Karkuse

Karkuse küla esma mainitakse 1379. aastal nimega Karkedes, 1586. aastal Karkhuesz ja 1732. aastal nimega Karkusse. Karkuse küla juurde rajati 17. sajandi III veerandil mõis. Nähtavasti sama sajandi lõpul küla mõisastati. Karkuse külaks hakati 19.-20. sajandivahetuse paiku kutsuma Aruküla, mis oli kuulunud kuni Põhjasõjani Koigi mõisale. 1920. aastatel mõisa maadele tekkinud asundus liideti 1977. aastal külaga. Karkuse piiresse kuuluvad kagus asuvad Õlgkaevu talud. Karkuse karjamõisa lagunenud hooned jäävad tänapäeval Näo küla piiridesse. See oli rüütlimõis, mille omanikud olid Mohrenshildid ja Fockid. Karkuse metsast on leitud ka hauakivi von Focki nimega. Talumehed langetanud metsa, mõisahärra von Fock tulnud meeste tööd vaatama, mehed olid härrat hoiatanud, et puu võib kukkuda. Aga uhkus ei lubanud härral alamate sõna kuulata, olevat veel jõudnud mehi „matsitada“, kui jäänudki puu alla ja saanud surma. Maetud härra sinnasamma metsa alla maha ja paigaldatud kivi.
Karkuse mõis, mille kohta on säilinud väga vähe andmeid, kuulus algselt Järvajõe mõisa juurde. Hiljem, 1637. aastal eraldati mõis aga Järvajõest. Sel ajal kuulus mõis Poortenite perekonnale. 1650. aastal said Karkuse mõisa omanikeks Mohrenschildtid. 1765. aastal läks mõis von Fockide perekonna valdusesse, olles ühtlasi ka Tapa mõisa karjamõis. Von Fockide valdusesse jäi mõis kuni võõrandamiseni.
Karkuse mõisa viimaseks omanikuks oli Axel Magnus Ludwig Eduard von Fock. Mõisa peahoone on täielikult hävinenud, säilinud on üksnes mõisa kuivati, mis on samuti lagunemisjärgus. Osaliselt varemetes on ka teised kõrvalhooned.
Mõisa juurest suunaga loodesse kulgeb suur Karkuse oos, mis omal ajal olnud hiiemägi. Umbes 0,5 km kaugusel asub mäe all kaitsealune Hiiekaev, millest umbes 280. meetri kaugusel asub Hiie talu. Hiiemäge on erinevatel aegadel kasutatud kruusakarjäärina. Mõisast põhja poole, endise Karkuse mõisa ja Näo küla vahelise tee ääres on maakividest kiviaed, mis kilomeetri kaugusel pöörab ümber põllu. Sama tee ääres on ohvrikivi ja veidi eemal metsas kaitsealune jalakas.
Järva Teataja, 20. juulil 1926. aastal kirjutab järgmise loo: Karkuse küla elus võib viimastel aastatel teatud edu märgata. Külasse asutatud kontrollühisuse kaudu on suudetud karjapidamist eeskujulikumale alusele seada. Piim viiakse Ambla piimaühisuse koorejaama Näo külasse. Varemalt töötas Karkusel ka erameierei, kuid see ei suutnud ühistegelise ettevõttega võistlust välja kannatada ja kadus hoopis. Peale kontrollühisuse töötab Karkusel ka Turbaühisus, korraldades turba võtmist loomadele alla panemiseks ja ka kütteks. Viimasel ajal on asutud ka põllumajapidamise süvendamisele, tarvitusele võttes kunstväetist, suurendades loomatoidujuurikate külvipinda jne. Suuri takistusi sünnitas varemalt ka väljapääsemine külast , kuna teed kevadel ja sügisel läbipääsematud olid. Paari aasta eest võeti aga Tapa ja Ambla maanteedele väljaviivad teed teede võrku. Ühtlasi jaotati teed ka perede vahel sillutamiseks ära. Viimasel ajal on nad seega liikumiskõlbulikkudeks muutunud. Kultuurilisel alal tegutseb Karkusel rahvaraamatukogu selts. Seltsil on olemas 700 köiteline raamatukogu, mis sisaldab üsna rohkesti ka põllumajanduslist kirjandust. Liikmeid on seltsil 100 ümber. Seltsi poolt on korraldatud ka mitmed perekonnaõhtud ja peod.
Karkusel asutati vallakool 1864. aastal, kus õppis 1911. aastal 41 õpilast, õpetajaks oli Rudolf Leithammel. 1918/1919 õppeaastal õppis koolis 26 õpilast ja kooli oli nimetatud ümber Karkuse 2-klassiliseks algkooliks. Puidust koolimaja oli ehitatud 1905. aastal, kus õpetajaks oli August Korkmann.
Rahvapärimuse järgi olla Karkuse küla vanasti väga koos, seepärast viidud kruntidesse ajamisel Jaani, Ale, Tiigi ja Kristu talud külast välja metsaserva (1930).

Ajaleht „Edasi Kommunismile“ 16. mai 1959. a. kirjutab K. Pall vanarahva mälestusi. Loo pealkiri on „Parun Focki koerad“:

Aastaid olnud Tapa mõisa paruni Focki kaks suurt tigedat koeravolaskit Karkuse karjamõisa moonameestele-kantnikutele ja nende naistele-lastele kõikjal hirmuks. Igal pool ja igaühele tunginud nad jultunult kallale. Mitte üksnes mõisaõuele minejaile ega teekäijaile, vaid isegi põllul töötavaile naistele karanud koerad tihti kallale. Ka lambaid murdnud nad mitmel pool. Kõik see sündinud parunihärra suureks rõõmuks, kes öelnud kaebama läinuile irvitades: “Las minu truud loomad ergutavad natuke laisklejaid. Kubjas mul nagunii sundimises hooletuks jäänud.“ Nõnda olnud alatasa lahtiselt kolavaile koertele paruni poolt piiramata õigus antud. Küll varitsenud mehed koeri kõrvalistes paikades, et neile tuupi anda või koguni paremal juhul „toss“ välja võtta. Kuid ikka ja alati osanud jultunud loomad kiire põgenemisega endid päästa.
Ükskord langenud nad ometi ootamatult lõksu. Kord kevadel läinud aednik Kalda Mart ja moonamees Nilbergi Joosep mõisa lähedal asuvast rehepeksuküünist katuseõlgi tooma. Reheküüni lahtiste tagaväravate ette sõites märganud mehed, et õlgedel sooja päikese paistel maganud paruni truud koerad. Nagu välk karanud aednik Mart vankrilt ja väravaid enda järel ruttu kinni tõmmates tormanud küüni. Seestpoolt hüüdnud ta Joosepile:“ Seo sa kähku hobused väravatappi kinni ning mine tõmba siis haopinust tublid malakad!“ Ruttu olnud Joosepil käsk täidetud, ja nüüd läinud lahti koerte materdamiseks. Et koerte kisa mõisa ei kostaks, hakanud mehed ise ka valjusti karjuma – ikka tpruu! ja tpruu! jättes sellega kaugemalt kuulajaile mulje, nagu taltsutaksid nad oma perutama hakanud hobuseid. Koerte päästmine tulnud ootamatult. Rehest juhuslikult möödaminev mõisa sepp läinud kisa kuuldes vaatama, et mis seal rehes sünnib. Sepp tõmmanud värava lahti, ja seda juhust kasutanud kohkunud koerad. Seppa peaaegu jalust maha rabades tormanud nad avatud väravast välja mõisa poole. Küll kirunud kärner ja moonamees seppa, et see neid segama tulnud. Koerad longanud vahepeal härrastemaja ette. Samal momendil sõitnud ka parunihärra kalessiga mõisa treppi. Kutsar tahtnud parunile meele järele olla ja püüdnud treppi sõites hobuseid järsult peatada, kisades valjult „tpruu!“ Kuid sellel hobustele määratud hüüdel olnud läbipekstud koerte suhtes kohutav mõju. Kostnud klaasikõlinat, ning koerte kollased kehad volksatanud läbi purunenud akende trepirõdule. Paruni suu vajunud imestusest ning vihast lahti seda ilmaimet nähes. Sellest päevast peale olnud igal kandi- ja moonanaisel ning lapsel teada, et parun Focki suuri kollaseid koeri kohates tarvitseb hüüda ainult „tpruu“ – ja endised kurjad penid on kadunud nagu õhk.

Artikleid vanadest ajalehtedest Karkuse küla ja selle elanike kohta:

Uus Eesti 18. oktoober 1936

Jahipüss tappis mehe Järwamaal.

Jahipüssi laengu läbi sai õnnetult surma reede hommikul Järwamaal, Nõmmküla wallas, Karkuse küla taluperemees Eero Wabamägi, 28 a. wana. Mees lahkus kell 4 warahommikul kodust, et sõita Koigi meiereisse piima wiima. Päewal ta aga koju ei ilmunud ja leiti kella kuue paiku pealelõunal Karkuse ja Koigi wahelise tee ääres Juhani talu põllult surnult, haawlilaengu haaw wasakus rinnas. Eero Wabamägi oli naisemees ja lapse isa. Hommikul sõitis Juhani talust mööda keegi Lauri nimeline isik ja nägi umbes kilomeeter talust eemal põllul lamawat mehe, piimaplekk kõrwal. Möödasõitja arwas, et lamaja on joobnud. Õhtul sõitis Lauri sama teed tagasi ja nägi, et mees põllul lamab edasi. Ta teatas asjast Wabamäe talusse ja perenaine tuli oma meest otsima, kuna hobune vankriga oli tulnud koju juba hommikul. Põllul lamas Eero Vabamäe laip. Vasakust rinnast oli tal jooksnud sisse haawlilaeng mis kiskunud rinda sügawa haawa, weidi eemal rohul leiti Eero Wabamäe kaheraudne jahipüss, mille kummaski rauas üks tühjaks lastud waskkest. Esialgselt kogutud andmetel on tegemist õnnetu juhtumiga. Eero Wabamäe on kirglik kütt, paar korda isegi loata küttimise eest karistatud. Hommikuti meiereisse sõites wõttis tihti püssi kaasa, lasi tagasi tulles hobuse üksi koju minna ja läks ise metsa jahile. Ka reede hommikul meiereisse minnes peitis ta püssi wankrisse. Teel silmas Wabamäe nähtawasti tee läheduses mingit jahilooma ja hakkas ise piimaplekil istudes püssi õlgede seest ruttu wälja kiskuma. Seejuures jäid aga püssikuked millegi taha kinni ja Wabamäe sai laengu rinda. Paugust hobune arwatawasti ehmus ja paiskas mehe ühes piimaplekiga teeäärsele põllule. Juurdlus asja kohta kestab.

Uus Eesti 27.11.1935

Üks arenenumaist kohtadest Järwamaal on Nõmmküla Karkuse, see on waid üks küla. Wanasti oli seal koolimaja, mis täidab nüüd rahwamaja aset. Juba mõneteistkümne aasta eest asutati seal rahwaraamatukogu selts, hiljem piimaühing, perenaiste selts ja lõpuks tuletõrje ühing. Imestamisewäärse agarusega wõetakse Karkusel osa „kui üks mees” seltside tegewusest ja toetamisest. Isegi oma puhkpillide koor on külas ja alles hiljuti puhta raha eest osteti wasksed pillid: pea igas talus on üks pasunapuhuja kui mitte noored, siis hallpeadega wanad. Karkuse külast on ellu läinud haritlasi adwokaat Õunapuu Tallinnas, agronoom Karl Kroos majanduse ühisuse ärijuht Türil j. t. muul aladel. Perenaiste seltsi juhiwad keskkooli haridusega naised, esinaine endine kooliõpetaja ja praegune perenaine pr. Roosen, kirjatoimetajaks Wändra põllumajanduskeskkooli lõpetanud pr. Aliis Kleemeier (Weskrold) ja laekuriks samuti Wändra keskkooli lõpetanud prl. Benita Wunderbaum. Näo-Karkuse perenaiste seltsil on warandust ja rahagi pangas, pole seda täisealist naishinge, kes pole oma seltsi liige. Meespere wõtab agaralt osa tuletõrjeühingu tegewusest, jällegi kõik täisealised on koondunud hüüdsõna kohaselt „üks kõigi ja kõik ühe eest wäljas”. Karkusel elab ka põline põllumees, Tapa Põllumeeste Panga ja põllumeeste seltsi esimees Mart Kalde, kes juhib oma talumajapidamist esiwanemate wisadusega. „Palus” suwel palwekirjaga Wabariigi Walitsuselt wihma, mis ka „täide läks”, kuid kahjuks hakkas wihma sadama rohkem kui seda waja oli.

Järva Teataja 17.03.1937

Karkuse küla karjaste perekondlik märkpäew. Pühapäewal pühitsesid kuldpulmi ja mõlema abielupoole 75 aasta sünnipäeva Nõmmküla walla, Karkuse küla karjastepaar Mart ja Tiiu Klopits’ad. Waatamata raskelt möödunud eluteele, mille kestel hulk aastaid weedetud Siberis paremat elujärge otsimas, on juubilaride paar weel mõlemad elurõõmsad ja kõbusad wanakesed ning täidawad juba 12 aastat ustawalt Karkuse küla karjahoidjate kohuseid. Märkpäewaks saabus wanakestele rohkesti õnnitlusi ja terwitusi.

Järva Teataja 11.03.1938

Omandas weskiliste wilja.

Tapa jaoskonnakohtuniku juures oli wastust andmas Karkuse küla elanik Eduard Markus, keda süüdistati sama küla elanike Alfred Põderi ja Johannes Rägastiku wilja omandamises. Möödunud aasta kewadel oli Alfred Põder toonud Eduard Markuse isa Hindrek Markuse tuuleweskisse jahwatada 17 puuda wilja ja Johannes Rägastik 10 puuda wilja. Eduard Markus, kes isa haigewoodis olles töötas weskis, omandas mõlema jahwataja wilja ning müüs selle ära sama küla elanikele K. Teppile, A. Wildersenile j. t., kes polnud teadlikud wilja warguses. Eduard Markuse süü tehti tunnistajatega kindlaks ning jaoskonnakohtunik karistas teda 3 kuu wangimajaga.

Järva Teataja 13.11.1939

Tapa jaoskonnakohtust.

Kadunud põrsa eksirännakud.

Tapal, Pikk tän. 15 elutsew Leontine Pudel oli ostnud 29. juulil s. a. Tapa laadalt seapõrsa, makstes selle eest 20 kr. Põrsas jooksis aga kodus kastist wälja ja kadus tänawale. Hiljem sai Leontine Pudel kuulda, et põrsas oli jooksnud Jaan Kõressaari kaupluse hoowi, kus Karkuse küla noormehi Ferdinand Uussalu (Nigulas) selle kinni püüdnud ja kotiga ära wiinud. Kuna Ferdinand Uussalu Pudelile põrsast tagasi ei andnud, tõstis wiimane Uussalu wastu süüdistuse põrsa omastamises. Kohtus tunnistas F. Uussalu, et ta püüdnud küll põrsa, kuid wiinud selle Tapa Tarwitajate Ühisuse hoowile, kus paigutanud kotiga ühele wankrile ja läinud ise laadale põrsa omanikku otsima. Tagasi tulles olnud aga too wanker ühes põrsaga hoowilt kadunud. Sama tõendas ka A. Laur, kes oli Uussalul aidanud põrsast püüda. Jaoskonnakohtunik karistas Ferdinand Uussalut hulkuwa põrsa omastamise eest 20 kr. rahatrahwi ehk 7-päewase arestiga ning mõistis temalt wälja Leontine Pudeli kasuks põrsa hinna 20 kr. ühes kohtukuludega.

Tapa Sõnumed 26.okt.1933

„Põrgumasin” talu seina ääres.

Läinud nädalal leidis Karkuse külas elaw „Mikku” talu peremees A. Koogur oma elamu seina äärest suure ümariku, paksu raudtoru, mille küljes oli poolpõlenud süütenöör. Lähemal waatlusel selgus, toru oli täidetud lõhkeainega. Kelle poolt ehk mis otstarbel see sinna pandud, jäi arusaamatuks. Wist üks „kraadepoiste” wiimaseid tempe.

Järva Teataja 3. aprill 1935

Neil päewil käis Karkuse küla elanik R. Moe weskil teri jahwatamas. Seal sõpradega kohates, tegi mees kõwad liigud, mille tõttu kodu poole sõites ei märganudki, et kaotas teele kaks jahukotti. Widewiku ajal koju jõudes, ajas mees vankri kohe rehe alla ning heitis magama. Hommikul läks naine esimesena jahu koormat waatama ning leidis, et puuduwad kaks kotti. Kohe arwas ta, et küllap mees tegi need weskil rahaks ja saadud summa pummeldas kaaslastega maha. Sellepärast läks ka kohe kõwa lahing abielupoolte wahel lahti, kuigi mees püüdis selgitada, et sarnast asja pole ta ikkagi teinud. Alles lõuna paiku hakkas selguma jahukottide lugu, mil tallu ilmus keegi naabrimees, kes teelt leides jahukoti, taibanud kohe, et see kuulub kõneall olewale mehele, kuna käis eelmisel päewal weskil. Teine jahukott leiti üles ka samal päewal umbes pool kilomeetrit esimesest kotist eemal. Asja lahenemise üle oli mees õige rõõmus, kuna jahu kottide kadumine ähwardas tuua perekondlisse ellu õige keerulisi wahekordi ja asjatut tüli.

Tapa sõnumed 21.aprill 1934

Teel ämmaemanda juurest koju sünnitas lapse.

18. skp. sõitis keegi Karkuse küla peremees oma naise Tapale ämmaemanda juurde sünnitamisele. Kuna aga nõutaw tasu, 30 kr., tundus abielupaarile liiga kõrgena, sõideti koju poole tagasi. Jõudes lõuna ajal Tapa Näo risttee kohale, algasid naisel sünnitusvalud. Pöörati samas lähedal elutsewate vanainimeste Tassing’ute poole, et need lubaksid naisel sünnitamise ajaks oma tuppa tulla. Tassingud aga selleks luba ei annud, vaid ajasid abipalujad oma majast hoopis eemale. Mindigi veidi eemale, kus naine sünnitas lapse aia ääres maas lamades. Mässiti siis vastsündinu mehe palitusse ja sõideti lähedal asuvasse „Pähklamäe” tallu. Sealne pererahvas oli palju inimsõbralikum ja andis naisele ja imikule abi niipalju kui see koduste abinõudega võimalik. Naine ja laps on mõlemad hea tervise juures.

Tapa Kaja, 1. veebruar 1935

Wanake külmas surnuks.

Karkuse külas omas onnis elas üksinda 70- aastane eideke „Pika Mari”, keda wõis näha ainult siis, kui liikus oma sauna hüti ümbruses. Wiimase pakase tulekuga ei märganud naabertalu rahwas, et onnielanik oleks wäljas liikunud, tekkis kahtlus ja mindi waatama, mis Mariga on juhtunud. Hurtsikusse sisseastudes leiti eest põrandal lamamas wäheste elumärkidega inimkogu, kellel kanad olid näo puruks nokkinud. Sealt toimetati Mari „Nurga” tallu, kus ta paari päewa pärast suri. Matmise kulude katteks müüdi „Pika Mari” warandus ja maja Nõmmküla vallavalitsuse poolt ära 16 krooni eest.