Tapa „Gaasisõda“ 5. juunil 1932

Tapa gaasikaitsepäeva hakati organiseerima 7. mail 1932. aastal, kui rongiga sõitsid Tapale kaitseliidu peastaabi spordi- ja õppeosakonna pealik kolonel August Balder, cand. chem. Dietrich von Buxhoeveden kaitseministeeriumist ja leitnant Sergei Urbanovitš pioneerpataljonist, et nõu pidada suurema gaasikaitse õppuse korraldamise üle.

Plaan nägi ette gaasikaitseõppusest osavõtjatena kohalikud raudteeametnikud, politsei, tuletõrje, kaitseliit ja naiskodukaitse. Võtta tarvitusele tõeline gaas, muidugi, lahjendatud kujul, kuid mis aga siiski ei lubaks ilma gaasimaskita töötada. Gaasi lahtilaskmisel ning häire korraldamisel peaks iga üksus oskama omaette tegutseda: jaamaülem peab otsustama, kas ta võib jaama sõitvat rongi vastu võtta; politsei näidaku, mis teha paanika tekkimisel; kaitseliit tegutsegu löögiüksusena jne.

Kaitseliidu peastaap määras gaasikaitsepäeva üldjuhiks kolonel August Balderi kaitseliidu peastaabist, temale abideks Järva maleva pealiku major Karl-Eduard Preisbergi, kaitseliidu gaasiasjanduse juhataja cand. chem. Dietrich von Buxhoevedeni, kapten Joosep Lääne ja leitnant Sergei Urbanovitši. Sanitaarala juhiks jäi Tallinna maleva sanitaarpealik dr. Boris Woogas, abiks Tapa malevkonna sanitaarpealik dr. Ernst Walther.

Korraldava toimkonna asukohaks sai Tapa malevkonna staap Lai tn. 4 II korrusel. Tapale saatsid gaasikaitse komandosid Narva, Tallinn, Rakvere, Tartu, Keila, Haapsalu, lisaks veel Tapa komando, kokku 63 meest. Tapa malevkonna poolt võttis osa 40 samariitlast. 1. Soomusrongide rügement saatis välja kuulipilduja komando.

Õppekava seisnes järgnevas:

Õhuvaatluspostidest Rakveres, Kadrinas ja Tapal nähakse Tapa poole lendavaid vaenlase lennukeid. Rakvere teatab esimesena Tapale. Tapal hakatakse helistama kirikukellasid, raudteejaamas olevad vedurid hakkavad vilistama, politsei poolt pannakse tänavanurkadele undama käsisireenid. Linna kohale jõudes lennukid laskuvad 400 – 600 meetri kõrgusele ning pilluvad alla pomme. Fugaaside lõhkemisega märgitakse allalangenud pomme. Kuulipildujad tulistavad lennukeid paukpadrunitega. Lennukid taanduvad. Politsei juhatab elanikke ja annab juhatust, kuidas toimida gaasiohu puhul. Kaitseliit hakkab gaasi hävitama, sanitaarpersonal hakkab esmaabi andma, Tapa linnavalitsus hoolitseb arstiabi ja transpordi eest. Kõik õppusest osavõtjad on gaasitorbikuis. Tuletõrje kustutab põlevaid hooneid ja hoiab ära tule levimist.

Raudteeametkonna tegevust juhtis kaitsevägede staabi 3. osakonna ülem major Elias Kasak, gaasipommide ja gaas-suitsuküünalde pildumist korraldas kapten Erich Grossberger kaitsevägede õppeasutistest, sanitaarala korraldasid Tallinna maleva sanitaarpealik dr. Boris Woogas, Tapalt dr. Ernst Waltheri, dr. Viktor Kibbermanni ja dr. Paul Ustavi kaasabil. Õhurünnaku teostas kaitseväe lennudivisjon nr.1 Rakverest.

Gaasiks kasutati pisargaasi, mis oli tervisele kahjutu, kuid gaasitorbikuid pidi kandma.

Et siiski kodanikkudele anda võimalust gaasikaitse tegevust jälgida, oli neil lubatud ilmuda tänavatele. Soovitati aga lapsi gaasirünnaku ajal välja õue mitte lasta ja samuti mitte avada aknaid.

Gaasikaitsepäeva tegevust jälgis ka Läti Kaitseliidu ülem kolonel Karlis Prauls, kes 4. ja 5. juunil Eestis viibis, koos Eesti Kaitseliidu ülema kindral Johannes Rostaga. Esindajaid oli ka kaitsevägede staabist, raudteevalitsusest, 1.diviisi staabist ja pataljoni- ning kompaniiülemate kursuste ohvitserid, kes Tapa ümbruses taktikalistel välitöödel viibisid.

5. juunil 1932. aastal Tapal toimunud gaasikaitseõppus oli üleriikliku tähtsusega ja esimene sellesarnane kogu Eestis. Gaasikaitsepäev kujunes piltlikult öeldes sõjaliseks demonstratsiooniks, mis andis laiadele hulkadele näitlikke õpetusi gaasisõja ohtudest ja vastuabinõusid nendele ohtudele. Ja just nii, nagu plaanitud, nii ka läks:
Kell 1 päeval tõsteti linnas üldine häire – huilgasid vedurid, helisesid kirikukellad ja huugasid käsisireenid. Gaasihäire tõstis jalule kogu linna asutused, sõjalised jõud ja gaasimeeskonnad. Varsti kuuldus õhus vaenlase lennukimootorite põrinat ja pilvisele taevakaarele ilmusid surmatoovad teraslinnud. Raketid lennukeilt märkisid gaasipommide langemiskohti, mürtsudes lõhkesid fugaasid. Raudteemeeskond, varustatud gaasitorbikutega, ruttasid parandama vaenlase poolt purustatud raudteeliini. Siis hakkasid podisema kuulipildujad, millede tuli oli suunatud vaenlase lennukitele.

Kohe pärast esimeste pommide langemist tegi gaasiluure kindlaks gaasist tabatud piirkonnad ja gaasikaitse meeskonnad ruttasid gaasi hävitama. Mürgitatud piirkond märgiti lipukestega, yperiidist ülepritsitud maastikule puistati eriliste rullsõeltega kloorlupja (sedakorda küll lihtsat peent kriiti), lämmatavate gaaside poolt tabatud kohad desinfitseeriti erilise lahusega. Raudteejaama hoones, kus gaas püsis kauem, käisid inimesed ringi nuttes, nagu oleks kõiki korraga tabanud seletamatu mure.

Väike rahulik linnake oli nagu korrapealt sattunud tõelise sõja keerisesse. Kohalikud elanikud jälgisid sündmust suure huviga. Pealtvaatajaid oli kogunenud 2000 inimese ümber. Kuid suurejoonelisele pisargaasiga mürgitamisele tõmbas tugev tuul kriipsu peale. Tuul kandis kiiresti gaasi laiali ja uudishimulikud pealtvaatajad ei saanudki pisaraid valada, kuigi väga tahtsid.

Pärast „sõja“ lõppu rivistusid gaasisõdalased raudteejaama esisele platsile, kus neid tervitas kaitseliidu ülem kindral Johannes Rosta. Tervitusi ütles ka Läti Kaitseliidu ülem kolonel Karlis Prauls. Siis liiguti orkestriga eesotsas läbi linna haridusseltsi aeda naiskodukaitsjate poolt korraldatud ühisele lõunasöögile.

Päeva jooksul külastasid elanikud gaasikaitse näitust, mis oli üles seatud haridusseltsi saalis. Õhtul aga näidati kinos filmi „Gaas, gaas, gaas!“

Aga nagu alati pärast suuremaid sündmusi, nii ka seekord kirjutas kohalik ajaleht „Tapa Sõnumed“ artikli, mis valgustas ka muid toimunud vahejuhtumeid. Nii kirjutab leht, kuidas nii mõnelgi pool „sõja“ ajal võis kuulda vaidlusi surnuid teesklevate kaitseliitlaste vahel: „Ei, mina ei sure, sure parem sina!“ või „surnu“ viimane soov samariitlastele: „Kandke mind restoran „Nordi“ ette!“

Teisel päeval oli linna iluplatsi korraldaja aednik õigustatult pahane, et fugaasi asukohaks oli valitud just lillepeenarde vaheline plats, rüvetades sellega iluplatsi ja peenraid hulgaks ajaks musta õlisodi ja lubjaga. Kuid leidus inimesi, kes tegid temalegi selgeks, et sõda on sõda ja kes siis sõjas lilli hoiab?

Kui Tapal korraldati järgmine gaasikaitse õppus, siis nii suurejooneline see enam polnud. 1934. aastal oli linn jagatud rajoonidesse:

1.rajoon – põhjapool raudteed, kus juhataja KL gaasikaitse pealik August Meder.
2.rajoon – hommikupoolne osa Pikk tänav.
3.rajoon – õhtupoolne osa Pikk tänav, mõlemi, 2. ja 3. rajooni instruktor oli Johannes Randrüüt.

Raudtee piirkond oli jaotatud 3 rajooniks, kus instruktoriteks olid Gustav Kaal, Nikolai Tamm, A. Kilmberg, K, Kleemen, A. Weisbach.

Arstlikust personalist võtsid osa dr. Ernst Walther, dr. Viktor Kibbermann ja dr. Paul Ustav ja samariitlaste instruktor Karl Timoleon.

Tapa gaasikaitsepäev 23.05.1937

23. mail 1937. aastal toimus Tapal kohalik gaasikaitsepäev. Selleks ajaks oli Tapal loodud juba Tapa Õhukaitse Ühing. Sisult oli seekordne õppus aga märksa laiaulatuslikum, kui 1932. aastal korraldatud „gaasisõda“.
Õppusest võtsid osa lennukid, soomusrongi rügemendi väeosad, kaitseliidu üksused, kõik kohalikud gaasikaitse- ja sanitaarmeeskonnad, tuletõrje jne.

Päev algas kell 12 Tapa jaamaesisel platsil Tapa Õhukaitse Ühingu esimehe, linnapea Jaan Maidre avasõnaga, kelle järel kõneles major Rudolf Waharo. Sõja algust kuulutas lennukite põrin, mis kolmekeisi ilmudes linna kohale pildusid alla gaasi- ja süütepomme. Tegevusse astusid õhukaitse suurtükkide ja kuulipildujatega, raudteejaam tühjendati reisijatest. Kuna mitmel pool tekkis süütepommidest tulekahjusid, asusid tegutsema tuletõrjujad. Põlema olid süttinud tarvitajate ühisuse maja ja raudtee elumajad. Lennukid kadusid vaid viivuks kuid lendasid siis tagasi ja alustasid teistkordset pommitamist. Jällegi mürtsusid kahurid ja ragisesid kuulipildujad. Lennukitelt pillutud gaasipommid lõhkesid ja anti üldine gaasialarm. Tegevusse asusid nüüd gaasiluure meeskonnad, kes juhtisid kohale degaseerimis- ja sanitaarmeeskonnad. Degaseerimist toimetati kloorlubja puistajate kärude, leekpõletite, vedelikupritside ja ka lihtsalt labidate abil. Sanitaarmeeskonnad tõttasid ära kandma gaasitatud piirkonda mahalangenud mürgitatuid, keda väga loomulikult mängisid kooliõpilased.

Jaama saabus aga rong, milles osa vaguneid olid sõjagaasiga mürgitatud, neid degaseeriti ja päästeti reisijaid. Ühtlasi olid pommid purustanud ka raudtee, mida asuti otsekohe remontima.

Sõja pealtvaatajad juhiti pärast seda turuplatsile, kus kell 13:15 algas päevakava 2. osa. Seal demonstreeriti gaasipommi lõhkemist ja gaasist mürgitatud pommilehtri mürkärastamist, külvtulega fosforpommi plahvatamist ja selle kustutamist, elektron- ja lihtsate süütepommide lõhkemist ja kustutamist ning turuplatsile selleks spetsiaalselt ehitatud maja põlema süttimist ja kustutamist.

Rahval näis sellest majakesest päris kahju olevat ja demonstratsioone jälginud mustlasedki märkisid kahetsedes, et selline kulunuks neile parajasti elamiseks.

Maja kustutamise ajal hakkasid aga allatuult vajuma pisargaasi pilved, mis hirmutas rahvahulga laiali mõne hetkega. Ja kuigi korraldajad soovitasid rahval pisaraid silmist mitte ära hõõruda, välkusid neil endilgi peatselt käes taskurätid. Nuttu oli korraga igal pool.

Demonstratsiooni tuli muidugi jälgida selleks korraldajate poolt määratud piirkondadest. Kõik seletused anti edasi valjuhääldi kaudu.

Sellele järgnes gaasikaitsevahendite näitus pritsimajas ja gaasikaitse filmi näitamine kinomajas.
Kogu demonstratsiooni jaama juures ja turuplatsil jälgis üle 2500 inimese. Tallinnast oli kohale sõitnud kodanliku õhukaitse juhataja major Rudolf Waharo, õhukaitse inspektor ja üleriikliku tuletõrje juhataja Heinrich Arro, kodanliku õhukaitse ja tuletõrje instruktor komissar Johannes Ernits, raudtee gaasikaitse ülema abi kapten Jalak jt. Rakverest olid õppusi jälgimas prefekt Mihail Tang ja kriminaalkomissar Nigul Pääbo.

Kohal olid ka Eesti Kultuurfilmi operaatorid, kes väntasid filmilindile kõik tähtsamad tegevusmomendid. Kui demonstratsioon oli lõppenud, tänas garnisoniülem kolonel Voldemar Koch kõiki osavõtjaid õnnestunud esinemise eest.