Piilu

Piilu küla on esmakordselt mainitud 1564. aastal nimega Pilo. Kuni 1770. aastani kuulus Piilu küla Räsna mõisale, seejärel Räsna ja Kuru mõisatest eraldatud Kaarli mõisale. Hiljem jagunes kaheks osaks: Undla mõisale kuuluv loode poolne osa oli Undla-Piilu ja Kaarli mõisale kuuluv kagupoolne osa oli Kaarli-Piilu. 1876. aastal rajati läbi küla raudtee ning pärast mõisapiiride kadumist jagas raudtee küla kaheks mõtteliseks osaks. 1920. aastatel oli nimekirjades veel kaks nime, pärast 1940.aastaid sulasid küla osad kokku. Küla nime lähteks võib olla isikunimi Pill. Piilu külas sündis 1889.aastal Jaan Einberg, Tiina Tormi ja Mihkel Lööperi pojana. Tema ema suri sünnitusel ning Jaani lapsendas ema õde Leenu Einberg (Torm) ja tema mees Samel Einberg. Jaan õppis Väike-Maarja koolis ja Liiguste koolis. 1913. asus ta elama Siberisse – Liliengofi (Tomski oblast) kooliõpetajana. Hiljem ehitas üles Kaseküla keskkooli. 1930-1933 vangis (nõukogude võim pani vangi võõr tööjõu kasutamise eest kooli ehitamisel). Peale seda pidas metsatöödel inseneri ametit. 1936 pidas Liliengofis raamatupidaja ametit. 11.08.1937 arreteeriti ja lasti maha 20.09.1937. (see selgus alles 1957). Piilu külasse jääb Tapa-Tartu raudtee ääres asuv suur Vasekivi, jäädes raudteest vaid mõne meetri kaugusele. Rahn kujutab endast ohtu tekitavat takistust raudteeliiklusele, mistõttu on teda püütud tammi juurest kõrvaldada. Rahnu kõrvale kaevati ekskavaatoriga süvend, kuhu kivi nihutada taheti, kuid suur kivihiid (ümbermõõt 24,3 meetrit ja kõrgus 3,0 meetrit) ei alistunud tehnikale – suur osa temast püsis kindlalt pinnases. Kivil on ka lõhkamisjälgi. Rahn paikneb käidavatest teedest eemal metsastunud maastikul. Oma nime on kivi saanud punakaspruunilt , ehedat punast vaske meenutavalt värvitoonilt. Kivimiliselt on tea peamiselt punakast kaaliumpäevakivist koosnev pegmatiit, mis pole Eesti rändrahnude seas väga sagedane kivim.

Artikleid vanadest ajalehtedest Piilu küla kohta:

Postimees 5. oktoober 1936

Lennuõnnetus Saksi lähedal.

Pühapäeval kella poole kolme paiku maandus Sakala manöövritelt tulev kaitseväe lennuk, kusjuures raskesti wigastada sai lendur weltw. Woldemar Awolaid ja kergema põrutusega pääses lendur-leitnant Johannes Talvik. Õnnetusest teatati Rakvere lennuwäediwisjoni, kust abijõud välja saadeti, kelle poolt weltw. Awolaid edasi saadeti Tallinna kaitseväe keskhaiglasse. Õnnetus juhtus Saksi valla piirides, Piilu küla juures, umbes paarsada meetrit raudteest eemal.

Õnnetuse põhjused on selgitamisel, kuid esialgsetel andmetel võib arvata, et lennuk sattus tuulekeerisesse, mille tagajärjel mootor kannatada sai ja lendur masina üle enam walitseda ei saanud. Samal ajal oli manööwritelt tagasisõidul peale allakukkunu weel 6 suuremat lennukit, need aga suutsid tormile wastu panna ja jõudsid wiperusteta Rakwerre. Õnnetuse läbiteinud lendurid elawad mõlemad Rakweres ja on perekonnainimesed. Raskemalt wigastada saanud weltw. Awolaidil on üks laps.

Päevaleht 18. märts 1934

Tabati mitme walla nuhtlus – wargajõuk.
Naine jõugu juht.

Saksi, Undla, Ambla ja Lehtse valdu hirmulhoidnud vargajõuk tabati. Kriminaalpolitseil läks korda awastada ja tabada vargajõuku, kes juba pikemat aega hoidis wargustega hirmul Saksi, Undla, Lehtse ja Ambla walla elanikke. Wargajõugu juhiks osutus Saksi walla Piilu küla wäikese talukoha lesk perenaine Elviine Nigul, 52 a. wana, kuna jõuku kuulusid weel tema pojad Johannes 29 a. wana naise Helenega, poeg Erich 26 a. wana naise Hildaga ja kindla teenistuseta Thereese Leesis 20 a. wana. Politsei arreteeris Elviine, Johannes ja Erich Nigulid ning Thereese Leesise, kuna Hilda ja Helene Nigulid jäeti wäikeste laste tõttu wabadusse.

Wargajõuk algas oma tegewust juba möödunud aasta septembrikuus ja wargused hakkasid järgnema üksteise järele. Warastati peamiselt wäiksemaid loomi nagu wasikaid, lambaid, kuid tviidi ära ka wilja ja muid majapidamistarbeid mis kätte juhtus. Waraste tegewuspiirkond oli kaunis laialdane, haarates kaasa Tapa linna ja linna ümber asetsewad neli walda. Politsei oli kindel, et tegemist organiseeritud wargajõuguga kuid raske oli seda awastada. Siis aga warastati Lehtse wallast pool sülda puid. Kahtlus warguses langes Erich ja Hilda Nigulite peale, kelle juurest ka puud kätte saadi.

Nüüd seati nende järele kindlam walve ja saadi kogu wargajõugu jälile. Et hädaohutum oleks töötada, siis oli jõuk walinud endal üksteisest eemal asetsewad elukohad. Jõugu keskus asetses Saksi walla Piilu külas, kus elas Elviine Nigul koos poja Johannese ja selle naisega. Siin tehti wargusretkete kawad ja siit saadeti ka warastatud kraam realiseerimisele. Teiseks warastatud kauba peidukohaks oli Tereese Leesise korter Tapal ja kolmandaks Erich ja Hilda Nigulite elukoht Lehtse walla Koluotsa külas. Wargusretketest wõtsid osa ka naised ning eriti agar olnud Tereese Leesis. E. Niguli käes olnud warastatud kraamist saadud raha, mis läks jagamisele asjaosaliste wahel. Wargajõugu tegewusest on seni selgunud juba 26 wargust, kuid politseil olewatel andmetel suureneb weel nende poolt toime pandud warguste arw. Jõugu liikmed tunnistasid endi süü üles.

Tapa Kaja 9. juuni 1934

20-aastase tütarlapse varguste seeria Tapa kohtus. Asjaosalistele kuna Tapa kohtus võis näha — vist enneolemata kohtuprotsessi — nimelt ühte ja neid samu isikuid süüdistati kuueteistkümnes süüteos —varguses ja varguse varjamises. Need olid nimelt Tapal, Pikk uul. 53 elutsev Thereese Leesis — 20 aastat vana, Saksi vallas Piilu külas elutsevad — Johannes Nigul — 29 a. vana, Erich Nigul, Elviine Nigul — (eelmise kahe mehe ema) 51 a. vana ja Helene Nigul (Johannes Niguli abikaasa.) Kuigi kõiges süüdistus aktides ei figureerinud igaühe nimi, siis Thereese Leesis — võttis rekordi — oli kaebealune 15-nes vargusesse puutuvais asjus. Pea kõigis süüdistusasjas võtsid kaebealused oma süüd omaks ja seletasid oma „üleastumisi” väga kuraasikalt ja avameelselt. Nii näiteks seletab Thereese oma „ärioperatsioonidest” järgmist: «Umbes üks nädal tagasi sõitsin seltsis Johannes Niguliga ja Heleene Niguliga Saksi külla vaatama, kas saab sealt midagi varastada. Sõitsime välja 8. skp. Õhtul Saksi külast läbi maanteed mööda — umbes 2 kilomeetrit, sealpool Saksi küla. Johannes Nigul käis varastas siit minnes paremat kätt tee äärest talust kaks suurt 3—4 toobist kaussi (savi kausid). Kust need kätte sai, ei tea. Siis teine, või kolmas talu Saksi poole (tulime siis tagasi) varastasin mina ühe talu õuest pingilt kaks hallist plekist pealt laiemat ämbrit, siis teed mööda tulime Saksi külla, kus ühe talu õues seisnud propsikoorma ümbert varastasin mina ühe koorma köie ja Johannes Nigul varastas ühe teise talu õuest koorma ümbert teise köie. Varastatud asjad viisime kõik Piilu külla Nigulite juurde, kust mina ühe ämbri tõin Tapale oma korterisse.”

Vargad olid väga „aumehelikud” — aina võtsid oma „vägiteod” omaks — teades, et ülestunnistamise puhul ootab neid kergem karistus. Kõik need „toimingud” viidi läbi möödunud sügisest kuni kevadeni. Karistatud nende seast olid vaid Elviine Nigul kord tingimisi vangi, nimelt aktsiisi seaduse rikkumise eest, kuna teised olid alles „süütud” — karistamata, mispärast ka allus nende hiigla protsess rahukohtule, kuna järgmine kord harutatakse nende süütegusid valjema paragrahvi alusel — on tegemist aastatega. Rekordi vargasalga liikmeist võttis noor tütarlaps Thereese Leesis — s. o. 15 varguse eest määrati kokku 56 kuud vangistust. Teised said pisut vähem.

Säde: Kadrina Masina-Traktorijaama poliitosakonna häälekandja 6. sept. 1953

Miks jäi hein väljale?

Oli kibekiire heinaaeg. Ilusad kuivad ilmad. „Punalipu“ kolhoosi 4. brigaadis ootab kuiv hein ulualla vedamist. Samal ajal jõudsid aga kolhoosnikud Alma Lannu, Arvi Laasmaa, Evi Laasmaa jt. järgmisele otsusele: „Täna meie kolhoosile heina vedama ei lähe, vaja endale ka heina teha, sest mine sa tea, kaua need ilusad heina ilmad kestavad. Sedasi jääb hein endale viimati tegemata!“

Nii sammusidki kolhoosi 4. brigaadi Piilu küla osa kolhoosnikuid vikatid ja rehad seljas endale heinamaad otsima. Sobivaks heinategemise kohaks valiti kolhoosi noorte hobuste karjamaaks määratud rohumaa. Hein oli seal ilus ja meie „tublid“ kolhoosnikud tegid terve nädala sealt endale heina. Kolhoosi 32 noort hobust läksid oma uuele karjamaale lootusega, et nüüd saavad nad hästi palju toredat rohtu süüa. Nad said aga pika nina, leides niidetud karjamaa eest. Seda aga hobused veel ei teagi, et nad võivad kolhoosnikute distsipliinirikkumise pärast talvel samuti pika nina saada, sest 4. brigaadi kolhoosnikud, tehes hobustele määratud karjamaalt endale heina, jätsid poole kolhoosi heinast sisse vedamata. Veel praegu seisab hein väikeste hunnikutena väljas. Kui ükskõik missuguse sellise heina hunniku juurde minna ja seda lähemalt vaadata, selgub, et see pole enam hein, vaid, nagu üks kolhoosnik õigesti ütles, sõnnik. Mida aga arvavad sellest Punalipu kolhoosi juhatus ja revisjonikomisjon?

Virumaa Teataja 22 juuni 1944

Vahetas sineli.

14. aug. 1943. a. tabati Tapal Johannes Torm, eluk. Lehtse vallas Piilu külas, kes oli sõjavangilt 50 kanamuna vastu ühe sineli vahetanud. Vahetatud sinel saadi Tormilt kätte. Torm tunnistas end süüdi seadusevastases sõjavangiga läbikäimises ning teda karistati 6-kuise vangistusega tingimisi.