Lokuta

Lokuta küla jäi ajaloolisel Virumaal (Wierland) Kadrina kihelkonda (Kirchspiel St. Katharinen in Wierland) , Tõdva-Kõnnu mõisa maadele. Lokuta küla kuulus aastatel 1866-1892 Tõdva-Kõnnu valda (Köndes) ja 19. sajandi alguses Saksi vald . Praegu asub Lokuta küla Virumaal, endises Kadrina kihelkonnas Valgejõe idapoolsel kaldal. Valgejõgi oli sajandeid Virumaa ja Järvamaa piiriks, seega oli Lokuta piiriküla.
Esmakordselt mainitakse küla 1583. aastal der Mühle zu Lokata (veski), 1726. aastal Lockota külana, 1765. aastal Lokota karjamõisana ja 1796. aastal Lokkota külana. 1977-1997 oli Lokuta küla Vahakulmu küla osa. Küla on tekkinud veski ümber. 18. sajandi lõpul oli ka samanimeline karjamõis. 19.-20. sajandi vahetusel oli Lokuta vabadikuküla.
Kuidas sattus Lokuta küla Tõdva-Kõnnu mõisa valdusse, on see ju ligi 30 km mõisa südamest, ning kust selline nimi, pole teada. Esimesed teadaolevad andmed on küla kohta Rootsi riigiarhiivis säilinud 1583. a ja 1585. a vakuraamatutes. Küla peab aga palju vanem olema. 1583. a vakuraamatus on kirjas, et äsjamöödunud Liivi sõda ja katk oli Tõdva-Kõnnu külad välja suretanud, kõik külad olnud tühjad. Ainult mõisa kõige suuremas külas Lokutal (Lockatt 8 adramaad) oli veski töötanud ja seal elas mölder Berttil. Berttilil oli ka poole adramaa suurune koht kasutada. 1585. a vakuraamatus on kirjas, et külla oli asunud elama üks vabamees.
1725.-1726. a adramaarevisjoni tulemusena loendati Lokuta majapidamiste arvuks 24. Möldri Peetril oli ½ adramaad, veel 12 talul ¼ adramaad, ülejäänud olid maata mehed. Külas oli vaid kaks vabameest Kõrtsmiku (Krüger) Maddi ja Möldri (Müller) Matz, ülejäänud rahvas oli mõisa omand. Pered ei olnud suured, mõnes majas elas vaid üks inimene. Kõige suurem pere oli Möldri Peetril – 7 inimest. (Eestimaa 1725. -1726. aasta adramaarevisjon III köide, Virumaa, Tallinn 1988).
R. Tammik („Kadrina kihelkond läbi aegade” Pärnu 2005) väidab, et kõik pered ei kuulunud Lokuta alla, vaid olid hajataludest. Tõdva-Kõnnu mõisale kuulunud Soomukse külas ei olnud Põhjasõja ja katku tagajärjel järele jäänud ühtegi inimest.
1818. a andmetel on Lokutal 12 peret (maksid mõisale teorenti) ning 12 vabadikku. Seitse talu olid nelja päeva kohad – Põllu, Matso, Männiku, Treiali, Mäetaguse, Eessaare ja Talpase – mis tähendas, et neli päeva nädalas tuli teha mõisale tööd, Mulgi Abrami kolmepäeva koht ning Tõnusaare, Virga ja Tabani kahepäevakohad.
1835. a pärisnimede panemise aegu said Kustu Talpase kuus poega endale perekonnanimeks Thalfeldt. Kõige nooremast pojast sai Loobu mõisa aednik, ülejäänud jäid Lokutale mõisa rentnikeks. 20. sajandi algul ostsid nende järeltulijad Lokutale ja selle ümbrusesse maad ning Eesti Vabariigi algusaastatel elasid paljudes Lokutal ja selle ümbruse taludes Thalfeldtid. Nimede eestistamise ajal, 1930-ndatel, võtsid osa neist uued perekonnanimed – Talid, Talved ja Orupõllud. Samast sugupuust on pärit ka kirjanik ja etnoloog Ilmar Talve, kes kõik oma lapsepõlve suved Lokutal vanavanemate juures veetis. Eda-Ines Etti vanaisa on samuti Thalfeldtide soost ja pärit Lokutalt. Praegu elab Thalfeldtide järeltulijaid Lokutal veel kahes talus.
Kõige rohkem andmeid on Lokuta vesiveskist. Praegu on sellest järgi veel veidi varemeid, vanad vahtrad ja õunapuud Lokuta silla juures. 1739. a oli seal möldriks Möldri Peeter, kes maksis mõisale matirenti, 1836. a kõneldi Lokkota Veski Juhhanist, 1839. a möldrist Arro Hans Rosbergist, 1848. a mölder Falckist. Viimaseks möldriks oli Peinar ja veski töötas veel kolhoosikorra algusaastatel. Eesti Wabariigi ajal käis külas vilgas seltsielu. Endine mõisa magasiait Willemi talu maadel tehti külarahva jõududega seltsimajaks, kuhu asus tuletõrje selts. Majal olnud isegi torn tuletõrjevoolikute kuivatamiseks. Seltsimajas näidati kino ja korraldati tantsuõhtuid veel eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel. Mitme talu õues oli suur võllikiik (kindlasti Rinnakol ja Vaadul), kus simmaneid peeti. Osa Lokuta noori käis Saksis laulukooris. Jaagu talu juures pidas Marie Oldri poodi. Teine pood asus kilomeeter kagu poole Vahakulmu silla juures. Seal oli ka meierei. Külas oli palju lapsi, kes käisid Saksi algkoolis – nooremad Saksis järveäärses majas, vanemad Vahakulmus. Veel peale sõda käisid ümbruskonna lapsed Vahakulmus algkoolis. Maja veeti 1950-ndate alguses Saksi mõisa juurde, hiljem edasi Kikku. Mõni suurem laps käis Tapal gümnaasiumis. Kuna küla kuulus Kadrina kihelkonda, siis Tapal palju ei käidud, kuigi Tapa oli lähemal kui Kadrina.

Küla kagupoolses osas elasid maaomanikud – talude järgi Otsa, Vaadu, Sepa, Jaagu, Silla, Villemi, Aru, Allika kaks majapidamist, Rinnako, Saueaugu, Altotsa. Loodepoolses osas olid aga muud ametimehed – talude järgi Kingsepa, Meistri, Rätsepa, Tiigi, Mahlbergi, Vilbergi, Silla, üle tee Koltsi, lisaks Lokuta veski. Küllap olid talude nimed maade päriseks ostmise ajast.
Peale viimast sõda toimusid Lokutal suured muudatused. Kohe peale sõda hakati ehitama küla lähedale kõrgepingeliini (küla sai elektri aga alles 1957. a), sõjaväeosi Peebumäele, Loksule ja mujale ümbruskonda ning Tapa lennuvälja. Töid teostasid sõdurid, kes paigutati külasse elama ja kostile. Rinnakol elas ukrainlasest politruk. Ta kartis hirmsasti metsavendi ja kallaletunge ning magas seetõttu kogu aeg püstol padja all. Ta lõhnatas end ohtralt odekolonniga ja sattus paanikasse iga võõra tallu tulekust. Külast lahkus palju noori. Allika alumisest talust ja Vaadult küüditati pered Siberisse, maad natsionaliseeriti, hooned riigistati.
1950. a loodi külla Valgejõe kolhoos. Kolhoosi kontoriks sai Aru elumaja, Saueaugu talli toodi kokku küla lehmad, Villemi tallis olid hobused (hiljem oli seal viljaait ning hobused viidi Aru talli), heinu hoiti Rinnako küünis, Altotsa küünist sai turbakuur (turvast pandi lehmadele alla). Hiljem ehitati turbakuuri asemele kuivati. Rinnako perenaine pidi rajama jõe äärde hanede ja partide farmi. Saekaater asus praeguse kuivati kohal. Puid sinna toodi endiste talude metsadest. Esimeseks kolhoosi esimeheks sai Wirkholz. Partei saatis aga õige pea uue esimehe, kelleks oli noor August Brock. Mõne aja pärast ümbruskonna väikesed kolhoosid ühendati ning uus kolhoos sai nimeks Punalipp, esimeheks Nukk. Kirmani uuele elumajale ehitati teine korrus peale, sinna paigutati uue kolhoosi kontor ja raamatukogu. Peale tulekahju raamatukogus hoone taastati ning hiljem, juba Nõmmküla sovhoosi aegu, asus seal Moe osakonna kontor ja Saksi külanõukogu. Ülemisel korrusel oli kolm korterit. 1960-1991 kuulus Lokuta küla Nõmmküla sovhoosi ja Nõmmküla kolhoosi (alates 1988. a) koosseisu. Tööjõulised elanikud töötasid sovhoosis või Moe Piiritustehases. 60-ndatel ja 70-ndate alguses olid säilinud veel mõned küla traditsioonid. Näiteks käidi lauluga „Täna me liigume küladesse ja korteritesse….” majast- majja head uut aastat soovimas, marti ja kadrit jooksmas. Rinnako Amalie lapsed ja lapselapsed ehitasid kiige, mille juures tehti igal aastal jaanituld ja peeti simmaneid. Pilli mängis küla oma ansambel Taaralased koosseisus: Arvo Upan akordion, Avo Upan viiul, Ivo Upan trummid, Jaan Thalfeldt ja Vello Võsa kitarrid. Aeg-ajalt lõi Karl Lessuk tuubaga ka kaasa. Rahvast jäi külas iga aastaga aga aina vähemaks – noored läksid linnadesse, vanad toonela teele. Taasiseseisvumise ajaks oli üheteistkümnest majapidamisest järele jäänud vaid maakivist vundamendid. Vaid viies majas elati aastaringselt ning suviti elati lisaks eelnevale veel neljal kohal. Veskile oli ehitatud ETKVLi Tapa osakonna saun. Maade tagastamine andis võimaluse sugulastel esiisade poolt päriseks ostetud maad jälle pärida ja müüa. Praeguseks elatakse aastaringselt üheksas talus ning suviti lisandub neile veel viis. Kaks talu on uuesti üles ehitatud, kolmandat hakati taastama. Mitu maja on renoveeritud. Külasse on tulnud palju uusi inimesi ning talud on saanud uued nimed. Lokuta külas asub Saueaugu talu sepikoda, mis asub talust eemal künkal, samuti asub külas küla kuivati, mis oli sovhoosi ajal töös. Andmed Lokuta küla kohta on iidsete piiride alusel. Praegu on pool küla liidetud hoopis Loksu külaga. Külarahvas, eriti põliselanikud, soovivad vanade piiride taastamist.