1905. aasta Tapal

1905. aasta sündmustest Tapal kirjutavad omaaegsed ajalehed järgmist:

Waba Maa, 4. jaanuar 1931

1905. a. rahutu aeg ei jätnud puutumata ka Tapa alewit. Tolle aasta 8. detsembril sõitis Tapa jaama sisse kaubarong, mis peatus siin mitu tundi. Rahwas tundis rongi wastu huwi eriti see tõttu, et selle saatjateks olid mõned sõdurid. Ei tea kust wõi kelle suust, kuid wasti lewis kogu alewis teade, et rongis weetawat püsse. Rahwa meeleolu oli tol ajal sõjakas, rewolutsiooni waim tiiwustas wägitegudele. Ei tea kelle idee see oli, kuid rahwas haaras sellest meeleldi kinni – püssid ära wõtta! Peeti omawahel nõu ja leiti, et mässuks on relwa waja, otsustati rongile tormi joosta. See näis wõimalik just see tõttu, et rongil oli saatjateks ainult kaks sõdurit. Samal päewal, 8. dets. kella kahe ajal teostatigi rongi rünnak. Ründajaid iseenesest ei olnud palju, kuid uudishimulist rahwast oli seks puhuks kogunenud jaama üsna ohtralt. Muuseas wiibis teiste hulgas ka Tapa malmiwalamise wabriku omaniku poeg Robert Krusbach. Kui nüüd rongile peale tungiti, siis selgus, et rongi kaitsjatele — sõduritele olid appi tulnud kohalikud sandarmid. Kõlasid paugud. Mitte rahwa, waid sandarmite poolt. Paugud peletasid rahwa laiali. Ka ründajad taandusid, üks sandarmi kuulidest tabas Robert Kruusbachi, kes langes kaubahoowile surnult maha. Nii lõppes Tapal 1905. a. mässukam päew. Kaubahoowile moodustati weel samal päewal kuusepärgadest kalmistu ning püstitati rist, kuhu siis rewolutsioonilisemad jõud kokku tulid ja ohwrit mälestasid kibedate kõnedega timukate aadressil. Warsti peale selle saabus aga Tapale madrustest koosnew karistussalk, mis asus elama Kulbi majja. Karistussalga ülemaks oli noor meriwäeohwitser Aljunin, kes armastas ringi sõita ratsahobusel. Tema paremaks käeks oli weltweebel Wassili Baschtan, kes mängis timukat, andes oma käega witsu. Tapal said paljud peksa. Tapale toodi muuseas ka Nahe kooliõpetaja, kellele siin anti 50 hoopi. Sama palju hoope sai ka keegi Abram Tamm wiinahoidmise pärast. Ümbruskonna külades lasti mitu isikut maha. Madruste tulekul koristati kaubahoowist ka Kruusbachile püstitatud rist.

Järva Teataja, 7. oktoober 1935

Tänawu möödub 30 aastat ajast, mil kodumaa elas üle ärewaid päewi, katsudes wabaneda sajandeid kestnud raske isewalitsusliku ikke alt. Järwamaal, eriti Koeru ümbruses, kuhu tänuliku rahwa poolt püstitati hiljuti 1905. a. wabaduse eest langenuile mälestussammas, nõudsid tolleaegsed sündmused raskeid ohwreid ja kutsusid esile laiema käärimise rahwa keskel. Põhja-Järwamaal, Tapa ümbruses möödus 1905. a. rewolutsiooniline liikumine tagasihoidlikumalt ja ei olnud seotud nii raskete kaotustega kui mujal. Siiski haaras käärimislaine ka Tapat sedawõrd, et tõi esile rahutusi, mis ohwriks nõudsid ühe inimelu. 1905. a. lõpul peeti Tapal rida miitinguid, milledest rahwa osawõtt oli elaw ja kus arutati päewasündmusi. Tähtsamad koosolekud peeti 28. novembril ja 8. detsembril. Esimesel koosolekul otsustati ühineda sotsiaal- rewolutsionääridega. 8. detsembril, peale pritsimajas peetud koosolekut juhtuski kurb sündmus, mille ohwriks langes kohaliku malmiwabriku omaniku poeg Robert Krusbach. Nimelt olid 8. dets. koosolekul viibijad teada saanud ühe relwadewaguni wiibimisest Tapal. Ärritunud rahwahulk walgus Tapa jaama, kus koos Tapalt läbisõitwate nekrutitega nõuti relwawaguni Tapale jätmist ja relwade rahwale wäljajagamist. Sõjariistade kättesaamiseks tehti katset waguniuste lahtikangutamiseks, millele aga soldatid wastasid tulistamisega, kusjuures sai surma rahwa hulgast R. Krusbach. Paari nädala pärast saabusid Tapale ja ümbruskonda karistussalgad, kes asusid kohalikku rahwast terroriseerima. Algasid wangistused, peksmised ja weretööd. Karistussalkadele kaasabiks ja elanikkudele pealekaebajaks olid ümbruskonna mõisnikud: Imastu krahv Rehbinder, Lehtse parun Hoyningen Huene, Jäneda mõisnik von Benckendorf, Pruuna mõisnik Dellingshausen, Rawa Stackelberg, Käravete Tiesenhausen ja teised kelle tagakiusamise all tuli rahval valusalt kannatada. Werejanuliste mõisnikkude käsilaseks oli teatud koguduse pastor (Ambla pastor Johannes Theodor Willberg), kes nõu ja jõuga abiks oli mõisnikele ja karistussalkadele nende tegevuses. Nagu tähendatud, ei wõetud Tapal, õnneks, peale Krusbachi surma mahalaskmisi ette. Küll aga tapeti Tapa ümbruskonnas Lehtses Rauakõrwe elanik Joosep Welpner ja Amblas vallavanema poeg Joosep Grooman. Esimesele pandi süüks salaküttimist ja tema iseteadvust, ka Grooman lasti maha tolleaegse revolutsionääri J. Wõrgu püsside hoidmise pärast. Peale nende oli mõisnikel kavatsus surmata weel mitmeid tegelasi, naga Gustav Tamme ja Joosep Freimanni Lehtse vallast, Ants Pritsu ja Juhan Wõrku Ambla vallast ja teisi, kes aga peidusolemise ja õnnelike juhuste läbi pääsesid. Kuigi Tapal mahalaskmisi ei toimunud, peeti siin elanikkude kallal peksutalguid. Peksta said tühistel põhjustel Abram Tamm, Jaan Walsiner, Nahe kooliõpetaja Bils j. t. Karistussalkade tegevuse vasta ja peksetavate kaitseks astus südilt välja Tapa vene koguduse preester Kirill Janson, mis andiski teatavaid tagajärgi. Janson suri 10 aastat tagasi ja puhkab Tapa vene kalmistul. Kuigi Tapa ümbruskonna rahutused ei olnud eriti sündmusterikkad, jätsid need süngeid ja kestvaid mälestusi rahva hinge ja olid tõukeks ning eelkäijaks edaspidisele ajaloo arengule, mis tõi kaasa rahvale vabanemise aastasadasid kestnud võõra ikke alt.

Kustav Tamme meenutused aastaist 1905 – 1906 Tapa lähedal.

Kustav Tamm (sünd. 1862, surn. 1925, maetud Tapa linnakalmistule) oli Tapa lähedal Rauakõrve külas Laastu talu peremees. Tulu andis hea piimakari, tõupull, kartul jm. Põllumajandussaadusi müüdi ka Tapa turul ja lähikonna laatadel. Peres kasvas 5 last, kelledest kolm poega said kõik põllumajandusliku hariduse. Kustav Tamme tütar Salme Kõiv kinkis Tapa muuseumile vanaaegse Laastu talu lauakaalu.

Kustav Tamm osales 1905.a sündmustes, olles sel ajal Lehtse vallavanem ja aktiivne seltskonnategelane. Tapa alevik kuulus siis Lehtse valla koosseisu ja tapalastel tuli ametiasju ajada Lehtse vallavalitsuses.

1905.aasta üldine mässulaine haaras ka Lehtse valda. Rahvasuu kandis edasi riimid: „Mõisad põlevad, saksad surevad, maa ja mets saab rahvale.“

6. novembril 1905 korraldati Lehtse vallamaja ruumides koosolek Tallinna turuplatsil mahalastute mälestuseks. Lehtse mõisnik parun Hoyningen-Huene lasi kohalikul sandarmil osa koosoleku üritusi ära keelata (sh. langenute perekondade heaks annetuste kogumine jm), millest aga kinni ei peetud. 20. novembril peetud rahvakoosolekul esinesid kõnelejad ka Tallinnast. Kõnedes valgustati kohapealseid olusid ja üldiseid sündmusi riigis. Nõuti kõigile ühesugust hääleõigust ja vabadust, mõisale abitegude ärajätmist jne. Koosolekud ja üldine olukord levitasid ärevushõngu mõisnike seas. Parun Huene taotles mõisa kaitseks karistussalga kohalesaatmist, saates selleks kubernerile telegramme. Lehtse mõisnikku iseloomustati kui kõrki, auahnet ja kättemaksuhimulist inimest.

Kui karistussalklased Lehtse mõisa jõudsid, siis selgus, et sellist hulka kohapeal ei vajata ja parun Huene nõudis vallalt hobuseid, et osa mehi Rakverre tagasi saata. Vallavanem Tamm aga teatas parunile: „Vallal ei ole karistussalku ja sellepärast pole vallal nende küüditamiseks ka hobuseid. Viigu oma mehed kasvõi seljas ükshaaval Rakverre tagasi, vallal ei ole sellega mingit tegemist.“ Sellest piisas, et K. Tamm kui mässaja mahalastavate isikute nimekirja pandi. Veel lasus tal süüdistus, et ta 6. novembril Lehtse vallamajas rahvakoosolekul kõneles ja rahalisest korjandusest osa võttis.

Mõisa teenijaskonnale korraldatud jõulupuul olevat Huene oma manitsuskõnes öelnud: „Homme öösel tuleb Tamm oma naisega puua oksa.“ Sellest ähvardusest saatsid sõbrad kirja Laastu tallu: „Tamm, hoia ennast, põgene, sind tahetakse maha lasta.“ K. Tamm näitas seda kirja naisele ning vendadele ja arutati, kuhu ruttu minna. Algul, kuni sobiva varjupaiga leidmiseni, otsustas ta end varjata kodu lähedal heinaküünides. Kuid seda oli talvel raske teha, jäljed oleks lumel näha ja külm teeks liiga. Tuldi aga heale mõttele, varjata ennast „lõvi enda koopas“ – Tapa mõisa härrastemajas.

Tapa mõisnik Axel von Fock oli läinud Tallinna oma residentsi Toompeal. Tamme õde teenis mõisas toatüdrukuna ja teda Tallinna kaasa ei võetud. Teised mõisateenijad olid aga õe kaudu tuttavad. Tamm saatis siis karjapoisiga õele kirja oma kavatsusest ja sai jaatava vastuse. Jõululaupäeva öösel hiilis ta õega kokkulepitud ajaks mõisa ja sisenes kõrvaluksest hoonesse. Kuna oli kartus, et võidi Tamme naist ja lapsi pantvangidena kinni pidada, siis olid need juba varem õe juurde „jõulupuule“ läinud. Tamm varjas end von Focki eluruumides.

Et mõisaomaniku äraolekul ruume minimaalselt köeti, pani K. Tamm selga mõisniku linnunahkse kasuka, pähe torumütsi ja jalga kõrged soojad kalossid. Naine lastega asus keldrikorrusel teenijate toas õe juures. Lapsed ei teadnud isa mõisas viibimisest.

Oli vaikne kuuvalge öö. Süngetes mõtetes Laastu talu peremees kuulis mõisniku kabinetis äkki läbilõikavat paraadukse kella helinat. Tamm vaatas aknast välja ja nägi madruseid-karistussalklasi, täägistatud püssid särasid kuuvalgel. Läbi pea käis mõte, et ta on üles leitud. Kiirelt vahetas ta von Focki kasuka oma lambanahksega ja jooksis treppi mööda keldrikorrusele. Läbi praokil ukse nägi ja kuulis ta, kuidas karistussalga juht, revolver käes, pinnis mõisa kojameest: „Ütle, kus valitseja on?“ Kojamees vastas väriseva häälega, et valitseja ei ela mõisas, ja käesolev väike petrooleumlamp kukkus maha ning kustus. Tamm kasutas seda momenti ja hiilis vaikselt üle koridori keskkütte ruumi uksest sisse. Kivi langes südamelt, otsiti hoopis mõisavalitsejat Tikenbergi, kes kuulus ka tagaotsitavate nimekirja. Keskkütte ruumis peitis ta ennast suure veetõrre taha et hädaolukorral oleks võimalus tõrde hüpata. Karistussalk otsis läbi ka ülakorruse ruumid ja otsitavat leidmata, lahkusid.

Hommikul enne valgenemist siirdus ta mõisa lähedal elava tuttava külasepa juurde, kus kuulis lähemalt öisest sündmusest lähikonnas, karistussalk oli maha lasknud naabertalust kirgliku jahimehena tuntud, kuid poliitiliselt harimatu Joosep Velpneri, kes oli läinud vastuollu salaküttimise pärast Imastu mõisnikuga, mis saigi talle saatuslikuks. Karistussalk oli käinud ka Laastu talus ja kaasa viinud karjapoisi, pidades teda Tamme pojaks. Naine koos lastega läks vanaema kodutallu pakku.

Kustav Tamm viibis tuttavate abiga redus mitmes Eestimaa paigas, saades ka valepassi Hans Tõnuristi nimele. See võimaldas tal sõita Tallinnast Peterburgi sugulaste juurde.

1906.a esimesel päeval käidi Peterburi Eesti Jaanikoguduse uue aasta jumalateenistusel. Edasi varjas ta end Soomes Viiburi lähistel ühes talus, saades kodust teateid. Et olukord riigis on rahunenud ja kedagi ei arreteeritud enam ilma kohtuotsuseta, otsustas ta aprillis 1906 pagendusest koju naasta, Jällenägemisrõõm oli suur.
Tamme tagaajamise looga oli lähedalt seotud ka Ambla kirikuõpetaja Johannes Theodor Villberg, kes püüdis kindlaks teha põgeniku asukohta. Sõitis selleks isegi mitmeid kordi Laastu tallu, pärides naise ja teenijate käest peremehe peidukohta.

Kui Tamm hiljem Villbergi kohtas, siis küsis viimane põgenemise põhjust. Seletusele, et muidu oleks ta ju maha lastud, vastanud kirikuõpetaja: „See oleks ju sulle auväärt surmaks olnud!“ Selliselt on endine Lehtse vallavanem Kustav Tamm kirjeldanud ise neid sündmusi rohkem kui sajand tagasi.

Ajaleht „Olevik“ 30. detsembril 1905. aastal kirjutab nii:

Tapal on mereväe-salga komandör von Stein kuulutuse üles pannud, milles teatatakse, et kõik sõjariistad välja anda tulevad. Kes seda ei tee, või kes ilma lubata peetavatel koosolekutel on, niisama ka sarnasest koosolekust von Steinile ei teata, lastakse maha.

1933. aastal andis Tapal Johan Pari kirjastus välja raamatukese pealkirjaga „1905 Järvamaal. Tapa, Lehtse, Ambla“, mille toimetasid Oskar Joost ja Edgar Lageda. Illustreeris kunstnik Friedrich Kruusmaa. Raamatuke trükiti trükikojas „Estotrükk“ Tallinnas Suur-Karja 8. Selles on 80 lehte ja hind oli 1 kroon.

Ajalehes „Waba Maa“ ilmus 5.märtsil 1933.aastal selle raamatukese kohta arvustus, mis tegi selle maa tasa. Arvustust saab lugeda siit: 

Tänuga võtaks iga uue vihiku kodumaa ajaloost, ka selle peotäie, mis käesolevasse teosesse 1905. aasta kohta kogutud. Autorid on loomulikult vaeva näinud materjalide ja asjaosaliste päeavapiltide kogumisega. Kuid see materjalide raasuke upub raamatus keeletundmatuse ja kriitilise võime puudumise laikudesse. Raamatu keel on võimatu. Ei saa lihtsalt aru, kas autorid on püüdnud ridu teha pikkade õõneste tiraadidega või puudub neil tõesti arusaamine sõnade ja lausete otstarbest. Esinevad võimatud vormid, nagu „lootusetusemast“ (lhk.3) või „rahutumamaks“ (50). Sõnadel on tihti silmnähtavalt vale tähendus, nagu „üleolek“ umbes ülbe või väljakutsuva mõistes (57) või „auahnus“ vast ehk verejanu asemel (40). Esinevad ütlused, nagu „võrratu aeglane kiirus“ (21), „kainestas rahva seas kriitilisuseni küünivat pinevust“ (18), „ei arvestanud vaguni ründamise kurvaloomulisi lahendusi“ (tagajärgi?  20). Paiguti on lause paradoksaalne või koomiline: „läbimurda ebaseaduslike paragrahvide barrikaadi“ (19), „timmukas, kes ei häbene tänaseni elada“ (62), „Weretöö karistussalk sooritas äärmise hoolimatusega“ (22). Kas hoolega sooritatud veretöö siis parem on? Või veel pärl: „ Üks, kes tema eluküünla peaaegu oleks kustutanud (kuid õnnetumal kombel) suurekaliibrilise tinakuuli hoopis habemesse laskis“ (68), „Igal ähmasel sügisööl, mil kuuvalguse sügav kurbmeelsus sisendas inimestesse pühalikku kartust ja taevatähed karges lootuses igatsevalt kiirgasid – peeti mõisas….. lahinguid“ (33). Sisututest fraasidest halvemad on aga säärased, nagu: „jõuab aeg, kus saatuse karm käsi salgamatu otsekohesusega paitab mõisnike morne põski, kuhu tekkis rõõmuläige alles siis, kui taltsutamatus, ohjeldamatus kires nägid süütuid inimelu viimseid heitlikke tukseid“. Natukene paksult värvi, eksole?

Pealegi kirjutatud mitte mõne üksiku erandi, vaid terve klassi kohta. Autorid pole tarviliseks pidanud märkida, missugustest allikatest nad on selle või teise teate saanud. Oma allikaid on nad igatahes võtnud äärmiselt ebakriitiliselt. Nii jutustatakse näiteks tõsiasjana, et Pruuna mõisaomanik von Dellingshausen olnud Eesti soost, pärit Läänemaalt Tellingu talust (35). Muidugi võis siis Vene kindral Globelev olla põlvnenud ehk ka kuskilt Järvamaalt Kopli talust?

Teisal jutustatakse, et veel 1905. aasta paiku „ilma…..alalise peksuta võis elada vast ainult see osa talupoegi ja mõisatöölistest, kes …….ei püüdnudki tõsta oma…….klassiteadvust“. Jääb arusaamatuks, miks klassiteadlik tööline ilma peksuta elada ei võinud? Kas peks aitas klassiteadvust suurendada? Igatahes on see laim meie rahva kohta. Või ehk langes autorite eneste lapsepõlv ja isa püksirihm kokku 1905.aastaga, ning sellest tehtudki niisugused järeldused terve rahva kohta.

„Kunstnik“ Kruusmaa pildid on truud jäljendid jaapanisõjaaegsetele „lubokitele“, kus iga kasak oli kujutatud inglina ja jaapanlane püsti kuradina.

Raamat jutustab, kuidas 1905. aastal mõisnikud ise oma vanu kuure ja küüne põletanud, et saada põhjust karistussalkade kutsumiseks. Tuleb tahtmata küsida – kas see raamat ise ka sarnase provokatsiooni vili ei ole? Oma äärmise naiivsuse ja kirjaoskamatusega, teiselt poolt aga oma ässitava tooniga on ta paremaks kihutustöö abinõuks meie vastaste käes, kes võivad sarnase raamatu põhjal alati näidata, kuivõrd ebakultuurilised meie veel olevat. Pealegi teavad autorid oma raamatus ka väga palju jutustada sellest, kuidas karistussalkade ohvriteks olnud salaviinamüüjad, salakütid, isegi üks riisuja, kuidas meie tütarlapsed kergemeelselt uskunud vene madruste lubadusi neid naida, kuidas vallad oma hoolealuseid püüdnud ära toimetada Siberi jne.

Kui meie endised mõisnikud oma kihutustööd meie riigi vastu tahaksid jätkata, siis võiksid nad seda ilmunud tööd küll auhinnaga kroonida.

 A. S.