August Lillakas

August Lillakas, 1894-1924, lõpetas Rakvere Õpetajate Seminari 1916. aastal ja Vilniuse sõjakooli. Ta oli Esimeses maailmasõjas roodukomandör ja võttis pataljonikomandörina osa 1.12.1924 relvastatud ülestõusust Eesti Vabariigi vastu. Ülestõusu nurjumise järel arreteeriti A. Lillakas koos oma adjutandi Richard Kääriga Aegviidus ja toodi Tapale. Mõlemad lasti sõjakohtu otsusega Tapa lähistel Rebasemäel maha.

29.09.1940 maeti A. Lillakase ja R. Kääri säilmed Rebasemäelt ümber Tapa linna tühjana seisvale platsile, mille nimeks oli tol ajal “Punane väljak”. Hiljem hakati seda platsi kutsuma Noortepargiks. Pikka aega ei tehtud selles kohas midagi ning alles 1. detsembriks 1958. aastal paigaldati haua kohale ajutine mälestuskivi, millel kiri: “Siia püstitatakse mälestussammas 1924. a. mõrvatud revolutsionääridele Lillakas A. J. ja Käär R. M.” Kivi asetati üsna Kesk tänava äärde.
Lubatud mälestussammas paigaldati alles 9. jaanuaril 1969. aastal. Sellel oli kiri: “Punaarmee polgukomandör kodusõjas 1924. a. 1. detsembri relvastatud ülestõusust osavõtja AUGUST LILLAKAS (1894 – 1924) ja 1924. aasta 1. detsembri relvastatud ülestõusust osavõtja RICHARD KÄÄR (1898 – 1924)”. Seekord paigaldati kivi koolimajale lähemale.
Kuhu siis lõpuks seltsimehed Lillakas ja Käär maeti, kas nad seda enam mäletasidki? Või oligi rahvajutul tõsi taga, et polegi neid sinna üldse maetud?

Uudisleht, 26. märts 1930
Surmahirmust
Hirmus on aga pealtki vaadata, kui inimeses on elutahe niivõrd tugev, et ta täiesti enda valitsemise kaotab, üks pealtnägija teab jutustada, et 1924. a. Tapal hukatud mässust osavõtja terrorist Käär olnud sarnane. See mees lootnud nagu algusest peale mingit imet, et teda ellu jäetaks. Oma patud tunnistanud kuni viimase täpsuseni üles. Kuid et Venemaalt tulnud terroristi võis tabada nendel aegadel ainult üks – surm, siis ei pääsenud Käär ka sellest. Ta mõisteti mahalaskmisele koos Lillakasega, kes oma surmani jäi kommunistiks.

Neid pandud omale haudasid kaevama. Lillakas teinud seda eht eestlase visadusega, Kääril pole aga töö sugugi edenenud. Ta palvetanud kogu aeg poolvaljult ja kahetsenud oma tegu. Lõpuks lasknud isegi põlvili ja palunud omale jätta elu. Kuid siin ei saanud ju keegi midagi parata. Käär lasti maha side silmade ees. Lillakas aga lükkas sideme pakkumise kõrvale. Ning kui püssid kooris raksatasid, lausus ta veel ühe „hea sõna” enamlusele.

“Edasi Kommunismile” 01.12.1959
Kirjutab ajalooteadlane V. Järv:

Meie rahva vapruse ja mehisuse lehekülgi.

„Täna möödub 35 aastat Eesti proletariaadi relvastatud ülestõusust. 1. detsembri 1924 relvastatud ülestõus oli pärast Eesti Töörahva Kommuuni ja Saaremaa ülestõusu kolmas eesti rahva revolutsiooniline väljaastumine nõukogude võimu taaskehtestamiseks. Ülestõus tõendas veelkordselt, et eesti rahvas oli kodanluse terroristliku jõugu võimuses, kes suutis maad valitseda ainult pidevalt kehtiva sõjaseaduse ja julma terrori abil. Eriti ärevaks muutus meeleolu novembris, millal Tallinnas algas nn. 149 protsess, mis oli kodanluse poolt lavastatud arvete õiendamiseks jaanuaris arreteeritud töölisliikumisest aktiivselt osavõtnutega. Kodanlus tahtis seda protsessi ära kasutada töörahva hirmutamiseks, tema võitlustahte mahasurumiseks. Kuid see lootus ei läinud täide. Kaebealused kommunistid käitusid kohtus mehiselt. Kui protsess algas, laulsid nad võimsalt “Internatsionaali”, millega ühines ka publik. Peaaegu kolm nädalat kestnud kohtuprotsess veenis lõplikult Eesti proletariaadi kodanliku korra kukutamise vajaduses. Kuid kohtuprotsessi ajal ei olnud ülestõusu võimalik alustada. Kodanlus oli selleks ajaks välja pannud igale poole tugevdatud valve. Sõjalise valve alla olid võetud isegi asutused ja postkontorid. Üle maa oli Tallinna kokku tassitud suur hulk nuhke ja politseinikke. Seepärast otsustas partei 149 protsessi muuta suureks kodanlust paljastavaks ja tema üle kohut mõistvaks demonstratsiooniks.
Novembri lõpul avaldati avalik üleskutse eesti rahvale, milles kuulutati välja töölisorganisatsioonide asutamise kuu 14. detsembrist – 18. jaanuarini. Põrandaalustes lendlehtedes aga räägiti sellest kui võitluskuust tööliste ja talurahva valitsuse eest ning soovitati olla iga hetk valmis ülestõusuks. Partei võttis tarvitusele niisuguse manöövri selleks, et vaenlast petta ja talle jätta mulje, nagu ei toimuks enne 14. detsembrit mingisugust väljaastumist. See võte õnnestus.
Kohe pärast 149 protsessi, mis lõppes 27. novembril, võeti maha kõvendatud valvepostid ja nuhid saadeti Tallinnast tagasi oma rajoonidesse. Kujunenud olukorda arvesse võttes asus EKP KK kiiresti ülestõusu lõplikule kindlaksmääramisele. 29. novembril toimus EKP KK ja EKNÜ KK ühine koosolek, kus otsustati alustada ülestõusu 1. detsembril.

Partei kutsel saabus Petrogradist relvastatud ülestõusu läbi viima ka August Lillakas. Tallinna jõudis ta 30. novembri hommikuks. Samal päeval toimus Rudolf Vakmani ema korteris August Lillaka kohtumine relvastatud ülestõusu juhi Jaan Anveldiga. August Lillakas oli määratud Jaan Anveldi sõjaliseks nõuandjaks, relvastatud ülestõusu staabiülemaks. 30. novembri õhtul koondati Tallinna võitlussalgad konspiratiiv-korteritesse, kust täpselt kell 5.15 asuti ülesannet täitma. Üks võitlusgrupp ründas Toompea lossi ja vallutas selle. Teine grupp, keda juhtis August Lillakas ja tema abi Richard Käär, tungis riigivanema majja. Võitlussalgad vallutasid kiiresti raudteejaamad, Peapostkontori, teise politseijaoskonna ja maalennudivisjoni Lasnamäel.

Kodanlus värises surmahirmus. Kuid ülestõusnutel ei õnnestunud vallutada selliseid tähtsaid objekte, nagu Sõjaministeerium ja Tondi sõjakool, kust töölishulkadele oleks saadud relvi. Otsustaval momendil jäid töölised relvadeta. See võimaldas kodanlusel asuda kiiresti vastupealetungile ja lühikese aja jooksul vallutatud objektid ülestõusnute käest tagasi võita. Pärast 1. detsembrit toimus lahinguid ülestõusnute üksikute gruppidega kohati veel kuni kaks nädalat pärast ülestõusu algust.

Ülestõusu staabiülem August Lillakas ja tema abi kaadriohvitser Richard Käär said parteikeskuselt korralduse tagasi minna Nõukogude Liitu. Ülestõusu juht Jaan Anvelt jäi Eestisse. 1. detsembri õhtul kella 6-7 ajal alustasid August Lillakas ja Richard Käär Tallinnast oma teekonda. Liikuda tuli jalgsi mööda metsi ja soid. Aruküla jaama lähedal tehti 2-ööpäevane peatus, et segada nuhkide eest jälgi. 6. detsembril, jõudes Aegviidu lähedale, olid mehed väsinud, näljased ja tugevasti külmetunud ning otsustasid ööbida jaama lähedal metsatöölise barakis Nikolai Bogdanovi juures. Saanud umbes poolteist tundi magada, arreteeriti nad une pealt politseinuhkide ja Tapalt kohale kutsutud sõjaväelaste poolt. Hiljem selgus, et Nikolai Bogdanov oli valgekaartlane ja reetur.

Aegviidust toodi August Lillakas ja Richard Käär Tapale. 8. detsembril 1924 kuulati A. Lillakas ja R. Käär üle Tapal soomusrongide rügemendi staabis. Pärast formaalset ülekuulamist tuli kokku Tapal asuv sõjakohus ning August Lillakas ja Richard Käär mõisteti surma. Kohtuotsus viidi täide Tapa mõisa läheduses asuva Männimäe juures. Tapalased on pidanud mälestust nendest tublidest võitlejatest pühaks. 1958. aastal asetati A. Lillaka ja R. Kääri kalmule obelisk. Tapa linna üks peatänav kannab August Lillaka nime.“

A. Liebemann märgib: „Ülestõus lõppes seekord kaotusega, ehkki nii sisepoliitiline kui ka rahvusvaheline olukord olid ülestõusuks soodsad. Ülestõus lõppes kaotusega sellepärast, et ülestõusu juht EKP keskkomitee ei suutnud lõpuni järgida marksismi-leninismi õpetust ülestõusust kui kunstist! Vaatamata lüüasaamisele kujutab 1. detsembri relvastatud ülestõus üht kõige kangelaslikumat lehekülge eesti töörahva võitluses nõukogude võimu ja sotsialismi eest. 1. detsembri kangelaslik võitlus valmistas teed töörahva võidule Eestis 1940. aastal.“

August Lillaka ja Richard Kääri matmise kohta levis Tapal mitmeid erinevaid versioone, kord mainiti hukkamispaigaks Männimägi (kõige levinum hukkamispaik rahvasuus), Männimäe soo, Lehtse raba, Rebasemägi.

13.12.1992 kirjutas ajalehes „Sõnumed“ oma mälestustest Tapal endine linnaelanik Epp Tõnissoo:

„…Maja taga mühas siis veel kuusik, seal, kus praegu koolimaja ja park. Sinna maeti ka 1940. aasta suvel orkestri saatel „seltsimeeste“ Lillaka ja Kääri punastesse puusärkidesse pakitud kondid, mis olid Lehtse rabast välja kaevatud.“
Üks versioon jutustab aga sellest, et kommuniste ei maetudki, lasti maha ja surnukehad jäid huntidele söögiks. Kuna neist midagi järgi ei jäänud, loomad jäänused mööda metsa laiali vedasid, siis parki polegi kedagi maetud, vaid matusetseremoonia viidi läbi vaid farsina. „Kaevake nn haud lahti ja siis näete: seal pole kedagi maetud, niisama inimeste lollitamine!“