Linnape

Linnape küla esimesed andmed pärinevad 1564. aastast, ajal, mil küla kandis nime Lennep, 1637 on küla Linnapeh nime all ja 1732 on küla nimi Linnapä. Küla koos mõisaga (Linnapäh, 14.sajandil ka Lenepaye), mille suurus oli 28 adramaad, on kuulunud mitmele omanikule: 1595. aastal panditi lipnik Moritz Wrangellile; 1616. aastal anti sõjatasuks Mattias Stut’ele; 1726. aastal läks pärandina Friedrich Johann von Staalile; 1767. aastal rentis Frommhold Johann von Derfelden; 1817. aastal rentis Berend Johann von Bielski, kes hiljem mõisa ka ära ostis; 1834. aastal ostis selle Friedrich Adolph von Dellingshausen; 1860. aastal ostis oberst Ferdinand von Baumgarten mõisa endale. 1919. aastal konfiskeeris Eesti Vabariik mõisa, maad jagati või müüdi asundustaludeks.
Mõis rajati küla juurde 1630. aastate paiku. Mõisa maadel 1920. aastatel tekkinud Linnape asundus liideti külaga 1940. aastateks. Varasemad kirjapanekud 17. sajandini võiks viia tagasi nimekujule Linnapä. 1930. aastatel oli kasutusel nimekuju Linnapea, hääldus oli siiski juba varem olnud Linnape, mis fikseeriti kirjalikult pärast 1940. aastaid. 1977. aastal liideti Linnape külaga Komu küla.

Mõisamaja ümbritses vabakujuline park. 1939. aastaks oli külas 37 asundustalu ja 14 põlistalu 245 elanikuga.

Linnape mõis ja küla

1919. aastal oli nii Linnape rüütlimõis kui ka Rägavere karja- või abimõis ning Märjandi karjamõis Baumgartenite pärijate valduses, kelle käest Eesti Vabariik selle maa ja vara kosfiskeeris (makstes pärijatele 46 999 krooni ja 2 senti) ning müüs või jagas kõik laiali asundustaludeks. Rägavere mõisas juhatas töid Ferdinand von Baumgarten (sünd.16.03.1961). Linnape oli Constantin Karl von Baumgarteni (sünd. 01.02.1854) hoole all.

18.10.1919 aastal tegid avalduse Ambla kirikukogu esimees ja õp. Johannes Vilberg, soovides suurendada surnuaedade maa-ala. Constantin von Baumgarten lubas surnuaiale kinkida maad idapoolsest küljest (metsast) Sipelgal ja Amblas lõunapoolsest küljest. 05.11.1920 ei ole seda palvet täidetud aga mõisa jagamisel arvestatakse.
1920. aastal moodustasid Kommu külas elavad Linnape mõisa töölised Harijate ühisuse. Renditud maade suuruseks oli umbes 5 – 10 hektarit. Olid ühised põllud ja karjamaad.

20.04.1920 oli Märjandi vesiveskil peal riigimaks 109.80 marka ja maakonnamaks 41.16 marka. Linnape mõisal oli riigimaks 27 950.40 marka. Samuti pidid maksma maksu talud – Aru talu omanik Juhan Möllits riigile 676.80 ja maakonnale 253.80 marka, Jermiska talu omanik August Reins riigile 230.40 ja maakonnale 318.60 marka, Peetri omanik Jaan Truuman riigile 777.60 ja maakonnale 291.60 marka.

Linnape mõisnikul olid parimad tõuhobused, kuid viimased aastad olid ka nende elu raskeks muutnud. Vene sõjavägi oli võtnud mõisast enda jaoks 35 kõige nooremat, jõulisemat ja ilusamat, kuid korralikult õpetatud hobust. Võeti ka 34 vesit.

1920. aastal tehti Linnape mõisas inventuur loomade üle, eriti hinnati hobuseid.

Mõisa vara ja loomad anti samuti rendile, mõned suutsid vara ka kohe välja osta. 2.mail 1921. a anti õigus valida omale hobune kauaaegsetel mõisateenijate poegadel, sõjast osavõtnutele (kellele anti ka tasuta maad rendile) vennad Gerhardid, vennad Grosmanid ja vennad Kaegased. Ülejäänutele jagati liisuga. Kolm asuniku krunti said 4 hobust.

Samuti jagati välja kõik vajalik inventar hobustele, ka põlluharimisriistad. Kariloomad jagati samuti loosi alusel. Tõupull jäi ringkonnavalitsejale kuni Pulli ühisuse asutamiseni.

Kõik mõisast saadud inventar tuli kolm aastat alal hoida ja edasi müüa ei tohtinud, samuti ei tohtinud kinkida. Lahkudes aga rendikohalt enne kolme aastat, tuli inventar uuele rentnikule edasi müüa, aluseks selle aasta hinnad.

Iventari ehk mõisast vara saanud töölised:
Rudolf Rosentrauch sai mõisast 4-aastse musta täkk hobuse – 10 400 kr, noore mullika 1 400 kr; rangid 100, päitsed 30, sedelgas 40, ohjad 25, köis 13, ühehobuse vankri 1000, regi 350, ühe hobuse sahk 150, puu äke 50, kett rangid 50, kokku 2060 krooni eest inventari.

Aleksander ja Robert Kaigas said mõisast 14- aastase valge ruuna – 3200 kr; rangid 100, päitsed 30, sedelgas 40, ohjad 25, look 5, kaelarihm 15, köis 15, kett rangid 50, ühe hobuse vanker 1000, regi 200, kartulikast 50, ühe hobuse ader 150, kahe hobuse ader 300, muldamisader 250, harksahk 100, puuäke 50, lehma kett 15, kokku 2395 krooni eest inventari.

Hermann Grosmann sai mõisast 21-aastase musta ruuna – 2000 kr, lehma Milly – 3800 kr; 2 lehma ketti 30, rangid 100, päitsed 30, sedelgas 40, ohjad 25, look 5, kaelarihm 15, köis 15, kett rangid 50, ühe hobuse vanker 1000, regi 350, kartulikast 50, ühe hobuse ader 150, kahe hobuse ader 300, muldamise ader 250, harksahk 100, raudpulk äke 120, lehmakett 15, kokku 2645 krooni eest inventari. Eduard Aitman sai mõisast 21-aastase musta ruuna – 4000 kr, lehma Tanja 4200 kr; rangid 100, päitsed 30, sedelgas 40, ohjad 20, köis 15, ühe hobuse vanker 1000, regi 200, kartulikast 50, ühe hobuse ader 150, kartuli muldamise ader 250, harkader 100, puu äke 50, lehma kett 15, kokku 2025 krooni eest inventari.

Aleksander ja August Gerhard said mõisast 13-aastase musta ruuna – 2800 kr, lehma Lully 3975 kr; rangid 100, sedelgas 40, päitsed 30, ohjad 25, look 5, kaelarihm 15, köis 15, kett rangid 50, ühe hobuse vanker 1000, regi 80, kartulikast 50, ühe hobuse ader 150, kahe hobuse ader 300, harkader 100, raudpulk äke 120, lehma kett 2 tk. 30, raud kang 75, kokku 2185 krooni eest inventari.

Artur Eward sai mõisast rangid 100, sedelgas 40, kettrangid 50, ühe hobuse vanker 1000, regi 350, sõnniku konks 15, looma ketid 5 tk. 75, kartulikast 50, ühe hobuse ader 150, kahe hobuse ader 300, harksahk 100, seemendisahk 750, puukühvlid 2 tk. 10, viljakotid 5 tk. 15, kokku 3080 krooni eest inventari.

Johannes Õunapuu, Joosep Dööring ja Jüri Einberg said mõisast ühiseks kasutamiseks 19-aastase musta mära – 1200 kr, 18-aastase raudjas ruuna – 800 kr, 8-aastase mustjas kõrbi ruuna – 5200 kr, 24-aastase musta ruuna – 1600 kr ja inventarina : rangid 4 tk. 400, päitsed 4 tk. 120, sedelgad 4 tk. 160, ohjad 4 tk. 100, kaelarihmad 4 tk. 60, kettrangid 2 tk. 100, ühe hobuse vanker 3 tk. 3000, regi 3 tk. 1050, regi 200, kartulikast 50, ühe hobuse ader 2 tk. 300, kahe hobuse ader 300, muldamise ader 2 tk. 500, harksahk 100, vedruäke 350, raudpulk äke 2 tk., kokku 7030 krooni eest inventari.
Siegrid Rutsid sai mõisast 19-aastase musta mära – 640 kr: rangid 100, päitsed 30, sedelgas 40, ohjad 25, look 5, kaelarihm 15, köis 15, kett rangid 50, ühe hobuse vanker 1000, regi 200, kartulikast 50, ühe hobuse ader 150, kahe hobuse ader 300, muldamise ader 250, harkader 100, puuäke 50, raud äke 120, lehma ketid 4 tk. 60, raudkang 75, kokku 2635 rubla eest inventari.

Aleksander Schervel sai mõisast lehma Aada – 3375 kr; rangid 100, päitsed 30, sedelgas 40, ohjad 25, look 5, kaelarihm 15, köis 15, ühe hobuse vanker 1000, regi 350, lehmaketid 2 tk. 30, kartulikast 50, ühe hobuse ader 150, muldamise ader 250, puu äke 50, kokku 2110 krooni eest inventari.

Sepa tööriistad sai omale mõisa sepp, et oma elu korraldada ja ka edaspidi ära elada. Ise elas ta sel ajal Raudna talu maapeal Vainul vanas majas.

Mõisa maad jagati mõisa töölistele, kelledeks olid Mart Orav, Johannes Pruun, Kaarel Kruuk, Hans Lang, Joosep Dööring, Jüri Einberg, Johannes Õunapuu, Joosep Ivanovitš, Voldemar Kaigas, Roman Augjärv, Johannes Lang, Jaan Gerhard, Kaarel Einberg, Jaan Mahlberg, Mart Pesti, Aleksander Pappmann.

Vapruse eest sõjas said tasuta maad rendile 1921. aastal Hermann Grossmann 21,13 ha, kapral August Gerhard 23,72 ha, Siegfrid Rutsid 18,72 ha, Aleksander Schervel 25,36 ha.

Talumaad ostsid 14.02.1927. a Johannes Orav, Aleksander Tomberg, Juhan Lang, Karl Lang, Roman Augjärv, kapral Aleksander Kaigas ja allohvitser Robert Kaigas.

Mitmele maale oli ka konkurss nagu nr. 6 (Nirgiste), mida soovisid endale:
1. Johannes Orav – sõdur, endine mõisa tööline, kasutas seda kohta 2 aastat, maa korralikult haritud.
2. Ernst Liivmann – Tallinnast, kohal polnud käinud, nõukogule tundmatu, saatnud ärakirja tasuta maa saamise tunnistusest.
3. August Keel – eraisik
Maa sai endale Johannes Orav.

Nr.9 (Raudna-Laidro) soovisid endale:
1. Jaan Wiktor – sõdur 9. järjekorras, endine kasutaja.
2. Felix Kalbus – tasuta maa saaja II järjekorras, pärit Tallinnast, töötas raudtee peal kirjutajana, põldu pole harinud, inventari pole, loodab sugulastele.
3. Arnold Keel – sõdur 8. järjekorras.
4. August Kirillovitš – sõdur 8. järjekorras.
5. Eduard Aitmann – sõdur 3. järjekorras, kes selle koha sai, kuid ise ei harinud, ulaelu tagajärjel kuritarvitusi toimis, misjärel kohtuvõimude poolt sai karistatuid ja määratud koht tuli, et seda mitte sööti jätta, ajutiselt kasutajale välja anda.
6. Aleksander Gerhard – sõdur 3. järjekorras. Nõukogule tuntud, kogemused, kui ka materjaalne võimalus olemas. Endise Linnape mõisa töölise poeg.
7. Robert Berendsen – sõdur 9. järjekorras.
Maa sai endale Aleksander Gerhard.

1920. aastal oli loodud Ambla Karjakasvatajate Ühisus, mis asus Linnape külas ja juhatajaks oli Otto Birkenthal.
7. juunil 1921. a asutati Masina Ühistu Linnape küla asunike ühisel otsusel. Asutajateks olid suuremate renditalude omanikud. Esialgseteks osavõtjateks olid ringkonna valitseja Hermann Kalm ja asunikud Rudsid, Rosentrauch, Groosmann, Gerhard, Aleksander Kaigas, Johannes Orav, Jaan Kallau, Aleksander Berendsen, Anton Berendsen, Johannes Ränk, Herles Lilleorg, Rudolf Viktor ja aiatöö kooli esindaja Inglist.

18. juunil 1921. aastal ühines ühistuga Rägavere küla ja sai nimeks Linnape-Rägavere Masinatarvitajate Ühistu. Hiljem selgus ühistu võlakohustustest, et välja jagati inventar, mis arveldusosakonnas arvel polnud. Ühistule kuulus automobiil (41 400 mk), viljalõikusemasin (5400 mk), viljalõikusmasin „Deering“ (4500 mk), niidumasin (3300 mk) ning palju muid põllutööriistu. Aurumasinate eest tuli maksta riigile maksu. Ühistu aurumasina eest tuli maksta 600 mk, see oli I liiki ja 6-hobujõuline. Linnape vesiveskil oli tööstuse maks, mis oli VI liigi järgi, ühe paari kividega veski kohta oli see 1000 mk aastas.

1921. aastal sai Linnape mõisamaja koos tarvilike kõrvalhoonetega omale Põllumajanduse ministeeriumile saadetud avalduse põhjal Majapidamise- ja Aiatöökool. Aianina kasutati mõisa aeda. Aianduskool ostis mõisahoone ära 20. juunil 1922. aastal 57 658 marga eest ning koolis algasid suvekursused, mis kestsid 15. märtsist 15.oktoobrini. Teemadeks olid aiatöö ja majapidamine (väikeloomad). Kooli pidas üleval Järva Maavalitsuse Põllumajanduse osakond, mille juhatajaks oli Ant.

1929. aastal puudus veel koolil kindel tegevuskava, kuna kool polnud veel liidetud koolivõrku. Kõik seisis aeglase asjaajamise pärast. Kuna polnud liitumislepingut, siis vaadati 08.05.1930. a uuesti läbi majanduskoolile reserveeritud maa (47,03 ha, sellest põldu 20,45 ha) avaldus. Esialgu jäi otsus ikkagi lahtiseks.

13. märtsil 1921. aastal tuli küladesse hoiatus marutaudi kohta kuna Ambla alevis oli juba maha lastud haige koer. Anti käsk kõik hulkuvad koerad maha lasta.

1921. aasta 28. juulist kuni 15. septembrini anti aega majadele nähtavale kohale siltide ülespanekuks. Sildil pidi olema koha nimi, talu või maja number, omaniku nimi ja küla. Politsei ähvardas karistusega, kui sildid polnud õigeks ajaks paigaldatud.

8. juunil 1922. aastal loodi Linnape-Rägavere Kartulikasvatajate Ühistu. Ühistu rentis Rägavere piirituse vabrikut ning 1932. aastal müüdi vabrik rentnikele. Rägavere mõisa juurde kuulus piirituse vabrik koos katlamajaga, piirituse kelder, laut ja kõik vajalik sisseseade nii vabrikus kui ka keldris.

8. septembril 1922. aastal põles Amblas ära Preediku vilja- ja jahuveski, mis oli valus löök kõigile ümbruskonna talupidajatele, kes kasutasid selle veski teenust. Tulekahjust päästeti vaid mootoriruum.

22. detsembril 1923. aastal kontrolliti Linnape mõisa vara, mida pidi veel järel olema:
Loomad: kõrb ruun (2000.-), kõrb ruun Vanapoiss (1000.-), kõrb ruun (5600.-), valge ruun (9000.-), musta-valge kirju pull Mikku (3274,80.-), musta-valge kirju lehm Lidya (2224,80.-), kaks musta-valge kirjut mullikat (1850.- ja 1110.-) ja kohi mullikas (1110.-). Samuti pidi alles olema veel kolmed rangid ja kolmed päitsed.

Asunike ja Riigirentnike Liidu keskasutus teatab 14.01.1923, et asutati Ambla valla osakond asukohaga ja piirkonnaga Ambla vald. Esimeheks oli Jaan Klaar, kirjatoimetajaks Aleksander Kustase p. Berendsen ja kassahoidja oli Aleksander Kristjani p. Berendsen.

Rägaveres töötas ka tuuleveski, mille omanikuks oli J. Suurhallik.

1923. aastal kuulus Märjandi vesiveski juurde ka heinaküün ja loomalaut, rentnikuks oli Artur Vait.

1924. aastal ostis oksjoni korras Linnape mõisa puutöökoja tööriistad Aegviidus elav M. Lung hinnaga 2325.- . Need tööriistad olid: treipink, höövelpink, 7 höövli pakku (5 väikest, 2 pikka), 4 saagi, 2 käsisaagi, arssin, puur-kohvrid, puusirkel, 11 peitlit, palgisaag, valtshöövel, klaasiteemant, jääsaag, millede kuluvus oli 50 protsenti. Rattapink, käi, riistade kapp, millede kuluvus oli 40 protsenti. 2 niiemeistrit ja suur saag, millede kuluvus oli 60 protsenti ja 75 protsenti olid kulunud vänt, kirves, liimipott, luisk, inglisvõti, raudsirkel ja pikk puur.

22.02.1925. aasta kontrollimise käigus selgus, et valla igas teises majapidamises on salaviina müüja.
1925. aastal korraldati uus traktoristide kursus, sest oli tekkinud suur vajadus. Eelmisel kursusel, mis toimus 1920. aastal nimetati õppijaid masinistideks.

1925. aastal hakkasid paljud rentnikud oma maid päriseks ostma. Uued elumajad ehitati juba oma maa peale. Nii valmisid uued majad Linnape külas näiteks Tuhkru, Kommu, Niine, Mutila.

21. märtsil 1925. aastal kirjutas ajaleht „Vaba Maa“ et rahva jõukus avaldub hoonete ja elumajade välimuses. Jõukamate põllupidajate piirkondades nagu Koigis, Roosnas, Räsnal ja Linnapes olid elumajad nägusamad, korralikumad ja eeskujulikumad, ilusate klaaskodadega, värvitud seinte ja pilpakatusega. Mujal on nad vanamoelised, ehitatud ühise plaani järgi, rehega, hobusetalliga ja elumajaga ühise katuse all. Ka karjalaudad on õhuvaesed, pimedad ja väikesed, välja arvatud viimaste aastate ehitused. Ka kodune kord on alles vanaaegne, mustus ja lohakus esineb igal sammul. Aga tuli ka ette talusid, kus sissekäiguks klaasist eeskoda, tagatoas nägus peretütar, kes oli kuulus oma riidemoodidega. Rohuaias olid tavaliselt marjapõõsad, õuna-, kreegi-, pirni- ja kirsipuud ning esines ka ilupuid. Linnapes oli selliseid maju 12 ja 4 maja, mis oli koos rehealusega, kuid esines ka klaasist eeskoda.

Samuti kirjutati, et oodatakse raudtee ehitamist Tapalt Järva-Jaani läbi Ambla alevi, mis tooks alevisse rohkem elu. Tapa vahet sõidab buss, mis talvel teeolude tõttu ei liigu.

1926. a riigikogu valimistel kandideeris Ambla vallast ka Aleksander Berendsen Riigirentnike ja Väiketalupidajate Koonduse nimekirjas. Kandideeris ka Robert Kaigas Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei nimekirjas.

1928/1929 aastal, kui lapsed puudusid põhjuseta koolist, nõuti vanematelt trahvi ja ka taluperemeestelt, kes sügisel ei lasknud karjalapsi õigel ajal kooli. Näiteks: 17 päeva eest oli trahvi nõue 3 rubla 40 senti. Kooli poolt anti ka toetust kehvematele lastele kas riiete, jalanõude või õppevahendite näol.

28.10.1932. aastal tehtud otsuse alusel maksti endistele Linnape mõisa omanikele Anna-Anettele, Konstantin ja Ferdinand Baumgartenile välja 46 999.02 krooni, millest peeti kinni võlas olev päranduse maks 1 973.96 krooni. Väljamaksmine teostati pantkirjadega. Hindamise ajal oli mõisas 18 hobust (kaks neist alla 2 aasta vanad), 47 lehma, 5 noorlooma, 3 emist ja 18 põrsast.

Kuna Linnape ja Rägavere olid kuulunud ühe mõisniku omandisse, siis oli algkool olemas Rägaveres, kuhu käis ka osa Linnape lapsi, ülejäänud õppisid aga Amblas ja Käravetel. Vaesemate perede lastele anti kooli hooldekogu otsusel riideid, jalanõusid või tasuta õppevahendeid. Kui õpilane puudus, määrati trahv. Näiteks, kui peremees ei lasknud oma talu karjast sügisel õigel ajal kooli või võttis kevadel varem koolist ära. 1922. aastal oli trahv ühe päeva eest 20 marka. Kooliõpetajaks oli siis Kranich. 1928/1929 aastal nõuti põhjuseta puudutud päeva eest 20 kopikat trahvi.

Linnapes Naudingu talus asus 1932. aastal kirjatalu. Kirjatalu sai rauast postkasti 16. mail 1932. aastal. Post toodi kirjatallu Amblast talu omaniku kulul. Müügil olid ka margid ja kirjatarbed. Postitalu kasutasid umbes 100 inimest.
Telefon pandi Linnape kirjatallu 1933. aastal. Ambla postkontori ülema käskkirjaga 3. augustist 1933. aastal määrati Linnape telefoni kõnepunkti juhatajaks Didrich Jägert (Tiit Jää). 04.01.1938. aastal otsustati aga sulgeda kõnepunktid Linnapes (Naudingul) ja Rägaveres (Pällil) ja teha üks ühine Rägavere nimeline kõnepunkt.

1935. aastal pidid jahimehed sõlmima jahirendi lepingu teiste peremeeste ja talupidajatega, sest ilma selleta ei saanud nad jahile minna. Jahikoera eest maksti ka maksu. Kogu aeg leiti võimalusi kehtestada uusi makse, nii tuli maks ka varanduse pealt. Näiteks Märjandi vesiveskil (rentnik Artur Vait) oli riigimaks 385 marka ja kaitseliidu maks 200 marka. Maksustatud oli ka jalgratas.

1935. aastal oli ravimine haiglas tasuline ja kui haigel ei olnud maksmiseks raha, tegi seda vald. Ambla vald maksis Linnape külas elava haige ravi eest Tartu Riiklikule Haavakliinikule 19 päeva eest 53 krooni (päevaraha 1,50 kr, lõikus 15 kr, rohud 4,50 kr, vatt 2,00 kr, 1 side 1,00 kr, sõiduraha 2,00 kr) ja Tartu Ülikooli Sisehaiguste Polikliinikule 7 päeva eest: päevaraha 1,50 kr, analüüsid 8,50 kr ja röntgen 6,00 kr.

1938. aastal olid taludele määratud normid, mida tuli riigile müüa, arvestati eelmise aasta saagi põhjal ning müügi leping oli kohustuslik. Viia tuli see kõik Lehtse raudtee jaama, kus maksti odra eest 16 senti, aga kui ise viidi linna, sai 17 senti. Viia tuli kaera, kartulid ja puud, millede tihumeetri eest maksti: kask, kuusk, segapuud, lepad, hagu, kännud ja veel ka turvas.

23.10.1932. aastal sai Ambla alev endale kino, mis mõjutas suures osas ka lähiümbruse külasid, sh ka Linnape küla.
1939. aastal oli Ambla vallavanemaks Linnape küla Nurga talu peremees Anton Perendi. 1.dets. 1939. aastal kuulusid vallavolikogusse Linnapest H. Berndsen ja A. Perendi. Vallavanem sai sellel ajal palka 2000 kr, tema abi 1000 kr. Vallasekretäri palk ületas aga kõiki, tema palk oli 6000 kr, vanem kantselei teenistuja sai 4500 kr, noorem kantselei töötaja 4000 kr, käskjalg 2000 kr, hoolekande kohtu esimees 1000 kr aastas, kolm tema abi aga igaüks 500 kr aastas, kantselei aastakulud olid 500 kr aastas. Sellel ajal ei olnud kindlat külavanemat, see töö oli ära jagatud taluperemeeste vahel. Ühest talust oli peremees külavanem ja teisest talust abiline. Nii tuli tegeleda kas üks kuu või mõnel aastal kolm kuud järjest, siis sai külavanemaks abiline ja tema abiliseks järgmise talu peremees (või perenaine). Nii jagas seda ametit terve küla. Veidi hiljem aga oli Linnape ja Rägavere külal ühine külavanem, kes sai palka 500 kr kuus. Ühe küla vanem aga sai palka 250 kr kuus. Külavanem pidi andma edasi teateid talupidajatele.

Linnape küla käbis peakraav, mis oli jagatud talupidajate vahel osadeks. Iga osa tuli korras hoida ja kui seda ei tehtud õigeaegselt, saatis külavanem teate, millele tuli võtta peremeestelt allkirjad.

1939. aastal olid Ambla vallas kasutusel koera märgid. Maksta tuli ka igalt jahikoeralt 2 krooni ja kui koeri oli rohkem kui üks, siis igalt järgmiselt koeralt 2 krooni aastas. Jalgratta maks oli 3 krooni aastas. 8 hj. traktori maks oli 8 krooni aasta eest. Maadelt võeti maksu 11 senti puhtakasurublalt, hoonetelt 0,9 protsenti puhtakasurublalt, tööstustelt 4 senti puhtakasurublalt ja 35 senti väärtuserublalt. Oli veel ka kogukonnamaks.

Bielskide ajal hakati Linnape külas panema perekonnanimesid, nii olid paljud Linnape külas elanud inimesed saanud perekonnanimed Bielskidelt. 1935. aastal alustati perekonnanimede eestistamist, mida kasutasid ohtralt ka Linnape küla elanikud.

Mõned väljavõtted vanadest ajalehtedest, mis kirjutavad Linnape küla elu-olust möödunud sajandi algul:

Järva Teataja 22.september 1937

21. septembri öösi kell 2.30 süttisid põlema Ambla wallas, Linnape külas, Hans Püümannile kuuluwad „Kangru“ talu elamu ja karjalaudad, mis põlesid maani maha. Tulle jäid üks hobune, 16 kana, pekstud wili, põhud, õled, heinad ja muu wallaswara, kokku 1140 kr wäärtuses. Põlenud hoonete wäärtust hindab kahjusaaja 900 kroonile, kuna nende kinnitussumma oli „Polarises“ 700 kr. Põlenud wallaswara oli kinnitamata. Tulle jäi peale eelmainitu Lehtse asundusest pärit Gustav Anti wiljapeksumasin, mille wäärtus hindamata. Tõenäolikult on siin tegemist süütamisega, kuid kahtlustada omanik kedagi ei tea.

Järva Teataja 09.10.1936

Markus Krasmus, 18 a. wana, kes elab Ambla wallas, Linnape asunduses, sai karistada 30 kr rahatrahwi ehk 15 päewa arestiga selle eest, et ta 29. sept. s. a. Ambla laadal joobnud olekus waljusti lärmitses, kodanikke ropult sõimas ja tõukas, rikkudes sellega awalikku rahu.

Päevaleht 12.juuli 1935

Ambla põllumees Hermann Berendsen 60-aastane.

Täna pühitseb Ambla põllumees ja seltskonnategelane Hermann Berendsen oma 60. sünnipäewa. Juubilar sündis 12. juulil 1875. a. Ambla valla Linnape küla „Inno” talus, kus ta isa ja ema olid põllutöölisteks.

Külakooli hariduse sai Berendsen tolleaegse tublima koolimehe Jaan Lubi juures Jänedal. Kui Hermanni isa hiljem Kukevere mõisa metsawahikoha sai, siis tuli tal selle eest mõisa suurt abitegu teha. Nii pidi ka Hermann õige noorukesena wõtma kätte sirbi, adra kured ja wikati-löe, et oma vanematele abiks olla.

18-aastaselt lahkus Hermann Berendsen isakodust, riidekimp kaenla all ja rubla raha taskus ning läks teenima sulasena tallu, kus sündis. Et sama „Inno” talu omanik Juhan Lepik lasteta oli, pärandas wiimane oma talu edasipüüdlikule noormehele Hermannile. Pärandatud talus elab juubilar tänapäevani. Elawalt on juubilar wõtnud osa kohaliku seltskonnaelu avaldustest. Ei ole peagu ühtegi ühingut ega organisatsiooni, kus Berendsen ei ole töötanud kaasa ja enamasti ikka asutaja- ning juhatuse-liikmena. Ka omawalitsuse tööst on ta energiliselt wõtnud osa. Juubilari tuntakse Põhja-Järwamaal kui üht ausameelset ja vastutulelikumat põllumeest ja organisatsioonide ning omawalitsuse juhti.

Eesti Postimees ehk Näddalaleht 18.10.1901

Linnape ja Rägawere mõisate pärisherra kindral F. von Baumgarten pühitses 28. sept. oma prouaga kuldpulmi. Juba hommiku wara oliwad kohalik laulu- ja Alupere muusikakoor jubilaarisid laulu ja mänguga terwitamas. Sellepääle annetasiwad elatanud abielupaarile ilusad lauakingid, mille üle mõlemad wäga rõõmustasiwad ja kooli orila hääks 100 rubla kinkisiwad. Ka teised asutused on ohwrimeelsed kingid saanud, nagu: kiriku suurendamise tarwis 500 rbl., Ambla haigemajale ja tuletõrjujate seltsile kummalegi 100 rubla. Auwäärilise paari omad teenijaid ja tööliseid on ka kõik ilusate kinkidega mälestatud.

Eesti Postimees ehk Näddalaleht 08.11.1901

Möödaläinud suwel uppus Linnape Uustalu peremehe poeg rahwa-kooliõpetajate kursuse ajal Paide jõkke ära. Kohe räägiti, et üks ametiwend juures olnud, aga uppuja päästmiseks midagi teinud ei olewat, ehk see küll temal wõimalik olnud. Nüüd kuuldub, et sündmus uurimise alla minna, kalgi südamega ametiwend olla aga siinse rahwa põlgtuse alla langenud ning pidada praegu weel ilma kohata olema.

Eesti Postimees ehk Näddalaleht 20. detsember 1901

Amblast. Hobusewargus kipub siin ägedaks minema, ja enamasti warastatakse kooliõpetajate hobuseid. Mööda läinud suwel warastati Jäneda kooliõpetaja hobune, Kärawete kooliõpetaja wanker ning nüüd Linnape kooliõpetaja hobune ühes saani ja riistadega. Musta südamega isik ei wõi aimatagi, mäherdust leppimata wiha ja põlgtust tema nurjatu töö niisuguse mehe südames sünnitab, kes ausal kombel peab wõitlema, et puudusest pääseda. Tingimata tuleks hobusewargaid kõwasti karistada.