüüd kuldraha wõi, briljant, aga teine küll peab olema. Wiimaks läheb keegi poiss lähemale ja tõmbab porist wälja wana roostetanud pooliku hobuseraua. Mamma ja tütre näod weniwad õnnest pikaks. Tütar haaras hobuseraua, olla õnn. Maamehed wangutasid päid, mis „õnn” see on, poolikuid raudu kõik kohad täis. Hiljem selgus, et proua awanud uue äri ja pidawat oma õnne sümboliks wanu hobuseraudu.

Järva Teataja, 25. oktoober 1930
Tapal tehti sääsest elewant.
Kuidas sääsest elewant saada wõib, näitab alljärgnew lugu: Tapa raudteejaama wäljakäigukoha lähedal seisatab keegi naisterahwas. Korraga kuuleb ta, et wäljakäigukohast kostab häälitsemine ja nagu lapse nutt. Kiiresti jookseb naisterahwas wäljakäigukohta naisterahwaste poolt küljest, kuid seal selgub, et arwatawa lapse häälitsemine kostab meeste osakonna alt august. Kohe teatab naine oma leiust lähedal wiibiwatele raudteelastele ja nüüd minnakse hulgana waatama. Tõesti kuuldub nagu lapse häälitsemist, kuigi wõrdlemisi tasa. Juurde koguwad juhtumisi rongi ootajad ja nii ümbritseb warsti wäljakäigukohta suur inimeste parw, kuhu inimesi alatasa juurde woolab, kõigil suus ainult jutt, et wäljakäigu august olla alla heitnud keegi südameta ema oma sündinud elusa lapse. Asjast informeeritakse ka politseid, see omakorda kohtu-uurijat, kes warsti ühes kriminaalametnikuga kohale tulid. Et wäljakäigukoht sügaw, aastaid lõpulikult tühjendamata ja kuhu ligipääsemine wõimatu kinnise ehituswiisi tõttu, on kõik wäljapääsemata seisukorras. Pole ka enam kuulda mingisugust häälitsemist. Ainuke abinõu oli wäljakäigukoha lõpulik tühjendamine. Ja kohe muretseti kohale wastaw isik aamiga, ning tühjendamine algas. Tulemus oli, et leiti küll mustusest kasse, koeri, saapaid ja koguni üks põrsas, kuid mis leidmata jäi, oli lapse laip. Leiud kontrollis kordnik, kes alaliselt tühjendamise juures wiibis. Lõpuks, 21. skp., oli wäljakäigukoht tühi, mis seda pole olnud wõib olla aastaid. Nüüd aga kuuldawasti raudteewalitsus kawatseb koguni ühes sellega ka tähendatud wäljakäigukohta ära lõhkuda, kuna alles jääwad sellekohased ruumid jaama ooteruumis. Naise leiu lahenduseks oli aga kassipoeg, kes alla kukutatud lapsele sarnaselt häälitses.

Lääne Hääl, 4. juuni 1931
Tapa linn wiie aastane.
Kuusemetsa asemele kerkis linn.
Aastat 30 – 40 tagasi oli Tapal mõni üksik maja. Jgalpool mühas põline kuusemets. Raudteesõlme arenemisega hakkas Tapa kiirelt kasvama. Kuulus oli Tapa ka omal ajal arwukate worstitööstuste poolest. Tapa worstitööstuse saaduseid saadeti kaugele Wenemaale, sellepärast ka Tapat kutsuti isegi „worstilinnaks“ ja ka praegugi tuntakse seda nime wäga laialt. Wiie aasta eest tekkis tapalastel mõte alewit iseseiswaks linnaks lasta kinnitada. Alguses oli selles asjas wäga mitmesuguseid arwamusi. Nii mõnelegi tundus nimi „linn“ hirmsana ja teistele jälle rõõmustavana. Agarad asja algatajad wiisid kõik niikaugele, et Tapa kuulutati linnaks ja pandi oma õigused maksma. Toimetati walimisi ja kogu linna tegewus hakkas edenema. Esimeseks linnapeaks waliti Ernst Grimm, kes sellel ametil umbes 2 aastat püsis, kuni mõnesuguste sekelduste puhul tema selle ameti pidi maha panema. Järgmiseks linnapea kohuste täitjaks waliti Johannes Ruuse. Et küll esimeses linnawalitsuse koosseisus ebaõigeid tehinguid toimiti, suudeti siiski paljugi ära teha uue linna arenguks. Meestel oli energiat ja töötahet. Peale kolme aastat tuli linnawalitsuses suurem pööre. Tegewusse asusid uued härrad, kes tänini oma kohuseid täidawad juba teiste põhimõtetega. Tekitakse tasapisi puhtmajanduslikke toiminguid ja rabeletakse tulude saamise kallal. Wiie aasta jooksul on siiski nii mõndagi korda saadetud: on sillutatud teid, ehitatud wanadekodu ja haigemaja, ülalpeetud alg- ja keskkool. Ametkond linnawalitsuses on suurenenud iga aastaga, samuti ka palkade määrad kuna tulude lahtrid kõnelewad teist keelt. Tapa linna tähtsamatest  tööstustest wõiks nimetada: eksporttapamajad, Judeikini ja Rooba lauaweskid, Oskar Udikas’e sawitööstus, Jaan Kruusbachi malmiwabrik (kõige wanem tööstus Tapal), Johannes Reisa mehaanika töökoda, Iwan Iwanowi nahaparkimise tööstus, Ewald Tõnts’i limonaaditehas, Otto Baumanni worstiwabrik, J. Kriiski worstiwabrik, Johannes Leinbergi wankritööstus, Alfred Leinbergi sepatöökoda, Paul Jeksi limonaaditehas, Richard Mihkels’i riidewärwimise tööstus, Gustaw Mänd ‘i puutööstus, J. Just ‘i puutööstus, Liiwi mehaanika töökoda ning peale selle palju teisi wähemaid käsitöö (rätsepate, kingseppade jne.) alasid. Kõige suurem ja tähtsam tööstus on muidugi raudtee depoo. Kauplusi on arwult saja ümber, nendest wanemad esimesed Tapa kaupmehed: Noormets, Georg Abram (1903. a.), K. Iwanow (1905. a.), Eduard  Liblik, A. Rööpon-Reitel, Aleksander Barot j. t. Wiimase aja jooksul on Tapa äri alal täienenud, nii et pea igat kaubaartiklit ilma pealinna sõitmata Tapalt saada wõib. Ühistegelistest ettewõtetest tegutsewad Tapa Tarwitajate Ühisus, Eesti Raudteelaste Tapa kauplus ja o/m. ühisus „Lihaekspordi” kauplus. Rahaasutustest on: Tapa Ühispank, Põllumeeste Ühispank, Krediitpanga Tapa osakond ja Eesti Panga agentuur. Seltskondlisi organisatsioone on: Tuletõrje ühing, Hariduse selts, Majaperemeeste selts, Põllumeeste selts, Naisselts, Loomakaitse ühing, Wabadussõjalaste liidu osakond, Lastesõprade ühing, Kaitseliidu Tapa kompanii, Naistering, spordiselts „Verda Stelo“, Kaitseliidu „Sportklubi”, peale selle raudteelaste mitmesugused kutseühingud ja seltsid. Laulukoore on: Tapa segakoor, Tapa keskkooli segakoor ja kiriku koor. Orkestrid : raudteelaste puhkpillide koor, rügemendi puhkpillide koor, näiteringi orkester, keskkooli puhkepillide ja sümfoonia orkestrid ja algkooli orkester. Õppeasutused: ühisgümnaasium, 6 kl. algkool ja õhtukursused algkooli juures.
Kohtu- ja ametiasutused: rahukohus, kohtu-uurija, politsei abikomissariaat, wanem kriminaal-assistent, kohtupristaw, kaitsepolitsei ja raudteepolitsei jaoskond. Adwokaadid: adwokaat Peeter Lainewool, wande adwokaadi abi A. Waher, adwokaat Pusik ja wannutatud adwokaat Helmi Kaber. Arstid : Eraarst dr. Walther, linnaarst dr. Ustaw, era- ja hambaarst dr. Kljas, hambaarstid K. Kupfer ja Pikarewitš ja loomaarst dr. Ein. Kõik need eelpool nimetatud asutused ja palju muid teisi ettewõtteid on need, mis toowad linnale elawust ja tegewusi. Asutuste ja ettewõtete suuremaks tarwitajaks on ümbruskonna maarahwas nii umbes 15 wallast ja mitmest alewikust, s. o. põhjapoolne osa Järwamaast, ning osa Wiru- ja Harjumaast. Sellepärast peaks Tapa linnawalitsus rõhku panema linna kaswamisele tööstuste ja ettewõtete kaudu. Loota wõib siiski, et need wead, mis on tehtud, on parandatawad, sest elame alles üle linnaelu alguspäewi.

Postimees, 4. september 1929
Tapa aedniku juubel.
31. augustil pühitses Tapal oma 50 a. aedniku tegewuse juubelipäewa ja 70- aasta sünnipäewa aktiiwsemaid Tapa tegelasi Mart Wollmann. Juubilar on meestest, kes ise end „haljale oksale” aidanud, wäsimatu töö ja energiaga. Juubilar on kõigi Tapa seltside asutaja. Selle tõttu wõtsid juubelipidustustest osa ja ütlesid terwitusi ning andsid üle kingitusi peaaegu kõikide Tapa seltside esitajad. Terwitusi oli isiklikult, kirja- ja traaditeel. Poeg, kes Austraalias, oli saatnud 750 krooni.