Tapa kinod

Enne veel, kui Tapa omale päris esimese kino sai, hakkas Rakvere kodanik J. Niggol 1913. aasta aprillis Tapa Tuletõrjeseltsi aeda ehitatud suvemajas näitama n.ö. „valguspilte“. Nende näitamiseks oli tal sõlmitud kolme kuuline leping.
Esimese statsionaarse kino avas Tapal Johannes Gutmann 1922. aastal tollase Apollo tänava (tänapäeval Pargi tänav) ja Turu tänava nurgal asunud ühekorruselises puumajas. Käesoleval ajal jääb selle koha peale Kultuurikoja raudteepoolne haljasala koos äsja ehitatud jalakäijate teega.
Johannes Gutmann (1886-1946) oli Jaama tn. 8 ja Kesk tänava majade omanik, kus ta pidas koloniaalkauplust. Kinomaja ja selle lähedal asunud elumaja aadressiga Turu tn. 6 kuulus Tapa ühele tuntumale kaupmehele, „Sõbra“ poe omanikule Gustav Mätlikule.
Kinos näidati tummfilme. Laval, ekraani kõrval asus klaver, mille helide saatel film jooksis. Filmi saatsid ka kohalikud viiulisolistid. Enne filmi näitamist esinesid mõnikord klounid Max ja Lex Tallinnast. Vahel esines ka kohalik kupleelaulja Linder, kellel oli seljas must ülikond, peas kõvaküber ja kaenla all must kepp. Samuti esinesid enne filmi Tapa naljamehed Prunso, hüüdnimega Bim ja Oskar Truberg. Üks mees oli kotis. Teine kobas kotti, püüdes ära arvata, mis või kes on koti sees. Nuusutas ja ütles, et arvatavasti mädanenud kartulid, paha hais tuleb välja. Filmi nn. tagasikerimine toimus käsitsi vända abil, mida poisikesed ajasid ringi priipileti eest. Hoone, kus asus kino, oli üle löödud voodrilaudadega ja värvitud punaseks – pruuniks.

Kino nimi oli „Imperiaal“. Kino ei saanud selles majas kaua olla, sest 28.aprillil 1925.aastal põles hoone maani maha. Tollane ajaleht kajastas sündmust: „Ööl wastu 28. aprilli, umbes kella pool 1 ajal, hakkas Tapa alewis põlema kino “Imperiaali” hoone. Tuli olewat alguse saanud kusagilt näitelawa ümbrusest. Etendus kinos oli juba lõppenud. Kuna hoone kerge laudadest ehitus oli, seisis peagi kino leekides ning põles maani maha. Omanikkude kahju üle 200.000 marga.“

  1. aastal avas Tapa tehnikaäri omanik Aleksander Saks tuletõrje seltsi pritsimaja saalis kino „Mars”. Seltsimaja oli ehitatud Moe mõisniku Jakob Kurbergi rahadega. Samal aastal ehitas tuletõrje selts uue seltsimaja Pikk tn 20, kuhu 1930. aastate alguses asus ka kino. Juulis 1936 lõppes Aleksander Saksal rendileping ning tema asemele asus Aleksander Rosent Võrust. 31. juulil 1939. aastal seoses uue rendilepingu sõlmimisega, nimetati „Mars” ümber kino „Kalev”. Uue rendilepingu kuni aastani 1942 sõlmis Aleksander Rosent. Kino keldrikorrusel asus restoran „Tuletõrje kodu”, hiljem tuletõrje einelaud. Kinos „Kalev” näidati filme kuni selle sulgemiseni aastani 1975. Kino suleti Rakvere rajooni Täitevkomitee korraldusel. Põhjuseks oli asjaolu, et Tallinnas langes lumekoormuse all sisse kino „Partisan” katus. Erikomisjon kontrollis Tapa kinohoone puitkonstruktsioone ja leidis sama ohu.

Hiljem omandas hoone Tapa Tarbijate Kooperatiiv, kes seda laiendas ja põhjalikult remontis ning avas seal kaupluse „Kalev“. Kindlakstegemata põhjustel põles hoone maani maha 8. juulil 1996. Tänasel päeval asub selle koha peal bensiinitankla.
1930- aastatel näidati Tapal filme kaks korda nädalas – igal teisipäeval ja reedel – soomusrongi rügemendi spordihoone saalis. Kino ajaks paigutati saali klapptoolid. Peale soomusronglaste külastasid kino ka Tapa küla ja linna elanikud.
1943. aastal paigaldati endise soomusrongi rügemendi territooriumile välismaalt toodud täispuidust kokkupandav kinohoone. Paigaldamistöid tegid vene sõjavangid. Kinosaal oli avar, ovaalse kuju, rõdu ja kaldpõrandaga. Kino eksisteeris vene okupatsiooni ajal 1945. aastani, mil saksa sõjavangid kinohoone lahti võtsid ja arvatavasti raudteevagunites Venemaale toimetasid.
Alates 1959 .aastast näidati filme vastvalminud uues Tapa Raudteelaste klubis, mis 1979. aastal nimetati ümber Tapa Raudteelaste Kultuurimajaks.
Käesoleval ajal toimub filmide näitamine 1993. aastal valminud Tapa Kultuurikojas, mis algselt oligi projekteeritud kinohooneks.

Rändkino

1950-ndatel aastatel käis ringi nn rändkino, kus kinomehaanikul oli kaasas oma filmiaparaat ja filmirullid. Kinomehaanikut pika ametinimega ei nimetatud, öeldi lihtsalt: ta töötab „kino peal“. Paljudes paikades kasutati siis filmi näitamiseks kolhoosile kuuluvaid hooneid, rahvamaju, aga filme näidati ka taludes, kuhu siis kohalik rahvas kokku kogunes. Seinale tõmmati valge lina ja filmi vaatamine võis alata. Põhiliselt olid rändkinode peatuspaigad väiksemad külakohad, kus polnud oma kinohoonet või kultuurimaja. Sel ajal kirjutasid rajoonilehed terve kuu kinofilmide näitamise kava oma leheveergudel ära. Mingit aimu annab sellest näiteks Tapa rajooni ajalehe „Edasi Kommunismile“ 1957.aasta septembri leht, kus on kirjas oktoobris rändkino peatuspaigad ja näidatavate filmide pealkirjad:

Rändkino nr. 65: (mehaanik Arvo Sarma) linastab filmi „Ilja Muromets“ 5.oktoobril Huljal, 6.oktoobril Vohnjas; filmi „Üksik valendav puri“ 7.oktoobril Kadrinas; filmi „Kõrgus“ 8.oktoobril Huljal, 9.oktoobril Vohnjas; filmi „Vete tähed“ 10.oktoobril Põimal, 11.oktoobril Kadrinas, 12.oktoobril Huljal, 13.oktoobril Vohnjas, 14.oktoobril Läsnal; filmi „Kauge tee“ 15.oktoobril Kadrinas, 16.oktoobril Huljal, 17.oktoobril Vohnjas, 18.oktoobril Põimal  jne. Veel oli filmide valikus „Ebajumal“ ja  „Ebatavaline karjäär“.

Rajoonis olid veel rändkino nr. 66 (mehaanik Sepp), kes linastas neidsamu filme Nõmmkülas, „Kodumaa“ kolhoosis, Moel, Koigis, Roosnas, „Oktoobri võidu“ kolhoosis ja „Kodumaa“ kolhoosis.

Samuti kuulus rajooni rändkino nr. 67 (mehaanik Püümann), kes jällegi linastas neidsamu nimetatud filme Aravetel, „Kaardiväelase“ kolhoosis, Lehtse turbatööstuses, Lehtses, „Uue Elu“ kolhoosis, Järva-Madises, „Ühisjõu“ kolhoosis.

Ja viimaks kuulus rajooni veel rändkino nr. 125 (mehaanik Tipp), kes linastas siis neidsamu nimetatud filme Anistel, Amblas, Aegviidus, Ristil, Jänedal, Pirsos ja  Pillapalus.

Et sellise kino rändamisega alati kõik nii ei läinud, nagu olnuks vaja, sellest kirjutab ajaleht 1954.aastal järgmise artikli:

„Rändkino nr. 65 annab etendusi marsruudil Hulja, Põima, Läsna ja Vohnja rahvamaja. Kui mehaanikutena töötasid sm-d Kippel ja Sinilaid, teenindas kino korralikult oma külastajaid. Siis aga määrati mehaaniku kohale sm. Olev Hermann, kelle töös esineb terve rida puudusi.

7.augustil k. a. pidi kinoetendus toimuma Vohnja rahvamajas. Reklaamid saadeti juba varakult kohale, milledele oli märgitud: „Kino algus täpne“.

Ettenähtud päeval ning „täpsel“ ajal pidas sm. Hermann paremaks aga mitte kohale ilmuda, vaid istus sõbraga õllebaaris. 120 kinokülastajat pidid pettunult koju minema…

8.augustil pidi sama kino andma etenduse Läsna rahvamajas. Siin oli olukord veidi parem, kuna mehaanik ilmus kohale kell 24.00 öösel, kui paljud kinokülastajad olid lahkunud. Mehaanik ning motorist olid ebakaines olekus ning pidasid paremaks näidata filmi tagurpidi. Ka esines sageli mootoririkkeid. Külastajail tuli lõpuks ikkagi pettunult koju minna, sest film jäi arusaamatuks.

9.augusti õhtul kogunes Põima koolimajja hulgaliselt inimesi, et vaadata filmi „Vene balletimeistrid“. Vaatamata sellele et kino juba varakult saabus kohale, ei suvatsenud mehaanik sm. Hermann kontrollida mootori korrasolekut. Alles õhtul kell 22.00 püüdis ta käivitada mootorit, mis aga kuidagi „vedu ei võtnud“. Nii katsetati tagajärjetult kuni kella üheni öösel. Kinokülastajad pidid pettunult tagasi pöörduma, nägemata head filmi.“