Tapa linna 50. aastapäev

Tapa linna 50. aastapäeva juubeliüritused toimusid 12. – 13. juunil 1976. aastal.

Nendest pidustustest on kirjutanud ajaleht „Punane Täht“ nr. 73  17. juunil 1976. aastal, millest kokkuvõtlikult järgnevalt:

Laupäeval, 12.juunil toimus algusega kell 14.00 Tapa Linna Töörahva Saadikute Nõukogu XIV koosseisu VII pidulik istungjärk raudteelaste ametiühingu klubis. Istungjärku juhatas üks kauaaegsemaid rahvasaadikuid Manivald Üüde (sekretärina Aali Karp). Presiidiumis olid külalised, endised Tapa linna ja rajooni juhtivad töötajad Vassili Hinžnjakov, Hilda Org, Erich Elevant, Eduard Egismann, Aino Vall, Rudolf Toim, EKP Rakvere Rajoonikomitee I sekretär Artur Upsi, Rakvere Rajooni TSN Täitevkomitee aseesimees Paul Randroo jt.

Tapa linna TSN täitevkomitee esimees Maimu Kozlova ettekanne ja raudteelaste klubis korraldatud väljapanek tõendavad, et rohkem kui ükski teine Eestimaa linn võlgneb Tapa oma tekkimise ja kujunemise tänu terasmagistraalidele. Sõlmjaam siia rajati sajand tagasi – 1876.aastal.

Artur Upsi tänas oma kõnes raudteelasi suurepäraste töösaavutuste eest, õnnitles endisi ja tollaseid Tapa linna töötajaid, andis Maimu Kozlovale üle partei rajoonikomitee ja rajooninõukogu täitevkomitee auaadressi.  Sõnavõtte oli rohkesti kõigilt kohaletulnuilt.

Pärast pidulikku istungjärku, kell 16.00 mindi ühises rongkäigus, orkester mürtsumas ees, vennaskalmistule Paide mnt. ääres.  Tapa I Keskkooli õpetaja Marika Rajur luges M. Raua sõnu maast, mida maha matta ei saa, rahvast, kes ei sure… Sellesse vennashauda oli maetud ka Tapa linnanõukogu täitevkomitee esimene esimees Leonardo Valts. Süüdati tõrvik, millest järgmisel päeval süttis laulutuli.

Õhtul kella 19.00 koguneti tuletõrjeühingu suveaeda. Juba tund varem mängis tuletõrjemaja tornis puhkpilliorkester, kutsudes rahvast peole. Esinesid linna taidluskollektiivid, lastepäevakodu mudilased ja külaliskollektiiv – teenekas segakoor  Moskva oblasti Ljubertsõ Kultuuripaleest.

Pühapäeval, 13.juunil, kella 16.00 algavale rongkäigule kogunes hulgaliselt rahvast vaatama A. Lillaka tänava ja keskväljaku äärde. Juba varahommikust alates võis linnas näha rahvariideis noorikuid, peaproovile ruttavaid meeskoori liikmeid ning kogunevaid tantsijaid.

Rongkäigu ees kanti muusikapäeva märki, järgnesid organisaatorid ja üldjuhid, kauged külalised Moskva oblasti Ljubertsõ Kultuuripaleest, esinejad lähemalt ja kaugemalt, ühtekokku 20 kollektiivi üle 600 taidlejaga. Muusikapäevale olid saabunud naiskoorid Kabalast, Rakverest, Kundast, ETKVL tootmiskoondise „Rakvere“ meeskoor, segakoorid Roelast, Vinnist, Rakverest, Kehrast, lisaks veel raudteelaste segakoor „Raudam“ Tallinnast ja Tallinna Tuletõrjeühingu segakoor „Sõprus“, tantsuansambel „Tarvanpää“, puhkpilliorkestrid Rakverest, Kadrinast, Tudust. Tapa kollektiividest olid peoliste rivis autobaasi meeskoor „Tarm“, raudteelaste klubi naiskoor „Leelet“ ja tuletõrjeühingu puhkpilliorkester.

Kell 17.15 palus Maimu Kozlova süüdata Tapa linna III muusikapäevade tuli. Selle tõid lippude ja embleemiga „Tapa 50“ ehitud staadionile lahtises autos linnanõukogu täitevkomitee aseesimees Harri Põldma ja komsomolitöötaja Jaan Rööpmann. Muusikapäeva üks üldjuhte Jüri Tüli süütas tõrvikust laulutule.

„Laulud nüüd lähevad…“ kõlas ühendkooridelt M. Lüdigi „Koit“. Dirigendipuldis oli laste muusikakooli direktor, Tapa meeskoori juht Ilmar Mägi, kes oli ühtlasi ka kolmanda muusikapäeva üldjuht.

„Ei ole pidu iluta, lauludeta lahket meelt…“ kostis üle staadioni. Järgnes E. Arro „Rahvaste sõprus“ ühendkooridelt. „Tarvanpää“ sega- ja naisrühm panid tantsukera veerema kohe vaatajate keskel, sealsamas pinkide kõrval murul. „Sääl on minu kiigekohta, sääl mu kodu kullane,“ laulis ETKVL tootmiskoondise „Rakvere“ tütarlaste kvartett.

Naiskoore juhatasid tapalaste koorijuht Ahti Raias ja Kabala koorijuht Ilse Sepper. Vahepeal kogunesid küll staadioni kohale mustad pilved, juba langes üksikuid jämedaid piiskasigi, kuid rahvast see ei heidutanud ja suuremaks sajuks ei läinudki. Siis jõudis kätte esinemisjärjekord ühendatud puhkpilliorkestriteni. Dirigendikepp oli kord Jüri Tüli, kord Gerhardt Rabovõitra, kord Arvi Reinsalu ja Evald Õisma käes. Siis kutsuti mehi laulma. Ilmar Mägi juhatusel kõlas R. Lätte „Lenini samm“, seejärel anti juhatamiskord Vilma Nõmmaru kätte.

Tugev aplaus pääses valla, kui laululaval oli Moskva oblasti Ljubertsõ Kultuuripalee rahvakollektiivi nime kandev akadeemiline segakoor. Veelgi soojemalt tervitati külalisi pärast meie rahvalaulu eestikeelset esitust. Dirigendipulti astus Ilmar Mägi ja tänas südamest koorijuhti Irina Kitajenkot.

Muusikapäeva kontserdi lõpetasid segakoorid (juhatasid külalisdirigendid Arno Kallikorm Tallinnast ja Epp Soo Kehrast). Seejärel kogunesid puhkpilliorkestrid. Ühendkooride ettekandes panid R. Kulli „Kodumaa“ ja G. Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“ (J. Tüli ja I. Mägi taktikepi all) helisema pealtvaatajategi südamed. Tõusti püsti, aplodeeriti lauljaile, mängijaile, tantsijaile, kõigile, kes kolmandad muusikapäevad teoks tegid. Maimu Kozlova ja Tapa Raudteelaste Ametiühingu Klubi direktor Raivo Raid tänasid peo korraldajaid tänukirjade, mälestusesemete ja lilledega.

Siis haarasid lauljad-mängijad üksteisel kätest, kaasa tõmmates juhidki ja tegid staadionil suure sõprusringi, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Ja kuigi pealtvaatajad hakkasid juba lahkuma, jätkus staadionil veel isetegevuslaste sõprusõhtu.

Seoses Tapa linna 50. juubeliga ilmus tollases Rakvere rajooni ajalehes „Punane Täht“ veel mitmeidki Tapa elu-olu puudutavaid artikleid. Siin mõned nendest:

Linn kasvab

Paul Peralaan, Tapa raudteesõlme parteikomitee sekretär.

Eesti raudtee remondi- ja ehitusvalitsus alustas tegevust 1944.aastal. Sellesse kuulusid ka Tapa ehitajad, kes tegelesid peamiselt sõjajärgsete taastamistööde ja ühekorruseliste puumajade ehitamisega. Hiljem, umbes 1951.aastal , moodustati remondi- ja ehitusvalitsuse baasil uus organisatsioon, ehitus-montaažirong (EMR) nr. 171, kuhu kuulus kaks ehituskolonni, nr.1 Tallinnas ja nr. 2 Tapal. Ehituskolonni esimene suurem objekt oli kahekorruselise kivimaja (raudteemaja nr. 30), mis anti ekspluatatsiooni 1953.aastal.

Hilisemal ajal oli selle kolonni kollektiiv ehitanud üle 30 kahe-, enamikus kolme- ja neljakorruselist elumaja, nendest üle 20 Tapa linnas ning 10 Rakvere, Tamsalu, Jõgeva, Kohtla ja Narva raudteelastele. Peale elumajade oli ehitatud 3 lasteasutust, raudteelaste klubi, erikooli kaks korpust, kaks kauplust, vedurijuhtide puhkeruum, polikliinik ja kauplus-söökla. 1975.aastal anti käiku hotelli-tüüpi viiekorruseline ühiselamu Veski tänavas.

Samal ajal oli 1953.aastast alates jätkunud suured ehitus- ja rekonstrueerimistööd vaguni- ja veduridepoos, teejaoskonnas ning jaamas. 1974.aastal andis see kollektiiv ekspluatatsiooni ka uue nägusa tootmishoone Põhja Kõrgepingevõrkude Tapa Võrgurajooni kollektiivile.

Staažikaid ehitustöölisi oli palju. Nimetagem Nikolai Stepanovit, Anna Krivošeinat, Helvi Tupitškinat, Janina Masutkevitšit, Jevdokia Pavlovat, Ivan Matovnikovi, Romuald Volodkot, Vladimir Haponeni, Vassili Mihaliovi, Polikarp Fedotovit, meister Georgi Orlovi.

Suur panus ehitusoragnisatsiooni töös oli endisel staažikal kolonniülemal ja tollasel ehitus-montaažirongi ülemal Nikolai Dragunovil, kes oli seal töötanud üle 30 aasta.

Ehitus-montaažirongi suures kollektiivis oli hea töö ja kvaliteedi poolest esirinda tõusnud kompleksbrigaad Fedot Rožkovi juhtimisel. Enamiku eespool mainitud objektidest ongi ehitanud see brigaad. 16 liikmelises brigaadis oli 12 naist. Esiletõstmist väärivad Antonina Ehala, Jevdokia Radiš, Fanina Oralnova, Niina Spežuk, Praskovja Andrejevna ja Raja Jeruslanova.

1976.aastal ehitas kolonn remondikorpuse hoonet veduridepoole ja olmeruume raudteejaama töötajaile. Tulevikuplaanides on ehitada lasteasutus Rohelisele tänavale ning seejärel elumaja jaamahoone ja raudteepolikliiniku vahelisele maa-alale.

 Nii oli 20 aastat tagasi

Aino Vall, Tapa Rajooni TSN Täitevkomitee sekretär aastail 1956 – 1962.

Mind suunati Tapale tööle 1956.aasta kevadel. Kui jaamast rajooninõukogu täitevkomiteesse läksin, vaatasin linna esimest korda omainimese pilguga. Ei saa öelda, et mulje oleks meeldiv olnud. Ei olnud veel raudteelaste klubi, kooperatiivi kauplust, restorani, elamuid. Söökla oli räpane ja kole, võõrastemaja aset täitis üks korter baraki tüüpi puitmajas, mis oli kohandatud ühiselamuks. Tubades seisid külg-külje kõrvale kiilutuna lagunenud reformpõhjaga voodid. Ka linna üldine heakord jättis tublisti soovida. Tookordne rajooninõukogu täitevkomitee esimees sm. Suija, kellele oma nördimust nähtu üle avaldasin, lohutas mind ja ütles, et küllap saab ka sellest linnast ükskord kõigi vajalike hoonetega linn.

Sm. Suija ennustus hakkas üsna varsti teoks saama. Iga uue maja kerkimine oli suursündmus, sellest räägiti ja seda käidi vaatamas. Ka iga ühiskondliku hoone valmimist oodati kärsitusega, rääkimata veel elumajadest. Kõigega kaasnes hulk probleeme. Tähtsaim oli muidugi see, et hoone ehitamine plaani võetaks. Mäletan, kuidas tahtsime lahendada võõrastemaja ehitamist. Mitmel korral püüdsime seda plaani suruda, kuid tulemuseta. Siis hakkasime tasapisi mõlgutama mõtteid maalt mõne peremeheta hoone linna vedamisest, et seda võõrastemajaks rekonstrueerida. Seda oli võimalik teha kapitaalremondi summadega. Ülesanne otsida sobiv maja jäi tookordsele rahandusosakonna juhatajale sm. Melnikule ja kommunaalmajandusosakonna juhatajale sm. Fischerile. Saksist niisugune maja leitigi, toodi ära ja ehitati võõrastemajaks.

Igal ehitusobjektil kollitas suur tööjõupuudus, mistõttu linnanõukogu täitevkomitee kutsus elanikke ehitajatele abiks. Nagu mul meeles on, võeti vastu üleskutse, et iga töövõimeline inimene töötaks raudteeklubi ehitamisel ühiskondlikus korras teatava arvu tunde. Seda üleskutset järgiti hästi. Õhtuti oli palju inimesi abitöödel. Sageli oli häda selles, et ühiskondlikku tööjõudu ei osatud ratsionaalselt kasutada. Ent toime tuldi. Eriti hea organisaatori ja operatiivse töötajana on mulle meelde jäänud kunagine linnanõukogu täitevkomitee esimees A. Jalakas.

Raudteeklubi avamine oli suursündmus. Mäletan esimest rajooninõukogu istungjärku uues kultuurikoldes. Rahvasaadikud olid kõik pidulikult riietatud, parkett läikis, ruum oli päikest täis ja soe. Vanas kultuurimajas, mis asus seal, kus praegu on muusikakool, istusid saadikud sageli mütsides ja mantlites, ajahambast puretud hoone ei pidanud sooja. Edaspidi peeti kõik suuremad üritused uues klubis.

Oodatud sündmus oli veel restorani avamine, kus sai lõunatada ka päeval. Restoran oli tolle aja kohta suur, moodsalt sisustatud. Ainult vähestes rajoonikeskustes olid samasugused toitlustamisettevõtted. Järgnesid koolimaja, teenindushoone, mitu elamut. Tapa linn sai kõigiti ajakohase haigla ja polikliiniku. Kahju, et jäi ehitamata kinohoone. Sellest tunneb linn praegu suurt puudust. Viiekümnendatel aastatel see veel probleem ei olnud, sest raudteeklubis hakkasid toimuma kinoseansid, remont tehti ka kinohoones. Tollal krediidiga ehitamise võimalust ei olnud, pealegi osutusid haigla, koolimaja jt. ehitised tookord tähtsamateks.

1962.aastal likvideeriti Tapa rajoon ja linn lakkas olemast rajoonikeskus. Algul oli ta Paide rajooni alluvuses, hiljem läks Rakvere rajooni koosseisu. Ühest rajoonist teise “rändamine” pidurdas Tapa majanduslikku arengut, kuid vaatamata sellele on viimaste aastate jooksul rajatud palju uusi hooneid, kanalisatsioon jne. Samal ajal on kerkinud esile arvukalt uusi ja raskeid probleeme, mida linnanõukogu täitevkomitee peab lahendama. See on aga ainult siis võimalik, kui Tapa iga elanik suhtub linna muredesse nagu oma isiklikesse, ja tunnetab, et koht kus ta elab, on tema kodulinn.