II maailmasõda – sõda lõpeb

Teise Maailmasõja lõpulahingute kohta kirjutab Wikipeedia:
„Sõjategevus Eestis 1944. aastal hõlmab Saksamaa ja Nõukogude Liidu vägede ning Eesti iseseisvuslaste vahelisi lahinguid Eestis 1944. aastal. Sõjategevus 1944. aasta sügisel oli osa Nõukogude vägede pealetungioperatsioonist Baltimaades. 1944. aasta 17.-26. septembril viisid Punaarmee 2. löögiarmee ja 8. armee ellu Tallinna pealetungioperatsiooni. 2. löögiarmee tungis Emajõe joonelt Tapa-Rakvere suunas ja 8. armee tungis peale Narva suunas. Eesmärk oli Kirde-Eestis paiknevatel Saksa väeüksustel taganemistee ära lõigata ning 2. ja 8. armee koostöös hävitada Kirde-Eestis paiknevad Saksa üksused.“

Sellel ajavahemikul, täpsemalt 21. septembril 1944. aastal jõudsid punaarmeelased Tapale.

Nende hulgas ka polkovnik Sergei Greškov (08.10.1906 – 05.03.1978), kes on pannud kirja oma mälestuse Tapale jõudmisest. Sellest kirjutas ajaleht „Punane Täht“ 21. septembril 1974. aastal, kui sündmustest oli möödunud 30 aastat:

Asunud Tartust põhja pool pealetungile, murdsid Leningradi rinde väed vastase tugeva kaitse ja liikusid kiiresti edasi põhja. Taganejatele astuti sõna otseses mõttes kandadele. Läksin koos maavägede diviisi staabi ohvitseride ja kahe raadiojaamaga esimestes kolonnides. Jõgeva lähistel ööbides sain ööl vastu 21. septembrit 13 VA juhatajalt šifreeritud raadiogrammi:“….. Viivitamatult minna Tapale, võtta ühendus kindralleitnant Hasini tankigrupiga ja organiseerida koostöö Tallinna vabastamiseks. Staap asub Tapa loodeosas.“

Ajasingi oma mehed jalule ja suundusin pealetungivatest kolonnidest möödudes Tapa poole. Raadiojaam RAF staabiohvitseri ja sidemeestega jäi kuhugi teele, ise sõitsin „Willisel“ autojuhi, šifreerimisosakonna ohvitseri ja saatjaga ette. Päikesetõusul sõitsime kagu poolt Tapa linna sisse.
Kui jõuad vabastatud linna, kohtad tavaliselt esimesena liikluse reguleerijat ja teeviitu. Siin võttis meid vastu vaikus. Kuskil ei olnud ainsatki hingelist. Linnake paistis olevat täiesti välja surnud. Ei olnud näha isegi purustusi ja tulekahjusid. Tankikoondise staapi otsides suundusime linna loodeserva. Raudteejaama juures nägime rööbastel leegitsevaid ešelone ja tulepesi raudteeäärsetel aladel. Nagu hiljem selgus, oli siin „töötanud“ meie lennuvägi.

Jõudsime linna loodepiirini. Kõik oli vaikne. Ümberringi mitte ühtegi elavat hinge. Kus on siis staap? Mida edasi teha? Selge et oli juhtunud mingi arusaamatus. Tulemusteta otsingute järele siirdusime Tallinnasse viivale teele. Varsti nägime tankiroomikute jälgi. Tähendab, me hilinesime, hasinlased on juba edasi läinud. Sõitnud veel natuke maad, pöördusime tagasi. Ei saanud ju olla, et meie omadest keegi linna ei jäänud.

Jõudnud jälle kesklinna, tahtsime pärast väikest arupidamist jätkata sõitu mööda tankijälgi. Saime just linnast välja, kui järsku nägime: meile tuleb vastu kaks sakslast. Tõmbasin kabuurist püstoli, käskisin saatjal automaadiga valmis olla ja autojuhil pidurdada neist viie meetri kaugusel. Kohe, kui autojuht pidurile vajutas, hüppasin masinast välja ja kamandasin:“Hände hoch!“. Saksalased ei osanud niisugust üllatust oodatagi ega tõstnud kohe käsi. Käsklust tuli korrata. Kõigepealt võtsime neilt relvad (ohvitserilt püstoli ja saatjalt automaadi ja pussi), seejärel dokumendid. Aga kuhu panna vangid? Ei saanud ju neid endaga kaasa vedada, masinas polnud niipalju ruumi. Sidusime sakslastel käed kinni ja saatsime nad linna. Mööda roomikujälgi edasi sõites nägime tee vasakul serval 12-mehelist salka. Kõik olid kaitsevärvi riietuses, kuid pagunite, peakatete ja relvadeta. Peatasime masina ja ma astusin, püstol käes, meestele lähemale:

„Kes te olete?“
Üks meestest vastas: „Oleme teise löögiarmee võitlejad…“
„Vlassovlased?“ küsisin uuesti.
„Ei,“ kostis seesama hääl, „teise löögiarmee võitlejad.“
Pistsin püstoli kabuuri ja hakkasime juttu ajama.
„Mis te siin teete?“
„Oleme sõjavangid ja ootame omasid.“
„Kas meie omad ei ole siis siit läbi läinud?“
„Ei.“
„Aga kus on sakslased?“
„Jooksid kõik laiali, kes kuhu. Öösel oli kõva pommitamine, eriti hommikul, ja Tapal on juba meie omad sees.“
„Palju teid siin on?“
„Palju. Nad on seal, laagris,“ näitasid endised sõjavangid metsa ja hoonete poole.
„Kes on teil vanem?“
„Mina,“ vastas üks, „ma olen kapten.“
„Tead, mis, kapten,“ ütlesin mina, „meie omad on tulemas. Minge laagrisse tagasi ja relvastuge, millega saate…“
„Miks kes millega saab? Relvalao juures seisavad valves meie omad…,“ katkestas mind kapten.
„Seda parem, relvastuge ja hakake sakslasi püüdma. Just praegu võtsime kahelt relvad ära. Võtke automaat ja saatke kaks meest sakslasi ära viima. Linna keskel on trellidega kauplus, sinna pangegi nad kinni.“

Nagu hiljem selgus, täitsid endised sõjavangid minu käsu üsnagi edukalt. Vangi võeti 150 vaenlast ning vallutati hobuvoor miini- ja kuulipildujate ning laskemoonaga.

Jõudmata omasid ära oodata, otsustasin päeval umbes kella ühe ajal neile vastu minna. Sõitnud linnast läbi, nägime ligi 200 m enne käänakut, kuidas nurga tagant sööstsid välja tankid ja nendel dessant. Esimese masina pihta avati varitsusest kuulipildujatuli. Teine sõitis üle aia ja põrutas otse vaenlase tulepesasse. Kujunes ettenägematu „kork“. Kui ma tankikolonnile lähemale sõitsin, nägin paari masina taga oma raadiojaama RAF ja sidegruppi 13 VA. Kõik imestasid, kuidas ma ometi Tapale pääsesin. Pidas ju Hasini tankigrupp poolteisetunnise lahingu Tapa lähistel.

Nagu praegu mäletan, oli päev päikesepaisteline ja soe. Mulle on see üks meeldejäävamaid terves Suures Isamaasõjas, kuid oleks võinud jääda ka viimaseks. Ainult 200 meetrit või pool minutit jäi puudu, et sattuda vaenlase varitsusele. Hea, et tankid minust ette jõudsid.

Tapa „vabastamise“ 30-aastapäeva puhul septembris 1974 toimus ka mitmeid üritusi, mida kajastas jällegi tollane ajaleht „Punane Täht“, kus on kirjas järgnev:

Tapa pidurüüs.

Tapa linna fašistlikust okupatsioonist vabastamise 30. aastapäeva pidustused algasid juba 17. ja 18. septembril. Peeti meeles nii endisi kui ka tänaseid noori sõjamehi. 18. septembril avati Tapa II Keskkoolis lahingukuulsuse tuba, II keskkooli õpilased ja Suure Isamaasõja veteranid asetasid vennashauale lillevaniku. Endised sõjamehed sm-d Eisler, Iljin, Gusjanova, Pekri, Toim, Žigaljova jt. esinesid koolides ja ettevõtetes.

19. septembril saabus meile külla pidustuste aukülaline, erupolkovnik Sergei Greškov Riiast, endise Novgorodi 281. Punalipulise diviisi lennuväekomandör. Ta on osa võtnud ENSV kõigist vabastamislahinguist Narvast Saaremaani. Tema silmapaistvaid lahingulisi teeneid märgiti sageli NSV Liidu kõrgema ülemväejuhataja marssal J. Stalini käskkirjades, milles talle avaldati tänu 26. juulil 1944 Narva; 22. septembril 1944 Tallinna; 23. septembril 1944 Pärnu ja 24. novembril 1944 Saaremaa ja Kuramaa vabastamisel ülesnäidatud vapruse eest. Erupolkovnik S. Greškov oli ka esimene sõjamees-vabastaja Tapal. Tema esinemine võeti koolides ja ettevõtetes vastu erilise soojusega. 20. septembril oli Suures Isamaasõjas langenute vennashaudade juures Tapa I Keskkooli pioneeride pidulik vastuvõtt. Sm. Greškov ja tapalane Alma Gurjanova, endine partisan, võeti vastu Tapa I Keskkooli aupioneeriks.

Piduehtes oli linn 22. septembril. Sellel päeval 30 aastat tagasi vabastati meie kodulinn. Juba varajastest hommikutundidest oli vennashaudade ja endiste sõjavangide haudade juures pioneeride auvalve. Kell 17 kogunesid nii täiskasvanud kui ka õpilased vennashaudade juurde, kuhu asetati pärgi ja lilli. Kell 18 peeti Keskväljakul Tapa töötajate miiting. Avasõnad ütles Tapa Linna TSN Täitevkomitee esimees Maimu Kozlova.

Tervitussõnu laususid erupolkovnik Greškov, erumajor Pekri jt. Miitingule järgnes rahvapidu suveaias. Õhtul kogunesid endised sõjamehed raudteelaste klubisse. Sõnalis-muusikaline montaaž meenutas meile raskeid sõjaaegu ja tänast päeva, elu edasiminekut nende aastate jooksul.

Hans Arjakse meenutus

Kingsepast miilitsaks.

Uusi korravalvureid võeti Tapal vastu mitut moodi. Enamasti määras selle rahakoti suurus. Need, kellel see oli üpris mahukas, peale selle veel ärid, maad ja majad, vandusid omakeskis või siis püüdsid miilitsaid rahva kuuldes pilada. Need, kes saama peal väljas olid, karjusid esialgu «hurraa!». Aga niipea, kui näppudele hakati lööma, pistsid kiruma ja poetusid rahakatega ühte mesti. Oli neidki, kellel toimunud võimuvahetusest polnud ei sooja ega külma. Valdav enamus, need, kes päev päeva kõrval pidid kõhu täitmise pärast selga küürutama, tervitasid uusi korravalvureid. Ja miks ka mitte? Jüri Kukk teenis ennem leiba transporditöölisena. Voldemar Tiik ja Ants Laanes olid juhutöölised. Nurgese nimeline mees vaevas end Lehtse turbarabas. Ants Kullam töötas kuskil Tapa lähedal. Joosep Talpas ehitas majasid. Evald Ehasalu aga teenis igapäevast leiba poesellina. Mina ise hoolitsesin linnarahva jalavarjude eest, tegin uusi ja parandasin vanu. Kuidas meist korravalvurid said? Enamik olid ametiühingu liikmed. Neid asju ajades me puutusimegi kokku. Ja kui loodi «RO», (Rahva Omakaitse) olime meiegi platsis. Siitkaudu siis tee miilitsasse algas.

Arvata võib, et see oli kas 28. või 29. augustil 1940. Tapa linna politseijaoskonda kogunesid kõik ümberkaudsed kordnikud ja konstaablid Amblast, Järva-Madisest, Lehtsest, Aegviidust, Tamsalust, Vajangult ja mujalt, kokku 16-17 meest. Kõigil oli kästud relvad kaasa võtta. Muidugi oli kohal ka politseikomissar Peeter Kutsar. Küllap siin vist arutati, kuidas edasi olla ja tegutseda. Sama päeva hommikul tuli aga meile Paidest külalisi. Üks oli mingi juhtiv miilitsamees, teine aga nähtavasti SaRK-ist. Nemad instrueerisid meid. Siis läksime kõik politseijaoskonda, et võtta politseilt ära relvad ja hakata nende asemel tööle. Meie tulek oli ootamatu. Kui politseinikud kuulsid, milleks tulime, tekkis ärevus ja arusaamatus. Ühelgi neist ei näinud pähe mahtuvat, et politsei likvideeritakse ja nad peavad relvad, dokumendid ja muu vara andma üle mingitele erariides meestele. Kõigi pilgud pöördusid oma komissari poole. Valitses pingeline vaikus. Kutsar võttis oma püstoli ja pani meie ette lauale. Nüüd talitasid alluvad käsutaja järgi. Lihased lõdvenesid, pinge langes. Järjekorras võeti käsile dokumendid, vara ja varustus. Ainult mundrid jäid meestele selga. Kõik, mis üle võeti, kanti aktidest läbi. Mõlema poole esindajad kirjutasid aktidele alla. Politsei oli laiali aetud. Kuid ükski meist ei võinud siis aimata, et mõnegagi neist tuleb veel kokku puutuda.

Kriminaalpolitsei ja kaitsepolitsei võeti üle pisut hiljem. Viimase ülem, Jürimaa, tuli võtta koguni vahi alla. Hiljem aga ta vabastati. Juba enne sõja algust kadusid nii Tapal kui mujal paljud endistest politseinikest kodunt. Ja kui bandiite tabati, oli nii mõnigi politseinikest nende juhtijaks ja organisaatoriks. Ka «Kaitseliidult» võeti relvad ära. Aga et seal oli arvelevõtmata relvi ja laskemoona, jäi vaenlaste kätesse küllaltki palju püsse, püstoleid, laskemoona.

Asi läks avaliku vastuhakuni ja «hammaste näitamiseni» 1941. aasta varakevadel. Tapa ümbruse – Aegviidu, Loobu, Saksi, Porkuni ja teistesse metsadesse hakkas kogunema endisi tegelinskeid. Eriti tänuväärt lisa said nad siis, kui Paide vangla ülem Juhvelt ja tema käsilased lasksid vabaks kõik vangid. Naisametnikud andsid ühel juulikuu udusel hommikul kurjategijatele tagasi dokumendid, sokutasid nad kolme-nelja kaupa vangla väravast välja õnnistusega: «Minge mööda sooserva, kuni omad mehed vastu tulevad!» Niisugune siis oligi kontingent «isamaapäästjaid», kes Kautla metsa kogunes ja ümbruskonna inimesi terroriseerima hakkas. Toodi välja peidetud relvad. Neile saadeti lisa ka lennukitega. Kord juulikuus nägin seda oma silmaga. Porkuni kandis oli grupp «metsavendi» kinni võetud. Täitsin siis tõlgi kohustusi. Öösel kella ühe ajal koju minnes kuulsin Paide poolt läheneva lennuki undamist. Mürin kandus üle Lehtse Valgejõe poole. Korraga lõi taeva all helendama «küünal» ja lennuk hakkas selle ümber tiire tegema. Siis aga suundus otse põhja. Ilmaasjata see öine kutsumata külaline metsatuka kohal juba ei käinud.

Peale relvade oli bandiitidel vaja toidupoolist, suitsu, riiet ja muud kraami. Selleks siis rüüstati kauplusi ja raudteevaguneid ega põrgatud tagasi tapmisestki. Iseenesest mõista, et muidu ei teaks kõigest sellest rääkida, kui poleks bandiitide paljastamisest osa võtnud.

Kord kurtis raudteemiilitsast uurija Härm, et nendele on saadetud kiri, millest nähtub, et Tapal riisutakse plommitud vaguneist kaupa. Seda tehakse koguni nii, et vagunitel plommid jäävad puutumatuks. Jutu kinnitamiseks näitas ta kirjaga koos saadetud plomme. Siis mulle meenus vana raudteelase Krõlli jutustus kodanluse korra päevilt. Millegipärast sai Krõll kord Tapa jõukate peale tigedaks: «Mis nad kelgivad oma rikkuse ja peenete kommetega! Kuradi kaabakakari, nüüd ninad püsti, et nad mängivad esimest viiulit. Ilmasõja ajal nad oma jõukuse vaguneist kokku kraapisid!» Ja Krõll jutustaski, mis moodi see asjandus Esimese maailmasõja ajal käinud. Kaubavaguni plommil lõigatud otse plommi juurest nööri üks haru katki. Kui noos oli ära viidud, tehtud plommipragu pisut laiemaks, pandud lahtine nööriots prakku ja vajutatud mingisuguste teravaotsaliste tangidega kinni. Ainult paar vaevumärgatavat kolmnurkset jälge jäänud plommi küljele. Uurija silmitses tähelepanelikult plomme ja märkas peagi märgikesi. Varguse meetod oli käes, kuid vargad veel mitte.
Ühel õhtul küsis kooliõpetaja Viinamägi, kuidas on võimalik müüa paberosse «Orient» kaks ja pool korda odavama hinnaga. Seda olevat linna peal kuulda olnud. Kohe meenus, et raudteelt oli varastatud kümme kasti seda marki suitsu. Tuli kõrvad ja silmad lahti hoida. Õhtu tänavas saingi kahele 18-19-aastasele «ärimehele» jälile. Ühe veoauto kabiinis istusid nad juhi kõrval. Kui hakkasin noormehi autost välja käsutama, võttis autojuht rooli pihku, nagu tahaks minema sõita. Hüppasin astmelauale, tõmbasin kabuurist püstoli ja käskisin jaoskonda sõita. Juht, nähes et asi võtab halva pöörde, ajas poisid autost välja. Tuli jalgsi minna. Teel tuli meile vastu raudteedepoo remondimeeste pealiku Vannase poeg Elmar. Üks kinnivõetust hõikas talle: «Mine meilt läbi ja ütle, et me täna koju ei jõua!»

Ei, ka seda «linnukest» ei saanud lasta ära minna, siis on kõik jäljed kadunud! Esialgu ei rääkinud poisid prokurörile midagi. Hiljem nad üht-teist siiski pajatasid, kuid väga segaselt. Elmar aga ei rääkinud mitte midagi, ehkki võis tunda mingisugust sidet nende kolme vahel. Poisid toimetati Tallinna, kuid Elmar pääses konvoeerimise ajal põgenema. Ja siit peale ei viinud poiste ülekuulamine mitte sammugi edasi. «Elmar Vannas on vaja üles leida. Ilma temata me edasi ei saa,» kurtis raudtee prokurör.

Ühel hommikul ootasin postil vahetust. Seal märkasin Elmari onupoega Edgar Mändi, hall kaabu peas, helehall mantel seljas ning kaks kõhukat portfelli käes. Mees käis ühest kauplusest teise ja lõpuks läks loomade varumise kontori juurde. Seal oli pearaamatupidajaks kunagine Tapa linnapea Ernst Krimm. Edgar peatus tema akna all. Mees akna taga viipas peaga hoovi poole. Noorhärra Mänd seadiski sammud õuele. Siin olid ees sõbrad Voldemar Ajango ja teised. Mehed ajasid pisut juttu ja siis läks Mänd jaama piletit ostma. Selle ajaga lippasin raudtee miilitsasse ja palusin kiiresti panna ühte erariides relvastatud meest Edgari jälgi ajama. Kahjuks ei mäleta, mis oli mehe nimi, kellele see ülesanne anti. Niipalju võin öelda, et see oli Petseri poolt poiss ja taibukas. Hiljem kuulsin, kuidas asjad olid arenenud. Too militsionäär oli kahmanud nagist esimese kättejuhtuva sonimütsi ja mantli ning jooksnud rongile. Siin käskinud ta vagunisaatjat kontrollida kõigi reisijate pileteid ja jätta meelde helehalli mantli ja kaabuga mehe sõidusiht. «Aegviitu,» ütles vagunisaatja koridoris ootavale miilitsatöötajale.

Nii juhtuski, et Aegviidu jaamas astus kaks võhivõõrast meest rongilt maha, üks ühele poole vagunit, teine teisele poole. Edgar Mänd läks mööda teed Nelijärve poole. Militsionäär salamahti, varjatult, järgi. Eesmineja peatus kruusakarjääri juures. Põõsa varjust oli näha, kuidas Edgari juurde tuli keegi mees. Aeti hulk aega juttu.

Siis tulid nad teele välja ja hakkasid jaama poole astuma. Siin andis Mänd portfellid võõrale üle. Oli aeg tegutseda, sest lahkumisaeg nendele kahele näis kätte jõudnud olevat. «Käed üles!» Portfellid kukkusid võõra mehe käest. Kaks paari käsi tõusis taeva poole. Militsionäär käsutas mehed jaama korrapidaja ruumi ja valvas, kui korrapidaja neid läbi otsis. Männi taskus polnud peale tühja-tähja midagi. Järg jõudis teise meheni. Momendil, kui korrapidaja teda hakkas läbi otsima, hüppas mees tagasi ja tõmbas taskust püstoli. Kuid ka korrapidaja polnud argade killast. Revolvrikangelasel käänati käed selja taha. Tapal selgus, et teine tabatu oli põgenema pääsenud Elmar Vannas.

Kuid ikka ei saadud kogu loole kriipsu alla tõmmata. Kuidas sattusid paberossid poiste kätte? Mida ühist oli Vannasel, Männil, Ajangol ja poistel? Mingisugune side pidi olema. Varsti peale poiste sissekukkumist nägi Ajango Volli jaamas mind. Sattusime kokku kahe ukse vahel. Kas see oli juhus või niimoodi mõeldud, ei tea öelda. Volli sosistas maruvihaselt: «Kuule, Arjakse, kui kunagi pooma hakatakse, siis sina oled esimene!» Ei tulnud midagi targemat pähe, kui vastasin: «Eks näe, kes keda poob!»

Edgar Mänd ja Elmar Vannas toimetati Tapalt Tallinna. Mänd vaikis 30 päeva. Ainult ta allkiri ilutses igal tühjal ülekuulamisprotokollil. Nähes, et pääsu siiski ei ole, hakkas mees lõpuks rääkima. Tuli välja, et Ajango oli üks niiditõmbajaid. Saadi jälile nii raudteevagunite riisujaile kui ka sellele, milleks siia sisse murti. Kaheksateistkümnest vagunist kauba riisumise pärast võeti Tapal kinni 10 inimest. Osa neist olid küll kaasaaitajad, abilised. Peale nende arreteerimist püüdsid veel 5 inimest sellest jõugust Kunda kaudu Soome põgeneda. Ka need tabati.

Ja ega see ainuke tee olnud, kus noorele Nõukogude korrale ja selle kaitsjaile püüti kaikaid kodaraisse loopida. Isegi endised «suured tuusad» ei pidanud paljuks selleks vaeva näha. Ainult nad tegid seda kavalamalt.

Ühel õhtul kirjutasin kiiresti kirja valmis ja pidin selle ära saatma. Puudus aga pitsat. See oli jaoskonna ülema Küti käes. Ta ise oli teadmata kuhu läinud. Ei jäänud muud, kui tuli teda mööda linna hakata otsima. Käisin mitmel pool, mitme miilitsamehe kodus. Kus raputati pead, kus polnud kedagi kodus. Ei mäleta, kes soovitas minna praeguse täitevkomitee majja kolmandale korrusele. Läksingi. Siin oli päris kirju pere koos. Tuba maani suitsu täis, mehed purjus, laudadel söögid, joogid. Siin sain Küti jälile.

Mis salata, paar jaoskonna inimest istusid selles purjus seltskonnas. Eraldi lauas aga istusid Tapa tuntuimad tuusad Ivan Ivanov ja pagariäri omaniku tütar. Need kaks näisid kained olevat. Kogu selle tralli olid aga nemad kinni maksnud. Muidugi ei olnud see niisama heast südamest ette võetud. Kui muud ei saavutatud, siis mõnegi mehe said nad «poriga» üle pritsida. Kunagi ei võinud teada, kus vaenlane sind salvata katsub. Kuid seda tehti nurgatagant.

Aegviidu piirkonnavolinik Talpas sõitis kord naisega Tapale. Ei saanud mees kuigi kaua linnas olla, kui Aegviidust helistas kohalik elanik Tael, et piirkonnavolinik sõitku kiiresti koju, kuna korter olla tühjaks riisutud. Talpas võttis linnast mehi kaasa ja kihutas tagasi. Korter oli segamini pööratud. Dokumendid, vintpüss ja muudki vara kadunud. Kurjategijad ei jõudnud kaugele. Peagi seisid nad kohtu ees.

Sakslaste hambuni relvastatud sõjamasin rõhus järjest rohkem peale. Visa võitlusega taanduti. 2. augustil lahkusin Tapalt Aegviitu. 3. augustil jätkasin teed Tallinna. Sinna jõudes oli esimene käik A. Raadiku juurde. Ei saanud teda kätte. Õhtul läksin uuesti. Siis soovitas ta mul minna Narva maanteele (ei mäleta, mis asutus seal oli) ja heita puhkama. Hommikul kella viie ajal äratati mind üles. Väljas ootas 24 autot laskemoonaga. Kogu see laadung kästi viia Narva.

Kuni Loobuni läks kõik libedasti. Siin meid hoiatati, et sakslane olevat jõudnud Narva maanteeni. Edasi ei pääsevat. «Kust on tee läbi lõigatud?» «Täpselt ei tea, kuskil Rakvere ja Viitna vahel.» «Kas Viitnast Võsule pääseb?» Kuulnud, et see tee on vaba, keerasimegi Viitnast Võsu peale. Mööda rannaäärseid teid jõudsime Kundani. Kundas juhtus äpardus. Meie kolonnis oli tsisternauto. Too jäi siin toppama. Kõik katsed seda käima panna ebaõnnestusid. Käsutasin siis autojuhti, et ta kraani lahti keeraks. Ise mässisin kivi ajalehte, süütasin nutsaku põlema ja viskasin selle omatehtud pommi kütuseloiku.

Seejärel rühkisime omadeni välja. Mürsuvoor oli teretulnud. Laskemoona oodati. Kaheksa autot saadeti otsekohe Vasknarva. Ülejäänud mürsud aga läksid samas käiku. Eks sakslased pidid meie pärast nii mõnegi mõruda pilli alla neelama ja pisut kauem Maarjamaa pinnal takerduma.

Märkmeid artiklitest ja mälestusi 1943 – 1944. a. sündmustest.

Sõjamürin jõudis Järvamaale 19. septembril 1944. a., kui läbi kogu maakonna hakkasid lõuna suunas taganema Wehrmachti operatiivgrupi „Narva“ väeosade riismed kõikvõimalike veokitega. Koondlöögi andsid Nõukogude pommitus- ja ründelennukid Tapa linna ja Aegviidu jaama vahel saksa vägede autokolonnidele ja hobuvooridele. Otsetabamusega purustati Tapa jaamast Tallina poole suundunud ešelon. Kõigepealt jõudis Järvamaa piiridesse polkovnik Viktor Protsenko juhitud liikuv eessalk 20. septembril, kes oli läbinud Rakke, Järva-Jaani ja Ambla. 21. septembri hommikul kella 9 paiku jõuti Tapale. Veidi hiljem tulid Kadrina poolt 72. laskurdiviisi komandör kindralmajor Ilja Jastrebovi tankistid. Lõunaks olid sakslased Tapalt välja aetud. Vangi langes umbes 350 saksa armees teeninud sõdurit, sealhulgas ka eestlased.

Tapal hakkas korda pidama Nõukogude garnison. Enne taganemist asusid sakslased hävitama koonduslaagrite vange, püüdsid purustada kõike, mida ei saanud kaasa viia. 18. septembril pandi toime massimõrvad nii Tapa kui ka Ereda ja Kadrina koonduslaagrites, 19. septembril Kloogal.

20. septembri õhtuks sulgesid 2. löögiarmee ja 8. armee Narva alt taganenud eriülesandega kaks SS 20. diviisi polku, 11 jalaväediviisi 113. kaitsepolgu jt. järelejäänud üksused tugevasse piiramisrõngasse. Saksa vägedel jäi võimalus murda edasi läände veel vaid mööda Tapa ja Tamsalu poole viivaid külavaheteid.

Sellest on oma meenutustes kirjutanud tollal 15-aastane Karkuse külas elanud Allan Liim:
„Sinimägede rindejoonelt viimane raudteed mööda taandunud väeosa oli 186. politseipataljon. 20. septembril jõuti Tapale, kus pataljon rongilt maha laaditi, et asuda uuele kaitsepositsioonile. Siis tuli aga korraldus liikuda jalgsi Tallinna suunas. Enne, kui Tapalt lahkuda saadi, tuli 20. septembri õhurünnak, mille tagajärjel hukkus 11 inimest.“

20. septembri õhurünnakut ja selles hukkunuid teadis kirjeldada Allan Liim oma ülestähenduste järgi:
„Kõnealune tragöödia leidis aset linna ja raudteesõlme lääneserval. Raudteest põhja poole oli metsatukk, kus politseipataljon ilmselt paiknes. Sinna oli langenud rohkesti pomme, mis muutsid metsa pilbasteks ning tõid kaasa ka inimkaotusi.“

Allan Liim osales rünnaku ohvrite matmisel 2. oktoobril 1944. Ta jätkab:
„Ümbruskonna külade talumehed olid siis aetud raudteed taastama. Töötasime Tapa raudteesõlmes. Nimetatud päeval saadeti meid kõnealusesse purustatud metsatukka matma seal juba 11 päeva lebanud „saksa sõdurite“ surnukehasid. Mina olin ametis ühe haua kaevamisel, kuhu matsime kolm sõjameest. Kahe isiku suutsime taskutest leitud dokumentide ja kirjade abil kindlaks määrata. Üks oli Hugo Soe Rõugest, teine Peeter Kõrgekuhi Saatsest. Seda hauakohta tean tänaseni, kuigi ta on tähistamata. Teistele haudadele on kasvanud uus mets.“

Allan Liimi koduküla Karkuse asub Tapa linnast 6 km lõuna ja Nõmmküla raudteejaamast 2 km lääne suunas. Ta kirjutab:
„Alates 17. septembrist kuulsime-nägime rinde pidevat lähenemist. Meist 5 – 6 km kaugusele jäänud Rakvere – Paide maanteed mööda veeresid lakkamatu müra ja metsadest kõrgemale tõusvate tolmupilvede saatel Pärnu poole Saksa sõjamasinad. 21. septembril langes Tapa linn Nõukogude väe kätte. Samal päeval lasti lennukitelt põlema meie naabruses asuv Näo küla. Et samal päeval toimus ka Porkuni väljadel vennatapulahing, seda saime teada hiljem.

Kuna Karkuse küla asus siis teistest teedest eemal, siis esialgu jäime sündmustest eemale ega puutunud sõdivate pooltega otseselt kokku.

22. septembri varahommikust kuni lõunani sammusid aga läbi meie küla Nõmmküla poolt mööda metsa- ja põlluvahelist karjateed tulnud Eesti väeosade mehed. Nende hulgas öeldi olevat ka tuntud „Narva“ pataljon. Mehed olid väsinud. Kirusid sakslasi, kes olid rindelt meie omadele teadmata lahkunud ja jätnud Eesti väeosad punaarmee meelevalda. Meie küsimuse peale, kuhu nüüd minek, vastati, et Pärnusse – Eesti Vabariiki kaitsma.

Karkuselt suundusid kolonnid Koigi poole. Seega läbis taanduv „Narva“ pataljon – ilmselt oli ka teisi väeosi, sest mehi oli väga palju – 22. septembril Nõmmküla – Karkuse – Koigi teelõigu. Osa saksa sõjaväe Eesti väeosade mehi valgus laiali ümbruskonna metsadesse, püüdis hankida endale erariideid ning kuidagimoodi koju pääseda.“

Mõned mälestused on kirja pandud Järvamaalt ajal, mil Eestis oli Saksa okupatsioon.
Kohalikud elanikud püüdsid kõrvale hoiduda kehtestatud normi- ja veokohustustest. Ainuüksi 1943. a. märtsikuu jooksul karistati sel põhjusel 69 isikut. Eriti ärritas okupante või- ja lihanormide mittetäitmine. Tolleaegse talundi põhiraamatu järgi lubati näiteks iga talus töötava isiku kohta tarvitada 1 kg täispiima päevas ja 100 g võid nädalas. 1943. a. sügisel kehtestatud uute normikohustuste järgi tuli 6 ha põllumaad omaval talul viia sakslastele vähemalt 100 kg kaaluv siga. Samal ajal kehtestati ka kodulinnuliha norm – veerand kilo liha iga 50 müügikohustusliku muna kohta. Sealjuures mainiti, et „tükeldatud linde vastu ei võeta ega anta tagasi osasid lindudest.“ Mõni ime siis, kui normide täitmata jätmine üsna tavaliseks muutus. Kui ka rahatrahv ja arest loodetud tulemusi ei andnud, võtsid sakslased kasutusele muidki abinõusid.

Olukord muutus niivõrd ärevust tekitavaks, et 1943. aasta septembris sõitis Eestisse SS reichsführer Himmler ise, temale järgnes relvastuse riigiminister Speer. Tugevdati „nuudi ja prääniku poliitikat“. Järva maakonna ajalehes „Järvalane“ oli ära toodud kohalike talupoegade karistamise põhjused: seapõrsa loata tapmine, hobuse loata äramüümine, võinormi mittetäitmine, ühe sea registreerimata jätmine, villanormi mittetäitmine, isegi pimenduseeskirjade rikkumine Paide restoranis, samas asutuses omavalitsuse direktorit Hjalmar Mäed solvava laulu laulmine jne.

Suurt huvi tundsid Eesti partisaniliikumise staap ja Leningradi rinde luurevalitsus Tapa raudteesõlme vastu. 1944. a. saadeti Tapa piirkonda mitu luuregruppi. Siin tegutses Narvast pärit Vassili Baranovi luuregrupp, kes tegi nelja kuu jooksul kindlaks liikluse intensiivsuse ja veoste ja ešelonide sihtpunktid. Luuregruppi värvati ka Tapa raudteelane V. Aaremäe. Maist septembrini tegutses Tapa ümbruses ka kommunistliku noore Hans Kaal’u luuregrupp.

Pea igast tollasest Järvamaal ilmunud ajalehest võis lugeda manitsusi ja ähvardusi, nagu „Metsatöödele mitteilmujale 400 riigimarka rahatrahvi või 25 ööpäeva aresti.“ Asjatuks jäid needki.

1943. a. detsembris olid kohalikud võimumehed sunnitud avalikult tunnistama, et või müügikohustuste täitmine oli tunduvalt „tagasi läinud“, mistõttu tulevat „kiires korras rakendada mõjuvaid korraldusvõtteid.“

Üks omapärasemaid teateid ilmus 1. aprillil 1943. a. „Ida-alade riigiminister“ olevat käskinud hitlerliku sõjamasina tarbeks sulatada okupeeritud alade kirikukellad. Lohutuseks usklikele teatati, et nii toimitakse kogu Euroopas. 8. juulil teatati kogudustele saadetud ringkirjas, et kogumisele tulevad ka värvilisest metallist mälestussambad, mis kavatseti asendada kivijäljenditega.

Mida aga siis elanikele vastutasuks lubati?
20. aprillil 1943. a. lubati kupongide vastu osta 2 tükki ujuvseepi ja 2 pakki pesupulbrit. 12. mail lubati tekstiilkaupu, kuid mainiti, et neid on niivõrd vähe, et jätkub vaid eelkooliealistele lastele ja 8. kuud rasedatele naistele. 1943. a. viimases ajalehenumbris tehti teatavaks, et „jõulukingitusena“ lubatakse igal Järvamaa meesõpetajal osta paar sokke.

Mõne reaga kirjeldatakse pärast sakslaste lahkumist 1944. aasta sügisel olukorrast Tapa Keskkoolis. Koolimaja aknad olid enamalt jaolt purustatud ja osalt laudadega kinni löödud, uksed olid pärani lahti. Õuel olid hunnikus koolipingid. Sisse astudes oli näha, kuidas klassiruumides olid magamisnarid, köögis mustad pesemata keedunõud, kõrvalruumis koristamata söögilaud toidujäätmetega, saali seintel Hitleri ja teiste fašistide peameeste pildid. Kogu maja oli segamini, räpane ja palju asju ära lõhutud.

1954. aastal kirjutab ajaleht „Vaba Eesti Sõna“:
Rootsis ilmus 26. juunil üks eriline laulude kogu pealkirja all „Ma laulan – traataia vermed näol“. STE teatel on selle tiitellehel pealkirja all järgmine lause: „Aheldatud kodumaa võitluslaule. Loodud ja lauldud kodumaa metsades, vanglates ja Siberi sunnitöölaagrites aastatel 1944 – 1954 ühes 1941. a. küüditatute lauluga.“

Selle haruldase lauliku koostajaks on Olaf Tammark, kellel õnnestunud pääseda raudeesriide tagant ja kes need laulud sealt kaasa tõi, Rootsis nad mälu järele üles kirjutas ja viisid helilooja Eduard Tubinale ette laulis, kes osa neist noodistas.
Autori sõnade järele on need laulud tekkinud Eesti võitlevate meeste punkrites Eesti metsades, Nõukogude võimu poolt hulgaliselt Eesti rahvale asutatud vanglates ja 4000 – 12 000 kilomeetrit kodumaast eemal ida suunas asuvates sunnitöölaagrites, tundras, taigas ja Aasia steppides. Iga laulu juures on märkus, kus kohal ja mis ajal see on sündinud.

Kõige rikkalikumalt on laule loodud Tallinna keskvanglas, „patareis“ ja endise Eesti sõjaministeeriumi maja keldrites „Pagari tänaval“, nagu seda kommunistide ajal kardetud kuulsuse omanud paika kahe sõnaga nimetati.

Noodistatud on Eduard Tubina poolt mitte kõik, vaid osa laule nagu 1946. a. patareis loodud „Ei murdu“, „Patarei valss“, „Patarei tango“, „Armas neiu“, „Meie kallis kodumaa“, „Tutvustame“, „Ära põlga pommiseisust“, „Maja metsa serval“, „Metsavenna õhtulaul“, „Sügismõtted“, „Kaugel näen kodumaad“ ja 1941. a. küüditatute laul „Kodulinn Tallinn“.