Tapa apteek

Tapa apteegi algusajad

  1. detsembril 1894 palus Tallinna Raeapteegi proviisor Emil Florell luba asutada Tapale maa-apteek. Nõusolek apteegi avamiseks anti 30. detsembril 1895 (uue kalendri järgi 11. jaanuaril 1896) – s.o. esimese Tapa apteegi avamispäev. Esialgne apteegimaja asus põhjapool raudteed. Apteek koosnes retseptuuritoast, kontoriruumist, keldrist ja ruumist klaastaara hoidmiseks. Apteegis hakkas tööle Tartu tuletõrje brandmeistri poeg proviisor Arthur Lais, kes selle veebruaris 1896 ostis Emil Florelli käest ära. Apteek oli üliprimitiivne, mille sisustus koosnes kahest riiulist 14 klaaspudeli ja 23 pappkarbiga. Sellest tingituna puudus ka Arthur Laisil huvi Tapa apteegi vastu.
    Aprillis 1897 alustati apteegi juures limonaadi tootmist. 1899. aasta aprillis müüs Arthur Lais apteegi ära Vändra apteegi senisele omanikule ja Pirita apteegi hilisemale asutajale Roman Rungele.
    1901. aasta keskel viis Roman Runge koos abikaasa Mariaga apteegi üle ühekordsesse kivimajja Pikk tn. 9, hoonesse, mille täpsustamata andmeil ehitas 19. saj. lõpus Johannes Raik. Roman Runge pidas seal apteeki 1901. novembrist kuni 1903. augustini. Augustis 1903 müüs Roman Runge apteegi proviisor Franz Eglonile (sünd.15.05.1871), kes jäi apteeki pidama 14 aastaks. Selle aja jooksul sai temast Tapal aktiivne ja tuntud seltsitegelane. Apteegis valmistati ka väikeses koguses karastusjooke – seltersit, puuviljavett, limonaadi.
    1917. aastal ostsid apteegi Franz Eglonilt proviisor Johan Pari ja Villem Kütt. Kolme aasta pärast sai apteegi ainuomanikuks Johan Pari, kuna erihariduseta Villem Kütt loobus oma osast.

Johan Pari ja Tapa apteek

Johan Pari (sünd. 1885 Elva lähedal Tamsa külas, surn. 1966 Tallinnas) elu ja töö on tüüpiline näide suitsusaunas sündinud püüdlikust ja töökast Eesti mehest, kes koolitas ennast omateenitud rahaga. 1907. aastal asus Johan Pari Tartu Kivisilla apteekri õpilaseks, kus oli ees juba apteekriõpilane Oskar Luts, kes oskas iseseisvalt ravimeid valmistada ning kellest sai Pari esimene juhendaja ja õpetaja apteegis. 1910. aastal töötas J. Pari Peterburis eestlase Vestbergi apteegis, mis oli kuulus omavalmistatud ekstraktidega ja seal töötasid peaaegu kõik eestlased. Samal ajal töötas Vestbergi apteegis ka Oskar Luts. Tööd tehes ja koos öövalves olles oli J. Pari O. Lutsu „Kevade“ lugude esimene kuulaja. Sel ajal oli Peterburis kuus eesti apteeki. Palgad olid seal head ning ühe öövalve eest maksti Parile 1 kuldrubla. 1911. aastal asus O. Luts ja 1912. aastal J. Pari Tartu Ülikooli rohuteadust õppima. Seda võimaldas Peterburis teenitud raha. Kui 1912. aastal ilmus „Kevade“, olid apteekrid väga üllatunud – nad ei teadnud, et O. Luts kirjutab.
1930. aastal abiellus Johan Pari proviisor Wilhelmine Koik´iga (hiljem Pari), töötas kõrge eani Tallinna apteekides. Perekond Pari kasvatas ja andis väärilise hariduse neljale kasulapsele.
Johann Pari oli rahvamees ja seltsitegelane. Ta valiti korduvalt Tapa linna volikogusse. Ta toetas rahaliselt seltse, üritusi ja üksikisikuid. Näiteks oli Tapal kogutud materjale vene karistussalkade veretöödest 1905. aastal Järvamaal. Rahvas aga kartis Ambla sakslasest pastorit Johannes Willbergi, kes oli karistussalkade aktiivne abistaja ja toetaja nime keegi ei julgenud sündmustest raamatut välja anda. Kartmatu isamaalane J. Pari kirjutas siis raamatu „Järvamaa 1905“ oma nime all.
Samuti toetas Pari eesti kunsti, ostes peaaegu alati talle pakutavaid maale.

  1. aastal võttis Johan Pari ette apteegi maja ulatusliku ümberehituse. Laiendati esimest korrust ja kaks korrust ehitati veel peale. Kolmekorruseline apteegimaja oli üks ilusamaid hooneid Tapa linnas.
    Johan Pari apteek pakkus 1930. aastatel linna ja selle ümbruskonna elanikele kõiki apteegialaseid teenuseid. Apteegi laboratooriumis valmistati mitmesuguseid kreeme ja isegi tualettvett.
  2. aastal teatas J. Pari kohalikus ajalehes, et ilmusid müügile vähese rasvaga kreem „Pari“, mis tungib hästi nahasse, teeb selle pehmeks ja kaotab kareduse. Uued tooted olid ka puudrialune kreem ja päevakreem „Pari“, mis annab nahale pehme ja õrna ilme. Päevituskreem „Auringo“ kaitseb keha päikese eest ja soodustab kiiret pruunistamist päikesevannide võtmisel. J. Pari valmistas ka omanimelist tedretähekreemi, mis oli abinõu tedretähtede ja nahale tekkinud kollaste plekkide kaotamiseks. Seda pidi õhtuti sisse võidma ja hommikul pehme seebiga maha pesema.

Kuna Pari maja oli ka piisavalt suur, siis üüris ta ruume ka teistele asutustele ja eraisikutele. 1930. aastatel asus allkorrusel Tallinna Krediidipanga Tapa osakond, 1929. aastal reklaamiti kolmandal korrusel asuvat naisteriiete ja pesu töökoda „Ideaal“ ja 1935 reklaamiti juuksetööstust.
Rahvamees J. Pari oli kõigi poolt nii lugupeetud, et vaatamata tema varakusele ei küüditatud perekonda isegi 1941. aastal Venemaale.
Johan Pari elutöö hävis 3. augustil 1941. aastal, kui punavõimude käsul hävituspataljon põletas maha suure osa Tapa südalinnast.

Pari oli aga niivõrd operatiivne, et rajas 1941. aasta sügisel sõjatulest terveks jäänud Ambose rohu- ja värvikaupluse ruumides Lai tn 7 uue apteegi. 1942. aasta kevadel viis ta apteegi üle Oskar Lasbergi endise pudu- ja riidekaupluse ruumidesse Pikk tn 9 (praeguse Tapa vallavalitsuse hoonesse). Nii taastas Pari keerulise Saksa valitsuse ajal uue apteegi ja kindlustas linnarahva ravimitega. Sõja ajal roosiõli baasil valmistatud lõhnaõli oli Tapal väga populaarne. Eriti ostsid seda saksa ohvitserid. Alles hiljem saanud Pari teada, et seda kasutati alkoholiviletsal sõja ajal meeldiva roosinapsina.
1947. aastal lahkus repressioonide kartuses perekond Pari Tapalt Tallinna. 30 aastat oli ta töötanud tapalaste tervise heaks. Johan Pari rajas Raasikule apteegipunkti ja töötas seal pensionile jäämiseni 1951. aastal. Pensionistaaži tõestamiseks palus Pari õiendi Oskar Lutsult, sest olid nad ju koos töötanud apteegis Tartus ja Peterburis. Ametnikel tekkis kahtlus, kuidas saab apteeker olla ühtlasi kirjanik. Pari selgitas, et Luts oli apteeker ja kirjutas nende teadmata öösel.
Ka pensionärina oli J. Pari aktiivne ja tegus. Ta „hoidis hinges“ kahte sõpruskonda, kes kohtusid lõuna ajal Nõmme kohvikus ja õhtul kell 18.00 Pärli kohvikus.
Johan Pari on maetud Tallinnas Pärnamäe kalmistule.

Tapa apteek hilisemal ajal

Pärast Johan Pari lahkumist Tapalt sai apteegi juhatajaks proviisor Miralda Boiko. Seoses Tapa Rajooni moodustamisega 1950. aasta oktoobris, pidi apteek loovutama oma ruumid riigipanga osakonnale. Apteegile eraldati uued ruumid endises Paliasele kuuluvas eramajas Nigoli pst. 18a (tänapäeval perekond Kivisildade elumaja). Majas asunud ruumid remonditi ja kohandati apteegi vajadusteks. 1967-1969. aastatel ehitas Tapa MEK keskväljaku äärde kauplusega elamu, kuhu koondati ka uue apteegi vajadusteks ruumid (Lillaka tn 8, praegune Pikk tn 12). Ülekolimine toimus kiiresti ja 15. aprillil 1969. toimus pidulik avamine. Apteegi tööd juhatas kuni 1983. aastani proviisor Miralda Boiko, 1983. aasta märtsist määrati uueks juhatajaks Mare Puhke. Apteek jäi sellesse majja 42 aastaks, kuni 21. mail 2011 koliti Pikal tänaval 2010 aasta detsembris avatud Maxima kaupluse ruumidesse aadressil Pikk tn 33. (31.03.2020.a. suleti Maxima BENU apteek, kuid alles jäi apteegi osakond Grossi kaubanduskeskuses).

Tapa rajooni ajajärgul, viiekümnendatel ja kuuekümnendate aastate alguses oli kohalikul apteegil väga suur roll. Ravimeid valmistati nii rajooni haiglale kui tuberkuloosi dispanserile. Kõige ajamahukam töö oli süstlalahuste valmistamine, mõnikord keedeti lahuseid puupliidil terve öö. Tollasest ajast on ka teada, et apteegi töötajad pidid tegema ise tänases vaates ebaharilikke töid. Näiteks küttepuude ja briketi varumiseks käisid apteekrid ise metsa tegemas ja turbarabas tööl. Lisaks toodi kõik ravimid ja teised apteegikaubad käe otsas rongiga Tallinnast. Eks see selgitab mõneti ka suurt tööjõuvajadust, 1960-ndatel aastatel tegutses apteegis kuni 22 töötajat.

  1. aastast kandis apteek nime „Järva Rajooni Apteek nr. 3“, 1951-1989 oli apteegi nimeks „Apteekide Peavalitsuse Apteek nr. 64 Tapal“, alates märtsist 1989 „Eesti Farmaatsia Koondise Apteek nr. 64 Tapal” ning alates veebruarist 1993 munitsipaalettevõte „Tapa Linnaapteek“. Veel hilisemal ajal muudeti nimi Tapa Apteek OÜ ja kuni tänaseni kannab nimetust BENU Tapa Apteek.

1896 – 2000 aastail, ehk kokku 104 aastat oli praegune BENU apteek ainuke apteek Tapal. Kui võiks arvata, et tänapäeval apteegis ravimeid ei valmistata, siis nii see päris ei ole. Ise valmistamise osakaal on küll väike, aga kohapeal tehakse jätkuvalt väävlisalvi, lahusteid ning suspensioone, mõnikord ka retsepti alusel lastele pulbreid.

Apteegi juhatajaid läbi aegade:

1896 – 1897 Arthur Lais

1897 – 1903 Roman Runge

1903 – 1917 Franz Eglon

1917 – 1947 Johan Pari

1947 – 1983 Miralda Boiko

1983 – 2007 Mare Puhke

2007 –   Piia Kirsch

  1.  juunil 2002. aastal avati endise tapalase Hanno Tamme eestvedamisel Tapa apteegis pidulikult mälestustahvel endisaegsele linna apteekrile ja seltsitegelasele Johan Parile. Hanno Tamm mainis oma sõnavõtus, et mälestustahvli paigaldamise eesmärk on anda Tapa linnale tagasi tükike tema ajalugu ja jäädvustada väärikalt mälestus väärikast isikust. Mälestustahvli avamisel olid korporandid rohuteaduse tudengite asutatud korporatsioonist Fraternitas Liviensis, mille liige ja toetaja oli Johan Pari.

Pärast apteegi ära kolimist ei leidnud Pari mälestustahvel uues kohas enam õiget asupaika.  Tahvel jõudis tänu Mare Puhkele Tapa muuseumisse, kus see sai omale kindla koha meie linna ajaloos.

BENU apteek Grossi kaubanduskeskuses, mis on Maxima kaupluse Benu apteegi filiaal 25.04.2016

Eestlaste ravimikapp aastakümneid tagasi
Ajakirjast „Eesti Ajalugu“

Väga palju aegu tagasi oli meie esivanemate rohukapis väga veidraid ravimeid. Apteekrite poolt ravimile pandud nimi tõotas justkui paremat ravi ning lubas abivajajailt kõrgemat hinda küsida. Need aga ei osanud sageli arvatagi, et keerulise ja tihti ka võõrapärase nimetuse taga peituvad tihti tavalised pärnaõied või kaselehed, mida nad oleksid saanud ise tasuta oma tagaaiast korjata.
Toome siinkohal mõningaste rohtude nimed ja koostised:

Musta ronga rohi
Sellel ravimil oli mitmeid erinevaid retsepte. Näiteks üks variant oli ronk jõulude ja uusaasta vahel maha lasta, söeks põletada ja pulbriks hõõruda. Teine variant oli tõmmis, mis koosnes paarikümnest taimest ja vürtsist. Ronga asemel tuli taimesegule lisada noorte harakate purustatud korjuseid ilma sulgede ja siseelunditeta. Kümme päeva laagerdunud tõmmisele võis juurde raputada ka haraka väljaheidete soola. Kasutati seda langetõve ja lihaskrampide ravimiseks. Tarvitati noaotsatäis pulbrit üks kord päevas, kusjuures tantsimine, muud ravimid ja alkohol olid keelatud.

Hambakriuks
Hambavalu vastu valmistati puutõrvast destilleerimise teel saadud haisev õlitaoline vedelik kreosoot, mis on allaneelates, sisse hingates ja nahale määrides inimesele ohtlik. Kuid valutav hambaauk määriti sellega kokku.

Lilla ambra
Koosnes see kašeloti jämesooles tekkinud vahajast ainest, mille esialgne vastik lõhn muutus aja jooksul meeldivaks. Kasutati seda peavalu, nohu ja langetõve raviks.

Ülemere vanakuradi vanaema põieterad
Söögisoodast ja püssirohu hulka kuuluvast kaaliumnitraadist ehk salpeetrist valmistatud segu kasutati astma, kõrgvererõhutõve, venituse ja kõhuvalu vastu. Müügil olid tablettidena.

Juudasitt
See isutuse, seedehäirete, kõhupuhituse, närvilisuse ja langetõve ravim koosnes Eestis mittekasvava haisva vaiguputke kummivaigust valmistatud pulbrist ja piimmahlast tehtud tinktuurist.

Rästikuviin
Lömastatud peaga rästik pandi viinaga täidetud pudelisse ja lasti seista, kuni viin pruuniks ja kibedaks muutus. Kasutati reuma ja ishiase vastu. Mõned julgemad jõid lonkshaaval, teised aga määrisid haigeid kohti.

Besoaar
Metsloomade maos karvadest, taimekiududest, mineraalsooladest ja muudest seedimata jäänud osakestest moodustunud mügar. Selle küljest riiviti pulbrit, segati vee sisse ja joodi kõrge palaviku, kollatõve, mürgistuse, verejooksu puhul. See oli ka universaalne vastumürk.

Sokuveri
Tegemist oli lihtsate lagritsakompvekkidega, mida kasutati köha, seedehäirete ja närvilisuse vastu.

Koljupulber
Surnud inimese koljupõhimikust puuriti spetsiaalse oherditaolise riistaga pulbrit. Vägivaldse surma läbi lahkunud inimese koljupulbril usuti olevat parem toime kui vanadusse surnutel. Raviti selle pulbriga, mis vee sisse segati langetõve, rabandust, halvatust ja peavalu.

Mitridaat
See mürgistuste ja katkurohi koosnes oopiumist, mürrist, safranist, kaneelist, riitsinusõlist ja veel umbes 50 koostisosast. Vedelikku tarvitati seespidiselt.

Teriakk
See oli mitridaadi täiendus: mitridaadile lisati unimaguna mahla, rästikuliha, kaneeli, kärbseseent ja teisi koostisosi. Seespidiselt võttes pidi see ravima kõiki haigusi ja olema ka universaalne vastumürk.

Tungaltera
Kõrrelistel parasiidina elutsev seeneline, mille tarvitamine võis esile kutsuda hallutsinatsioone, krampe või gangreeni. Ometi kasutati seda verejooksu ja soovimatu raseduse puhul. Saadaval oli nii tinktuuri kui ka pulbrina, kuid võis närida teri ka niisama.

Jänesesüdamed
Tegu oli surnud jäneste seest võetud südametega. Jänest peeti vanasti väga nutikaks ning eeldati, et see omadus kandub üle tema südame sööjale, kes on ise nõrga aruga, seega raviti sellega erinevaid vaimuhaigusi.

Kaheteistkümne kuradi veri
Mitme lõunamaise palmiliigi punasest vaigust valmistatud salv, tinktuur ja essents, millega raviti seedehäireid ja haavandeid. Salvina määriti haavadele, muidu aga seespidiselt.

Tarakanivesi ja –pulber
Tarakanidest valmistatud jook ning kuivatatud tarakanidest jahvatatud pulber. Sellega raviti suu- ja nahahaavandeid, kõhuvalu ja maovähki. Vedelikku võeti lonkshaaval sisse, pulbrit raputati haavadele.