Rabasaare
Algselt oligi küla maailma eest peidetud. Rahvas kutsus asulat lihtsalt Rabaks ja seal olnud inimesi rabarottideks. 1994. aasta kevadel asutati pukelaager eluruumidesse, mis olid tühjaks jäänud. Toitlustamiseks kasutati endist sööklat, kooskäimiseks endist klubi. Nimeks valiti Rabasaare puhkelaager. Korraldati nii maali-, paastu-,keelte-, jne. laagreid. Selleks et ennast paremini reklaamida hakati taotlema Lehtse aleviku eraldi olevale osale nimeks Rabasaare küla. 1997. aastaks see saadigi. Paraku selleks ajaks oli puhkelaager juba suletud. Põhjus oli selles, et ei saadud kasutusluba. Eluruumid ja sööklaruumid ei vastanud nüüdisaja sanitaartingimustele ja nende kaasajastamine osutus liiga kulukaks.
Rabasse ei viinud ka teed, vaid kõik vajalik, kaasa arvatud inimesed, veeti kohale kitsarööpmelise tööstusraudtee abil. Maantee ehitati Rabasaarde alles 1960-ndail aastail.
Kõigepealt pandi piirkonda maha raudtee, rööbaste laiusega 750 mm, igal liipril oli aastaarv 1936. Ehitati 11 barakki töölistele, kontor ja silikaatkivist hooned juhtkonnale. Seati üles lokomobiil elektrigeneraatoriga, mis käivitas seitse turbapressi. Hiljem ehitati töökoda ja jõujaam, mille varemed on praeguseni säilinud. Planeeriti Läste ja Rebase rabad. Et kohapeal ei leidunud piisavalt tööjõudu, toodi seda sisse mujalt, eriti Petserimaalt.
Ka sõja ajal käis kütteturba tootmine Lehtse turbarabades edasi. Selleks kasutati palju sõjavangide (algul venelaste, siis sakslaste) abi. Viimased olla rabast lahkunud alles 1948. aastal.
Tööstuskeskusesse hakkas tulema igasugust rahvast, tihti ka neid, kellel nõukogude võimu silmis mingi patt hingel oli. Peale II maailmasõda lahkusid Leningradi taga asuvatest külakestest ingerisoomlased ning asusid elama ja töötama Lehtse turbatööstusesse. Nende järeltulijad elavad siiani Lehtses.
1955. aastal toodeti juba nii kütte- kui alusturvast. Vabrik hävis tulekahjus 1959. aastal. Uus vabrik ehitati Lehtse jaama juurde ning see hoone on säilinud tänaseni. Kogu toodang veeti vagonettidega Lehtsesse, kus see riigiraudteele ümber laaditi või jaama lähedal ladustati.
Nõukogude ajal oli plaanimajandus ja riiklikus ettevõttes käis toodangu realiseerimine etteantud plaanide järgi. Küll oli aga kütteturvast (tükkturvast) võimalik saada „isevarujatel”, nad ei olnud turbatööstuse töötajate nimekirjas. „Isevarujad” käisid turbarabas kütteturvast kuivatamas (pööramas ja ladumas) Tehtud töö eest said nad tükkturvast. Turbatööstus toimis kuni 1992. aastani.
Rabasaare küla taaselustamise projekt
Rabasaare turbatööstuse küla taaselustamise projekti idee sündis kolmepoolsest koostööst Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse, ühinguga LIS (Loodus, Inimene, Sõjavägi) ja Tapa Vallavalitsuse vahel. Peamiseks juhtmõtteks oli tutvustada inimestele Rabasaare küla ajalugu, sh turbatööstuse teket ja arengut säilinud hoonetekompleksis ja selle ümbruses.
Tänaseks ei ole Rabasaarde alalisi elanikke alles jäänud, kuid elu läheb edasi muudmoodi. Tapa Vallavalitsus koostöös LIS´iga soovib, et küla oleks uudistamiseks avatud kõikidele, kel on huvi selle küla ajaloo vastu. Rabasaarde on kavas rajada ka kaitseväe linnavõitluslinnak, mis väljaõppe ajal on küll suletud, aga muidu huvilistele avatud.
Rabasaare ala edasise peakasutaja ehk Kaitseväe põhivajadus on linnalahingute harjutamine, mida Rabasaares säilinud taristu osaliselt juba täna võimaldab. Loomaks kaasaegsem ja tänase reaalsusele vastav õppekeskond on käesoleva aasta lõpus kavas alustada uue taristu projekteerimisega. Projekteerimise põhiülesandeks on uute hoonete sobitamine olemasolevate juurde, et tekiks võimalikult elutruu väljaõppekeskkond. Muuhulgas tuleb projekteerijal hinnata ka olemasolevate hoonete seisukorda ja anda soovitused rekonstrueerimiseks, lammutamiseks või konserveerimiseks.
Rabasaare külastajatele on avatud vana klubihoone kohale ca 50 m2 avatud paviljon, kus saab koosolekuid või piknikke pidada. Külas on paigaldatud kultuuripärandirada, mis tähistab külas säilinud hooned ja olulisemad alad ajalugu tutvustavate infotahvlitega. Samuti saab QR koodi abil liikuda Tapa Muuseumi kodulehele, kus on selle küla ajalugu täpsemalt kirjas nii eesti kui ka inglise keeles. Suurema huvi puhul, on võimalik endale soetada Rene Viljati raamat “Lehtse turbatööstusest Rabasaareni” ja soovi korral, võib paluda raamatu autorilt Rene Viljatilt (kunagine Rabasaare küla elanik) ka eraviisilist giidituuri.
Projekti käigus on loodud parkimiskoht, kuhu auto tuleb jätta ja sealt edasi liikuda jala otse külasüdamesse. Parkla ja paviljoni juurde on pandud ka üldsildid (lisaks ka korralduslikud sildid, liiklusmärgid jne), mis annavad ülevaatlikuma pildi turbatööstuse arengust Rabasaares. “Saarele” on paigutatud ka kaameravalve. Peale paviljoni, oleme paigaldanud ka mõned pingid küla südamesse, kus need olid ka aastakümneid tagasi. See oli toona ja on ka nüüd hea koht, kus energiat koguda ja mõni kena nostalgiline mälureis koos heade kaaslastega teha. Samuti on tehtud heakorratöid, millega jätkatakse teiste projektide käigus, nagu ka dendroloogiliste uuringutegagi. Hooneid ei puudutata, hetkeseis on seda huvitavam oma koosluses just täpselt sellisena, nagu ajalugu (loodus, inimene, sõjavägi) on teda kujundanud.
Projekti eduka läbiviimise eest seisid ühing LIS (Alar Teras, Katrin Kull ja Ivar Porn) , Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus (esindaja Kaupo Kaasik), Kaitseministeerium (projekti pearahastaja; esindaja Maris Freudenthal), Rene Viljat, Kivikuvand, Spets HS OÜ, Arelo OÜ, Luisa Tõlkebüroo, OÜ Folialis, Piibe Teater ja Arlet Palmiste, Tapa Vallavalitsus ja tema allasutused/ettevõtted (Riho Tell, Andrus Freienthal, Eele Ehasoo, Villu Varblane, Kalev Kodzis, Jaanus Annus, Urmas Kirss, Tiina Paas, Alo Leek, Lembit Saart).
„VAIKUSE SAAR“ – RABASAARE LUGU
2020.aasta sügisel, septembris ja oktoobris toimusid Rabasaares Piibe teatri ning autori ja lavastaja Arlet Palmiste loodud teatritüki „Vaikuse saar“ etendused.
Enne veel kui kaitsevägi küla külastajatele sulgeb ja loodus külas võimust võtab, äratas Piibe Teater seitsmel õhtul küla uuesti ellu. Jutustaja meenutab vaikuses hääli, mis on saarel kõlanud – rongirataste mürin, püssilasud, pillimäng, lastehääled, labida kõlksud – ja hääled elustuvad publiku silme ees.
Etendus algas jalutuskäiguga läbi küla, kus kõlavad endisaegsed hääled ja nagu vaimud vilksatavad siin-seal endisaegsed inimesed.
Piibe Teatri lavastus „Vaikuse saar“ on nostalgiline ja lustakas lavatükk Rabasaare hiilgeaegadest.
Salvestuse etendusest on Arlet Palmiste tellimusel valmistanud 4K ESTFLIX OÜ
Autor: Arlet Palmiste
Lavastaja: Erik Ruus
Kostüümikunstnik/kujundus: Jana Wolke
Fotograaf: Ardo Kaljuvee
Helid: Urmo Kütismaa
Giid: Rene Viljat
Produtsent: Triinu Palmiste
Erik Ruus – Jutustaja
Andres Kaitsa – Mätas
Aire Pitk – Ema, kultuurimaja juhtaja
Veljo Kukk – Rahvakohtunik, Jüri, Karl, Mehe hääl
Ingrid Tokaruk – Sveta, Malle
Natalja Medvedeva – Taimi, Pille
Tiit Kaljumäe – Ivanov, Mehe hääl
Küllike Veede – Laine, Viktoria, Velsker
Kadi-Liis Pitk – Sirje
Rasmus Pitk – Madis
Lembit Savila – Kapten, Esimees
Urmo Kütismaa – Ernst, Jüri, Brigadir
Arlet Palmiste – Kuzmits, Elmar, Aksel
Akordionil – Margus Laugesaar
Raamat „Lehtse turbatööstusest Rabasaareni“ 2018
Raamatu autor Rene Viljat kirjutab järelsõnas:
See on raamat ühe küla sünnist kuni hääbumiseni. 1936. aastal rajati Lehtse soode ja rabade keskele rabasaarele, asustamata liivaseljandikule, kuhu ei viinud ühtegi teed, töölisküla. Siia rajatud turbatööstuse külas elas kunagi üle 600 inimese.
Olen siin sündinud. Minu lapsepõlvekodu on siin. Raamat on koostatud arhiivi- ja muuseumimaterjalide, raamatute ja kümnete inimeste mälestuskildude põhjal. Tänaseks on küla pea inimtühjaks jäänud ja kogu siinne elu kildudeks purunenud. Mõni tükk on juba igaveseks kaduma läinud ja seda pole enam kunagi võimalik taastada. Kas tuleb kord veel aeg, kui keegi selle vana ja väärika endisaegse turbatööstuse küla killud kokku korjab ja tervikuks liidab …
15.09.2018 toimus Rabasaarel endises elektrijaamas, hilisemas rauatöökojas Rene Viljati raamatu „Lehtse turbatööstusest Rabasaareni“ esitlus.
