Näo

Näo küla mainitakse esmakordselt 1564. aastal Neweko nimega, 1620. aastal nimega Näfve, 1637. aastal Nehho ja 1712. aastal Neokilla. Nime algkuju võib olla olnud Näho ning see oli ehk seotud muistse isikunimega. 1977. aastal liideti Näoga Niidu asundus, mis kasvas 1920. aastatel välja Niidu karjamõisast. Niidu karjamõis (Nido) rajati hiljemalt 1795. aastal. 1796. aastal esines karjamõis Nito nime all.

Talude päriseks ostmine algas 1868. aastal. Arvatavasti oli esimene Näo küla talu päriseks ostja Jüri Kotkas, kes ostis „Raja“ talu 24. veebruaril 1887. aastal, suurusega 28 tiinu ja 2110 ruutsülda hinnaga 2200 rubla. Kuna küla kuulus Tapa mõisa alla, oli maa müüjaks Tapa mõisnik Aleksander Ferdinand von Fock, kes ise asus Tapa mõisast Karkuse kõrvalmõisa elama 1886. aastal. Talude ostuvõlgade tagasimaksmine lõppes 1910. aastaks, kui järele olid jäänud vaid väikesed maksud, nagu tiinurahad, jaamamaksud, kirikumaksud ja krediitkassa intressid.

Talumajad olid rehetubadega ühes ja alles 1908 – 1909. aastatel ehitati esimesed elumajad rehetubadest lahku.

Uue sajandi algul hakkasid talude peremehed soetama kõiksugu masinaid ja põllutööriistu. Neil olid külvimasinad, ratassahad, vedruäkked, niidumasinad ja hoburehad kasutuses.

Suvevilja peksti pea igas talus juba hobuse-rehepeksumasinaga. Kellel seda aga ei olnud, see rentis teise käest. Et pikki ja sirgeid õlgi saada, peksti ikka vanamoodi – rehes kuivatatud ja rehe alla põrandale laotatud rukkid peksti pintadega.
Sel ajal oli Tapa ümbruses renditalu pidamine raske, kusjuures renti aina tõsteti: ühe talu pealt, kus oli 12 tiinu põldu ja teist samapalju heinamaad 6 – 8 versta kaugusel, siis veel 2 – 4 tiinu karjamaad ja heinakoppel, maksid 180 – 240 rubla aastas. Seetõttu talusid rendile kergelt ei võetud ning elati niisama aasta-aastalt edasi.

Elumaju Näo külasse ehitati sajandi algul umbes üks aastas. Kui aga tuleõnnetus oli hooneid hävitanud, siis tihemini. Uute elumajade ehitus käis hoone vananemise korra järele – mõis andis puumaterjali, talud vedasid kohale ja ehitamise raha jäi talude maksta, mis aga rendist maha arvati.

Metsa oli igal talul omajagu – kasemets tarvituspuude jaoks, kuusemets aga ehituseks ja ahjukütteks.
Talude arenedes ja töömahu suurenedes hakati taludesse palkama lisa tööjõudu. Teenijatest peeti tavaliselt aastatöölisi, kellede kuupalgaks oli 1500 – 2000 marka meestel ja 1300 – 1500 marka naistel. Neile maksti 80 – 85 % palk välja rahas. Päevatöölistele, kes tavaliselt olid abis heinateol, sõnnikuveol, kartuli võtmisel või külvi ajal, maksti 180 – 200 marka meestele ja 130 – 160 marka naistele päevas. Hobusemeeste töötasuks päevas oli 350 – 400 marka.

Nii oli Näo küla juba enne I Maailmasõda Järvamaal üks jõukamatest ja arenenumatest.

1925. aastaks vurasid Näo küla põldudel juba heina- ja viljaniitjad, hobuserehad, külvimasinad, kultivaatorid, vedruäkked, ratassahad jne. Kasutati lisaks laudasõnnikule juba ka kunstväetisi.

Karjanduse arendamiseks käis osades taludes ka kontrollassistent, kelle juhatuse järele karja toitmist ja piima käsitlemist korraldati.

Põllumajanduse paremaks korraldamiseks aitasid kaasa külas korraldatud lühiajalised põllutöö- ja majapidamise kursused. Talusaadusi realiseeriti Tapa turul, kuhu oli neli versta maad.

1925. aastaks olid külas suurel osal taludel välja ehitatud uued elumajad, mis olid sammasrõdudega ja klaaskodadega. Sisustuse osas jäi aga paljudes taludes veel soovida, vaid mõnel talul oli otstarbekohane mööbli asetus, ruumide jaotus ja puhtus paigas.

Umbes sel ajal asutati Näo külas 10-liikmeline rehepeksu ühisus ning üheskoos otsustati asuda maaparandustöödele. Nimelt asus küla piires soo, mis pakkus kultuurmaade loomiseks soodsat pinda ja mis oli ühenduses turbarabaga, kust kariloomadele aluspõhuks materjali võeti.

Külas oli silmatorkavalt suur arv haritlasi. Iga põllumees pidas oma kohustuseks lapsed kusagile kooli saata, oli see siis kutse- või üldhariduskool. Muusikariistu leidus igas talus.

Pandi alus rahvaraamatukogule. Moodustati kohalik turbaühing, mille juhatusse kuulusid Hugo Tire, Oskar Kleemeier, Johannes Rae, Johannes Weskrold ja August Kask. Nemad olidki need mehed, kes esitasid avalduse Näo külasse telefoni kõnepunkti paigaldamise palvega.

Näo külas tegutses 1930-ndatel aastatel ka kohalik kontrollühing, mis korraldas oma liikmete vahelisi lüpsivõistlusi. Auhindadeks olid lüpsimärgid, diplomid ja rahalised summad.

1937. aastal asutasid kohalikud agaramad talumehed Näo külla veeühisuse, mille juhatusse valiti Hugo Veerme (Vorm) Karkuse küla Jaani talust, Elmar Kleemeier Näo „Päevarahva“ (hilisema „Kangro“) talust, Leonhard Paapsi Näo „Hansurahva“ talust, Hugo Laastau Näo „Maido“ talust, Hugo Tire Näo „Otsa“ talust ja Reinhold Korkmann.

Külarahva mure vee ärajuhtimise pärast heinamaadelt sundiski ühisust asutama. Näo külas oli põllumaa savikas, kinkudel ja kõrgustikel seisis vesi savise pinna peal, madalikkudes ja nõgudes oli aga liivane põhi, mistõttu sinna kogunenud vesi jällegi kadus. Suuremalt jaolt olid seal haruheinamaad, karjamaaks aga raba. Kevadel ja suure vihma ajal oli seal nii mõnigi koht järveks.

Kavatseti kaevata kraav karjamaalt läbi suunaga madalikule või lausa Tapa küla alla. Vesi, mis küla koplitest ja heinamaadelt kõveriti läbi voolas, oli osaliselt aedadega piiratud, sest vesi oli täis prahti, muda, kasvusid ja pajuokste sodi.

Vee ärajuhtimine oli küla elanikele probleemiks juba 1911. aastal.

Ajaleht „Päevaleht“ kirjutab 11. märtsil 1911. aastal:
„Suuremat maaparanduse tööd, mis eelarve järele üle 2000 rubla maksma oleks läinud, tahtsivad läinud aastal Näo küla mehed ette võtta ja läbi viia, mis aga takistuste pärast siiski ette võtmata jäi, olgugi, et selle jaoks eeltöö valmis lasti teha. Näo küla all on suur soo-karjamaa, mis seni ühiselt tarvitada oli olnud. See on mäerinnakutega ümber sisse piiratud. Kevadel suurvee ajal seisab karjamaa üleni vee all, nii et ta otsekui järv välja näeb. Teine kord tuleb ka suvel ette, kui vihmane aeg juhtub olema, et vesi karjamaale peale tõuseb. Nii kaua kui sealt vett ära ei saa juhtida, ei saa seda maad harima hakata. Praeguses olekus ei too ta aga ka mingisugust tulu, nõnda, et vee ärajuhtimiseks tingimata tarvis sammusid astuda. See kraaviliin, mis nad loodida lasksivad, läheb mõisa maast läbi ja on üle kahe versta pikk. Kahjuks tuleb aga kraav selle liini peal paiguti üle 3 sülla sügav ja läheb sellepärast väga kalliks kaevata. Sellegipärast ei taha nad oma ettevõttest loobuda, vaid tahavad uut kraavi kohta otsida ja selles asjas nendega, kelle maast kraav läbi läheb, läbirääkimisi pidada. Loota on, et nad aja jooksul oma mõtte teoks teevad ja selle läbi enestele suure tüki head vilja- ja rohukasvatajat maad juurde võidavad.“

Juba 1925. aastal muretseti küla põllumeestega ühiselt mootoriga rehepeksugarnituur. Samas, suure majade, lautade, küünide ehitusega, hoogsa põlluharimise ja seltside tegevusega jäi aga Näo külast läbi viiv suur tee päris hooldamata. See tee oli veel 1930. aastal mudane ja künklik, eriti sügiseti. Jalakäijad liikusid mööda põldude ääri, seltside koosolekutele mindi heinamaade kaudu. Neid teeradasid teadsid muidugi vaid kohalikud talude elanikud, kuid võõras külla sattuja koperdas poris. Talvel lumega käis tee küla alt, küla jäi mäe peale.

1920-ndatel aastatel asutasid vastastikuse kokkuleppe alusel talupidajad oma külasse masinatarvitajate ühingu. Ühing ei olnud ametlikult registreeritud, sest masinaomanike keskel valitses täielik üksmeel.
Suure majandussurutise tagajärjel hakkasid 1932. aastal kõikjal Tapa linna ümbruse külades, Tapal, Kurus, Jootmel ja Näo külas peremehed talusid ära müüma, rendile või pooleterale andma. Nii oli Tapa linna ümbruse nendes neljas külas kokku umbes 75 talu, pooleterale oli antud 7 talu, rendile 5 talu ja 4 talu oli müügis. Veel anti 4 talu pooleterale ja 1 talu oli jäänud täitsa sööti. Raha puudus kummitas põllumehi, mis ei võimaldanud palgata põllutöölisi.

Näo koorejaam

Ühispiimatalitus Amblasse asutati 8. veebruaril 1909. aastal, mis oli piirkonnas tolle aja suurimaks. Ühisusel oli kokku 6 koorejaama: Roosnas, Koigis, Jänedal, Nõmmkülas, Näo külas ja Karkusel. Peameierei asus seega Amblas. Varasemal ajal viisid ümberkaudsed põllumehed oma piima Tapa alevisse, kuhu oli maad 5 versta.
Näo külasse asutati koorejaam 15. aprillil 1924. aastal. Kogu piimaasjandust koorejaamas asus ajama mõnusa olemisega Albert Leedo, kelle põhitöökoht oli kindlustusseltsis „Eesti“, samuti tegutses ta ka kohalikus näiteringis. 1925. aastal toodi koorejaama umbes 2000 toopi päevas ja sealsamas valmistati ka kaseiini. Piimatoojaid oli 87. Koorejaamas asus ka Näo küla telefoni kõnepunkt, mis asutati sinna Järva maakonna telefoni-telegraafi võrgu poolt 1932. aastal. Samuti asus koorejaamas ka kirjatalu, mille eest kandis hoolt samuti Albert Leedo.

Piimatoojate arv oli 1927. aastaks 74. Piima keskmine rasvaprotsent 3,52. Piimatoojateks olid ümberkaudsete Tapa ja Karkuse külade ja Niidu ja Karkuse asunduse põllupidajad.

1925. aasta juunis avas Ambla piimaühing koorejaama ka Karkuse külas ja seetõttu vähenes Näo koorejaama kokku toodava piima hulk. Piimatoojaid jäi järgi veel 41.

Kuna Albert Leedo lahkus Näo külast Roosna-Tammikule, kuhu Ambla piimaühing ta sealse koorejaama juhatajaks määras, viidi koorejaam 1. novembril 1934. aastal koos kirjataluga ja telefoni kõnepunktiga üle „Kääri“ talusse, kus nüüd hakkas kogu asja eest hoolt kandma perenaine Linda Rae. Kes tahtis Tapalt Näo külasse ühendust võtta, pidi tellima keskjaamast nr. 26 – 1.

Kogu postitalitus külas käis aga hilinemisega. Tapalt toodi ajalehed igal esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel postivalitsuse poolt palgatud postivedaja poolt. Kuna aga kõik kolm korda nädalas ilmunud ajalehed anti välja teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval, siis said lehe tellijad lehe alati alles üks päev hiljem kätte. Muidugi tekitas selline korraldus külaelanike hulgas nurinat.

Kuna Näo koorejaama toodav piimahulk hakkas aasta-aastalt vähenema ja koorejaama ruumid samuti ei vastanud enam nõuetele, otsustas Ambla piimaühing koorejaama 1936. aasta alguses sulgeda. Sama otsus tehti ka Karkuse koorejaama kohta.

Kuna koorejaama sulgemine oleks Näo ja Karkuse ümbruskonna piimatoojad seadnud raskesse olukorda, peeti 1935. aasta lõpus kõigi ümbruskonna piimatoojate ühine koosolek tekkinud olukorra arutamiseks. Koosolekust võtsid osa ka Ambla piimaühingu tegelased. Nii jõuti ühel nõul otsusele, et tuleks ehitada uus ja ajakohane koorejaam, mis rahuldaks nii Näo küla kui ka Karkuse talupidajaid.

Kokkulepe sai selline, et kui piimatoojad muretsevad ehitusmaterjali, siis Ambla mehed ehitavad jaama üles. Alguses otsustati koorejaama asukohaks „Oja“ heinamaa kõrval olev krunt, kuid hiljem kinkis koorejaama jaoks maa suurusega 0,1 ha „Hansurahva“ talupidaja Leonhard Paapsi omast maast ja teised talupidajad andsid ehitusmaterjali.

Uue koorejaama ehitamiseks ja käimapanemiseks ning muudeks korraldusega seotud tööde tegemiseks valiti toimkond, kuhu kuulusid kohalikud põllumehed-piimatoojad: Mart Kalde, Paul Rosenfeldt, Oskar Kleemeier, Hugo Tire, Johannes Laastau ja Johannes Sipper.

Ambla piimaühing sulges siiski koorejaamad Näo külas ja Karkusel 1936. aasta alguses, kuna need ei vastanud enam kaasaegsetele nõuetele. Kuniks ehitati uut koorejaama, vedasid piimatootjad piima Nõmmküla-Koigi koorejaama.

1936. aasta suveks ei olnud ehitusmaterjali aga piisavalt platsile kokku toodud ja ehitusega alustamine venis. Sama aasta lõpuks aga ehitustöö juba edenes ja nii sai Näo küla uus koorejaam 30. mail 1937. aastal Ambla õpetaja Hugo Annast’i poolt pühitsetud.
Uue koorejaama juurde oli koondunud 54 piimatootjat.

1935. aasta kevadel oli saanud Ambla piimaühingus uueks tööstuse toodanguks piimapulber. Selle tootmiseks soetas Ambla piimaühing uuema sisseseade 7000 krooni väärtuses. Pulbrit hakati valmistama täis- ja kooritud piimast. Täispiimapulbrit tarvitasid peaasjalikult kompveki- ja šokolaadivabrikud. Kooritud piimapulber läks aga pagaritele ja muude toiduainete valmistamiseks. Täispiimapulber sisaldas 28% rasva ja maksis 80 senti kilo, kooritud piimapulber rasva ei sisaldanud ja oli seetõttu odavam – 35 senti kilo.

KÄÄRI JA OTSA TALUD

„Kääri“ talu vanaperemees oli Jaan Rae (sünd. 10.10.1842, surn. 05.10.1902) ja perenaine oli Jaak Kaasiku tütar Mari (sünd. 24.02.1852, surn. 01.10.1930). „Kääri“ talu päris oma isalt Jaanilt tema poeg Johannes (sünd. 25.03.1882). Kuid Jaanil oli ka kolm tütart: Ida, Liisi ja Juuli. Ida (sünd. 17.02.1884) abiellus „Otsa“ talu peremehe Tõnis Tire poja Hugo’ga (sünd. 10.02.1876), kes päris isalt „Otsa“ talu. Tütar Liisi (sünd. 09.03.1886) abiellus Jaan Mahlberg’iga Põdrangult ja tütar Juuli (sünd. 17.12.1891) abiellus 12.10.1918. aastal Tapa tulevase esimese linnapeaga Ernst Grimm’iga.

„Kääri“ talu pärija, Johannes Rae´ga juhtus paraku kohutav õnnetus, mis tõi leina kogu külasse. Sellest õnnetusest kirjutab ajaleht „Tapa Sõnumed“ 14. märtsil 1933. aastal:

„10. skp. õhtul enne kl. 5 olid kümmekond kruusavadajat Tapa linna kruusaaugu kõrval asuvast Jüri Richteri kruusaaugust kruusa võtmas. Kuigi selles kruusaaugus olukord märksa korralikum linna omast, oli siingi kallas õige järsk. Näo külas, elutsev „Käärihansu“ taluperemees Johannes Rae kaevas peenema liiva saamiseks auku kõrge kalda all olevasse koopasse. Teine mees silus vahepeal koormat, et siis Raega osad vahetada. Järsku langes aga järsk kruusakallas umbes kolme sülla kõrguselt alla, mattes seal oleva J. Rae sügavale liiva alla. Sulale lööva ilma tõttu ei kannatanud järsk kallas nähtavasti alt liiva urgitsemist. Allajääjale langes umbes vagunitäis liiva peale.

Otsekohe asusid juuresolijad liiva alla maetult liiva pealt loopima, kuna üks Tapale sõitis politsei järele. Politseikomissar ühes arstiga sõitsid küll kiiresti kohale, aga enne kui 50-minutilise kaevamise järele lõpuks õnnetu liiva alt vabastati, oli ta juba ammugi lämbumissurma surnud. Laip oli näost üleni sinine. Leinama jäi naine 5-aastase lapsega.“

„Otsa“ talu vanaperemees Tõnis Tire (sünd. 16.11.1846, surn. 29.05.1930) ja tema naine Mari (sünd. 14.09.1838, surn. 01.11.1924) on maetud Tapa vanale õigeusu kiriku kalmistule. Nende kõrge hauakivi oli kukkunud kolmeks tükiks, kuid 2011. aastal said need tükid taas kokku tsementeeritud ja hauakivi on säilinud praegugi.

Tõnis Tire ostis Tapa mõisalt „Otsa“ talukoha 24. detsembril 1889. aastal. Talu suurus oli 22 tiinu ja 1710 ruutsülda suur ning maksis 3400 rubla.

Talupidajana oli Tõnis Tire väga kohusetruu, nagu külarahvas tema kohta ütles: „Mees, kes kivimäest põllud tegi“. Samuti oli ta suur kirjanduse sõber ja seltskonnategelane. Kui Tapal Hariduse Seltsi maja ehitama hakati, oli tema esimene, kes kivid kohale tõi. Kaua aega oli ta Lehtse ühendatud valdade peakohtunik. Talukoha päris isalt poeg Hugo Tire.

Näo – Karkuse Vabatahtlik Tuletõrjeühing

21. veebruaril 1933. aastal saatsid Elmar ja Oskar Kleemeier Näo külast ja Leopold Uudelepp Karkuse külast Kohtu- ja Siseministeeriumile avalduse sooviga asutada Näo – Karkuse Vabatahtlik Tuletõrjeühing. Vastav luba saadi 28. veebruaril 1933. aastal. Ühingu juhatuse asukohaks jäi Näo küla. Ühingu juhatusse valiti esimeheks Mart Kalde, laekuriks Paul Rosenfeldt, varahoidjaks Jaan Pelt ning juhatuse liikmeteks Leonhard Paapsi, August Steinfeldt ja Elmar Kleemeier. Pritsi asukohaks määrati Karkuse külas Jaan Pelti „Jakobi“ talu.
Liikme maksuks määrati 50 senti, liikmeks astumise maks ka 50 senti ja ühingule ühekordne toetussumma 2 krooni igalt liikmelt.

Septembri algul 1933. aastal saadigi osta Tallinnast juba uus käsiprits, hinnaga 530 krooni. Prits viidi Jaan Pelt’i juurde „Jakobi“ tallu Karkusel. Algus oli tehtud.

Aja jooksul soetati pritsid ka Näo külla ja Karkuse asundusse. Varustuse ja pritside soetamiseks korraldas ühing pidusid ja näitemänge. Näiteks peeti pidu 21.01.1934. a. koos naaber ühinguga – Tapa-Kuru VTÜ-ga. See toimus Tapa külas ühingu ruumides, mille jaoks oli Näo küla näiteringi poolt lavastatud P. Luiga ja E. Bergmanni jant „Tiiul tosin vanemaid“. Vaheaegadel aga mängis tantsuks Karkuse puhkpillide orkester, mis oli asutatud 1928. aastal. Orkestri asutajateks olid Gustav Kroos ja Karl Kleemeier. Orkestri juhiks oli pikki aastaid Alfred Roosberg Karkuselt, kuid 1935. aasta lõpus lahkus ta uude elukohta Viru-Jaagupisse ning orkestri juhtimise võttis enda peale „Päevarahva“ talu vanaperemehe Kustas Kleemeieri poeg Karl Kleemeier. Orkestris mängis ka Karli vend Elmar Kleemeier.

Ajaleht „Tapa Sõnumed“ kirjutab 30. aprillil 1932. aastal päris kurja artikli:

„Hukkamõistmisväärne ükskõiksus ligemese õnnetuse vastu. Läinud pühapäeva õhtul läks põlema Karkuse külas Juuli Tootsi elumaja. Kustutamistöödel paistis silma äärmine hoolimatus ja ükskõiksus Karkuse oma meeste poolt, kuna nad alles kohale rutanud Nõmmküla vab. tulet. ühingu meeskonna ja peamehe Ader’i kategoorilisel nõudmisel tööle hakkasid kaugelt vee toomisel. Samuti hoolimatud oldi majakraami päästmisel. Pole sugugi ilus teguviis naabri õnnetust tuimalt pealt vaadata!“

22. aprillil 1934. aastal korraldas ühing kevadpühade puhul suurema peo, mis toimus Karkuse endises koolimajas. Lavastati A. Rahula näidend „Randvee uus peremees“. Ka näitetrupp kuulus tuletõrje ühingu koosseisu.

17. juunil 1934. aastal korraldas ühing vabaõhu-jumalateenistuse Karkuse külas „Vahi“ talu aias. Jutlustas Ambla koguduse õpetaja Hugo Annast ning kaastegev oli ka puhkpillide orkester. Peale jumalateenistust korraldati aias näitemüük ja loterii-allegrii ning igasuguseid muid lõbustusi. Näo-Karkuse perenaiste seltsi poolt oli korraldatud rikkalik einelaud ja talutare kapakaljaga. Loomulikult mängis Karkuse orkester, seda lausa suurendatud koosseisus. Õhtul aga toimus veel näidendi ettekandmine, milleks oli A. Laussi 1 vaatusega naljamäng „Loomulik arstimine“.

Näo-Karkuse Vabatahtlikul Tuletõrjeühingul olid ka oma vormimütsid.

1934. aastal kuulusid ühingu juhatusse esimees Elmar Kleemeier, abiesimees August Niilberg, peamees Leonhard Paapsi, abi August Steinfeldt, kirjatoimetaja Eduard Wunderbaum, laekur Paul Rosenfeldt ja varahoidja Jaan Pelt.

Karkuse küla vana koolimaja, kus Näo-Karkuse VTÜ oma vara hoidis ja pidusid pidas, kuulus Nõmmküla vallale. Vald pani hoone müüki ja sellest oli huvitatud Nõmmküla VTÜ. Kooli koha suurus oli 3,7 ha koos põllumaaga. Nõmmküla Vabatahtlik Tuletõrjeühing ostis hooned ära hinnaga 1501 krooni. Kõike summat korraga maksta ei jõutud ja võlgu oleva summa 1351 krooni tasumine lükkus edasi 1.märtsini 1939. aastal.

21. detsembril 1936. aastal ühines Näo – Karkuse VTÜ Tamsalu VTÜ-ga, mille järel hakkas ühing kandma Nõmmküla Valla Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu Karkuse kogu nimetust. Kogu juhatus jäi endiselt Näo külasse.

1939. aastal ühendati Karkuse tuletõrje kogu Lehtse valla VTÜ-ga, mille raames pidi Lehtse üle võtma ka kõik Karkuse kogu kinnisvara ühes sellel lasuva 1700-kroonise võlaga. Ühendamise põhjuseks oli 1939. aasta valdade reform Järvamaal ja Nõmmküla valla liitmine Lehtse vallaga, kuhu kuulusid ka Näo ja Karkuse külad. Karkuse asundus aga liideti Ambla vallaga.

Oktoobris 1939. aastal toimus Lehtses koosolek, kus Karkuse kogu varandusliku aktiva ja passiva ülevõtmise juures tekkis aga rohkesti sõnavõtmisi ja vaidlusi. Juhatuse poolt esitatud lepingu kava, milles oli ette nähtud Karkuse kogu kinnisvara ülevõtmine ühes võlaga, leidis teravat arvustamist ja lükati koosoleku poolt tagasi. Nimelt polnud koosolijad nõus võlaga koormatud pritsimaja ülevõtmisega, kuna pealegi veel leiti, et sellist suurt hoonet pole kohapeale tarviski. Kuigi Karkuse rühma mehed olid lubaduse andnud oma võlgade eest ise vastutada, kahtles koosolek, kas nad oma paarikümne liikmelise koosseisuga selleks suutelised on.
Järvamaa brigaadi pealik H. Kullerkann käis koos Lehtse ühingu juhatusega Karkusel kohapeal tutvumas vaidluse all oleva kinnisvaraga ja pidi hakkama otsima uut võimalust vastuvõetavama lepingu sõlmimiseks.
Karkuse mehed aga, kahju tundes, et nende suur, jõukas, kapitalide ja varandustega Nõmmküla vald likvideeriti, ei tahtnud nad uue vallaga kuidagi kohaneda. Kuna Karkuse mehed just Lehtse valla alla sattusid, millist valda nad vaeseks ja võlgadega koormatuks pidasid, olid nad nüüd oma vana ja lagunenud tuletõrje maja kaudu hea mooduse leidnud, kuidas uue vallaga vägikaigast vedada. Järvamaal oli valdade reformi järele kõigi tuletõrjeüksustega igasuguseid vahekordi õnnestunud lahendada, ainult Karkuse tuletõrje koguga Lehtse vallal kokkulepet saavutada ei õnnestunud, olgugi, et vaieldi ja kaubeldi pikalt ja kaua.
Lehtse vald polnud nõus Karkuse lagunevat hoonet koos pooleliolevate kõrvalehitustega, millel 1700 kroonine võlg, oma koosseisu võtma, arvates, et hoone ümberehituseks kulub veel oma 1000 krooni ära.
Ja nii vaieldi ja vaieldi selle hoone pärast, sest Karkuse mehi ei huvitanudki otseselt oma tuletõrjemaja küsimus, vaid rohkem vägikaika vedamine uue valla vallaisadega.

Kui kokkulepe oleks saavutatud, oleks Lehtse VTÜ moodustanud järgneva kompanii: Näo – Karkuse – Kuru – Jootma – Tapa – Saiakopli.

Aga vaidlustega ei jõutudki kokkuleppele, ennem tuli Eestis võimuvahetus.

Näo – Karkuse perenaiste selts.

2. märtsil 1930. aastal pidasid Näo – Karkuse külade perenaised Karkuse küla seltsimajas kohaliku perenaiste seltsi asutamiskoosoleku, millest üle 30 perenaise ja peretütre osa võttis. Toimus loeng teemal, kuidas kodu meeldivamaks ja mugavamaks muuta ning selgitati naiste organiseerumise vajadusest.

Kuigi oli võimalus asutada Tapa Põllumeeste seltsi juurde naisosakond, otsustati siiski iseseisva seltsi kasuks. Asutamise toimkonda valiti Julie Rosenfeldt (e. Roosma) ja Elsa Kalde Karkuselt ning Aliine Weskrold (e. Vellenurm) Näo külast, kes 08.03.1930 saatsid Kohtu- ja Siseministeeriumisse avalduse Näo – Karkuse perenaiste seltsi asutamiseks. Juhatuse asukohaks jäi Karkuse küla. Põhikiri kinnitati 10.04.1930 ja selts alustas tegevust.

Perenaiste selts tegutses enamuses Karkuse endise koolimaja ruumides, kus korraldati kohviõhtuid, emadepäeva pidustusi, jõulupuud, lõikuspidusid, esitati näidendeid ning korraldati kodukaunistamise ja kangakudumise kursuseid ja samuti ka kõikvõimalikke näitemüüke seltsi tegevuse toetamiseks.
Kursuseid korraldati ka taludes, näiteks keedukursused „Maido“ talus.

1934. aasta peakoosolekut peeti aga „Otsa“ talus. Seltsi esinaine oli algusest peale Julie Rosenfeldt, laekuriks Benita Wunderbaum, kirjatoimetaja Alice Kleemeier, juhatusse kuulusid Ida Tire, Selma Metsmärt, Aliine Weskrold, Linda Rae ja Elsa Kalde.

Seltsil oli 40 liiget ja kõige tähtsamaks varanduseks söögiriistad 100 inimese jaoks.

Ka jõulupuu korraldamise võttis selts oma õlule. Näiteks 1935. aastal korraldati Karkuse vanas koolimajas, mis oli nüüd rahvamaja, vaimuliku talitusega jõulupuu. Jutlustama oli tulnud õp. Hugo Annast Amblast ja ilusate salmide eest said lapsed jõuluvanalt kingitusi.

1936 – 1937. a. korraldati aiatöö kursuseid ja näitemüüke.

1939. aastal kuulusid juhatusse Alice Kleemeier, Agnes Steinfeldt (e. Sõmer), Benita Wunderbaum (e. Vahesalu), Linda Rae ja Koidu Kruusma.

1940. a. 1. juunil tähistas Näo – Karkuse perenaiste selts oma 10. aastapäeva, mis jäigi neile viimaseks. Korraldatud oli ühine koosviibimine, kus meenutati möödunut. Seltsi juhatusse kuulusid Linda Rae, Aino Kumpas, Benita Vahesalu, Koidu Kruusma ja Agnes Sõmer. Veel hiljuti oli selts omale muretsenud kangakudumise töövahendid, et kursuseid korraldada, kuid siis tuli Eestis võimuvahetus ja seltside tegevus keelustati.

ÜENÜ Näo külas
(Üle Eestiline Noorsoo Ühing)

1930. aasta algul asutasid Näo küla aktiivsed noored ülemaalise noorsooühenduse osakonna.

Juhatusse valiti Elmar Kleemeier, Arnold Jahimann, Alfred Leedo, Oskar Kleemeier ja Leonhard Paapsi.
Oma esimese peoõhtu noortele korraldas osakond 23. veebruaril 1930. a. Koigi algkooli ruumides. Esitusele tuli H. Anto 3-vaatuseline draama „Kui torm vaikib“. Tantsuks mängis puhkpillide orkester. Osakond avas ka lugemis- ja malelaua ning tellis kõik loetavamad ajalehed. Juba märtsis korraldati põllumajanduse kursus Näo küla „Päevarahva“ talus.

Osakond korraldas mitmeid kursuseid noortele, mida Näo külas varem ei olnud tehtud. Kuna neil oma ruume ei olnud, siis tegutseti korda-mööda küla taludes, koorejaamas ja suviti vabas õhus või Tapa küla seltsimajas.
Kohe 1930. a. algul asutati Näo külas ÜENÜ spordiselts, mida juhatas Alfred Jahimann. Juhatusse kuulusid veel Arnold Jahimann, Alfred Leedo, Oskar Kleemeier, Leonhard Paapsi, Elmar Kleemeier. Albert Leedo oli külas aktiivne näitetrupi juht. Lavastati mitmeid tol ajal populaarseid näidendeid, nagu „Elavad surnud“, „Kaks maailma“, „Reedu poiss ja Liisi“ jt. Näitetrupi juhtivateks näitlejateks olid Alice Kleemeier, Amalie Kleemeier, Helene Kull.

Näo küla „Tooma“ talus korraldas 1935. aastal Tapalt pärit Leonardo Valts esperanto kursused, millest oli 12 osavõtjat.

1938. aastaks moodustasid ÜENÜ Näo osakonna juhatuse Elmar Kleemeier, Alfred ja Harald Pent, Helene Kull ning Anette ja Erich Kotkas.

Vaatamata kohalikele kehvapoolsetele oludele tegutses Näo küla ühing aktiivselt ja oli eeskujuks paljudele noortele.

Viimast korda enne II Maailmasõda oli ÜENÜ Näo osakonna tegemistest kuulda 14. juulil 1940. aastal, kui osakond korraldas Näo küla spordiväljakul „Heinväljal“ võrkpalli välkturniiri ümbruskonna organisatsioonide vahel. Osa võtsid Saksi, Tapa küla, Käravete, Rava, Roosna-Tammiku ja Prümli meeskonnad. Õhtul toimus „Kääri“ talus Linda Rae juures segaeeskavaga tantsuõhtu, kus mängis bajaan-orkester.

Nõukogude võimu tulekuga likvideeriti ka ÜENÜ Näo osakond.

Ajaleht „Edasi Kommunismile“ 01.12.1960 kirjutab artikli „Kuidas vanasti kohut mõisteti. Lugu kepiõiguse päevilt“:

„Aastal 1877 oli sügav lumi. Enamasti kõik külatänavad olid kuni üle aiateivaste lund täis tuisanud. Siin ja seal olid süllakõrgused lumehanged ühel pool ja teiselpool küljes kõrge aed, kuna kitsas koormalaiune teerada hange ja aia vahelt läbi käis. Niisugustes kitsastes tänavates olid vastamisi sõitjad üsna hädas. Kui ei juhtunud pereõue väravat ligidal olema, siis pidid hobused pead vastakuti seisma jääma, nagu kaks kitse kitsa purde peal. Möödaminemisest polnud juttugi.

Näo küla tänav on umbes pool versta pikk. Kubja koht seisab teisel pool küla otsas. Jüri Kask, nimetatud koha omanik, oli hobuse ja reega koolimaja juurde, mis kolm versta Näo külast kaugel, ahjukütet viimas käinud ja sõitis kodu poole.

Ilm oli tuisune ja külm. Jüri vajutab kübara üle kõrvade ja viskab reele pikali, hobune ruttab ise kergete sammudega kodu poole. Aga korraga jääb hobune teele seisma. Jüri hüüab: „Nõõ!“ Ei lähe. Ta tõstab pea üles ja mis ta oma ehmatuseks näeb? Kolm suurt hobust seisavad järjestikku tee peal ees ja nende taga paistab suur must heledate akendega maja jalaste peal olevat.

„Maja“ trepil istub suure punase habemega mees, see tõstab pikka piitsa ja hüüab: „Tee lahti!“

Jüri kargab hirmuga reelt. Pääsemist pole kuhugile, ühel pool kõrge lumehang, teisel pool aed. Mis nüüd hädaga ära teha? Ta ajab hobuse lumehange ja tõstab ree ka takka järele. Habemega vastutulija hüüab: „Nõõ!“ Hobused hakkavad edasi minema, vedades musta „maja“ järele. Jüri hobune hakkab sügavas lumes rabelema ja viskab enda viimaks küljeli. Ja just sel silmapilgul, kui must „maja“ hakkab temast mööda jõudma, kukub hobune loogaga vastu „maja“ akent ja see läheb õnnetuseks katki. Veel mõni samm õnnetuspaigast edasi peetakse hobused kinni, üks suurte, pikkade kihvadega isand pistab pea katkisest aknast välja ning küsib: „Mis su nimi on, külamees?“

„Jüri Kask!“ oli vastus.
„Kust vallast?“
„Tapa vallast. Kubja koha peremees.“
„Väga hea! Kutsar, sõida pealegi.“

Mõne päeva pärast tuli vallavalitsuselt käskkiri Kubja koha peremeest Jüri Kaske seatud päeval W. mõisa haagikohtuniku juurde saata. Jüri läks.

„Sina oled A. härra kinnisel saanil akna tee peal katki ajanud, saad kolmkümmend hoopi!“

„Aulik kohtuhärra, mina ei ole seda mitte meelega teinud,“ palus kaebealune. „Saksad tulid kitsa koha peal mulle vastu, minu hobune oli üleni lumes, hakkas rabelema, ei seisnud paigal ja sealt see õnnetus tuligi. Mina maksan kahju välja ja palun, et kohtuhärra mind mitte ilma süüta ei peksa!“

Kohtunik oli selle aja sees püsti tõusnud, kasuka selga pannud ja hüüdis: „Kohtuteener, kas vitsad valmis?“
„Valmis küll, aulik kohtuhärra.“
„Lähme talli!“ hüüdis kohtunik käskivalt.
„Ärge pekske mind mitte, võtke või sada rubla maksu, mina võin veel rohkemgi maksta, jätke mind peksmata!“ palus kaebealune veelkord.
„Ole vait!“ käratas kohtunik. „Lähme talli, mul on teisi asju ka veel õiendada!“ Kui ta nägi, et kohtualune kohe minekut ei teinud, hüüdis ta ökitades.
„Mehed, viige teda talli ja võtke maha!“
See sündis. Kohinal veeti Tapa valla päriskoha omanik Jüri Kask vana kõrtsi rehe alla (kohut peeti vanas kõrtsis) ja halastamatu vahimees peksis tema selja nii puruks, et ta kaua aega selle järel kodus maas haige oli. Haagikohtunik sai süütu inimese verd näha ja kaebaja ostis ise oma saanile uue aknaruudu.“

Samas Näo küla Kubja talus kasvas üles ka Eesti tuntud loodusfotograaf ja looduskaitsja Edgar Kask (sünd. 05.08.1930, surn. 24.05.2008). Ta kirjutas hulga raamatuid koos oma enda fotodega loodusest. Tema kauaseks lemmikpeatuspaigaks oli Varessaare vana talu Muraka raba servas, raba, mis asub Ida-Viru maakonnas, Alutaguse ja Lüganuse vallas, Rannapungerja ning Purtse jõe veelahkmel.

Edgar Kase loodusraamatuid:

„Kõrvemaa metsades“ (1971)
„Eesti metsades“ (1976)
„Tee vaikusesse: Muraka soostik“ (1977)
„Värviliste liblikate lend“ (1978)
„Pilte looduskaitsealadelt“ (1983)
„Lahemaa rahvuspark“ koos Aarne Kaasikuga (1983)
„Kuuvikerkaar“ (1995)
„See müstiline armastus. Jutud ja loodusfotod“ (2002)
„Õnnemudel“ (2004)
„Teekond päikeseni“ (2006)
„Tee tarkuse juurde“ (2007)
Fotopostkaartide komplekt „Lahemaa rahvuspark“ (1983)
Edgar Kask tegi koostööd ajakirjaga „Eesti Loodus“, kus avaldas üle 60 artikli.