Läpi

Läpi küla mainitakse esmakordselt 1379. aastal Leppes nimega, 1637 kasutati nimekuju Leps, 1687 Leppikülla ja 1871. aastal Leppe.Läpi külas asus Lehtse vallakool, mis oli asutatud 1869. aastal. Koolimaja ehitati Läpi külla 1901. aastal, kus õppis 1911. aasta seisuga 25 õpilast ja õpetajaks oli Juhan Schnell. 1918/1919 on kooli nimi Lehtse-Läpi rahvakool 28 õpilasega ja õpetaja Elviine Liigmann.Läpi külakene kuulus aegu tagasi Lehtse mõisnikule Huenele, kellelt hakati ostma talusid 18. saj. lõpus ja 19. saj. alguses. Küla tegevusvaldkonnaks oli põllumajandus ja loomakasvatus. Läpi külas on 14 talukohta (suitsu), milledest tänapäevaks on mitmed kenasti renoveeritud. Läpi külas asuvad kultusekivid, mis on kantud kultuurimälestiste registrisse.

Helga Kruusmaa meenutused Läpi koolimajast:

Läpi küla koolimaja asus praeguse raudtee ülesõidust umbes 600m põhja pool. See oli pikk puumaja, mille ühes otsas oli suur klassituba ja teises otsas elas õpetaja Elvine Oks, kes oli abielus Männiku talu peremehe Herman Oksaga. Koolis olid liitklassid, koos olid 1. ja 3. klass ja 2. ja 4. klass. 1937-1940.aaastatel oli õpilasi 40 ringis. 1940.a. viidi õpetaja Elvine Oks üle Nahe kooli ja sealt tuli asemele õpetaja Kaik, kes hiljem sakslaste poolt maha lasti. 1942-1950. aastatel olid õpetajateks Leida Järvet, Teki, Salme Nõmmik, Ella Dobrojt. Õpilasi oli 30 ringis. Aastatel 1964-67 töötas koolis õpetajana Ella Piiskoppel. Klassiruume oli üks. Klassis oli ka harmoonium. Elektrit sel ajal ei olnud, kasutati gaasilampe. Oja küla sai elektri 1970.aastal. Kooli juures oli jalgpalliplats, kus toimusid jalgpalli- ja ratsavõistlused. Rahvast tuli neile üritustele 150 ringis. Paremad sportlased olid Raimond Kolk, August Lulla, Hans Lass jt. 1968.a. ostis Läpi koolimaja endale Hillar Krautman. 1976.a. põles koolihoone maha.

Mälestusi Läpi koolist on kirjutanud Vennis Järvet aastail 2005 – 2008 oma pikemas mälestuste kogumikus:

Läpi kool on ajalooliselt vana kool. Eelmise ja üle-eelmise sajandi vahetusel ehitatud n.n. tsaariaegne klassikaline külakool, mille tegusemise alguseks loetakse 1900.aasta 7. jaanuari. Kuna samal ajal ehitati uus koolimaja ka Pirsu külla (Jäneda kool), siis võib arvata, et just sellal ehitati Eestis uusi koolimajasid paljudes valdades. Kus ja kuidas õpetati lapsi varem, ei ole teada, arvatavalt mõne talu juures. Koolimaja oli sellal mitte ainult laste õpetamise koht, vaid ka ümbruskonna kultuurikeskus. Siin peeti pidusid, lavastati näidendeid, peeti vajalikke koosolekuid, töötasid n.n. käsitöö ja näitering, peeti palvetunde, kuhu sõitis ka Ambla pastor ja tähistati tähtpäevi. Maja põles nõukogude ajal.

Nüüd elab samal kohal uuesti ehitatud majas Patika külavanem. Ühe katuse all oli 50 m2 suur klassituba, 9m2 riidehoid ja õpetaja korter, mis koosnes 16m2 köögist, kahest 12 ning 20m2 toast ning sahvrist. Kooli juurde kuulus ka talupidamiseks maatükk, suurusega 6,5ha mille hulka kuulus 2000m2 suurune mänguväljak ja 2500m2 suurune kooliaed. Olid vajalikud kõrvalhooned nagu laut, kuur, käimla, suur kõrge võlviga kelder, mille otsast talvel suuskadega alla sai lasta j.t.

Kirjaoskusele ja laste õpetamisele pandi kahekümnenda sajandi alguses suurt rõhku ja selle üle peeti ranget arvestust. Igale lapsele anti „Kooliskäimise ja katse raamat” kuhu oli kirjutatud (kirjaviis muutmata) järgmised kooli seadused ja tähelepanemised:

1. Iga laps, kes 8 aastaseks saab, tuleb seatud päeval õpetaja ette, oma kodust õppimist (raamatu lugemisest, katekismuse peatükkidest ja piibli lugudest) ülesnäitama.

2. Kõik lapsed, kes 10 aastaseks saavad, peavad selle valla päris koolis käima, kelle jaos nemad elavad. Lisa: Kes oma last tahab mujal koolitada, peab koolmeistrile tunnistuse ette näitama, et laps seadusliku aega ühes koolis käib, mis seadus ehk kohane koolivalitsus heaks arvab.

3. Kooliskäimine kestab 3 talve ehk nii kaua, kui koolivalitsus arvab last kõik hästi õppinud olevat.

4. Kõik lapsed, kes pärast katset valla päris-koolist lahti mõistetud, peavad kuni leerini kooliõpetuse meeldetuletamiseks 2 nädalat enne päris kooli hakatust ja 2 nädalat pärast päris kooli lõpetust, nii kui kihelkonna koolivalitsus seda seab, veel koolis käima.

5. Kui laps asja pärast koolist puudub, siis peavad vanemad ehk leivavanemad teda varsti (sell nädalal) koolmeistri juures vabandama. Puudub aga laps ilma asjata koolist ehk ei vabandata teda mitte, siis peavad süüalused vanemad ehk leivavanemad seatud trahvi tema eest koolivanemale, viimaks vallavanema kätte maksma, kes seda koolikassasse panevad.
6. Igal koolilapsel peavad koolis pruugitavad, inspektori herra poolt ette kirjutatud kooliraamatud olema.

7. Iga koolilaps peab selle kooliskäimise-ja katseraamatu oma vanematele ehk leivavanematele ette näitama, iga sügise, kui tema uueste hakkab koolis käima, seda koolmeistri kätte andma ja kui tema leerile tuleb, kaasa võtma.
8. Numbrid tähendavad: 5 – väga hea, 4 – hea, 3 – läheb korda, 2 – kehv, 1 – üsna kehv, 0 – ei olnud midagi leida.
Leheküljel „ Käis kodust õppimist ülesnäitamas“ märgiti tulemused raamatust lugemise, katekismuse ja piibli loo kohta, millele kirjutas alla kiriku õpetaja ja peale märkust „ Sai päris kooli vastu võetud“ koolmeister, millega tunnistati laps kooli vastuvõtmise vääriliseks. Leheküljel „ Esimene kooli talve“ märgiti hinded piibliloo, katekismuse, vene keele, eesti keele, rehkendamise, kirjutamise, laulmise ja elukombe kohta. Märgiti kohustuslike kooliskäimise päevade arv, koolist ärajäämiste arv, vabandatud päevade arv, trahvitud päevade arv. Koolmeistri ja lapse vanema allkiri. Lehekülg „ Teine kooli talve“ oli sama kui eelmine, ainult lisandus õppeaine – geograafia. Lehekülg „Kolmas koolitalve“ oli sama mis eelmine. Järgnes lehekülg „Sai katse korral päris – kooli tagasi mõistetud“ Sellele kirjutas alla kihelkonna kooli valitsuse nimel koolmeister, kui leiti, et lapse teadmised, mis kogutud kolme aasta jooksul, on kesised ja vajab veel täiendavat õpetamist. Leheküljel „Sai katse korral päris – koolist lahti mõistetud“ anti hinded piibliloo, katekismuse, vene keele, eesti keele, rehkendamise ja kujutamise kohta kui teadmisi loeti küllaldaseks. Kihelkonna valitsuse nimel kirjutas alla kirikuõpetaja (Johannes Wilberg) ja koolmeister. Viimasele kolmele leheküljele „ Käis vahe koolis“ märgiti kolme järjestikuse aasta kahenädalase koolis saadud hinded. Õppeained olid samad mis esimesel kooliaastal. Igal leheküljel oli ette nähtud koolmeistri ja lapsevanema allkiri. Iga-aastased klassitunnistused tulid arvatavasti Eesti iseseisvumisel.

1939.aastal oli ühes klassitoas neli klassi. Varem oli korraldatud koolitöö kaheklassilisena. Esimesse klassi võeti vastu üle aasta ja nii oli korraga koolis õppimas kas I ja III või II ja IV klass. Näiteks 1935/36 õppeaastal oli I klassis 16 ja III klassis 17 õpilast, 1937/38 õppeaastal vastavalt 14 ja 13 õpilast. Kooli normaalseks suuruseks oli riigi poolt arvatud 30 õpilast. (1936.aastal oli arvel 15 kahekohalist koolipinki). Klassis oli kolm rida pinke, ühes reas kas viis või kuus pinki. 1939.aastal, minu kooli minnes, olid kõik pingid pika minevikuga , mida tunnistasid mitmesugused väljalõiked ja tindiplekid nendel. Samal aastal toodi rida uusi, ilusaid pinke. Nendesse pinkidesse pandi istuma viimase klassi õpilased. Õpetaja jaoks oli kantsel ja nurgas harmoonium laulu õpetamiseks. Õpetaja tubade poolsel küljel oli suur must raudahi, mida kooliteenija talviti küttis, selle kõrval pirakas raamatukapp, kus laenutati juturaamatuid õpilastele ja ka ümbruskonna elanikele. Paljud raamatud olid minu isa köidetud. Seda tööd tundis ta hästi ja tal olid selleks vajalikud vahendid. Vabadussõja ajal töötas ta Tallinnas kaitseväe raamatuköitmise töökojas. Ühes ruumis korraga nelja klassi õpilasi õpetada oli kindlasti päris problemaatiline. Kergendas kuigi palju vast see, et ühes klassis oli õpilaste arv väike – alla kümne. Võimlemise ja laulmise tunnid oli kõigil ühised. Talvel vahetundide ajal sai väljas suusatada või sula ajal lumesõda mängida. Sügisel ja kevadel käis kõva pallimäng koolimajast läände jääval platsil. Mängiti sõda ja rahvaste palli, seda ka peale tunde. Sõja ajal oli suurt palli raske saada, seepärast mängiti väikese tennispalliga! Vihmade ja tuiskude ajal mängiti klassis ringmängu „Üks permees võtab naise“, „Taevas ja põrgu“, „Tipi, tipi ära näita“, ka maadeldi ja veeti sõrme. Oli muidki mänge. Suurel vahetunnil söödi toitu, mis oli kodunt kaasa antud. Mõnedele anti võileivad ja tee kooli poolt. Hiljem said teed ja suhkrut kooli poolt kõik õpilased. Käsitöö tundides oli meelistööks vineerist n.n. vineerisaega loomi ja linde välja saagida. Teises klassis hakkas Jüri Kaik meile õpetama õlgkübara tegemist. Selleks tuli kodunt kaasa võtta õlekõrsi, mis kuumas vees pehmeks leotati ja mitmest üksikust kõrrest punuti lai lapikpael, mis oligi kübara valmistamise vajalik materjal. Kolmandas ja neljandas klassis õpetati nööride punumist, mida õpetaja Leida Meret-Järvet hästi tundis. Minu koolitee algas 1939. aastal. See oli veel vanal heal Eesti ajal. Esimeses klassis algas kool vist septembri keskpaiku, kaks nädalat enne teiste laste kooli tulekut. Maal ja linnas oli koolitöö algus erinev. Teise klassi läksin 1940.aastal Vene ajal ja kolmandasse klassi 1941.aastal Saksa ajal. Klass ja valitsus! Saksa ajal käisin ka neljandas ja viiendas klassis. Viiendas juba teises koolis.
Koolitee kulges kevadel ja sügisel otse läbi Muhuaugu ja Lutso metsa, õigemini mööda endisest n.n. hobuse teest jäänud jalgrada, mis oli umbes poolteise kilomeetri pikkune. Talvel käisin mööda teed, mis läbi Lutso metsa viis otse Jäneda jaama poole, välja äärde jõudes pöördega vasemale, kus läheb tee ka nüüd, või Raadikmäe kaudu, mis läks läbi Ummuse talu juurest pöördega paremale ja otse üle Suur- ja Väikese Raadikmäe koolimaja juurde. Seda teed, alates Ummuse talust enam ei ole. Mõlema tee pikkus oli umbes kaks kilomeetrit.
Kooliajast on jäänud meelde kaks tegelast keda kardeti ja kellede ilmumine koolimajasse lõi segamini igapäevase elurütmi. Üks nendest oli kooliarst dr. Ervin Tiltin, kes mootorratta mürinal koolimaja ette sõitis ja hakkas koolilaste tervist kontrollima. Selle hulka kuulus ka puhtuse kontrollimine ja muud protseduurid, mis olid ebameeldivad nagu näiteks hammaste uurimine. Ka rõugete panek oli väga vastik toiming, mis tehti kõigile 12 aastaseks saanutele. Minul läks käsi paiste ja paar päeva oli kõrge palavik. Kontrollimise ajaks aeti teise sugupoole esindajad klassist välja. Teine koll oli koolide inspektor (Mihkel Ulk?), kes käis kooli katsumas ja pani vististi õpetaja rohkem närvitsema kui õpilasi, kuna hinnati ikkagi õpetaja töö tõhusust noorte kasvatamisel ja õpetamisel. Küsitles õpilasi ja mäletan, et mina pidin talle ühel inspekteerimise ajal laulma ette laulu: „Õitse maa ja müha meri.“ Ega see hästi välja küll ei kukkunud, minu laul ja tema harmooniumil saade olid eri tempos. See juhtus , kui olin IV klassis. 1940.aasta kevadel õpetaja Oks tegi meie kooliõpilastega kõlava sõnaga ürituse. Nimelt ekskursiooni, mis seisnes Jäneda jaamast roniga Aegviitu sõidust ja jalgsi tagasi läbi Nelijärve ja Jäneda mõisa. Mäletan, et ostsin Aegviidus poest pudeli vurtsu ja tagasi tulles Jänedal Raudvee poest viiesendise saia. Rohkem meeles ei ole. Nii mõnelegi oli aga elamuseks rongiga sõit kellele see oli esimene kord. Läpi kooli poolt ekskursioone minu õppimise ajal rohkem ei olnud. Väga kahju, et kuue esimese õppeaasta jooksul ei tehtud ühtegi koolipilti. Esimene koolipildistamine tehti alles Aegviidu kooli seitsmendas klassis. Õpetajaid oli üks, kes oli ühtlasi kooli juhataja. Esimese kooli juhataja kohta andmed puuduvad, kuid aastatel 1905-1911 oli selleks J. Schnell. Koolitamisega oli seotud nendel aastatel ka M. Köstner. Kaua aega Läpi koolijuhatajaks- õpetajaks oli Elvine Oks (Liigmann s. 1895.a.), arvatavasti alates 1926. aastast. Mingi intriigi tõttu viidi ta 1940. aastal Nahe kooli. Õpetas mind I klassis 1939/40. õppeaastal. Pikkberg töötas mitte kaua, vist 1939/40 õppeaasta lõpul, kui Elvine Oks oli lapsepuhkusel. Jüri Kaik õpetas mind II klassis 1940/41. õppeaastal. Tuli Nahe algkoolist. Oli omapärane, aga väga tubli õpetaja, temast on jäänud hea mälestus. Laulmise tunnid olid sellal problemaatilised, kuna uusi, revolutsioonilisi laule lapsed pelgasid (ei tahtnud) laulda. Õpetaja mängis viiulil viisi ette ja laulis kaasa, lastel suud liikusid, aga häält peaaegu ei olnud kuulda. Õpetaja püha kohus oli laulud lastele selgeks õpetada, vaatamata sellele, et nad omamoodi „ streigivad“. Siis tegi vana Kaik ettepaneku, et kui ilusasti laulu ära laulate, lähete õue mängima. Ja laul tuli nii võimsalt, et aknaklaasid põrusid. Oma lubaduse aga täitis! Mõrvati 1941 .aastal.
Leida Meret –Järvet õpetas mind III ja IV klassis 1941-1943. aastatel. Abiellus minu onupoja Arvediga Läpi külast. Sündis 1912.a. Umbusis, suri 1996. a. Tartus. Salme Nõmmik (asendas vahel oma õde Leidat), oli nõukogude ajal TRÜ geograafiaprofessor. Hiljem on töötanud õpetajatena veel Rikk, Ella Tubro, Teki, Ella Piiskoppel, Anne Rohtla ja viimase õpetajana Ella Kraam, kelle ajal 1968.aastal kool suleti. Kooli 4.klassi viimaste lõpetajate hulgas olid ka nüüdsed Patika küla suurtalupidajad Eiki ja Liivi Kruusma (Kokaselts). Nemad jätkasid oma haridusteed Pruuna koolis. 1939.aastal käisid koolimajas vahetevahel kaks vene poissi, keda õpetati vene keeles, eesti keelt nad ei osanud (õpetaja Oks valdas saksa ja vene keelt). Nende nimed olid arvatavasti Grissa ja Volodja Suvorov. Olid väga räpased ja kehvasti riides. On jäänud meelde väiksema poisi, Volodja, tindijoomine ja tema sinakaslilla suu ning selle ümbrus. Helga Võrgu (Kruusma) andmetel elasid nad Patika raudteeülesõidu juures asuvas majakeses. Vanemad olid viinalembelised ja neil oli palju lapsi. Tegid külades juhutööd. Nad kadusid, kui tuli Vene võim, samuti nagu ka kenad Volkovid Aru mõisast. Helga Võrgu (Kruusma) andmetel elasid nad Maasika talus. Isa oli saekaatri juhataja.

Oma mälestusi Läpi koolist on kirjutanud ka Villar Aron, Osvald Kivistik, Alma Võrk (Vile), Pilvi Martin (Ojamets), Aino Tark (Roosaar) ja Helga Kruusmaa (Võrk).
Huvi korral saate küsida neid mälestusi lugemiseks Tapa muuseumist.

Väikese Läpi külakese kohta on ilmunud mõni artikkel ka vanades ajalehtedes:

Järva Teataja 22. nov. 1932

Wiiteid Läpilt.

Seltsielu on surnud. Oodatakse äratajat. Läpi on küla, mis sarnaneb pisut alevikule. Siin leidub igasugu ametmehi ja küll on siin ka seltse. Ametmeestest on siin külluses igasuguseid „seppi”. On isegi kohwitööstus ja ei puudu ka „wiinawabrik“. Seltsidest on raamatukogu- ja perenaiste selts, noorte maatulundusklubi ja turbaühisus. Seltsielus walitseb aga äärmine loidus. Milles peitub selle põhjus, on kõwaks pähkliks. Ei ole wähe kõneldud Läpile rahwamaja asutamisest ja külaelu parandamisest. Peaaegu aasta tagasi olid läplased waimustatud uuest rahwamajast, mille ehituse algatajaks oli raamatukogu selts. Peeti isegi rahwamaja „warrud“ ära, pannes sellele uimeks „Edu” ja otsustati mõne kuu jooksul nõutada riiklikust maatagawarast maad. Waliti isegi volinik maasaamise asjade ajamiseks, kuid see pole tänaseni astunud ainustki sammu oma ülesande täitmiseks. On kuulda, et tulised rahwamaja õhutajad enam ei hooliwatki rahwamajast. Ka Läpi naised on liig enesearmastajad ja nende seltsi tegewus seisab samuti soigus. Ei taheta näha, et üks oleks teisest targem. Aastaid tagasi, kui Läpi noorte maatulundusklubist võidi wõtta eeskuju, on see nüüd warisemas manalasse ja seadnud end naeruwäärsesse seisukorda. Ei kõneldud wähe ega oldud waimustatud klubi põllumajanduslikust näitusest, mida taheti korraldada 16. skp. Kuulutused olid pandud wälja, ja iga klubi liige oli rõõmsas ärewuses tehtud töö hinde lootel. Järsku tõmmati aga kõigest kriips läbi: klubi juhi poolt tehti juhatusele teatawaks näituse ärajätmine mitte mingisugustel mõjuvatel põhjustel. Pakkus wäga palju kõneainet läplaste kui ka ümbruskonna elanike keskel. Ei ole ju sünnis sarnane ootamata ja äkiline hüpe. Ei saa läplane trööstida end mitte praeguse kehwa ajaga, waid puuduwad seltsi juhtiwad jõud. Palju abi seltside edukamaks tööks pakuks eriti küla koolmeister. Läpil aga puudub sarnane. Waewalt on arwata, et siinne seltsielu enne paraneb, kui Läpi ei ole saanud omale energilist koolmeistrit. Tema ehk oskab ja leiab tarkust ning aega seltside surmaunest üles puhkumiseks Jeeriko pasunatega.

Järva Teataja 23. aprill 1931

Waimud Läpil. Härg mängis tonti.

Mõni päew tagasi tulid Läpi perenaiste seltsi liikmed lauluharjutuselt. Jõudes raudtee lähedale, kuulsivad härja möirgamist. Naised mõeldes, waimud väljas, pistsid jooksu; mõni kaotas rahakoti, mõni kinda. Pääseks aga waimude käest.

„Waimu“ kuuldi ka Oja külas, härja möirgamine ei lasknud mitmel ööl nahka kulmu peate saada.

Naised arwasid, et wast mõni loom laadalise käest pääses ehk kukkus raudtee rongist wälja. Lõpuks kalduti selle poole, et tegemist waimudega. Mõni ehmatas nii, et jalad wärisesid. Waimu lugu selgus pärast järgmiselt: üks Oja küla uus peremees kolis loomi ja jäi ööseks tulema; härjal läks igawaks ja hakkas huikama. Naistel aga, waimud wäljas ja jooksewad, kas wõi hing seest wälja.

Järva Teataja 8. sept. 1932

Lehtse wiinavabrikandid süüpingil.

3 kuuks wangi ja 1000 kr trahwi.

Lehtse walla Läpi küla mehed Hans Tuulberg ja Karl Maasik 1931a. otsustasid koos „wiinawabrikantideks“ hakata. „Tööstus“ tegutses mõne kuu Tuulbergi saunas. K. a. aprillikuul paljastas Lehtse konstaabel „samagonni“ wabriku. Läbiotsimisel leiti päris korralik wiinaajamise seadeldis. Alul katsusid mõlemad oma süüd salata, kuid kohtus wõtsid wiinaajamise õigeks, paludes kergemat karistust. Kohus mõistis mõlemile 3 kuud wangistust. Maasik sai karistuse tingimisi. Tuulberg on aga vene ajal warguse eest karistatud, seepärast temale tingimisi ei mõistetud. Mõlemil mehel tuleb solidaarselt tasuda ka trahw 1000 kr. Trahwi mittemaksmisel on 6 kuud wangistust.

Päevaleht 24.sept. 1935

Puskaripruulija sai põgenemisel kuuli. Lehtse rajooni konstaabel avastas Läpi küla Waino talu karjamaal salajase puskaritööstuse, kuhu sattus peale parajasti selle töötamise ajal. Puskaripruulijad aga kuulsid konstaabli lähenemist ja kaks nendest põgenes metsa, vaatamata nendele järele lastud kuulidele. Kolmas mees, Jaan Maalberg, ei jõudnud aga põgeneda, vaid sattus politsei kätte. Samast leiti peale täielise puskaripruulimis sisseseade 40 I puskarit, 150 I praaka ja 61 l valmismeskit. Esmaspäeval läks konstaablil korda selgitada, et põgenenud puskaripruulijateks olid Hugo Evartov ja Johannes Luibov, kellest viimane oli saanud järelelastud kuulist ka käsivarrest haawata.

Eestimaa Kubermangu Teataja 9.detsember 1906

Lehtse Walla Kohus, Paide Ülema Talurahwa kohtu Walla kohtu seaduse II jäu § 121 põhjal kutsub Lehtse Läpi külas 10. nowembril 1885 a. ära surnud „Raja“ taluomaniku Jakob Roosbergi pärijaid, wõla nõudjaid ja wõlgnikke, oma õigusi temast järele jäänud waranduse kohta seia walla kohtule üles andma 6 kuu jooksul, seda täht aega kolmandama kuulutuse ilmumist ajalehes arwates, selle kartusega et peale selle tähtaja oma õigused kautanud on.