Balti kett

Balti kett oli rahumeelne poliitiline meeleavaldus. See toimus 23. augustil 1989. aastal, kui umbes kaks miljonit inimest ulatasid üksteisele käed 600 km pikkuses ketis läbi Baltimaade, kulgedes Tallinnast läbi Riia Vilniusesse, näidates üles oma ühtsust püüdlustes vabaduse poole.

Balti ketti korraldasid Baltimaade rahvuslikud liikumised: Rahvarinne Eestis, Tautas fronte Lätis ja Sajūdis Leedus. Osavõtjad kogunesid linnadesse ja küladesse, kus üritus toimus, või sõitsid ise nendesse Balti keti toimumiskohtadesse, mis olid kõige hõredamalt asustatud. Tapalased võtsid ketist osa kahe linna – Türi ja Rapla vahel.

Uudisteagentuuri Reuters andmetel kogunes 700 000 inimest Eestis, 500 000 Lätis ja 1 000 000 Leedus. Vastavalt TASS-i avaldatud NSVL-i ametlikule infole osales üritusel 300 000 Eesti ja 500 000 Leedu elanikku, Läti osavõtjate arvu TASS ei avaldanud. Täpset osavõtjate arvu ei ole võimalik kindlaks määrata infoallikate erinevuse ja osavõtjate erineva arvu kohta linnades ja maakohtades. Berliinis, Leningradis, Moskvas, Melbourne’is, Stockholmis, Tbilisis, Torontos ja mujal maailmas toimusid Balti keti toetuseks solidaarsusmiitingud.

Ürituse suurim saavutus oli NSVL-i järeleandmine Baltimaade elanike ühise protesti mõjul ja mineviku kuritegude tunnistamine. NSVL tunnistas Molotov-Ribbentropi pakti olemasolu ja kuulutas selle kehtetuks. Sellest sai üks olulisemaid samme teel Baltimaade iseseisvuse taastamise poole.

Balti kett tõi kolme riigi ühise võitluse suure rahvusvahelise tähelepanu keskmesse. See andis tõuke demokraatlikule liikumisele ka mujal maailmas, oli positiivne eeskuju teiste riikide sõltumatuse taastamise püüdlustele ja ka Saksamaa taasühinemisele. Balti kett näitas, et Balti riikide elanikke ühendab usk demokraatlikesse põhimõtetesse. Nii tugevdatud vendluse, ühtsuse ja ühise eesmärgi tunne sai oluliseks teguriks poliitilise osaluse tagamisel, mis viis Balti riikide sõltumatuse taastamiseni.