Moe

Moe küla mainitakse esmakordselt 1447. aastal. 1688. aastal on nimekuju Mohokülla, (1870. aastate esimesel poolel välja antud kaartidel on küla nimekuju Moä). P. Johanseni arvates oli Moe see koht, kuhu keegi Nikolai sai 1278. aastal ordult maad veski asutamiseks. Küla nimi on teada alates 1447, mõis (Muddis) rajati vahemikus 1500-1566 küla juurde. Mõisa maadele 1920. aastatel kekkinud asundus ja piirituse vabriku juurde 1950. aastatel loodud Moe asund liideti 1977. aastal külaga. Moe mõisa on esmakordselt mainitud 1500. aastal, mil see kuulus Hermann Rothasele. 1566. aastal oli Moe mõisal 12 adratalu 12 adramaaga. Samast aastast pärinevad esimesed kirjalikud teated ka mõisa külade, Moe (Muddis) ja Koluotsa (Kollotz), kohta. Aastail 1585–1592 olid omanikuks Lars Hordeel. Reinhold Lode omandas mõisa Jakob De la Gardie käest 1623. aastal. Moe mõis säilitas oma algse pärusmõisa positsiooni ka 17. sajandi lõpu mõisate reduktsiooni ajal, kui olid omanikeks Suurgildi vanem Claus Nottbeck (1634–1709) ja tema poeg Claus Nottbeck (1663–1701); Tallinna raehärra (1726) ja Suurgildi vanem Claus Johann Nottbeck (1689–1735), Tallinna raehärra (1762) ja ülemkohtufoogt Nikolaus Nottbeck (1714–1772); 1765 von Lambsdorff; kindralleitnant Georg Johann von Friesell (1727–1788), viimase tütar Elisabeth Charlotte von Löwenstern (sündinud Friesell; 1780–1853), kes abiellus 1809 leitnant Georg von Wendrichiga (1780–1844) Uudekülast; 1816 von Wendrich; 1847 Nikolai von Wendrich (1811–1872); 1872 haagikohtunik Karl von Wrangel. 1886. aastal omandas Moe mõisa eestlane Jakob Kurberg, kellele juba varem kuulusid Einmanni ja Saiakopli mõis.  Tema pärijate vahelisel kokkuleppel said 1912 nende mõisate omanikuks tema pojad, agronoom Arved Kurberg ja ehitusinsener Ewald Kurberg. Moe mõisa omanikule kuulus ka 2 miili kaugusel asuv Tamsalu mõis. Moe vallakool oli asutatud 1846.aastal, koolimaja ehitati 1867.a., kus õppis 1911.aastal 18 õpilast ja õpetajad olid Jaan Muusikant ja Jaan Einberg.
Muddis nimi võib olla tulnud sõnast mudane: mudase. Rahvapärimuse järgi sõitis üks saks sügisesel ajal läbi Moe, aga kaless jäänud porri kinni. Saks tahtis öelda: „Küll siin on mudane!“, aga kuna ta oskas eesti keelt halvasti, siis ütles ta „mudane“ asemel „muddis“. Nii saigi mõis endale nime.
1884-1886 aastatel ostis eestlane Jakob Kurberg Viru-Järva piiril neli viletsas seisus mõisa Moe, Saiakopli, Einmanni ja ühe karjamõisa. 1912 aastal lisandus perekonna mõisate nimekirja ka Tamsalu mõis. Kõik mõisahooned olid puitehitised peale Saiakopli. Kurbergi eesmärgiks oli siia kanti rajada selle aja moodsaim ja tehniliselt kaasaegne piiritustööstus. Asukohaks sobis selleks kõige paremini Moe mõis Valgejõe ääres. Moel oli ka paemurd, kus ehituseks materjali sai võtta, ja lubjapõletamise ahi. 1887. aasta augusti algul saadi Peterburist ehitusluba ning sama aasta novembri lõpul läksid moodne piiritustehas ja õlletehas käiku. Pere asus elama Moe mõisa, mis oli tõeline pärl vanemat tüüpi häärberite seas. Mõisa uuenduseks ja remondiks Jakobil aega ega raha ei piisanud. See nägi välja üsna kulunud. Mõisa uuendasid alles 1908 aastal tema järeltulijad. Tehase juurde ehitati suured nuumhärgade- ja sigade tallid, piirituse- ja õllekelder. Tehas ja selle ümber olevad hooned on säilinud tänaseni (muinsuskaitse all). Hävinud on mõisahoone, teenijate- ja tööliste elamud.

Perekond Kurberg

Jakob Kurberg oli sündinud 1837 aastal Palmse mõisa möldri perre. Vanemad saatsid ta Peterburgi apteekri ametit õppima ning peale õpinguid töötas Jakob Gatšinas apteekrina. Abiellus ta Arbaverest pärit eesti soost neiu Emiliega. Neile sündisid neli poega ja kaks tütart. Oma eesti päritolu rõhutas Jakob Gatšinas, aga eriti Eestis. Ta käis ringi pikk-kuues ja kõvakübaras ning rääkis kõikjal, kus vähegi võimalik eesti keeles. Saksa soost mõisnikud hüüdsid Jakobit talupojaks: „Ach, das Bauer!“. Suurt tähelepanu pööras ta rahva haridusele. Igas tema maadel asuvas külas oli koolimaja. Koluotsa küla kooli ehitus jäi pooleli, kuigi Eesti Wabariigi ajal toimus seal õppetöö.
Peale Jakobi surma 1907 aastal jätkasid tema tööd järeltulijad. Näiteks ehitasid nad Tapale uue ajakohase pritsimaja jpm.

 

Rikkaim mees Tapa ringkonnas, Tapa Sõnumed 16 nov. 1933.

Tapa ringkonna rikkaim mees maeti.

9. nowembril suri oma mõisas Moel, südame rabandusse diplomeeritud agronoom Arwed Kurberg, 52 aasta wanaduses. Arwed Kurbergi isa, kes kuulus Eesti ärkamisaja haritlaste perre, oli juba ümbuskonna jõukaim mees, kuna ta ostis omale Moe, Saiakopli ja 3 wähemat mõisat. Moe mõisas on ju pealegi weel piirituse wabrik ja õlle- ning limonaaditehased. A. Kurberg päris peale isa surma suurema osa isa varandusi ja kuna ta tuntud äärmiselt katoliikliku mehena, tõusis ta rikkamate eestlaste hulka. Otse fanaatiku kokkuhoiust tingituna, ei võtnud A. Kurberg mingisugustest seltside tegewusest ega organisatsioonidest osa. Ainult Tapa Wabatahtlikus Tuletõrjeühingus, kellele andis tasuta kasutamiseks pritsikuuri hoone ja krundi, oli kadunu auliikmeks. Suurima Eesti soost mõisnikuna oli A. Kurberg väga õiglane ja wastutulelik oma rohkearwulisele teenijate perele, kellede lahkumist tema juurest tuli ette waid iseäralikel põhjusil. Tema juures teenisid suur osa teenijaid eluaja. Ka 1905. aastal ei lasknud Kurberg ühtegi karistusalka oma mõisa. Kadunu suure waranduse otsekohesed pärijad on üks vend ja 2 õde.
13. now. sängitati A. Kurberg Ambla kalmistul maamulda. Saatmas olid lahkunut Tapa Tuletõrje Ühing ja raudteelaste orkester. Linna piires kandsid tuletõrjujad puusärki, peatudes tuletõrje maja ees, kus ühingu juhatuseliige Liborius Paal seltsi auliikmele ütles lühikese järelhüüde, soowides rahulikku puhkamist kodumaa mullas. Tuletõrjujad ühes muusikakooriga saatsid matuserongi Amblani. Üllatuseks saatjaile peeti Ambla kirikus matusetalitus, mida toimetas õp. Willberg saksa keeles. Kuna suurem osa saatjaid wõõrkeelsest talitusest aru ei saanud, lahkus talituselt suurem osa Tapa tuletõrjujaid ja muusikakoor kirikust, wiites aega wäljas ja õllepoes. Kuna lahkunu oli eestlane ja saatjaist vaid wähesed saksa keelt waldasid, tundus õige weidrana sellane omaste korraldus. Ka laululehed olid saksakeelsed.

Moe silla ehitamisest

Jutustab Voldemar Balder (sünd. 1913)

Olid 1930-ndad aastad. Valgejõele  projekteeriti uut silda, sest vana oli lagunenud. Silla ehitus oli  kohalikele suur sündmus , sest külapoisid ja ümbruskonna mehed said seal tööd. Raha ei tulnud tol ajal aga külainimesele sugugi kergelt kätte.
Projekteeriti küll, aga maapinna proovide võtmine läks natuke valesti – eksiti 5 meetriga. Kahe silla, ehitatava nn suure silla ja samas jõe ääres oleva vesiveski turbiinisilla vahe oligi see 5 meetrit. Proovid võeti turbiinisilla juurest, kus oli kruusane  ja isegi paas tuli vastu. Suure silla kohas olid aga jõepõhjas mõned raudkivimunakad ja kruusasete , paraku selle all aga üle 2 meetri turvast.
Võrust pärit insener Jaan Jürgenson võttis vähempakkumise teel silla ehitada. Ehituse käigus muidugi selgus, et töö läheb poole kallimaks maksma. Kahel korral käis kohal komisjon ja need tööd, mis projektist viltu olid, tuli riigil siiski  maksta tavaliste normide järgi. Ehitusinsener Jaan Jürgenson aga teenis tänu puudulikele pinnaseproovidele tublisti ja maksis hästi ka töömeestele.
Olin sel ajal 16-aastane ja silla ehituse juures algusest peale kahe aasta jooksul. Maikuus hakkasime peale. Kõik tuli teha käsitsi, nii vana silla lammutamine, kui müüritise augu kaevamine.
Töötasime pori sees, sest vesi valgus auku. Alguses pumpasime vett välja, siis loopisime ämbritega ja lõpuks, kui sügavamale läksime, nii et olime tublisti allpool veepinda, kus tuli juba turba sisse kaevata, siis ei aidanud muu, kui tehti punnitud laudadest raketis ümber.
Kogu turvast välja võtta oli mõttetu töö ja lausa võimatu. Otsustati 2,5-meetrised vaiad turba sisse rammida : 50-60 cm vahedega, 70-80 tükki kummagi müüritise sisse. Käsitsi rammimiseks tehti 1,5-meetrine kasepakk, millel käepidemed küljes. Kuue mehega tõsteti pakk üles ja lasti vaia otsale kukkuda. Tambiti nii kaua, kuni vai enam ei vajunud.
Mina, noor poiss, kellel suurt jõudu polnud ja kes rasket tööd suurt teha ei jõudnud, kamandasin rammimist. Kui 10 korda oli löödud ja enam sentimeetritki allapoole ei läinud, siis lõpetati ära.
Nüüd seoti ümber vaiade traadid ja valati ühe meetri paksune betoonplate vaiadele. Tsementi läks 1,5 vagunit, lisaks kruus ja kivid. Peipsi-äärsed venelased olid müüritöölised, meie lihtsamate tööde, näiteks segu tegijad.
Esimesel aastal saime müüritised valmis, kuid platet peale valada ei jõudnud. Järgmisel aastal oli plate valamine. Töötasime 5-6 mehega. Tegime plate valamiseks tellinguid, keerasime ja sidusime raudarmatuuri sisse. See kõik oli meie jaoks uus töö, kuid mis seal ikka – meister oskas juhendada ja meie tegime ära. Plate pidi ühe päevaga valatud saama – nii oli nõue. Hiljem kastsin platet kaks kuud järjest kolm korda päevas, ikka selleks, et hästi kivistuks. Seejärel hakkasime hobustega samast lähedal olevast mäest teetammi laienduseks ja sillaplatele katteks kruusa vedama, teemeistri õpetuse järgi sillale kaitseposte panema… Kroone saime selle töö eest tublisti.
Ehitusmehed, meister ja insener elasid meil Konnaveres, olid korteris ja kostil. Oli huvitav ajajärk !

Moe lennuõnnetus toimus 19. aprillil 1977 praeguse haldusjaotuse järgi Lääne-Virumaal Tapa vallas Moel. NSV Liidu õhujõudude transpordilennuk An-24 lendas väga tihedas udus vastu Moe piiritustehase metallkorstent. Katastroofis hukkusid kõik pardal olnud 21 inimest, kes olid sõjaväelased.

Moe lennuõnnetuse mälestusmärk 27.04.2012

Moe lennuõnnetuse mälestusmärk 23.05.2020