II maailmasõda

Tapa linn II maailmasõja päevil

Teine maailmasõda algas 1. septembril 1939. aastal, kui Saksamaa tungis kallale Poolale. Sõda lõppes 2. septembril 1945. aastal. Euroopa jaoks lõppes sõda 9. mail 1945. aastal Berliini kapitulatsiooniga Moskva aja järgi.
Esimene mobilisatsioon viidi läbi 2. juulist 1941 kuni 24. august 1941, kokku mobiliseeriti umbes 50 000 meest. Tapal oli mobilisatsiooni punktiks mõisahoone, kuhu mobiliseeritud kutsete peale kogunesid. Sealt sõidutati mehed raudteejaama ning paigutati rongidele, mis viisid mobiliseeritud Tallinnasse.
Esimene ränk kokkupuude Vene võimudega oli 14. juuni küüditamine. Küüditamise ehk sundevakueerimise läbiviimisele asuti 13. ja 14. juuni öösel. Kõikidele asutustele oli antud korraldus saata oma transpordivahendid miilitsa käsutusse. 13. juuni õhtul hakkasid varem ettevalmistatud kogunemiskohtadesse koonduma asjasse pühendatud seltsimehed, usaldusväärsed kommunistliku partei liikmed, komnoored ja töölised, kellest moodustati vahetult küüditamist teostavad rühmad. Salastatuse tagamiseks lülitati välja kõik telefonid. Ometi imbus teade lähenevast küüditamisest siin-seal ikkagi läbi. Ühtesid muutis valvsaks autode koondamine, teisi pikad rongide ešelonid jaamades. Oli ka juhuseid, kus mõned küüditamisest teada saanud kohaliku võimu esindajad jõudsid rahvast hoiatada ja inimesed läksid pakku. Sõideti kilomeetrite kaugusele oma sugulaste või tuttavate juurde peitu. Enamik ei osanud aga midagi karta, kuna nende endi teada polnud ju keegi neist midagi seadusevastast teinud.
14. juuni öösel kella 1-2 paiku alustasid rühmad tegevust. Õhtul paha aimamata magama läinud pered äratati ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituiks või kodumaalt välja saadetavaiks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid ja majad otsiti läbi, kusjuures nii mõnigi väärisese rändas läbiotsija taskusse. Ka ei mainitud, et perekonnapead naistest-lastest hiljem eraldatakse. Mõnel pool aitasid sõdurid inimestel asju pakkida, teisal aga viidi inimesed ära kaks kätt taskus. Aega pakkimiseks anti kuni 2 tundi, mõnel pool vaid 20 minutit. Hiljem selgus, et tollane Tapa Täitevkomitee esimees Leonardo Valts oli koju tassinud kohvrite viisi küüditatute maha jäänud vara.
Tapal seisid küüditatute vagunid Soomusrongide haruteel Roti lageda metsas, kus naised-lapsed perekonnapeadest eraldati ja erinevatesse vagunitesse paigutati. Kõikide andmete järgi küüditati Tapalt sel ööl 108 inimest, sealhulgas ka Tapa linnapea Jaan Maidre perega, kes suri Sverdlovski laagris 1942. aastal. Veel oli küüditatute hulgas Tapa tuntud seltskonnategelasi ja ärimehi, kaupluseomanikke ja töösturid, näiteks Gustav Kleemeier, Ivan Ivanov, Tapa esimene linnapea Ernst Krimm perega, Richard Mihkels, Aleksander Miller, Viktor Puusepp, Eduard Reitkam, Karl Roode, Johannes Ruuse, Villem Schmidt, August Valsiner jpt.  Paljud neist surid vangilaagrites Sverdlovski oblastis, Novosibirskis ja Molotovski oblastis.
Üldse kokku jõuti küüditada 10 205 inimest kogu Eestist, kusjuures 112 inimest võeti kinni nimekirjaväliselt. Perekondadest eraldati 2819 meest, kes viidi arreteeritutena Sverdlovski oblasti surmalaagrisse, kus 606 neist hiljem maha lasti. 1194 neist surid nälga ja kurnatusse ning ainult 539 meest tulid hiljem invaliididena Eestisse tagasi. Küüditatute hulgast lasti maha ka 12 naist.
Otsest sõjategevust Tapa linnas II maailmasõja ajal ei toimunud. Siin-seal tuli ette arreteerimisi ja ülekuulamisi. Ülekuulamised toimusid Ambla mnt. 11 asunud hoone keldrites, kus olid ka arestikambrid. Ülekuulatavad olid ka arreteeritud meeste abikaasad, keda piinati tundide kaupa öösiti, kuni nad teadvuse kaotasid.
Kogu sõjaperioodi vältel pommitati Tapa linna kolmel korral. Esimest korda 7. märtsil 1944, teist korda 18. märtsil 1944  ja kolmandat korda 29.märtsil 1944. Neis pommirünnakuis hukkus palju linnaelanikke, täpsed andmed hukkunute kohta puuduvad.
Tapa linn on läbi aegade strateegiliselt üks Eestimaa tähtsamaid raudteesõlmpunkte olnud, asudes kahe idasuunalise raudteeharu keskpunktis. Lisaks oli siin ka sõjaväe lennuväli. Sel põhjusel tegid venelased oma hävitustööd Tapalgi suure põhjalikkusega. Juba mõned päevad enne pommitamist oli Saksa komandantuurist linnarahvale käsk antud peale tööpäeva lõppu kohe linnast lahkuda – olevat karta suuri venelaste lausrünnakuid. Inimesed käisidki linnalähedastes taludes ööbimas. Isegi 8 kilomeetri kaugusel käidi magamas.
Rünnaku algul jooksid paljud elanikud pommivarjenditesse, mis olid asutuste keldrites, kuid paljud panid jooksu metsa poole. Teel metsa aga üle lageda välja tabasid vaenlase lennukipommid ja nende killud jooksjaid ning sedasi hukkusid paljud süütud linnaelanikud. Kannatada said paljud hooned, millest põles maha 60 elumaja koos vallasvaraga. Suuremad tulekahjud ja hävitustööd viidi läbi kesklinnas, maha põlesid elumajad Apteegi, Kesk, Pikk, Kooli, Jaama, Põllu, ja Iisaki tänaval ning Ambla maanteel. Majade elanikud olid kodudest põgenenud ja nii jäid vähemalt elanikud ellu. Tapa muuseumis on säilitamisel mõned mürsukillud sellest pommitamisest ja plekktahvel Tapa Jakobi kiriku katuselt, mille läbistas suur mürsukild. Tapa kirikud pommitamise perioodil õnneks kannatada ei saanud, vaid Tapa Õigeusu kiriku fassaad oli tugevasti pommikildudest täksitud.

Seoses saksa vägede eduka pealetungiga oli punaarmee sunnitud taganema. Täites Stalini käsku jätta vaenlasele hävitatud maa, süüdati Tapa kesklinn hävituspataljoni ja kohalike nõukogude võimu toetajate poolt 3.08.1941 põlema. Sakslased vallutasid Tapa 4. augusti hommikul.
3. augustil 1941. toimus Tapa linna esimene mahapõletamine. Sellega sai hakkama grupp kommunistlikke noori, kui linnarahvas oli rinde lähenedes ja mobilisatsiooni kartuses maha jätnud oma kodud ning põgenenud linnalähedastesse metsadesse. Olgu öeldud, et peale 14. juuni küüditamist algas juba massiline metsa pagemine. Ja 3. augustil loopisid 4 komnoort tühjaks jäänud majade akendesse süütepudeleid, mistõttu hävisid tules kõik suured ilusad hooned. Väiksemad elumajad osaliselt siiski säilisid. Põhiliselt jõudsid süütepudelid hävitada Apteegi tänava majad, sest sõites ise hobuvankril ja sealt pealt pudeleid loopides ei jõutud enam Pika tänava majadele loopida, kuna sakslased olid juba linna sisenemas ja kardeti kinnivõtmist, nii nad põgenesidki hobuvankril. Üks loopijatest oli kommunistlik noor Ene Jaar, teised kolm olid Richard Ongur, Aare Are ja Joosep Talpas. Kuid kõik need põranda alla jäänud “komud” saadi kätte ja hirmus oli nende surm, kui neid okastraadiga ühte seoti ja siis linnaserval maha lasti.

Ajaleht „Eesti Sõna“ 4. august 1942. aastal kirjutab järgneva artikli:

SÕJAPÄEVAD TAPAL

Tuleroaks langes linnas üle 60 maja. Linna ümbruses varjas end metsades ja rabades üle 200 metsavenna.

Tapa linnale tõi vabanemise 4. august. Sel päeval aasta tagagi võidukad saksa väed puhastasid linna enamlastest ja linnas lehvisid saksa sõjalipud koos meie sini-must-valgega. Kuid ohvriteta ei saabunud vabanemine Tapalegi. Tapa raudtee-sõlme-liin kaotas hulk elanikke küüditamise, mobiliseerimise, arreteerimiste ja mõrvamiste läbi. Kogu südalinn hävis tules, põles maha üle 60 maja, neist paljud nägusad  ja moodsad uusehitused. Palju väiketööstusi langes tuleroaks, kõik suuremad ärid hävisid. Sünged varemed on praegu veel tunnistuseks kunagisest Tapa tuikavast eluseosest. Sündmused Tapal hakkasid hargnema kohe peale suursõja puhkemist. Linn võttis kiiresti sõjaaegse välimuse. Sõjaväevoorid, marssivad sõdurid. Elevus kõikjal. Parteimeeste peata korraldused, kilplaslik edasi-tagasi voorimine teedel ja raudteel. Kõigele sellele kaasus nõukogude korrale omane terror, arreteerimised. Nagu mujalgi. Et pääseda sellest „õnnistusest”, valgusid paljud linnast lähemasse metsa või maakolkasse varjule, eemale märatsevatest nõukogude võimumeestest. Suuremaks peitupagejate asukohaks kujunes tapalastele Ristsaare raba, kus võis olla ligemale 200 metsavenda peidus. Enamiku neist moodustasid Soomusrongi rügemendist põgenenud ajateenijad-sõdurid.

Kohaliku NKVD juhi kurikuulsa Buškar`i käsul pandi toime arreteerimisi ja mõrvamisi. Tegevust alustas raudtee liinikohus ja sõjatribunal. Karistusrongid liikusid vahet pidamata uusi ohvreid otsides. Üks dresiinijuhte teab jutustada GPU-meeste ja miilitsate omapärasest „töömeetodist”: Kord on need inimeste peale jahti pidavad mehed olnud terve päeva sõidus Tapa-Aegviidu liinil, et tabada metsavendi. Kuna aga haarang soovitud tulemusi pole andnud ega ühtki kahtlusealust kätte pole saadud, tehtud Aegviidus välkhaarang, mille tulemusena arreteeritud 7 ettejuhtuvat inimest, keda käsutatud dresiinile, sõidetud jaamast veidi maad edasi ja mõrvatud kõik ohvrid kuski raudtee ääres. Selle päeva töönorm oli täidetud. Rinde lähenemine tekitas Tapa võimumeeste keskel hirmu ja närvlemist.

Suuremate majade katustele seati õhuvaatluspostid. Tänavanurkadel tülitasid kodanikke liiklemisloa nurumisega sõdurpoisid, kuigi nad ise kirja ei tundnud. 1. juulil leidis aset omalaadne tulevahetus. Selle püssiragina kohta teavad tapalased järgmist pajatada. Kohalikel punajuhtidel ja hävituspataljonlastel olnud andmeid Ambla rajoonis olevate metsavendade kohta. Neid tahetud tabada ja kahjutuks teha. Tähelepanuta metsavendadele lähenemiseks riietatud salk punaväelasi tsiviilriietesse ning saadetud siis teise punasõdurite rühmaga Ambla suunas teele. Samal ajal aga saabunud Tallinnast 30—40 miilitsameest neile abiks. Ka need saadetud Ambla poole teele, kuid teist teed. Siis aga juhtunud see, mis venelaste seas ikka juhtuda võib: need eraldi väljasaadetud üksused sattunud teadmatuses omavahel „sõjaseisukorda” ja peagi arenenud korralik lahing. Venelased taandunud militsionääride eest Tapa-Lehtse raudteeni, seejuures kaotades Tapa komandandi abi ja rea punaväelasi, ka haavatuid olnud mõlemal pool. Hiljem, hommikul valgenedes, selgunud ränk eksitus: militsionäärid pidanud erariietuses punasõdureid metsavendadeks, viimased aga omakorda militsionääre saksa parašütistideks.

Tapagi punased olid agarad täitma Stalini hävitamiskäsku. Kõigepealt hakati ära viima Tapa raudteetöökodade sisseseadeid, masinaid ja tööriistu. Kartuses, et koos masinatega ka töölised evakueeritakse, kadus palju töölisi linnast, otsides varju metsades. Ohtlikuks muutus aga liiklemisega seotud raudteelaste elu: saksa lennumasinate õhurünnakud vene ešelonidele olid sagedased. Rinde lähenedes anti käsk sunnitud taandumisel raudtee rööpmestik lõhkuda. Tapagi äride laod pidid oma uksed avama ahnetele nõukogude meestele. Esimesed saksa kahurikuulid langesid linna 1. augustil, mil algas otsene võitlus linna pärast. Need esimesed vabaduse kuulutajad tekitasid venelaste keskel peakaotuse. Algas põgenemine. Järgmisel päeval aga teatas täitevkomitee esimees rahva julgustamiseks, et oht on punaväe poolt kõrvaldatud ning edaspidine rahu kindlustatud. Vaenlane olevat Eesti pinnalt tagasi aetud. Aga nagu kiuste lajatasid õige pea uued pommid linna. Ja veel ägedamini. Venelaste väevoorid pani see liikuma põhja suunas. Oli alanud taandumine. 2. augustil laaditi rongile viimaseid kokkuaetud varasid. Siis liigub kuuldus, et veetorn, depood ja sillad lastavat õhku. Viimane rong liigub pommirahe all Tapa jaamast välja, viies kaasa kõik veereva koosseisu. Tapa raudteejaam on korraga tühi. Tahetakse veel Narvapoolset raudteed lõhkuda, kuid see ebaõnnestub. Terveks jäävad imekombel ka raudteejaam, veetorn, depood, sillad. Kuid ööl vastu 3. augusti süüdatakse korraga rida maju kesklinnas. Linn põles leekides suitsusammaste taeva poole tõustes. Taevas lõkendas punases kumas. Kaugele oli see näha. Tuletõrje oli valmis astuma võitlusse tule vastu, kuid see osutus võimatuks. Kustutajaid tulistati. Järgmisel päeval ei teatud, kes linnas õieti peremees on, sest polnud enam näha punasõdureid, või siis mõni üksik eksiv sõdur piilus arglikult ringi. Linn oli nagu varjusurmas. Ei ühtki hinge liikumas. Päevasele vaikusele järgnes õhtupoolikul uus ägedam tulistamine. Tulikahjud kestsid edasi. Oodati pinevusega sündmuste arengut. Uue päeva koidikul saabusidki esimesed saksa sõdurid linna servale lõunast ja mõni tund hiljem oli kogu linn vallutatud. Rõõmust säravate silmadega valgusid inimesed välja varjenditest ja pelgupaikadest. Likvideeriti viimsed tulekeeled. Kiiresti asuti linnas korraldama elu. Tapa metsavennad valgusid nüüd tagasi linna, kus asuti ametlikult kohaliku omakaitse loomisele.

Saksa okupatsioon Tapal.

Esimesed Saksa väed ületasid Eesti lõunapiiri 5. juulil 1941. aastal ning viimasena lahkusid Saksa väed Ruhnu saarelt 15. detsembril 1944. aastal.
4. augustil 1941. aastal sisenesid sakslased Tapa linna. Tapal võtsid elanikud sakslasi vastu kui päästjaid, neile pakuti kodudes süüa ja juua ja neisse suhtuti kui sõpradesse. Sakslased võtsid üle kõik linna olulised asutused. Saksa okupatsiooniaegne Tapa linnapea oli  aastail 1941-1942 Arno Niitme.  Seoses A. Niitme määramisega Tapa Gümnaasiumi direktoriks, andis ta 1942. aastal alguses linnavalitsuse juhtimise üle endisele Soomusrongirügemendi ohvitserile kapten Jaan Adelile. Viimaseks saksa okupatsiooni aegseks linnapeaks 1943-1944 Tapal sai Valter Perem.

Saksa okupatsiooni aega Tapal iseloomustab vast kõige enam siin asunud saksa vangilaager. Vangilaager asus endise Tapa Eksporttapamaja territooriumil. Sinna oli juurde ehitatud terved read barakke.
Saksa okupatsiooni ajal kandis vangilaager kokku 4 erinevat nimetust:
Dulag 110 Tapa 04.1943 – 12.1943
Dulag 375* N Tapa 10.1943 – 04.1944
Stalag XXI B Tapa 10.1941 – 04.1942
Stalag 381 Tapa 04.1942 – 05.1943
Kohalikud vanemad elanikud mäletavad, et vangilaager oli ümbritsetud kõrge traataiaga. Käidi traataia tagant vaatamas näidishukkamisi. Vene vangid, kes olid üritanud põgeneda ja kes kätte saadi, need hukati kogu laagrielanike silme all, et kellelgi ei tekiks tahtmist põgeneda. Vangilaagris hukkunud või hukatud vangid maeti Tapa linnakalmistu parempoolsesse tagumisse otsa kaevatud suurtesse kraavidesse kihiti. Ja hukkunuid oli palju. 1956. aastal avati seal kohas mälestusmärk. Vaatamata sellele, et ühishauda maetute täpset arvu pole olnud võimalik kindlaks määrata, kinnitati ausambale mälestustahvel kirjaga: „Siin asus fašistliku okupatsiooni aastail 1941-1944 surmalaager, kus hukkus ligi 10 000 nõukogude sõjavangi.“ Kirjad olid nii eesti kui ka vene keelsed. Aastal 2008 augustis eemaldati emaileeritud plaadid ning alt ilmus välja esialgne kivisse raiutud originaaltekst: „Igavene au kangelastele, kes on langenud lahinguis meie kodumaa vabaduse ja sõltumatuse eest 1941-1945.“ Arvatakse, et hukkunuid võis olla ehk 1000 ringis, sest matmiseks kasutatud maa-ala ei võimaldaks suuremat hulka hukkunuid matta.
Igapäevaselt viidi vangid laagrist linna töödele, kes raudtee ehitusele, kes linnas varemete koristamisele. Vangide tee läks läbi majadevaheliste väikeste jalgradade, kus asusid ka kohalike elanike juurviljaaiad. Kohalikud elanikud nägid iga päev vange linna liikumas ja neil oli kõhetuid ja kurnatud vange nähes neist kahju. Memmekesed hakkasid tee äärde kapsa peenrasse toidupalukesi panema, et vangid saaksid neid süüa. Vaatamata sellele, et vange viidi konvoi saatel, märkasid vangid peagi oma toidulisa ja nii kadusid ka kapsalehed.
Teise maailmasõja järgselt peeti kogu Nõukogude okupatsiooni ajal Tapa linnas 9. mail paraadi ja miitinguid. Viidi lilli ühishaudadele ja peeti sõnavõtte.

Teise Maailmasõja lõpulahingute kohta kirjutab Wikipeedia:

„Sõjategevus Eestis 1944. aastal hõlmab Saksamaa ja Nõukogude Liidu vägede ning Eesti iseseisvuslaste vahelisi lahinguid Eestis 1944. aastal. Sõjategevus 1944. aasta sügisel oli osa Nõukogude vägede pealetungioperatsioonist Baltimaades. 1944. aasta 17.–26. septembril viisid Punaarmee 2. löögiarmee ja 8. armee ellu Tallinna pealetungioperatsiooni. 2. löögiarmee tungis Emajõe joonelt Tapa-Rakvere suunas ja 8. armee tungis peale Narva suunas. Eesmärk oli Kirde-Eestis paiknevatel Saksa väeüksustel taganemistee ära lõigata ning 2. ja 8. armee koostöös hävitada Kirde-Eestis paiknevad Saksa üksused.“
Sellel ajavahemikul, täpsemalt 21. septembril 1944. aastal jõudsid punaarmeelased Tapale.
Nende hulgas ka polkovnik Sergei Greskov (08.10.1906 – 05.03.1978), kes on pannud kirja oma mälestuse Tapale jõudmisest. Sellest kirjutas ajaleht „Punane Täht“ 21.septembril 1974.aastal, kui sündmustest oli möödunud 30 aastat:

Asunud Tartust põhja pool pealetungile, murdsid Leningradi rinde väed vastase tugeva kaitse ja liikusid kiiresti edasi põhja. Taganejatele astuti sõna otseses mõttes kandadele. Läksin koos maavägede diviisi staabi ohvitseride ja kahe raadiojaamaga esimestes kolonnides. Jõgeva lähistel ööbides sain ööl vastu 21. septembrit 13 VA juhatajalt šifreeritud raadiogrammi:“….. Viivitamatult minna Tapale, võtta ühendus kindralleitnant Hasini tankigrupiga ja organiseerida koostöö Tallinna vabastamiseks. Staap asub Tapa loodeosas.“
Ajasingi oma mehed jalule ja suundusin pealetungivatest kolonnidest möödudes Tapa poole. Raadiojaam RAF staabiohvitseri ja sidemeestega jäi kuhugi teele, ise sõitsin „Willisel“ autojuhi, šifreerimisosakonna ohvitseri ja saatjaga ette. Päikesetõusul sõitsime kagu poolt Tapa linna sisse.
Kui jõuad vabastatud linna, kohtad tavaliselt esimesena liikluse reguleerijat ja teeviitu. Siin võttis meid vastu vaikus. Kuskil ei olnud ainsatki hingelist. Linnake paistis olevat täiesti välja surnud. Ei olnud näha isegi purustusi ja tulekahjusid. Tankikoondise staapi otsides suundusime linna loodeserva. Raudteejaama juures nägime rööbastel leegitsevaid ešelone ja tulepesi raudteeäärsetel aladel. Nagu hiljem selgus, oli siin „töötanud“ meie lennuvägi.
Jõudsime linna loodepiirini. Kõik oli vaikne. Ümberringi mitte ühtegi elavat hinge. Kus on siis staap? Mida edasi teha? Selge et oli juhtunud mingi arusaamatus. Tulemusteta otsingute järele siirdusime Tallinnasse viivale teele. Varsti nägime tankiroomikute jälgi. Tähendab, me hilinesime, hasinlased on juba edasi läinud. Sõitnud veel natuke maad, pöördusime tagasi. Ei saanud ju olla, et meie omadest keegi linna ei jäänud.
Jõudnud jälle kesklinna, tahtsime pärast väikest arupidamist jätkata sõitu mööda tankijälgi. Saime just linnast välja, kui järsku nägime: meile tuleb vastu kaks sakslast. Tõmbasin kabuurist püstoli, käskisin saatjal automaadiga valmis olla ja autojuhil pidurdada neist viie meetri kaugusel. Kohe, kui autojuht pidurile vajutas, hüppasin masinast välja ja kamandasin:“Hände hoch!“. Saksalased ei osanud niisugust üllatust oodatagi ega tõstnud kohe käsi. Käsklust tuli korrata. Kõigepealt võtsime neilt relvad (ohvitserilt püstoli ja saatjalt automaadi ja pussi), seejärel dokumendid. Aga kuhu panna vangid? Ei saanud ju neid endaga kaasa vedada, masinas polnud niipalju ruumi. Sidusime sakslastel käed kinni ja saatsime nad linna. Mööda roomikujälgi edasi sõites nägime tee vasakul serval 12-mehelist salka. Kõik olid kaitsevärvi riietuses, kuid pagunite, peakatete ja relvadeta. Peatasime masina ja ma astusin, püstol käes, meestele lähemale:
„Kes te olete?“
Üks meestest vastas: „Oleme teise löögiarmee võitlejad…“
„Vlassovlased?“ küsisin uuesti.
„Ei,“ kostis seesama hääl, „teise löögiarmee võitlejad.“
Pistsin püstoli kabuuri ja hakkasime juttu ajama.
„Mis te siin teete?“
„Oleme sõjavangid ja ootame omasid.“
„Kas meie omad ei ole siis siit läbi läinud?“
„Ei.“
„Aga kus on sakslased?“
„Jooksid kõik laiali, kes kuhu. Öösel oli kõva pommitamine, eriti hommikul, ja Tapal on juba meie omad sees.“
„Palju teid siin on?“
„Palju. Nad on seal, laagris,“ näitasid endised sõjavangid metsa ja hoonete poole.
„Kes on teil vanem?“
„Mina,“ vastas üks, „ma olen kapten.“
„Tead, mis, kapten,“ ütlesin mina, „meie omad on tulemas. Minge laagrisse tagasi ja relvastuge, millega saate…“
„Miks kes millega saab? Relvalao juures seisavad valves meie omad…,“ katkestas mind kapten.
„Seda parem, relvastuge ja hakake sakslasi püüdma. Just praegu võtsime kahelt relvad ära. Võtke automaat ja saatke kaks meest sakslasi ära viima. Linna keskel on trellidega kauplus, sinna pangegi nad kinni.“
Nagu hiljem selgus, täitsid endised sõjavangid minu käsu üsnagi edukalt. Vangi võeti 150 vaenlast ning vallutati hobuvoor miini- ja kuulipildujate ning laskemoonaga.
Jõudmata omasid ära oodata, otsustasin päeval umbes kella ühe ajal neile vastu minna. Sõitnud linnast läbi, nägime ligi 200 m enne käänakut, kuidas nurga tagant sööstsid välja tankid ja nendel dessant. Esimese masina pihta avati varitsusest kuulipildujatuli. Teine sõitis üle aia ja põrutas otse vaenlase tulepesasse. Kujunes ettenägematu „kork“. Kui ma tankikolonnile lähemale sõitsin, nägin paari masina taga oma raadiojaama RAF ja sidegruppi 13 VA. Kõik imestasid, kuidas ma ometi Tapale pääsesin. Pidas ju Hasini tankigrupp poolteisetunnise lahingu Tapa lähistel.
Nagu praegu mäletan, oli päev päikesepaisteline ja soe. Mulle on see üks meeldejäävamaid terves Suures Isamaasõjas, kuid oleks võinud jääda ka viimaseks. Ainult 200 meetrit või pool minutit jäi puudu, et sattuda vaenlase varitsusele. Hea, et tankid minust ette jõudsid.

Tapa „vabastamise“ 30-aastapäeva puhul septembris 1974 toimus ka mitmeid üritusi, mida kajastas jällegi tollane ajaleht „Punane Täht“, kus on kirjas järgnev:

Tapa pidurüüs.

Tapa linna fašistlikust okupatsioonist vabastamise 30.aastapäeva pidustused algasid juba 17. ja 18. septembril. Peeti meeles nii endisi kui ka tänaseid noori sõjamehi. 18. septembril avati Tapa II Keskkoolis lahingukuulsuse tuba, II keskkooli õpilased ja Suure Isamaasõja veteranid asetasid vennashauale lillevaniku. Endised sõjamehed sm-d Eisler, Iljin, Gusjanova, Pekri, Toim, Žigaljova jt. esinesid koolides ja ettevõtetes.
19. septembril saabus meile külla pidustuste aukülaline, erupolkovnik Sergei Greskov Riiast, endise Novgorodi 281. Punalipulise diviisi lennuväekomandör. Ta on osa võtnud ENSV kõigist vabastamislahinguist Narvast Saaremaani. Tema silmapaistvaid lahingulisi teeneid märgiti sageli NSV Liidu kõrgema ülemväejuhataja marssal J. Stalini käskkirjades, milles talle avaldati tänu 26. juulil 1944 Narva; 22. septembril 1944 Tallinna; 23. septembril 1944 Pärnu ja 24. novembril 1944 Saaremaa ja Kuramaa vabastamisel ülesnäidatud vapruse eest. Erupolkovnik S. Greskov oli ka esimene sõjamees-vabastaja Tapal. Tema esinemine võeti koolides ja ettevõtetes vastu erilise soojusega. 20.septembril oli Suures Isamaasõjas langenute vennashaudade juures Tapa I Keskkooli pioneeride pidulik vastuvõtt. Sm. Greskov ja tapalane Alma Gurjanova, endine partisan, võeti vastu Tapa I Keskkooli aupioneeriks.
Piduehtes oli linn 21. septembril. Sellel päeval 30 aastat tagasi vabastati meie kodulinn. Juba varajastest hommikutundidest oli vennashaudade ja endiste sõjavangide haudade juures pioneeride auvalve. Kell 17 kogunesid nii täiskasvanud kui ka õpilased vennashaudade juurde, kuhu asetati pärgi ja lilli. Kell 18 peeti Keskväljakul Tapa töötajate miiting. Avasõnad ütles Tapa Linna TSN Täitevkomitee esimees Maimu Kozlova.
Tervitussõnu laususid erupolkovnik Greskov, erumajor Pekri jt. Miitingule järgnes rahvapidu suveaias.
Õhtul kogunesid endised sõjamehed raudteelaste klubisse. Sõnalis-muusikaline montaaž meenutas meile raskeid sõjaaegu ja tänast päeva, elu edasiminekut nende aastate jooksul.
M. Kool

Mõned artiklid tolleaegsest ajakirjandusest:

Virumaa Teataja, 18. september 1940.
Tänavad ja väljakud ristiti ümber. Et jäädvustada klassisõja ja valge terrori ohvrite mälestust Tapal ja kaotada töörahvavaenuliste tegelaste jäljed avalikkusest, on linnavalitsuse poolt otsustatud ümber ristida rida linnatänavaid ja avalikke väljakuid. Nii on turuplatsi juures asuv suurem väljak, mida eelmiste linnavalitsuste ajal kasutati heinamaaks, ristitud “Punaseks väljakuks”. Ühtlasi tahetakse see senini heinamaana korraldamata seisnud plats kaunistada lillemuruga, ilupuude ja põõsastega ning platsi keskele püstitada suur monument valge terrori ohvrite mälestamiseks. Tänavatest on senine Esplanaadi tänav ümber nimetatud 21. Juuni tänavaks, Kiviloo tänav Viktor Kingissepa tänavaks, kapten Irve tänav Kärdi tänavaks, Jaan Poska tänav A. Lillaka tänavaks ja Jüri Vilmsi plats “Kaevu muruks”.

Järva Teataja, 31. jaanuar 1942.
Kilde bolševismiaegsest Tapast.
Tapa linn on üks neist meie väikelinnadest, mis käimasolevas sõjas pidi sõjaohvriks tooma oma peatänava ning selle ümbruse, ligi 70 elutsetava hoonega, mis moodustas Tapa elusoone, kuna mahapõlenud osas asusid postkontor, apteek, trükikoda ja peaaegu kõik Tapa suuremad ärid ning ettevõtted. Olgugi, et see kaotus ei järgnenud mitte lahingtegevuse otsesel tagajärjel, vaid põgenevate bolševike süütamiskire ohvrina, andis see Tapa elu-olule siiski raskelt parandatavaid haavu. Sellele vaatamata on aga tapalased esimestest löökidest juba toibunud ja mitmel pool ahervartes keeb korrastus- ning ülesehitustöö. Mahapõlenud rajoonis täielikuks ülesehituseks pole veel kellelegi luba antud, kuna on kavatsus selles linnaosas linnaplaani muuta- uude projekteeritavasse ossa oleks siis ettenähtud uus linnasüda, mis vastaks kõigile ajakohastele nõuetele.

Järva Teataja, 10. veebruar 1942.
Kilde bolševismiaegsest Tapast.
Otsene lahingtegevus Tapa pärast algas 1. augustil 1941.aastal, kui umbes kella 16.00 paiku langesid esimesed sakslaste suurtükimürsud Tapa linna. See tuli nii ootamata ja venelased kaotasid esialgu enesevalitsemise täielikult. Joosti siia-sinna, ei teatud isegi kuhu, ja sarnases paanikas algas põgenemine. Järgmise päeva hommikul aga teatas kohaliku täitevkomitee esimees rahva rahustamiseks, et eelmise päeva vahejuhtum olevat võimsa punaarmee poolt täiesti likvideeritud. Laskjaks olnud üksik saksa tank, mis Eesti tagalat terroriseerib. Edasi ütles ta veel, et sakslane olla Eestist ja koguni Riiast välja löödud ja igaüks võib rahulikult oma töö juurde asuda. Vaevalt oli möödunud mõni tund, kui päeval kella 13.00 paiku algas uus pommide sadu tihedam ja tabavam. Nagu lõputa lohe veeres venelaste tanke, traktoreid ja muid sõidukeid Ambla poolt suundudes põhja ranniku suunas. Seda sõitu ei suutnud seisma panna võimas punaarmee ise, ega ka samal hommikul Nõmmküla rajooni välja saadetud naised lapsed oma kraavikaevamisega. Saksa sõjavanker tuli ikka kindlamalt ja kindlamalt lähemale. 2. augusti hommikul tassiti kohapealsete kommunistide poolt kokku viimased kättejuhtuvad esemed, mis kohe määrati äraviimisele ja laaditi rongidele. Lõuna paiku saksa suurtükitule all hakatakse vene sõdurite poolt jaama lähedal seisvast vagunist välja tassima mingisuguseid valgeid kotte. Peagi levib jutt, et varsti lastakse õhku raudtee 6 kordne veetorn, depood, jaam ning sillad. Kuid õhtu eel saavad venelased uue käsu ja kiirelt tassitakse see kahtlane kraam vagunisse tagasi ja see vagun haagitakse viimasesse Tapalt väljuvasse kaubarongi. Tapa jaam, kus seni alati seisid sajad vagunid, on viimseni vagunitest tühi, isegi küttelao teedelt tuuakse täiesti kõlbmatud vagunid ja haagitakse rongi ja saadetakse minema. Pommisaju all rongid vuravad kõik Tallinna suunas. Narva-poolse raudtee lõhkumiseks on antud käsk, mida ei saa läbi viia, kuna Tapa depoo meister on teinud lõhkumismasinale mõningad rikked, mille tõttu see kohe puruneb käsu täitmisele asudes, üles tõmbamata meetritki teeosa. Õhtu saabudes muutub suurtükiväe tegevus mõlemal poolel eriti hoogsaks, kuid hoolimata venelaste visadusest, tuleb neil valida ainult üht- taanduda. Olgugi, et Tapa pommitamise tagajärjel palju ei kannatanud, sai see linn kannatada asiaatide süütamiskire tõttu, mille läbiviijaiks olid viimased kohapealt lahkuvad hävituspataljoni liikmed ja kohalikud kommunistid koos komnoortega . . . Tapa põlemine algab ööl vastu 3. augustit ja lõpeb alles 4. augustil sakslaste linna saabumisel. Esimesena süttib Kesk tänaval asuv esmaabipunkt. Sinna olid imelikul kombel venelased taandudes unustanud 3 haavatud saksa sõjaväelast. Kuid samariitlased täidavad oma kohustusi viimse silmapilguni ja kaaskodanike abiga toimetatakse need haavatud kindlasse varjupaika, ja sakslaste sissetulekul antakse nad üle saksa sanitaridele. Üheaegselt süttivad mitmed majad ja varsti teeb punane kukk oma töö kõikjal. Tuletõrje tahab välja astuda, et täita talle antud tõotust „Jumala auks ja ligemise kaitseks”, kuid töötajad pole veel lahkunud ja vähemagi katse puhul kustutada tuld, avatakse tuletõrjujaile püssituli. Nagu tuletõrjujad ise räägivad, olnud kommunistliku korra ajal määratud inspektor esimesi, kes kõndinud ringi „tutiga” müts peas ja jaapani vintofka-loks seljas, ning ähvardanud igaüht, kes julgeb minna abiks ligimesele. Kõrgele kumasid leegid, kaugele paistis tuli. Ümbruskonnas olevad metsavennad aga teadsid, et vabastajad on jõudmas kodulinna.
3. august möödus Tapal päevana, kus ei teatud veel õieti, kes on olukorra peremees kohapeal. Alles terasel vaatlemisel nägi otsiv silm veel punasõdureid ringi luusimas ja kohkunult mindi tagasi varjupaikadesse, sest kardeti nende kätte sattumist. Linn oli nagu välja surnud, andmata enesest elumärki. Õhtupoole algas uuesti laskmine ja teadmatuses oodati järgmise öö saabumist. Eelmise öö põlemine jätkus, võitlus muutus üha visamaks, kuid hommikukoidul, kella 4—5 paiku, oli linna lõunaserv sakslaste käes. Kella 7-meks hommikul olid vabastajad terve linna puhastanud venelastest ning linnakodanikud tulid rõõmust särades välja oma peidupaikadest ja pea nähti lehvivat sini-must-valget lippu. Oli möödunud aastapikkune halb uni ja võidi märgata inimestes tagasi tulevat ilmet ja kogu olemust, mida võib tuua vabadus.
Esmajärjekorras asuti kahjude kindlakstegemisele. Ja loota polnud midagi head: südalinn seisis suitsevas ahervares, ühes sellega oli kadunud ka sealne kunagine vilgas elu. Imelikul kombel pääses aga Tapa raudteesõlm sõjast nimetamisväärsete kahjudeta, kui mitte juurde arvata nelja raudtee elumaja. Terveks jäid jaam, veetorn, depood, sillad, isegi raudtee, ilma et oleks sealt juppigi roobast üles kistud või ära lõhutud. Ainult veerev koosseis oli Tapa jaamast täielikult peale paari vana veduri ära viidud.
Kuid esimesest vabastamistunnist peale algas kohe uus elu. Alustati sõjahaavade parandamist ja sõjajälgede kõrvaldamist, ning peagi kees kõikjal uus ülesehitav töö ja ahervarte koristamine. Igaüks teadis nüüd, et ta on vaba rõhuvast juudiikkest ja et tal on õigus määrata ise oma tulevikku vastavalt meie rahva huvidele uues loovas ja ülesehitavas ühiskonnas.

Eesti Sõna 25.04.1942 – 1941. aasta 3. augusti hävitamine Tapa linnas:

Kommunistid hävitasid enne sakslaste tulekut 63 elumaja. Peavarjuta jäi 93 perekonda 300 inimesega. Jaama tänav oli täiesti maha põlenud. Põlenud on Apteegi ja Roheline tänav ning suur osa Pikast tänavast. Kirikute vaheline majade kogum on ära põlenud. Apteegihoone on varemetes. Tuli on neelanud ka postijaama ja Lehtse valla kantselei, mis asus linnas. Tuli haaras vangimaja ja Langebergi võõrastemaja, 2 vorstitööstust ja ainukese kohaliku trükikoja. Pangahoonesse põles sisse 90 000 rubla sularaha. Maha põles Eduard Tuulisvormi pagariäri Jaama tänaval. Enne linnast lahkumist olid kommunistid tühjaks vedanud needki ärid, mis veel olid põlemisest kuidagi pääsenud. Sel ajal oli Tapa linnapea Jaan Adel, abi Voldemar Tiits.

Virumaa Teataja, 23. aprill 1942.
Kaotatakse sõjajälgi.
Neil päevil algasid Tapal linnavalitsuse korraldusel sõjapäevil tule läbi hävinud hoonete rusude koristamine ja püsti jäänud müüride lammutamine. Seni seisid peagu kõik majade rusud nagu need jäid möödunud suvel sõjast. Korraldustööd kestavad pikemat aega, kuna Tapal hävis üle 65 elumaja ühes kõrvalhoonetega. Tapal avab endine ärimees Eduard Seidelberg jälle kaupluse. Kommunistide ajal oli tema hulgi- ja jaemüügi äri üks esimesi, mida natsionaliseeriti. Nii hakkab linnas jälle eraäride võrk kasvama, mille järgi on suurt vajadust tuntud tarbijate poolt. Tule läbi hävis Tapal sõjapäevil üldse 13 mitmesugust kauplust. Algas söögikartulite vastu võtmine. Tapal on alanud söögikartulite vastuvõtmine neilt ümbruskonna põllupidajailt, kes möödunud sügisel ei jõudnud oma normikartuleid ära anda varase talve tuleku tõttu või mõnel muul põhjusel. Vastuvõtt, mida toimetab firma Rumberg, Tuuberg’i kohalik esitaja Tapa ühiskaupluse juures. Kokkutoodavad kartulid lähevad esmajoones linnaelanike ja sööklate varustamiseks.

Virumaa Teataja, 30. aprill 1942.
Tapal silutakse sõjajälgi.
Juhuslikule sissesõitjale paistab, et Tapal on elu nagu tardunud mingisse liikumatusse vormi. See on vaid väliselt nii, sest praegu pole ehitustöid alatud mis silma paistaksid. Seda hoogsamalt kohendavad tapalased endid nii öelda sisemiselt — tehakse kortereis remonte, uuendatakse ja tellitakse uusi mööbleid. Tislerid kohapeal ei jõua kõiki tellimisi täita, niivõrd rohkesti on uue mööbli soetajaid. Samuti on rohkesti tööd ka maalreil – kuna korterite remonte tehakse elavalt. Siin annab end tunda vastavate materjalide puudus. Tapeete on siiani linnale määratud kontingendist jätkunud vähesel määral, kuid teised maalreile vajalikud materjalid puuduvad pea täiesti, eriti värnits. Algav kevad toob endaga kaasa ka Tapa välise kohendamise, kuna eeldusi ja tahet selleks on. Nii alatakse ilmade soojemaks muutudes linna iluplatsidel ja haljasaladel korraldus- ja istutamistöödega. Ka põlenud linnaosa krundiomanikud tahavad kõik olemasolevad peenramaad korrastada ja juurvilja ja lilli täis külida, et vähegi pehmendada masendavat vaadet, mida praegu silmale pakuvad põlenud ahervared.

Virumaa Teataja, 11. august 1942.
Tapa vabanemine kahurimürinas. Hävituspataljon tahtis taganemisel põletada kogu linna.
Vabadus lunastati 14 ohvriga.
Juuli lõpp. Päevad täis põuaudu ja suitsu. Rinne kõmiseb kusagil Nõmmküla ja Paide pool. Keegi ei tea kindlalt kui kaugel, kuid punategelaste närveldav olek ja teistest kohtadest kokku tulevad kommunistide perekonnad lasevad oletada peatse otsustava pöörde saabumist. Võetakse inimestelt jalgrattaid. Otsitakse punaste haiglale karke (5000 tk.). Mobiliseeritavad lähevad Tapa mõisa kokku. Osa neist saab vabaks, teised viiakse öösel rongile. Linnas liiguvad tihedad punaväe patrullid, kõik väljaviivad teed on tugeva valve all. Punateglased Valts ja juut Kaljas räägivad rinde tagasi löömisest. Kleebitakse arvutul hulgal saksavastaseid plakateid. Üks plakat, mis kõlab: „Tapa madu !” teeb inimestele nalja, sest küsitakse üksteiselt, kes on Tapa madu. Varem linnas olnud sajad miilitsad on kusagile lahkunud Linna külastab saksa lennuk, visates pomme osa linna, teise osa Männikumäele otse lõunat pidavate punaste keskele. Need pagevad sealt metsa. Nii saabuvad augusti esimesed päevad. Räägitakse jaama ja sildade mineerimisest. Teatakse, et palju metsavendi on siirdunud Ohepalu ja Koigi metsadesse. Täitevkomitee ehitab ja laseb linna kaeva- ta varjendeid. Tuleb käsk naistele, kes kodus viibivad ja asutuste teenistujaile minna kaevikuid kaevama Nõmmküla kanti. Saksa kahur ajab punaarmeele hirmu nahka. Siis korraga ühel päeval raksatavad linnas kahurimürsud. See on kõigile nii ootamatu, kuna rinne pidanuks olema hoopis kaugemal. Saksa kahur kärgib aga nüüd ähvardavalt otse linna külje all. Osa mürske lõhkeb südalinnas Pikal tänaval. See ootamatus lööb “võitmatule armeele” linnas ja linna ümbruses Tapa mõisa pool asuvatele osadele sarnase kiiruse sisse kui suudavad võtta masinad ja hobused. Nii voorib igasugust sõjakolu tundide viisi Rakvere poole. Puna tegelased räägivad peale keldritest väljumist, et saksa rasketank sõitnud läbi rinde ja see tehtud punaväe poolt kahjutuks! Leidub vähe sarnase jutu uskujaid, kuna järgmisel päeval hakkavad mitmed kahurid rääkima teist “sõjajuttu”. Venelastel linnas kahureid ei ole, need on üles pandud Ohepalu mägedele ja Imastu mõisast merepoole viiva tee äärde. Saksa kahuritule all saadab täitevkomitee esimees Valts oma omaksed ja viimased väljast tulnud kommunistide perekonnad Tallinna poole teele. Kogu aeg kestev saksa tuli püsib tunde linnal, suuremat kahju tegemata. Havituspataljon süütab linna. Siis saabub aga saatuslik öö, mil kohalik hävituspataljon linna süütab mitmest kohast. Seda tehakse kahuritule ajal, et jätta muljet, nagu süttiks linn kahurimürskudest. Linna süütamine leiab aset kella 11 ja 12 vahel öösel. Vahepeal tuli vaibub, kuid süüdatakse uuesti Apteegi ja Rohelise tänava kandist. Inimesed põgenevad põlevast linnast kogu öö ja järgmisel päeval ümbruskonna metsadesse. Metsades astutakse kontakti metsavendadega ja viiakse neile teateid linnas asetleidvatest sündmustest. Sel päeval püsib kahe leeri suurtüki tule duell. On palav suvipäev. Tapa mattub ikka tihedasse suitsupilve. Tapalt Saare metsa kaudu põgenevad üksikud venelaste grupid ja mõned kohalikud punategelased võetakse metsavendade poolt kinni ja hävitatakse. Saksa tugev rünnakhoog paiskab rinde kaheks osaks, üks osa rinnet surutakse Aegviidu ja Tallinna poole, teine Rakvere ja Narva poole. Ägedad lahingud käivad Tapa pärast Saksi-Aruküla joonel, millisest suunast võidukad Saksa väed aimavad löögi Kadrina peale. 3. augustil on Tapa suurematest vene üksustest puhas, miilitsad on eelmisel ööl pagenud Tallinna ja Rakvere poole. Täitevkomitee esimehe abi Kalk on öösi teinud komitee majas paberite kokkukraapimist ja need hobusel ära viinud Tallinna suunas. Sama päeva õhtul käivad mõned Saksa mootorratturid linnas, sellest laguneb teade kaevikust kaevikusse, kus inimesed on kokkusurutud olnud mitu päeva. Kõiki täidab vabanemise tunne, olgugi, et ümber linna käib võitlustegevus. Nüüd pommitab linna vene kahurvägi, mis on asunud Ohepalu, Vohnja ja Kolu mägedele. Õhtul saadetakse metsavendadele sõna, et sakslased on juba linnas, kuid sõna viija ei saa kokku metsavendadega. Ööl vastu 4. augusti kella 4 paiku hommikul saabuvad esimesed Saksa üksused linna ja kammivad selle kommunistide jäänustest puhtaks. 4. augustiga algas linnas nagu uus aasta – sooviti üksteisele õnne pääsemise puhul. Linn võttis ka inimeste riietuselt pühapäevase ilme. Metsavennad liikusid suurtes habemetes juba omakaitse meestena. Inimesed olid elavas keskustelus linna päästnud saksa sõjaväelastega; vaadati nende võitlusmasinaid ja relvi. Nagu omad vennad ja pojad olid need vabastajad, võrreldes süngete asiaatidega, kes seni olid linnas võimutsenud. Nii saabus Tapale kauaoodatud vabadus.

Virumaa Teataja, 2 .november 1943.
Tapa raehärrade esimene töökoosolek. Kohal olid kõik 8 raehärrat ja linna ettevõtete osakondade juhatajad. Töökoosoleku avas selgitava sõnavõtuga linnapea Valter Perem. Linnapea sõnavõtust selgus, et Tapa linnavalitsus asus tööle 5.augustil 1941.aastal raskete majanduslike tingimuste juures. Linn oli sõjatules palju kannatanud, bolševikud viisid kõik raha linnakassast, mistõttu tuli linnavalitsusel tööle asuda rahata. Linnal on järgmised ettevõtted: kütteladu, veovoor, jahuveski ja lihajärelvalveasutis, millised on kõik tugeval majanduslikul alusel. Külalisena viibis raehärrade koosolekul Tapa endine ja praegune Petseri linnapea Jaan Adel.

1943. Tapal on üle 10 äri, töötab mitu leivatööstust, lauavabrik, 5 juuksurit, 5 rätsepat jne. Kõigile koduta jäänud inimestele on muretsetud kodu.

1943.  1941. aasta augustis põletati Tapa linnas 63 elumaja ja 94 kõrvalhoonet, kahju üle 2 miljoni krooni. Tapalt küüditati 67 inimest, vangistati 41 inimest.

Järva Teataja, 1. aprill 1944.
Terrorirünnakud Tapale.
Elanike vastupanujõud ei murdu vaenlase metsikus hävituskires.
Tapa linn on olnud viimastel aegadel mitmel korral bolševike metsiku hävitamiskire eesmärgiks. Hoolimata sellest, et Tapa elanikkond kuulub kaugelt valdavas enamuses töölisklassi, kelle kaitsjaina reklaamivad endid bolševikud, on mitmel ööl ilmunud linna kohale enamlaste kümned mõrvalennukid ja katnud laiaulatuslikes rünnakutes linna arvukate lõhke- ja süütepommidega. Tänu ametivõimude energilisele tegutsemisele ja tänuväärsele ettenägelikkusele, mille tõttu on Tapa evakueerimine teostunud juba aegsasti, ei ole rünnakud saavutanud oma otsest eesmärki ega suutnud tappa olulisel hulgal elanikke. Küll on aga muudetud suur hulk Tapa maju rusuhunnikuiks ja muudetud samuti hulk maju elamiskõlbmatuks. Tapa rusude vahel selgub kõige kujukamalt bolševismi õnnistus, mida ta tõotab Euroopa ,”töötavale rahvale”. Nagu teised hävitatud linnad, nõnda kerkib ka Tapa kord jälle senisest kaunimana, moodsamana ja suuremana. Võtku kõik, ka vaenlane seda teatavaks.

“Edasi Kommunismile” 21. juuli 1969
Nii kehtestati nõukogude võim Tapal.
(Vana kommunisti Hans Harjakse mälestusi)

1940. aasta suve revolutsioonilised sündmused Tapal on mul hästi meeles, kuna võtsin nõukogude korra kehtestamisest siin isiklikult osa. Kodanliku korra jäänuste lõplik likvideerimine ja nõukogude võimu täielik maksmapanek toimus siin augustikuus. Ühel õhtul kutsuti meid, aktiviste, kokku majja, kus praegu asub rajooni täitevkomitee. Seal informeerisid meid Paidest siiasõitnud juhtivad seltsimehed eelseisvatest sündmustest ja meie ülesannetest. Kästi järgmisel päeval samasse uuesti kokku tulla. Ilmusime vastavalt korraldusele. Pärast paaritunnist ootamist ilmusid sm. Leesmet Paidest ja teised. Meid jaotati gruppidesse ning saadeti valitsusasutusi ja suuremaid ettevõtteid üle võtma.
Grupp, kuhu mina kuulusin, sai ülesandeks võtta oma kätte politseiasutused. Leonardo Valtsi juhtimisel tegutsev grupp läks üle võtma linnavalitsust. Vastavalt vabariigi, nüüd juba nõukogude vabariigi valitsuse korraldusele olid Tapale kokku tulnud kõik jaoskondade politseinikud koos varustuse ja relvastusega – üle kolmekümne inimese. Politseiülem Kutsar, pärast vastava direktiivi ettelugemist, milles tehti teatavaks, et temal tuleb ametist lahkuda ja kõik varad ning dokumentatsioon üle anda, ilmse vastumeelsusega, kuid alistunud ilmega, pani relva lauale ja andis oma alluvatele korralduse üleandmiseks. Võtsime politseinikelt ära relvad ja varustuse, samuti võtsime üle kogu dokumentatsiooni. Uueks, nüüd juba miilitsaülemaks määrati sm. Ingar, kes hiljem viidi üle tööle Paide riikliku julgeoleku organitesse. Vana kodanlik politsei saadeti laiali. Tolleaegse nn. kaitsepolitsei ülem Jürima ja tema abi Kaldma aga arreteeriti. Hiljem arreteeriti ka terve rida nende agente, keda nad ise välja andsid.
Võimu ülevõtmine toimus igal pool rahulikul teel, sest kodanlastest võimumeestel oli väga hästi selge, et nende laul on lauldud. Mind määrati tööle miilitsasse, kus tuli võidelda võssa ja varjule pugenud vaenlaste vastu. Likvideerisime edukalt bandiitide pesad ning ka Tapal algas helge nõukogulik elu!

Hans Harjakse

Järva Teataja 28.02.1943

Karistati sõjavangidega läbikäijaid.

Tapa jaoskonna kohtunik mõistis Tallinnas eluneva 30-aastase Leida Danilovi 2 aastaks vangimajja ühes kodanikuõiguste kaotamisega, kuna ta lubamatult oli astunud ühendusse sõjavangidega. Danilov oli möödunud aasta kevadel andnud Tapa raudteejaamas nõukogude sõjavangidele võileibu. Kohtus ta seletas, et tal olnud selleks luba saksa valvurilt. Kohtunik leidis, et seesugune kaebealuse seletus juhib kõigepealt tahtele häbivääristada Saksa sõjaväe au ja head nime. Tunnistajate seletuste kohaselt ilmneb aga peale selle Danilovi tegevuses kogu rahva jämedalt solvamise püüe ja teisest küljest katse kõige lubamatumal viisil rikkuda ühises võitluses liitunud saksa ja eesti rahvaste koostöö parimaid üritusi. Pealegi kuna meil isegi on toiduainetest nappus ja neid saab elanikkonnale välja jagada vaid piiratult ja kindla vastava korra järgi, siis seda enam viitab süüaluse teguviisi hukkamõistmisväärsele kuritegelikule meelsusele, mis on suunatud rahva ühise kaitse vastu.
Samal kohtuistungil karistati veel niisama raske karistusega nõukogude sõjavangidega ühendusse astumise ja neile toiduainete andmise ja nendega vahetuskauplemise pärast Tapal elunevaid 47-aastast Vassili Meolat, 66-aastast Irina Abrastovi, 62-a. Karl Seepõldu ja 35-a. Kaarel Kaljurahu.