Kuru

Kuru küla mainitakse esmakordselt 1507. aastal Curgewammese ja Corgawannese nimega, 1564 Kurgwambs, 1588 Kurro ja 1682 isikunimega Johan Kurru Wochmes. 1472. aastal sai vabatalupoeg Hanten von Curwemsz Kuru küla lääniks. Dokumentides siiski pole mainitud küla, vaid talupoja nime. Külanimi on teada aastast 1507. 1534. aastal on mainitud Kuru küla ja mõisat, kuid hiljem mõis nähtavasti mõneks ajaks kadus. Pärast 1637. aastat rajati Kuru küla asemele uuesti mõis. Mõisa maadele loodi 1920. aastatel asundus, mis liideti 1977. aastal Räsna külaga. Praegune Kuru küla vastab varasemale Kuiawere külale, mis kuulus Kuru mõisale lahustükina Jootme külast põhjas ja mida hakati Kuruks kutsuma 19. sajandi lõpul. Kuru küla liideti 1977. aastal Jootmega, ent taastati 1998.aastal iseseisva külana.

“Minu mälestusi oma kodukülast Kurust”
Helmut Uudelepp

Kuru küla, vana nimega Kuiavere, asub Lehtse valla idapoolses ääres (kuni 1939 Ambla vallas) vastu Rakvere – Paide maanteed. Minu mälestuses oli külas 24 talu ja endine külakõrtsi koht. Oli ka 7 saunakohta, millest 5 likvideeriti EV popsiseadusega. Osale neist anti nn. käsitööliste kohad küla põldude tagant endisest mõisa maast. Sinna sai 7 väiketalu, millest moodustus väike nimeta küla. Üks meie küla „hambamees“ nimetas seda „Kassiratta“ külaks. Talude keskmine suurus oli 30 ha, millest põldu ca 10 ha. Peeti 4-5 lehma ja 2 hobust. Palju oli sood, mida vähehaaval üles hariti. Suurim talu oli „Liiva“, end. „Marienthali“ karjamõis, Tapa mõisa poolses küla otsas.
Paljud taluperemehed olid Ambla Piimaühingu liikmed, enamus talude piimast viidi meiereisse. Külas oli ka masinaühistu – viljapeksumasin koos mootoriga, mida veeti hobustega. Teine ühistu oli koos Jootme meestega, nendel oli isesõitja mootoriga masin. Tegutses veel Kuru-Jootme Tuletõrjeühing, mille esimeheks oli minu vend Vello ja komando-ülemaks Arvet Lindma. Ühingul oli 2 käsipritsi, hüdropulte jm.
Noorte hulgas oli populaarne Kuru-Jootme maanoorte ring, mille vanemateks Juhan Tammiste ja hiljem Jaak Mae. Organiseeriti oma liikmetele aedvilja- ja linnukasvatuse võistlusi, heinaseemnekasvatuse ja kunstväetise kasutamise katselappide hooldamist jne. Korraldati ka referaate ja vaidlusõhtuid. Õpiti näitemänge, esineti pidudel. Mäletan Kangermanni laulumängu „Vaikne kena kohakene“. Suursündmuseks oli Maanoorte suvepäevad Jänedal 1937. Seal esinesid maanoortele president Päts jt. rahvajuhid.
Pidusid korraldati suvel Põllu talu aias, Jootme mõisa pargis, talvel Jootme mõisas ja Tapa küla endises magasiaidas, nn. „Rotikuuris“. Seal oli isegi eesruum riietehoiuga, olid saal ja lava. Mängiti täispikki, kogu õhtut täitvaid „tükke“, nagu „Õnnestunud manööver“, „Kirves ja kuu“, „Maarahva lunastus“ jt. Talvel käidi hobustega ka kaugemal esinemas. Pandi kulissid regedele, ise otsa, ning sõideti näiteks Vohnjasse (üle 20 km).
Siis saabus aasta 1940 ja Vene okupatsioon kõigi murranguliste sündmustega. Kõik organisatsioonid ja ühingud suleti. 1941 jõudsid sõjasündmused ka meile. Mopiga viidi Venemaale kaks venda – Gustav ja Heinrich Luik. Mõrvati kaks venda – Alfred ja Harald Tammiste. Saksa okupatsiooni aastail sõdis kommunistide vastu Eesti üksustes 10 meie küla meest, Soome sõjaväes 1. Sõjas sai surma 1 mees, tagasi tuli külasse 2.

Kuru külast

1919. aastal olid Kuru mõisas ennesõjaaegsed mõisa tööliste palgad püsima jäänud. Teomeestele maksti rahapalka 130 marka aastas, peale selle moona 45 puuda rukkeid ja 35 puuda otri. Kasutada oli 4 vakamaad kartulimaad. Lehma sai küll mõisa karjamaal pidada, aga selle eest pidi mõisale teopäevi tegema. Samuti andis mõis kehvemat heinamaad teha „poolepeale“. Keskmine teomeeste perekond koosnes 4 lapsest, mees ja naine, kokku 6 hinge.

Tavaliselt olid mõisa teomeeste perekonnad küllaltki lasterikkad. Teomees, kes tükk maad mõisast eemal elas ja suviti pidi päikesetõusuga tõusma, ei saanud niisuguse leivaportsjoniga läbi, kui näiteks linna tööline. Kogu moon, mille ta mõisast sai, kulus tal perekonna ülalpidamiseks, omale ja lastele riiete ja jalanõude muretsemisest ei saanud juttugi olla.

Päeviliste palgad kartulite noppimise eest olid 2 – 3 marka päevas, heal juhul toop piima või natuke kartuleid. Mõnikord tuli kartuleid varastadagi.

Et Tapa ümbruskonna külades müüdi salapiiritust, ei olnud mingi saladus. Piiritust toodi küladesse rannameeste, sageli külameeste poolt ja otse Tapa politseiülema silme alt läbi. Veeti Kuru, Tapa, Jootme ja Räsna küladesse, Tapa ja Ambla alevitesse. Üks selline vedaja oli Kuru küla elanik Arnold Sambra, kes oli üldiselt tuntud kui kriminaalse minevikuga isik, kes toime pannud varguseid ja noalahinguid. Vabadussõja päevil oli ta üle läinud enamlaste poolele.
Politseil läks siiski korda ta ükskord 9 kümneliitrise piirituse plekknõuga tabada Roosna asunduses, kus ta parasjagu piiritust müüs. Mees võeti vahi alla, tema hobune ja vanker aga konfiskeeriti.

Kord õnnestus politseil tabada Saksamaalt sisse toodud piiritusega Kuru külas elanud Rudolf Kuusik, kes parajasti piirituskoormaga Tallinnast Tapale jõudis. Temal tuli tasuda peale ränga tollitrahvi veel patendimaks ja kõigele lisaks vastu võtta pikaajaline vangistus.

1930. aastatel hakkasid levima siinkandis hobuste sabade vargused. Nii lõigati Kuru koplis 11 hobusel sabad maha. Vaid kuu aega hiljem lõigati Jootme küla „Krassi“ talu peremehe Silla hobustel karjamaal olles sabad ära. Vargaid ei tabatudki.

1925. aastal arvati Kuru külas olema vaid üksainus eeskujulikus korras oleva majapidamisega talu. See talu muretses endale maakarja, istutas viljapuuaia ja seadis sisse mesila. Juba oli alustatud uue lauda hoone ehitusega. See talu oli ka kogu külas ainuke, kus käis kontroll-assistent. Soovituse peale Kuru küla talunikkudel asutada kontrollühisus, saabus aga vastus, et nemad ilma assistenditagi küllalt targad olevat oma karja toitma ja ravitsema ning piima müügile saatma.

Üks kole lugu juhtus Kuru külas 11. juulil 1930. aastal, kui „Lääne“ talu perenaine Hilda Bachmann enda maha laskis. Ta oli alles noor abielunaine, 24-aastane. Põhjuseks niisugusele teole oli verevaeguse haigus, mida ta põdes juba pikemat aega, olles üldse põdura tervisega. Kord varemgi oli ta kurtnud: „Mis maksab elada, tervis on niivõrd vilets, et ei jaksa kasvatada oma lapsi!“ End mehe revolvriga tulistanud, vaevles õnnetu naine veel 4 – 5 tundi ja heitis siis hinge. Abikaasa oli sel ajal heinamaal tööl. Maha jäid 2-nädalane tütar ja ühe aastane poeg.

Umbes 1930-1931 aastate paiku sai Kuru küla telefoni. See seati sisse A. Eksteni talus. Kõnepunkti keskjaamaks jäi Tapa.

1931. aastal toimetati Kuru külas maakorraldustöid, mille eesmärk oli kohalikkude elujõuetute popsikohtade ühendamine ja nende arvel uute suuremate käsitöökohtade loomine. Ühendamisega ja paarilt suuremalt riigirentniku maa-alalt maad juurde liites, avanes võimalus 4 käsitöökoha loomiseks suurusega 4 – 6 hektarit. Nurinat tekitasid muidugi riigirentnikud, kellede maa-alasid uute kohtade loomisel kärbiti. Kuid ometi laabus kõik hästi.
Õnnetusi juhtus ikka ja paraku sageli. Näiteks 1931. aasta septembris jäi 70-aastane Juhan Uudeküll väljalt vilja vedades nii õnnetult ümberläinud viljakoorma alla, et enam ise välja ei saanud. Kohale rutanud naabrid päästsid vanakese koorma alt välja ja toimetasid vankril koju.

Vaid mõni päev hiljem süüdati teadmata jäänud isiku poolt põlema Kuru elaniku H. Kuusiku heinamaal heintega täidetud küün, mis maani maha põles. Kusjuures see oli juba kolmas süütamine Kurus samal sügisel.

1931. aasta kevadel aga hakkasid Lehtse ja Ambla ümbruses sagenema lambavargused. Politseil aga õnnestus vargad tabada, kelledeks osutusid Erich Roode ja A. Räim. Karistuseks pandi Roode 10 kuuks vangi, Räimele määrati aasta pikkune vangistus. Hoolimata varaste tabamisest lambavargused jätkusid. Nüüd läksid lambad kaduma Kuru ja Jootme küladest kui ka mujalt. Seekord tegutses jällegi kaks varast koos, kelledest üks Kuru külast, parasjagu vangis viibiva Sikka poeg. Muidugi toimetati ka need vargad trellide taha.

Ajas veidi edasi minnes tuli ikka väikeses külakeses esile õnnetusi. Nii süttis mai algul 1935. aastal põlema Aleksander Roode`le kuuluva „Rätsepa“ talu heinaküün, kus sisse põles umbes 2000 kg ristikheinu, kaks viljakülimise masinat, vanker, õlgi ja muud kraami. Taaskord arvati tegemist olema süütamisega.

Ja siis ilmusid kuskilt välja jällegi hobusesabade vargad. Sabad lõigati maha Anna Reinmanni ja Jüri Tikva hobustel. Arvati, et kui keskmiselt igast hobusesabast saab umbes 1,5 kg jõhvi ja jõhvi kilo maksab 2,5 krooni, siis ulatas varaste saak kenakeseks kopikaks.

Toimus ka üks sea vargus – Rudolf Leesi lukustamata laudast viidi ühel ööl ära paaripuudane elussiga ja lisaks võeti kaasa ka 5 kana.

Kuid külaelanikud said hakkama ka vahel mõne toredama asjaga. Nimelt, asutati Kuru-Jootme maanoorte ring. Asutamiskoosolek peeti novembris 1935. aastal 15 liikme osavõtul. Asutamiskoosolekul kõneles ringi vajadusest ja sihtidest konsulent Johannes Petter. Ringi juhatusse valiti J. Loonurme, preilid Kuusik ja Veiderpass, ringi vanemaks Johannes Tammiste. Töökoosolekuid otsustati hakata pidama igal nädalal algul kirjanduslikel ja üldhariduslikel teemadel.

Nüüd tuleb juttu Kuru küla mehest, kes andis külakeses pidevat jutuainet ja sealjuures täitis ka ajaleheveergude nurgakesi. „Mate“ talus elas mees nimega William Sorri oma naise Katariinaga. Naine aga hakkas mehe teadmata ja äraolekul talule kuuluvat liikuvat vara ja loomi ära müüma. Põhjuseks olevat olnud asjaolu, et tahtnud mehest lahku minna ja koguvat niiviisi raha ärasõiduks.

Mees aga naist seaduslikult vastutusele võtta ei saanud, kuna tegemist oli ühise abieluvaraga. „Mate“ talu kuulus pärandustombuna Willem Sorri valdusesse. Ega see sugugi peremehele ei meeldinud. Vaevu kuu aega hiljem tungis ta joobnult Tapal raudteeinsener Konstantin Kaal`i korterisse, kus hakkas märatsema ja tema väljaajamisel tungis kallale proua Kaal`ile, lüües ta tänavale pikali. Sissetungimise põhjuseks oli asjaolu, et Sorri selleks ajaks juba lahuselav naine teenis insener Kaal`i juures. Nüüd pidi mees vastust kandma proua Kaal`i tõukamise ja joobnud olekus viibimise pärast. Karistuseks sai ta 50 ööd ja päeva „ära olla“.

Oma aja „ära olnud“, ei saanud ta aga kuidagi loobuda vanadest kommetest, mis lõppes lõpuks sellega, et politseivalitsuse direktori otsusega keelati tal Tapa linnas viibimine kuni kaitseseisukorra kestvuseni. Seda otsust põhjustas asjaolu, et Sorri sageli viinastanud olekus tüütas Tapa kodanikke ja oma inetu käitumisega rikkus avalikku korda ja rahu.

Augustis 1936. aastal pandi „kella külge“ hundikoerte ringihulkumine ja lammaste murdmine. Juba mitmenda murdmise järel nii Kuru kui ka Räsna külas võeti teema tõsiselt käsile. Nii näiteks murdsid hundikoerad Kurus Oskar Tikva lambakarja, mis koosnes 5 lambast. Koerad olid teinud niivõrd korraliku puremistöö, et isegi lambanahku polnud enam võimalik kasutada.

Et Tapa Soomusrongide rügemendi lasketiiru laiendamine oli paratamatult vajalikuks osutunud, siis otsustati lasketiiru alla võtta rida Kuru küla talupidajate heinamaid, mis asusid olemasoleva lasketiiru juures. Heinamaad renditi riigile 25 aasta peale, hinnaga 90 senti hektar. Rendile võeti heinamaad sundkorras, sest talupidajatega vabatahtlikku kokkulepet saavutada ei suudetud.

Kuru küla talupidajate samblased heinamaad ühes kasevõsaga põlesid 1938. aasta sügise hakul lausa kahel korral. Esimene põleng oli augustis üle 3 ha suurusel alal, teine aga vaid paar nädalat hiljem samas kohas. Taaskord oli külarahvas arvamusel, et tegemist oli süütamisega.

Külaelanik Hilda Herma sai aga heinamaal kahelt herilaselt otsaette nõelata. Lühikese aja jooksul paistetas naise keha üleni ning ta kaotas meelemärkuse. Tapalt tuli kiiresti kohalekutsutud linnaarst doktor Paul Ustav, kes päästis naise elu süstimise teel. Üldse oli märgata et sel, 1938. aasta suvel mõjus mesilaste ja herilaste nõelamine märksa raskemalt tavalisest.

1939. aasta detsembris avati Kuru külas pullijaam. Jaam sai asukohaks Jaak Mae „Liiva“ talu. Jaam avati riiklikul toetusel ja tõupulliks oli kasutada hollandi-friisi täisverd pull nimega Tõnu.

Kuna Kuru külake koos kõrval asuva Jootmega olid ümbritsetud turbapinnastest aladest, siis 1930. aastal asutasid külade talupidajad Kuru-Jootme turbaühingu. Selle ühingu tegevus osutus edukaks. Ühingu kaudu oli aluspõhuturvas tunginud igasse talusse nii kohapeal kui ka ümbruskonnas. Selle ühingu juhatuses tegutsesid August Bachmann, Edgar Lageda ja Oskar Tikva.

Ühingu tegevusega alusturba varumisega unustas aga samas külas elav August Bachmann talveks loomatoidutagavarasid soetada, jättes talveks 4 karilooma, neist kaks lehma. Kevadeks surid nälga üks lehm ja mullikas. Kevadeks surid Kurus veel 3 ja teises lähedalasuvas külas koguni 4 hobust. Seda põhjustas viletsast heinasaagist tingitud alatoitlus.

Mõni Kuru küla elanik aga leidis, et viina juua on liig kallis ja asendas selle denaturaadiga. Mõned aga olid kaldunud „liikva“ tarvitamisele.

1934. aastal aga ilmus Tapa ja Ambla ümbruskonna orasepõldudele täiesti erakordne kahjur – rootsi kärbes, kelle poolt odrapõllud kohati kogu ulatuses ära hävitati. Teadmatuse tõttu arvati rootsi kärbse hävitustöö rukkiussi süüks. Rootsi kärbse poolt olid hävitatud ainult need orased, mis enne 15. augusti või mõni päev peale seda külvatud. Mõneski talus oli osa põlde, mis enne seda aega külvatud, täielikult hävitatud, kuna see osa põllust, mis hiljem seemendatud, kahjurist hoopis puutumata jäi. Et kahjur kevadel oma hävitustööd maapinnas elavate tõukude kaudu jätkata ei saaks, tuli kevadel kõik kahjuritest tabatud orasepõllud sügavalt ümber künda, mis aga põllupidajale kahju tõi. Ei tohtinud kündi kaeraga seemendada, mis oleks kahjuritele eriti „maiusroaks“ olnud.

1934. aastal asutati Ambla vallavolikogu otsuse põhjal Kuru-Jootme iseseisev tuletõrjeühing. Sellega kaotas Tapa külas tegutsenud tuletõrjeühing hulga liikmeid, kes lähemale oma elukohale uue ühingu liikmeteks astusid.

Kui varasematel aastatel oli sigade punataudi juhtumeid ainult mõnel üksikul korral, siis 1934. aastal oli seda taudi rohkemal määral ette tulnud Uudekülas, Kuru külas ja Jootme asunduses.

Aga vargused ei vaibunud.

Kuru külas elanud sepal Peeter Klaasil varastati öisel ajal laudast ära kõik tema kanad – 6 kana ühes kukega. Jaan Tikva oli aga ise tore mees – jättis heinaniidumasina ööseks põllule. Nii viidi masina seest ära vikat, igasugu muid osi ja võtmeid.

Kuru külas leidus ometi ka ülikooli haridusega inimesi, loeti palju ajalehti ja raamatuid. Raamatuid muretseti lähedalasuvast Tapa küla raamatukogust. Ajalehtedest loeti „Järva Teatajat“ alati kõige rohkem. Teistest ajalehtedest käis külas „ Kaja“, „Rahva Sõna“ ja „Tapa Sõnumed“. Post Kuru külasse saabus korralikult, Tapalt jõudis post kell 15.00 ja Amblast kell 14.00. Posti anti kirjatalust kätte kella 8 – 9 ajal hommikul ja 14 – 15 vahel pärastlõunal. See kellaaeg aga polnud kuigi sobiv, sest kirjatalu asus külast 1,5 km kaugusel Jootmel. Hommikuti ei jõutud sinna sellepärast, et oli kibekiire loomatalituse aeg, pärastlõunal aga põllutööd. Sellest kujunes välja korralik vägikaikavedu. Elanikud soovisid postkasti üleviimist külale rohkem kättesaadavasse kohta. Nii esitasid Jootme asunduse ja Kuru küla elanikud vastavale asutusele üle saja allkirjaga varustatud palvekirja postkasti ümberpaigutamise asjus. Selle vastu olid aga kõvasti protesteerima hakanud mõned üksikud postitalule lähemal elavad elanikud, kes protestina omalt poolt ka palvekirja koostasid. Käis kibe allkirjade kogumine eesotsas postitalu pidaja endaga.

Asi lõppes siiski sellega, et postkast viidi laiemale rahvale kättesaadavamasse kohta, kuid ikka leidus neid, kes polnud rahul. Kui uue postitalu asukoht sai õueväravast mõnisada sammu eemale, siis lasid küla paar meest oma posti tuua eraldi koju kätte eritasu eest otse Tapalt.

1931. aastal leiti Kuru külast 3 vanaaegset raha, neist kaks vasest ja üks hõbedast. Rahad kandsid aastanumbreid 1633 ja 1798. Kahel rahal olid küljes üksikud kõdunenud ketilülid, mis kinnitatud raha külge sellest läbipuuritud augukese kaudu.

Kuru küla all asuvast soost oli leitud umbes 1880. aasta paiku terve rida väärtuslikke muinasesemeid, muuseas isegi kuldrahasid ja üks kuldkäevõru. Umbes 1890. aasta paiku leiti Kuru küla lähedusest veel kilukarbi suurune nõu hõbedaste pärlitega ja sõrmustega, mis aga hiljem kaotsi läksid. 1932. aastal leidis keegi Kuru küla elanik aias peenarde tegemisel vana vaskraha, mis kandis aastaarvu 1581 ja seega pärit poola ajast.

1939. aasta oktoobris oli Kuru küla elanik, 65-aastane Martin Kaasik koos teiste sama küla meestega metsas oleval heinamaal pummeldanud, mille pärast tema poeg ja naine teda hurjutama hakanud. Mees ägestus etteheidetest, haaras taskust noa, millega ilma hoiatamata pojale kopsu ulatuva haava lõi. 30-aastane poeg Richard Kaasik oli alles hiljuti abiellunud. Isa oli juba varemgi ägedushoos perekonnaliikmeile kallale tunginud, neid isegi püssist tulistanud, mistõttu teda ka juba varem karistatud. Vahi alla aga isa ei võetud, sest rääkis, et tema vaid enesekaitseks pussi kasutanud, kuna naine ja poeg olla temale kallale kippunud.

Poeg Richard ei olnud veel õieti paranema hakanudki, kui vaevalt nädala pärast tuli isa ühel hilisõhtul Tapalt joobnuna koju ja läks veelkord pojale pussiga kallale, ähvardades poega ära tappa. Seekord siiski õnnestus pojal isa kallaletungi eest pääseda. Isa aga vahistati.

Nagu sellest veel vähe oleks, elas Kuru külas veel üks noakangelane. 12. septembril 1927. aastal sõitsid Tapale laadale Kuru küla elanikud Osvald Hammerschmidt ja Johannes Niinepuu. Laadal prooviti ka alkohoolseid jooke ja see tõi meeste vahele lahkarvamisi. Juba laadaplatsil läks meeste vahekord niivõrd teravaks, et juba rusikad käiku lasti, kus siis üksteist päris tublisti klopiti. Õhtul asuti kojusõidule. Osvald sõitis kodupoole eraldi, Johannes eraldi. Mõlemad teineteise peale vihased. Kodu juurde jõudnud, oli Osvald Johannest kividega pilduma hakanud, mispeale Johannes oli taskust pussi haaranud ja Osvaldile järele joostes löönud pussi kõrisse. Osvald olla küll kukkunud, aga siis tõusnud ja oma talu poole jooksnud, Johannes aga tuppa magama läinud.

Hommikul kella 5 ajal kui Osvaldi ema läks loomi talitama, leidis oma poja ukse kõrvalt õlehunnikust läbilõigatud kõriga. Maja ümbrus ja laip olid üleni verega kaetud. Tapalt sõitsid kohale kohtu-uurija ja kriminaal-ametnikud. Oma talust väljus ka 37-aastane Johannes Niinepuu, kes oli ilmasõja invaliid ja puujalaga. Ta tunnistas oma mõrtsukatöö üles. Muidugi võeti ta vahi alla ja Rakvere-Paide rahukogu mõistis ta 2 aastaks vangiroodu.

Tapal tegutses hambaarst, kuid kellel olid ka naiste haiguste ravimiseks õigused. Tema nimi oli Karl Kljas. 29. novembril 1931. aastal tulnud Kuru külast talutütar Uus tema juurde aborti tegema. Abort oli aga tol ajal keelatud ja kuulus karistuse alla. Doktor tegi abordi ära, kuid nii õnnetult, et neiu valudega voodisse jäi. Doktor ei pöördunud ka kellegi poole abi saamiseks ja nii suri neiu valudes järgmisel päeval. Alles kolmandal päeval, kui doktor oli likvideerinud kõik abordi jäljed, pöördus ta neiu vanemate poole ja palus laip koju viia, andes „mingisugusesse haigusesse“ surnud neiu vanematele välja surmatunnistuse.

Rahva seas aga hakkasid äkilise surma põhjuste üle kahtlused liikuma, mis ka neiu peigmehe kõrvu sattusid, kes siis kohaliku konstaabli kaudu asja selgitama asus. Politseikomissar koos kohtu-uurija ning arstiga sõitsid laipa lahkama lausa keset matust. Lahkamise ajaks matus peatati. Nii selguski tõde. Seega arreteeriti doktor Kljas ja paigutati arestimajja.

Kohus mõistis ebaseadusliku abordi tegemise eest, mis lõppes surmaga, tohtri 4 aastaks vangiroodu.