Aru mõis

Aru, Arrohof, (Lehtse kõrvalmõis)

Aru mõisa märgitakse iseseisva mõisana 1698. aastal, vahetult enne, kui Anton Philip Saltza, kes suri 24.05.1686, viis poega oma isa pärandi viieks jagasid. Üks poegadest, Detlof Johann von Saltza sai Lehtse kõrvalmõisa Aru omanikuks. Temale kuuluvast Aru mõisast  immiteeris haagikohtunik 1698. aastal (kindralkuberneri 07.12.1697 põhjal) 2149 riigitaalri suuruse võla eest Otto Reinhild Nieroth`ile Läpi küla (3 täis ja 2 tühja talu ning Mustjõe kõrts) ja Kohlma külast 4 täis ja ühe tühja talu.

1701. aastal (19.04.1698.a. kindralkuberneri korralduse põhjal) immiteeris haagikohtunik kogu Detloff Johann von Saltzale kuuluva Aru mõisa tema kreeditoridele.

1696 ja ka veel 1712.a. on Aru mõis kuulunud redutseeritud mõisate hulka. 1701.a. aga panditud Secretarius Johann Niclas Serlin`ile. Aastail 1713 ja 1715 on valdajana mainitud Philip Johann von Bruemmer`it. 1724 aastal müüsid aga Johann Nicklas Serlini pärijad Aru mõisa major Alexander Clapier de Colongue`le. 1743.aastal on mõis kuulunud Alexander de Colongue lesele Anna Sophie von Caden`ile, seejärel nende pojale Johann Clapier de Colongue`le. Mõisa on aga müünud 1763.aastal ooberst Friedrich Clapier de Colongue. Ostjaks Otto Jacob von Bielsky.

1782.aastal on Aru mõisa omanikuks märgitud Andreas Ludwig von Schornert, kelle pärijad müüsid 1787.aastal mõisa 10 000 rubla eest suurtükiväe major David von Friesell`ile. 1803.aastal on toimunud  David von Frieselli tütarde vahel päranduse jagamine, mille järgi Charlotta Dorothea von Huene sai Aru mõisa ja tema õde Anna Christine von Friesell sai Jootme mõisa. Charlotta Dorothea (sünd. Friesell) oli abiellunud 1811.aastal Alexander von Hoyningen Huenega Lehtsest. Charlotta Dorothea suri 1813.aastal ja mõis jäigi von Hoyningen Huenede valdusesse. Mõisa päris tema poeg Michael Otto Theodor von Hoyningen Huene.

1836.aastal on Michael Otto Theodor von Hoyningen Huene loovutanud oma osa Lehtsest, Kurgest ja Arust oma vendadele Nikolai Bernhard Eduardile ja Paul Georg Frommholdile  37 206 hõberubla eest.

Nikolai vend Paul loovutas oma osa Nikolaile 11 429 hõberubla eest ja Aru omandas tervenisti Nikolai.

Nikolai Bernhard Eduard von Hoyningen Huene suri 15.05.1867 ja tema pärija, poeg Friedrich von Hoyningen Huene sai mõisa 1869.aastal oma valdusesse. Tema rentis Aru mõisa 30 aastaks Tuletikuvabriku Valitsusele kasutamiseks. Tehing toimus 01.03.1880. Aru mõisa iseseisev eksisteerimine lõppes 17.07.1917, kui mõis liideti Lehtse mõisaga.

Andmed: EAA katastrite register

Aru mõisa peahoone oli keskmise suurusega liigendatud puithoone, osalt ühe – , osalt kahekorruseline, mis ehitati 19. sajandi teisel poolel, juurdeehitis aga sajandi lõpuveerandil. Puidust peahoone on tänapäevaks hävinenud, alles on vaid kõrgel künkal maakividest fundamendi jäänused.
Enamus kõrvalhooneid on varemeis. Lõhutud maakividest ja tellistest väikese kõrge viilkatusega köök-aida avade küljed ning nurgad olid kujundatud hambuliselt laotud tellistest, hoone oli kellerdatud. Veel aastal 2007 oli köök-ait varemetes, kuid mõisakoha uued omanikud on selle hoone ehitanud ümber elamuks, säilitades nii palju kui võimalik hoone algupärast väljanägemist.
Viilkatusega laut oli pikk maakivist ehitis. Ukse- ja aknaavad olid kõrge kaarega sillustega. Laudahoonet võib lugeda 19. saj. II poole keskelt pärinevaks ehitiseks. Laudast on tänapäeval alles varemed.
Mõisapark, kui selline, puudus. Kõrgemal künkal asuvat avatud maastikul domineerivat peahoonet ümbritses tiheda pärnapuudereaga piiratud aed.
Peahoone ees oli väike väljak.
Enne mõisate riigistamist, aastatel 1908-1919, oli mõis Otto Eberhard Hoyningen – Huene käes rendil.
Tänapäeval on hooned eravalduses.

1899.-1948. aastal töötas paleontoloog Friedrich Hoyningen-Huene (1875-1969) Tübingeni ülikoolis, viimased nelikümmend aastat professorina. Ta teostas uurimisreise Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse, Aafrikasse, enamikesse Euroopa maadesse, sealhulgas korduvalt ka Eestisse.

Aru karjamõisas on sündinud pedagoog ja geograaf Jakob Kents (1883-1947). Ta avaldas mitu õpikut ning kooligeograafia ja kohanimede alaseid uurimusi, temalt pärineb ka nimetus Kõrvemaa.

Leo Kents: Mälestusi Jakob Kentsist

Jakob Kaarli p. Kens, sajandi algusest Kents, sündis Läpil 1883. aastal. Kooliteed alustas Läpi külakoolis, jätkas Aruküla kihelkonnakoolis ja Liiguste pedagoogilises klassis. Õpetajana töötas esmalt Raka vallakoolis, siis Ufaa ja Orenburgi kubermangu eesti asundustes. Kodumaale tagasi tulles oli Kadrinas, seejärel Narva-Jõesuus (1915-1917) koolijuhataja. Töötas kuni 1940. aastani mitmetes Tallinna koolides õpetajana. Töö kõrval õppides lõpetas 1930. aastal Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna geograafia alal. Juhatas Tallinna linna haridusosakonda. Kirjutas koolide maateaduse õpikuid ja koostas seinakaarte.
Olles 1945. aastal matemaatika õpetaja Jäneda põllumajandustehnikumis, kutsuti magister Jakob Kents Tartu Riikliku Ülikooli geograafia kateedri organiseerijaks ja dotsendiks (1946. aastal)
1937.-1940 ehitas Jakob Kents Lehtsesse suvila-tüüpi elamu. Praegu asub seal (Õuna tn. 1) memoriaaltuba ja maja välisseinal on memoriaaltahvel. Tema raamatukogus oli ligi 4000 köidet.
Paljude aastate jooksul võttis Jakob Kents osa ühiskondlikust tööst. Oli Loodusuurijate Seltsi Tallinna Osakonna (1930) üks asutajaid ja esimehi. Oli tegev Õpetajate Liidus, Tallinna Rahvaülikooli Seltsis, Eesti Turistide Ühingus, kirjastustes ja mujal. Jakob Kents kirjutas uurimuse „Kõrve“ nimelistest kohtadest.
Jakob Kents suri 1947. aastal ning on maetud Ambla surnuaeda.
1989. aasta juulis avas Eesti Looduskaitse Selts Roosnas endise viinavabriku lähedal tehisjärve juures mälestuskivi teadusmeeste Teet Luntsi ja Jakob Kentsi bareljeefidega, millel on Jakob Kentsi eksliibrise kujutis Eestimaa kaardi ja motoga: “Eelkõige tunne kaunist kodumaad!“.