Kurge mõis (Kurküll)

Kurge mõis

Kurge mõis oli Lehtse kõrvalmõis. Praegune asukoht – Läste küla. Kurge mõis rajati 18. sajandil, kuuludes 1706. aastal Hanz von Saltzale. 1739. aastal läks mõis edasi Karl Gustav von Wrangellile (surn. 1757). Juba 1750. aastal sai omanikuks Christine Charlotte von Frisell. 1782. aastal sai mõisaomanikuks C.C. von Friselli poeg Christian David von Frisell (surn. 1799). Viimase vennatütar Charlotte Dorothea von Frisell (surn. 1813) abiellus 1811. aastal Alexander von Hoyningen-Huenega (surn. 1819) Lehtsest ning sai ka Kurge mõisa omanikuks. 1840. aastal oli mõis veel iseseisev rüütlimõis, 1850 juba kuulus Lehtse mõisa alla. Viimane omanik oli Friedrich Georg Alexander von Hoyningen Huene (surn. 1921), kes oli suur loodusvaatleja, peahoone pööningult leiti hiljem tema liblikakogu.

Peahoone on tunduvalt ümber ehitatud, võib pärineda 19. saj. lõpust. Säilinud kõrvalhooned seisavad tühjalt. Õuepuudeks on vahtrad ja kuused.

Esialgne mõisahoone ei ole säilinud, see on tundmatuseni ümber ehitatud elumaja.

1887. aastal valminud Kurge piiritusevabrik oli toona Järvamaa suurim. Oli telefoniühendus Lehtse mõisa ja viinavabriku vahel. 1914. aastal töötas seal 27 töölist. Aurumasin oli võimas, toodangut anti 150 000 rubla eest. 1920. aastal taastati piiritusetehase töö. Viinavabrik töötas 1979. aastani. Seisab tühjana ja laguneb. Vabriku taga teisel pool Soodla jõge asuvad tuhamäed, sest nõukogude ajal köeti jõujaama põlevkiviga.

Kurge piiritustehase lähedal Soodla jõe ääres asus ka Lehtse mõisale kuuluv Andi veski, millest on tänapäevaks alles ainult varemed.

1887. aastal valminud Kurge piiritusevabrik oli toona Järvamaa suurim, piiritusevabrikul oli telefoniühendus Lehtse mõisaga. 1914. aastal töötas Kurge piiritusevabrikus 27 töölist, 1920. aastal taastati piiritusetehase töö ning viinavabrik töötas 1979. aastani.

Lehtse piiritustehas Kurgel
Viimasel ajal Lehtse piiritustehasena tuntud käitis ei asunud mitte Lehtse mõisas, vaid selle lähedal Kurge mõisas. Veel 18.sajandi algul on Kurge Lehtse mõisale kuuluv küla, kuhu alles 1720-ndail aastail moodustati rüütlimõis. Omaette majandus- ja haldusüksuseks jäi see kuni 1801. aastani, mil mõisa pärijanna abiellus Lehtse mõisnikuga ja mõlemad omandid sulasid praktiliselt ühte. Siiski on Kurget (saksa keeles Kurküll) ka 1840. aastal mainitud rüütlimõisana, ent 1850. aastaks on see staatus likvideeritud ja Kurgest saanud Lehtse abimõis.

Esimene teade Kurge viinaköögist pärineb 1794. a. nimekirjast: mõisaomanik oli tollal Christian von Frisell, hingede arv 101 (samal ajal oli Alexander Georg von Hoyningen-Huenele kuuluvas Lehtse mõisas 110 hinge ning samuti viinaköök). Viina tehti 144 pange, kasutades 36 setvertit oma vilja ning 40 sülda oma puid. Kroonule viina ei müüdud, oma kõrtsidele saadeti 96 pange ja hulgimüüki läks 48 pange.

1796. aastal oli mõis sama omaniku valduses, hingede arv oli suurenenud 6 võrra. Nüüd valmistati juba 200 pange viina, selleks vajati 50 setvertit oma vilja ning 50 sülda puid oma metsast. Mõisakõrtsides kaubastati 50 pange viina, ülejääk läks hulgimüüki, kroonule ei müüdud toopigi.

1801. aastal on Lehtse ja Kurge näidatud ühise mõisana, mille omanik on porutšik Aleksander Georg von Hoyningen-Huene. Aastane viinatoodang oli 600 pange, viljakulu viina põletamiseks 160 setvertit ning küttepuude hulk 100 sülda. Riigile viina ei müüdud, kõrtsi- ja hulgimüük oli võrdne: kummaski 300 pange. Hingede arv oli 223.
1869. aastal Lehtses ega Kurgel tegutsevat viinakööki pole nimetatud. Toetudes praeguse tööstushoone sissekäigu kohale müüritud kivikirjale, ehitati Kurge uus piiritustehas ANNO 1870. Mingit ehitusprojekti sellest ajast pole säilinud. Esimene dokument uuest tehasest on aurukatla ülevaatuse akt aastast 1884, millest selgub, et selle töösurve oli 3,5 atmosfääri.

Tehase plaani aga esitab kubermanguvalitsusele parun Friedrich Alexander Georg von Hoyningen-Huene suvel 1889. aastal seoses uue katla sisseseadmisega. See plaan annab hea ülevaate tolleaegsest ettevõttest. Tootmishoone oli kahekorruseline, korstnaga keskel. Esimesel korrusel alates läänest oli kõigepealt võlvitud linnasekelder kahe leotusvanniga, järgnes destilleerimisruum kahe hentsega, edasi õue pool piirituskelder ja tagaseinas elevaatoriruum ning lõpuks suur kartulikelder. Kohe varsti idaseina oli ehitatud pikk ühekorruseline nuumhärjatall. Teisel korrusel linnasekeldri peal olid eluruumid piiritusmeistrile ja töölistele ning linnasekuivati, järgnes läbi kahe korruse tõusev destilleerimisruum, elevaatoriruum, pärmikamber (viimased vastu tagaseina) ning nurgaga ümber nende kahe kääritusruum. Katlamaja oli ühekorruseline juurdeehitus tööstushoone tagaküljel, katla telg oli põhihoone pikiteljega paralleelne. Plaanil on näha, et eelmine katel asus samal alusel kus uus, kuid ühtlasi selgub, et katlamaja ehitati õige pisut kõrgemaks. Praak juhiti hoone tagaküljel maasse kaevatud hiigeltõrde, kust see ammutati nuumhärgadele toiduks.

31. juulil 1892 kirjutas Friedrich Alexander Georg von Hoyningen-Huene kubermanguvalitsuse ehitusosakonnale ja palus luba katelde arvu suurendamiseks kahele, ühtlasi katlamaja ümberehitamiseks. Projekti esitas ta küll alles oktoobrikuus ning nõusolek saadeti välja 27. novembril, kuid detsembri lõpuks oli katlamaja valmis ja mõlemad katlad paika pandud. Juurdeehituse pikkus oli 42 jalga ja laius 30 jalga. Enam ei olnud ta pikitelg suunatud paralleelselt tootmishoonega idast läände, vaid põhjast lõunasse ja samapidi seisid ka katlad. Neist vana konserveeriti ja jäeti reservi. Uus katel oli samal aastal valminud Tallinnas Drümpelmanni masinatehases, oli Cornwalli süsteem 4-atmosfäärilise töösurvega ja 44,4 ruutmeetrise küttepinnaga.

Drümpelmanni ettevõttega oli seotud ka Kurge tehase aurumasin, mis aurulaevanduse koidikul oli merd sõitnud. Kui aga aurikud suuremaks ja kiiremaks muutusid, ehitati veteran Drümpelmanni juures ümber (1880. aastal) ja seati üles Kurgel.

Aastal 1893 oli tehase aastatoodang ligikaudu 2 miljoni protsendi piires, piiritusmeister oli Georg Reinick, keda mainitakse kuni 1905. aastani.

1890-ndail aastail oli Kurgel üldse suuri täiendustöid. Peale eelloetletu ehitati nuumhärjatalli ning aida vahepeale 1894. aastal raudkividest piirituskelder. See oli muldpõrandaga, pilpakatusega, kuid ilma laeta hoone, uste ees olid erakordselt tugevad lukud ja võtmeid andis käes kaaluda.

1896. aastal uuendati tootmisseadmeid. Paraku on vaid teateid kahest uuest hentsest, mis olid valminud samal aastal. Kumbki neist mahutas 2437 liitrit, töösurve oli 3,5 atmosfääri. Me ei tea, millisest tehasest hentsed välja lasti, kindel on vaid see, et mitte Franz Krulli juurest. Arvestades varasemaid sidemeid, võiks välja pakkuda Drümpelmanni tehase.

Märksa täpsemad andmed pärinevad 1903/04 hooajast, mis kestis 9.oktoobrist 21. aprillini. Vabrikuvalitseja oli Karl Speichler, piiritusmeister Ernest Seeger. Valmistati 1317 143 kraadist toorpiiritust, kasutades selleks 5250 puuda rohelist linnast, 74 200 puuda kartuleid ja kulutades 588 sülda küttepuid. Piiritust sai osta tehasest hinnaga 50 kopikat 40-kraadise pange pealt. Valgustus toimus petrooleumilampidega. Põhiseadmed olid kaks hentset, klopitõrs, destilleerimiskolonn, linnasepurusti, kartulipesumasin, piirituspump, 6 HP aurumasin ja üks aurukatel. Töölised olid täiskasvanud mehed, nende arv kõikus viiest (märts, aprill) kuueni (oktoobrist veebruarini). Kui tehas seisis, siis rakendati tööjõudu muuks otstarbeks. Palka said nad rahas, linnastes ja kartulites, samuti olid nad varustatud priikorteriga. Arstiabi andis vajadusel Ambla kihelkonnatohter. Eluruumid asusid vabriku teisel korrusel. Piiritusmeistri väikese korteri ja kahe perekonnainimestele mõeldud köök-toa kõrval oli seal ka nn. poistetuba, kus elasid vallalised töölised. Seda läbis suur tehase korstna suitsukanal, millel hea soe magada. Mäletatakse siiski, et sageli olevat sinna tuppa käinud „juhuslikke külalisi“ (Küllap nende all on mõeldud naisterahvaid).

Pargi keskel, vabrikuvalitseja majas olid mainitu eluruumid, kuid seal elas enne Esimest maailmasõda ka Friedrich Alexander Georg von Hoyningen-Huene poeg Otto, kes isaga läbi ei saanud ja seepärast Lehtsest ära oli kolinud. Otto von Hoyningen-Huenet pidasid inimesed rahvameheks, kes eestlaste olukorrast kõigiti aru sai. Lehtse parun aga oli ülbe isegi kaasmõisnike vastu, kui need juhtusid eesti rahvusest olema.

Pärast 1905. aastat kuni tehase seisma jäämiseni sõja ajal oli piiritusmeistriks Ludwig Ambrosius, keda mäletatakse hea spetsialistina ja üldse tubli mehena. Nagu dokumendid näitavad, valmistati Kurgel 1907/08 hooajal 1616 690 kraadist piiritust, tooraineks kasutati 5577 puuda linnaseid ja 100 224 puuda kartuleid. Tööliste keskmine arv oli kuus. Tehast köeti peamiselt hagudega, neid varusid nii mõisatöölised kui ka talumehed, kusjuures viimased said kütuse vastu praaka. Haokubud tuli teha täpselt nii suured (või õieti küll nii väikesed), et need aurukatla koldesse mahtusid. Prooviti ka turbaga kütta.

Esimese maailmasõja ajal jäeti Lehtse piiritustehas seisma. Veel 17.juunil 1919, mil mõisaomanikuna märgitakse Friedrich Alexander Georg von Hoyningen-Huene, see ei töötanud.

Varsti pärast seda Lehtse-Kurge riigistati ja võeti Põllutööministeeriumi hooldusele. 6.novembril 1919 teatas ministeerium Aktsiisi Peavalitsusele oma kavatsusest lasta käiku Tarvastu ja Lehtse piiritustehas. Aktsiisivalitsus, pidanud aru rahandusministeeriumiga, teatas vastuseks, et Lehtses polevat soovitav tootmist alustada. Ühtlasi esitati kaks põhjendust: esiteks oli tehas lähemal kui 5 versta raudteejaamast (sääraseid piiritusvabrikuid ei tahetud esialgu tööle rakendada, sest need oleksid oluliselt kahandanud kartuli sattumist raudteedpidi linnaturgudele), teiseks aga polevat Lehtses üldse rohkem kartulit maha pandud kui vaid 7 tiinule ning seal polevat ka suurt karja, kellele praaka sööta. Esialgsele keeldumisele vaatamata kordas Põllutööministeerium oma taotlust Lehtse suhtes 21.novembril ja saigi seekord Aktsiisi Peavalitsuselt nõusoleku, kuigi mainitud peavalitsus veelkord meenutas esialgseid vastuväiteid.
Esimene tööpäev Kurgel oli 5.detsembril 1919, tehast juhatasid vabrikuvalitseja A. Pistrik ja piiritusmeister O. Käänik. Viimane oli tulnud Tallinnast ja võtnud ameti üle sõjapäevil tehast hooldanud piiritusmeistrilt Vöömannilt (Wöhrmann).

Põllutööministeerium ei pidanud siiski otstarbekaks ise tegeleda piiritustehasega, vaid andis selle 14.detsembril üle Lehtse Põllumeeste Seltsile. Uued peremehed panid ametisse uue piiritusmeistri A. Koolmanni, kes oli seni töötanud kusagil Venemaal. Sel ajal saadeti Lehtsest toorpiiritus 84,1 % ulatuses puhastamiseks Moele ja 15,9 % ulatuses Rosen & Ko juurde. Peale selle müüdi otse tehasest välja 450 kraadist toorpiiritust.

1927/28 hooajal on tehase üldseisundit peetud rahuldavaks. Piirituskeldris seisis 2 reservuaari (kogumaht 3059 pange) ja 25 korras aami. Tehase valdajal, Lehtse Põllumeeste Seltsil oli 76 liiget, neist 61 tegelikku põllumeest. Seltsil kui sellisel oma karja ei olnud, küll aga olid karjad liikmetel, kelledele anti üle kogu piiritustehase praak. Toorainena kasutati ainult lähima ümbruse kartuleid. Eraldi punktina on dokumendis kirjas, et vett jätkub.

Kasutusel oli heakvaliteediline allikavesi, läte paiknes tehasest ainult mõni meeter eemal. Tootmishoone taga, allikast kümnekonna meetri kaugusel, asus veel 1920-ndail aastail tiik, mida toitis mööda voolav Soodla jõgi oma suhteliselt pehme veega. Vajadusel sai sealt võtta lisavett, milleks oli olemas ka vastav toru. Kuid nendel aegadel hakati Kurgel kasutama põlevkivikütust, tuhk aga veeti katlamajast tiiki. See täitus 1940. aastaks. Samasse tuhakihti rajati praagabassein, kuhu praak jõudis isevoolu teel. Ajast ette rutates olgu teada, et pinnase saastamise vältimiseks likvideeriti see süvend 1952. aastaks ning praaga jaoks seati üles kivialustele raudtsisternid.

1920-ndate aastate lõpul moodustati Lehtse Põllumeeste Seltsi juurde eraldi piiritusvabriku osakond, mille eesotsas seisis pikemat aega seltsi liige Otto Hinzenberg. Tollal oli piiritusmeister Jaan Leinkask. Ta on inimeste mälestusse jäänud tubli mehe ja hea spetsialistina, ta töötas Lehtses pikka aega. Eelmise piiritusmeistriga A. Koolmanniga aga oli juhtunud saatuslik õnnetus: ta oli läinud lahtise tulega piirituse kogunõu juurde, toimus plahvatus ja mees suri saadud põletushaavadesse.

Aastal 1938 toimus ülemaaline tööstusettevõtete tootmislubade kordusväljastamine, mille eesmärgiks oli peamiselt tootmisvahendite kompleksne ülevaatus ja töökaitseline kontroll. Selle järgi nõuti tööstuskirjelduste ja tehaseplaanide esitamist. Tööstuskirjeldusest loeme: „Hoone kujutab endast segaehitust paest ja raudkivist, kus paas on enamuses (Neljakandilise tehasekorstna materjal on tellis). Maapõhi on savine ja raudkivist vundament ulatub 1,25 – 1,5 meetri sügavuseni. Hoone on heas korras, puuduvad igasugused tundemärgid, mis iseloomustaks vajumist ja pragunemist. Katused kaetud laastudega.“

Tollal võeti vett masinaruumi alla kaevatud august, mis asus otse veepumba all. Tehase plaani järgi otsustades ei olnud esimese korruse ruumide paigutuses 1888. a plaaniga mingeid muudatusi. Küll aga olid mõlemad hentsed nihkunud elevaatori- ja destilleerimisruumi vaheliselt seinalt vastu elevaatoriruumi ja kartulikeldri vahelist seina (tõenäoliselt paigutati sinna 1896. a tellitud uued hentsed). Ümber oli ehitatud katlamaja, kus nüüd asetses keset ruumi ainult üks katel. Ka teise korruse jaotus oli muutusteta, kui mitte arvestada, et üks elutubadest (vastu destilleerimisruumi) oli muudetud kontoriks ja sinna sissepääsuks tehtud aknaava asemele uks ühes välise puutrepiga (ehituseaeg pole teada). Saame ka teada, et kääritusruumi seinad olid tõrvatud, kääritustõrsi oli 6 ja neist igaüks mahutas 6000 – 6273 liitrit. Pärmikambris seisis peale pärmivanni keevavee nõu. Destilleerimisaparaat andis 24 tunni jooksul ühe segadisega 420 liitrit toorpiiritust. Linnaseid valmistati rukkist ja odrast, kütusena kasutati peale puuhalgude hagu ja kände. Kui 1903. aastal oli tehasel olnud 6 HP aurumasin, siis nüüd oli ühesilindrilise lamavmasina võimsus 15 HP. Avaral pööningul oli kolm eriotstarbelist veepaaki, sinna ulatus ka osa elevaatorseadmest, millega kartuleid tõsteti esimeselt korruselt hentsede täitmiseks teisele korrusele.

Praktiliselt valdas tehast samadest isikutest koosnev organisatsioon, nüüd juba Lehtse-Kurge Kartuliühingu nime all, mis kuulus Kartuliühingute Liitu.

Vastavalt tsentraalsele korraldusele pidi Kurge toodang esimesel nõukogulikul hooajal 1940/41 suunatama puhastamiseks Tallinnasse. Et tekkis ettenägematuid raskusi keskse transpordiga, tuli tehasel kogu toodangukogus oma vahenditega kohale vedada.

Okupatsiooniperioodi algul võeti Lehtse-Kurge piiritustehas kui lahingtegevustes terveksjäänu Paide maksurajoonis arvele. Ometigi ei jõutud kuidagi tootmise alustamiseni. Et ka Eesti NSV vabastuslahingud möödusid ettevõttest seda terveks jättes, võis peagi mõelda tööle hakkamisele, pealegi oli kohale jäänud tehast hästi tundev piiritusmeister Jaan Leinkask.

Heino Gustavson, 1979.

(Lehtse Põllumeeste Selts loodi 29. aprillil 1907. aastal ning ametlikult alustati tegevust 9.mail 1907, valiti 9-liikmeline juhatus ja alustati 57 liikmega. Lehtse Põllumeeste Seltsi Piiritusvabriku osakond moodustati 1921. aastal.)

Piiritusmeistrite kutsetunnistused
Kirjutab „Postimees“ 2. novembril 1936. aastal:

Riigi Teatajas nr. 33 21. aprillil 1936. aastal avaldatud põllutööministri määruse kohaselt võivad alates 1. augustist 1937. a etüülpiiritust valmistavates piiritustööstustes meistriteks olla ainult kutsetunnistusega piiritusmeistrid. Piiritusmeistrite kutseline ettevalmistamine ja kutsetunnistuste väljaandmine on usaldatud Jäneda Põllutöökeskkoolile. Vastavate määruste kohaselt võib kutsekomisjon kutsetunnistused välja anda neile piiritusmeistritele, kes enne 1.jaanuari 1936. a töötanud Eesti iseseisvuse ajal omal kutsealal rahuldavate tagajärgedega vähemalt 5 hooaega, mille kohta peavad esitama kutsekomisjonile vastava aruande ja seda ka kutsekomisjoni ees kaitsema.

1936. aastal korraldatud kursustel sai kutsetunnistuse ka Jaan Leinkask Kurgelt.