Tapa kinod

Enne veel, kui Tapa omale päris esimese kino sai, hakkas Rakvere kodanik J. Niggol 1913. aasta aprillis Tapa Tuletõrjeseltsi aeda ehitatud suvemajas näitama n.ö. „valguspilte“. Nende näitamiseks oli tal sõlmitud kolme kuuline leping.

Esimesest Tapa statsionaarsest kinost on andmeid 1920. aasta märtsist, kui Tapa pritsimaja saalis tegutses kino „Apollo“. Kes oli kinopidajaks, pole teada, aga seoses Tapa elektrijaama madala võimsuse tõttu oli selle kino pärast pidevaid sekeldusi, sest kino töötamise ajal jäi ülejäänud alev pimedaks. Pealegi näidati selles kinos küllaltki alaväärtuslikke filmikesi, mis aga koolilastele keelatud olid. Vaatamata sellele kippusid lapsed ikka „veriste“ kuulutuste peale kinno ja kui õpetaja juhtus kontrollima minema, siis pugesid lapsed toolide ja klaveri alla peitu, mõni ka kassasse varjule.

Näiteks etendati kinos filmi „Seitsmeteistkümne aastased“, kus peaosades omaaegsed vene näitlejad Janova, Uvarova ja Smirnov. Või hoopis lõbusaid komöödiaid Ameerika koomiku Charles Chapliniga peaosas.

Detsembris 1921. aastal oli kino „Apollo“ koos kõige sisseseadega müügis.

Järgmisena sõlmis lepingu aleviga kinopidaja Aleksander Kokk, kes pani oma kinole nimeks „Kasiino“. Filmide näitamise kohaks oli jällegi Tapa pritsimaja saal. Kuna aga kino nii palju elektrit tarvitas, siis lepingu järgi pidi uus kinopidaja alevi elektrijaama oma naftamootori üles seadma ja sellega alevi elektrijaamale lisavoolu andma ja ka ainult siis oma kinole elektrivoolu saama. Mis aga üles seadmata jäi, oli muidugi mootor. Kino ise sai aga voolu edasi vaatamata sellele, et alevi volikogu oli selle ära keelanud. Ka protsendi maksu tasumine alevile kino piletite pealt toimus kinopidaja poolt õige visalt. Ja ilma, et mootorit oleks üles pandud, kadus ka pärast 1922/1923 pühade hooaega kinopidaja Kokk alevist. Ainult 40 000 margane võlg tuletas teda veel meelde.

Vahepeal külastas Tapat ka rändav kino Rakverest, mille nimi oli „Ideaal“. Näiteks näidati Tapa Tuletõrjujate Kodu ruumides filmi „Grischa Rasputin“, mis kõrgetele piletihindadele vaatamata saali rahvast täis meelitas nii et paljudki saali ära ei mahtunud ja ukse taha jäid.

Ka kino „Kasiino“ oli edasi tegutsema hakanud, seekord uue kinopidaja all. Seal näidati filmi „Piibel“, mis samuti meelitas kokku saalitäie rahvast. Selle kõige juures valitses aga pidudel harilikult publiku puudus ja ruumid olid pooltühjad.

Märtsis 1924. aastal kino „Kasiino“ likvideeriti, sest elektrijaam oli nõrk ja ei suutnud anda piisavat voolu. Ka ei olnud pritsimaja ruumid enam sobilikud oma halva valgustuse ja puuduliku korralduse tõttu. Filmide näitamine tekitas suuri raskusi. Seevastu hakati õpilastele näitama filme Tapa mõisas soomusronglaste kinos. See kino asus küll alevist kahe versta kaugusel, kuid seevastu olid ruumid, ettekanded ja korraldus rahuldav ja ajanõuetele vastav.

Mõne aja pärast tellis ühisgümnaasiumi juhataja koolile suurema kinoaparaadi ja nii ei pidanud õpilased kinno minemiseks enam pikka teekonda ette võtma. Muidugi näidati koolis õpilastele sobilikke filme.
Koolimajas oli kino näitajaks Jakob Röömberg.

Väga lühikest aega sai Tapal tegutseda kino „Imperial“. See asus Esplanade ja Turu tänava nurgal Gustav Mätlikule kuuluvas puumajas, mille ta oli välja rentinud kinopidajatele, kahele daamile, kelledeks olid Amalie Pakrohv ja Adele Sild. Kinos näidati endiselt veel tummfilme. Laval, ekraani kõrval asus klaver, mille helide saatel film jooksis. Filmi saatsid ka kohalikud viiulisolistid. Enne filmi näitamist esinesid mõnikord klounid Max ja Lex Tallinnast. Ühel klounil oli kummist veeprits taskus, kust olid peenikesed voolikud peidetud riiete alt silmade juurde. Kui teine nüüd lõi, siis „kannatanu“ vajutas pritsile ja purskusid pisarad.

Vahel esines ka kohalik kupleelaulja Linder, kellel oli seljas must ülikond, peas kõvakübar ja kaenla all must kepp.

Näide esitatud kupleest:

„Kui teil raha ei ole,
see on ju päris kole,
siis püksid jalast võtke,
ja turu peale tõtke!
Vot nii, ehk naa, ehk teisiti
saab ilmas elada!
Vot Aadam Eedeni aia peal
lõi kepsu ilma püksata!
Vot nii, ehk naa, ehk teisiti
saab ilmas elada!“

Samuti esinesid mõnikord enne filmi Tapa naljamehed Prunso hüüdnimega Bim ja Oskar Truberg. Üks mees oli kotis. Teine kobas kotti, püüdes ära arvata, mis või kes on koti sees. Nuusutas ja ütles, et arvatavasti mädanenud kartulid, paha hais tuleb välja.

Filmi nn tagasikerimine toimus käsitsi vända abil, mida poisikesed ajasid ringi priipileti eest.

27. aprillil 1925. aastal põles aga kinomaja ära. Põleng sai alguse öösel umbes kella pool ühe ajal. Arvatavasti sai tuli alguse kusagilt näitelava ümbrusest. Etendus kinos oli selleks ajaks juba lõppenud. Kuna hoone oli kerge laudadest ehitus, põles see üsna kiiresti maani maha. Kuna hoone oli ka kindlustamata, sai Gustav Mätlik põlenguga kahju üle 200 000 marga. Tulle jäid ka klaver ja kinoaparaat.

Nii jäid tapalased tükiks ajaks ilma kinota. Alles 9. novembril 1925. aastal alustas tegevust uus kino, mille nimeks oli „Faun“. Kinopidajaks oli Ernst Mugra ja see tegutses jällegi tuletõrje pritsimaja saalis, kus vahepeal oli tehtud remont.

Esimeseks filmiks, mida näidati, oli „Pariis öösel“. Kinopidaja oli esitanud alevivalitsusele palve, et kinopiletite pealt võetaks lõbustusmaksu kuude kaupa, kusjuures ära jääks ühtlasi alaline piletite registreerimine. Alevi volikogu oli sellega nõus ning määras kuumaksuks 4200 marka, mille pidi ette ära tasuma. Sellest summast läks 350 marka Punasele Ristile ja 350 marka kultuurkapitalile.

Lõbustusmaks osutus aga kinopidajale kõrgeks ning 1926. aastal sulges ta uksed.

1926. aasta sügiseks alustas Tapal tegevust uus kinopidaja, asudes tuletõrje pritsimaja saalis. See kinopidaja oli Aleksander Saks, kellel oli Pikal tänaval ka omaenda tehnikaäri. Tema tegi saalis mitmeidki uusi korraldusi, et ruum oleks mugavam ning vastuvõetavam kino külastajale. Aleksander Saks pani kinole nimeks „Mars“.
Tõsi küll, et tummfilmide juurde muusikat mängiv poisikestest koosnev „salong-orkester“ ei jõudnud kooskõlastatult esineda ja nii jäi tase väga madalaks.

1930-ndate aastate alguses hakkasid jõudma kinosse juba tunduvalt kvaliteetsemad filmid ja Aleksander Saks hankis nüüd ka helifilmide näitamise sisseseade.

Näiteid filmidest:

„Kõrbe vang“ – eksootiline draama, peaosas Nansi Karol.
„Ravensbergi valged roosid“ – armastuse kurbmäng, osades: Diana Karenne, Dolly Davis, Jack Trevor, Valter Jansen, Lugi Serventi, Viola Garden jt.
„Jüri Rumm“ – ajalooline film Eesti minevikust kus mängisid tollased kuulsamad Eesti näitlejad.
„Öö tulvil õnne“ – põnevusfilm, peaosades Gösta Ekman, Karina Bell, Diomira Jakobini, Fritz Kortner.
„Õhulaevastik“ (helifilm) – osades Ramon Novarro, Anita Page.
„Tuline saatan“ – draama, peaosas trikkide kuningas Harry Piel.

1930. aasta detsembriks oli pritsimaja saal muutunud niivõrd külmaks, et seda võimatu oli soojaks kütta. Kogu hoone vajanuks ümberehitust. Siis tekkis kino näitamises väike vahe kuniks ilmad soojenesid.
Tuletõrje seltsil lasus seltsimaja ehitamisest äärmiselt suur võlakoorem kukil ja et olukorda veidigi leevendada, otsustas selts oma uue vastvalminud seltsimaja saali kinopidajale kino jaoks välja rentida. Nii sõlmiski Aleksander Saks Tuletõrje Seltsiga 27. jaanuaril 1932. a. lepingu kolme aasta peale, kusjuures saali üür oli 700 krooni aastas. Leping hakkas kehtima 15. aprillist 1932. a.

Seltsil endal jäi õigus oma pidusid saalis pidada 2 korda ja läbi viia 3 koosolekut aastas. Nüüd reguleeris saali üürihindasid juba kinopidaja.

Kino koliski seltsimajja Pikk 22, kuid nüüd ei kandnud kino enam nime „Mars“, vaid lihtsalt Tapa Kinoteater.

Näiteid filmidest:

„Vallasnaised“ – peaosas Joan Crawford, Pauline Frederik, Neil Hamilton, Moreo Osley jt.
„Tundke rõõmu elust“ – operett-farss.
„Pal-tänava poisid“ – noortele.
„Kullid ja kotkad“ – lugu võitmatust lendurist maailmasõja tagafoonil, film täis jubedaid õhulahinguid, meelihaarav tempo algusest lõpuni. Veel näidati nädalaringvaadet ja vaadati katkeid ooperist „Faust“.
Tavaliselt näidati filme reedest pühapäevani kell 18:00 ja 20:00 õhtuti.

Aleksander Saks’i rendileping hakkas 1936. aastal lõppema ja nii lubas ta ruumid 15. juuliks vabastada ning seltsimajast välja kolida. Saks oli olnud Tapal kinopidajaks pea 10 aastat, kuid nüüd otsustas ta rendilepingut mitte enam pikendada.

Nii vahetas Tapa kino omanikku uue rentniku näol, kelleks sai Aleksander Rosent Valgast, kes omal ajal pidas kinosid ka Viljandis. Valgas oli tal olnud kino „Rex“.

Leping sõlmiti 4 aasta peale alates 1. augustist 1936. a. Uus kinopidaja täiendas kinoaparatuuri ja ruumide sisseseadet. Uus aparaat ja heliseade toodi kohale Tartu „Central’ist“. Saali seati sisse seniste pinkide asemel klapptoolid. Üüri hakkas Rosent tuletõrje seltsile maksma 90 krooni kuus.

Pärast kõikide ümberkorralduste tegemist näidati esimest kinofilmi 17. oktoobril, milleks oli „Mažurka“, Willi Forsti meisterlavastus, peaosas Pola Negrida.

Aleksander Rosent lisas Tapa Kinoteatrile juurde nime „Kalev“ ja nii sai kino taas uue nime: Tapa Kinoteater „Kalev“.

Rosent tõi Tapale uusi värskeid filme, näiteks:

„Königsmarck“, mis oli Prantsuse akadeemia liikme Pierre Benoit’ surematu teos, peaosades Elissa Landi, Pierre Tresnay, John Lodge jt.

See oli film sügavast armastusest, piiritust võimuahnusest, mis ei loobunud isegi vennatapmisest, saksa hoovkonna intriigidest ja naise kättemaksmisest, mille nimel ohverdati kõik. Film ise oli oma paljastava sisu tõttu Saksamaal keelatud.

Või näiteks „Ahasveerus – igavene rändur“ – peaosas Conradt Peidt, kes esines neljas osas, oli pööraselt lõbus naljapilt Dick’i ja Doff’iga.

Või operett „Lõbus lesk“ – peaosades Jeanette Mac Donald ja Maurice Thevalier. Franz Lehari surematu muusika ja vene balalaika ansambel.

1930-ndate aastate tuntud filminäitlejaid: 

1939. aasta märtsis seati kinos üles uus ja suurem filmiaparaat. Kuigi ka senine aparaat näitas filme üsna laitmatult, näitas uus ja moodne aparaat veelgi paremaid ja puhtamaid pilte. Pildi vabisemine linal oli sellega täiesti välistatud. Sama aasta juunis läks Tapa kino üle suvehooaja korrale. Nüüdsest linastati igal nädalal üks film, kusjuures etenduses toimusid igal reedel, laupäeval, pühapäeval ja esmaspäeval. Kinopidaja Rosent pani eriti rõhku filmide kvaliteedile.

28. juunil suleti Tapa kino ajutiselt 2 – 3 nädalaks, kuna tuletõrje ühing alustas hoone sisemise remondiga. Saalis värviti üle lagi ja seinapaneelid, tapeet asendati uuega jne.

Pärast remonti avati kino 21. juulil ja esimeseks filmiks, mida näidati, oli Robert Stoltz’i kuulus operett „Sügismanööver“, peaosades Susi Lanner ja Hans Söhnker.

Kino sügishooaeg avati 8. septembril kahekordse suure eeskavaga, milleks oli valitud romantiline ja põnev seiklusfilm „Lenduri kättemaks“ ning muusikaline naljamäng „Kevadõhk“. Kinoetendused anti nüüd jällegi iga päev, äripäevadel ühe ja puhkepäevadel kolme seansiga.

Kino nimes oli tehtud väike muudatus, nüüd oli kino lihtsalt kino „Kalev“.

28. juunil 1940. aastal hakkas jooksma lõppeva hooaja viimane suurfilm „S.O.S. Sahara“. See oli aktuaalne ja elulähedane prantsuse koloniaalfilm. Ühesuguse ägedusega mässasid filmi pinevas sündmustikus nii loodusjõud kui ka inimsüdamed.

Sel aastal enam suvehooaega välja ei kuulutatud, vaid 1. juulist algaski kinos suvevaheaeg.
Vahepealsetest poliitilistest sündmustest tingitult alustas Tapa kino oma sügishooaega 2. augustil 1940. aastal avafilmiga, milleks oli valitud Moskva kinostuudio „Mosfilmi“ suurtoodang, ülilõbus ja teravmeelne muusika ja lauluga suurfilm „Traktoristid“.

Pärast seda ei ole Tapa kinost enam pikka pikka aega midagi kuulda.

Möödus II Maailmasõda.

Juulis 1946. aastal otsustas Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Kinofikatsiooni Valitsus alustada kino „Kalev“ ümberehitust. Miks seda aga alles 1949. aasta novembris tegema hakati, pole paraku teada. Aga tegema siiski hakati. Seda teostas Paide Linna TSN TK kommunaalosakonna ehitustrust sm. Johannes Aasmaa juhtimisel. Kino direktoriks oli sm. Nikanov. Kinole ehitati uus sissekäik ning ooteruumid piletikassaga. Täielikult uuendati filmide näitamise seadmed. Ootamatute voolukatkestuste puhuks varustati kino abimootoriga.

1950. aasta septembris oli kino direktoriks sm. Lessok, kes hakkas organiseerima filmiseansse koolinoortele, et tutvustada neile Nõukogudemaa ja rahvademokraatlike maade filmitoodangut. Nii alustati filmidega „Julged inimesed“ ja „Salajane ülesanne“.

1954. aasta septembriks oli kino „Kalev“ kassa kõrvale seinale kinnitatud tahvel, millel oli kinokülastajale teadmiseks ja seega ka täitmiseks kino „kodukord“. Seal oli märgitud, et alla 3-aastaste laste kaasa võtmine kinoseansile on keelatud. Paraku ei saanud aga kinokülastajad sellest aru. Väga tihti oli juhuseid, kui seansi ajal hakkas kuskilt saali pimedusest kostma virisemist, mis muutus aegamisi üsna kõvaks nutuks. Muidugi püüti vanemate poolt teha kõik, et väike „kisapill“ vaikseks jääks. Viimaks nutt ikkagi vaikis. Möödus vaevalt minut või paar, kui kostis juba kilkamist ja juttu. Nüüd juba saali teisest nurgast. Ja juba jooksis väike tüdruk või poiss edasi-tagasi mööda vahekäiku. Järsku väike jalg komistas ja mütsudes jooksja kukkus. Muidugi saadi haiget ja kisa kui palju.

1954. aastal oli kino direktoriks sm. Kadaja ja loomulikult tuli tal hakata sellise probleemiga tegelema, sest korralik kinokülastaja küsis: „Kas kinos või lasteaias?“ Tegelikult oli see väikelaste probleem kinos läbi aastakümnete.

1957. aastal linastusid kinos „Kalev“ sellised filmid nagu näiteks „Saime sõpradeks Moskvas“, „Koit Menhe kohal“ või „Meie olümpialased“. 1958. aastast filmid „Kommunist“, „Juhtum kaevanduses nr. 8“, „Tee õnnele“, „Kapten Kölnist“, „See puutub meisse kõigisse“ jne.

1961. aastal ehitati kinos „Kalev“ üks osa saalist ringi laiekraankinoks.

Muuseas, ka kinodes oli plaanimajandus. Mitu filmi kuu aja jooksul näitama peab ja mitu inimest peab igat filmi vaatama. Näiteks 1966. aastal oli kinokülastajate arv sedavõrd väike, et mingist plaani täitmisest ei saanud juttugi olla. Kahtlemata oli selleks osaliseks põhjuseks kodudes televiisorite rohkus, kuid ka see, et rahva nõudmine kasvas filmi parema sisu ja kunstilise teostuse vastu. Igavaid, halle ja keskpäraseid filme inimesed enam vaatama ei läinud. Filmide temaatika oli ühekülgne ja näiteks sõja- ja revolutsioonilise sisuga filme lausa välditi vaatama minemast. Sisukaid komöödiaid, seiklus- või põnevusfilme oli väga vähe.
Tolleaegseid filme: „Hokimängijad“, „Tisza kaldal“, „Kus on Ahmed?“, „Läbi surnuaia“, „Mina – Kuuba“, „Saatuse kiuste“, „Sõduri isa“, „Lõoke“, „Alaska rebased“ jne.

1966. aastal linastusid näiteks „Mustad prillid“, „Tasujad mägedest“, „Habemetu petis“, „Köietantsijad“ jne.
Tapa kinos „Kalev“ oli 1969. aastal seal juba tosin aastat töötanud Väino Vilu, kes oli lõpetanud Tallinna Kinotehnikakooli ja töötas Tapal kino vanemmehaanikuna.

Kino „Kalev“ suleti 1. jaanuarist 1975. aastal Rakvere Rajooni Täitevkomitee korraldusel. Põhjuseks oli asjaolu, et Tallinnas langes lumekoormuse all sisse kino „Partisan“ katus. Erikomisjon kontrollis Tapa kinomaja puitkonstruktsioone ja leidis sama ohu.
Nii jäi Tapal ainsaks filmide näitamise kohaks Tapa Raudteelaste Kultuurimaja.

Hiljem omandas hoone Tapa Tarbijate Kooperatiiv, kes seda laiendas ja põhjalikult remontis ning avas seal kaupluse „Kalev“. Kindlakstegemata põhjustel põles hoone maani maha 8. juulil 1996. Tänasel päeval asub selle koha peal bensiinitankla.

1930- aastatel näidati Tapal filme kaks korda nädalas – igal teisipäeval ja reedel – soomusrongi rügemendi spordihoone saalis. Kino ajaks paigutati saali klapptoolid. Peale soomusronglaste külastasid kino ka Tapa küla ja linna elanikud.

1943. aastal paigaldati endise soomusrongi rügemendi territooriumile välismaalt toodud täispuidust kokkupandav kinohoone. Paigaldamistöid tegid vene sõjavangid. Kinosaal oli avar, ovaalse kuju, rõdu ja kaldpõrandaga. Kino eksisteeris vene okupatsiooni ajal 1945. aastani, mil saksa sõjavangid kinohoone lahti võtsid ja arvatavasti raudteevagunites Venemaale toimetasid.

Alates 1959 .aastast näidati filme vastvalminud uues Tapa Raudteelaste klubis, mis 1979. aastal nimetati ümber Tapa Raudteelaste Kultuurimajaks.

Käesoleval ajal toimub filmide näitamine 1993. aastal valminud Tapa Kultuurikojas, mis algselt oligi projekteeritud kinohooneks.

Rändkino

1950-ndatel aastatel käis ringi nn rändkino, kus kinomehaanikul oli kaasas oma filmiaparaat ja filmirullid. Kinomehaanikut pika ametinimega ei nimetatud, öeldi lihtsalt: ta töötab „kino peal“. Paljudes paikades kasutati siis filmi näitamiseks kolhoosile kuuluvaid hooneid, rahvamaju, aga filme näidati ka taludes, kuhu siis kohalik rahvas kokku kogunes. Seinale tõmmati valge lina ja filmi vaatamine võis alata. Põhiliselt olid rändkinode peatuspaigad väiksemad külakohad, kus polnud oma kinohoonet või kultuurimaja. Sel ajal kirjutasid rajoonilehed terve kuu kinofilmide näitamise kava oma leheveergudel ära. Mingit aimu annab sellest näiteks Tapa rajooni ajalehe „Edasi Kommunismile“ 1957.aasta septembri leht, kus on kirjas oktoobris rändkino peatuspaigad ja näidatavate filmide pealkirjad:

Rändkino nr. 65: (mehaanik Arvo Sarma) linastab filmi „Ilja Muromets“ 5.oktoobril Huljal, 6.oktoobril Vohnjas; filmi „Üksik valendav puri“ 7.oktoobril Kadrinas; filmi „Kõrgus“ 8.oktoobril Huljal, 9.oktoobril Vohnjas; filmi „Vete tähed“ 10. oktoobril Põimal, 11.oktoobril Kadrinas, 12.oktoobril Huljal, 13.oktoobril Vohnjas, 14.oktoobril Läsnal; filmi „Kauge tee“ 15.oktoobril Kadrinas, 16.oktoobril Huljal, 17.oktoobril Vohnjas, 18.oktoobril Põimal  jne. Veel oli filmide valikus „Ebajumal“ ja  „Ebatavaline karjäär“.

Rajoonis olid veel rändkino nr. 66 (mehaanik Sepp), kes linastas neidsamu filme Nõmmkülas, „Kodumaa“ kolhoosis, Moel, Koigis, Roosnas, „Oktoobri võidu“ kolhoosis ja „Kodumaa“ kolhoosis.

Samuti kuulus rajooni rändkino nr. 67 (mehaanik Püümann), kes jällegi linastas neidsamu nimetatud filme Aravetel, „Kaardiväelase“ kolhoosis, Lehtse turbatööstuses, Lehtses, „Uue Elu“ kolhoosis, Järva-Madises, „Ühisjõu“ kolhoosis.

Ja viimaks kuulus rajooni veel rändkino nr. 125 (mehaanik Tipp), kes linastas siis neidsamu nimetatud filme Anistel, Amblas, Aegviidus, Ristil, Jänedal, Pirsos ja  Pillapalus.

Et sellise kino rändamisega alati kõik nii ei läinud, nagu olnuks vaja, sellest kirjutab ajaleht 1954.aastal järgmise artikli:

„Rändkino nr. 65 annab etendusi marsruudil Hulja, Põima, Läsna ja Vohnja rahvamaja. Kui mehaanikutena töötasid sm-d Kippel ja Sinilaid, teenindas kino korralikult oma külastajaid. Siis aga määrati mehaaniku kohale sm. Olev Hermann, kelle töös esineb terve rida puudusi.

7.augustil k. a. pidi kinoetendus toimuma Vohnja rahvamajas. Reklaamid saadeti juba varakult kohale, milledele oli märgitud: „Kino algus täpne“.

Ettenähtud päeval ning „täpsel“ ajal pidas sm. Hermann paremaks aga mitte kohale ilmuda, vaid istus sõbraga õllebaaris. 120 kinokülastajat pidid pettunult koju minema…

8.augustil pidi sama kino andma etenduse Läsna rahvamajas. Siin oli olukord veidi parem, kuna mehaanik ilmus kohale kell 24.00 öösel, kui paljud kinokülastajad olid lahkunud. Mehaanik ning motorist olid ebakaines olekus ning pidasid paremaks näidata filmi tagurpidi. Ka esines sageli mootoririkkeid. Külastajail tuli lõpuks ikkagi pettunult koju minna, sest film jäi arusaamatuks.

9.augusti õhtul kogunes Põima koolimajja hulgaliselt inimesi, et vaadata filmi „Vene balletimeistrid“. Vaatamata sellele et kino juba varakult saabus kohale, ei suvatsenud mehaanik sm. Hermann kontrollida mootori korrasolekut. Alles õhtul kell 22.00 püüdis ta käivitada mootorit, mis aga kuidagi „vedu ei võtnud“. Nii katsetati tagajärjetult kuni kella üheni öösel. Kinokülastajad pidid pettunult tagasi pöörduma, nägemata head filmi.“