Mõrvatud Eesti kodanikud 1941

30. juuni 1942. aasta ajaleht “Maa Sõna” kirjutab:

“Tapa metsavennad mälestasid langenuid, asetades pärja oma mõrvatud ja langenud kaaslaste ühishauale, mille rist kannab pealkirja: “Bolševike vägivallaohvrid – tundmatud metsavennad.”

Suurem metsavendade kokkutulek toimus 28. juunil 1941 Tapal, millest võttis osa kaugelt üle 200 metsavenna lähedalt ja kaugelt. Pühapäeva hommikul asetati Tapa linna surnuaial puhkavate bolševismivastases võitluses langenute ja mõrvatute kalmule pärgi Tapa ja Tallinna metsavendadelt, kes kadunutega koos Tapa ümbruskonna metsades partisanitegevusest olid osa võtnud, Tapa linnapealt, ERÜ Tapa komiteelt, Tapa omakaitselt, raudteelasilt, tuletõrjelt ja teistelt organisatsioonidelt.

Pärgade asetajad hüüdsid sooje järelhüüdeid kadunud kaaslastele, kes hävituspataljoni ja punaarmee ohvritena maeti ühishauda pärast Tapa ümbruskonna vabastamist. Metsavendade ühishaua kõrval puhkavad Tapa vabastamisel langenud saksa sõdurid, kes said sama austuse osaliseks.

Pärast pärgade asetamist siirdusid metsavennad ja kutsutud külalised Ristsaare metsavahitallu ühisele koosviibimisele. Ristsaarel, mis asetseb Tapalt 9 km kaugusel, organiseeriti esimene metsavendade grupp Tapa ümbruses. Grupp, mis koosnes algul 18 liikmest, paisus hiljem ligi 100-meheliseks ja, siirdunud Suru külla, ühines seal teiste metsavendadega 200-meheliseks kompaniiks, mida hakkasid juhtima kapten Lehtisalu ja veltveebel Lepp.”

Edasi jutustab Jaan Viktor:

“1990. aastate keskpaiku paigaldasid Pärlsonite järeltulijad esialgse puuristi asemele hukatute hauale väikese kivi. Hukatuid võib olla umbes 10, täpset arvu pole teada. 2007. aastal valmis minu eestvedamisel Rakvere Ametikooli üldehituse eriala praktikantide poolt betoonivalamise kursustel betoonist rist. Elektriku ametit pidav Tõnu Maripuu valmistas ristile küünlajala. Rakvere Tallinna tänava graveerimistöökojas lasi Rein Tali graveerida roostevabast terasest plaadile kirja: “Mõrvatud eesti kodanikele 1941”, maksma läks see tol ajal 700 krooni. Sepiskaunistuse – lilleornamendi – valmistas Rakvere Ametikooli sepatöö eriala õpetaja Riho Mäe.

Mälestusristi taasavamisel 2008. aasta võidupühal tõi võidutule küünlalaternasse Heino Porval.”

Metsavennad Tapa ümbruses

Aasta 1941.
29. juuni õhtul, kui Tapa mõisas Punaarmee Tapa polgule anti käsk sõita rindele „laiale kodumaale“, kadusid meeste hulgast vaikselt tapalased vanemseersant Villem Lepp ja vanemseersant Julius Vahi. Võeti kaasa püstolid ja siirduti kiirelt Ristsaare metsa, Villem Lepal kaasas ka abikaasa. Metsas kohtasid minejad sama polgu kaaslasi vanemseersant Tuuder`i, ajateenijad Lahe`t ja Reier`i, moodustades koos esimese rohelise salga. Ohvrimeelseks abistajaks ja hilisemaks sidepidajaks oli seal metsavendadele metsavaht Voldemar Võsuri, kelle eluase hiljem punaste poolt karistuseks maatasa tehti.

7 päeva jooksul kasvas salk juba 36-liikmeliseks, omades relvastuseks 8 püssi ja 9 püstolit. Kuna relvi oli meeste kohta vähe, siis otsustati 5.juulil neid minna hankima Lehtse alevist, kus pidi asuma punaste vaatluspost. 14-mehelise relvastatud salgaga hiiliti 4.juuli hilisõhtul metsast Lehtse suunas. Pealetungist aga olid kuidagi kuulda saanud kohalikud punased, vennad R-d, kes Tapalt välja kutsusid NKVD hävitussalga. Esimene kokkupõrge metsavendade ja maruliselt tulistavate punamõrvarite vahel toimus Lehtse mõisa juures. Kokkupõrge lõppes metsavendadele kaotusteta, punased aga kaotasid 8 meest surnuna, oli ka haavatuid ning metsavend Lahe sai saagiks esimese automaatpüssi. Metsavennad tõmbusid nüüd tagasi lähedal asuvasse Liivandi tallu, kust hommikul uuesti kavatsesid alevikku rünnata. Hommikul vara aga hakkasid väljas ragisema automaatrelvad – eespool nimetatud R järjekordsel äraandval kutsel olid Tapalt uuesti välja sõitnud NKVD autod täis hambuni relvastatud vene punaväelasi. Samas langes kuuris valvekorral olev vanemseersant Evald Tõnts, kes pealetungijaile avas marulise püssitule, kuna kõik teised metsavennad pääsesid lakast metsa taandudes. Granaatide lõhkedes hüppas viimasena müürilt ja pääses siiski eluga A. Lehtoja. Liivandi talu põletati nüüd punaste poolt maha ja surmati rukkis peidus olnud talu vanaperenaine. Punaste kaotused olid 17 surnut. Esimene rohelise polgu rünnak lõppes äraandmise tõttu ebaõnnestunult.
Siirduti uuesti tagasi Ristsaare metsa, täiendama ridu ja arendama tulevikusihte. Nii, kuidas metsa ulatusid kuuldused vabastajate saksa vägede lähenemise või kaugenemise üle, tõusis ja langes meeleolugi. Üldiselt aga oldi täis tarmukat võitlusindu ja ääretut optimismi, tungimaks vihaga kallale kasvõi tuhandeile Eesti pinda häbistavaile punakaltsakaile.

13. juulil toimus NKVD ja hävituspataljoni üksuste „hiigelhaarang“ Ristsaare-Koonukõrve metsadesse, millest 40-pealise metsavendade salga vastu võttis osa üle 800 „hävitaja“. Autode põrinat kuuldus igalt teerajalt, üksi „Sinipalu“ talu õuele aeti neid üle 20. Metsavennad olid aga valvel, neile andsid kõikjalt hoiatusi ka metsatalude elanikud. Ja „tohutu“ haarang lõppes vaid väikeste kaotustega. Punaste metslaste kätte langes siiski metsas jala vigastanud partisan Arnold Päärson, keda mõrvarid olid enne tapmist metsikult piinanud, murdes tal ükshaaval kõik sõrmeluud jne.
Võitlus karastas aga mehi, pealegi ilmus uusi partisane iga päevaga rohkem juurde. Tulid mobilisatsiooni eest hoidujad, tulid GPU (GPU – endine nõukogude poliitiline politsei agentuur enne KGB-d) agentide poolt verehimuliselt jälitatud, tulid tublid isamaa pojad lähedalt ja kaugemalt. Kogunes juba üle 200 mehe. Formeeriti distsiplineeritud lahingüksus ja valiti uueks juhiks vanemseersant Villem Lepp.

Neli relvastatud rühma asus nüüd tegevusse Suru-Jussi rajoonis, seades endale sihiks eeskätt relvastuse täiendamise Piibe ja Narva maanteed kaudu sõitvate punaautode arvel, ümbruskonna külaelanike kaitsmise kohalike punamõrvarite eest ning partisanivõitluse lakkamatu jätkamise kuni maa vabastamiseni saksa sõjavägede poolt. Formeeritud lahinguüksusele pidas sütitava ja haarava kõne ning pühitses neid võitlusele kodumaa vabastamise eest Haljala koguduse õpetaja Bernhard Talvari, kes samuti oli põgenenud punamõrvarite eest Suru metsa päästvasse rüppe. Koos abikaasaga ilmus õpetaja Talvari metsa, kaasas korviga kirikuriistad, mida ta ainsana oli päästnud oma kodu hävitamisest.

Järjekindlalt algas nüüd NKVD ja hävituspataljoni autode kinnipidamine ja kogu meeskondadega hävitamine teedel. Vaatamata viimaste hirmunud ja paanilisele kuulipildujate ragistamisele kõikjale metsa, igasse lepikusse huupi pillutud granaatidele, lõid metsavendade täpsed lasud siiski ühe auto teise järel kraavi ning rohelise polgu automaatrelvade ja püsside tagavara aina täienes. Ning maanteid palistasid langenud punamõrvarite laipade read.
Juuli keskpaiku ja veidi hiljem nähti Tapa ümbruse metsades langevarjudega soome mundris mehi taevast alla tulevat. Need olid Soomest saadetud parašütistid. Nüüd hakkas hävituspataljonide hoogne tegutsemine. Hävituspataljone üteldigi asutatavat parašütistide ja diversantide vastu. Nende peamiseks ülesandeks sai rahulike elanike tapmine ja röövimine, sest neil puudus julgus jälitada metsavendi soodes ning rabades.

Partisanide edukas tegevus sai võimalikuks ainult kohalike elanike innustatud toetusele, kes hoolitsesid nende varustamise eest peamiselt toiduainetega. Toiduainete viimine metsa oli omaette hädaohtlik tegevus, mida sooritati vaid kavalusega. „Rohelised polgud“, „võsavennad“, „metsavennad“ – nii hüüdsid taluinimesed partisane.

Põgenenud sõdurid ja ohvitserid, kes ei julgenud liikuda sõjaväelaste riietuses, said küladest riideid ja liikusid harilike talumeestena, mis äratas vähem tähelepanu. Toitu anti kõikjal tasuta. Üksikud talupidajad ei julgenud partisane vastu võtta oma talu ruumidesse äraandmise ja põletamise kartusel, küll kandsid nad aga toitu metsa. Haruldaselt ilus ja soe suvi võimaldas meestel ööbida pikemat aega lahtise taeva all ja kaugeis metsaküünides. Suuremad partisanide salgad elasid tihedais metsades ja soosaartel, kus kõik juurdepääsuteed olid valve all. Toidu toomist organiseeriti üksikult või gruppides. Mehed, kellede kodutalud olid lähedal, tõid toidumoona kodust. Sõjaväelased said toidu lähemal asuvatest taludest. Ainult Kautlas, Tudulinnas ja Simunas oli organiseeritud sõjaväeline ühistoitlustamine, kus toiduaineid osteti ja toitu valmistati kompaniide ning rühmade kaupa.

Tapa tuletõrje lendsalk oli metsa läinud terves koosseisus ühes autopritsiga. Auto aeti pehmesse maasse ja võeti aku kaasa, kuid venelased tõmbasid traktoriga pritsi teele tagasi ja viisid minema. Ka tuli Tallinnast o/ü „Mootori“ mehed kogu omnibussiga Pala metsa, kuid ka see viidi venelaste poolt ära.

Ühenduse pidamiseks kasutati virgatseid, mõnikord isegi kodeeritud telefonisidet. Rindeteadete kuulamiseks oli peaaegu igal partisanisalgal raadioaparaat. Grupid, kel puudus raadio, kogunesid õhtul teiste gruppide juurde ühiseks raadiokuulamiseks.

26. juulil tegid metsavennad retke Pala küla teele, kus hävitati üks hävituspataljonlaste veoauto. Auto ilmudes teekäänaku kohale sattus see metsavendade hävitava tule alla. Autojuhi surmasaamisel jooksis auto teelt kõrvale, metsavennad tormasid oma peidupaikadest välja, hävitades punaste jõugu, kokku 12 meest. Saagiks saadi 9 poolautomaatpüssi ja mõned käsigranaadid. Metsavendadel kaotusi ei olnud.

30. juulil teostas Tapa metsavendade 30-meheline grupp retke Tallinn – Narva maanteele, kus hävitati analoogselt eelmisele hävituspataljonlaste veoauto. Surnute ja haavatutena jätsid punased maha 24 meest. Saagiks saadi 6 poolautomaatpüssi, 12 vintpüssi ja käsigranaate. Hiljem oli Tapa metsavendadel relvastatud kokkupõrkeid punaste väiksemate gruppidega, kes Tapa vallutamise eel olid põgenenud metsadesse. Punaste grupid hävitati metsavendade poolt.

Päevad möödusid võitlustes, kuni kostis juba üsna lähedalt Saksa kahurite mürin, kuni paistis tohutu tulekuma põlevast kodulinnast. Taganevad karistussalklased ja kohalikud kommunistid olid süüdanud Tapa kesklinna. Saksa sõjaväeosadega loodi kontakt 4. augusti lõuna paiku. 5. augustil marssisid metsavennad, arvult 208 meest ja 3 naist, relvastatud 171 püssiga, rivikorras Eesti rahvuslipuga Tapale.

Mida on teada metsavendadest, kes langesid Tapa lähistel? Osad neist on maetud Tapa linnakalmistule.

1. Eduard Tõnts, vanemseersant, sünd. 1903,mõrvati 05.07.1941 pealetungil Liivandi talule, laipa ei leitud.
2. Olev Nerska, õpilane Tapalt
3. Erich Loim Türilt
4. Arnold Päärson, sõjaväeametnik, sünd. 13.02.1904, põgenes sõjaväerongilt, mõrvati punaste poolt 13.07.1941 Ristsaare – Koonukõrves.
5. Viktor Raidmaa, sünd. 10.03.1912, langes Aegviidu juures 21.08. 1941.
6. Raimond Jeks, langenud Saksi mõisa juures hävituspataljoni haarangul.
7. Hillar Ojari, sünd. 1916, langenud Saksi mõisa juures 04.08.1941 hävituspataljoni haarangul.
8. Johannes Rõõmusoks, Tapa metskonna metsnik, langenud Saksi mõisa juures 01.08.1941 hävituspataljoni haarangul.
9. Arnold Makke, leitnant, Tapa Omakaitse liige, langes teenistuskohustuste täitmisel Udriku mõisa juures sõidukite kokkupõrke tagajärjel.
10. Karl Otsa, Tapa Omakaitse liige, langes teenistuskohustuste täitmisel Udriku mõisa juures sõidukite kokkupõrke tagajärjel.
11. Arved Kivikink, Tapa Omakaitse liige, langes haarangul Kuru-Kõrve metsas peituvate punaväelaste vastu.
12. Erich Malvre, sünd. 1901, langes haarangus Ristsaare – Koonukõrve lahingus 13.07.1941.
13. Theodor Koonukõrb, sünd. 16.02.1891, mõrvatud 04.08.1941 Saksis.
14. Vilhelm (Villem) Veltmann, sünd. 21.11.1897, Imastu invaliidide kodu kingsepp, mõrvatud invaliidide kodu lähedal 04.08.1941, oli talupidaja Lokuta külas.

15. Tundmatuks jäänud soomlane, mõrvati Tapa spordiväljaku taga metsas (enne surma piinati, kõik käe- ja jalaluud murtud, nina ja kõrvad ära lõigatud, kõri purustatud).

16. 2 tundmatuks jäänud Türi koolipoissi, langesid NKVD ja hävituspataljoni haarangu vastu võideldes 13.07.1941 Ristsaare – Koonukõrve lahingus.

Langenuist on enamik maetud Tapa linnakalmistule, kuna osa on omaste poolt mulda sängitatud nende kodukoha surnuaedadesse.

Kasutatud kirjandus:
Järva Teataja 11.12.1941
Eesti Sõna 23.12.1941
Järva Teataja 17.07.1943