Karkuse
Karkuse küla esma mainitakse 1379. aastal nimega Karkedes, 1586. aastal Karkhuesz ja 1732. aastal nimega Karkusse. Karkuse küla juurde rajati 17. sajandi III veerandil mõis. Nähtavasti sama sajandi lõpul küla mõisastati. Karkuse külaks hakati 19.-20. sajandivahetuse paiku kutsuma Aruküla, mis oli kuulunud kuni Põhjasõjani Koigi mõisale. 1920. aastatel mõisa maadele tekkinud asundus liideti 1977. aastal külaga. Karkuse piiresse kuuluvad kagus asuvad Õlgkaevu talud. Karkuse karjamõisa lagunenud hooned jäävad tänapäeval Näo küla piiridesse. See oli rüütlimõis, mille omanikud olid Mohrenshildid ja Fockid. Karkuse metsast on leitud ka hauakivi von Focki nimega. Talumehed langetanud metsa, mõisahärra von Fock tulnud meeste tööd vaatama, mehed olid härrat hoiatanud, et puu võib kukkuda. Aga uhkus ei lubanud härral alamate sõna kuulata, olevat veel jõudnud mehi „matsitada“, kui jäänudki puu alla ja saanud surma. Maetud härra sinnasamma metsa alla maha ja paigaldatud kivi.
Karkuse mõis, mille kohta on säilinud väga vähe andmeid, kuulus algselt Järvajõe mõisa juurde. Hiljem, 1637. aastal eraldati mõis aga Järvajõest. Sel ajal kuulus mõis Poortenite perekonnale. 1650. aastal said Karkuse mõisa omanikeks Mohrenschildtid. 1765. aastal läks mõis von Fockide perekonna valdusesse, olles ühtlasi ka Tapa mõisa karjamõis. Von Fockide valdusesse jäi mõis kuni võõrandamiseni.
Karkuse mõisa viimaseks omanikuks oli Axel Magnus Ludwig Eduard von Fock. Mõisa peahoone on täielikult hävinenud, säilinud on üksnes mõisa kuivati, mis on samuti lagunemisjärgus. Osaliselt varemetes on ka teised kõrvalhooned.
Mõisa juurest suunaga loodesse kulgeb suur Karkuse oos, mis omal ajal olnud hiiemägi. Umbes 0,5 km kaugusel asub mäe all kaitsealune Hiiekaev, millest umbes 280. meetri kaugusel asub Hiie talu. Hiiemäge on erinevatel aegadel kasutatud kruusakarjäärina. Mõisast põhja poole, endise Karkuse mõisa ja Näo küla vahelise tee ääres on maakividest kiviaed, mis kilomeetri kaugusel pöörab ümber põllu. Sama tee ääres on ohvrikivi ja veidi eemal metsas kaitsealune jalakas.
Järva Teataja, 20. juulil 1926. aastal kirjutab järgmise loo: Karkuse küla elus võib viimastel aastatel teatud edu märgata. Külasse asutatud kontrollühisuse kaudu on suudetud karjapidamist eeskujulikumale alusele seada. Piim viiakse Ambla piimaühisuse koorejaama Näo külasse. Varemalt töötas Karkusel ka erameierei, kuid see ei suutnud ühistegelise ettevõttega võistlust välja kannatada ja kadus hoopis. Peale kontrollühisuse töötab Karkusel ka Turbaühisus, korraldades turba võtmist loomadele alla panemiseks ja ka kütteks. Viimasel ajal on asutud ka põllumajapidamise süvendamisele, tarvitusele võttes kunstväetist, suurendades loomatoidujuurikate külvipinda jne. Suuri takistusi sünnitas varemalt ka väljapääsemine külast , kuna teed kevadel ja sügisel läbipääsematud olid. Paari aasta eest võeti aga Tapa ja Ambla maanteedele väljaviivad teed teede võrku. Ühtlasi jaotati teed ka perede vahel sillutamiseks ära. Viimasel ajal on nad seega liikumiskõlbulikkudeks muutunud. Kultuurilisel alal tegutseb Karkusel rahvaraamatukogu selts. Seltsil on olemas 700 köiteline raamatukogu, mis sisaldab üsna rohkesti ka põllumajanduslist kirjandust. Liikmeid on seltsil 100 ümber. Seltsi poolt on korraldatud ka mitmed perekonnaõhtud ja peod.
Karkusel asutati vallakool 1864. aastal, kus õppis 1911. aastal 41 õpilast, õpetajaks oli Rudolf Leithammel. 1918/1919 õppeaastal õppis koolis 26 õpilast ja kooli oli nimetatud ümber Karkuse 2-klassiliseks algkooliks. Puidust koolimaja oli ehitatud 1905. aastal, kus õpetajaks oli August Korkmann.
Rahvapärimuse järgi olla Karkuse küla vanasti väga koos, seepärast viidud kruntidesse ajamisel Jaani, Ale, Tiigi ja Kristu talud külast välja metsaserva (1930).
Ajaleht „Edasi Kommunismile“ 16. mai 1959. a. kirjutab K. Pall vanarahva mälestusi. Loo pealkiri on „Parun Focki koerad“:
Aastaid olnud Tapa mõisa paruni Focki kaks suurt tigedat koeravolaskit Karkuse karjamõisa moonameestele-kantnikutele ja nende naistele-lastele kõikjal hirmuks. Igal pool ja igaühele tunginud nad jultunult kallale. Mitte üksnes mõisaõuele minejaile ega teekäijaile, vaid isegi põllul töötavaile naistele karanud koerad tihti kallale. Ka lambaid murdnud nad mitmel pool. Kõik see sündinud parunihärra suureks rõõmuks, kes öelnud kaebama läinuile irvitades: “Las minu truud loomad ergutavad natuke laisklejaid. Kubjas mul nagunii sundimises hooletuks jäänud.“ Nõnda olnud alatasa lahtiselt kolavaile koertele paruni poolt piiramata õigus antud. Küll varitsenud mehed koeri kõrvalistes paikades, et neile tuupi anda või koguni paremal juhul „toss“ välja võtta. Kuid ikka ja alati osanud jultunud loomad kiire põgenemisega endid päästa.
Ükskord langenud nad ometi ootamatult lõksu. Kord kevadel läinud aednik Kalda Mart ja moonamees Nilbergi Joosep mõisa lähedal asuvast rehepeksuküünist katuseõlgi tooma. Reheküüni lahtiste tagaväravate ette sõites märganud mehed, et õlgedel sooja päikese paistel maganud paruni truud koerad. Nagu välk karanud aednik Mart vankrilt ja väravaid enda järel ruttu kinni tõmmates tormanud küüni. Seestpoolt hüüdnud ta Joosepile:“ Seo sa kähku hobused väravatappi kinni ning mine tõmba siis haopinust tublid malakad!“ Ruttu olnud Joosepil käsk täidetud, ja nüüd läinud lahti koerte materdamiseks. Et koerte kisa mõisa ei kostaks, hakanud mehed ise ka valjusti karjuma – ikka tpruu! ja tpruu! jättes sellega kaugemalt kuulajaile mulje, nagu taltsutaksid nad oma perutama hakanud hobuseid. Koerte päästmine tulnud ootamatult. Rehest juhuslikult möödaminev mõisa sepp läinud kisa kuuldes vaatama, et mis seal rehes sünnib. Sepp tõmmanud värava lahti, ja seda juhust kasutanud kohkunud koerad. Seppa peaaegu jalust maha rabades tormanud nad avatud väravast välja mõisa poole. Küll kirunud kärner ja moonamees seppa, et see neid segama tulnud. Koerad longanud vahepeal härrastemaja ette. Samal momendil sõitnud ka parunihärra kalessiga mõisa treppi. Kutsar tahtnud parunile meele järele olla ja püüdnud treppi sõites hobuseid järsult peatada, kisades valjult „tpruu!“ Kuid sellel hobustele määratud hüüdel olnud läbipekstud koerte suhtes kohutav mõju. Kostnud klaasikõlinat, ning koerte kollased kehad volksatanud läbi purunenud akende trepirõdule. Paruni suu vajunud imestusest ning vihast lahti seda ilmaimet nähes. Sellest päevast peale olnud igal kandi- ja moonanaisel ning lapsel teada, et parun Focki suuri kollaseid koeri kohates tarvitseb hüüda ainult „tpruu“ – ja endised kurjad penid on kadunud nagu õhk.
Karkuse küla lood
Aastail 1866 – 1892 oli olemas Karkuse vald. Valla piirid ühtisid Karkuse mõisa piiridega. 1892. aastal liideti see Nõmmküla vallaga, mis säilis kuni 1939. aastani.
1877. aastal kirjutab ajaleht „Ristirahwa Pühhapäewaleht“: „Kolmat aastat pruuntuhkur täk, rohkest 2 arsinat kõrge, on ösel 24. ja 25. Septembri wahhel Ambla kihelkonnas raudassidega pruni söiduwankriga ja kahhe hooste riistadega tükkis ärrawarrastud. Kes sest wöib Karkuse wallas Tönnikse Kaarlile selget teadust anda, saab omma waewa ausaste tassutud.“
Kui aga sel ajal oli keegi külast lahkunud ja tont teab, mis põhjusel tagasi ei olnud tulnud, siis avaldati „Maa Walla Kuulutajas“ sellisesisuline artikkel: „Köik maa ja linna politseid saab sellega palutud, Karkuse kogukonna meest Juhan Roosenfelt, kes üks aasta ilma passita ümber hulgub, kinni wötta ja oma walda tagasi saata. Nimetud Juhan Roosenfelt on 32 aastat wana, keskmise kaswuga, walget wert lihaw mees, röuge armid silmis.
Tallitaja: M. Pokfelt
Kirjutaja: M. Kriisk
30.aprill 1885“
Järgmine teade tuleb 1886. aastal: „Karkuse mõisa metsawahi majasse tungisiwad Pühhapääwal, Wiinakuu 26. pääwal, kuna peremees kottu ära oli, neli meest ja pärisiwad wabadiku käest, kuna tema naene, paha aimates, külasse jooksis abi kutsuma. Enne kui tema aga tagasi jõudis, oli metsawaht kirikust koju tulnud, sai neist neljast mehest, kes wankri mürinat kuulnud, õues wasta wõetud ja kirwega maha löödud. Kui rööwlid mahalöödud mehe taskud läbi otsinud ja sealt 800 rubla hindpaberites ja 80 rubla selget raha leidnud, läksiwad nemad ära, nimest wabadikku tähele panematta. Kui naene külas mõne mehega senna jõudis, siis leidsiwad nemad metsawahi wereloikus maas, kelle kehas aga weel elu oli. See sündis õhtal kell 8 ja kell 9 sai seda kohalise hakenrihtrile teada antud. Wast teise pääwa lõune aeal wõis õnnetumale arstlikku abi toimetatud saada, mis aga juba hiline oli ja 29. Wiinakuu pääwal heitis tema hinge.“
Et tollel ajal olid vargused pea igapäevane nähtus, siis ei jäänud puutumata ka Karkuse mõisa härrastemaja, kus ööl vastu 17. novembrit 1893. a. vargad akna kaudu majja tungisid ja viisid minema mõisahärra kaks sulepatja ja ühe põrandavaiba. Üsna varsti leiti aga varaste pesa üles, sest kui vargad olid Moe külas aida ära lõhkunud ja muuseas sealt ka korvi hanesulgedega kaasa võtnud, siis puhus tuul vähehaaval hanesulgi korvist maha ja nii oli üsna hõlbus varastatud asjad üles leida, mis vargal lakas õlevirna alla ära peidetud olid.
Juba kevadel 1894. a. olid vargad taas mõisas platsis. Nüüd olid nad pesuköögist suure puntra pesu välja toonud, mida aga öövaht juhtunud nägema, mispeale vargad minema jooksnud, pesupuntra aga kaevu visanud.
24. juunil 1895. a. oli Amblas surnuaiapüha. Surnuaiale hakkas minema ka Karkuse küla vöörmünder koos tütre ja pojaga. Ambla selts pidas aga selsamal päeval kiriku lähedal pidu ja oli oma lipu maantee serva üles pannud, mispeale nurga tagant lähenenud hobune nii kohkus, et vankri hirmsa jõuga kivide otsa ümber lõi. Peremees, tütar ja poeg kukkusid kivide otsa, poeg sai kergemalt viga, tütar ja isa aga õige rängasti. Neid viidi Amblasse uude haigemajja arsti juurde. Peremehel olnud ränk haav peas, tütrel aga hambad suust ära.
1896. aasta jaanuaris käis varganägu taaskord Karkuse mõisas „külas“, seekord viis ta mõisa tallist korraga neli hobust ära. Ilmselt oli varganägu enne uste kinni panemist talli pugenud, parajal ajal uste riivid seest poolt lahti teinud ja hobustega oma teed sõitnud, ilma et keegi oleks midagi kuulnud. Ilmselt arvas varas varastamise lihtsa olema ja nii käppas ta mai kuus mõisa tallist veel ühe hobuse. Seekord jäi ta aga Soodla laadal vahele. Hobune saadi kätte ja vargaks osutus oma valla mees Mart Nei „Jürirahvalt“.
16. detsembril 1897. a. juhtus ühel Karkuse mõisa moonamehel Hans Waagil õnnetus raudteel. Nimelt oli ta veskilt reel kotikoormaga kodu poole minemas ja raudteest üle minnes kohkus hobune rongi tulekust, mispeale jooksnud hobune raudteele ja hakanud Tapalt Jurjevi poole sõitva kiir-rongi ees edasi kihutama. Mees lasknud hobusel joosta, ise aga saanud veel tee kõrvale keerata. Nüüd oli keeranud ka hobune kõrvale, kuid samal hetkel jooksnud ka rong reele otsa, kus ta seda veel mõnda maad koos hobusega edasi vedanud. Viimaks katkenud aisa pärad ja ka hobune jäänud tee äärde. Vaatamata kõigele ei saanudki hobune suuremat viga, aga jahukotid purustas rong ära.
Augustis 1899. a. mainitakse esmakordselt Karkuse näitetruppi, mis kohaliku koolmeistri härra Kevardi juhatusel andis Tapal Wilhelm Ferdinand Busse söögimaja ruumides kontserti ja esitasid näitemängu „Kroonu onu“. Laulud kanti kõik rahuldavalt ette, aga näitemäng jättis mõndagi soovida. Onu ise mängis küll üsna rahuldavalt, aga Metsa Priidu rääkis väga tasa ja vahtis ühtelugu seina poole.
Kohe uue sajandi alguses, jaanuaris 1900. a. jäi Karkuse mõisa moonakate ühes perekonnas kaks last ägedasse kurgu põletikku, mida sel ajal nimetati difteritis. Veebruari alguseks olid liikvel ka tuulerõuged ja päris rõuged. Üks laps mõisa moonakate peres siiski suri.
30. mail 1905. aastal toimus omapärane röövmõrtsukatöö. Toosama mõisa hobuste käppaja „Jürirahva“ talu peremees Mart Nei oli sattunud teel koju röövlite kätte. Päev hiljem leiti veidi maad teest eemal metsas tema peene nööriga ära poodult. Ära oli röövitud raha ja ostetud kraam koos hobuse ja vankriga. Arvati, et mõrtsukas oli Nei enne maha löönud ja siis puu otsa riputanud. Mõrtsukaks arvati olevat keegi Weidemann, kes olla Tallinna vanglast ära põgenenud ja Tapa ümbruses ringi luusimas nähtud.
Augustis, aastal 1905 ei möödunud enam ühtegi laupäeva ega pühapäeva ööd, kui kohalikel kaikakangelastel mõni karutemp tehtud polnud. Varastati kõike, ka vähem väärt asju, mis aga kuhugile õuele vedelema olid jäänud ja kirjutati kõik seinad Jumala nime teotavaid roppusi täis.
25. juunil 1906. a. peeti Tapal Vabatahtliku Tuletõrjujate Seltsi aias näitemüüki ehk „basaari“, kuhu oli ka Karkuse kooliõpetaja oma segakooriga kontserti ja näitemänge esitama tulnud. Kiitust nende kohta kuuldi aga vähe. Osad ei olnud hästi pähe õpitud, läks nii mõneski kohas segamini, lauludki tundusid juba kulunud ja need pakkusid vähe huvi. Näitemängudeks olid „Enese tapja“ ja „Kaval Hans ja Vanapagan“.
Need õnnestusid, kuid pealtvaatajate hulgast segasid mõnedki mängule kõva häälega vahele, millega kuulajaid segasid. Vahetevahel lasti veel aias näitemängude ajal rakettisid, mispärast polnud näidendit osaliselt kuuldagi.
Sel ajaperioodil asutati juba igasuguseid seltse, kuid leidus palju ka neid, kes ühegi seltsi liikmeks polnud astunud vaid ennemini läksid nad „ärganud hingede“ lugemisele. Peamine koht oli neil lugejail Tapa vaksalis, osakonnad olid Tapa külas „Ülevainu“ talus ja Karkusel „Aaviku“ karjamõisas. Laupäeva ja pühapäeva öösiti kogunes „lugejate“ juurde rahvas kokku, lugemisel paluti kordamööda kõva häälega ja nuteti. Juhtus ka nii, et need, kes lugemisel ei käinud, need põrgu põhja neati. Vähemalt oli see 1907. aastal niimoodi.
Sealtsamas „ärganud hingede“ lugemise Aaviku karjamõisast pandi 1911. aasta suvel pihta kõrb mära. Kes viis hobuse leidmiseni, võis saada vaevatasu 25 rubla, kes aga varaste tabamiseni, see 50 rubla.
1912. a. suvel toimus Karkuse mõisa metsas suurem tulekahi, mis oli enda alla haaranud 50 dessantini metsa. Tule kustutamiseks anti välja kõik ümberkaudsed elanikud, kohale sõitsid Tapa tuletõrjujad, et takistada süttimast Näo küla hooneid. Tulekahju suudeti paari päevaga lõpuks peatada.
Ambla kirikus olid pingid paigutatud nii, et esimene rida oli parunite jaoks, teises reas istus pisut alam klass, tagapool opmannid ja päris taga talurahvas. Pole täpselt teada millal, aga see oli väga ammu, kui Karkuse mõisas elas väga paks paruniproua, kes esimeses reas istudes enda suure koguga teiste härraste väljavaadet segas. Kiriku konvent teinud siis oma koosolekul otsuseks tollele paksule paruniprouale „viisakas“ ettepanek teha, et ta tagumistesse ridadesse istuks. Kuidas too mõisaproua sellele konvendi otsusele reageeris, pole kahjuks teada, sest sellest vaikivad konvendi protokollid.
Juba pikemat aega olid Karkuse küla talupidajad mõelnud külast väljapääsu teede rajamisele. Nimelt tee, mis viib Amblasse ja Klaokse kaudu Tapa maanteele. Mõlemad maanteed olid tsirka 2 versta pikad. Väljapääs Karkuselt oli talvisel ja kevadisel ajal äärmiselt raske, seetõttu pöördusid talupidajad Järva Maakonnavalitsuse poole palvega, et see neile teeks sunduslikuks nende teeharude tegemise ja annaks igaühele kindla jao tee tegemiseks. Talupidajad tundsid, et kui nad ise vabatahtlikult neid teid tegema hakkavad, siis leidub kindlasti keegi, kes oma jao tegemata jätab. Järva Maakonnavalitsus rahuldas palve ja 1924. aasta sügisel mõõdeti igale talupidajale vastavalt talu suurusele osad välja. Mõned talupidajad hakkasid kohe oma jaotükke põllukividega täitma. Talvel veeti kruus kohale ja kevadel olid teed juba hobuvankril sõidetavad. Vastvalminud teed võeti teedevõrku 1925. aastal.
1922. aastal võttis Järva Maakonnavalitsus teedevõrku veel kaks teed: tee, mis Karkuse külast Moe kiviteeni välja läks ja tee, mis Karkuse mõisast Nõmmküla valla piiri mööda Saksi maast ja Moe maa pealt läbi kuni Tapa kiviteeni välja läks.
1926. aastaks oli veel jäänud korraldad kolmas teeharu, mis Piilu küla kaudu maanteele välja läks. Sellel teeharul tõusis kevadise suurvee ajal vesi isegi hobuvankri põhjast kõrgemale.
Üks Karkuse küla talude ja põldude vaheline risttee, mis juba vanast ajast kasutusel oli ja mis kaartidelegi märgitud oli, kasutati vaid jalgsi läbikäiguks. Seal juhtus nii, et ühte tallu tuli uus peremees, kes kaarti vaadata ei osanud ja kargas päise päeva ajal teelõigul kõndinud teekäijale kaikaga ette, ähvardas rahulikku teekäijat ja sõimas mitmetegi lubamata sõnadega. Teekäijast sai nüüd kohtuskäija, sest asjale anti seaduslik käik. Õnneks olid tal tunnistajad.
1923. aastal alustati turbaühisuse loomisega ja turbavõtuga loomadele alla panemiseks, mis omakorda oli väga kasulik põldude väetamisel. Loomadele hakati kasvatama ka suuremal hulgal juurvilja. Talud läksid järkjärgult üle piimakarja kasvatamisele, sest sellest tuli suurem sissetulek. Loodi ka kohalik kontrollühisus.
Masinaühisuse asutamine oli aga mõttes ammugi, kuid kuna küla haritlased vahepeal kooliteed tallasid, ostsid suuremosa talupidajaid endale ise rehepeksumasinad.
1925. aastal oli karkuse külas asuva „Mäe“ saeveski omanik Johannes Sipper (s. 08.05.1880). See saeveski ammutas oma jõu puugaasi mootorist. Kõrvalsaadusena saadi puutõrva. Oli üsna tavaline, et Sipper lõikas mõnel laual ühe serva tolli jagu paksema, siis ütles ise: „Mis sinna ikka urat parata saab!“ Ja ega selles tööstuses pidigi üpris ettevaatlikult olema, sest peremehe sõnutsi „kui ikka ükskord plahvatab, mis sa siis urat teed.“ Lisaks oli Sipperil ka jahuveski.
Kakuse külas olid pikad ja kitsad heinemaad, kõigil peaaegu ühesuurused. Kõik küla elanikud läksid ühekorraga heinale, sest keegi naabritest ei tahtnud laisem olla. Peale heinatöö lõppu lasti ka kari kohe heinamaale. Nii oli heinategu tehtud Karkusel kümneid aastaid ja kui muidu naabritele järele ei jõudnud, siis tehti tööd isegi öösel ja põhapäevalgi. Just selle omavahelise võistluse tõttu tõusis külas põllumajanduse tase võrdlemisi kõrgele järjele. Põldude väetamiseks tarvitati juba kunstväetist.
Varasemal ajal töötas Karkusel Tõnuri erameierei, kuid see ei suutnud ühistegelise ettevõttega võistelda ja sulges uksed. Piima hakati viima 1924. aastal asutatud Näo küla koorejaama, mis kuulus Ambla piimaühisuse alla. Talud soetasid piimakarja juurdegi. Laatadel müüdi üks hea lüpsilehm hinnaga 130 – 150 krooni. Samas maksis üks lammas 15 – 19 krooni, hea hobune 240 krooni, pullid ja härjad 155 krooni ja mullikad 60 krooni ümber.
Vaatamata sellele, et külast välja viivad teed olid juba sõidetavad, polnud veel 1930. aastaks küla enda tee kaugeltki mitte korras. Eriti just kevadeti ja sügiseti võttis pori ja vesi teed enda alla.
Karkuse külavanemaks oli 1930-ndatel aastatel Eduard Wunderbaum (s. 27.04.1879, eestist. Vahesalu) „Künka“ talust. Tema oli hoolas töömees ja karjakasvataja. Poeg Evald (s. 28.10.1908) mängis Karkuse Rahvaraamatukogu Seltsi puhkpilliorkestris suurt bassi.
Ardenni tõugu sugutäku paarituspunkt asus Johannes Rägastiku (s. 20.05.1882) „Rätsepa“ talus, täku nimi oli Grandi. Paaritusmaks oli 3,5 ja 4,5 krooni. Peale paaritusmaksu pidi tasuma veel paaritustunnistuse tempelmaksu 50 senti.
Kui palju maksis aga keskmine talukoht, mille suurus oli näiteks 38,35 ha, nagu Juula Muddi (s. 26.11.1868) „Suureküüni“ talukoht? Kui ta seda 1935. aasta sügisel müüs, küsis ta hinnaks 6100 krooni.
Varemalt oli maaviljeluse tõstmise ja põllusaakide suurendamise huvides asutatud Karkuse ja Näo külades viljasorteerimise punkt, mis Tapa Põllumeeste Seltsi otsusel 1937. aastal Tapa külasse üle viidi.
1926. aastal asutati Ambla Piimaühisuse poolt Karkusele uus koorejaam, kus meieriks oli mees nimega Tint. Aastate jooksul kujunes Karkuse karjapidajate poolt piimaühisusele toodava piima hulk üheks suurimaks (1927. a. – 206.638 kg piima, 1930. a. – 291.910 kg piima), kuid seoses 1930-aastate alguse majandussurutisega hakkas toodava piima hulk aasta-aastalt vähenema. 1932. aastal toodi piima veel vaid 177.550 kg. Ka piimatoojate arv vähenes. Kui 1930. aastal oli 34 piimatoojat, siis 1932. aastal veel vaid 27.
1935. aastal lahkus Karkuselt ka koorejaamas mitmeid aastaid töötanud meier Alfred Roosberg, kes ühtlasi oli ka Karkuse puhkpillide orkestri juht. Ta asus uuele teenistuskohale Viru-Jaagupisse.
1936. aastal alustati Karkusele uue ja ajakohase koorejaama ehitamist, kuhu paigutati täiesti uuendatud tööstusmasinad. 1937. aastal valmis ka Näo külas uus koorejaama hoone.
Kogu Karkuse küla ja ka tolleaegse asunduse postikorraldus lonkas aga kahte jalga. 1924. aastal Maakonna valitsuse poolt Nõmmküla valda ametisse seatud kirjakandja viis posti vaid Karkuse asundusse ja sealt edasi Karkuse külasse enam mitte. Vahemaa küla ja asunduse vahel oli paar versta. Ta lihtsalt ei viitsinud seda vahemaad käia ja tõi alati igasuguseid põhjuseid, miks ta seda ei tee. Põhjuseks olid ka halvad teeolud. Samuti oli pidev segadus Nõmmküla postiagentuuris, kus post sorteeriti valesti, Karkuse asunduse post sattus külasse, Karkuse küla post Koigi külasse jne. Mõned ajalehed ei jõudnud päevade kaupa kohale, ja kui jõudsidki lõpuks, olid need juba võidunud ehk olid need kuskil kinni hoitud ja loetud. Elanikud olid sellest kõigest väga häiritud. Kirjatalu omanik Mart Strauss (s. 12.09.1872) „Jüri“ talust nr. 10 aga leidis, et teda süüdistada pole vaja, tema annab kogu posti, mis temale toodud ja inimesed unustavad ka tihti ära, et pole lehte õigel ajal tellinudki, ise aga nõuavad: „Ehk olete teise kasti pannud või keegi omale lugeda viinud?“ Straussi sõnul seda muidugi ei tehtud, ta ise ka teiste lehti ei vajanud, omal käis kaks lehte.
Kuni 1933. aastani sai nii Nõmmküla, Karkuse küla ja asundus, kui ka Reinevere küla oma posti Amblast. Pärast seda avati „Tapa – Nõmmküla“ postitrakt ja post hakkas käima Tapa postkontori kaudu. Enam nurinaid kuulda ei olnud.
1930. aastal esitasid Karkuse küla elanikud Järvamaa telefonivõrgu ülemale palve, et Karkuse külas saaks avatud telefoni keskjaam, sooviga saada 30 abonenti. Tegelikult oli sel ajal telefon maarahvale majanduslikult üsna kallis ja paljudele taludele käis telefoni soetamine üle jõu. Telefonimaks aastas oli 2000 senti, lisaks liht- ja kaugekõnemaksud. Eriti raske oli tasuda ehituse maksud. 1930-aastaks oli kogu Järvamaal telefoni abonente kokku 296, ehk siis üks aparaat 28 talu või 129 taluelaniku kohta.
1936. aastal otsustas Nõmmküla vallavalitsus telefoni kõnepunkti küll Karkuse külas vajalikuks, kuid asja sellest sai alles 1939. aasta suvel. Kõnepunkt avati Kakuse külas „Vahi“ talus, kuhu toodi üle ka kirjatalu. Sama aasta novembris aga esitati postitalitusele sooviavaldus paigutada kõnepunkt ümber Karkuse külast Karkuse asundusse. See jäi aga paraku teostamata.
Õnnetused
1921. aasta hilissügisel toimus Kakuse külas enesetapmine. See oli Liisa Eratark, kes endal aida lakas habemenoaga kõri läbi lõikas. Arvati, et kuna Liisa juba varemgi nõdrameelsuse tundemärke avaldas, oligi see enesetapmise põhjus.
1932. aasta varakevadel põles maani maha Karkuse külas Juuli Tootsi elumaja. Tulekahju põhjustas tema 7-aastane poeg Endel, kes tuletikkudega mängis. Kogu majakraam suudeti siiski päästa. Hoone oli riigi oma.
Sama aasta sügisel juhtus Karkuse asunduses Oskar Nei (s. 23.04.1889) „Koidu“ A30 talus raske õnnetus masinarehel, kus Anna Baart (s. 09.01.1891) „Karkuse nr.1“ talust läks üles lakka ja kukkus läbi laelaua alla lauda põrandale. Kukkumisest murdus Annal neljas kaelalüli ja lisaks sai ta muid raskeid vigastusi, nii et tal tuli mitu kuud haigevoodis olla. Asi jõudis otsaga Tapa jaoskonna rahukohtuniku juurde, kus Nei kaitsja selgitas, et tema polnud Anna Baarti lakka minna käskinudki, kus lauad olid poolelioleva ehituse tõttu lahti. Ei saanudki Anna oma trahvinõude 120 krooni ja Oskar Nei mõisteti õigeks.
Juhtus ka selline õnnelik õnnetus, kus 1930. aastal läks „Juhani“ talu perepojal Evald Nigulas’el (s. 15.02.1914) juhuslikult püss lahti ja sai ränga haava kehasse – kuul läks rinnust sisse ja piha pealt välja. Noormees viidi hinge vaakuvana Tallinna haiglasse ravile. Kolme aasta pärast oli ta aga juba nii terve, et tegi ära kõik talutööd, kui terve mees. Kogu ravikulu ulatus pea 1000 kroonini.
1933. aasta septembris juhtus jälle õnnetus, sedakorda viljapeksmisel „Kubja“ talus. Seal purunes peksumasina trummel ja vihkude allalaskja Gustav Lööper (s. 1901) „Tiigi“ nr. 14 talust paisati masinast mitu meetrit eemale, saades tublisti põrutada. Oma käe väänas ära naistööline Pauline Vester.
„Tiigi“ talus vilja masindamisel libises Heinrich Kroos (s. 11.04.1914) „Miku“ talust väga õnnetult oma jalge alt asuvalt tünnilt, et käesolev vihu lahtilõikamise puss talle sügavale reide tungis.
1934. aasta augustis süttis põlema kummalisel kombel öisel ajal „Tõnise“ nr. 17 talu elumaja seinad kahes toas korraga. Elumaja oli ühine, kus elasid ühel pool Jüri Nei (s. 28.10.1852) ja teisel pool Alide Altdorf (s. 14.01.1884). Unest ärganud elanikud kustutasid põlengu oma jõududega, kuid õnnetuse põhjus jäigi selgusetuks.
Väga kurb õnnetus juhtus 16. oktoobril 1936. aastal, kui „Vaino“ talu omanik Eero Vabamägi (s. 14.02.1909) läks 4 km kaugusel asuvasse Koigi koorejaama piima viima. Kuna just oli maha sadanud üsna paks lumi, sõitis ta reega. Kaasa oli ta võtnud ka jahipüssi, sest oli ta olnud kirglik jahimees. Tagasisõidul istus ta piimanõudel ja hoidis püssi käes, suudmega oma poole. Järsku kõlas pauk ja mees veeres reelt surnuna „Juhani“ talu põllule, kuhu jäi lebama õhtuni, kui ta sealt leiti. Vabamägi oli abielumees ja kahe väikese lapse isa. Lapsekesed Endel (s. 14.12.1933) ja Aino (s. 10.11.1934) koos ema Leidaga (s. 06.06.1910) jäid perepead leinama.
Vargused
Ega siis õnnetustele lisaks ka vargused külakeses olemata jäänud. Eriti hakkasid vargused lokkama 1930-ndatel aastatel. Varastati külast ja küla mehed käisid ise mujal asju pihta panemas. Ka siit näiteid:
„Aru“ talust Johannes Kuusmannil varastati Ambla veskil olles hobuse rakmete küljest sedelgarihmad. Rihmad saadi kätte samuti veskile tulnud oma küla mehe, „Kangru“ talu peremehe Eduard Põder’i (s. 24.03.1910) käest.
Vanglasse pandi Ferdinand Nigulas (s. 15.04.1915, eestist. Uussalu), kes pani pihta Tapal restorani „Nord“ eest ühe mehe jalgratta. Sellel mehel oli juba terve hulk vargusi hinge peal.
Ühel õhtuvidevikul nägi „Kangru“ talu peremees Jüri Torn (s. 25.03.1882) oma põllul askeldamas inimkogusid. Lähemale minnes nägi peremees, et kaks noormeest rabasid parajasti tema rukkivihkusid. Nähes omanikku, põgenesid viljavargad, jättes vihud maha. Peremees aga tundis kratid ära, kelledeks osutusid oma küla noormehed.
„Kristu-Joosepi“ peremehel Jaan Aberthal’il (s. 14.08.1885) pandi Ambla laadal pihta 750 krooni raha, „Nurga“ talu elumajast viidi ära August Steinfeldti (s. 16.08.1914) palitu ja säärsaapad, „Aadu“ talu õuelt Alfred Põder’i kartuliader.
„Jaagu“ talu elanikult Miina Õunapuult (s. 02.01.1882) varastati kaks lammast. Tema oli omale palganud ka ajutise sulase, 14-aastase Elmar Truu. Mõni päev hiljem oli kadunud nii sulane, kui ka kapist 130 krooni.
„Ale“ talu peremees Oskar Meos (s. 23.10.1890) aga vedas keset ööd tervet kuusepaku koormat oma kodu poole, mis oli pärit Tapa metsakaupmehe Ludvig Ebroki metsast. Ja nii ta Nõmmküla rajooni konstaablile vahele jäigi.
Aleksander Muddi „Suureküüni“ talu teenija Juuli Indus (s. 06.01.1903) seletas suure suuga, kuidas tema läinud peremehe käsul Tapale panka, et seal pikendada peremehe vekslit. Teel Tapale aga temale tunginud kallale tundmatu noormees, kes temalt kaasasoleva 250-kroonise veksli ühes veksli väljaandja Al. Mudd’i allkirjaga ja kahe giroga, lisaks veel 6 krooni ja 15 senti raha ja dokumendid oli ära röövinud. Aga see ei olnud sootuks nii. Ja tuligi preili Juulil kohtus aru anda.
„Aru“ talu elanikul Johannes Kuuskmannil rööviti Tapal keset tänavat põuetaskust täis kolmveerand liitrine riigiviina pudel.
„Kaasiku“ talupidaja Karl Tepp’i (s. 07.04.1887) sulane Uno Pehk pani plehku peremehe 100 krooniga.
Karkuse küla „Ado“ talu ja „Rätsepa“ talu peremeestelt Alfred Põder’ilt (s. 24.05.1896) ja Johannes Rägastik’ult (s. 20.05.1882) varastas sama küla „Veski“ talu elanik Eduard Markus (s. 20.03.1887) tema enda isa veskisse toodud vilja. Vilja müüs ta maha sama küla elanikele Karl Tepp’ile (s. 07.04.1887) „Kaasiku“ talust ja A. Vildersenile. Nii kukkus Markus kolmeks kuuks vangimajja.
„Rätsepa“ talu peremehe poeg Hugo Rägastik (s. 17.02.1915) varastas Tapa laadal Marie Martinson’i saapamüügi letist säärsaapad. Jäi temagi oma teoga vahele.
„Aaviku“ talus Mart Kalde juures töötas Poolast sissetoodud põllutööline, kes varastas talu kaasteenijalt 6,50 krooni ja 2 Läti santiimi. Karistus määrati tingimisi, et ta saaks koos oma suguvendadega koju tagasi sõita.
„Rehila“ talu omanik Heinrich Tragun (s. 12.06.1905) avastas aga ühel heal päeval, et tema talu rentnik Villem Osi oli tema heinaküüni lattidest ja pakkudest põranda ära lõhkunud ja minema viinud.
Tapal elas sel ajal kohapeal tuntud „löömamees“ Richard Aliin. Ühel Tapa laadal sai ta aga ise korralikult tappa. Keretäie andis talle Karkuse küla „Klaokse“ talu perepoeg Alfred Hiie (s. 07.07.1917) selle eest, et Aliin teda laadal joobnud peaga ähvardama läinud. Hiie andis ise omal algatusel talle keretäie kätte.
Ükskord tahtsid vargad ära viia „Jaani“ talu peremehe Gustav Vorm’i (s. 29.11.1880) pardikarja. Koerad aga hakkasid kurjalt haukuma ja pererahvas ajas vargad põgenema.
Külas tegutses terve kamp ulakaid noormehi, kes saatsid korda kõiksugu tempe koha peal tuntud „kraadepoiste“ nime all. Näiteks:
„Kangru“ talu peremees Jüri Torn (s. 25.03.1882) avastas kord, et tema talli akna ruudud on puruks löödud. Peremees ostis uued klaasid, pani ette, aga jälle löödi puruks. „Maierahva“ talus oli osa kanu maha lastud. Suvel lõhuti väljadel viljaredeleid, lõhuti heinamaadel küüne, jalgrattaga sõitjatele pandi tee peale naelu, aedadest varastati ja purustati tubakaid, kurke, õunu ja kõrvitsaid. „Mardi“ talu rentniku kuuris olev mööbel lõigati puruks ja tuletõrjeühingu koosolekul viibiva Mart Kalde (s. 03.11.1869) hobusesadul määriti kokku inimsitaga. „Kangru“ talu kaevu valati petrooleumi jne.
Isegi hallpead Ambla õpetajat Wilbergi narriti, pistes talle palvetunnist tagasisõidul puu vankri tagumiste rataste vahele, nii et hobune rattaid kilomeetreid maad ringikäimata lohistas. Veeti isegi Karkuse küla kasutada olev ratta kaev kive ja puutükke täis, lõhuti ära nii üht kui teist, mis aga ette jäi.
Joosep Raus’ile (s. 08.12.1868) „Maierahva“ talus pandi kaevupumba torusse vana katkine jalgratta võll. Joosep Nei (s. 1860) „Hiiekaevu“ talust tabas „Vabarna“ talust Ottomar Kaldas’e (s. 13.03.1912) oma aknaid lõhkumas. „Juhani“ talu vennaksed Egon (s. 28.03.1918) ja Ferdinand Nigulas’ed (s. 28.04.1915) aga loopisid Jüri Torn’i kividega ja sõimasid teda. „Kangro“ talust Eduard Põder (s. 24.04.1910) oli aga nii kange sell, et viibides Rakveres, tülitas tänaval liikujaid, lärmas ja sõimas ja ähvardas kõiki pussiga lüüa. Jne, jne…
Kool
11. jaanuaril 1925. aastal kirjutab ajaleht „Waba Maa“:
Weel Eesti riigi loomise päewil tegutses Karkusel 3-klassiline algkool. Nõmküla wallawalitsuse poolt on Karkusele ka wastaw koolimaja ehitatud. Wahepeal aga seisis kool õpetajate äraolekul; õpetamise tingimused ja muud kujunesid wiletsaks ja lastewanemad, kes tahtsid lastele korralikku haridust anda, wiisid lapsed mujale. Selle tagajärjel kahanes laste arw, õpetaja lahkus kohalt ja Järwa maakonnawalitsus ei püüdnud olukorda parandada ja sulges kooli. See tekitas kohalikkudes elanikkudes pahameelt.
Läinud aastal pöörasid Karkuse ja Nõmküla küla elanikud Nõmküla wallawalitsuse kaudu Järva maakonnawalitsuse poole kooliawamise palwega. Nõmküla wallawalitsus oli läinud aastal erilises rahakitsikuses ja otsustas kooli awamise küsimuse edasi lükata ja pani selle otsuse ka Järwa maakonnawalitsusele kinnitamiseks ette, mis ka kinnitati.
Karkuse küla ja ümbruskonna elanikud ei olnud selle otsusega rahul, lasid teha palwekirja, kus nõutakse 2-klassilise kooli awamist. Nüüd korjatakse allkirju ja seatakse kokku wähemalt 25 kooliealise lapse nimekiri ümbruskonnast. Järwa maakonnawalitsus peaks küsimust tõsiselt kaalumisele wõtma, sest Karkusel 2-klassi algkooli avamine on wäikeste kuludega ühenduses, kuna lähem kool umbes 6 kilomeetrit eemal, kust wäikesed 8 – 9 aastased lapsed peawad igapäew kodus käima, sest kooli juures pole kohta, kuhu lapsed korteri panna, kuna kooli juures ühiskorterid piiratud arvul on ja kaswatuslikust seisukohast haletsemiswäärt olukorras.“
Talurahvakool asutati Karkusele 1840. aastal. 1848. aastal on Karkuse talurahvakooli õpetajaks olnud Juhan Hoffberg. 1863. aastal oli kooliõpetajaks Joosep Kruup (s. 17.09.1838, surn. 05.11.1908). Enamasti paiknesid sel ajal koolid rehielamutes, kus klassiruumiks oli rehetuba või rehealune ja õpetajale kuulus väike kambrike. Kogu kooli inventar koosnes ühest pikast lauast, pinkidest, seinatahvlist ja kahest maakaardist. Talurahvakool oli maksuvaba.
Vallakool Karkusele asutati 1864. aastal. 1874-aasta kooliseadus nõudis, et koolis oleks üks jalaga tahvel, suur arvelaud, koolmeistri kateeder, seinakell, gloobus, Euroopa ja Balti kubermangude ning Palestiina seinakaardid, pikk joonlaud, õppevahendite kapp ning vähemalt üks mänguriist, milleks võis olla kas koduorel või harmoonium.
1880-ndate aastate algul võeti krihvli ja tahvli kõrval kasutusele paber, tint ning terassulg, sajandi lõpul ka grafiitpliiats.
Põhilisteks õpperaamatuteks olid Carl Robert Jakobsoni „Uus Aabitsaraamat“ (1867) ja „Kooli Lugemise Raamat“ (3.osa, 1867 – 1876) ja Hans Eineri „Lühikene eesti keele õpetus rahvakoolidele“. 1887-st aastast oli õppekeeleks vene keel, ainult usuõpetus-, kirikulaulu- ja vähesed emakeeletunnid võisid olla eesti keelsed.
1896. a. keelustati koolides kehaline karistus ja võeti kasutusele klassipäevikud. Selle aja õpetajatest on teada Johannes Kiivet (s. 10.02.1879, surn. 02.05.1967), August Johannes Roost (s. 26.08.1867, surn. 15.05.1909) ja Mihkel Behrendsen (s. 01.02.1852, surn. 22.11.1930).
1905. aastal ehitati Karkusele uus vallakoolimaja. 1911. aastal õppis Karkuse vallakoolis 41 õpilast ja koolmeistriks oli Rudolf Leithammel (s. 22.01.1882, surn. 1973).Karkuse segakoor, milles oli 16 lauljat, võttis Rudolf Leithammel’i juhatusel osa Tallinna III laulupeost 1909. aastal.
1918/19 õppeaastal kandis kool Karkuse 2-klassilise algkooli nime. Koolis õppis 26 õpilast ja koolmeistriks oli August Korkmann (s. 02.12.1891, surn. 11.05.1966 Stockholmis). Tema koolmeistriks olemise ajal laulis Karkuse segakooris 24 lauljat ja tema juhendusel võttis koor 1912. aastal osa esimesest Eesti asunduste laulupeost Peterburis.
Vanadest lehtedest on lugeda mõnedest Karkuse mõisas toimunud tuleõnnetustest, mis on mõjutanud osaliselt mõisa hoonete säilimist.
1885. aasta heinakuu 3. päeval lõi välk Karkuse mõisa masina-rehe põlema. Sama aasta juulikuu 5. päeval põles Karkuse mõisa veski elumaja maani maha.
1894. aastal toimus suur tulekahi esimese lihavõtte püha ajal, kui põlesid Karkuse mõisa karjalaudad ära. Suuremad loomad said päästetud, aga 9 vasikat, 4 siga, hulk kanu ja partisid, põllutöö- ja hobuseriisu, vankrid ja seemnekartulid jäid aga tulle. Mõne aja möödudes hakati selles tulekahju tekkimises kahtlustama süütamist, kuna oli leitud mõisa ligidalt üks kiri, milles ähvardatud, et „kui mõisaomanik mitte ühte teatavat teenijat oma teenistusest lahti ei lase, siis ta uuesti tulekahju kannatama pidada.“
1905. aastal novembri kuus põles Karkuse mõisas heinaküün maha. Ajaleht kirjutas siis nii: „Kuulu järele olla ta tulipommide läbi põlema pantud, mitte aga mässajate ega „mustasaja“ poolt.“
Karkuse vallakool suleti umbes 1918. aasta paiku. Endise koolimaja ruumid anti 1923. aasta augustis valla poolt kasutada Karkuse Rahvaraamatukogu Seltsile, mis oli asutatud 1920. aastal, Selts pidi selle eest üüri maksma 500 marka kuus. Seltsil oli oma raamatukogu, kus oli ligi 700 raamatut. Suur hulk sellest oli põllumajanduslik kirjandus. Seltsi lugemislaud oli 1920-ndatel aastatel avatud 3 korda nädalas. 1925. aastaks oli seltsil liikmeid 50, 1926. aastal hakkas arv lähenema aga juba 100-le. Selts korraldas tihti pidusid ja perekonnaõhtuid, millede sissetulek läks uute raamatute ostmisele. Samuti asutati seltsi juurde puhkpillide orkester. Pillide muretsemisele asuti 1927. a. lõpul ja 1929. aastaks oli olemas juba 15 pilli. Selleks ajaks oli õpitud juba kenake hulk muusikapalasid ja orkester esines alati ümbruskonna pidudel. Orkestri tegevuse algatajateks olid Gustav Groos (s. 27.06.1873) Karkuse küla „Miku“ talust ja Karl Kleemeier (s. 28.06.1903) Tapalt, kes ise oli pärit Näo külast „Päevarahva“ talust.
Et aga ilma rahata ei olnud võimalik midagi peale hakata, siis otsustati kümne isiku poolt igaühelt 20 krooni raha kokku panna, Karkuse Rahvaraamatukogu Selts annetas 70 krooni ja nii oligi 3. mail 1928. a. võimalik esimesed pillid muretseda. Osa pillide hinnast jäi esialgu tasumata, kuid järgneva aasta jooksul maksti kõik pillid välja. Orkestri juhiks sai Karl Kleemeier.
Et Rahvaraamatukogu Selts korraldatavatest pidudest suuremat sissetulekut teeniks, alustati 1930. aastal näitemängu organiseerimisega. Näitemängu juhtima valiti Albert Leedo Näo külast, kes oli sealse koorejaama juhataja. 1934. aastal lahkus ta Näost ja asus elama uude elukohta Roosna – Tammiku külas. Näitemängu oli Albert Leedo ise õppinud mitmetel kursustel ja nii sai temast näidendite lavastaja ja juhataja.
1932. aastal pöördus Rahvaraamatukogu Selts Nõmmküla vallavolikogu poole palvega alandada endise koolimaja üüri 60 krooni pealt vähemaks, kuid hääletamisel kukkus see läbi.
1934. aastaks oli seltsi tegevus jäänud niivõrd soiku, et isegi juhatus oli kolm aastat valimata, kuna põhikirja järgi pidi valima uut juhatust igal aastal. Ka revisjoni komisjon ei näidanud elumärke. Koosolekuid polnud toimunud juba paari aasta jooksul.
Orkestrist lahkus aeg-ajalt mõni liige elukoha muutumise tõttu, asemele asusid aga uued.
1935. aastal pidasid seltsi liikmed siiski oma 15. aastapäeva. Toimus pidulik aktus ja jumalateenistus. Pärast seda oli koosviibimine seltsi liikmetele ja kutsutud külalistele. Seltsi tegevusest võtsid osa Karkuse ja ümbruskonna elanikud, juhatusse kuulusid Mart Kalde „Aavikult“, Gustav Kroon „Kubja“ talust, Eduard Wunderbaum „Künka“ talust, Alfred Krutop „Otsa“ talust ja Anna Uudelepp „Andrese“ talust. Osalesid ka preilid Metsamärt ja Traksen.
1930. aasta novembris arvas Nõmmküla vallavalitsus, et vallal endal enam pole vajadust Karkuse endise koolimaja järele ja kuna ka maavolikogul selle hoone müügi vastu midagi polnud, otsustas vallavolikogu teha vallavalitsusele ülesandeks maja maha müüa.
Kuna maja kasutas Karkuse Rahvaraamatukogu Selts, siis eeldati et maja ostabki seesama selts enesele ära. Müügini asi siiski ei jõudnud, sest hoonet ei lubanud müüa põllutööministeerium sel lihtsal põhjusel, et kooli krunt kuulus riigile.
1931. aasta suvel selgus, et Uudeküla vanadekodus on suur ruumi puudus ja vallavolikogu otsustas endisesse koolimajja paigutada valla hoolealuseid. Kui kaua vanadekodu ja ühtlasi ka vaestemaja hoones töötas, polegi õigupoolest teada, sest 1937. aasta kevadel pani Nõmmküla vald hoone taas enampakkumise teel müüki. Ostu eesõigus oli antud kohalikele seltsidele, kes majas tegutsesid, seda ikkagi kõrgema pakutud hinnaga. Seekord oli jällegi luba maavalitsusest saadud ja alghinnaks oli määratud 1500 krooni.
27. novembril 1937. aastal toimus Nõmmküla vallamajas juba koolikoha oksjon, sinna juurde kuulusid ka kõrvalhooned. Koha suurus oli 3,7 ha koos põllumaaga. Põllutööministeerium aga sekkus taaskord asjasse, põhjusel, et krunt oli riigi maa ja vallale edasi antud eriotstarbeliseks kasutamiseks ilma põlise kasutamisõiguseta, kasutamisõiguse edasiandmine oli seotud vastavates seadustes ettenähtud kitsendustega, mille järgi riigi maad ilma põllutööministeeriumi loata edasi rentida ja müüa ei olnud lubatud. Hooned olid selle maa lahutamatu osa, kus nad asusid ja nende omandiõigust ei saanud ilma maaomaniku loata edasi anda.
Nii pidi Nõmmküla vallavalitsus saama loa kohtu- ja siseministeeriumilt riigi maal olevate hoonete müügiks. Ja selle ta ka sai. Hooned ostis ära Nõmmküla Vabatahtlik Tuletõrjeühing 1501 krooniga. Kõike summat korraga maksta ei jõutud ja võlguoleva summa 1351 krooni tasumine lükkus edasi 1. märtsini 1939. aastal.
Teadaolevalt läks 1939. aastal valdade reformimise käigus Nõmmküla valla alla kuulunud Karkuse küla Lehtse valla alla (Karkuse asundus liideti siis Ambla vallaga). Nõmmküla VTÜ taheti nüüd ühendada Lehtse VTÜ-ga.
Nõmmküla VTÜ oli endise koolihoone eest veel võlgu ja Lehtse VTÜ polnud nõus seda hoonet võlaga üle võtma, kuna hoone veel pealegi lagunes ja nõudis remondiks veel 1000 krooni ümber kulusid.
Sama maja otsa oli alustatud ka pritsikuuri ehitamist, mis sel hetkel pooleli oli. Hoone juurde kuuluvast krundist oli ka Nõmmküla VTÜ juba suurema osa maha müünud, nii et krundistki oli järel vaid 0,7 ha. Pealegi ei vajanudki Lehtse VTÜ Karkusel nii suurt maja oma tarbeks. Maja jäigi Lehtse VTÜ-l üle võtmata, sest siis algasid sõja-aastad.
Muud jutud
„Miku“ talu peremees Aleksander Koogur (s. 07.10.1897) leidis ühel hommikul oma maja seina äärest mingi pika raudtoru, mis oli täidetud lõhkeainega. Toru küljes oli veel poolpõlenud süütenöör. Keegi tahtis vist ulakusest pererahvale „jõmmkärakat“ teha, mis aga ebaõnnestus.
„Sullari“ talu peremees Juhan Kuusmann (s. 1872) olnud aga uue aasta õhtal üksi kodus. Korraga kuulnud ta õuest revolvri pauke, millele järgnenud peagi suurem kärakas. Kui Kuusmann tüki aja pärast lõpuks söandanud õue vaatama minna, leidnud ta, et mingi lõhkeainega oli lastud trepi astme sisse suur auk, samuti olnud maja seintel kriimustused „pommi“ kildudest.
Ükskord tuli külakeses ette ka enesetapmine. Teisel jõulupühal 1936. aastal lasi ennast maha „Vabarna“ talu perepoeg Ottomar Kaldas (s. 13.05.1912), kes oli juba kauemat aega raskekujulist tiisikust põdenud ning oli sunnitud voodis lamama.
Kord murdsid koerad maha „Saueaugu“ talu perenaise Alma Söödi (s. 02.02.1889) neli lammast, veel nelja lammast vigastasid koerad nii raskesti, et ka need tuli ära tappa.
1930. aastal läksid Karkuse asunduses moodi laupäeva ja pühapäeva õhtused „karopid“. Neid peeti endises mõisa hoones, kus elas vastutulelik ja lahke pererahvas. Kui aga „karopeid“ parasjagu polnud, siis kuulutati „prohveteid“ Elijast ja Juhanit, kes pidavat karkuslastele taevariiki kuulutama.
„Ale“ talu perenaine Ella Meos (s. 28.09.1896) nägi aga 1937. aasta augustis oma kaerapõllul selleks ajaks Järvamaal juba haruldaseks saanud loomi – karu kahe pojaga. Kui aga mõmmikud perenaist märkasid, põgenesid nad lähedasse Koigi vahtkonna riigimetsa.
Kus iganes mustlasi sel ajal ka ei viibinud, seal nendega ikka tüli ja pahandus kaasas käis. Nii peatusid mustlased kord ka Karkuse küla vahel, kus nad hakkasid kohe ringi jooksma ja mööda talusid annetusi manguma. Omad lapsed jäeti hooletusse, nii et üks mustlase marakratt pidi lausa kaevu kukkuma, viimasel hetkel saadi veel natist kinni ja kaevu äärest ära tõmmata.
Kord läks „Pibeni“ talu perenaine Anna Õunapuu (s. 30.09.1873) äikese ajal karjamaal vihmavarju, kus suure kuuse alla seisma jäi. Aga et kuusk hakkas vihma läbi laskma, läks ka perenaine puu alt ära. Just sel hetkel lõi pikne kuuske ja purustas puu pilbasteks. Teine kärgatus lõi pilbasteks 100 m eemal asuva teise kuuse. Õnneks pääses perenaine vaid korraliku ehmatusega.
Karkuse küla „Nurga“ talus elasid Mart (s. 20.03.1868) ja Anna Steinfeldt (s. 20.04.1875), kelledel oli kokku 8 last. Perenaine Anna oli väga usklik naine ja seadis endale eesmärgiks kõigile oma lastele, igaühele eraldi, piibliraamatud muretseda. Selles talus käis aegajalt kolportöör (s. o. piiblikuulutaja) Moorberg ja seadis igal pool „Nurga“ talu perenaist teistele eeskujuks.
Üks Poolast pärit põllutööline, Andrey Jacyno kaebas Tapa jaoskonnakohtunikule oma peremehe, „Ado“ talu Alfred Põder’i (s. 24.05.1896) vastu. Poolakas oli talu juures teeninud 26. aprillist kuni 12. juulini 1938. a., mil siis lahkunud sel põhjusel, et peremees andnud talle väga halba toitu. Peremees keeldunud ka palgaraha välja maksmast. Üks tunnistajatest, samuti poolakas, seletanud, kuidas tema käinud oma kaasmaalast „Ado“ talus vaatamas ja näinud teda seal lõunat söömas, milleks olnud kartuli- ja jahusupp, mis musta värvi ja hapu lõhnaga. Lauale pandud leivatükid olnud laste näritud. Tema magamisasemel olnud tallanud haned ja kanad, jättes sinna mustust. Kohtunik mõistis seepeale Põder’ilt Jacyno kasuks välja 36 krooni 34 senti ühes kohtukuludega ja tunnistas sellise töölepingu tühistatuks.
1935. a. kevadel võeti Karkuse asunduses pidude pidamiseks kasutusse mõisa endine kuivati. Omapäraseks tantsusaaliks sai kuivati eesruum, kuna einelaud asus kuivati teisel korrusel, kuivati restidel. Et kokku hoida jalavaeva, kes soovisid „einelauda“ külastada, sõideti teisele korrusele kuivati kotivinnaga. Sama teed jälle alla tagasi.
Karkuse külas elas 1937. aastal küla karjaste paar Mart (s. 30.08.1863) ja Tiiu Klopits’ad (s. 17.02.1864). Märtsi kuus pidasid nad mõlemad oma kuldpulmi ja ühtlasi ka 75-aastaseid sünnipäevi. Karkusel külakarja hoidjate kohuseid hakkasid nad täitma 1925. aastal. Nende maja nimi, kus nad elasid, oligi „Klopitsa maja“.
1938. aasta kevadel vahetas jällegi üks Karkusel töötanud poolakas teenistuskohta. Põhjus oli hoopis selline: tema olnud uudismaal tööl olnud ja näinud seal niisugust ussi, kes tema üheainsa hammustusega ära surmab. Poolakas oli nii hirmul ja palus Ambla maatulunduse konsulendil end paigutada mõnda teise talusse. Kuna poolakas rästikuid niiväga kartis, et ta tallu ei lubanud enam mingil tingimusel minna, siis leiti talle Karkusel uus peremees.
1924. aastal oli Karkuse mõisas tegutsenud vilditööstus, mis omas tellimuste vastuvõtupunkti Tapal Pikk tn. 10 Willem Markuse majas.
Kui 1925. aastal põllutööministeerium otsis Vabariigi valitsuse käsul talukohta, mida kinkida kirjanik Eduard Vildele 60-ndaks sünnipäevaks, siis üheks võimalikuks variandiks pakuti välja ka Karkuse asunduses olevat metsaülema maja, kuid paraku kirjanikuhärra seda maja ei soovinud.
Karkusel korraldati ka Jüriöö mälestusõhtuid ühises rongkäigus ENÜ Koigi osakonnaga ja Karkuse Rahvaraamatukogu Seltsiga. Puhkpillide orkestri saatel mindi Karkuse küla koolimaja juurest küla heinamaadele, kus süüdati tuled, mängiti, lauldi ja tantsiti.
Päris vanal ajal, kui professor Eisen ja dr. Hurt kogusid Eesti eri piirkondadest vanarahva jutte, laule ja luulet, siis Karkuse külast oli kogujaks ja saatjaks Joosep Nei (s. 1860). Nii saatis ta näiteks 1889. aastal 41 laulu ja 150 mõistatust, mis kuus kirjapoognat mahutasid.
Karkuse küla tuntuim talumees Mart Kalde
Mart Kalde sündis 3. novembril 1869. aastal Märjamaa kihelkonnas Haimre vallas lasterohkes põllumehe perekonnas. Kaotades 17-aastaselt isa, pidi ta endale ise ülalpidamist teenima ja ühtlasi ka nooremate õdede – vendade eest hoolitsema. Ta õppis Kuuda õpetajate seminaris õpetajaks ajal, mil seal töötas keelte- ja muusikaõpetajana aastail 1886 – 1887 Eduard Bornhöhe. Pärast lõpetamist käis Mart täienduskursustel ja sai Kastile koolmeistri koha. 1893. aastal siirdus ta edasi Kuusalu kihelkonna Kolga krahvi Stenbocki poolt 1867. aastal asutatud Kolga – Kõnnu kooli õpetajaks. Kokku oli ta kooliõpetajaks 20 aastat.
Õpetajaameti kõrvalt jäi tal aega tegeleda maadlusega. Harjutamas käis ta Linda aidas Tallinna Vabatahtlikus Atleetide Klubis. Võitis 1892. aastal Tallinnas „Lootose“ seltsi rahvapeol raskuste tõstmises esikoha ja kulduuri. Venemaa maadlusvõistlustel 1898. aastal jäi ta 3. – 4. kohale.
1902. aastal kutsus Georg Lurich teda Riia maadlusturniirile, mille raames ta Lurichiga Riia tsirkuses maadlemas käis. Suuremad võidud jäid tal siiski oma põhitöö kõrvalt saavutamata. Räägiti ka, et ta oli olnud üks esimestest „Estonia“ teatri näitlejatest. Kord olevat ta mänginud „Estonia“ teatris Hamleti isa vaimu. See olla olnud kadunud Jungholzi ajal.
1908. aastal Tallinnas Eesti Põllumeeste seltsi näitusel kariloomade jaoskonnas oli Mart Kaldel välja näidata segaverd Airširi tõugu pull, kelle eest ta sai Tallinna Põllumeeste Seltsi suure hõbeauraha ja 15 rubla raha esikoha autasuks.
Mõni aeg hiljem ostis ta Kolga – Kõnnu koolikoha päriseks. Lisaks rentis ta 1916. aastal „Aaviku“ karjamõisa Karkuse külas. Mõisa tükeldamisel ostis sealt omale asundustalu. Näo külast „Aavikule“ oli kilomeetri jagu põlluvaheteed.
Mart Kalde Kõnnus asuvale krundile ehitati aga uus avar seltsimaja. Olles asunud Karkusele „Aaviku“ talusse, rajas ta põllud, uued hooned ja priske maatõugu karja, nudi peaga punane kari.
Karkusel asus Mart Kalde osa võtma pea kõigist seltskonna tegevustest ja astus Karkuse Raamatukogu Seltsi liikmeks. Kolga Raamatukogu seltsis oli ta eluaegne liige ja auliige selle eest, et kinkis seltsile majaaluse krundi. Mõnda aega töötas ta Tapa Tarvitajate Ühisuses juhatuse esimehena ja pikka aega Tapa Põllumeeste Ühispanga juhatuses küll esimehena, küll liikmena ja Tapa Põllumeeste Seltsis esimehena.
Mart Kalde oli rahvapärane jutumees ja paras naljahammas. Näiteks kasutas ta eesti maatõugu kongus ninaga pulli koormaveoks, vedas pulliga piima meiereisse, tõi loomatoitu kohale jne. Ise ütles selle peale: „Vaata, mina võin oma puhta rahaga kohe kaks autot kinni maksta, kui tahan. Aga ma sihukest kihutamist ega uhkeldamist ei salli. Mina sõidan härjaga, aga siiski on mul oma raha ja leiba rohkem kui mõnel advokaadisellil linnas, kes võõra kapitaliga läheb luksusautot ostma.“
See oli 1935. aasta suvel kui Mart rakendas oma tubli pulli vedruvankri ette ja sõitis rahulikult Tapa näitusele. Seal tegi pullisõiduga kohe äri. Lasi teha laadaplatsil meestele ja lastele lõbusõitu: 10 senti ots. Ja pulliga tahtis kogu laadarahvas sõita! See osutus haruldaseks lõbuks autode päevil.
Olles veel nooremas eas, käis ta südatalvel õues veetõrres suplemas ja magas kütmata toas. Kord ühel kuumal ja kuival suvel sai ta hakkama sellega, et kirjutas Vabariigi valitsusele palvekirja, kus „palus“ valitsuselt vihma. See läks ka täide, ainult et pärast ei tahtnud vihmasadu enam järgi jääda.
Suurt elevust tekitas Mart Kalde minek kibekiirel heinaajal kuuks ajaks Pärnu sanatooriumisse, mida ükski teine põllumees sealkandis endale lubada ei saanud. Talukohad olid selleks liiga väikesed. „Aaviku“ oli poole suurem ja hea töödejuhatajaga võis üht-teist ette võtta.
1935. aasta 30. detsembril korraldas Mart oma „Aaviku“ talus omapärase jõulupuu. Külalisteks olid Tapa Soomusrongide rügemendi ohvitserid ja nende daamid. Õhtul sõideti saanidega „Aaviku“ karjamaale suure põlise kuuse alla. Kuusk ja selle ümbrus olid ehitud kirjute laternatega. Ilmus jõuluvana, kes ütles, et talupojal on palju avaram ja ilusam saal ning suurem jõulupuu kui „linnasakstel“. Käskis kõigil olla head lapsed ja ei lubanud tarvitada välismaa kaupa, mis toovat pankroti majja. Ise kinkis kõigile pakikesi kodumaa saadustega. Jõuluvanal oleks rohkemgi öelda olnud, kuid kuna väljas oli õige käre külm ja külalised pidid minema, nagu „Aaviku“ peremees ise väljendas: „onni varbaid soojendama“.
Kuna Tapal toimusid aeg-ajalt suuremad Eesti Põllumeeste Seltsi näitused, mida korraldas Tapa Põllumeeste Selts, siis võttis sellest loomulikult osa ka Mart. Selliseid näituseid korraldati Tapal 1927; 1929; 1932 ja 1935. aastal. Tavaliselt toimusid need augusti kuus. Peakorraldajate hulka kuulusid peale seltsi esimehe Mart Kalde veel teised seltsis ning üldse Tapal tuntud seltskonnategelased, nagu Adolf Rohusaar, Johannes Tamm, Johannes Petter, Voldemar Lees, Ervin Jürgenson, Edgar Lageda, Johannes Ruuse, Hugo Tire jt.
1926. aasta septembris sai Mart Tallinna Põllumajandusnäitusel III auhinna – pronksauraha, õlleankru J.Pent’i aamivabrikult ja komplekti kirjandust Põllutööministeeriumilt loomapeetide ja naeriste eest.
1927. aasta näituselt tõi Mardi pull „Koit“ esimese auhinna. 1929. aastal sai Mart näituse lüpsivõistlustel II auhinna, milleks oli diplom, väike hõbeuur ja terve aastakäik ajakirjale „Põllumees“.
12. novembril 1939. aastal peeti Tapal kohalike seltskondlike organisatsioonide ühisel korraldusel lõikuspidu, millest võttis osa ka minister Ants Oidermaa (Riikliku Propaganda Talituse ja informatsiooni keskuse juhataja, minister aastail 1939 – 1940 Kaarel Eenpalu teises valitsuses ja Jüri Uluotsa valitsuses). Lõikuspeo aktuse avas Tapa Põllumeeste Seltsi esimees Mart Kalde. Minister Oidermaa ütles oma peokõnes järgmist: „Lõikuspidu on eriline oma vormilt ja sisult seetõttu, et siin meenutame ürgset loovat tööd ja vaeva, mille sihiks elu alalhoidmine. Põllumees on rahvamajanduse jalgadeks ja juureks. Elu tugevaim relv on see, mis loob uut elu. Viletsamgi puuratastega vanker on tugevam ja väärtuslikum jõud kui kahur.“
Ühe ainsa korra, 1933. aasta augustis tuli Mardil tegemist teha vargaga, kes varastas tema laudast 8 valget kana. Selleks osutus üks Tallinna noormees, Aleksander Riand, kes niisama küla vahel hulkus. Varas tabati kanadega Tallinna rongil ja selle teo eest pidi ta 4 kuud vangistuses viibima.
Tapa linna elanikud olidki enamuses endised ümberkaudsete külade elanikud, samuti tegutsesid Tapa Põllumeeste Seltsis ja Tapa Põllumeeste Ühispangas just põllumehed ümberkaudsetest küladest.
Oma saadusi käisid nad müümas Tapa turul turupäevadel. Turg asus siis Suurturg tänaval Katri Noormetsa majaesisel platsil. Mart käis Tapa turul jahu müümas, ikka oma põllul kasvanud viljast. Vahetalitajaid ta ei kasutanud ja kokkuostjaile ei müünud. Kui aga teistel müüjatel õunakoormad olid läbi müüdud, tõi Mart oma tagavarad turule. Neid oli tal isegi kõige viletsamal õuna-aastal just seetõttu, et ta hoolitses selle eest, et õunapuud saaksid õigel ajal pritsitud ja sügisel kahjurite eest liimivöödega ära piiratud.
Mardi elu motoks oli: „On ilus Eestis elada, ta vabal pinnal atra kanda.“
Kui Mart 1916. aastal „Aavikule“ läks, arvas ta, et on juba küllalt vana ja on aeg tõmbuda tagasi avalikkusest ja lõpetada elupäevi vaikselt põlluharimisega. Aga siis tuli Eesti iseseisvus, millest tema noorpõlves unistadagi ei julgenud, mida ainult luuletajad ja prohvetid ette kuulutasid. Nii tundis Mart, et koos noore riigiga sai temagi jälle nooreks. Laulis ja mängis koos noortega pidupäevadel ja lõi hooga kaasa seltsides, kord ees, kord taga.
Kui ta 65 – aastaseks sai, arvas ta, et nüüd võiks tagasi tõmbuda, ei teadnud ta ise õieti enda sünnipäevagi, ent mõned lähemad pereliikmed ja sõbrad olid seda siiski meeles pidanud. Ja just tema sünnipäeva südaööl porisele ajale ja lumelörtsile vaatamata hakkas tema akna all mängima pasunakoor. Kõik ümbruskonna seltsid olid tulnud õnne soovima ja kingitustega üllatama. Mardile polnud kunagi varem pasunakoori mäng nii kaunilt kõlanud ega südamesse tunginud. Tema ema Ann, kes oli juba pea 90 aastat vana (sünd. 23.04.1845, surn. 28.12.1936 Aavikul ja maetud Kolga ranna lähedale kalmistule) tõusis asemelt, läks mängijaile lähemale, et paremini kuuleks ja küsis oma pojalt: „Kas sa, poeg, oled seda väärt, et sulle nii suurt lugupidamist avaldatakse?“ Vastuse jäi Mart võlgu. Niisiis seisis Mart kepi najale toetudes, jalas pehmed tuhvlid ja võttis vastu õnnitlusi, mis soovisid talle ikka nooreks jäämist.
Kord oli ta ütelnud: „Ühe mõnu tahaksin omale veel vanas põlves lubada – sõidaksin mõneks ajaks Pariisi. Seda linna sooviksin näha. Noh, ega mul selleks reisiks pole vaja raha laenama minna – leidub omal ka…“
Oma 70 – aastasel sünnipäeval töötas Mart endiselt Tapa Põllumeeste Seltsi ja Tapa Põllumeeste Ühispanga juhatuse esimehena. Kui teda paluti juubelipäeval meenutada mõnd eredamat mälestust oma pikast elust, ütles ta: „Noormehena võitsin kord Tallinnas tõstevõistlustel esimese auhinna – kulduuri, mille üle oli mul seda enam hea meel, et olin nooremalt kulduuri näinud vaid ühe korra kirikhärra käes, kes käis kooli katsumas. Kord käisin ka Lurichiga Riia tsirkuses maadlemas. Mu vanema põlve suurim rõõm aga oli vaba, iseseisva Eesti sünd, mis tegi mu uuesti nooreks ning nüüd pole enam aegagi vanaks jääda.“
Aga Pariisi Mart siiski ei jõudnud.
Mart Kalde suri 27. jaanuaril 1951. aastal 82-aastaselt ja on maetud Ambla kalmistule.