Läste

Läste küla asub maa-alal, mis piirneb läänest Patika-Ojaküla teega, lõunast raudteega, põhjast raba ning Soodla jõega ja idast endise Pruuna kooliteega.
Läste küla mainitakse esmakordselt 1712. aastal Leste küla nimega, kuid alates 18.sajandist on nimekuju Läste kasutuses, varem oli see Lehtse küla. 1379. aastal on mainitud Lehtse küla koos veskiga. Vanim asustus oli nähtavasti Lästel, kust võis olla pärit Lechtiste suguvõsa, mis on nime andnud Lehtse mõisale ning selle kaudu alevikule. Nähtavasti oli Lehtse nimi kõrvuti Lästega kasutusel juba varemgi ning seetõttu et küla oli jagatud Vana-ja Uue-Lehtse ning Leesi-Kurge mõisa vahel. Kui mõisad 18.sajandi lõpuks samade omanike kätte said, jäi Lehtse nimi püsima mõisale, Läste nimi külale. 1977. aastal liideti Lästega Kurge asundus, mida mainitakse juba 1379. aastal Kurkedelle nimega.
Läste külas asus Lehtse vallakool, mi soli asutatud 1860. aastal, koolimaja ehitati 1878, kus õppis 1911. aastal 32 õpilast, õpetajaks oli Jakob Eckmann. 1918/1919 õppeaastal on kooli nimi Läste 2-klassiline rahvakool, õpilasi on 13 ja õpetajaks ikka Jakob Eckmann.
1998. aastal oli külas 39 suitsu, sellest 11 suvilat. Läste külas on veetnud oma lapsepõlve ja nooruse esimene eesti rahvusest Pariisis Sorbonne’is promoveerinud professor Jaan Kalviste (enne eestistamist Kranich) ja kodu-uurija Helmut Elstrok. Samuti asub külas üle-eelmisest sajandist pärit Vatikani loaga rajatud ainulaadne talusurnuaed Koplimäel. Kalmistu rajati Otsa talu maadele, selle omanik oli perekond Matson.Kalmistu pindala on 0,012 ha, sellele maetud inimeste üldarv ei ole teada. “Kunagi tahtis Otsa talu omanik kangesti oma surnuaeda teha, kuid ristitud inimesi ei tohtinud ju tol ajal pühitsemata mulda matta. Et katoliiklastelt luba taotleda, oli talupidaja läinud paljajalu Tallinna, esitanud konsistooriumile palvekirja ning läinud loale järele samuti paljajalu,” teadis rääkida Läste külavanem XIX sajandi lõpus rajatud erasurnuaia tegemise lugu. Läste küla territooriumile jääb ka endise Kurge piiritusevabriku hooned. 1887. aastal valminud Kurge piiritusevabrik oli omal ajal Järvamaa (kuhu tookord kuuluti) suurim. Oli telefoniühendus Lehtse mõisa ja viinavabriku vahel. 1914. aastal töötas seal 27 töölist. Vahepeal piiritusvabriku töö seiskus, kuid see taastati 1920. aastal. Piiritustehas töötas 1979. aastani.
Läste külas on kenasid talukohti ja hulga maju.
Külla jääb ka Andi veskikoht, kunagisest veskist on paraku säilinud küll vaid varemed.

Vanad ajalehed kirjutavad Läste külast:

Mõni sõna Läste külast 1930-ndatel aastatel.

Läste küla asub Lehtse jaama lähedal põhjapool raudteed ning läheb umbes 5 kilomeetri pikkuselt rööbiti raudteega. Talud on seejuures laialipillatult mööda metsatukkasid ning teekäijale paistawad neist korraga kätte waid mõned üksikud. Põllumaa Lästes on üsna hea ning kaswatab wilja küllaldaselt, kui ainult juhtub olema ilmastikult korralik wilja-aasta. Heinamaad asuwad külast lahus ning on headuselt keskmised. Karjamaast aga pole suurt asja, on selge turbaraba. Aastat kümme tagasi olid mõned rahamehed sellest huwitatud ning kawatsesid asutada turbatööstust, et selle kütteainega warustada wedureid ning teisi aurumasinaid. Ehitatigi tarwisminevaid suuri hooneid ning turbaweoks jaama juurde mitme kilomeetri pikkune raudtee. Waewalt paar aastat sai see tööstus tegutseda, kui wedurite kütteks hakati tarwitama põlewikiwi ning nõudmine turba järele langes. Aastate jooksul on nüüd suurem osa hoonetest juba lammutatud, püsib ainult weel ajahamba pureda suur maakiwist ehitus, mida kasutati wanal ajal weskina. Talupidajad said tööstuse tegewuse ajal head hinda oma rabast, pealegi kvaawitati ning tasandati sel ajal rabapinda. Praegu tarwitatakse raba weel waid alusturba lõikamiseks.

Kultuuriliselt on küla küllalt arenenud ning pea igas talus wõib leida raadioaparaate, uuemat kirjandust jne. Rohkesti loetakse ajalehti ning ajakirju. Seltsitegewus on siiski soigus ning külas pole ühtegi ühingut ega seltsi. Paljud on aga liikmeks ümbruskonna seltsides, nagu kartuliühingus, tuletõrje seltsis ja mujal. Ainult mõni üksik peab ühte talu, suuremal osal on aga kasutada kaks talu koos, kusjuures üldpinnalt ulatab ühe omaniku kasutada olew maa-ala sageli kuni 100 ha peale. Omapärane on aga ühe talu (Otsa talu) majapidamine, kus kõik tööd tehakse õigel ajal, ainult wili weetakse põllult koju alles talwekuul. Muide on sel talul olemas ka oma kalmistu, kuhu maetakse ainult oma suguseltsi liikmeid.
Loodusliselt on Läste ümbrus kena, mida on tunnistanud ka pea kõik külastajad ning teekäijad.

Postimees 10. juuni 1896

Amblast. Lehtse tulekahju üle tuleb meile weel järgmine täielisem teade: 2 juuni kuu päewal, kell pool 2 lõunal, hakkas Lehtse mõisa Kurge wiinawabrik põlema. Kange põhjatuul suurendas tule wõimu, nii et wähe aja pärast walitseja maja ja ka lähedal olew Lehtse walla magasiait leekide roaks langesiwad. Nimetatud majad oliwad allpool tuule; päält tuule olewad aidad, karjalaudad ja wiinakeller jäiwad tulest puutumata. Ka wiinawabrikuga üheduses olew härgade tall põles ära. Walitseja ja wiinapõletaja majakraamid jäiwad suuremalt osalt tulde, sest et tuli enne laiali lagunes, kui lähedast külast abi sinna jõudis. Ka walla kahju on suur: hulk wilja põles magasis ära. Ehk küll Amblast sinna tõttawad tuletõrjujad, kui ka küladest kokku kogunud rahwas wiie pritsiga ametisse hakkasiwad, ei jõudnud nad muud teha, kui lähedal olewaid majasid tule eest hoida. Läste küla otsas olewa koolimajani kandis kange tuul tule tukkisid; tuletõrjujad hoidsiwad aga õnnetuse eemale. Tuli hakanud talli otsas olewast sõnniku hunnikust, mil wiisil, on teadmata. Ka palju õieehtes olewaid õunapuusid saiwad tulest ära kõrwetatud.

Tapa Sõnumed 16.11.1933

Warastas supi jaoks kaalikaid.

Jaan Lees, Lehtse Läste külast süüdistas kohtus Heleene Mundström’i, kes oli varastanud tema põllult 2 kaalikat ja porgandeid. Kohtus tunnistas H. Mundström ennast süüdi, öeldes, et pani warguse toime puuduse tõttu. Tühja kõhu pärast varastanud oma endise peremehe põllult weidi kaale ja porgandeid, millest keetnud omale suppi. Palus kergemat karistust. Kohtunik karistas 2-nädalase arestiga.

Põhja Kodu 21.08.1939

Vanakese surm rongi all. Uinak vankril sai saatuslikuks. Laupäeval, 19. skp. juhtus Lehtse jaama läänepoolsel ülesõidukohal rong nr. 25- ga raske liiklemisõnnetus, mis nõudis ohvriks ühe inimelu. Ajal, millal kiirrong täie kiirusega Tallinna poolt kihutas sisse Lehtse jaama, ilmus kuuseheki tagant järsku raudtee ülesõidukohale hobusega Lehtse valla Läste küla elanik Anna Tõns 63 a. vana. Nähtavasti oli vanakene sooja ilma tõttu jäänud vankrile vähekeseks tukkuma ja ta ei märganud teel lähenevat rongi ega kuulnud selle hoiatussignaali. Kuigi vedurijuht võttis kõik abinõud tarvitusele, et vältida õnnetust, et läinud tal lühikese vahemaa tõttu siiski enam korda rongi nii ruttu pidurdada ja vanainimene koos hobuse ja vankriga paisati pikali raudteerööbastele. Kokkupõrkel sai hobune silmapilkselt surma, samuti purunes pilbasteks ka vanker, kuna aga Anna Tõns, saades veduri puhwritaldrikuga tugeva hoobi pähe, paiskus tükk maad kaugemale rööbaste vahele, kust aga üha edasilibisev rong tõmbas ta uuesti rataste alla.

Virumaa Teataja 9.nov. 1936

Pikk sõit peidumängul.

Laupäeval, 7. nowembril, kui kaubarong jõudis Kiviõli jaama, kuuldus ühest kaubawagunist kolistamist. Kui wagun awati, leiti sealt 14-a. poisike Hans Nukk, pärit Lehtse wallast Läste külast. Poisike seletas oma sattumist wagunisse mängu tõttu. Teiste omasugustega mänginud nad Lehtse jaamas peitust, kusjuures Nukk peitnud end wagunisse ja uinunud seal magama. Wagun suletud ja haagitud rongi külge. Kiwiõlis ärganud poiss ning hakanud siis kolistama. Kas poisi seletus wastab tõele, on selgitamisel. „Jänes” toimetati laupäewa õhtul politsei kaasabil oma kodukohta tagasi.

Järva Teataja 4. november 1936

Õnnetus Lehtses.

Lehtse wallas, Läste külas juhtus esmaspäewa hommikul kella 9 ajal raske õnnetus. „Jakobi“ talus elutsew Ernst Endjärw lõhkus põllul kiwe, kasutades kloorkaaliumi. Laeng süttis laadimisel enneaegselt ja kiwikillud purustasid mehel parema peopesa ja neli sõrme. Ka näos on wäiksemaid haawu. Esmaabi andis dr. Tiltin, misjärgi Endjärw toimetati Rakvere linnahaiglasse rawile.

Uudisleht 4.veebruar 1936

Laupäewa õhtul häwis tules Lehtse wallas Läste külas Herman Kalmile kuuluw „Juhani“ talu. Tuleõnnetuse ajal wiibis taluomanik rongil, olles Tartu haiglast ära toomas oma naist. Koju jõudnult olid ees waid suitsewad aherwarred. Kahjud tõusewad ligi poole miljonini.

„Juhani” talu asub üsna Lehtse raudteejaama lähedal. Talu pidajaks on umbes pooltosinat aastat endine ringkonnawalitseja Herman Kalm. Talu on keskmise suurusega ja selle pidajad olid siiamaale enam-wähem jõukad inimesed. Alles läinud aasta suwel peremees laskis elutoale, rehealusele ning hobusetallile, mis asusid ühe katuse all peale lüüa uue sindlikatuse. Koos abikaasaga oli üle saadud paljudest majapidamismuredest ning laiemate aastatega loodeti talupidamine wiia eeskujulikule järjele. Wiimasel ajal tuli aga muresid sealpoolt, kus neid ei osanud keegi oodatagi. Perenaine jäi haigeks ja sõitis Tartusse rawimisele. Siin wõeti ette raske sisemine operatsioon. See õnnestus.
Läinud nädalal naine tundis end seevõrra terwena, et tahtis tulla koju. Ta saatis mehele kirja, et see tuleks talle Tartusse järele. Mehe rõõm oli muidugi suur. Nädala lõpul mees sõitiski naist koju tooma. Koju jäid wäike 14-aastane Hans Nukk, abielupaari kaswandik, ja ajutine teenijatüdruk Alwiine T. Peremees nende hoolde siiski kogu maja warandust ei usaldanud. Kartes, et wargad wõiksid päewa jooksul majja tungida, ta lukustas ees- ja tagakambri uksed. Teenijale ja lapsele jäi kasutada eestuba köögiga. Aga see liigne kartus teise õnnetuse pärast wõibolla aitaski põhjustada suuremat õnnetust, kuna muidu ehk oleks suudetud tuleõnnetus hoopis ära hoida. Ja nii juhtuski see, et üht õnne, naise terwenemist, wastu wõttes tuli teine. Õnnetus tuli ühes õnnega, tulid otse nagu käsikäes …

Wäike Hans pani warakult ahju küdema, et tuba oleks õhtuks ilusasti soe. Teenijatüdruk toimetas kord toas, kord wäljas. Wäike Hans aga istus ahjutule paisteil.

Kell wõis olla 5 paiku õhtul, kui ahi oli poolenisti küdenud. Köögis ja toas tundus nagu mingit kõrbenud lõhna. Poiss tundis seda, kuid ei teadnud sest alul arwata midagi iseäralikku. Kui aga ka teenija märkas, et kambris on suitsu ning nähti tulesädemeid ahju ümber, selgus õnnetuse tõsidus. Tüdruk tahtis tormata kambrisse. Ent uks eesttoast kambrisse oli lukustatud. Tulepesa juurde ei pääsenud alguses keegi. Ja kui pärast küsiti noorelt teenijatüdrukult, miks ta ei katsunud ust maha lüüa, kostis see: „Ma ehmatasin nii ära, et ei osanud enam midagi peale hakata.“

Löödi sisse aknad, et tassida kambrist wälja riideid ja muud kraami. Palju ei suudetud päästa, ainult üksikuid esemeid. Hoone, mis oli puust ehitus, sulas leekide keskel imekiirelt.

Poiss ja tüdruk läksid talli, et wälja juua hobuseid, sest tuli oli juba jõudnud katuseni. Hobusega mindi appi kutsuma tuletõrjet, seda tegi wäike Hans. Teenija jäi päästma, mis päästa wõis.

Juurdlusega on selgunud, et tuli wõis alata kambrist, ahju juurest. Arwatakse, et kiwi langes ahju küljest wälja, kust tuli tungis kambrisse ning süütas lae. Oleks nüüd kambriuks awatud olnud ning kodused saanud ahju, mille kolm seina ulatuwad kambrisse, kontrollida, wõib-olla poleks juhtunud õnnetust . . .