Autobaas nr. 21

22.02.1959 loodi Tapale Autotranspordibaasi nr. 2 (Rakvere) filiaal, mille baasil autotranspordi- ja maanteedeministri käskkirjaga moodustati Tapal 16. maist 1959 Autotranspordibaas nr. 21. Sel hetkel oli ettevõttes 39 autot 68 töötajaga. Oktoobris 1960 liideti Autobaasiga Tamsalu autokolonn 18 auto ja 23 töötajaga, juulis 1961 Rakke autokolonn 26 auto ja 41 töötajaga. Masinapark kasvas ka teistest ettevõtetest üle võetud autode arvelt. Jaanuaris 1973 liideti majandiga ATB nr. 2. Loksa autokolonn 44 auto ja 58 töötajaga, mis aga 1977 aasta jaanuaris viidi ATB nr. 1 (Maardu) koosseisu. Aastakümnete jooksul ehitati ja anti käiku Tapal tootmishooned (1963), autode pesula (1975), dispetšer-olmehoone (1983), 18-korteriga elamu 1. Mai pst (1974), Tamsalus autokolonni tootmishooned (1970) ja 45-korteriga elamu (1986), Võsu puhkebaas (1987). Uude kontorihoonesse Pikal tänaval koliti sisse 1963. aastal.
Pikemat aega oli põhivedudeks jõusööda ja toidujahu väljavedu Tamsalu Teraviljasaaduste Kombinaadist, teekatete veod teedevalitsustele, tehnoloogilised veod Rakke Lubjatehases, TK Flora Kadrina tsehhi valmistoodangu ja toorainete vedu, piimavedu jm. Vedude geograafia kattis NSVL-i kogu Euroopa osa ja ulatus isegi teisele poole Uuralit. Autobaasi algaastatel tegeleti ka reisijateveoga busside ja taksodega, millised hiljem anti üle Paide ATB 10-le ja Rakvere Autobussipargile. Autobaas alustas kaubavedu väikese kandejõuga (2-4 tonni) bensiiniautodega (põhiliselt GAZ- ja ZIL-tüüpi). NSV Liidu autotööstuse arenguga lisandusid järk-järgult suurema kandejõuga GAZ- ja ZIL-tüüpi bensiiniautod ning MAZ-, KAMAZ- ja KRAZ-tüüpi diiselautod, milledest suurema osa moodustasid autorongid koos haagistega, kandejõuga kuni 20 tonni.

Kauaaegse direktorina töötas Rudolf Toim (1962-1987). Riiklik autobaas likvideeriti detsembris 1991. aastal ning moodustati erakapitalil ja oma töötajatel põhinev AS Tapa Autobaas, mille juhatuse esimeheks valiti Hillar Eelmaa, kes töötas varem Autobaasi direktorina. Uues moodustatud aktsiaseltsis jätkasid tööd ka kauaaegsed juhtivtöötajad: vedude direktor Ilmar Müür (autobaasis alates 1959), peainsener Lembit Vomm (alates 1960), peaökonomist Ilme Allandi (alates 1963).

Aktsiaseltsi perioodil veeti mitmesugust kaupa täites tellimustöid, sh ka rahvusvahelised veod, Euroopa ja SRÜ maadesse. Rahvusvaheliste vedude teostamiseks Lääne-Euroopasse kasutati kaasaegseid Volvo- ja Mercedes-Benz-tüüpi vedukautosid koos tentpoolhaagistega. Tamsalu ja Rakke filiaalide töö vähenes kuni nende sulgemiseni aastal 1997.  1999. aasta alguseks oli töötajate arv vähenenud sajale. 1993. aastal avati autode tehnilise ülevaatuse punkt (TÜP), mille teenust hakkasid kasutama lähikonna autoomanikud. TÜP oli tehnoülevaatuseks 1999. aasta alguseks varustatud kõigi vajalike kaasaegsete seadmetega. Tänu autobaasile peeti aastaid ülal meeskoori Tarm (30 aastat) ja puhkpilliorkestrit (16 aastat), mida alates 1983. aastast juhatas Jüri Tüli. Traditsiooniliselt viidi läbi majandisiseseid spordivõistlusi, võeti osa vabariigi automajandite vahelistest suve- ja talispartakiaadidest ning mitmesugustest motovõistlustest. 25. augustil 1999 kuulutati välja AS Tapa Autobaas pankrott Lääne-Virumaa maksuameti taotlusel, põhjuseks suured maksuvõlad riigile. Seda tingis majandussituatsiooni muutus, vedude nõudluse ja veotariifide järsk vähenemine ning juhtimisvead jm. Peale pankroti väljakuulutamist jätkati ajutiselt tegevust autotranspordi, mehhanismide ja tehnoülevaatuse teenuste osutamist poolesaja töötajaga.

1986. aastal koostati kaustik Autobaasi nr. 21 kohta, mis andis järgmised andmed:

1959. aasta veebruaris moodustati ettevõtetest ülevõetud autode baasil Tapale Autotranspordibaasi nr. 2 filiaal. Selle filiaali baasil moodustati autotranspordi ja maanteedeministri käskkirjaga nr. 209 13. maist 1959. a. 16.mail Autotranspordibaas nr. 21, mis asus Tapal.

16. mail 1959. a. oli autobaasis 39 autot ja 68 töötajat. 1978. aastaks oli juba 325 autot ja 500 töötajat.

Autobaas nr. 21 alustas tööd Tapa Linna TSN TK otsusega nr. 42 12. maist 1959. a. eraldatud maaalal, asukohaga Tapa linnas, tol ajal Lillaka (praegu Pikk) tänav nr.58. Kontori tarbeks eraldati neli väikest tuba naabruses paiknevast Rakvere Teedevalitsuse Tapa teemeistri korter-elumajast. Sinna asusid tööle direktor, sekretär, kaadri-inspektor ja töötajad raamatupidamise ning plaani alal.

Majandile eraldatud maaalal paiknesid individuaal-kartulimaad ja mets. Esimesed tööd, mis teostati, olid territooriumi esialgne planeerimine ja täitepinnase vedu. Kruusaga planeeritud platsile ilmusid esimesed „hooned“, milledeks olid mahakantud autobusside kered. Neist ühte said tööruumi dispetšerid ja mehhaanikud, teise remondimehed. Treimistööde tegemise võimalus majandis tekkis liikuva remonditöökoja saabumisega. „Cepeli“ šassiile ehitatud remonditöökojale asetati pukid alla ja muudeti statsionaarseks.

Autode remont toimus esialgu lahtise taeva all, seda ka osaliselt esimesel talvel. Töömehed käisid endid aegajalt lõkketule juures soojendamas. Autod parkisid lahtisel tarastamata platsil. Autode käivitamiseks ja muuks otstarbeks vajaminev vesi veeti kohale tsisterniga.

Alustati ajutiste puitkuuride ja varjualuste ehitamist tootmisruumide jaoks. Esimesse neist paigutati sepa-keevitaja tööruum, sooja vee valmistamine ja jõujaam. Jõujaam diiselmootori D-54 baasil, mis saadi Jõgeva Teedevalitsuselt, remonditi, sest elektrivoolu saamise võimalus teistest allikatest puudus.

Teise hoonesse paigutati ladu, mootorite remont ja mõned katusealusega remondikohad. Puusepale ehitati puidust soojak ja katusealune materjali paigutamiseks. Territoorium piirati puidust taraga.

Omavalmistatud projekti kohaselt alustati puidust ja silikaatkividest väikse dispetšerhoone – väravaläbilaskepunkti ehitamist. Samaaegselt toimus kiirendatud korras ministeeriumi kap. Ehituse osakonnas varem projekteeritud hoonete sidumine. Kasutati ENSV KPKM Projekteerimise ja Teadusliku Uurimise Instituudi poolt varem projekteeritud tootmishoonete jooniseid, mis olid ette nähtud 50-kohalise autobaasi ehitamiseks Tallinnas.

Kadaka tee nr. 6 6. augustil 1959. a. esitati tellimiskiri RPI „Eesti Tööstusprojektile“ välisvõrkude, trafoalajaama ja pumbamaja projekteerimiseks. 1960. a. mais valmis puurkaevu projekt projektorganisatsiooni „Puurkaevuprojekt“ poolt.

1959. a. 16. maist kuni 1962. aasta 20. juunini töötas autobaasi direktorina Ivan Tratsenko. Alates 1. oktoobrist 1962. a. määrati direktori ametisse Rudolf Toim. Peainseneri koht komplekteeriti 8. septembril 1960. aastal ja sellele kohale asus Lembit Vomm. Pearaamatupidaja oli 1959. a. 1.juulini Leida Hallikmaa ja alates 1962. a. 1.juunist oli ametis Asta Jaksen. Ekspluatatsiooni osakonna juhatajaks ja hiljem direktori asetäitjaks alates 20. augustist 1959. a. oli Ilmar Müür.
Esimesed autojuhid, kes töötasid majandis pikka aega, olid Eduard Mäeots, Rudolf Ambos, Hugo Major, Viive Barbo, Jaan Toome, Erich Lillemets.

Pikka aega töötasid autoremondi alal ja abitöölistena Uno Aasmäe, Vello Nei, Arnold Pärna, Eduard Seeder, Milvi Pritson, Valve Rodima.

Samuti olid pikaaegsed ITP ja teenistujad Ilmar Müür, Daniel Soopõld (a/ü koh.komitee esimees), Aita Hiiet, Milvi Kübarsepp, Taisi Riige, Harry Rohtla, Ellen Soomann.

1970-ndate aastate lõpuks olid majandi töötajate töötingimused, võrreldes algusajaga, muutunud järk-järgult paremaks. Sageli tekkis küsimus, kuida inimesed üldse majandi alguses sellistes töötingimustes töötada.

Tapa põhibaasis,peale esialgse tootmiskompleksi ekspluatatsiooni andmist, jätkus ehitustegevus, tootmise mehhaniseerimine ja töötingimuste parandamine. Laiendati ja heakorrastati territooriumit, rajati kanalisatsioonivõrk koos puhastusseadmetega, ehitati laohoone, kummipost, puidutöökoda, haagiste remondipost, mehhaanika jaoskond, õlihoidla, eririiete pesu, autode mehhaniseeritud pesumaja, kontorihoone. Suur osa vanadest hoonetest ja ruumidest rekonstrueeriti, remondi kanalid ehitati ümber avaramaks ja valgemaks, seati üles päevavalgustuslambid. Ehitati ka uus värava läbilaskepunkt-olmekorpus. Sinna projekteeriti ruumid dispetšerile, kolonniülematele ja autojuhtidele, söökla, sanitaarsõlmed, õppeklass, ohutu liikluse kabinett, mängude ruum jpm.

Tõstetööde mehhaniseerimiseks seati üles kolm talakraanat, 11 elektridelferit, rakendati tööle hulk seadmeid tootmisprotsessede mehhaniseerimiseks ja töö kergendamiseks.

Autobaasi töötajatele ehitati 18 korteriga elamu Tapale. Projekteeriti 50 kohaline puhkebaas Võsule, mille ehitustööd algasid 1979. aastal.