Ilmar Talve
Sünd. 17.01.1919 Mga alevis Petrogradi kubermangus, surn, 21.04.2007 Soomes Turu linnas.
Ilmar-Aleksander Talve (1936 aastani Thalfeldt). Lapsepõlve ja noorusaja veetis ta Tapal. Lõpetas Tapal Gümnaasiumi 1938. aastal. Õppinud 1938-1942 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas etnograafiat, folkloristikat ja kirjandust. Õpingute kõrvalt töötas ta Eesti Rahva Muuseumis. 1943. aastal osales Ilmar Talve Soome Jätkusõjas, 1944. a. naases kodumaale kus ta vahistati ja saadeti Saksamaale. Sealt põgenes 1945. a. Rootsi, kus jätkas õpinguid Stockholmi Ülikoolis etnograafia alal. 1960 kaitses doktorikraadi. Alates 1959. aastast elas ta Soomes Turu linnas, oli 1960-1962 Turu ülikooli dotsent ja 1962 professor. 1986. a. jätkas teadustegevust emeriitprofessorina. Oli rahvusvaheliselt tuntud etnoloog. Tema uurimused Põhjala rahvaste kohta ilmusid rootsi ja soome keeles. Koostanud Soome rahvakultuuri ülevaateteose „Suomen kansankulttuuri“ (1979). Eesti etnoloogia seisukohalt on Talve olulisemaks teoseks „Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvumiseni“ (2004). Tema kirjandusliku loomingu tipuks peetakse kaheköitelist suurromaani „Maapagu“ (1988). 1997-1999 avaldas Talve kolmeköitelise autobiograafia „Kevad Eestis“ (meenutused kooliteest, gümnaasiumiaastad Tapal), „Kutsumata külaline“ ja „Kolmas kodumaa“. Viibides Eestis külastas ta ka oma tädipoega Eino Kala Tapal. Ta oli Eesti Kirjanike Liidu liige, Kirjanduse seltsi auliige, autasustatud Riigivapi III klassi teenetemärgiga (1997).