Vabadussõja jutud

19. veebruaril 1918. aastal moodustati erakorraliste volitustega Eesti Päästekomitee, kuhu kuulusid Konstantin Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms. Koostati iseseisvusmanifest, milles nimetati Eestit esmakordselt iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Põhikoostajaks oli Juhan Kukk. Manifesti kiitis heaks Maapäeva vanemate nõukogu, kes otsustas kasutada ära venelaste lahkumise ja sakslaste saabumise vahele jääva aja selleks, et haarata võim ja kuulutada välja Eesti Vabariik.

23. veebruari õhtul loeti Pärnus Endla teatri rõdult esmakordselt Manifest Eestimaa rahvastele ette.
Tapa muuseumis on hoiul 6 haruldast telegrammi planketti. Tapa jaamas telegrafistina töötanud Rosalie Adele Treial (1895-1990), kes abiellus hiljem Oa nimele, elas 1918. aastal Tapal Ambla mnt.3. Ta kirjutas Tallinnast saabunud ja edasisaatmiseks mõeldud Eesti Vabariigi väljakuulutamise „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“ morsetekstist ühe eksemplari kirjakeelde ka enda jaoks kuuele telegrammiplanketile ja säilitas need. Telegrammitekstide üleskirjutamine oli rangelt keelatud. Õnneks pole okupatsiooniaegadel plankettide peitmine neile erilist kahju teinud.
Planketid andis Tapa muuseumile Tapal sündinud ja lapsepõlve veetnud Eesti tuntud ajakirjanik Harri Treial, kellele Rosalie Adele oli tädi. Rosalie Adele Treial on maetud Tallinnas Pärnamäe kalmistule.

Postimees, 19. märts 1918 – „TallinnaTeatajale“ teatatakse, et enamlased Rakverest enesega Jõhvi järgmised isikud kaasa võtsid ja sääl vaksali juures maha lasksid:
Tiidu Jõesaar, Võsu kooliõpetaja ja Laenu-Hoiuühisuse asjaajaja.
G. Grönholm Palmsest, Laeviku talupidaja ja seltskonnategelane.
A. Kaldberg, Palmse vallavanem.
Schubert, Palmse mõisa ülemvalitseja.
Willem Talpsepp, Kroonlinna jungide kooli õpilane Palmsest.
Parun Stackelberg Kihleverest.
Von Plase, Kunda tsemendivabriku ametnik.
Adam Zmijevski, Tapa jaamaülem.
Hr. Silberstern, Rakvere gümnaasiumi õpilane ja veel keegi tundmata noormees, arvatavasti ka Palmsest.

Ohvrid olid maas kõik palja pesu väel ja ainult mõnele oli vana palitunäru mõne pasatski seljast pääle visatud. Tapmine sündis mahalaskmise läbi, kuid enne seda on ohvrite kallal piinamist ja peksmist toimetatud. Nii on näiteks Zmijevski (Tapa jaamaülem) pääluu nähtavasti püssipäraga puruks ja pääluu välja löödud, Bläsel küljekondid katki sõtkutud ja ühel ohvril käeselja päält nahk maha nülitud, ja üleüldse olid mitmel tapetul nägu ja pesu kõik verega kaetud.

Stackelberg oli 65 aastat vana olnud. Esialgselt oli plaan olnud vangistatuid Peterburisse viia, kuid nähtavasti tehti tee pääl otsus ümber. Palmse valla sekretär Gustavson pääsis piinajate käest Palmse mõisast pagenema, kus enamlased tee pääl pitspalli mänginud ja muu seas ohvri hr. Jõesaart tantsulugusid klaveril mängima sundinud.

Postimees, 15. märts 1918 – Vägivallategudele õhutamise hingeks olnud enamlaste juht – kooliõpetaja Anna Leetsmann. Kohalikkudele punakaardiväelastele olla nende mõttevennad Petterburi ja Narva poolt ning Tallinnast sõitnud soldatid ja madrused abiks olnud. Mõisnikkude kallal olla enne surmamist jäledat piinamistööd tehtud ja isegi nende surnukehad veel toorel kombel pilgatud.

Postimees, 21. märts 1918 – Kui enamlased kodumaale taganema pidid, muutusid nende teod kirjeldamata tooreteks. Rakvere ümbruses arreteeriti kümmekond inimest: gümnaasiumi õpilased Silberstein, Leichberg ja Erna, Palmse kooliõpetaja Tiidu Jõesaar ühes Palmse talitaja ja kohtunikuga, Tapa jaamaülem Zmijevski, Kunda vabriku tehniker von Blase, Kihlevere omanik ja veel üks teine parun. Kõiki neid peksti Rakvere täidesaatvas komitees kõige hirmsamal kombel enamlaste juhtide Linderi ja Anna Leetsmanni elaval osavõtmisel. Peksmise juures olevat Leichbergil selgroog püssipäraga katki löödud. Hiljem, Rakverest taganedes, viidi õnnetumad vangid Jõhvini kaasa, kus nad kõige julmemal kombel ära tapeti. Kihlevere parunil lõigati kõht lõhki ja puistati sisikond välja, von Blasel lõigati suguosad ära ja torgati suhu, Zmijevskil (Tapa jaamaülem) löödi pääluu nii läbi, et rusikas sisse võis pista. Ühel tapetul olid silmad välja pistetud, teisel pale seest suur tükk liha välja lõigatud. Gümnasist Silbersteinil oli kolm sõrme ära lõigatud, et sõrmuseid kätte saada, sellelsamal otstarbel oli von Blasel sõrme päält nahk ära vestetud.

Punane terror. 21. märts 1918.
Mis punane terror on, seda sai wiimaste päewade jooksul terwe Eestimaa ja ka meie Narwa näha. Inimesi wõeti kinni ilma mingisuguse põhjuseta, weeti ühest wangikojast teise, peksti, tapeti ja hirwitati elusate inimeste ja surnukehade üle. Juba siis, kui Balti parunid wäljaspool seadust kuulutati, lubasid enamlased enestele igasugust häbematust. Inimesi peeti ilma süüta päewade kaupa külmas elewaatoris kui metsloomi kinni. Ambla õpetaja Willberg seoti hobuste kõrwale saani ette ja sunniti piitsaga pekstes hobustega wõidu jooksma. Kui aga enamlased kodumaale taganema pidid, muutusid nende teod kirjeldamata tooresteks. Rakwere ümbruses arreteeriti kümmekond inimesi: gümnaasiumi õpilased Silberstein, Leihberg ja Erna, Palmse kooliõpetaja Tiido Jõesaar ühes Palmse talitaja ja kohtunikuga. Tapa jaamaülem Zmijewski, Kunda wabriku tehniker von Blase, Kihlewere omanik ja weel üks teine parun. Kõiki neid pekseti Rakwere täidesaatwas komitees kõige hirmsamal kombel enamlaste juhtide Linderi ja Anna Leetsmanni elawal osawõtmisel. Peksmise juures olewat Leihbergil selgroo püssipäraga katki löödud. Hiljem, Rakwerest taganedes, wiidi õnnetumad wangid Jõhwini kaasa, kus nad kõige jõledamal kombel ära tapeti. Kihlewere parunil lõigati kõht lõhki ja puistati sisikond wälja, von Blasel lõigati suguosad ära ja torgati suhu, Zmijewskil löödi pääluu nii läbi, et rusikas sisse wõis pista. Ühel tapetul olid silmad wälja pistetud, teisel pale seest suur tükk liha wälja lõigatud. Gümnasist Silbersteinil oli kolm sõrme ära lõigatud, et sõrmuseid kätte saada, selsamal otstarbel oli von Blasel sõrme päält nahk ära westetud. Narwas arreteeriti terwe rida jõukamaid kodanikke, intelligente ja Eesti sõjawäelasi ilma ühegi süüdistuseta, ainult arwamusel, nagu oleksid nad walgekaardiwäe liikmed. Paljusid kinniwõetuid ähwardas K. Sharnowetski täidesaatwas komitees otsekohe maha lasta. M. Post, näituseks, pandi mahalaskmise ootel seina äärde seisma ja iga möödamineja punasekaardiwäelane pidas kohuseks tema üle hirwitada, sõimata ja isegi näkku sülitada. Raske oli endiste agarate miilitsawäelaste A. Remmelga ja J. Lulla seisukord, kes punasekaardiwäes sulipoisse eest leidsid, wiimaseid olid nad läinud kewadel agarasti kimbutanud. Krenholmi wangikojas said paljud kinniwõetud armutult peksa. Ei ole kahtlust, et nad kõik maha oleks lastud, kui õnnelik juhtumine neid ei oleks päästnud. Pühapäewa õhtupoolel, kui juba pimedaks läks, wiidi linnast jälle suuremat salkkonda kinniwõetuid Krenholmi wangikotta. Kuna aga rühmal enamlaste soomusrongi purustamisest Waiwara jaama juures teada oli ja suurtüki mürin järjest lähenes, ähwardasid punasekaardiwäelased wangisid iga silmapilk maha lasta. Sääl tõmbas juukselõikaja A. Sibelka, kes ka kinniwõetute seas oli, palitu õlalt, wiskas lähemale punasekaardiväelasele üle pea ja pistis jooksu. Seda tegi ka suurem osa kinniwõetutest. Punanekaart awas korratu laskmise wangide pääle, mis juures nad aga segaduses ka üksteist trehwasid. Üks osa wangisid pääses põgenema, teine osa langes maha ja tegi ennast haawatuks wõi surnuks, kolmas osa laskis ennast uuesti kinni wõtta. Segadusi märkasid aga ka wangimajas kinniistujad, arwasid, et walgekaardiwägi abiks tuleb, kiskusid wangiwahtide käest sõjariistad ära, lõhkusid vangikoja ukse sisse, ning ühel osal nendest, kellel wast kõige enam enamlaste wiha karta oli, läks korda ära põgeneda. Ülejäänud kinniolijad said järgmisel hommikul Saksa wõimude poolt wabastatud.

Waba Maa, 9. märts 1921
Wabadussõja aegne enamlaste weretöö Tapal.
Pealekaebaja, kelle kaebtuse põhjal kaks inimest maha lasti, kohtupalati poolt suunitööle mõistetud.
1. jaan. 1919. a. arreteeriti Tapa mõisas punakaartlaste poolt selle mõisa meier Johannes Shmitsner ja kubjas Hindrek Roosilill ning wiidi Tapa komandandi juure, kus nad 10. jaanuaril maha lasti. Mõlemad olid tuntud kui ausad ja töökad inimesed, kelledel wihawaenlasi ei teatud olema. Sellepärast käisid ka mõisa inimesed Tapa komandandi juures neid lahti palumas. Seal öeldi, et Tapa mõisa töölised Elwine Pärtel ja Ida Einberg on Shmitsneri ja Roosilille peale kaevanud, et wiimased on punaste tulekul wiimaste peale lasknud ning pealegi olla Shmitsneri ülesandmise järele sakslased Tapal neli punast maha lasknud. Pealegi uskuwat tema, komandant, kaebajaid rohkem kui teisi mõisa teenijaid, sest et nemad temale tuntud kui tõsised enamlased. Hiljem, kui punased taganesid ja hauad lahti kaewati, leiti Roosilille ja Shmitsneri surnukehad üles. Roosilille taskust leiti kiri, kus tema oma naisele kirjutas, et teda lastakse maha Einbergi kaebuse põhjal. Haua kaldalt leiti sarnasesisuline Shmitsneri kiri oma naisele, et teda lastakse maha Pärteli kaebuse peale. Kohtulikul asja arutamisel rääkisid hukatute sugulased, et komandandi juures öeldud, et pealekaebajad olnud Pärtel ja Einberg, kuna teised tunnistajad midagi kindlat sellest ei teadnud rääkida. Seletasid, et olla räägitud komandandi juures kellegist teisest: ainult kui küsitud kas pealekaebajad on Pärtel ja Einberg, wastanud komandant, kui te ise nii targad olete, mis te siis küsite. Rahukogu mõistis kaebealused õigeks, sest et ta tõendusi süüdimõistmiseks puudulikkudeks pidas. Selle otsuse peale andis prokuröriabi protesti kohtupalati, kus Ida Einberg, 31 a. wana ja Elwine Pärtel, 22 a. wana, kõige õiguste kaotamisega 4 a. sunnitööle mõisteti.

Ajalehest “Aeg” 27. veebruaril 1919:
1. dets. 1918 waliti Tapa alewi wolikogu koosolekul kolmeliikmeline sõjawäe warustuskomisjon. Pandi kuulutused wälja, asuti sooje riideid koguma jne. Mõndagi oli kawatsusel, kuid aeg ise näitas, kuhu käed õieti külge panna. 15. dets. tulid Tallinna “Ühistöö” liikmed pr. Weiler, pr. Malmström, hr. Talts ja hr. Sihwer Tapale, et siin haawatute toitlustuspunkti asutada. Sellel päewal juhtus olema Hariduse Seltsi üleüldine koosolek, kus tallinlased seletust andsid “Ühistöö” üle ja üles kutsusid osa wõtma. Tööd tuli kohe alata, juba selle päewa õhtul ewakueeriti Rakwerest Tapale üle paarikümne haige, kellele Tallinnast kaasawõetud toitu jagati ja läbiwiidawat haigewagunit söötis supiga keegi heasüdamlik Tapa proua.

16. dets. kell 10 hommikul kogunes Tapa jaama kõrwalisse ruumi umbes 20 osawõtlikumat prouat ja nobedat neiut. Ilma aega wiitmata tunnistati ühel häälel Tapa “warustus komisjoni” liikmed Tallinna “Ühistöö” Tapa osakonna haawatute toitluspunkti juhatuseks ning tõtati küladesse ja alewisse toiduaineid korjama ehk jooksti tarwisminewaid asju muretsema. Läks korda Tapa alewi walitsuselt 10 naela liha, 10 naela leiba ja 1 nael soola saada, Tallinna “Ühistöö” liikmed oliwad kaasa toonud 10 naela suhkurt, 5 naela wõid ja pool naela theed. Õhtuks jõudsid mõned korjandustega tagasi. Juba esimesel päewal tuli “Ühistöö” haigewagunile 50 inimesele theed wõileibadega wälja anda ja teist niipalju haawatuid kohal sööta. Ainult wiis päewa wõidi Tapale jääda. “Ühistööst” wõtsid tegelikult osa üle 30 täiskaswanu ja 20 kooliõpilase. Toitu jagati: 277 klaasi theed wõileibadega ja 72 inimesele suppi leiwaga. Sõjaolude sunnil asuti 21. dets. Aegwiitu. Raskeks läks seisukord: oma kodu, kus iga nurk teatud ja abi nii palju, oli maha jäetud, kaasatulejad muutusid ise sõjapõgenejateks ja neidki oli wähe: juhataja Liisa Saar, kirjatoimetaja Salme Kass, kassahoidja Hans Pudel, asjaajaja Jakob Römmer ja perenaised M. Soonike, Paula Vennik, J. Kiviking, A. Wetka. Aegwiidus kutsuti osawõtjaid, kuid kõik olid sõjahirmus. Ei teatud, ei osatud tööd jatkata. 24. dets. ütles pr. Saar toitluspunkti juhatamisest lahti, põhjuseks tuues sõjapõgeneja seisukorda kahe wäikse lapsega, millest Tallinna peaseltsile teatas. 25. dets. sõitsid härrad Sihwer ja Talts asja korraldama ja tõid toiduaineid kaasa. 26. Dets. waliti uueks juhatajaks Paula Vennik, kes täie jõuga tööd juhtima asus. Üheksa päewa paigalwiibimise ajal suudeti ligi 200 klaasi theed wõileibadega ja 150 inimesele suppi leiwaga wälja jagada.
30. dets. liiguti Raasikule ja wiidi kaasa wilumine ja soow sõjapõgenejana midagi korda saata. Siin awanes tõsine töö, oli punkt liinile kõige lähemal, mere äärest toodi jaama külmanud ja nälginud haawatuid, kus nad sagedasti pool päewa Tallinna saatmist ootasid. Antud sai 210 klaasi theed, 111 klaasi kohwi wõileibadega ja 300 inimesele lõunat ehk õhtust.
Raasikul leidus elanikkude poolt ka lahket wastutulekut, keegi kinkis seitse puuda kaeratangu, teine kuus kotti kartuleid jne. Harju-Jaani õpetaja hr. Küstner ise oli eeskujuks suurema pesu kingitusega ja oskas ka oma koguduse liikmetele asja selgitada. Tema käes on veel praegu korjandusleht annete wastuwõtmiseks. Raasikul sai ka esimene suurem aineline toetus osaks 5. jaan. märkide müügist 1067 marka ja 76 penni.
8. ja 9. jaan. tärkas wõimalus kodu lähedale tagasi pöörata ja 11. jaan. õhtul wõidi otse Tapale sõita. Waenlasest mahajäetud kodu jõudes sirutasid paigalejäänud kaaslased, weel uusi kaasa kutsudes, wiia oma käed “Ühistööle” ja tööd on Tapal palju, sest on päiwi kus läbiwiidawate haigete arw 200 ulatub (Tartu ja Narwa poolt). Tegewust on ka märksa laiendatud, mille tõttu haawatute toitluspunkti juurde 9. weebr. weel kolm komisjoni asutati:
1) Korjanduse komisjon, juh. pr. Tammar
2) Puhtuse komisjon, (sauna ja pesu muretsemine), juh. A. Tamm
3) pidu komisjon, juh. P. Poom

Wõimalust mööda on katsutud läbisõitwatele nälginud sõduritele wastutulekut üles näidata. Ootajate sõdurite puhkamiseks on jaama kolm tuba vooditega sisse seatud, on katsutud sõduritele sauna puhta pesuga muretseda. Kirjade ja pakkide edasi saatmiseks on alati abiks oldud.

26. jaan. pandi eesrinna sidumisesalga soojal kaasabil Tapal “Ühistöö päev” toime, kus märkide müük 1455 marka ja 31 penni ja õhtune pidu 1087 marka ja 70 penni puhast raha sisse tõi.

Annetusi ja kingitusi on rohkesti, isegi kalliväärtuslise kuldsõrmuse annetas pr. P (Üksikasjaline aruanne korjanduse üle, mis üle kolme lehekülje pikk, peab ruumi puudusel wälja jääma. “Päewalehe“ toimetus.)
Arawete seltsid ja ühisused on lubanud hr. J. R. üleskutse peale Tapa “Ühistööle” üle nelja tuhande rubla kokku panna. “Tapa “Ühistöö” tänab kõiki lahkeid annetajaid ja loodab edaspidi weel soojema osavõtmise peale “Ühistööst”.
Juhatus
Tapal, 18. weebr. 1919. a.

Sellest “Ühistöö” grupist kujunes välja Tapa Punase Risti ühing.
Kuidas sai alguse see hiigel-organisatsioon, sellest kirjutab „Uudisleht“ 21.12.1932:
(lühendatud)
See sündis 1863. aastal Pariisis, kui šveitslane Bernhard Dunant tegi ettepaneku Preisi sõjaministrile kutsuda ellu rahvusvahelist ühingut, mis hoolitseks sõjaaegadel haavatud sõdurite eest. Dunant nõudis, et haiglad paneks lahingute ajal välja erilise lipu, mis tähendaks ära koha, kus ravitsetakse haavatuid, et siis sinna peale ei lastaks. Veel tahtis Dunant, et selle rahvusvahelise ühingu liikmed kannaksid ühist vormi. Kuidas tuli Dunant sellisele mõttele? Ta oli kuulnud inglannast Florence Rightingale`ist, kes juba Krimmi sõjas katsunud haavatute kannatusi kergendada. See oli daam, keda hüüti „Lambiga leedi“, sest isegi öösel ei andnud ta endale rahu, vaid kõndis latern käes majast majja ja ravis haavatud sõdureid. Kui hiljem puhkes sõda Austria ja Itaalia vahel, ruttas Dunant sinna haavatuid ravima. Pärast sõja lõppu kirjutas ta raamatu „Solferino mälestused“, millel oli väga suur menu. Dunant oli oma senise tööga suutnud äratada maailma südametunnistust. Hiljem reisis Dunant ringi riigist riiki ja peaministri juurest peaministri juurde ning seletas neile oma ideed. Ta võis oma töö tulemustega rahule jääda, sest juba aasta hiljem tuli tema sünnilinna Genfi kokku kongress, millest võtsid osa kõik tähtsamad riigid. Hakati kaaluma Dunanti kava. Peale paljude muude tähtsate otsuste haavatute kergenduseks, kinnitati ka erapooletu lipp – punane rist valgel põhjal. Riigid kohustusid vastamisi, et nad sõjas selle lipu pihta ei lase, sest see lipp märkis ära haavatute asukoha. Nõnda asutati võimas rahvusvaheline organisatsioon „Punane Rist“.

Päevaleht, 10. märts 1921 – 1. jaanuaril 1919. aastal võeti kinni Tapa mõisa meier Johannes Schmitner ja kubjas Hindrek Roosilill sissetunginud vene punakaartlaste poolt ja viidi Tapa alevi enamlaste komandandi juurde. Järgmisel päeval saatis komandant neid Rakveresse, kus nad 10. jaanuaril maha lasti.

Waba Maa, 24. jaanuar 1923
Eile oli sõja ringkonnakohtus arutamisel Järvamaa Lehtse valla kodanik Bernhard Vilguta süüdistusasi, kes sõja ajal Tapa alevi juures raudtee ja silla õhku oli lasknud. Nimetatud Vilguta oli detsembrikuul 1918. aastal Eesti sõjaväes 4.jalaväe rügemendis teenides Narva all salaja lahingu ajal venelase poole üle jooksnud ja nende teenistusse asunud. Varsti saanud ta Viljandi punaväerügemendi maakuulajate rühma juhatajaks ning võttis tegelikult osa sõjategevusest Eesti vägede vastu. Nagu uurimisel selgus, oli Vilguta rühm esimene, kes Tapa alevisse sisse tungis. Peale sõjategevuse võtnud Vilguta osa Tapa elanike rüüstamisest ja pantvangi võtmisest, kellest mõned maha lastud. Vilguta juhatusel lastud Tapa alevi lähedal kodanik Rudolf Metla maha. Kui Eesti väed soomusrongide saatel peale tungima hakanud, lasknud Vilguta raudteesilla ja osa raudteed õhku, et Eesti vägede edasitungimist takistada. Vilguta ennast ülekuulamisel süüdi ei tunnistanud, seletades, et ta vaenlase kätte vangi sattunud ja surmanuhtluse ähvarduse all teenima pidanud jääma. Asjaarutamisel kuulati terve rida tunnistajaid üle, kes selgesti Vilguta ära tundsid ja tema tegevust rüüstamises ja sillalõhkumises pealt olid näinud. Kohus mõistis Vilguta surma mahalaskmise läbi.
23.03.1923 aastal muutis kohus surmamõistetu Bernhard Vilguta karistuse ringi eluaegseks sunnitööks.

Järva Teataja, 21. detsember 1938
Jõulud Tapal 20. aasta eest.
Märkmeid vana taluperemehe Gustav Tamme huvitavast päevikust.

Paari päeva pärast läheme vastu suurtele rahu- ja rõõmupühadele, milliseid võime õnnelikult pühitseda nende sõnade tõelises mõistes. „Rahu maa peal…” Täpsalt 20 aastat tagasi olid aga tapalaste jõulud hoopis kurvad. Jõulukellade mahedat kõla asendasid siis suurtükipaugud ja kuulipildujate ragin, ning jõulurõõmu asemel painas südant lakkamatu hirm: milline granaat on määratud lõpuks mullegi… Toome allpool mälestusi 20 aasta eest, juba maamulda varisenud „Laastu” talu peremehe Gustav Tamm’e päevikust, kes siin olukorda kirjeldab oma vana taluniku lihtsail sõnul.

22. dets. 1918. a. Tuuline ilm, pisut lumetuisuga. Tapale Schmidti aeda langes enamlaste pomm ei teinud kahju. 23. dets. suurtükipaugud panevad uksed ja aknad värisema. Soomusrongid sõidavad raudteed mööda edasi ja tagasi. Pürjer ja Kruusbachi poeg lasti maha. Punaste poolt lasti täna 85 pauku Rutka mägedest Tapa alevi ja ümbruskonna peale. Tapa ja ümbruskond on väga ärevil: inimesed ei julge väljas liikuda, kõik on keldrites varjul. Alati elav Tapa turg on rahva ja kraami poolest kehv, ehkki on täna jõululaupäev. Ainult ühel mehel oli loomaliha müüa, kuid ostjad puudusid. Jõulupühad on meil tänavu pimedad: ei ole õli ega küünlaid. Tubakat, paberosse ja viina ei ole, koduõlut on, kuid ilma pärmita. Kõigi meeleolu on langenud.

25. dets. Kurb ja õudne jõulupüha. Käivad paugud. Lindude parved tõusevad kisaga üles, nemadki näikse pahased olevat. Esimesel pühal tõttasid inimesed enne palvekotta, nüüd vaenuväljale. Viimane soomusrong taganes Tapalt Tallinna poole. „Villemi” talu kohalt lasksid punased raudtee puruks. Esimesel pühal on kõik Tapa ümbrus granaadilõhke kuulirahe all. Punased haarasid mõlemalt poolt raudteed, avasid siis tule suurtükist, aga lähedalolevad talud jäid puutumata. Kell 12 päeval sõidab jälle Eesti soomusrong minu põllu kohta ja seisab laskevalmis. Kella poole 1 ajal hakkab soomusrong Männikumäel kõrgustikku pommitama, kus punased pidid varjul olema. Lasti 12 pauku, mis lõhkesid. Kahest soomusronglasest, kes moonameeste majade juures olid, jäi üks maha. Kogu öö oli kuulda ägedat suurtükilaskmist, nii et seinad värisesid enam ei saanud aru, kust kuhu lastakse.

26. dets. Hommikupoole on soomusrongi raudteel näha ja kaugelt kostab suurtükimürin. Arvatavasti on jälle midagi oodata. Kell on 9. Putkamehe Nante perekond on kuulirahe eest minu juures varjul, lapsed nutavad ja tülitavad (vilets kasvatus!). Mees Juhan on võetud soomusrongile ja putka on tühi. Ootame, mis saab. Öise laskmise ajal kukkus minu aida taha punaste lastud suurtükipomm, mis õnneks ei lõhkenud. Päeval oli jälle äge laskmine soomusrongilt Tapa peale, kus punased sees olevat. Üks salk käinud juba Rauakõrve külaski usutamas, kas kellegi juures varjul valgekaartlast. Olevat väga viisakad olnud. Ütelnud et tulnud meid päästma. Nüüd hakkavat meil hea elu. Hommikul kell 11, 25. või 26. dets. said valgekaartlased ühe kuulipilduja saagiks.

26. dets. Ilm on pehme, soe. Tapalt lastakse soomusrongi peale. Meie rong seisab Rebase saarel täiel arvul, 10-ne vaguni, 2-he suurtüki ja 250-ne mehega. Päeval langes jälle pomm minu rohuaia nurga kohta. See lõhkes maad purustades. Öösel kell 12 koputasid 10 meest kiirelt minu uksele ja nõudsid sisselaskmist. Otsisid läbi kõik eluruumid ja kahtlesid, kas ma ehk punaseid ei varja. Ehmatasid minu ja pere une pealt üles, kõik värisesid kaua aega. Minul on traat aida küljest karjalaudani, mida tarvitan koerte kinnipidamiseks. Nemad küsivad: „Mis telefon see on?” Seletasin nendele selle traadi otstarbe ära ja siis läksid minema. Minutit viis ja siis panid kuulipildujad ragisema ja avasid püssidest ägeda tule, aga teadmata kuhu poole (arvatavasti need ikka soomusronglased olid). Pool tundi hiljem hakkas soomusrongilt Tapa peale vihane suurtükitule andmine, millele ka punased Tapalt ägedalt vastasid. Nii kestis poolteist tundi, siis jäi kõik vaikseks. Hommikul kell 3 algas uuesti tulevahetus ägedalt mõlemalt poolt. Ei ole teada, kui palju haavata ja surma saanud.

Järva Teataja, 24. märts 1939
Eesti Punase Risti Tapa komitee 20-aastane.
Organisatsioon, kelle tegevust kannab ligemisearmastus.

21. skp. möödus 20 aastat Eesti Punase Risti Tapa komitee asutamisest. 1918. aasta jõulukuus, kui Tapa rindestaapi hakkasid kogunema punaste eest taanduvad külmanud, nälgivad ja viletsalt riietatud sõdurid ning haiged ja haavatud, moodustati nende abistamiseks Tapale „Ühisabi” toitluspunkt. Sellest toitluspunktist kujunes välja Tapa Punase Risti komitee, millele alus pandi 21. märtsil 1919. a. Komitee esimesse juhatusse valiti Paula Vennik juhatajana (oli ka „Ühisabi” juhataja), B. Kleemet, G. Kleemet, P. Poom, P. Uusvell ja P. Einberg. Komitee võttis endale ülesandeks Tapat läbistavate sõjaväeosade toiduga varustamise, haigete ja haavatute toitlustamise, neile abiandmise ja pesuga varustamise. Selleks hangiti sissetulekuid toetusist, pidudest, korjandusist jne. Jaamahoonesse asutatud toitluspunktist anti Vabadussõja kestel välja 64.500 lõunasööki, ja 72.000 portsjonit toitaineid. Peavarju muretseti 6400 isikule, riiete ja pesuga varustati 900 inimest. Tapa ümbruskonnast kogutud lambanahkadest valmistas komitee 146 paari sooje jalatseid rindesõdureile. Samuti hoolitseti Tapat läbistavate sõjavangide optantide, tähnilises soetõves haigete j. t. eest. Oma toitluspunkti tegevusega saavutas komitee üleriikliku kuulsuse. Komitee algatusel ja toetusel rajati ka rüüstatud Imastu mõisa kopsuhaigete sõdurite sanatoorium, mis 31. märtsil 1921. a. üle anti koos varandustega Imastu invaliidide kodule.

Imastu invaliidide kodu eest on komitee hoolt kandnud ka rahu ajal, muretsedes kodule lugemisvara, aidates kodule kaasa pidude korraldamisel, kodu elamu kaunistamisel ja sisustamisel. Muuseas asutas komitee Tapa Jakobi koguduse kalmistule invaliidide kodu rahula, mida peab korras oma summadega. 1932. a. asutati Tapale samariitlaste kolonn, kellega käsikäes on korraldatud esmaabi, vetelpääste- ja ujumiskursus ning gaasikaitse-loenguid, abistatud sanitaaralal tuletõrjet, gaidlikke ja skautlikke noori ning teisi organisatsioone ja toetatud kaastööga kõiki üldkasulikke ühisüritusi kohapeal. Komitee koos naisringiga on Noorte jõulupuudel (Tapal, Imastus, Vanamõisas) välja jaganud toetuspakke soojade riiete ja jalanõudega kehvemaile lastele, abistanud pidevalt puudustkannatavaid perekondi, põetanud haigeid jne. Ka on Punase Risti komiteel kasutada sihtkapital tuleõnnetuste puhul abistamiseks, mis asutati peale Tapa suurt tulekahju 1934. a. Tulusid hangib komitee peamiselt korraldatavate pidude, perekonnaõhtute ja loteriide sissetulekuist. Komiteel koos samariitlastega on ruumid üüritud Kesk tän. 3. Komitee juhatusse kuuluvad praegu: P. Vennike esinaine 20 aastat, E. Lange, A. Jakone, J. Pari, N. Leetsar, E. Valdmann ja E. Murs, revisjoni komisjoni H. Kaber, A. Linno ja J. Nenn. Naisringi juhatab A. Linno. Samariitlaste kolonni vanemaks on dr. V. Kibbermann, abiks S. Kibbermann, juhiks A. Jakone, abideks E. Lange ja A. Vellenurme; kolonni juhatusse kuuluvad veel H. Jakuste, V. Tutto ja E. Valdmann. Tapa seltskond, organisatsioonid ja asutused on Punase Risti komitee tegevusse alati suhtunud sooja pooldamisega.

Järva Teataja, 22. september 1937
Punase Risti samariitlaste Tapa kolonn 5- aastane.

Pühapäeval tähistas E. P. R . samariitlaste Tapa üksik-kolonn oma 5-dat aastapäeva piduliku koosoleku ja omavahelise koosviibimisega Tapa tuletõrje ühingu ruumes. Koosoleku avas kolonni vanem dr. Kibbermann, kes tervitas koosviibivaid samariitlasi ja kutsutud külalisi ning tänas kolonni liikmeid väsimatu samariitlastöö eest möödunud 5 aasta vältel. Järgnevalt andis kolonni juht A. Jakone üksikasjalise ülevaate kolonni arenemisest ja tegevuskäigust. Sellest nähtus, et P. R. samariitlaste esimene rühm asutati Tapale 20. sept. 1932. a. Järjekindlalt arenedes ja liikmeid juurde võites, moodustati rühm 1933. a. Tapa kolonniks, mis praegu tegutseb 6-e rühmaga, milles kokku 26 salka 85 samariitlasega. Väljaspool Tapat asuvad rühmad Kadrinas, Nõmküla-Koigis ja Imastu-Vanamõisas ning üksik salk Lehtses. Kolonni samariitlased on alati abivalmilt väljas olnud tulikahjudel, kaitseliidu manöövreil ja igasugusteil rahvakogumisil, kus nende abi tarvis. Praktilisi oskusi sidumistöis on õpetatud Tapa raudtee ambulantsis. Kolonni vanem on praegu dr. V. Kibbermann, abi S. Kibbermann, kolonnijuht A. Jakone, abi E. Lange. Peale tegevuse ülevaadet tegi kolonni vanem teatavaks, et P. R. peavalitsuse poolt on annetatud hoolsusmärgid samariitlasile: A. Maalberg, L. Taalfeldt, A. Jaansoo, H. Toss, A. Teng ja M. Peinar, kuna vanemsamariitlasiks on nimetatud J. Gutmann, H. Tammik, M. Kolts ja M. Embach. Peastaabi poolt tervitas koosviibijaid sekretär Mäesalu, kuna tervitustelegramme oli saabunud peavalitsuse dir. dr. Voogasilt ja naaberorganisatsioonelt. Kolonni juhtkonnale annetati lilli. Koosolekule järgnes sõbralik koosviibimine omavahelises teelauas.

Kolonelleitnant Paul Villemi mälestused Tapa vabastamisest:
Kirjutatud 28. novembril 1938. a ajalehes „Järva Teataja“

Tapa jäi punaste kätte jõululaupäewal 1918. a., kui oli terwe päewa kestnud äge suurtükitule wahetus. Detsembrikuu lõpupäewil (27. 28. ja 29. dets.) tegid soomusrongid küll katset wallutada ajutisekski Tapa, kuid see ei õnnestunud mitmesugustel põhjustel. Punased jätkasid järelejätmatult edasitungi kogu Wiru rindel. Alates 27. detsembrist kaswas meie mägede aktiiwsus Wiru wäerindel siiski järjekindlalt, millele osalt aitas kaasa wärskete jõudude rindele tulek. 1919. a. algpäewil tõkestatakse waenlase pealetung lõplikult. Sai Karjamõisa, Wetla, Sauepalu, Pikaweski, Priske ja Walkla üldjoonel. 3. jaan. tegid punased siin weel wiimase katse kallaletungi jätkamiseks, wallutades Priske saeweski. kust nad aga meie jalawäe ja soomusrongide dessantosade energilise wastulöögiga juba öösel uuesti wälja löödi. Ka Walkla juures meie jalawägi lõi tagasi waenlase pealetungi. Kõige mõjuwam hoop aga anti waenlasele 4. jaan. peale lõunat raudtee rajoonis, Kehra ja Mustajõe wahel, nüüdse wahiputka nr. 149 kohal, kus löödi kuulus Kehra lahing kpt. Jrwe juhatusel. Selle lahinguga algas meie hoogne pealetung Wiru wäerindel. 6. jaan. õhtuks oldi raudtee suunas juba 20 km waenlase rindesse murtud ja Jänedalt läbi Läpi küla kohale jõutud. Jäneda külas wallutas meie soomusrongi dessant täitsa korras waenlase patarei ja Rägawere mõisas ühe raske suurtüki. See oli esimene rikkalikum sõjasaak meie wabadussõjas üldse. Samal ajal 6. jalaväe polgu osad ühes neid abistama soomusrongi dessantosaga jõudsid Lehtsemetsa-Ristile, kuna põhja pool raudteed tegutsewad meie jalawäe osad samuti olid liikunud edasi 5—6 km.

Wahepeal tegid punawäe juhid meeleheitlikke katseid meie wägede eduka pealetungi tõkestamiseks. Tapa raudteesõlme kaitsemiseks tehti suurte jõupingutustega eeltööd, milleks koondati kõikjalt kohale jõude. Tapa rajooni kaitsmiseks oli waenlasel koondatud (põhjast lõunasse lugedes) 47. kütipolk, Kehra lahingus purustatud Tartu kommunistliku polgu riismed, üks soomusrong, 51. kütipolk osaliselt, 50. kütipolk ja 1 pataljon Wiljandi kommunistlikust polgust. Peale selle seisis läheduses Eesti kommunistlik ratsapolk (umbes 200 mõõka). Ühtekokku oli punastel sellega Tapa sõlme kaitseks kasutada umbes 1600 tääki, 200 mõõka ja 5 suurtükki. Meie soomusrongidel arwestati aga wastupanuks waid 387 tääki löögijõudu ning 5 suurtükki.

Punawäe moraalne kindlus näis aga 4. jaan. alates järjekindlalt raugewat. Meie poolt sellewastu tegutsesid raudtee suunas hoogsalt 3 soomusrongi. Tungiti edasi nii kiirelt, kuiwõrd seda wõimaldas enamlaste poolt purustatud raudtee ja sildade parandamine. Raudtee parandamisel oli ennastsalgawalt ametis ka grupp Tapa raudteelasi.

8. jaan. Lehtse jaam ja Pruuna mõis, kus wangistati punawäelasi ja saadi saagiks kuulipildujaid. Tapa peale kohe edasi tungida ei saanud, kuna Pruuna kohal oli raudtee purustatud ja edasitungimist takistas waenlase suurtükituli.

Tapa wallutamise operatsioon wõeti ette 9. saan. warahommikul. Kolm soomusrongi (neljas oli alles formeerimisel) liikusid Lehtsest Tapa poole kl. 5 hommikul kapten Karl Partsi üldjuhatusel järgmises järjekorras: kõige ees soomusrong nr. 1 (nüüdne „Kapten Jrw”) kapten A. Jrwe juhatusel, siis soomusrong nr. 3 kapten O. Luiga juhatusel ja kolmandana soomusrong nr. 2 kapten T. Lepp’a juhatusel. 3 km enne Tapat, kui purustatud raudtee kohal jälle peatuti, kostis Tapa poolt suurtükipauk. Esimene soomusrong ei tahtnud wastata, seda enam, et kusagile mujale lasti, kuid soomusrong nr. 3 awas tule. Nüüd suunasid ka punased oma tule raudtee parandajate pihta, mistõttu töö tuli katkestada. Meie soomusrongide ägeda ja tabawa pommitamise järele waikisid peagi waenlase suurtükid. Rongidelt nr. 1 ja 3 saadeti kl. 7 wälja dessant, kes leitnant E. Nepsi üldjuhatusel liikus Tapa suunas lõuna pool raudteed. Rong nr.2 dessant liikus Tapa poole põhja pool raudteed. Leitnant Nepsi dessant peatus Rebasemäe ioonel waenlase tule tõttu, mis tuli peamiselt Männikumäe suunast. Wäikese peatuse järele asuti hoogsale pealetungile üle Tapa mõisa wälja. Kiiresti edasi tungides ja isegi liikumisel waenlast tulistades jõudis s.-rongide nr. 1 ja 3 dessant warsti Männikumäe-Ambla maantee rajooni ja kl. 9 paiku wallutas waenlaselt Tapa alewi, saades saagiks wange, paar kuulipildujat ja laskemoona. Soomusrong nr. 2 dessandi tegewus põhja pool raudteed aga ei edenenud nii libedasti. Waenlane pani siin õige kõwasti wastu „Laastu” ja „Willemi” talude rajoonis. Dessandi juhile abiks rutanud kapten A. Irwe noorem abi al.- leitnant Edgar Susi sai raskesti paremast käest ja kopsust haawata, nii et ellujäämise lootusi oli wähe. Welsker Taada lõikas puruks haawatu werega immutatud riided ja wiskas minema, et pääseda haawa siduma. Haawatu wiibis riietamatult külmas jaamahoones, kuni abiks tuli üks naistelegrafist, kes tõi teki, linad ja padja. See wahest aitaski päästa raskelthaawatu elu.

Tapa alewi kaitsmist juhatama oli juba 7. jaan. sõitnud Eesti punakaartlaste ülemjuhataja J. Anwelt isiklikult, kes lewitas punakaartlastele ja alewirahwale meeleolu tõstmiseks oma ajalehte „Edasi’t”. Punaste patarei, mis 8. jaan. jõudis Tapale, asetas Anwelt alewi idaserwale Kalepi wäljale, kust see hiljem põgenes Moe küla suunas. Meie soomusrongid ühes dessantidega kohe Tapale ei saanud liikuda, kuna semafori juures oli raudtee purustatud. Dessant Tapale jõudes hakkas alewit sinna mahajäänud üksikuist punakaartlasist puhastama. Wiis soomusrongi nr. 1 meest (J. Ratasepp, P. Willemi, O. Dreher, P. Selter ja J. Tiitso) aga jooksid peatamatult alewist läbi kuni Walgejõe sillani, mis oli purustatud. Silla taga, umbes 400 m kaugusel, seisis punaste soomusrong, mille ümber askeldasid üksikud rongiwalwurid. Meie mehed tulistasid püssidest rongi, millele aga sealt ei wastatud. Nähtawasti kardeti tabada oma mehi, kelledest paljud Tapale maha jäänud. Peagi liikus rong edasi Narwa suunas.

Samal ajal märkas meie meeste wäike grupp, et seljataga, „Kärneri” talu poolt liigub nende suunas suur salk enamlasi. Järgnes põnewaim hetk! Meie mehed lasksid lähenewaile punawäelasile silla juurest mõne paugu ja tormasid siis neile wastu, karjusid täiest kõrist wene keeli, et pangu punased püssid maha, andes ühtlasi edasi seljataha käsklust, nagu oleks seal mõni rood käsutada. Algul ei kuulnud punased käsku, waid liikusid edasi kuni umbes 120 sammu kaugusele meie meestest. Kui aga meie meeste kuulidest mõni waenlane haawatuna mahalangeb, lööwad ülejäänud kohkuma ja hakkawad püsse maha panema. Punakaartlased käsutatakse püsside juurest eemale ja märgates pea iga käes käsigranaati, kästakse ka need maha panna. Punakaartlased roomawad põlwili wangistajate jalge ette armu paluma! Selgus, et meie kuue mehe (Susi tuli hiljem juurde) poolt oli wangistatud 42 punakaartlast, peale selle mõned haawatud ja langenud.

Kl. 13.00 paiku jõudis Walgejõe sillani ka soomusrong nr. 1. tulistades siit suurtükkidest waenlaste asukohti ja sõites selle järele tagasi Tartu suunas. Kl. 14 wallutati Tamsalu jaam, kus wõeti wangi üks komissar ja 20 punawäkke astujat. Soomusrong nr. 3, mille suurtükid kohe lahingu algul rikki läksid, sõitis remonti. Tapa kui tähtsama raudteesõlme wallutamisel oli strateegiliselt suur tähtsus. Esiteks lahutati enamlaste Tartu grupp nende Narwa grupist ja teiseks tõstis Tapa wallutamine meie sõjawäe kui ka kogu rahwa meeleolu ning langetas waenlase oma. Tapa wallutamisel saime meie sõjasaagiks kuulipildujaid, hulk püsse, laskemoona ja üle 80 wangi. Tapalt soomusrongid arendasid tegewust Tartu suunas ja juba 14. jaan. rongid nr. 1 ja nr. 3, Kuperjanowi partisanide toetusel, wallutasid Tartu.

Okupatsiooniaeg Tapal

Vaevalt olid terve 1917/1918.a. talve Tapa alevit oma võimu all hoidnud Vene lagunenud väeosad Tapalt suure kiirusega lahkunud, vaevalt oli Tapa alev saanud üheainsa päeva juubeldada oma Eesti riigi sündi, kui juba järgmise päeva lõunal 25.02. Tapa linna veeres maa ajalooliste vaenlaste eelsalk – raudkiivritega Saksa sõdurid. Nagu peale tükkiv vesi uputuse ajal tungib igasse majja, nii vallutasid ka sakslased alevi kõik eluavaldused kiirelt ja silmapilkselt. Samal ajal tungisid sakslased Tapa jaama keskpunktist Tapa piirkonnas asuvaisse lähemaisse mõisatesse ja küladesse – korda jalule seadma.

Kohalike ametiasutuste esindajatena tegutsesid miilitsaülem Johannes Ruuse ja alevivanem Willem Gabriel. Esimese saabumisepäeva õhtul anti neile Saksa sõjaväeülemuse poolt käsk: veerandtunni jooksul anda Saksa sõjaülema korraldusse 15 voorimeest Tapa alevist Saksa sõjaväeosade edasisaatmiseks maale, mõisatesse. Käsu mittetäitmisel ähvardati surmaga. Nõutult vaatasid teineteise otsa miilitsaülem Ruuse ja alevivanem Gabriel. Terve Tapa peale oli vaevalt paar-kolm hobusemeest, kust leida siis 15 voorimeest? Surmahirmus leiti nõu. Tapa praeguse „Sõbra-poe“ hoovi ja selleaegsetesse tuletõrjeseltsi ruumidesse oli peatuma jäänud taganev Vene väeosa oma vaevalt jalulseisvate, nälginud hobusekronudega ja vaenulise väeosa eest taganemisel tülpinud vene sõdurid ühes ohvitseridega, kes vaevalt olid saanud endid lahtiriietuda ja kuuma teega väsinud ja külmanud liikmeid elustada. Neile tehti korraldus minna sakslasi küütima, mida nad ka täitsid vastutõrkumatult.

Esialgu panid sakslased oma korraldusi maksma selleaegse alevivalitsuse kaudu, kus selleaegne alevisekretär, kadunud Antony Sass sakslaste korraldusi suuretäheliste kuulutuste kaudu alevirahvale teada andis. Need korraldused mainisid kõigepealt sõjariistade väljaandmist, teatud liiki Eesti sõjaväelaste kokkukutsumist, loa sõduritele – röövida kaks päeva. Ka piirati täielikult liikumise vabadust (luba kuni kella 9-ni), kuid seati sisse ka isikut tõendavad dokumendid – nn. „näpupass“. Seadused olid nii kategoorilised, et iga käsu või keelu mitte täitmisel ähvardati surmanuhtlusega. Õnneks suudeti aga neid käske siiski enam-vähem rahuldavalt täita, ja Tapa kodanikest ei tabanud ühtki sakslaste surmaotsus. Aga järgneva päeva õhtul pidid Tapa elanikud tunnistama ka sakslase vägivalla tegusid. Nimelt lasti maha 6 meest, neist üks hiinlane. Viimase süüks näit. oli vaid see, et ta kogemata astus valele rongile. Neist ohvreist on 5 maetud praeguse Tapa linna turuplatsile.

Sakslaste enesekindlust ja häid lootusi Eestisse ja seega ka Tapale jäämiseks näitasid järgnevad asjaolud: eelpool mainitud saksa-eesti keelsete passide sisseseadmine ja töö, mis väljendus eriti hoolsas telefoni- ja raudteeliini kordaseadmises. Tapa oma ümbrusega elas „Halt!“ hüüdsõna ja järjekordsete korralduste all, näit. tuua loomi sõjaväe toiduks talu suuruse kohaselt (kel kaks siga – pidi ühe müüma, kellel 4, pidi kaks tooma Tapale). Muidu valitses linnas ja raudteel äärmine puhtus ja kord.

Järgmistel päevadel peale sakslaste Tapale jõudmist laaditi Tapa jaamas maha tihti suuri okupatsioonivägede ešelone, nende sõjavarustuse ja moonavankritega, kes kõik valgusid maad mööda laiali – haarama lõpulikult seda maad, kust nad ajaloo käigu tõttu olid omal ajal sunnitud lahkuma.
Hinge kippus matma tõsistel kodumaa poegadel ja tütardel küsimus: kas nüüd on tõesti lõpp tulnud Eestile? Pool vargsi anti käest kätte ja loeti ahnelt teateid ühelt lendlehelt, mis kõneles Eesti välissaadikute tegevusest Euroopa riikides. Sõit raudteel oli eraisikutele keelatud, post ei töötanud. Tapa jaamast sõitsid küll läbi rongid tuttavate vagunitega, kuid nende külge olid kinnitatud plakaadid pealkirjaga „Nur für Militär“. Tapa jaama praeguse II klassi ooteruumi kõrvale oli kinnitatud suur plakaat, muidugi Saksa sõjaväelaste ja külaliste jaoks pealkirjaga „Vorsicht! Diebe!“

Ja tõepoolest, meie rahva hulgas leidus hulljulgeid, kellest üks isik näiteks oli ära varastanud raudteevagunist sõidu ajal Saksa kõrgemalt sõjaväelaselt tema revolvri. Varas arvati peatuvat Tapal mingisuguste andmete ja kuulduste põhjal ühes jaama lähedal asuvas võõrastemajas. Hirmsa kisaga: „Hände hoch!“ tormas võõrastemajja sisse sõjaväelane, kuid revolver jäi leidmata.

Kodanlise võimu lähemaks korraldajaks määrati sakslaste poolt üks Tapal elutsev saksa soost advokaat Emmanuel von Müthen. Viimane lubas küll Tapa rahvast „õpata“, kui need sakslaste korraldusi ei täida. Kuid erilist paha tapalastega ei juhtunud. Ta asendati hiljem saksa sõjaväelastest komandantidega, kes okupatsiooniaja kestes sagedasti vahetusid, kuid kelle korraldused Tapa rahvale nii eriti „luusse ja lihasse“ ei lõiganud. Oli kuuldusi, et mõnel pool ümbruskonnas palju õelamaid komandante ja sõjaväeülemaid oli. Üks nendest Tapa komandantidest, krahv Basewicz, kuulu järele rahvuselt poolakas, lubas isegi selleaegse miilitsaülema J. Ruuse palvel Tapa alevis nelipühi pühade ajal Eesti lipud välja panna, aga seda suuremeelset korraldust täitsid Tapa elanikud kahjuks väga visalt. Võibolla osalt kartuse, võibolla muil põhjusil.

Kuna endine miilitsaülem J. Ruuse sakslastele vastuvõetav ei olnud juba saksa keele mitteoskuse tõttu ja muil põhjusil, määrati Tapale nn. politseiinspektoriks keegi Ernitsa nimeline isik. Viimane ei jäänud ka kuigi kauaks sellele kohale ja ta asendati ühe saksa sõjaväelase Schubert’iga. See oli väga toores inimene: kuna igasugune toidumoona vedu sel ajal kõvasti oli keelatud, siis otsis ta kord matuseliste vankrid püssitäägiga läbi torkides läbi, kas mitte ei leidu neis jahu, liha jne. Kusagil Tapalt väljaspool vargust tagaotsides oli tema läbiotsimise võte kaunis lihtne. Umbkeelset juttu ajades pani ta läbiotsitavale revolvritoru nina alla ja ähvardas surmaga, kui kadunud esemeid mitte ei anta temale kätte.
Okupatsiooni ajal oli Tapa rahva hulgas ka üksikuid halva iseloomuga inimesi, kes Saksa sõjaväeülemusele mõne teise peale käis kaebamas, mille tõttu ette võeti nii mõnigi üleliigne läbiotsimine. Läbiotsimist toimetasid saksa sõjaväelased, nn. „militärpolizei“. Sakslaste korraldusile pidid seejuures aga alluma ka endised militsionäärid. Viimased said nii mõnegi õnnetuse hoida ära, kuna nad kuidagi läbiotsimist teada saades läbiotsitavat isikut ette hoiatasid, kui see oli aga võimalik.

Juhuslikult peatus Tapal kõrgem Saksa sõjaväelane, tema reisukotis leidus peale muu hädavajalise ka väike Piibli raamat. Et võimalikult kiires korras Tapa ümbruskonda maale pääseda, selleks käsutati ümbruskonna küladest iga päev viis meest hobustega ja rakenditega Tapale valvekorda. Tegelikult käsutasid sakslased neid küüdimehi mööda küla ringisõitmiseks ja „Speck und Butter’i“ hankimiseks, kas väikese tasu või mõne muu kauba eest.

Laia kuulsuse omandas sel ajal nii „sakslaste marmelaad“ – isesugune marjakeedis, mida või asemel leivale määrimiseks tarvitati ja mis tapalastele kuulu järgi hea maitses. Arenes vahetuskaup sakslaste ja eestlaste vahel, kus nende marmelaadi ja konjaki vastu anti neile mõnesuguseid teisi toitaineid, eeskätt liha ja võid.

Pinev ja teadmatu olukord (kuna polnud ajalehti), kestis kuni 1918. aasta novembrini.
Saksa – Prantsuse sõja puhul tehtava vaherahu kohaselt kutsuti kaotaja poole – Saksa sõjaväed – kodumaale.

Et täita oma riigi ülemvõimu poolt antud ülesannet, algas vaikne, kuid järjekindel, kasusid silmaspidav põgenemine. Minnes vahetati „sahhariini“ ja küünlate vastu rasva, mune, võid, kuna röövimiste teel vagunid täitusid raua, vase, kirikukellade ja püssidega.

Kõige selle hirmuga seotud põgenemise juures jätkus neil siiski aega Tapal toimetada 10 poomisesurma mõistetut. Tapa selleaegse alevivalitsuse palvel hukati ohvrid siiski lõpuks Rakvere jaama aias. Sisemaalt hobustega läbisõitvad „punased“ laaditi aga vaguneisse ja saadeti Venemaale peale seda, kui neilt nende kraam oli paigutatud sakslaste rongile. Lõpulik lahkumine Tapalt sündis öösi.

Kohe peale sakslaste lahkumist hakkas ka Tapal tunduma Eesti Ajutise Valitsuse tegutsemist. Kõigepealt avaldus see rahva üldises paremas meeleolus. Hakkasid kogunema vabatahtlikud Eesti sõjaväeks, kaasas vanaaegsed sõjariistad ja üks suurtükk terve Tapa ümbruse kohta. Selliselt Tapal kogunenud komandeeriti Tallinna.

Kodanikkude julgeolekuks organiseerusid ka kohalikud majaomanikud, kelle vahel oli jaotatud vahtkonnad jaamas, sillal ja alevi vahel. Sel ajal surmati ka umbes 10 meest, riigivastasuse ja sõjaväkke mitteilmumise pärast, kartes ühiskonna killunemist, mis omakorda küsitavaks teeb kodanikkude julgeoleku kindlustamise.

Selline ülesehitav, rahustav töö ei kestnud kaua. Detsembri alul olla räägitud Tapal punaste rünnakust Narva all. Selle teate tõid põgenikud, kes määratu suurtes hulkades läbisid Tapa, täitsid viimse võimaluseni korterid, et veidi kriitilisemaks muutuval momendil edasi rutata Tallinna poole. Kõneldi palju ja mitmesugustes variatsioonides koolipoiste vahvast rännakust kindral Tõnisson’iga eesotsas, kuid ka selle tagajärjetusest.

Tapa langemist põhjustas eestlaste sõjaväeline vähesus. Otsustav lahing toimus linnas. Kuna „valged“ linna pommitasid Lehtse poolt, et takistada Narva poolt tulevate punaste edasitungi. Suurtüki kuule lõhkes linnas palju, lõhkudes klaase ja puid. Kuid siiski oli õnne, ei suudetud hukutada ühegi elaniku elu, mille hoidmiseks siirduti niiskeisse, pimedaisse keldritesse.

Linn langes 1918. a. jõulupühade ajal, enamlaste julgustavate rõõmuhõisete saatel elanikkudele, keda keldritest välja kutsuti, kuna „omad sees olevat!“ Nimelt arvasid nad, et alevisse jäänud vähesed kodanikud on enamluse pooldajad.

Selgeimaks mälestuseks Tapa elanikkudele on enamlaste miitingukõne vene kirikus täis vabaduse ideid, vana korra, mõisnikkude hävitamise õhutamist, tööliste võimsuse ülistamist ning usuvastalisust.
Enamlaste erinevus sakslasist väljendus mitte röövimises, kuid suuremas metsikuses. Tähtsamad enamlaste asutised, nimelt üks staapidest asus selles raudteemajas, kus asub praegu veojaoskond hr. jaoskonnaülema korteriga, teine staap asus apteegis ja kolmas Tapa mõisas, selleaegses hr. Vollmanni majas. Sõdurite köök oli hr. Baumanni korteris.

Samuti, nagu sakslased, omasid ka venelased kindla lootuse oma võiduks, rahva poolehoiuks.
Hr. Vollmann, kes sel ajal surmamõistetud vangina Tapa mõisas asetsevas staabis vahi all viibis, teadis rääkida, millised kavatsused õieti olnud enamlasil. Tema mällu on selgesti jäänud lause, mis puudutas ka tema kolme poja saatust. Nim: „Kui Tallinn meie, siis kõigepealt – koolipoisid merde!“

Lugesid ju enamlased meie noori kõige kardetavamaiks ja vihatumaiks vastaseiks. Ka seadsid enamlased just Tapal kokku vastava rünnakute kaardi. (Nim. see pidi toimuma sõjalaevade pommitamisega merelt ja jalaväe pealetungimisega maalt Tallinnale). Ka oli neil valmis eestlastest hukkamõistetute nimestik ja kindlajooneline kava Toompea lossi ning Tapa mõisa õhkulaskmiseks.

Muidu paistis silma korralagedus ja meeste vähesus, nende ükskõiksus, loidus. Seega on nad vähemalt hr. Vollmanni mälestustesse jäänud kui „tühjad trummid suure lärmiga“.

Enamlaste korraldusist võib mainida järgnevaid asjaolusid: jäeti püsima äärmine piiratud liikumisvabadus, tehti vastavad ettevalmistused Tapa mõisa õhkulaskmiseks juhul, kui kuidagi hakkavad võitma „valged“, ja anti vastavad korraldused surmamõistetute kohta, kelle nimi kokkuseatud nimestikus.
Vägivalla tegudest rääkides peab mainima silla ühe osa ära lõhkumist ning jaamaülema Zmijevski tapmist Vene piiri ääres peale metsikuid piinamisi. (Nim. torgati ohvril enne selja tagant lasku silmad peast).
Enamlastel oli terve aeg, ka peale esimesi lüüasaamisi soomusrong „Kapten Irv“’e poolt, kindel lootus võiduks. Kui aga selgus nende kaotus, algas korralage, mõtlematu, meeleheitlik põgenemine jala läbi Valgejõe, kuna puudus vastav rong. Enamlaste kasutada oli vaid platvorm veduriga, milline koosseis hiljem Narva juures „valgete“ saagiks langes. Seepärast, kodukaitsjate lähenemist võtsid enamlased vastu ükskõiksusega, kuna neil polnud usku meie soomusrongide võimetesse.

Toon selgituseks väikese juhtumi: Soomusrong „Kapten Irv“ seisis juba kaks päeva Lehtse pool „Laastu“ talu kohal. Staabis, kus hr. Vollmann kinni peeti, arvati asjaolust järgmist – rong on järjekordselt rikkes, seepärast on kohasem aeg selle äravõitmiseks… Koguti Tapal olevad „punased“ ja asuti rutulisele, kalkuleerimata rünnakule. Samal ajal jäeti hr. Vollmann’i vahiks üksik haavatud, väsinud sõdur, kes vangi ütluse peale voodi heitis ja magama uinus. Muidugi põgenes vang, kuid venelased, nähes Tapa mäelt üksikut jooksvat meest, avasid sellele teise sihilise rünnaku pealt kuulipildujast tule. Mäelt lastud kuulid vuhisesid aga üle vangi pea põldu. Rünnak soomusrongile jätkus, kuid võib juba arvata kuivõrd valvsaks tegi vahejuhtum meie soomusronglasi.

(Üks lehekülg on puudu)

Pärast Tapa vabastuslahingut toimus enamlaste lahkumine kiiresti, võttes ebakorrapärase ilme. Põgeneti jalgsi, kuna puudus rong, kaasa võttes jõukohaselt varustust.

Jäid aga teostamata lubadused Tapa mõisa, alevi hävituse ja hukkamõistetute suhtes.

Selleasemel asuvad Imastusse viiva maantee pahemal veerel umbes 10 surmatud enamlase hauad, keda Tamsalu juures soomusrongile meelitati lihtsalt punase lipu „masti tõmbamisega“ ja ka hulk lahingus surmasaanuid, kelle viimaseks puhkepaigaks praeguse Rooba vabriku tagune mets.

Oli 9. jaanuar 1919.

Rõõm oli nüüd kõikjal, teati, et omavad vahva sõjaväe kes kindlustab meid, olles valvel heaoluks. „Olid hirmsad ajad“, ütlesin hr. Vollmann’ilt saadud muljete järgi.

Kuid nüüd annan edasi mälestuse Tapa vabastamise osa lahingust, milliseid tahtmatult kaasa elas üks isa (hr. Vollmann), kes Pähklimäelt – lõunapool Tapa mõisa – öösi läks oma perekonnale tooma toiduks piima.
Oli 9. jaanuari varahommik a. 1919. Pähklimäelt oli hr. Vollmann saanud 2 toopi piima. Koju poole tagasi tulles kuulis ta äkki kuulipilduja töötamist Tapa mõisa pargis. Üha suurenev ragin kuulutas teravnevat lahingut. Seepärast pöördus ta Näo küla poole viivale teele. Äkki märkas ta põgenejaid. Tuli välja, et Tapa mõisas asunud soomusrongi dessandi eest põgenesid enamlased tema sihis. Et vältida kokkupuutumist vaenlastega, pöördus ta metsa. Äkki tundus talle, nagu sõidaks keegi vankriga. Kuid, on ju tali… Siis mõistis ja nägi, et kõla tekitajad olid kuulid. Tuli välja, osa „valgeid“ olid „punastel“ metsas vastas. Sellist „kahe tule vahele“ jäämist vaenlased ei oodanud. Algas korralage põgenemine. Alla küürutatult mingi puupinu varju, elas hr. Vollmann võitluse kaasa, käes piimanõu.

Kui vaikis kuulide rahe, kuulis ta teepeal seisvailt eestlastelt, et venelastest on surmasaanuid palju, eestlastest ainult kaks haavatut. Venelasi olla hirmutanud automaat püsside kõla, kuna neil aimugi polnud, et laskjaid oli vaid 45 meest. Et suurem osa enamlasi nn. Embach’i metsavahi maja poole põgenesid, järgnesid sinna ka „valged“.

Hr. Vollmann pöördus aga Vilguta poole, kus ta aga teise osa „punastega“ kokku juhtus. Põgenejail oli täielik teadmatus oma asukohast. Kui hr. Vollmann nende küsimise peale jaama asukoha näidanud oli, seati ta äraandmise kartusel aia äärde juba enne seal seisva mahalaskmiseks määratud mehe kõrvale. Samal ajal jõudsid enamlastele järele eestlased. Et esimesed põgenesid, avanes mõlemil surmamõistetul juhus põgenemiseks. Võõras keeras sõna lausumata Näo küla poole, hr. Vollmann Tapa poole.

Kuid need „valged“, kes vaenlasele järgnesid Embach’i juurde, olid tagaajamisega jõudnud kohale, kus viibis hr. Vollmann. Veelkord pidi hr. Vollmann küürutades mingis vanas keldris läbi elama tahtmatult lahingu. Lahingu, mille kaotasid „punased“ ja kus ta nägi õudsemaid sõjakoledusi.

Hommikuks jõudis hr. Vollmann koju, mis oli vaba, käes piimanõu perekonna toitmise tarbeks. Kuid poja võidujoovastus linna vabastamise puhul väljendus nii temperamentselt, et piim, mille toomisel isa pidi uskumatult palju olema surmaohus, ukse lahtilöömisel ümber läks.

Kirjutatud töö on tehtud praegusest ümbruskonnast saadud teadete varal. Eriti pean mainima Tapa põlise vana elaniku hr. Vollmanni jutustuse suurt mõju.

Austavalt
ERM korrespondent Leida Böckler
Tapal Lõuna 3
05.01.1937