II maailmasõda – aasta 1942

1942. aasta jaanuaris põles momendil tühjana seisnud Tapa mõisahoone maha ning järele jäid vaid kiviseinad. Omariikluse ajal tegutses mõisahoones Soomusrongide rügemendi staap. Tulekahju põhjustas päeval jäätunud torude üles sulatamine leeklambiga. Kui töölised lahkusid, polnud midagi veel aru saada. Soojustamiseks kasutatud saepuru süttis alles hilja õhtul. Ilmselt oli ikkagi jäänud säde hõõguma. Paraku avastati tulekahi liiga hilja ning härrastemaja ei õnnestunud enam päästa. Säilisid ainult keldrikorrusel asuvad ruumid.

Aprillis alustati linnavalitsuse korraldusel sõjapäevil tule läbi hävinenud hoonete rusude koristamisega ja veel püstijäänud müüride lammutamisega. Seni olid seisnud peaaegu kõik rusud nii, nagu need jäid möödunud suve sõjast.

Tasapisi hakkas elu Tapal jällegi arenema. Endine ärimees Eduard Seidelberg avas jällegi kaupluse. Kommunistide ajal oli tema hulgi- ja jaemüügi äri üks esimesi, mis natsionaliseeriti. Nii hakkas linnas jälle eraäride võrk kasvama, mille järele tarbijad suurt puudust tundsid.

Tapa Omakaitse ja ERÜ (Eesti Rahva Ühisabi) kohalik komitee korraldasid 19. aprillil seltskondliku koosviibimise kapakaljaga. See oli üks esimesi koosviibimisi peale üle aastast vaheaega Tapal.

ERÜ Tapa osakond asus tööle juba 8. oktoobril 1941. aastal. Osakond abistas pärast Tapa suurpõlengut 230 perekonda 500 hingega, kelledest 141 olid lapsed alla 10 aasta vanuses. Ka Tapa kaaskodanikud näitasid üles oma kaaslaste abistamisel suurt rahvuslikku üksmeelt ja abivalmidust.

Mitmetes perekondades olid arreteeritud, küüditatud või tapetud perekonna ülalpidajad. Kõigile neile tuli sirutada ühiskonna abistav käsi. Sajad sellised kannatajad said 8 esimese nädala jooksul toitu linnavalitsuse korraldusel, vaatamata sellele, et pärast linna vabastamist leiti linnakassast eest vaid 225 krooni. Pärast seda jätkas nende inimeste abistamist ERÜ Tapa osakond.

Ka algas söögikartulite vastuvõtmine neilt ümbruskonna talupidajailt, kes möödunud sügisel oma normikartuleid ära anda ei jõudnud varase talve tuleku või mõnel muul põhjusel. Vastuvõtmist toimetas firma Rumberg&Tuuberg`i kohalik esindaja Tapa ühiskaupluse juures. Kokkutoodavad kartulid läksid esmajoones linnaelanike ja sööklate varustamiseks.

Kuna linnapea Arno Niitme oli suunatud Tapa Gümnaasiumi direktoriks, siis linnapea ametit oli täitma asunud Jaan Adel. Linna juhtkond koos uue linnapeaga rakendusid esimesel võimalusel linna ülesehitamise tööle. Koostati Tapa uus plaan, mille kohaselt taheti muuta linn tunduvalt rohelisemaks ja rõõmsailmelisemaks.

Vaatamata sellele, et kõrvaltvaatajale võis tunduda, nagu oleks elu Tapal tardunud mingisse liikumatusse vormi, oli see vaid väliselt nii. Linnaelanikud kohendasid oma elamisi, remonditi kortereid, uuendati ja telliti uut mööblit. Kohapealsed tislerid ei jõudnud kõiki tellimusi täitagi, niivõrd palju oli uue mööbli soetajaid. Samuti oli rohkesti tööd ka maalritel kortereid remontides.

Tunda andis aga vajaminevate materjalide puudus. Tapeete oli linn saanud vaid vähesel määral ning maalritele vajalikud tarbed puudusid pea täiesti, eriti värnits.

Tapa metskonna Sultsi metsavaht leidis veel mai alguses oma metskonnas kontrollkäigul olles Imastu tee lähedalt metsast meesterahva laiba, mida arvati olevat kommunistide veretöö ohver möödunud suvest. Surnukeha oli tugevasti roiskunud ja kaetud okstega, millel möödunud aasta kuivanud lehestik küljes. Politsei alustas leitud isiku kindlakstegemist.

Mai kuu oli kevadiselt soe ja päikeseline. Nii otsustati linnavalitsuse korraldusel alustada linna supelpaiga ja jõekohviku juures Valgejõel korrastustöödega eelolevaks suveks. Esmalt vajas remonti kohviku hoone, mille kõik aknad olid venelased ja ulakad poisikesed sisse peksnud ja muid rüüstamisi tekitanud. Ümber kohviku tehti korda ka laste mängukastid, kiik ja haljasala kohviku ja supluseks määratud jõeosa vahel. Jõekohvik anti eelolevaks hooajaks rendile Tapa ERÜ komiteele.

Tapal asus endises Eksporttapamajas vangilaager, kus sakslased hoidsid vene sõjavange. Territooriumile oli juurde ehitatud barakkide read, seal neid siis hoiti. Vene sõjavange kasutati samuti linnas heakorratöödel, majade rusude koristamisel ja raudtee ehitusel ning remontimisel.

28. juunil toimus suurem metsavendade kokkutulek, sest just sel päeval, aasta tagasi pandi Ristsaare metsades alus metsavendade organiseeritud tegevusele. Selle tähendusrikka päeva tähistamiseks kokkutulek toimuski. See kujunes austusavalduseks partisanidena langenud kaaslastele ning ühtlasi ka võimsaks bolševismivastaseks meeleavalduseks. Üldse võttis metsavendade päevast osa üle 600 isiku.

Pärast pärgade asetamist hukkunud kaaslastele ja saksa sõduritele Tapa kalmistul, siirduti Ristsaare metsavahi talu juurde, mis oli möödunud suvisel vabadusvõitlusel ümbruskonna metsavendade tähtsamaks kogunemiskohaks. Kaunile soosaarele, kuhu muidu harva astus võõra inimese jalg, kogunes nüüd suur hulk inimesi.

Tapa vabastamise 1. aastapäeval 3. augustil 1942. aastal korraldati Jakobi kirikus kell 8 õhtul vaimulik kontsert. Ettekannetega esinesid A. Triik (sopran), E. Eesmaa (tenor), L. Adelheid (tšello), E. Paikre (viiul) ja kiriku organist A. Liblik (orel). Kava kujunes sisukaks. Paaritunnisele kontserdile oli kuulajaid kogunenud vaatamata tööpäeva õhtule rohkesti. 4. augustil algas päev kirikukellade helistamisega ja lippude heiskamisega kell 6 hommikul. Kell 6.05 järgnes äratusmäng orkestrilt, mille järel kell 13.00 toimus pidulik jumalateenistus Tapa Jakobi kirikus. Jutlustas õp. Jaan Gnadenteich. Kell 14.00 asetati 13 pärga Tapa vabastamisel langenud saksa sõduritele ja hukkunud metsavendade kalmudele. Seejärel toimus Tapa Gümnaasiumi saalis pidulik aktus, mille avas linnapea Jaan Adel. Dir. Alfred Vendt kõneles veelkord kuulajaskonna ees neist õudseist tagajärgedest, millised tõid metsikud ahnitsejad endaga kaasa ning mis seisavad veel kaua ka tapalaste silme ees nende oma kodulinnas. Kõne kestel mälestati kõiki neid, kes olid jätnud oma elu isaisade maa vabastamise eest, kes bolševike poolt kõige metsikumalt mõrvatud või küüditatud siit ära. Sõnavõttude lõppedes lauldi „Eestimaa, mu isamaa!“ Veel kõneles Saksa sõjaväe esindaja, kelle kõne lõppedes kõlas Saksa hümn.

9. augustil pidas Tapa Jakobi koguduse õpetaja Jaan Gnadenteich jutluse Tapa Apostliku õigeusu kiriku kalmistul. Jutlusel esines Saksi pasunakoor. Pärast jumalateenistust toimus samal kalmistul pidulik möödunud aastase terrori ohvri Johannes Koonukõrve mälestusteenistus, kes oli Saksis kooliõpetaja. Ta mõrvati möödunud aasta 4. augustil oma elukoha lähedal, kus ta end varjas taanduvate venelaste poolt. Ta maeti juba möödunud aastal, kuid kiriklik teenistus toimus alles nüüd. Kalmistule oli tulnud rohkesti Saksi elanikke. Esines Saksi pasunakoor, mille asutaja ja juht Johannes Koonukõrb oli. Samuti esines Saksi laulukoor.

Tallinna piirkonnakomissar määras Tapa linnale, kui sõjas eriti kannatada saanud linnale 6000 saksa marka sõjakahjude korvamiseks. Summa kasutati lõhutud ja põlenud majavaremete kõrvaldamiseks ja muude möödunud aastal kohapeal aset leidnud lahingute tagajärjel tekkinud kahjude likvideerimiseks. Linnavalitsus alustas esmajärjekorras avalikule julgeolekule ohtlikeks muutunud varemete lammutamisega. Nendeks töödeks rakendati ka vene sõjavange, kes olid nüüd paigutatud endise eksport-tapamaja territooriumile kohandatud vangilaagrisse.

Sõjaolude sunnil viidi kohus Tapalt vahepeal Paidesse ja nii oli rahvale liiklemisoludest tingitult raskesti kättesaadav. Augusti keskel aga toodi Tapa jaoskonnakohus Tapale tagasi ja toimus esimene avalik istung, kus olid arutusel mitmesugused väiksemad sundmääruste rikkumised, omavahelised auhaavamised jne.

Jaoskonnakohtuniku ajutiseks kohusetäitjaks Tapale määrati Max Päss ja sekretäriks juba varasemgi Tapa jaoskonna kohtu sekretär Mats Teng. Kohus alustas tööd vanades omariikluse aegseis jaoskonnakohtu ruumides Pikk tn. 25.

Augusti lõpul asuti likvideerima Tapa linna elamute talitust, mis nüüd natsionaliseeritud kinnisvarade tagastamise järgi kaotas oma vajaduse.

Septembris andis varustuse amet Tapa elanikele teada, et 11. – 20. septembrini (1942) müüakse Eduard Seidelbergi kaupluses, mis asus nüüd Pikk tn. 18 kõigile Tapa linnas elavatele 0 – 17 aastastele lastele 300g kompvekke leivakaartide erikupongi nr. K II vastu. Kuidas küll lapsed rõõmustasid!

Aegade jooksul oli tunda andnud ka juuksurite kriis Tapal, kus senini töötas meestöö alal vaid üks juuksetööstus, samuti üks ka naistöö alal. Mõlemad töötasid Pikk 18 asuvates ruumides. Et aga küllaltki suure elanikkonna kohta olid alati pikad järjekorrad, siis linnavalitsus lahendas nüüd ka selle probleemi. Septembri lõpuks töötas Tapal kokku 5 juuksurit, 4 meeste juuksurit ja 1 naiste juuksur. Enamik neist juuksuritest olid ka varemalt Tapal kohapeal töötanud ja igaühel oli oma klientuur juba varasemast ajast olemas.

Oktoobri teises pooles tuli Tapale uus kohtunik August Utsar, kes seniselt ajutiselt kohusetäitjalt Max Pässilt asjaajamise üle võttis. August Utsar töötas Eesti omariikluse ajal vanema kohtuameti kandidaadina Tartus ja nüüd, enne Tapale tulekut ajutiselt Petseris jaoskonnakohtuniku kohusetäitjana.

Kuna ERÜ organisatsiooni ümberkorraldamisega nimetati senine Tapa abilinnapea Evald Tiits ERÜ ringkonna juhiks Järvamaale, siis lahkus ta Tapalt ning asus uuele ametikohale. Esialgu jäi vabaks jäänud ametikoht linnavalitsuses täitmata.

15. novembril külastas Tapa linna kindralkomissar Karl-Siegmund Lietzmann, esinedes kõnega ümbruskonna põllumeestele. Tapale saabumisel tervitasid teda Harju-Järva piirkonnakomissar Karl Walter, Järva maavanem, Tapa linnapea Jaan Adel ja kokkukogunenud rahvahulk. Kindralkomissar tutvus ühe keskmist suurust talumajapidamisega Tapa lähedal ning siirdus siis Tapa Gümnaasiumi saali, kus esines pikema kõnega. Pärast Eesti rahvushümni laulmist lõpetas kindralkomissar koosoleku Juht Adolf Hitleri austamisega, millele järgnesid Saksa hümnid. Pärast koosolekut vestles kindralkomissar veel kohaliku omavalitsuse ja põllumeeste esindajatega.

1. detsembril sai Tapa omale lahkunud Evald Tiitsu asemele ka uue abilinnapea, kelleks sai Peep Pahtma.

Tapa põliselaniku Leonhard Verniku (sünd. 14.08.1923, surn. 11.08.2016) ajateenistus möödus Saksa okupatsiooni ajal Tapal, ta meenutab:

Tapa tuletõrjemaja tornis Pikal tänaval oli II Maailmasõja ajal õhuvaatluspunkt, mis kuulus saksa õhuväe alla ja oli ööpäevase valvega. Seal asus õhurünnakute märguandjaks käsivändaga sireen. Mida kiiremini vändati, seda kõvemini huilgas. Peastaap asus Kadriorus, kust edastati andmeid ja teateid õhuvaatluspunkti tuletõrjetorni. Telefonist oli seal olnud üks sakslane Ewald Folkmann, kes olnud ka suur viinanina. Selles tornis möödus mul suurem osa sõjaväeteenistusest, kodumaja oli otse tuletõrjemaja kõrvalmaja, seega võib öelda, et ajateenistus möödus sama hästi kui kodus!

Öösiti oli linnas pimendamine kohustuslik. Õhuhäire korral sai linnarahvas kasutada kahte varjendit, üks asus Sõbra kaupluse keldris ning teine „Nordi“ keldris, kus olid hoiul ka restorani joogid. Ivan Ivanovi maja Talurahva poe all asuvasse keldrisse pääses Nigoli pst. poolsest otsauksest. Nõukogude ajal asus seal Tapa Tarbijate Kooperatiivi arhiiv. Seal asunud keldreid ja bokse oli kasutatud ka vangimajana. Üks maa-alune varjend asus veel tuletõrjeaias. Raudtee ääres oli aga palju punkreid, kus ühe pommirünnaku ajal sai surma raudtee velsker Jakone koos perekonnaga.

Õhurünnak linnale algas tavaliselt õhtuti poole 9 ja 9 ajal Venemaa poolt. Lennukid lasid Tapa kohal pommid alla ja lendasid siis tühjalt tagasi. Enne pommitamist lendas üks lennuk üle linna ja lasi nn valgustuspomme, inimesed nimetasid neid Stalini Küünaldeks, mis olid kimpus ja põlesid umbes pool tundi, tulekobaraid oli umbes 6-7 tükki. Aine, mis õhus põlemist tekitas polnud kohalikele teada. Valgustus võimaldas vene lennukitelt näha, kus asuvad objektid, mida pommitada.

Meie õhutõrje aga kasutas õppeotstarbelisi õhuballoone, milledel vints all. Neid balloone lasi õhutõrje maast taevasse vaenlase lennuki lendamiskõrgusele et takistada vaenlase lennukite piketeerimist. Õhuvaatluspunktist oli näha nii balloone kui ka suurtükituld.

Enne märtsipommitamist viidi õhuvaatluspunkt linnast välja endisesse mõisa kolmekorruselisesse veskisse kolmandale korrusele. Kolimine veskisse toimus eesmärgiga taanduda linnast võimalikult kaugele et pommiga pihta ei saaks. Veski esimesed kaks korrust olid raudtee keskjaama käes. Kord lendas jaamast üle kahemootoriline luurelennuk mis tegi valvsaks ja kolitigi ohutuse mõttes veskisse. Teiselpool veskit asus ka maa-alune punker (alles tänaseni), mille ehitamisega sakslased alustasid, hiljem aga lõpetasid selle punkri ehituse venelased. Ida pool raudteejaamas asus ka sakslaste kaugliinide võimendi jaam. Juhul, kui elektrit ei olnud, oli olemas jalgratta moodi generaator, mida sai vändata. Raudteejaama staabis said sakslased ühenduse ka Berliiniga. Generaator aga töötas bensiiniga. Jaamahoone keldris hoiti bensiinitünne. Üks sakslastest läks pimedasse keldrisse vaatama, kas bensiini jätkub, tõmbas tikust tuld ja kummardus tünni kohale. Käis suur plahvatus ja idapoolne raudteejaama pool põles maani maha.

Venelaste pealetungi ajal, kui sakslased põgenesid, jätsid nad veski maha. Pole täpselt teada, kas veski sai pommitabamuse või lasid sakslased veski ise õhku, kuid hoone hävines.