Kõrveküla

Kõrveküla mainitakse esmakordselt 1859. aastal Körvekülla nimega. Kõrvekülaks hakati kutsuma metsatalude rühma Jäneda – Lehtmetsa teest kagus, hilisemast ajast kuulub küla alla ka teest loodes olev piirkond. Enamik algses külas olnud talusid on rajatud pärast 19. sajandi keskpaika, mis ajast on teada ja küla nimi. Praegu külla kuuluvatest taludest vanimad on Kernu (1744 Kirno) ning Salu (1782 Sallo Mart).

Jänedalt Kõrvekülasse saab mööda Perila maanteed Albu poole minnes, kuid külast siiski maantee läbi ei lähe. See teebki külakese eriliseks, et elatakse suurte okaspuumetsade vahel kaunis looduses vaikset elu, olles häirimata kõrvalejäävast maanteeliiklusest.
Kõrvekülas on 11 maja (suitsu). Küla ühtsest tegevusest aga rääkida ei saa, mõnel perel on küll lehmad ja lambad, kuid ülejäänud käivad tööl väljaspool küla või on pensionil. Kõrvekülas on kaks talu, kus elavad otsesed järeltulijad, üks talukoht on juurde tulnud. Kõrvekülas on palju suurt metsa, kuid enne sõda oli külas 21 talu, kus tegeleti põllupidamisega. Siis oli külas lage maastik ja ühest talust paistis teine talu ära. Küla ei olnud jõukas, maa oli vilets ega toitnud ära. Talumehed teenisid talvel elatist riigimetsas töötamisega. Kõrvekülas asub ka Kernu rabajärv, mis oli kunagi suurem kui Kalijärv kuid nüüdseks on üle poole järvest kinni kasvanud.

Leonhard Pent`i meenutusi Kõrvekülast:

Kõrveküla nimi on tulnud liivasest väheviljakast pinnasest. Suure tuulega oli õhus nii palju liiva, et suud-silmad olid seda täis. Kõik kohalikud talude nimed olid tähendusega, näit. MÄNNIKU asus männimetsas. Nii olid ka Kuusiku, Lepa, Salu, Mustatoa, Ringi, Niinemäe, Saba, Mäesauna, Kalda saanud oma nime. Talud olid enamasti mõisa renditalud, mis hiljem ära osteti. Männiku talu ostis vanaisa Hans Pungert von Benckendorffilt 100 kuldrubla eest. Teist korda ostis Männiku talu minu isa August Pent, kes müüs osa metsa panga kaudu ja ostis saadud raha eest maad. Nüüd, 1998.a. pean mina kolmandat korda talu eest maksma tuhandeid kroone maamõõtjatele, et leida piirikivid ja olla õigusjärglane esivanemate talus. Talud olid umbes 30 ha suurused, põldudelt oli võimalik ainult siis korralikku saaki saada, kui neid hariti ja väetati hästi. Hooletute talunike põllud jäid sööti. Kogu töö tehti hobustega. Tööjõuna kasutati oma peret. Peres oli 6 – 8 inimest, palju oli lapsi. Tööpäevad olid väga pikad. Lisaks kolmele toidukorrale söödi ka hommikuoodet e. keskhommikut, ja õhtuoodet. Eriti raske oli sügisel. Vili veeti rehetuppa partele kuivama. Kuiv vili lasti partelt alla ja hakati vartadega peksma peadest teri välja. Suurte sarjade peal tuulutati vili rehe all sõkaldest puhtaks. Seda tööd sai teha ainult tuulise ilmaga. Sügisene rehepeks oli väga must ja tolmune töö. Heinamaad olid taludest kaugel – Laugumäel, Vilesool, Pilliroosaares, Suurekivisaares, Anisniidus. Jõeäärsed heinamaad kuulusid Jäneda mõisale. Talvel veeti regedega heinad koju kaugelt küünidest või kuhjadest. Karjamaadel olid ümber roigasaiad. Kui aeda ei olnud, valvas loomi karjane. Karjasele tasuti sügisel töö eest kas natuuras või rahas. Kõik vajaminevad tarbeesemed tehti kodus – alates regede – vankrite puuosadest tünnide, astjate, kulpide ja lusikateni. Taludes kasvatati lina, mille töötlemine oli raske ja tolmune. Eriti ropsimine oli ebameeldiv töö. Peaaegu igas talus olid kerilauad, vokk, kangasteljed. Kooti nii linaseid kui villaseid kangaid ja õmmeldi riideid. Suveks olid meestel pikad linased püksid, naistel seelikud. Ka voodipesu oli linane. Soojad riided tehti villastest kangastest. Lambavill viidi Ambla villaveskisse kraasimiseks. Kedrati ja kooti siis kangaks. Kraasiti ka kodudes. Lõngad värviti looduslike vahenditega. Talveks tehti pargitud lamba nahkadest nii riidega kui ka riideta kasukaid. Loomanahad pargiti. Seejärel valmistati neist jalanõud kas kodus või tegi seda külakingsepp. Leiba küpsetati kodus. Lüpsilehmi oli taludes 4-5. Piim viidi Jäneda koorejaama. Piima eest maksti raha rasvaprotsendi järgi. Arsti juurde mindi äärmise vajaduse korral. Inimesed olid tervemad kui praegu, paljud elasid 80 aastat ja enamgi. Üksteisega suheldi külas sõbralikult, vähe oli tülinorimisi ja kaklusi. Sünnipäevi peeti vaikselt pere ringis. Pühadeks pruuliti õlut. Reheahjus küpsetati nn. „kaljaleiba“ õlletegemiseks. Õlu oli suurtes puuastjates, mille allosas oli kraan.

  1. aastal tuli Männiku tallu maapakku Konstantin Pätsi sekretär (mees, kelle nime ei mäleta) (Karl Terras?) Ehitasime talle maa alla punkri ja toitsime salaja.

Kõrveküla pered hakkasid lagunema Soome-Vene sõja ajal, vene ja saksa okupatsiooni ajal. Kui sakslased sisse tulid, käisid taludest toitu küsimas – mune, võid, pekki. Meie koduõues panid püssid püramiidi, ise tulid tuppa sööma. Olid usaldavad, heatahtlikud. Jäneda pärast käis lahing umbes 3 päeva. Kodumaja seinad ja uksed olid mürsukildudest täksitud, aknad katki, üks lehm sai surma. Isa läks karjamaale hobust vaatama ja jäi venelaste valvepostile vahele. Venelased olid küsinud propuskit. Isa näidanud neile hobusepassi. Venelane öelnud – horošo – ja isa pääses minema. Isa, kes oli sel ajal 56. aastane, sai haavata koduõues ja suri Paide haiglas. Ka mind kontrollisid sõjaväelased. Kandsin raudteelase sinelit. Tuttavad mehed ütlesid, et olen Tallinnas miilits ja pean tööle minema. Nii ma pääsesin, sest venelased oma rumaluses jäid seda uskuma.

Kõrveküla kõige omapärasem ja eraklikum elanik oli Mart Tomp (Salu Mart). Temal oli külas ainukesena „Riigiteataja“. Ta tundis hästi seadusi, käis isegi mõisnikuga kohut, ja võitis. Mõisniku loomad olid käinud tema viljapõllul ning palju kurja teinud. Tekitatud kahju maksis mõisnik kinni. Nõukogude valitsuse ajal ei jõudnud ta viljanormi täita ja pandi kaheks aastaks vangi. Tema talu ümber oli mets kus kasvas palju marju ja seeni. Tuli olla ainult hästi ettevaatlik, sest talu kurjad pullid võisid kallale tulla. Talus ei olnud elektrit Mardi surmani.

Töötegemise kõrval leiti aega ka meelelahutuseks. Filme käidi vaatamas Pirsu rahvamajas. Hiljem samas tantsiti ja koos mindi jalgsi koju. Oli huvitav ja lõbus. Tõugu talumaa peale ehitasid noored suure kahe poolega kiige. Varem oli kiik olnud Mäetaguse talus. Kiigeõhtutel oli koos palju noori. Purdist käis lõõtsa mängimas Surdi Hugo. Kakerdi rabast läbi minnes oli ta koos pilliga laukasse kukkunud ja uppunud. Nõukogude valitsuse ajal ehitasime külameestega alajaama: materjali vedasime kohale hobustega, kaevasime augud postide jaoks, kauplusest ostsime juhtmed ning muu vajaliku ja saimegi elektri majadesse.

Kõrvekülast on võrsunud ülemaailmselt tuntud sportlasi. Minu vend Juku (Johannes) Pent suusatas 1952.a. taliolümpiamängudel Holmenkollenis Saksamaa koondises. 50 km. suusamaratonil jäi ta 24-ndaks. Mina olen mitmekordne maanoorte meister suusatamises. Olen võistelnud ka raudteelaste koondises Eestis, Soomes, NSVL- is ning saanud auhinnalisi kohti. Einar Sander oli NL meistersportlane suusatamises ja jalgrattasõidus. Helgi Läänemägi oli mitmekordne maanoorte meister suusatamises.

Ambla valla ja alevi peale oli üks politseinik. Politseinike mütsidel olid kullakarva nokad, millest ka hüüdnimi „kuldnokad“. Kui niisugune mees juba ringi liikus, oli midagi tõsisemat lahti. Nendest meestest hoiti eemale. Ilmselt oli politsei liiklusvahend sel ajal jalgratas. Vargusi oli vähe. Kui oli teada, et keegi võttis võõrast vara, põlati teda ja hoiti eemale. Politsei oli rohkem nõuandja ja kaitsja kui karistaja rollis.

Mina õppisin Raudlas Jäneda 6-kl. algkoolis, koolijuhataja oli August Lubi, õpetajad E. Hagen ja Tamvere. Kooliteenija lapsed mängisid tuletikkudega ning panid maja põlema. Kolhoos „Töövõit“ ehitas hiljem koolimaja asemele kanala. Mina lõpetasin algkooli 1936.a., Jäneda Põllutöökeskkooli 1940.a., direktor oli sel ajal August Miljan.

Kõrveküla töökamad mehed olid Aleksander Pääsuke ja August Pent. Mõlemad tegid alet, harisid uudismaad, nende taludes olid kultuurheinamaad ja –karjamaad. Pääsukesel oli isegi viljapeksumasin, mida veeti hobustega talust talusse, Pent tegi ka kingsepatööd. Kõrvekülas Kernu rabas (Käosaarel) oli metsavendade kogunemiskoht. Seal oli ka Hans Lööper isa ja õega. Küüditamise ajal 1949.a. tulid nad sinna Amblast, sest kartsid äraviimist. Pidevalt oli väljas valve. Valvuril oli relv – kas jahipüss või vintpüss. Valve oli ööpäevaringne.