Lehtse mõis

 Esimesed teated Lehtse rüütlimõisast pärinevad aastast 1467, kui ordumeister Johan von Mengede andis Lehtse mõisa Hans von Lechtes`ele, kelle järgi sai mõis ka oma nime. Vaid kolm aastat hiljem, 1469. aastal sai mõisaomanikuks parun Hans von Bremen.

Arvatavasti kuulus Lehtse küla vasall Leuderus`ele juba 13. sajandil. Aastal 1379 läänistas ordumeister von Lechtes`e perekonnale ja tema järeltulijatele valdusi nii Harju- kui ka Virumaal. Nii said Lechtes`ed 1379. aastal oma valdusesse Hõreda, Kostivere, Kõue, Rasivere, Liikva ja Paela, aastal 1412 on olnud Palamulla Johannes von Lechtese käes ja 1467. aastal on mainitud Lechteste suguvõsa valduses lisaks Kostiverele veel Lehtse ja Mõisaaseme. Hans von Lechtes on olnud juba 1437. aastal Kose mõisa omanik.

Niisiis sai Lehtse mõisa omanikuks 9. mail 1469. aastal Hans von Bremen, kes oli orduvasall Harjumaal ja kelle nimele orumeister kinnitas Lehtse mõisa koos külaga ja seal asuva veskiga. Mõisa päris Hansu poeg Tuve von Bremen. Edasi läks mõis Tuve poja Johann von Bremen`i kätte. Johanni lapsed sündisid kõik Lehtses, sealhulgas ka poeg Johann von Bremen. Tema päriski nüüd Lehtse mõisa, mille pärandas 1546. aastal omakorda oma pojale Jakob von Bremen`ile.
Ka temal sündis samanimeline poeg Jakob von Breven, kes sai  24.06.1593. a. uueks mõisa omanikuks. Abiellus ta 24.01.1633. a. Barber Zoege`ga, kes oli Johann von Zoege ja Margaretha von Gilsen`i tütar. Abielust sündis tütar, sama nimega nagu emagi, Barber von Breven, kes abiellus leitnant Anton Philip von Saltza`ga. Kuna Jakobil poegasid ei sündinud, kellele mõisa pärandada, läks mõis nüüd tema tütre abielu kaudu von Saltza`de kätte. See oli Anton Philip von Saltza esimene abielu (teine abielu oli Gertrude Uexküll`iga). Abielust sündis pärija, poeg Georg (Jürgen) von Saltza (23.06.1641 – 07.02.1703 Tallinnas). Kuna temal oli abielust  Agneta von Löwen`iga kaks tütart, siis müüs ta Lehtse mõisa Rootsi kaptenile Wolmar Otto von Derfelden`ile (surn. pärast 1737. a.). Abielus oli ta Gertrude Helene von Tiesenhauseniga (sünd. u. 1690, surn. 14.01.1746). Abielust sündis poeg Frommhold Johan von Derfelden (s. 12.06.1712, surn. pärast 1784). Lisaks Lehtsele kuulus temale ka Linnape mõis. Auastmelt oli ta major. Abiellus 04.12.1748. a.  Beata Dorothea von Lantinghauseniga (1725 – u. 1805). Frommhold Johann von Derfelden müüs Lehtse mõisa edasi Ungern Sternberg`idele. Tema poeg Karl Friedrich (1757 – u. 1799) ja pojapoeg Karl Paul jäid edasi Linnape mõisnikeks.

Lehtse mõisa ostis 1755. aastal Wolmar Johann von Ungern Sternbergi poeg, kapten Friedrich Magnus von Ungern Sternberg (14.11.1728 – pärast 1771), kes juba 1764. aastal müüs mõisa edasi Otto Reinhold von Maydell`ile (28.03.1728 – pärast 1789).

Maydell müüs mõisa umbes 1774. aastal Magnus Wilhelm Pilar von Pilchau`le (sünd. 08.06.1734, surn. pärast 1801).
Tema müüski Lehtse mõisa 1785. aastal Otto Eberhard von Hoyningen Huene`le ja alates 1785. aastast kuni võõrandamiseni 1919. a. oli mõis von Hoyningen Huene´de omanduses.

Lehtse mõisnikute von Hoyningen Huenede pärinemine.

Teadaolevalt on Lehtse mõisnike sugu alguse saanud Poolast, Judiczekist, kus 1648. aastal sündis Georg von Hoyningen Huene. Ta suri 09.06.1736. Tema poeg, Otto Ewald von Hoyningen Huene (sünd. umbes 1690 ja surn 1762 Judiczek), oli Lehtse esimese mõisniku, Otto Eberhard von Hoyningen Huene  isa. Sündinud oli ta 04.11.1730, surn. 27.08.1788 Lehtses. Lehtse mõisnikuks sai ta 1785. aastal. Otto Eberhard oli abielus Anna Sophie Clapier Colongue`ga, kes oli sündinud 1745 ja suri 05.02.1789 Amblas. Tema prantsuse nimi tuleneb tema 1685. aastal sündinud vanaisast Alexandre de Clapier`ist, kes tuli Eestisse Prantsusmaalt ning suri Viru-Nigula vallas Samma külas 1743. aastal.
Otto Eberhardil oli poeg Alexander Georg von Hoyningen Huene (sünd. 12.02.1766 ja surn.06.11.1819 Lehtses). Tema abiellus 10.06.1793 Charlotte Dorothea von Friesell`iga (sünd. 20.06.1772, surn. 06.02.1813). Abielust sündis poeg Nikolai Bernhard Emil von Hoyningen Huene (sünd. 20.02.1807, surn. 15.05.1867 Lehtse), kes abiellus 05.03.1841 Natalie Friederike Rosen`iga (sünd.12.04.1812, surn. 27.05.1864). Abielust sündis neli last:

Friedrich Alexander Georg (06.05.1843 – 02.04.1921 Mecklenburg)
Elmire Friederike Helene (10.05.1844 – 10.06.1869)
Nikolai Wilhelm Michael (12.09.1845 – 31.05.1914)
Alexander Gottlieb Ferdinand (15.01.1848 – 09.12.1924)

Pere esimene poeg, vanim, Friedrich Alexander Georg von Hoyningen Huene päris isalt Lehtse mõisa ja jäi ka ühtlasi Lehtse viimaseks mõisnikuks enne mõisate riigistamist 1919. aastal.

Friedrich Alexander Georg oli abielus kaks korda. Esimene abielu oli sõlmitud 21.05.1868 Agnes Charlotte Ungern-Sternberg`iga (sünd. 28.02.1847, surn. 08.07.1872). Sündisid kaks tütart, kes mõlemad surid väikelapse eas: Alexandrine Natalie Elmire Adelheid (21.09.1869 – 15.05.1870) ja Hildegart Ewa Constance (26.07.1871 – 05.12.1871).

12.09.1873. a. abiellus Friedrich Alexander Georg uuesti, seekord Alexandra Natalie Ungern-Sternberg`iga (sünd. 03.12.1848, surn. 28.07.1927 Pärnus).
Abielust sündisid lapsed:

Agnes Pauline Natalie, sünd. 18.06.1877, abiellus 11.01.1899 Alexei von Baranoff`iga (sünd. 28.09.1868).
Surnult sündinud laps 17.12.1878.

Alexandra Frieda Erica, sünd. 03.04.1880, abiellus 02.06.1908 Arthur Max von zur Mühlen`iga (sünd. 04.09.1885).
Anna Margaretha Christina, sünd. 20.05.1882, surn. 06.01.1937.

Otto Eberhard, sünd. 18.12.1884.

Mathilde Karin, sünd. 24.02.1887, abiellus 20.05.1906 Werner von zur Mühlen`iga (sünd. 01.11.1878).

Peresse sündinud ainuke poeg Otto Eberhard von Hoyningen Huene sai Aru mõisa omanikuks. Abiellus ta 30.09.1908 Mary Ilona Franziska von Samson-Himmelstjerna`ga (sünd. 28.04.1891). Abielust sündisid kaks last: Friedrich Tuve-Fred Edgar (03.07.1909 – 09.06.1927) ja Ingrid Mary Ilona (sünd. 04.06.1911).

Friedrich Tuve-Fred Edgar ongi seesama noormees, kes 17-aastaselt puu otsast alla kukkus ja surma sai ning pani aluse rahvajutule, müüdile, mõisniku puu otsast alla kukkunud ja surma saanud poja kohta.

Huenede suguvõsa oli immatrikuleeritud Kuramaa (Nr.25), 1746 Eestimaa (Nr.216), 1785 Saaremaa (Nr.43) ja 1818 Liivimaa (Nr.320) rüütelkonna aadlimatriklisse.

Suguvõsa üks liin algab Karl Friedrich von Huenest, kes 6. veebruaril 1729 võeti Eestimaa rüütelkonna liikmeks ja kes pärineb Kuramaa hertsog Wilhelmi õuemarssalist Marten von Hüenegenist. Neile kuulus mitu mõisa Saaremaal. Teine liin algab Lehtse mõisa ostnud Otto Eberhard von Huenest (1730–1788), kelle poola sõjaväelasest isale kuulusid mitmed mõisad Leedus ja Mazbērstele (Klein-Bersteln) Bauska lähedal Kuramaal.

3. aprillil 1862 sai suguvõsa senati ukaasiga (Nr. 2823) Vene tunnustuse parunitiitlile (vabahärratiitlile) ja 12. augustil 1863 sama tunnustuse ka Preisimaal, Preisi kindralleitnant Wilhelm von Hoiningen (1790–1858) järglastele.

Lehtse mõisahoone oli kolmekorruseline kivist ehitis. Hoone idapoolsele otsale lasi parun 1887. aastal ehitada 25m kõrguse kivist torni. Torn oli kolmekorruseline, igal korrusel üks avar saal. Mõisahoone lammutati 1932. aastal, torn on säilinud tänaseni. Otsuse mõisa lammutamiseks võttis vastu 1931. aastal Põllutööministeerium.

1896. aastal lasi parun Huene rajada ümberkaudu mitmeid ehitisi, andes selleks maad, ehitusmaterjali või raha. Nii kerkisid Alexandra – kabel Aegviidus (1870), Agnes – hospidal Amblas (1890) ja raudteejaamahoone Lehtses (1870). Nii kabelil kui hospidalil olid paruni mõlema abikaasa nimed, mis näitab, et hooned olid neile pühendatud. Kuna Aegviidugi kuulus sel ajal Lehtse alla, on tema arengus palju Huenedega seotut. Parun Friedrich Hoyningen-Huene lasi sinna ehitada esimesi hooneid. Asula saksakeelne nimi tuleneb tõenäoliselt Aleksandri abikaasa Charlotte Dorothea nimest: Charlottenhof.

1913. aastal oli Lehtse mõis koos karjamõisate Leesi, Aegviidu, Aru ja Tametsaga 10 109 tessantiini ehk tiinu (1 tiin =1 0925,4 ruutmeetrit) suur, eraldiasuvad osad 20 303 tiinu suur. Mõisast oli 53 versta (1 verst=1,0668 km) Paidesse, 10 versta Amblasse, 17 versta Aegviidu raudteejaama ja 3 versta Lehtse jaama. Lehtse jaamast mõisa jõudmiseks piisas 10-20 minutist, kui hobused olid vastu saadetud ja sõideti mööda kirikuteed.

Vallavalitsus ja vallakohus asusid Lehtse asulas. Tol ajal olid väikesed mõisavallad juba ühendatud ning Lehtse valda kuulusid Lehtse mõis koos Aru mõisaga, Jootme, Moe, Pruuna koos Terakjärve ja Põrikiga, Räsna, Tapa koos Niidu ja Valgmaga. Mõisa piires asus kaks evangeelset –luterlikku vallakooli: Läste külas, õpetaja Jakob Ekemann, ja Läpi külas, õpetaja Jakob Kuuskmann.

Mõisas tegeldi metsamajandusega, küttepuid müüdi Aegviidus. Parun Huenel oli koostatud eraldi metsaseadus. Mõisaaias kasvatas aednik Willem Lääts peale mitmete muude taimede ka viinamarju. Kasvatati tööhobuseid, friisi tõugu veiseid, Yorkshire’i sigu, villalambaid ning kalkuneid, kanu ja parte, itaalia tõugu mesilasi.

Mõisaaladel asus 30 looduslikku järve, sealhulgas tuntud Jussi järved. Osa järvi asus Pruuna mõisa metsades laiali, nii et järve ümbritsev maa kuulus Pruuna mõisale. Seepärast tuli ühele Jussi järvedest ehitatada kaluritele ja järvevahile mõeldud majake veepinna kohale: kaldal puudusid Lehtse mõisa maaomandused. Järvedest püüti hauge, ahvenaid, latikaid, kokri.

Lisaks kõrval- ja karjamõisatele oli Lehtse mõisa mõisakomplekti osadeks kuivatihoone, pargis asuv pealisehitistega kelder ja ait-kuivati. Peahoone oli kogu ulatuses kellerdatud.

1780. aastal avati Lehtse mõisas klaasimanufaktuur, kus valmistati mõnda aega pudeleid. 8. märtsil 1837 loovutas Michael Otto Theodor von Huene oma osa Lehtsest, Kurgest ja Arust oma vendadele, erurittmeistrile Nikolai Bernhard Eduard von Huenele ja Paul Georg Fromhold von Huenele 37 206 hõberubla eest. 10. augustil 1840 loovutas Paul oma poole vennale Nikolaile 11 429 hõberubla eest. Kui Nikolai (“vana Hiin”) 15. mail 1867 suri, päris mõisa tema poeg Friedrich Alexander Georg von Hoyningen-Huene (1843-1921). Alates 1868 kuni mõisate riigistamiseni 1919 pidas Lehtse mõisa parun Friedrich von Hoyningen-Huene, kes pärast seda lahkus Saksamaale. Ta tegeles lindude vaatlemisega ja omas ainulaadset liblikate kogu. Ta suri Saksamaal 1921. aastal ja toodi tinakirstus rongiga Lehtse raudteejaama. Maetud on ta Ambla kiriku ukse vastas olevale platsile.

Lehtse mõisnik oli tunnustatud looduseuurija ning esimesi fenoloogiliste vaatluste läbiviijaid Eestis. Aastatel 1887-1914 vaatles parun Huene lindude rännet Lehtses. Vaatluse tulemused avaldati 1959. aasta ajakirjas “Ornitologischen Mitteilungen”. Tema liblikakogu oli väga unikaalne. Lehtse parun avastas mitmete liblikaliikide teisendid ja variatsoonid. Uurimuste tulemusi avaldas ta ühes Riias ilmuvas looduseuurijate ajakirjas. Ta kirjutas oma tähelepanekutest ka raamatuid. Parun Huene rajas mõisa lähedale omapärase loodusliku pargi ning kaarsillad parki läbivale jõele. Parun Huene seadis esimesena Põhja-Eesti mõisatest sisse telefoni Lehtse mõisast Kurge viinavabrikuni ja 1884. aastal sealt edasi Lehtse raudteejaama.

Parun Huene oli teotahteline ja aktiivne aadlik, kes oskas esile seada oma tahet. Samas oli ta aga upsakas, kõrk, auahne, halastamatu, tardunud silmadega, põdes suurusehullustust. Eesti rahva heaolu eest ta ei hoolitsenud. Paruni ilmavaate järgi oli talupoeg loodud selleks, et tõrkumatult teha mõisatöid ja tasuks võtta vastu vaid roppu sõimu. Eestlane oli tööinimene, kes pidi elama ja töötama aadli kasuks. Ta käitus oma töölistega siiski veidi paremini kui ta isa Nikolai von Huene. Oma pojaga polnud ta rahul, sest Otto oli rahvameelsem ja suhtus eestlastesse heasoovlikult. Seepärast ajas parun poja Kurge karjamõisa elama.

Lehtse kõrvalmõisad on Aru (Arrohof) ja Kurge (Kurküll), karjamõisad asuvad Aegviidus (Charlottenhof), Leesis (Leesi, Lesi) ja Tametsas (Tammets). Lehtse mõisa peahoonest on tänapäevaks säilinud vaid torni varemed. Liigendatud suurema hoone ühekorruseline keskosa võis pärineda varasemast ehitusperioodist. 19 .saj. II poole keskel rekonstrueeriti hoone suureks historitsistlikus stiilis ehitiseks. Sajandi lõpul ehitati hoone põhjalikult ümber uusgooti stiilis: selle parempoolsesse otsa lisati suursugune juurdeehitus, millel olid astmikviilud, teravkaaraknad ja võimas viiekorruseline sakmelise rinnatisega torn, mis on osaliselt säilinud tänapäevani. Üksikud säilinud kõrvalhooned on varemetes. Park oli rajatud kahes osas: väike lehtpuupark peahoone umber, teise osa moodustas parkmets. Rahvajutu järgi oli parun oodanud peresse poja sündi, kuid sündisid vaid tütred. Parun olla lubanud, et kui sünnib poeg, siis ehitab ta mõisale kõrge torni. Aastal 1884 sündiski kauaoodatud poeg ja parun pidas oma lubadust ning ehitas mõisale 1887. aastal juurde uhke torni, mis osaliselt säilinud tänapäevani.

Lehtses teostas poole sajandi vältel fenoloogilisi vaatlusi mõisahärrast liblikauurija Friedrich Hoyningen-Huene (1843 – 1921).

Peale Hoyningen-Huene mõisavalduste kaotamist pandi riigistatud hoonesse elama vaesed vallakodanikud, kuid mõne aja möödudes, kui see polnud enam lagunemise tõttu elamiskõlbulik, paigutati nad mujale.

1934. aastal loodi aktsiaselts, mille tegevus seisnes mõisa ehituskivide müümises. 1939. aastal hävitati peahoone. Praeguseks on säilinud vaid torniosa, on näha varemeis müüritükke ja keldriosa. 2000. aastal käisid Lehtses Hoyningen-Huene pärijad, kes tahtsid endale saada mõisatorni väikese maatükiga, et see restaureerida, kuid vallavalitsusega läbirääkimised ei olevat õnnestunud ning taotlus jäi tegemata.

Lechts oli Eestimaa vasallisuguvõsa
1306. aastal on mainitud kahte Järvamaa rüütlit: Bertoldus’t ja Henricus’t; nad võisid olla eestlased. Rüütlid said perekonnanime Ambla kihelkonnas asuva Lehtse küla järgi.

Andmed:
„Die Revision vom J. 1586 und die Befragung vom J. 1589“ Paul Frhr. Von Ungern Sternberg, Reval 1915.
„Die Musterregister der Estländischen Adelsfahne von 1584 und 1586“ Jakob Koit 1975.
„Die Estlandliste des liber Census Daniale“ Paul Johansen 1933.
Wikipeedia