Tapa Haigla ja sünnitusabi

1945 aastal avati Eesti Vabariigi ajal A. Valsinerile kuuluvas elumajas Nigoli pst. 20a (praegu 1. Mai pst. 28) Tapa Linna Ambulatoorium ja varem H. Puusepale kuuluvas elumajas Lillaka tn. 29 (praegu Pikk tn. 29), II korrusel naiste-laste nõuandla. 1949. aastal toodi samasse Lillaka 29 alumisele korrusele üle ambulatoorium, mille juhatajaks sai Ervin Tiltin. Peale ambulatoorsete vastuvõttude kontrolliti ka linna asutuste sanitaarset seisukorda.
1. mail 1949 avati Nigoli pst. 20a (praegu tühjalt seisev maja) endises ambulatooriumi ruumides statsionaarne 5 voodikohaga sünnitusabiosakond, septembris lisandus veel 9 üldteraapia ja 1 sünnitusabi voodikoht.
Nii alustas tööd Tapa Linnahaigla. Alguses töötas 2 arsti, Selma Kobla ja Ervin Tiltin, kes võtsid haigeid vastu ka ambulatooriumis ja nõuandlas. 01.10.1950 seoses Tapa Rajooni moodustamisega, nimetati linnahaigla ümber Tapa Rajooni Haiglaks. Sügisel avati röntkenoloogia kabinet. Voodikohtade arv suurenes aasta lõpuks 25-ni. 1952. aasta lõpus viidi sünnitusosakond üle tänava asuvasse majja Nigoli pst. 9 (praegune OÜ Peetmark kauplus Lihakarn).
Samal aastal, 1952, saadi uus sanitaarauto, mis oli tollel ajal suureks sündmuseks haigla elus. 1952. aastal avati kirurgiaosakond. Kirurgina töötas Veera Bolšova, edaspidi Ferdinand Rand, Karl Kull (alates 1957). Paljud operatsioonid tehti kohaliku tuimestusega. Algul kasutati lahtise maskiga eeternarkoosi, edaspidi narkoosiaparaati. Teadaolevalt tehti näiteks 1958. aastal 526 operatsiooni.

Juulis 1953 oli haiglas juba poolsada voodikohta, millele 1956. aastal lisandus veel 5 voodikohta. Arstide ametikohti oli 16. Arstide koosseis ei olnud püsiv, peamiselt töötasid siin vene sõjaväelaste arstidest abikaasad.

Säilinud on selle aja haigla päevakord:
07.30 – ülestõusmine
07.30 – 08.30 – temperatuuri mõõtmine, tualett, võimlemine
08.30 – 09.00 – hommikusöök
09.00 – 09.30 – valvekorra aruandlus, valvekorra vahetus
09.30 – 14.00 – arstide visiidid palatitesse, sidumised, jalutused
14.00 – 15.00 – lõunasöök
15.00 – 17.30 – pealelõunane puhkus
17.30 – 18.00 – temperatuuri mõõtmine, korralduste täitmine
18.30 – 19.00 – õhtusöök
19.00 – 20-30 – ruumide korrastamine, jalutus
20.30 – 21.00 – kultuurilised meelelahutused
21.00 – 22.00 – täiendav ruumide koristamine, õhtune tualett
22.00 – magama minek

1950. aastate lõpupoole tegeleti sanitaarpostidega, mis loodi Punase Risti Seltsi algorganisatsioonides ehk asutustes.
Haigla Nigoli puiesteel oli kahekorruseline pruun puumaja, kus puudus veevärk ja kanalisatsioon. Kasutati kuivkäimlat. Kahte korrust ühendas kitsas ja järsk puutrepp. Operatsioonituba asus teisel korrusel, kuhu kanti haigeid kanderaamiga. Haigla käsutuses oli hobuveok, millega veeti kohale toiduaineid. Pesu pesti käsitsi pesuköögis, mida ühtlasi kasutati ka lahanguruumina.
Tapa Rajooni Haiglale allusid veel velskri-ämmaemandapunktid Lehtses, Kaalepis, Vohnjas, Nõmmkülas, Aravetel ja Jänedal. Enne uue haigla avamist Valgejõe puiesteel töötati väga kitsastes oludes, omati vaid 62 voodikohta.

Kõige kauaaegsemaks ämmaemandaks, kes aitas ilmale tuua enam kui ühe põlvkonna Tapa emade lapsi, oli Liisa Vannas (sünd. 1879 – surn. 1964). Liisa Vannas töötas ämmaemandana alates 1909. aastast 42 aastat järjest. Sünnitajate abistamine toimus sünnitaja kodus, kaugemad Tapa ümbruskonna abivajajad tulid hobuveokitega ämmaemandale järele. Liisa Vannas on maetud Tapa linnakalmistule.
Teiseks konkureerivaks ämmaemandaks asus 1935. aastal Tapale tulnud Rosalie Ajasta, olles selles ametis Tapal 12 aastat. R. Ajasta võttis sünnitajaid vastu ka oma kodus selleks kohandatud toas.
Pärast Nigoli pst. 20a viidi sünnitusosakond üle tee Nigoli pst. 9 majja, mis hakkas kandma nime Tapa Rajooni Sünnitushaigla. Peale uue haigla valmimist 1962. aastal viidi sünnitusabi esialgu tagasi vanasse haiglasse. 1967 kolis uude haiglasse toodud sünnitus-günekoloogia osakond uue haigla polikliiniku ruumidesse ehk väiksesse hoovipealsesse majja, kus tegutses kuni selle sulgemiseni 1986. aastal, mil valmis Rakvere uus sünnitusmaja.

Ajaleht „Tapa Kaja“ 22.04.1934 kirjutab:
„Tapalt olles koduteel jäi Karkuse perenaine P „teele“. Kui aeg oli kätte jõudnud ja kodutallu veel mõni kilomeeter maad, paluti „haigele“ peavarju asjatoiminguteks teeääres olevasse tallu, kus aga uks eest kinni virutati ja „ase“ tuli teha lageda taeva alla. Kõik läks õnnelikult. Leidus siiski häid inimesi lähemas talus, kes priske kodaniku puhtaks pesid, lapsukese sisse mässisid, mispeale jätkati reisi kodutalu poole nagu turulised kunagi.“

Erahaigla

4. juunist 1995 haigla Valgejõe puiesteel erastati ja hakkas kandma nimetust AS Tapa Haigla. See oli esimene juhtum Eestis, kus erastamisagentuuri kaudu müüdi raviasutus. Aktsionärideks olid enamuses haigla arstid, juhatuse esimeheks valiti peaarst Aivar Kuusik. Juunis 1995. aastal heisati Tapa Haigla esisel väljakul haigla lipp, millega meedikud tähistasid raviasutuse omanikeks saamist.

Tapa haiglal olid hoovipealses majas hambaravi kabinetid ja perearstikeskus. Suures hoones võtsid vastu eriarstid, röntgen, registratuur, laboratoorium, hooldusosakond jne.
Pärast välisfassaadi remonti on hoonetekompleks muutunud kauniks, mis ilmestab meie linna raviasutust meeldiva väljanägemisega.

2017.aastal ehitas Viru Haiglale Tapa Tervisekeskuse riigihankega leitud AS Megaron-E. Ehitus läks maksma 1,8 miljonit eurot, millest 690 000 eurot moodustas Euroopa Liidu toetus, ehitustöödeks tuli võtta ka laenu. Uues hoones on ruumid neljale perearstile ja kaheksale pereõele, ämmaemandale, hambaarstidele ja eriarstidele. Samuti on uues hoones füsioteraapia kabinet, ruumid koduõenduse tarvis, labor ja röntgenikabinet. Avamisel oli keskusehoones avatud ka Südameapteek, kuid 2019.aastal seoses apteegireformiga see suleti. Renoveeriti tühjaksjäänud ruumid nii peamajas kui ka hoovimajas. Nii loodi juurde umbes 60 hooldushaigla- ja hooldekodukohta. Avamispäeval võttis tasuta vastu kiropraktik, nõu andsid toitumisnõustaja ning sõltuvushäire kliiniline nõustaja.