Udriku Vabaduse Risti kavaleride kodu

Vabaduse Risti kavaleride puhkekodu vajadusest hakati rääkima juba jaanuaris 1935. aastal. Toimusid mõttevahetused puudustkannatavatele Vabaduse Risti kavaleridele puhkekodu asutamise kohta Udrikus. Udriku mõis oli sel ajal haridus-sotsiaalministeeriumi valduses, suurusega 130 ha. Kodu asutamisega sai anda äraelamisvõimalused neile Vabaduse Risti vendadele, kelledel teenistuse saamisega oli raskusi või tervislik seisund seda ei võimaldanud.

Kodu asutamise eesmärgil määrati Vabariigi valitsuse otsusega 17. aprillist 1935. a. kaitseministeeriumi valdamisele Vabaduse Risti vendade ühenduse keskjuhatuse soovi kohaselt Udriku riigimõis.

Riigivanema poolt anti dekreedina 3. mail 1935. a. välja Vabaduse Risti kavaleride kodu seadus. Kodu asutati kaitseministeeriumi alluvuses, kaitseministri üldisel juhtimisel ja järelvalvel.

Kodu korraldamisega tegeles kodu juhataja, kes allus vahetult kodu tegevuse järelevalve teostajaks määratud ametiisikule.

Mõisahoone kordaseadmiseks ja selles kodu loomiseks saadi riigipoolset ühekordset toetust 50 000 krooni. Nüüdseks kaitseministeeriumile kuuluva Vabaduse Risti kavaleride kodu ja Udriku mõisa eelarve-aasta tulude ja kulude eelarve võttis Vabariigi valitsus vastu tasakaalus 52 000 krooni.

Udriku mõisa härrastemajas oli ruumi kuni 100 isikule. Esimeste hulgas asus juba sügisel Udriku kodusse elama eruleitnant Jaan Wastisson (sünd. 31.08.1890, eestist. Kõue). Jaan Kõue oli saanud sõdades kokku 4 korda haavata ja kaks korda põrutada. Jaanuaris 1936. aastal kirjutas ta:

„Praegu on meid, kavalere, siin 9, neist 4 peredega ja 4 poissmeest, üks naisvabadusristi kavaler – proua Salme Bergmann (ab. Imet). See proua on meil söökide korraldaja ja saab selle eest teatava tasu. Meie kasutada on suur kahekordne kivimaja, endine mõisa loss. Ülemine kord on määratud perekonnaga kavaleridele, kuna meie, poissmehed, asume alumisel korral. Peale eluruumide on siin veel lugemistuba, ühine söögisaal ja pidusaal. Alumisel korral lisaks neile asuvad köök ja mõned muud ruumid. Üldiselt on meie kodu sisustatud nagu mõni parem hotell. Ka hoone ise on korralikult remonditud. Kodu poolt antakse meile riided ja muu varustus. Haigete osakonnas on võimalik end korralikult ravida. Arstimeid saadakse soomusrongide diviisi ambulantsist. Vajaduse korral sõidab kohale rügemendi arst dr major Karo.

Kuna kodus praegu tööd vähe, siis on töötamises eesõigus perekonna inimestel. Neli perekonnaga kavaleri töötavad viinavabrikus tasu eest 1 kroon päevas. Peale selle saame kõik 18 krooni abiraha, korter, küte ja valgustus on prii. Et aga poissmeeste jaoks tööd ei leidu, siis elame söögisaalis ja ajaviiteks korraldame oma kodu sisemist elu. Ja meil siin on ka oma ülemad. Meie kodu üldiseks järelvaatajaks on 1. diviisi ülem kolonel Jaan Kruus, kes ise elab Rakveres, kuid üsna tihti külastab ka meid.

Pääle tema asuvad kohal asunduse valitseja ja meie kodu juhataja härra J. Kala – endine Vabadussõja veteran ja kangelane. Kantselei asjad peab korras preili Alaküla ning majandamise eest muretseb kavaler proua Salme Bergmann. (Salme Bergmann oli üks kahest naisvabadusristi kavalerist, kes läks Vabadussõtta teenima 3. jalaväepolgu koosseisus, teenides halastajaõena).

See on kõik meie koosseis.

Udriku kodul on kasutada maad 200 ha, kariloomi on 50 ja hobuseid 20. Pääle selle veel vähemad pudulojused. Looduslikult asub meie kodu väga ilusas paigas, on ümbritsetud toredatest parkidest ja tiikidest. Tiik saab veetagavara allikast ning seda vett kasutame ka joogiveeks. Mootor pumpab vee igale poole üles ja valguse soetamiseks pole muud tarvis kui keerata elektrinuppu.

Põllumajanduse eest hoolitsevad muidugi töölised, karjamehed, lüpsinaised, karjaravitseja, aednik, sepp, viinameister ja muud ametimehed. Nii ei puudu meil midagi, mis pole omane endisele krahvimõisale. Üldiselt on kodu rikkalikult ja hästi sisustatud ning meil, Vabaduse Risti kavaleridel, ei jää enam midagi soovida. Jääb vaid südamliku rõõmuga selle hea ja mugava kodu eest tänada härra riigivanemat, kaitsevägede ülemjuhatajat kindral J. Laidoneri ja kindral J. Sootsi, kes meile selle kodu on võimaldanud.“

1937. aasta suveks oli Udriku kodus end sisse seadnud kokku 6 Vabaduse Risti kavaleri ühes perekondadega ja 5 vallalist kavaleri. Juhatajaks oli 1936. aastal ametisse astunud Aldur Jaaguri (1891 -1978). Tema eestvõttel viidi läbi mõisahoones suuremad ümberehitustööd, et kohandada maja veel uutele Vabaduse Risti kavaleridele. Perekonnad elasid eraldi ja päris omaette. Neil olid eraldi korterid ja eraldi valmistati ka endale sööki. Kodu juhatuse poolt jagati neile toiduaineid, millest toitu valmistas iga perekonna pereema ise. Teisti polekski see mõeldav ja läbiviidav olnud, sest kodus leidsid varju peamiselt lasterikkad perekonnainimesed.
Suuremaks perekonnaks Udriku kodus oli Vabaduse Risti kavaleri Eduard Märtseni 12 lapsega pere, kellele järgnes August Pagari perekond 7 lapsega.

Kui täiskasvanud Udrikus pidid alluma kindlapiirilisele sisekorrale, siis lastele oli seal antud täielik vabadus, sest nemad ei pidanud kaasa elama nende vanemaid tabanud eluraskustele.

Novembris 1937. aastal said Udrikus peavarju lisaks 7 uut Vabaduse Risti kavaleri. Mõisa majapidamises kasutatava tööjõu jaoks ehitati 1938. aastal teenijatemaja, mis ehitati kivist, kus oli 4 korterit, igaüks kahe toa ja köögiga. Insener Sephans Rakverest aga joonistas valmis jõujaama kavandi, mille rajamisel hakkas kodu voolu saama veeturbiinist.

1938. aasta augustiks oli kodus juba pea 100 inimest, nendest lapsi oli 63, ehk 13 sangarit perekondadega ja 6 üksikut kavaleri, kokku seega 19 kavaleri, kellede hulgas ka üks naine – Salme Ilmet (s. Bergmann).
Alla 16-aastaseid lapsi elas kodus kokku tervelt 63, mitu perekonda oli 10 lapsega. Sinna juurde pole arvestatud veel kodu tööliste lapsi, keda oli samuti rohkesti.

1938. aasta lõpuks oli üksikute vallaliste kavaleride arv kasvanud ühe võrra – 7-ni. Kodus viibivatest Vabaduse Risti vendadest abiellusid kohalike elanikega kaks: eruleitnant Jaan Wastisson-Kõue ja veltveebel Gustav Karlson (G. Karlson oli II liigi 3. järgu Vabaduse Risti kavaler). Viimasena sel aastal oli kodusse vastu võetud vallaline reamees Joosep Suursaar.

Udriku kodus viibivatest perekonnainimestest olid enamik veel tööjõulised ja seetõttu hankisid nad endale ülalpidamist peale riigilt saadava toetuse veel kodu majapidamise juures töötamisega.

1. veebruaril 1939. aastal lahkus ametist kodu majapidamise juhataja Algur Jaaguri. Imastu algkoolile avati juurde lisaks senisele kahele klassikomplektile veel kolmas komplekt, sest Udriku kodust käis Imastu algkooli tervelt 37 last.

Vabaduse Risti kavaleride kodusse oli soovijaid rohkem, kui mahutada suudeti. 1939. a. oli järjekorras 80 ristikavaleri, kes olid sattunud majanduslikesse raskustesse.

Kogu mõisahoone oli elanikke täis, eluolu oli juba kitsaks jäämas nii et osa elanikke mahutati koguni mõisast eemale metsavahi majakesse ja sauna.

Igale perekonnainimesele maksti 15 krooni kuus toetust + 1 kroon lapselt kuni 15. eluaastani. Raha aga kätte ei makstud, vaid selle eest anti neile toiduaineid. Võimalust lisateenistusele pakkus aga Udriku kodu põllumajanduslik tegevus, sest kodul oli kasutada nüüd juba 312,5 ha maa-ala. Kui aga kodu elanik tööd teha ei soovinud, siis keegi teda selleks ei sundinud.

Enamus kodu elanikest omas Vabaduse Risti II liigi 3.järgu, millised anti isikliku vahvuse eest. Vana hallipäine Anton Habermann (eestist. Alliksaar) omas organiseerimistöö eest I liigi 3.järgu. Sama liigi omas ka kapten Willem Liiv, kadunud kirjaniku Jakob Liivi vanim poeg, kes oli ka kaua aega kodu kõrgeima auastmega elanikuks. Päritolu ja Vabadussõjas lahinguid löönud kohtade poolest oli koosseis väga kirju ja seal oli mehi kõikidest kodumaa nurkadest ja kõikidest väeliikidest.

Vabadel aegadel koguneti kas lugemistuppa, suvel parki põõsaste varju või mõnda elukorterisse, kus siis jutt tavaliselt ikka kaldus sõjale. Kui kaasaegsed sõjaprobleemid olid läbi arutatud, veeres jutt nagu iseenesest sellele, kuidas oli siis, kui meie ise…

Igaüks püüdis oma tegudega kaaslasi üle trumbata ja nii kraamiti minevikust välja kõik vägiteod ja julgustükid ning vana mõisa kiviste müüride vahel või pargi põlispuude all elustus taas sangarlik vabadusvõitlus oma mehelikkuses ja vapruses. Kõnelustes peegeldus vastu too kange ja juba unarusse vajuv sõda, mil nemad elasid oma põnevamad ja kuulsusrikkamad päevad. Sõda oli kasvanud nende hinge, tunginud verre ja ikka veel vaatasid nad kogu elu sõja ja sõduri seisukohalt.

Udriku Vabaduse Risti kavaleride kodu likvideeriti uue võimu saabudes 1940. aasta suvel.