Kursi (endine Einmanni)

Esmakordselt mainitaks Kursi küla 1477. aastal Kurss nimega, 1667. aastal on küla nimi Korps ja Kursz ning 1688. aastal aga juba Kursi.1609. aastal oli rajatud Kursi mõis (hõlmas Savalduma ja Kaeva küla), mis ühendati Einmanni mõisaga vahemikus 1716-1726, juba varem olid mõisad samade omanike käes. 18. sajandi lõpuni kasutati Einmani ja Kursi nime, seejärel vaid Einmanni. Kursi säilis karjamõisana, 19. sajandi II poolest moonakate asulana, mis kuulus hiljem Einmanni asunduse alla. Viimane nimetati 1939. aasta paiku asunduste kaotamise kampaania ajal Kursi külaks. Läheduses on Savalduma karstiala. Einmanni mõisa saksakeelne nimi Korps on saadud vasalliperekonna Korpes järgi, kes omakorda sai nime Kadrina Kõrvekülast. Hans Korbys sai hilisema Einmanni mõisa maa-ala 1432. a. lääniks, misjärel rajati mõis. 1517 omanikeks saanud Firxide järgi oli mõis Firxenhof ehk Firxengut. Viimase Firxi lesk abiellus enne 1627. aastat Wilhelm Heidemanniga, kelle järgi tekkis mõisa eestikeelne nimi (1732) Heinmanne, 1840. a. Heidemanni, Heinmanni. Einmanni vald nimetati 1936. aastal Vajangu vallaks.
Rahvasuu teab jutustada õnnetuse, mis tabanud kunagist Kursi mõisa omanikku. Nimelt sõitnud Kursi parun kord nelja hobuse tõllaga mööda järvekalda teed, kuid hobused ehmunud tee ääres rohtu söövast oinast, nii et hüpanud teelt kõrvale ja langenud koos tõllaga järve. Tõllast pole saanud välja ei parun ega kutsar, vaid koos sõiduki ja hobustega vajunud järvesügavusse ning uppunud.
Aastal 2016 elas Kursi külas 33 inimest.

Endine EINMANNI mõis ja asundus
Esimesed teated Einmanni mõisast (saksa k Korps) pärinevad 1449. aastast. Tollase omaniku Hans Korpsi järgi on ta saanud oma saksakeelse nime. Puidust varaklassitsistlik ühekorruseline mõisahoone on valminud 1820. aasta paiku, olles Eesti üks stiilsemaid puitklassitsismi esindajaid. Hoone fassaadi keskosas paikneb nelja sambaga portikus, millel on kolmnurkfrontoon. Nii frontooni kui ka räästakarniisi kaunistab hammaslõige.
Ait ja tall-tõllakuur ei ääristanud Einmannis mitte peahoone esist väljakut, nagu tavaliselt, vaid peahoone taga olnud väljakut. Mõlemil neist olid kuue rühmitatud sambaga klassitsistlikud portikused. Hilisematest ehitistest on väärtuslikum mõisakompleksi idaservas paiknev historitsistlik viinavabrik.
Peahoone on säilinud, kuigi üsna viletsas seisus; ta on näiteks kaotanud portikuse kaks äärmist sammast. Ait- ja tall-tõllakuur on säilinud, kuid lagunenud kujul, tall-tõllakuur on kaotanud oma sammasportikuse. Kaasajal on mõisakompleks eraomanduses, mis asub Kursi külas.
Ajalooline traditsioon Einmanni kooli kohta: Einmanni algkool, endine samanimeline vallakool on asutatud 1839. aastal. Esimene koolimaja asund Kodekülas. Nimetatud kooli käind Einmanni mõis ühes moonakülaga, Kerguta, Kodeküla ja Savalduma küla. Viimane küla asus koolimajast eemal umbes 9 versta. 1881. a. ehitatud uus koolimaja Kerguta külla. Nüüd jäänd Savalduma lastel ainult 5 versta kooli minna. Talvel tekitanud seegi väikestele lastele palju raskust.
1869. a. oli koolimeistrile maksetav tasu, nagu selgub valla volikogu protokollist, järgmine:
„Koolmeistrile Wallalaste kolitamisse eest palka Igga Tallukohha päwa pealt 1 karnits rukkid (päiwi on 178 päwa ja karnitsad).
Se palk on mis saab makstud 2 Tsetwert 6 Tsetwerik 2 karnits rukkid. Sedda mis enne said makstud lubbasid wollimehhed ikka maksta. Se on küinalde rahha 7 Rubl. 60 kopp. 12 ½ sülda puid, 3 Rubla kolilaste pabberi krifle-sulge tarwis, koolmeistrile wel 10 [leisikat] heinu koha pealt juure.”
Vanemaist õpetajaist mäletab rahvas Jüri Nugist (1879–1884), kellega vald olnud alatasa tülis ja isegi kohut käinud ja kellele tehakse väga palju etteheiteid.  Kuni 1886. aastani olnud koolilaste tahvled, krihvled ja suled valla poolt; peale selle toetand vald ainult vaesemaid. Peale koolimaade tarvitamise saand tol ajal koolimeister rahapalgaks 52 rbl vallast ja 52 rubla mõisast. Järgmised õpetajad olnud Preem; Jaan Viikmann – 17 aastat; Johannes Wehik 4 aastat ja 1909. aastast Jakob Landberg. Landbergi sõjas olles olnud asetäitjaks Weldbach, Olga Kull, Selta Liblik ja Linda Laura.
1918. a. avati koolile 4. klass, 1922 – 5. klass, 1923 – 6. klass.

Einmanni algkool
Kerlin Põdra koostatud kodu-uurimistööst:

1918. aastal sai Eestist iseseisev riik. Muude tähtsate toimingute hulgas tuli hakata rajama oma Eesti haridussüsteemi, mille esimeseks astmeks sai kuueklassiline algkool. Seoses maaseaduse vastuvõtmisega 1919. aasta oktoobris võeti senistelt suurmaaomanikelt maa ära. Mõisnikel tuli oma mõisatest lahkuda. Paljudes endised mõisahooned anti koolide käsutusse. Nii läks see ka Kuiel. 1923. aasta sügisel hakkas Kuie mõisas tööle Einmanni algkool. Kooli nimi tulenes faktist, et Vajangu ja Kuie ümbrus kuulus nüüd Einmanni valda Järvamaal.

Kuie rüütlimõisa juurde kuulusid Kuivakaare karjamõis ning Kuie ja Vajangu külad. Kuie mõis (saksa keeles Kui) rajati 18. sajandi algul Roosna mõisast eraldamise teel. Mõisa omanikuks on olnud parun Engelhardt. Viimane omanik enne mõisa võõrandamist 1919. aastal oli Ernst von Stackelberg. Kuie mõisa härrastemaja on ehitatud 18. sajandil. 19. sajandil on hoone ümber ehitatud klassitsismi jäljendavas stiilis. Alguses oli maja ühekordne murdkelpkatusega krohvitud puitehitis. 1930 – 1960. aastatel on hoonet kooli vajadusi arvestades muudetud. Säilinud on mõisa juures olnud ait ja valitsejamaja.
Maja oli kahekorruseline. Esimesel korrusel oli saal, õpetajate tuba, direktori korter, garderoob ja paar klassituba, teisel korrusel kaks klassituba ja 2 õpetajate korterit. Maja all olid suured keldrid: ühel pool kartulikelder ja tööriistade panipaigad, teisel pool liha- ja hoidistekeldrid, lisaks veel mitu salapärast keldrit keskel, kuhu pääses esimese korruse ruumide põrandais olevate luukide kaudu. Mõisakompleksi kuulus veel endine mõisateenijate maja, kus nüüd oli kooliteenija korter ja õpetajate loomalaut. Viimane oli poollagunenud majandushoone, mille ühes otsas oli suure vanaaegse võtmega avatav ait. Teise korruse aknast paistsid viinavabriku ja selle kõrval olnud härgade nuumamise lauda varemed. Kunagisest suurest pargist oli alles vaid väike osa koolimaja vahetus ümbruses. Pargi ääreala oli kasutusel heina- ja karjamaana, allikalised kalatiigid olid praktiliselt kinni kasvanud.

Uue kooli juhatajaks sai Jakob Landberg. Abiõpetajaks olid M. Uustalu, kes õpetas eesti keelt ja Hilda Hager, kes õpetas matemaatikat. Koolijuhataja õpetas koorilaulu, loodusõpetust ja teisi aineid. Peale selle juhatas ta orkestrit, kirjutas luuletusi ja viisistas neid. 1920. aastal asutas Jakob Landberg kohaliku Einmanni Haridusseltsi ja oli järgnevad kümme aastat selle esimees või aseesimees. 1930. aastal loobus ta sellest kohast, sest aega nõudsid koolitöö kõrval veneaegsetele õpetajatele korraldatud kursused ja eksamid. Õpetajad osalesid aktiivselt Haridusseltsi tegevuses. Haridusseltsi esimeheks sai aga 1930. aastal Vajangu jaamaülem Ernst Rull, kellest sai hiljem maailmameister laskmises, kuulsa Argentiina karika võitnud Eesti laskurite meeskonna liige.
1927. aastast on hakatud kirja panema kooli kroonikat. 1927. aastani olid õpetajateks Elsa Rumberg, Elly Jõks, Voldemar Jüris ja Lidia Tischler. Viimaste asemele valiti Linda Altorf ja Marie Rikk. Koolijuhataja Jakob Landberg õpetas tööõpetust poistele, usuõpetust, laulmist ja koorilaulu, loodusõpetust, kodanikuõpetust – kokku 21 tundi nädalas. Elsa Rumberg õpetas 2. klassile võimlemist, emakeelt, kodulugu, tütarlastele tööõpetust, joonistamist, usuõpetust, matemaatikat, maadeõpetust 5.-6. klassile. Kokku andis ta 30 tundi nädalas. Õpetaja Elly Jõks õpetas 1. klassile emakeelt, kodulugu, joonistamist, tööõpetust, usuõpetust, matemaatikat, peale selle maadeõpetust, võimlemist 1, 4.- 6. klassile, ajalugu 4. klassile, kokku 29 tundi. Marie Rikk õpetas 3. klassile matemaatikat, kodulugu, 3. – 6. klassile saksa keelt, ajalugu 5.-6. klassile, 2. klassile laulmist, kokku 30 tundi. Linda Altorf õpetas emakeelt 3. – 6. klassile, joonistamist 3. – 6. klassile, tööõpetust 4. -6. klassi tüdrukutele, laulmist 1. klassile, kokku 29 tundi.
Tunnijaotusplaan näitab, et ainult 1. ja 2. klassile andis peaaegu kõiki tunde üks õpetaja. Alates 3. klassist õpetasid erinevaid aineid erinevad õpetajad, näiteks Marie Rikk saksa keelt, Linda Altorf aga emakeelt ja joonistamist. Kui praegu on õpetajal lubatud koormuseks keskmiselt 21 – 22 tundi nädalas, siis sel ajal oli koormus suurem: 29 – 30 tundi nädalas. Koolijuhatajagi andis 21 tundi nädalas. Praegused koolide direktorid sageli tunde ei annagi.
1. augustist 1928. a. lahkus Elli Jõks. Ta läks õppima Tartu Ülikooli. Tema asemele määrati Olga Peterson Karinu algkoolist. 1. juulist 1929 vabastati töölt Olga Peterson ja Linda Altorf.
1929. aasta sügisest oli Einmanni algkoolis 5 klassikomplekti asemel 6. Sellega seoses tõusis õpetajate arv kuueni. Kokku tuli sel sügisel valida 3 uut õpetajat. Valimised olid 5. augustil. Kandidaate kolmele kohale tuli 84. See näitab, et õpetajaamet oli suhteliselt populaarne. 1929. aasta sügisel alanud ülemaailmne majanduskriis veel mõju avaldada ei saanud. Samal ajal näitab kooli kroonika, et ka teistel aastatel võeti õpetajaid tööle konkursi korras. Valituks osutusid Johannes Viikmann, Elfriede Põvvat ja Linda Hinnov. Johannes Viikmanni asemel valiti hiljem Alma Kalberg. Johannes Viikmann nimelt ilmus mais 1930.a. joobnud olekus laste peole, mistõttu ta Haridusosakonna poolt töölt vallandati. Tema uueks töökohaks sai Rakke algkool.

1930. aasta kevadel lahkus ka Linda Hinnov, tema asemele määrati Voldemar Jüris. Järgmise õppeaasta kevadel viimane koondati, sest klassikomplektide arv vähenes viielt neljale. Siin võib juba küll tunda olla ülemaailmse majanduskriisi mõju, mis sundis riigis raha kokku hoidma nagu praegugi. 1932. aasta kevadel vähendati ka kooliteenija Hans Tamme palka 30 kroonilt 20 kroonile kuus. 1932. aasta augustis vallandati tööpuuduse vastu võitlemise eesmärgil teenistusvahekordade korrastamise seaduse järgi Elfriede Põvvat – Niklus. See seadus pidi kindlustama töö ühele pereliikmetest – mehele. Einmanni algkooli uueks õpetajaks valiti aga Meeri Udal (eestistatud nimega Mari Haas). Valimised Einmanni vallavolikogus olid seekord koguni kahevoorulised, sest esimeses voorus sai Meeri Udal samapalju hääli kui teinegi kandidaat.
1933. aasta sügisest alates lubati koolis jälle avada 5 klassikomplekti ja seepärast valiti uueks õpetajaks Johannes Kuulbach.
Kokkuvõttes oli Einmanni algkoolis algul 5 klassikomplekti, 1929/1930. õppeaastal 6, järgmisel õppeaastal 1930/1931. – 5, 1931/1932 – 4, 1933/1934. õppeaastast jälle 5 klassikomplekti. Sealjuures oli kool ikkagi kuueklassiline algkool, nii et mõned klassid töötasid liitklassidena. See oli 1920. aastatel Eesti algkoolides maal tavaline.

Õpilaste arvu kõigi õppeaastate kohta kroonikaraamatus ei ole. Küll on aga näha, et 1920.- 1930. aastatel laste arv kasvas. Kui 1927/1928. õppeaastal oli koolis õpilasi 127, siis 1928/1929. õppeaastal – 133, 1933/1934. õppeaastal – 149, 1934/1935 – 156 ja 1935/1936. õppeaastal juba 160 õpilast. Einmanni vallanõukogu otsusega muudeti 1927/1928. õppeaastast 6-klassiline haridus valla lastele kohustuslikuks, oli kooskõlas üldiselt Eesti riigi hariduspoliitikaga, kuid tegelikult jäi osa lapsi vaesuse ja muude probleemide tõttu siiski väiksema haridusega.
Probleeme oli ka Einmanni koolis. Näiteks 1928/1929. õppeaastal puudus koolist ema hooletuse tõttu Leoniide Kallis. Tema ema sai kohtu poolt karistada 4-päevase arestiga. Koolikohustuse mittetäitmise pärast on vastutusele võetud 6 isikut. Kooli mitteilmumise pärast on trahv määratud 16 inimesele kogusummas 48.81 krooni.
Mõnel aastal on olnud ka paar last koduõppel ja mõned õpilased on haiguse tõttu aasta vahele jätnud.
Kaasajale sarnast lugu räägitakse aga kooli kroonikaraamatus kahe poisi kohta. 1928. aastast Einmanni koolis õppinud August Stokmanni kohta öeldakse, et ta elas nädalate kaupa metsas, pani toime vargusi, koolis ei käinud. Kui 1932. aasta aprillis selle õpilase saatmist Riigi Hoolekandeasutusse arutati, siis ema keeldus poja ärasaatmiseks luba andmast. 1932. aasta sügisel ema nõusolek saadi, kuid kuna vald ei olnud nõus katma poisi ülalpidamiskulusid hoolekandeasutuses, siis jäi noormees oma kooli edasi. Samal aastal tekitas probleeme õpilane Karl Pärnik, kes teisele poisile kallale tungis, temalt raha ära võttis ja saadud 30 sendi eest poest paberosse ja kompvekke ostis. Tema isa olevat õigustanud poja käitumist ja oma nõusolekut poja saatmiseks Hoolekandekooli ei andnud. Ka vallas arvati, et parem on poiss koju jätta, sest isa vajab poja abi. Vastasel juhul peaks vald hakkama peret toitma. Nii et seegi poiss jäi Einmanni kooli edasi. Seega probleemseid õpilasi on koolis alati olnud, kuid tõenäoliselt sel ajal oli neid ikkagi vähem kui praegu. Kooli kroonikas rohkem sellistest lastest ei räägita.
Einmanni koolis püüti lastele pakkuda peale õppetöö võimalikult palju muud huvitavat tegevust. Näiteks on märgitud ekskursioone Jänedale ja Aegviitu põllutöökooli ja maastikuga tutvumiseks. Koolil oli oma keelpilliorkester. Viiulitel mängisid Jakob Landberg ja Evald Abner, mandoliinil Paul Lätt, kandlel Gustav Söörberg ja kitarridel Elisabet Müür, Leida Uueni ja Maimu Kirspuu. Orkester esines koolipidudel (jõulupeod, emadepäev jne) ja karskustoimkonna pidudel.
Einmanni koolis olid olemas ka Noorkotkaste ja Kodutütarde rühmad. Noorkotkaste Einmanni rühm asutati 1931. aastal vanakotka Jakob Landbergi jt poolt. Kodutütardega tegeles õpetaja Meeri Udal.
Igal aastal remonditi jõudumööda koolimaja. Näiteks said endine mõisamaja ja tall uue katuse. 1929. aastal remonditi kõik klassiruumid, magamistuba, saal ja õpetajate tuba. Remonditi ka õpetajate kortereid. Peale selle osteti õppevahendeid. 1933. aasta septembris osteti koolile ”Singeri” õmblusmasin tütarlaste käsitöö arendamiseseks. Koolijuhataja maksis selle eest omast taskust 50 krooni ja 50 krooni jäi võlgu. Valla volikogu keeldus aga õmblusmasina jaoks raha andmast. Seetõttu paari kuu pärast tuli masin tagasi viia. 1935. aastal lasksid õpetajad omal kulul koolimajja panna telefoni. Olulise märkusena on kroonikas kirjas, et saali osteti raadio ja kaks hõõglampi.
Palju tööd nõudis õpetajatelt ja õpilastelt kooliümbruse korrastamine ja kooliaia rajamine. 1927/1928. õppeaastal ostis vald riigilt ära kooli juures asuva rohuaia koos viljapuudega. 1928. aastal hakati 12 aastat hooldamata olnud aeda korrastama ja kooliaeda rajama. 1934. aastal telliti Jänedalt kooliaeda uusi marjapõõsaid. 1935. aastal lasti kooliaedade nõuandja poolt teha kooliaia plaan. Selle plaani järgi viidi õppeaed teise kohta. Kooli väiksema rohuaia omanikuks sai aga Vajangu Vabatahtlik Tuletõrje Selts, kes sinna 1936. aastal pritsikuuri ehitas. 1936. aastal sai uus õppeaed rajatud. Sinna pandi kasvama 95 taimeliiki.
Eriliselt kuulsaks sai aga kooli kaevu lugu. Ajakirjanduses märgiti, et Einmanni algkooli ruumidega võib rahule jääda, aga kooli juures puudub kaev. On lihtsalt mingi auk 200 meetri kaugusel koolimajast. Sealt võetud vesi hästi juua ei kõlba. Ümberkaudsed talumehed viivad sealt loomadele joogivett. Kaevu ehitamine ei edene aga kuidagi. Tõenäoliselt oli vallas keegi mõjukas isik selle vastu. 1932. aastal tegi Einmanni konstaabel ettekirjutuse ja nõudis olemasoleva augu puhastamist. See töö jäi kooliteenija mureks. Kaevu sai kool alles peale sõda.
Alates 3. aprillist 1936.a. nimetati Einmanni algkool Vajangu algkooliks. Nime muutmise põhjuseks oli see, et Einmanni vallast sai Vajangu vald.

(Kooli edasisest käekäigust saab lugeda Vajangu küla alt)