Arstiabist Tapal enne 1940

Esimesi teateid Tapal tegutsenud arstist on pärit aastast 1899. Nimelt, mai kuus on siia käima tulnud Rakvere linna tohter Viktor Hugo Schröppe (sünd. 04.01.1869), kes rahvuselt oli baltisakslane. Patsiente võttis ta vastu Tapa apteegis hommikul kella 8.00 – 13.00, vahel ka kuni 14.00 peale lõunat, kuniks haigeid jätkus. 1930. aastatel luges ta raadios saksakeelseid arstiteaduse loenguid. Kuulda sai seda Tallinnas, sagedusel 410,4 mtr.
1900. a. kevadel, alates 13.märtsist võttis haigeid vastu pagar Jaak Tõntsu majas Lai tn. 4 doktor Raimund Thar. Hiljem võttis ta haigeid vastu ka Tapa apteegis. Vajadusel sõitis ka abivajajate juurde koju. Raimund Thar oli sündinud 9. augustil 1874. aastal Karksi kihelkonnas Sauga karjamõisa omaniku pojana. Aastail 1894 – 1899 õppis ta Tartu Ülikoolis arstiteadust. 1900. aastal siirdus ta Tapale praktiseerima, kuid lahkus siit 1903. aastal Amblasse kihelkonna arstiks, kuhu ta jäi aastani 1911. Edasine elutee viis teda Tallinnasse. Septembris 1944 põgenes ta Saksamaale, kus suri 28. augustil 1957. aastal.

Samal ajal said käia abivajajad ka Amblasse kihelkonnaarsti dr. Karl Ernst Russowi juurde (sünd. 12.04.1896 Tartus, surn. 27.04.1932 Kuressaares). Tema oli olnud Ambla kihelkonnaarstiks aastail 1896 – 1901. Õppis aastail 1890 – 1895 Tartu Ülikoolis arstiteaduskonnas. Algul praktiseeris Amblas, võttis end 1. aprillil 1901. a kihelkonnaarsti ametist lahti, reisis Saksamaale Dresdeni arstiteadust edasi õppima, hiljem töötas sõjaväe-arstina Kaug-Idas. Elutee viis teda 1918. aastal Kuressaarde, kus ta oli linnaarstiks ja ühtlasi ka mudaravila juhatajaks ja vangimaja arstiks. Ta suri Kuressaares 63-aastaselt südamerabandusse.

Aastal 1912 asus Tapal praktiseerima noor arst dr. Peeter Naaris (sünd. 28.02.1885 Pärnumaal, surn. 1947). Alghariduse omandas ta Vanamõisa valla- ja Halliste kihelkonnakoolis, jätkas õpinguid Tartus H. Treffneri eragümnaasiumis, kuna gümnaasiumi küpsuseksami sooritas eksternina Tartu keiserliku Aleksandri gümnaasiumi juures 1906. aastal. Tartu Ülikooli lõpetas 6 aastat hiljem ja nii ta Tapale praktiseerima tuligi. Paraku ei jäänud ta kauaks, juba 1913. aastal valiti ta Paide linnaarstiks ja linna haigemaja juhatajaks, I Maailmasõja puhkedes sai ta Järva maa-arstiks.

1914. aastal on ravinud hambahaiguseid ja valmistanud kunsthambaid dr. J. Rohlin. Tema vastuvõtu kabinet asus Laial tänaval Adolf Wildmanni majas.
1916. aastal tuli Tapale jaoskonnaarstiks dr. Aleksander Spiegel (sünd. 1893. a Pärnus kooliõpetaja pojana). Peale keskkooli lõpetamist astus ta Tartu Ülikooli arstiteadust õppima, I Maailmasõjast võttis ta osa kui arstiteaduse üliõpilane asearstina. Naasnud sõjast, lõpetas ta ülikooli, praktiseeris siis Tallinna haigemajades ja astus hiljem Eesti Vabadussõjas soomusrongide arstiks, kuhu jäi kuni Vabadussõja lõpuni. Kui Tapa sai 1926. aastal linnaõigused, sai temast linnaarst.
Jaanuaris 1930. aastal oli Järva maavalitsusel jaoskonnaarstide palgad juba pikemat aega maksmata ja nii loobus dr. Spiegel jaoskonnaarsti ametist ning hakkas tegutsema iseseisva arstina aadressil Esplanaadi 2. 18. juulil 1930. aastal tabas Tapa arstide ringkonda ja seltskonnaelu raske kaotus – vaid 36-aastaselt suri dr. Aleksander Spiegel südamerabanduse tagajärjel Tartu Ülikooli sisehaiguste kliinikus. Ta oli 14 aastat andnud Tapal arstiabi.

Septembris 1928. aastal oli haigemaja vajadus Tapale juba vägagi oluline. Raskemaid haigeid oli võimatu saata rongiga Tallinna või Tartu, või jällegi vankriga koju tagasi. Sageli sõideti jaoskonnaarsti juurde maalt kauge maa tagant halva teega, põrutaval löökvankril, läbi pori ja vihma, et abi saada suurte verejooksude, luumurdude ja teiste raskemate õnnetuste puhul. Kohalejõudnud haige jõud pikast teevintsutusest ja tervisevigastusest või -rikkest niivõrd otsa lõppenud, et ta vaevalt vankrilt maha ronida suutis. Tagasitee alustamiseks oleks olnud hädasti vaja puhkust, mida aga jaoskonnaarsti kitsad ruumid ei võimaldanud. Linnavalitsuses aga suhtuti haigemaja vajadusse ükskõikselt. Põhjuseks toodi vanadekodu ja keskkoolimaja ehitamine, tapamaja asutamine, lasteaia ülalpidamine ja muidugi ressursside puudus. Tegelikkuses oli vastne linnapea Ernst Krimm aga asunud juba linna raha raiskamisele ja linnavalitsuse ruumides joomingute korraldamisele, mis lõppes pika kohtusaagaga ja linnapea ning arveametniku vangiroodu saatmisega.
1934. aastal tuli Tapale juudi soost hambaarst dr. Raphael Jakobson (sünd. 1891, surn. 1959). Tema võttis abivajajaid vastu Kesk tn. 3 Elise Valdmanni majas. Ravis ka suuhaigusi ja valmistas kunsthambaid. Vastuvõtt toimus iga päev 9.00 – 13.00 ja 16.00 – 18.00. Vabadussõjas oli dr. Jakobson olnud Lõunarinde 3. soomusrongi arst. Aastail 1912 – 1918 õppis ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas ja Zürichi Ülikooli arstiteaduskonnas, 1916 – 1918 oli subassistendiks Tartu Ülikooli Haavakliinikus, 1922 – 1923 erapraktika Tartus ja 1923 – 1927 naistehaiguste ja sünnitusabi arst Tallinnas.

1924. aastal oli Tallinnast Tapale tulnud praktiseerima dr. med. Ernst Walther. Ta oli sündinud 09.01.1896 Püssis õpetaja pojana. Keskkooli hariduse sai Tallinnas, arstiteadust õppis Jena ja Halle ülikoolides Saksamaal. Töötas Jenas assistendina ja samas omandas ta dr. med. aukraadi. Tulles tagasi Eestisse ning enne Tapale asumist töötas ta Greiffenhageni kliinikus, samuti assistendina.
Tema kabinet asus Tapal Jaama tn. 6. 15. juulil 1935. aastal avas doktor Walther ühel haigel mädapaise, kusjuures kriimustas operatsiooni käigus oma sõrme, mille tagajärjel tekkis tal üleüldine veremürgitus. 19. juulil tehti talle Tallinna Greiffenhageni kliinikus operatsioon, kuid dr. Waltherit ei suudetud enam päästa. Ta suri 21. juulil 1935. aastal. Tapal oli ta kauemat aega osa võtnud kaitseliidu tegevusest, olles Tapa malevkonna juhatuse liige ja malevkonna arst. Samuti õpetas ta samariitlasi. Leinama jäi abikaasa 6-aastase pojaga. Dr. Ernst Walther maeti Tallinnasse.

Doktor Ernst Waltheri asemele tuli Tapale dr. Alfred Jaskowsky (sünd. 1898). Tema lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1925. aasta detsembris ja asus praktiseerima Rakke alevikku, kuhu ta peatselt asutas ka oma apteegi. Tapale tulles omandas ta surnud dr. Ernst Waltheri röntgeni kabineti Jaama tn.6 majas. Temast sai ümbruskonnas tuntud tubli arst sisehaiguste ja kirurgia alal.

1936. aastal alustas Tapal tööd jaoskonna tervishoiu arstina doktor Ervin Eugen Voldemar Tiltin (sünd. 1890, surn. 1950, maet. Tapa linnakalmistule). Tema oli varem olnud Tamsalu jaoskonnaarst.
Samal suvel, 1936. aastal pühitses raudtee tervishoiu ameti 3.jaoskonna arst dr. Viktor Kibbermann oma 10-aastast teenistusjuubelit Tapal.

1930. aastal alustas Tapal tööd hambaarst dr. Lydia Kaart-Kupffer (sünd. 31.08.1901 Peterburis, surn. 08.02.1975 Stockholmis). Olles oma eelmise abielu lahutanud ja uuesti abiellunud, sai ta omale perekonnanimeks Lius. Algselt võttis ta abivajajaid vastu apteegi majas Pikk tn. 9, kuid kolis ringi Ambla mnt.5. Veel hiljem asus tema kabinet hoopis Jaama tn. 4 majas. Temale sai ka helistada, tel. nr. oli 44. Seda telefoni võttis ta kõikidesse oma kabineti asukohtadesse kaasa. Oma reklaamis 1930. aastal ta kirjutab: „ Hambatehnilised tööd, kunsthambad, kuld kroonid, silla-tööd ja vana hambaplaatide ümbertöötamine saavad jälle minu laboratooriumis, minu hambatehniku juhatusel odavasti valmistatud.“
Arvatavasti siis oli proua Liusil hambaravi kabinetiks vähe ruumi. Selleks leiutas proua Lius osava väljapääsu – ta võttis oma naaberüürniku korteri võtmed omavoliga ära ja ühelgi tingimusel neid enam tagasi ei andnud. Lugu lõppes sellega, et naaberüürnik oli sunnitud korterist välja kolima. Ja nii ta saigi oma kabinetti laiendada.
Et ta kange proua oli, seda tõendab ka asjaolu, et abielludes sõlmis ta oma abikaasa Gustaviga lahusvara lepingu. Lõpuks põgenes ta üldse ära Rootsi.
1930-aastate lõpupoole töötas Tapal lisaks ämmaemand Liisa Vannasele ka dr. Adele Grünwald-Krahe, kelle erialaks olid sise- ja naistehaigused ning sünnitusabi. Tema kabinet Tapal asus turu platsi ääres Katri Noormetsa majas, vastuvõtuajad olid hommikupoole 9.00 – 13.00 ja õhtupoole 16.00 – 19.00. Adele oli muuseas abielus Tapal tuntud helikunstniku Karl Grünwaldiga.

Aegajalt käis Tapale vastuvõtte tegemas ka silmaarst dr. Scholem (Salomon) Kropmann (sünd. 1895, surn. 1941) Tallinnast. Tema võttis patsiente vastu vaid pühapäeviti kell 11.00 – 16.00. Kuna ta käis Tapale vaid ühel päeval nädalas, siis oma kabinetti tal siin ei olnud ja seetõttu võttis ta hädalisi vastu Pikk tn. 11 majas asunud Tapa linnaarsti dr. Ustavi korteris. Valmistas ta muuseas ka kunstsilmasid!
Doktor Scholem Kropmann oli õppinud 1915 – 1916 Peterburi Ülikoolis, 1916 – 1918 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, 1919 – 1920 võttis osa Vabadussõjast, ülikooli arstidiplomi omandas 1923. aastal. 1928 – 1934 töötas Riias, 1934 – 1941 aga Tallinnas. Suviti praktiseeris veel ka Narva-Jõesuus. Ta hukati 1941. aastal.

Veel tegutses Tapal üks juudi soost arst ja hambaarst – Hetzkel Kljäsh, kes oma nime eestistas 1935. aastal Karl Kljas. Tema elas Tapal Jaama tn. 8, kuid kabinet asus tal Pikk tn. 6 õigeusu kiriku vastas Toomas Lutriku majas. Karl Kljas (sünd. 18.02.1902 Tomaszow Lubelski`s, surn. 1941. a Porhovi all, lasti maha sakslaste poolt) võttis algul, 1931. aastal patsiente vastu Ambla mnt. 8 Ludwig Ebroki majas, kus ennem oli töötanud dr. Spiegel. 1934. aastaks, pärast vanglast vabanemist, oli ta kabineti Pikk tn. 6 majja viinud.
Karl Kljas oli lõpetanud 1920. aastal Tartu Vene Eraühisgümnaasiumi, asus Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, kust ta 1921. a. läks üle põllumajandusteaduskonda ja sealt 1922. a. omakorda koos oma venna Michael Kljas`iga arstiteaduskonda, mille nad mõlemad lõpetasid koos 1927. aastal. 1928. aastal registreeriti dr. Hetzkel Kljäsh arstina, praktiseerimisloa sai Tartusse. Kuni 1929. aastani jõudis ta elada Tartus, Tallinnas, Viljandis ja Türil ning töötada Peipsiääre vallas, Kasepä, Meeksi ja Kavastu vallas. Siis tuli ta Tapale.
1931. aastal võeti ta Tapal vahi alla ja mõisteti 3 aastaks ebaseadusliku abordi tegemise eest vangi, kuna tema patsient suri. Juulis 1940. a. tunnistati ta suu- ja hambahaiguste eriarstiks, kuid mitte enam naistehaiguste eriarstiks.
1941. a. astus ta vabatahtlikult Punaarmeesse, langes Porhovi all sakslaste kätte vangi ja hukati.

Tapal oli tegev ka üks loomaarst – Aleksander Ein (sünd. 14.03.1886, surn. teadmata, maet. Tapa linnakalmistule, hauaplatsi asukoht teadmata), kes elas Irve tn. 3 majas. Dr. Ein oli tegev ka Tapa karskusseltsis, mille juhatuse esimeheks ta 1938. aastal valiti.
1940. aasta suveks oli Tapa tervishoiu jaoskonnas Lehtse vald 5605 elanikuga ja Vajangu vald 3310 elanikuga. Sotsiaalministeerium otsustas jaoskondade piire muuta ja poolitas jaoskonna nii et Lehtsest sai oma jaoskond ja Vajangust oma jaoskond. Vajangu jaoskonna arst jäi Tamsalu alevikku ja Lehtse jaoskonna arst esialgu Jänedale ja hiljem Aegviitu. Tapa jaoskonna arsti koht likvideeriti. Aga haiglat ei olnud Tapale ikka veel ehitatud.
Järgnesid rasked sõja-aastad. Nõukogude võim oli natsionaliseerinud hulga maju ja nii sai avada ühes neist – Nigoli pst. 20a Tapa Linna Ambulatooriumi. Päris haigla sai Tapa linn omale alles 1962. aastal.