Imastu

Imastu (Mennekorwe) mõisa mainiti esmakordselt 1447. aastal. 1732. aastal on mõisa nimekuju Immasto mois, 1796 aga Immasto. 1920. aastatest alates on Imastu asundus, mille kõrval mõisasüdamest hiljem moodustatud asund on 1977. aastal mõlemad ühendatud kulaks. 1586. aasta revisjonis on mõisa Mönnikorb all mainitud küla Immaszell koos veskiga, mille väljaandja on samastanud Jumsalo hajataluga. Viimane on ilmselt Mellingi kaardil 1796. aastal mõisast lõunas asuv Jamsallo. Hiljem on Loksu karjamõisa juures olnud Jumpsalu kõrts ja talu, viimane on praegugi Loksu ja Imastu piiril. 1830. aastal pärisid mõisa krahv Gustav Diedrich von Rehbinderi surma (1826) järel tema pärijad: tütar Juliana (Julie) Magdalene Clod von Jürgensburg ja poeg krahv, Carl von Rehbinder, kuid nende omavahelisel kokkuleppel sai haagikohtunik Carl Gustav von Rehbinder Jõetaguse, Udriku, Polli, Imastu, Neeruti, Võduvere, Vandu, Pala, Venevere, Luusiku ja Käravete mõisate omanikuks, makstes selle eest kompensatsiooniks 335 000 hõberubla. Krahv Carl Gustav von Rehbinderi surma järel (1851) päris Polli, Udriku ja Imastu mõisad testamendi põhjal tema poeg krahv Reinhold Fabian krahv Rehbinder, kes oli ka aastail 1878–1881 Eestimaa rüütelkonna peamees. Krahv Reinhold Fabian von Rehbinderi surma järel (1905) oli Imastu mõisa pärijaks 1906. aastast tema poeg Heinrich Karl Eduard von Rehbinder, kellele kinnistati ka Pala ja Udriku mõisad. Mõisale kuulus 2021,1 hektarit mõisamaad ja 2043 hektarit lahutatud üksusi. Mõis kuulus kuni võõrandamiseni 1919. aastal Rehbinderitele ning neile kuulus ka naabruses asuv Udriku mõis, mõisate viimane võõrandamiseelne omanik oli krahv Heinrich Reinhold Rehbinder.
Mõisa peahoone arhitekt oli Friedrich Modi, kelle 1880-ndate alguses projekteeritud väike ühekorruseline kõrge sokli ning mezzaninona mõjuva pealisehitisega historitsistlik kivimaja, suhteliselt rikkaliku krohvdekooriga (profileeritud karniisid, aknapealised jne). Esifassaadi ilmestab kolmnurkfrontooni ja suurte kaarakendega esik, millest laskub pargi suunas lai trepp; räästakarniiside all on rida väikesi ümaraknaid. Viilkatuse ja keskosas asuvate kaarakendega hoone valmis 1882. aastal. 20. sajandi algul lisati hoone parempoolsesse otsa puhta vuugiga madalam punastest tellistest tiibehitis. Mõisast on säilinud hulk kõrvalhooneid. Neist esinduslikem on peahooneesise väljaku äärne üheksa kaaravaga ait 18. sajandi lõpust. Mitu kõrvalhoonet on suurel määral ümber ehitatud. Mõisasüdames asus aastaid hooldekodu. Tänapäeval on see kolinud lähedal asuvasse uude korpusse ja mõisahoone on eravalduses. Imastu mõis ja selle kõrvalhooned on tunnistatud kultuurimälestiseks. Imastus on Aegviidu metsamajandi Tapa metskonna keskus. Imastu asula lähedal Valgejõe oru idanõlval asuvad Imastu siniallikad.
Imastu Männiku Johanirahva talus hukkunud: mälestuskivi NKVD poolt hukatud metsavendadele ja pererahvale avati 1. või 2. juunil 1990.4. juunil 1945 peeti siin majas valve Koitla 17. sünnipäeva (või kihluspidu või mõlemat).kohal oli 16 inimest: 4 oma inimest ja 12 külalist. Julgeolekumehed piirasid umbes kella kahe paiku maja ümber. Kedagi välja ei lubatud. Maja lasti leekkuulidega põlema. Eluga pääsesid ainul kaks majas olnud inimest: Artur Treial pääses põgenema, Endel Pihti peeti surnuks ja ta tõsteti koos teiste hukkunutega veoautole. Põlenud maja läbiotsimisel leidsid kohalikud elanikud veel kaks laipa. Nemad maetigi siia.
Imastus asuvad Imastu siniallikad, mis asuvad lastekodu pargi lähistel. Suure Siniallika, Väikse Siniallika ja Umballika allikalehtrites on allikalupja. Allikavesi suubub Valgejõkke.