Tapa pommitamine 1944

Jutustab tundmatu tapalane, tekst: internet

Mulle meenub veel mõndagi ema ja vanaema juttudest neist kaugeist sõjapäevist. Saksa okupatsiooni ajal (1941-1944) viidi Saksa vangilaagrist, mis asus kohe Tapa raudtee ääres – mäletan siiani neid pikki barakke, likvideeriti vist alles 1960. aastail – räbaldunud riietes Vene sõjavange igal hommikul linna tööobjektile. Et kiiremini pärale jõuda, mindi läbi hoovide ja nii viis nende tee ka läbi vanaema maja hoovi. Meestest oli kangesti kahju, sest nad olid kõhnad nagu luu ja nahk. Vanaema hakkas salaja juurviljaaeda kapsalehtede alla toidupalukesi poetama ja kuigi mehi saatis konvoi, märkasid näljased vangid peagi oma toidulisa. Kapsalehedki haarati kaasa.
Sakslased korraldasid Tapal ka näidishukkamisi, ikka seal sõjavangilaagris. Kui mõned mehed põgenemiskatsel kätte saadi, siis nad ka üles poodi. Kõik vangid rivistati vanglahoovi üles hukkamisi vaatama. Linnarahvas – minu ema teiste hulgas – jälgis sündmusi aga okastraadi tagant. See oli vapustav vaatepilt.
Veel meenub mulle jutustus Tapa linna pommitamisest 1944. aasta 7. märtsil. Tuletame meelde, et see oli aeg, kui Vene lennukid käisid süstemaatiliselt Eestimaa linnu pommitamas. Teame ju kõik neid arvukaid mälestusi 9. märtsi ööl toimunud Tallinna suurpommitamisest, kus hukkus üle 600 inimese ja hävis ligi 1/3 elamispinnast. Narva oli aga juba 6. märtsil peaaegu täielikult hävitatud.
Tapa linn on läbi aegade strateegiliselt üks Eestimaa tähtsamaid raudteesõlmpunkte olnud, asudes kahe idasuunalise raudteeharu keskpunktis. Lisaks oli siin ka sõjaväe lennuväli. Sel põhjusel tegid venelased oma hävitustööd Tapalgi suure põhjalikkusega. Juba mõned päevad enne pommitamist oli Saksa komandantuurist linnarahvale käsk antud peale tööpäeva lõppu kohe linnast lahkuda – olevat karta suuri venelaste lausrünnakuid. Inimesed käisidki, kes kuhu sai, linnalähedastes taludes ööbimas. Isegi 8 kilomeetri kaugusel käidi magamas. Ema töötas sel ajal raudteel telegrafistina ning ööbis 2 kilomeetri kaugusel maal.
Nimetatud pommitamisepäeval – see oli laupäev – otsustasid minu vanaisa ja onu Endel siiski Tapale sauna minna, et ehk läheb õnneks ja pommitamist sel päeval ei tule. Ka mu ema, kes oli siis 18 aastane noor neiu, läks linna ühe sõbranna juurde, kuhu kogunesid tol õhtul linna noored, teiste hulgas ka mõned Saksa ohvitserid. Ema mängis hästi akordionit ja parajasti, kui mäng oli täies hoos, hakkasid sireenid huilgama, kostus kõva lennukimootorite müra ja peagi langesid ümberringi ka esimesed pommid. Noored tormasid varjendisse. Kuid üsna varsti lõppes pommitamine ning osa seltskonnast, teiste hulgas ka minu ema, otsustas linnast kiiremas korras lahkuda. Keegi naabrinoormees, Jürgensoni Arno nimi, läks kodunt läbi ja võttis oma vanaema ka kaasa. Nii mindigi siis kiirel sammul kuue-seitsmekesi mööda linnaäärset teed otse metsa suunas, et jõuda veel enne uut pommitamislainet sinna varjule. Praegu kannab see tee Päikese tänava nimetust ja kogu see kant on muidugi maju täis ehitatud. Ja parajasti siis, kui oldi linna taga laiuvale suurele lagendikule jõutud, täitus taevas äkitselt Vene sõjalennukitest. Nüüd alles algas see õige pommitamine. Minna polnud aga enam kuhugi. Kõik pistsid surmahirmus jooksu, ikka üle lageda välja eemal paistva lepiku suunas, mille taga algasid suured ja sügavad metsamassiivid. Seal oli juba palju hõlpsam varju leida. Jürgensoni Arno vanaema aga komistas ja kukkus. Kiiruga üles tõustes läks tal pikapükste kumm katki ning need langesid alla, segades edasijooksu. Vanaproua kukkus uuesti. Nüüd oli vanainimene takerdunud oma pükstesse ja siples seal appi karjudes, pommid langesid aga ümberringi. Lenduritele paistis lausa mõnu pakkuvat laskuda hästi madalale ja siis pikeerida kuulipildujast jooksjaid. Ema ütles, et taevas oli nii valge nagu päeva ajal, ometi oli juba õhtu kella seitsme-kaheksa vahel. Enne pommitamist olid nimelt linna kohale üles lastud nn valgusküünlad, nagu rahvasuu neid nimetas, mis valgustasid kõiki linna objekte, et oleks garanteeritud ikka täielik hävitus.
Ema ja ta sõbranna Asta jätkasid jooksmist, Arno jäi aga vanaema jalast pükse tirima. Kõik tormasid surmahirmus, igaüks ise kanti. Iga natukese aja tagant tuli pikali viskuda, sest põgenejatele oli juba selgeks saanud, kuidas pommid kukuvad. Nimelt kaasnes pommi kukkumisega eriline vinguv heli. Nii põigeldi pommidest kõrvale kuidas saadi, kuid plahvatades võis pommikildudest siiski tõsiselt haavata või koguni surmagi saada. Rahvast olevat väljal palju olnud – kõigi sihiks ikka eemal paistvad suured Pala metsad. Kahjuks jäi paljudele see elu viimaseks jooksuks. Väli kattus kiiresti laipadega – kes oli saanud mürsukillust haavata, kes kuulipildujavalangust otsetabamuse. Kui ema ja ta sõbranna lõpuks siiski eluga võsastikku jõudsid, selgus, et jalas polnud ei kingi ega sukki: kingad olid jooksuga lumehange jäänud ja sukalabad ribadeks kulunud, jalad aga veritsesid. Märtsilumi oli ju koorikune ja krõbe.
Niiviisi siis paljajalu ja kerges riietuses tuli jätkata liikumist veel oma kuus kilomeetrit Lehtse alevi poole, kus sel ajal elas vanaema Helene. Sinna otsustas ema koos oma sõbrannaga minna. Pommitamine aga jätkus. Ometi oli metsas veidi turvalisem tunne. Praegu asub selle kunagise põgenemistee ääres meie kodumaja.
Kui palju läbielatud hirmusid ja valu kannab endas see paik? Ema räägib, et alati, kui ta Päikese tänavat mööda koju tuleb, meenub talle ikka too märtsiõhtune meeletu jooks, need mustavad inimkogud väljal, kes kõik üritasid linnast välja saada, et oma elu päästa. Linn pommitatigi sel ööl praktiliselt maatasa.
Aga pöördugem tagasi mu ema seikluste juurde tol märtsi ööl. Jõudnud metsa, kuulsid tüdrukud korraga meeste hääli ja õige pea selgus ehmatamapanev tõsiasi – mets oli täis Vene sõjavange. Eks neil oli õnnestunud pommitamise ajal laagrist põgeneda ja nüüd varjusid nemadki metsa. Peaaegu oleksid kaks neidu neile otse sülle jooksnud. Vaikselt ja targu taanduti ning alustati edasiliikumist suure ringiga ikka Lehtse suunas. Alles hommikupoole ööd jõuti pärale.
Mis aga sai vanaisast ja onu Endlist? Nemad olid pommitamise alguses parajasti saunalaval leili visanud, kui käisid esimesed kärgatused. Mehed saanud püksid vaevu jalga ja alustasid kohe jooksu, sest sauna lähedal polevat ühtegi varjendit olnud. Nad liikusid vastupidises suunas ema valitud marsruudile, üle Valgejõe silla, mille taga asuva soo serval asus talu, kus nad ööbimas käisid. Ja oh häda! Mida lähemale soole jõuti, seda rohkem oli nende ümber pommiplahvatusi. Tuli välja, et osa lendureid oli kavatsenud vist linna hävingust päästa ja tühjendasid oma lasti soosse. Ometi õnnestus ka neil eluga pääseda. Ja isegi Jürgensoni Arno oli oma vanaemaga lõpuks kuhugi pärale jõudnud.
See oli siis lugu Tapa linna pommitamisest 7. märtsil 1944. aastal. Pean siinkohal veel lisama, et kui käis Talvesõda 1939. aastal, siis Tapa linna elanikud olevat Helsingi kohal valguskuma näinud. Vene lennukid aga startinud ööpäev läbi linna lennuväljalt ning võtnud siis kursi Soome suunas. Ja kui palju olevat seal lennukeid olnud! Neid tulnud Venemaalt iga päev aina juurde. Eks soomlased on meid sellepärast küllalt süüdistanud, et miks me 1939. aastal baasidelepingu sõlmisime ja venelasele vastu ei hakanud, mistõttu oli viimasel kasulik strateegiliselt tähtsaid Eestimaa lennuvälju Soome pommitamiseks kasutada.
Oma sõjasündmuste meenutuseks võiks korraks teha põike veel 1941. aasta suvesse, mil toimus Tapa linna esimene mahapõletamine. Sellega sai hakkama grupp kommunistlikke noori, kui linnarahvas oli rinde lähenedes ja mobilisatsiooni kartuses maha jätnud oma kodud ning põgenenud linnalähedastesse metsadesse. Olgu öeldud, et peale 14. juuni küüditamist algas juba massiline metsa pagemine. Ja 3. augustil loopisid 3-4 komnoort tühjaks jäänud majade akendesse süütepudeleid, mistõttu hävisid tules kõik suured ilusad hooned. Väiksemad elumajad osaliselt siiski säilisid. Kuid kõik need põranda alla jäänud “komud” saadi kätte ja hirmus oli nende surm, kui neid okastraadiga ühte seoti ja siis linnaserval maha lasti. Nõukogude ajal pidid pioneerid sellesse paika rajatud mälestusmärgile pühade ajal ikka lilli viima.

Sakslased saabusid Tapale aga juba järgmisel päeval pärast linna mahapõletamist. Alles nüüd julgesid tapalased kodudesse tagasi pöörduda, kus suurt osa inimesi ootas ees vaid mahapõlenud söestunud ahervare. Sakslasi võeti pisarsilmil vastu kui päästjaid ja vabastajaid. Vanaema rääkis, et kui sakslased tulid mõnesse eesti talusse, siis olid nad juba nii kindlad eestlaste sõbralikkuses, et hirmu tundmata olevat kõigepealt jäetud püssid hoovi peale hakkidesse ja mindud siis talurahvast tervitama. Tuldi kui oma koju. Ja see paljukiidetud saksa kultuurrahva viisakus ning kasvatus ja lõpuks sakslaste mehelikkus ja ilu – see lummas kõiki. Seda, mis Hitleril tegelikult Baltimaadega plaanis oli, ei pruukinud Wehrmachti sõdurid teada. Paljud saksa sõdurid, kellega tollal kokkupuuteid oli, kirusid Hitlerit.
Sõja-aastatel kannatas Tapa rängalt vene lennuväe õhurünnakute tagajärjel. Suurimad purustused olid 18.03.1944, mil hävis ligi 60 elumaja ja sama aasta 29. märtsi pommitamine.

Tapalt pärit Alfred Wendt, Saksa okupatsiooni aegne Eesti Omavalitsuse Majandus- ja Rahandusdirektor kirjutas Tallinnas 30. märtsil 1944 teadaande:
“Kindralkomissari korralduse põhjal võib käesoleva teadaande avaldamisega müüa igale õhurünnakuil kannatanule järgmisi kaupu:
Pesu peatuskoha jaoks: 1 voodivaip, 2 voodilina, 2 padjapüüri, 2 käterätti.
Meestele: 1 ülikond, 2 komplekti pesu, 2 päevasärki, 2 paari sokke (jalarätte), 1 peakate.
Naistele: 2 kleiti, 2 komplekti pesu, 2 paari sukki, 1 peakate.
Poistele: 1 ülikond, 2 komplekti pesu, 2 polosärki, 2 paari sukki või sokke, 1 peakate.
Tütarlastele: 2 kleiti, 2 komplekti pesu, 2 paari sukki, 1 peakate.
Imikutele: komplekt varustust.
Peale selle võib anda lisaks riietusesemeid olenevalt varustusolukorrast. Varustamine on mõeldud nõnda, et iga õhurünnakuil kannatanu saab lisaks temale selga jäänud riietusele kõik eelnevalt loetletud esemed osta.”
Õhurünnakuil kannatanutele anti välja ostuload, mis tõestasid, et nad on kannatanud õhurünnakute tagajärjel ja kaotanud nende poolt nõutavad esemed. Tõestamiseks oli tarvis politsei poolt välja kirjutatud tõendit, kus oli kirjas kahju suurus. Ostuloal pidi olema kindlasti märkus “Õhurünnaku all kannatanu”. Ostulubasid väljastasid kohalikud omavalitsused, kelle halduspiires õhurünnakuil kannatanu viibis õhurünnaku ajal. Ostulubade väljaandja asutus pidas osturaamatut, kuhu kandis andmed loasaanute kohta, et vältida lubade topelt välja andmist.

Tapa linna 5. augustil 1941 pommitamisest võtsid osa 2 Nõukogude lennukit, kellede piloodid on teada. Need olid Anatoli Kuznetsov (sünd. 1914) ja Grigori Larionov (sünd. 1905). Raamatus „Sõjasangarid“ (1978) nimetatakse neid Nõukogude Liidu kangelasteks. Mõlemad mehed lendasid Nõukogude hävituslennukitel M-16 ning osalesid „võitluses“ hitlerlaste pommirünnaku vastu Tapa raudteejaamale. A. Kuznetsov tulistas linna kohal toimunud õhulahingus alla ühe Saksa lennuki Me-110. Kokku tegi A. Kuznetsov esimese sõja aasta jooksul 270 „edukat“ lahingulendu kuni hukkus 19.01.1943 lahingutes Leningradi blokaadi läbimurdel. G. Larionov sooritas 1941. aasta jooksul 22 „edukat“ pommirünnakut Eesti territooriumil, pärast sõda jätkas teenistust Punalipulise Balti laevastiku õhujõududes, alates 1955. aastast elas ta Kishinjovis.

Teise maailmasõja algul määrati Feodor Okk Balti sõjaväeringkonna piirivalvevägede koosseisus loodud hävituspataljonide operatiivgrupi staabi komissariks. Lisaks sai Okk EK(b)P KK büroo otsusega ülesande organiseerida 10. juuliks 1941 700 inimesest koosnev partisanipolk. See suurejooneline ülesanne jäi täitmata. 23. juulil loodi Eesti NSV vabariiklik partisanisalkade staap, kuhu kuulus ka Okk. Augusti teisel poolel, kui peamine strateegiline ülesanne oli Tallinna kaitse, koondati Punalipulise Balti Laevastiku Sõjanõukogu käsul kõik hävituspataljonid Tallinna lähiümbrusest 1. Eesti jalaväepolku (1. Eesti Kütipolk). Polgu komandör oli kapten Mihhail Pasternak, komissar Feodor Okk. Ametliku versiooni järgi langesid nii Pasternak (langes rünnates Looperede kodutalu koos kahe automaaturiga talu omaniku-peremehe Juhan Loopere enese- ja perekaitseks sooritatud täpsete laskute läbi revolvrist “Nagan” kaliibriga 5.6 mm) kui Okk Peningi sovhoosi juures toimunud lahingus 23. augustil. Nikolai Karotamm kirjutas aruandes Eesti NSV ja Tallinna linna kaitsmisest Andrei Ždanovile (Leningradis 14. september 1941), et juba esimeses lahingus polk purustati, komandör ja komissar kadusid jäljetult.