Tapa vabastamise mälestustahvel raudteejaama hoonel

8.01.1919 asusid soomusrongid Lehtse lähistel. Samal õhtul kutsus soomusrongide üldjuht kapten Karl Parts soomusrongide 1, 2 ja 3 ülemad enda juurde, teatades, et hommikul kell 5 jätkavad rongid pealetungi, et vallutada Tapa. Soomusrongi nr. 1 juhtis Vabadussõja kangelane kapten Anton Irv. Vaenlane osutas tõsist vastupanu, eriti alevi ees, kuid peatselt oldi sunnitud taganema Valgejõe suunas. Soomusrongide dessandi kätte langes Tapa kell 9. Sõjasaagiks saadi kolm kuulipildujat, ligi 200 püssi, hulk lõhkeainet ning sõjavangi võeti 78 meest.

13. oktoobril 1932 andis soomusrongi nr. 1 ülem kolonel Karl Tallo Kaitseliidu Järva maleva Tapa malevkonna pealikule ja Tapa linnapeale teada oma ja 1. diviisi ülema kindral Aleksander Tõnissoni soovist, et Tapa kui sõjaliselt tähtsa asula vabastamine punaste käest saaks mingil viisil jäädvustatud. Üks võimalus oleks mälestustahvli asetamine Tapa jaama seinale. 13. novembril 1933 arutas küsimust Kaitseliidu Tapa malevkonna pealiku O. Stokeby kutsel Tapa malevkonna staabis selleks kokkukutsutud komisjon järgmises koosseisus: Soomusrongirügemendi ja ohvitseridekogu poolt major Erich Bartelt, Tapa linnapea Tõnis Rähn, Tapa jaamaülem R. Blauhut, Tapa politseikomissar O. Wichmann, Tapa linna majaperemeeste seltsist J. Ruuse, Tapa Naiskodukaitsest S. Stokeby, Tapa Naisseltsist M. Puusepp, 1. soomusrongirügemendi üleajateenijate kogust E. Jakustand, Kaitseliidu Tapa üksik-patareist A. Kuusk, Tapa Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsist A. Kütt ja Tapa Sõnumed toimetusest Evald Tiits.

Koosolek otsustas üksmeelselt, et Tapa vabastamise mälestuseks tuleks kinnitada Tapa raudteejaama põhjapoolsele seinale pronksist mälestustahvel vastava pealkirja ja Soomusrongirügemendi embleemiga. Tahvel mõõtudega 66,5×133 cm ja kaaluga üle 200 kg valmistati Johannes Mittuse valutöökojas Tallinnas.

9. jaanuaril 1934, Tapa vabastamise 15. aastapäeval paigutati vaksali seinale pronksist mälestustahvel kirjaga “9. jaanuaril 1919 murdsid soomusrongid punaste ikke Tapal”. Avamisel viibisid teedeminister Sternbeck, kindralid Johan Laidoner ja Jaan Tõnisson ning soomusrongide kolonel Karl Parts. Selle õnnistas sisse Tapa Jakobi koguduse õpetaja Jaan Gnadenteich, avamisel pidas kõne ka kindral Johan Laidoner. Mälestustahvli valmistamiseks tehti korraldava komisjoni poolt tapalaste seas korjandus. Selle heaks annetasid Tapa Majaomanike Selts – 50 kr, Tapa jaamaülem ühe ametkonnaga – 41 kr, Naiskodukaitse Tapa jaoskond – 21 kr, Tapa Noorsookasvatuse Selts – 10 kr jne. Loteriidest saadi 101 kr, kõik kokku 366 kr. Pronkstahvli valamine maksis 240 kr, ülejäänud raha kulutati tahvli paigaldamisele ja avamispäeva pidustustele.

Tapa Sõnumete (1934) artiklis avaldas mälestustahvli korraldav toimkond tänu kõigile annetajatele ja kaasaaitajatele, “kes võimaldasid nii kergesti läbi viia jäädavalt Tapa ajalukku säiluva kauni ürituse”.
Nõukogude okupatsiooni alguses võeti mälestustahvel seinalt maha.

Mälestustahvli taasavamine 20.02.1993

Mälestustahvel taasavati pidulikult 20. veebruaril 1993. Tahvel valmis aasta varem Tapa muinsuskaitsjate ja tolleaegse linnavalitsuse algatusel, eestvedaja Jaan Viktor. Pronksist tahvli valmistas Tallinna kunstnik Tiiu Kirsipuu Soomusrongirügemendi fotograafi Karl Pormeistri säilinud klaasnegatiivist tehtud foto järgi. Kus asub vana tahvel, ei teata, kuigi 1980-ndatel oli seda nähtud jaama tööriistakuuris. Seega on teoreetiline võimalus, et eksisteerib kaks tahvlit. Taasavamise pidulik sündmus algas Jakobi kirikus jumalateenistusega. Kirikust liikus pikk rongkäik Tapa jaama perroonile, kus oli kaitseliitlaste ja kuperjanovlaste valve. Valge kanga all oli varem paigaldatud kuuseokstega pärjatud mälestustahvel. Mälestustahvli õnnistas sisse piiskop Einar Soone. Kõnelesid linnapea Raivo Raid, volikogu esindaja Kalju Kuld ning külalised – teede- ja sideminister Andi Meister ning kaitseministeeriumi nõunik ja sõjaajaloolane Hannes Walter. Piduliku päeva lõpetas õhtusöök Tapa restoranis.