Soomusrongide rügemendi 20. aastapäev

1. detsembril 1934. aastal toodi Tapale 1. Soomusrongi rügementi üle Valgas asunud 2.Soomusrongi rügement. Alates sellest ajast nimetati ühinenud Soomusrongide rügementi ilma eesoleva numbrita.
Kui 29. novembril 1933. aastal 1. Soomusrongi rügemendil täitus 15 aastat, siis arvesse võttes tollast majanduslikult rasket ajajärku juubeli puhul suuremaid pidustusi ei korraldatud. Pidustusteks ettenähtud summa annetati allveelaevade fondile.

28. novembril 1933. aastal toimus rügemendi kinosaalis pidu, mille eeskavas oli rügemendi puhkpilli orkestri ja meeskoori etteasted ning näidend „Väimehed“ Tapa näiteringi tegelaste poolt. Õhtu lõppes tantsuga. Piduõhtule pääs oli rügemendi kaitseväelastele ja nende poolt kaasakutsutud külalistele tasuta, võõrastele maksis sissepääs 25 senti.

29. novembril 1933. aastal toimus hommikul jumalateenistus Tapa Jakobi kirikus, millele järgnes aktus rügemendi kinosaalis. Pärast lõunat toimus ohvitseride kasiinos ohvitserkonna koosviibimine juubilaride major Paul Willemi ja Hugo Kulbok`i autasustamine, kes mõlemad olid rügemendis teeninud alguspäevadest saadik – 15 aastat. Õhtul toimus pidulik loendus rügemendi staabi ees ja pärast seda perekonna-õhtu ohvitseride kasiinos ja üleajateenijate kasiinos.

Soomusrongide 20. aastapäeva tähistati lausa 3 päeva.

Esimesel päeval, 28. novembril 1938. a. õhtul kogunes kogu rügement Tapa Jakobi kirikusse. Piduliku jumalateenistuse pidas õp. Jaan Gnadenteich. Pärast jumalateenistust oli kiriku esisel väljakul õhtune loendus kus loeti ette kõikide Vabadussõjas langenud soomusronglaste nimed. Üldse oli langenuid 193. Loendust jälgis suur rahvahulk huviga. Põlesid 193 küünalt ja iga nime hüüdmise järel kustutati üks küünal.

Teisel päeval, 29. novembril toimus rügemendi spordiplatsil paraad, kus aukohal asusid endised veteranid, umbes 100 ringis. Paraadi võttis vastu diviisiülem kindral Aleksander-Voldemar Pulk. Peale paraadi toimus ühine lõuna rügemendi söögisaalis kogu rügemendi koosseisule ja külalistele. Pärast seda oli võimaldatud külalistel tutvuda rügemendi ruumidega ja veereva koosseisuga, mis pakkus erilist huvi vanadele veteranidele, kes seejuures tuletasid meelde, missugustes oludes tuli Vabadussõja algul sõdida ja kuivõrd primitiivsed olid tookord soomusrongid. Samuti jälgiti huviga rohkeid ülesvõtteid Vabadussõja päevilt, mis olid paigutatud ruumides seintele.

Peale lõunat algas rügemendi võimlas aktus, mille avas rügemendi ülem kolonel Voldemar Koch. Tema järel kõneles Vabadussõja aegne soomusrongide diviisi ülem kolonel Karl Parts. Kava järgi pidi kõnelema ka soomusrongide „isa“ admiral Johan Pitka, kes aga ei saanud sõita abikaasa haigestumise tõttu. Kolonel Partsi kõnet saatsid tormilised aplausid. Tema ettepanekul lauldi ühtlasi Vabadussõja päevil soomusronglastele populaarseks kujunenud laulu „Eestimaa, mu isamaa…“ Kõne lõppes langenute mälestamisega, kusjuures esmalt mälestati Vabadussõjas langenud Soomusrongi nr. 1 ülemat kapten Anton Irve jt. Kõnega esines ka Kaitseliidu ülem kindral Johannes Orasmaa (enne eestist. Roska), kes oli esimene soomusrongide brigaadi ülem.

Pärast Vabadussõda olid loodud kolm seltsi, kuhu kuulusid Vabadussõja aegsed soomusronglased: Soomusrong „Kapten Irv“ Selts, mille esimees oli kolonelleitnant Paul Aleksander Villemi, Soomusrong nr. 2 „Uku“ Selts, mille esimees oli kolonel Jaan Lepp ja Soomusrongi nr. 3 Selts, mille esimees oli reserv-kolonel Oskar Luiga (Vabadussõjas 3. rongi ülem).

Kõigi kolme seltsi esimehed tervitasid oma sõnavõttudes rügementi juubeli puhul. Soomusrongi „Kapten Irv“ Selts andis rügemendile üle Vabadussõja aegse soomusrongi nr. 1 ehk „Kapten Irv“ lahingulipu. Soomusrongi nr. 2 Selts andis üle soomusronglaste seltside poolt ühise kingitusena suure hõbekarika rügemendi laskevõistluste auhinnaks. Veel andis kingitusena rügemendile üle hõbekannu 1. jalaväerügemendi poolt kolonel Viktor Koern.

Järgnes hulk tervitusi. Traadi teel oli saabunud tervitusi üle 70 igast kodumaa nurgast ja ka Soomest. Tervitajate hulgas oli ka Viru-Järva sõjaväeringkonna ülem kolonel Jakob Wende. Tervitasid sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner, sõjaminister kindral Paul Adolf Lill ja admiral Johan Pitka jt. Aktus lõppes hümniga.

Õhtul järgnes pidulik õhtusöök ja koosviibimine rügemendi kaadrile ning külalistele, mis kestis kuni rongide öise Tapalt lahkumiseni.

Kolmandal päeval, 30. novembril toimus rügemendi pidu.

1938. aastal teenisid Vabadussõja aegseist soomusronglastest rügemendis major Voldemar Aaviste, Major Aleksander Zeemann, kapten Arnold Heinrich Lain (enne eestist. Landberg), leitnant Aleksander Männik, veltveeblid Karl Pormeister, Jaan Mikkus, Peeter Kojalo (jõujaama ülem), vanemallohvitserid Siimer, Hiis, Laidvee, Taada ja Linno.

1938. aastal kuulusid Soomusrongide rügemendi ohvitseride kogu juhatusse esimees kolonel Erich Parvelt (enne eestist. Bartelt), abiesimees major Aleksander Zeemann, laekur kapten Jaan Üts, sekretär kapten Erich Kerde, majavanem oli leitnant Karl-August Hauser (eestist. 1939 Enn Haare), juhtkonna raamatukoguhoidja oli leitnant Johannes Kaevando.

1938. aastal kuulusid üleajateenijate kogu juhatusse esimees vanemallohvitser Elmar Vaher, esimehe abi vanemallohvitser Aleksander Korol, laekur oli nooremallohvitser A. Treial, sekretär oli veltveebel Ervin Jakuste, laenu-hoiukassa laekur oli vanemallohvitser A. Kivirähk, majavanemaks vanemallohvitser A. Paas ja raamatukoguhoidja veltveebel A. Väli.

Mis vana lahingulipp see oli, mille Soomusrongi „Kapten Irv“ Selts ehk endised Soomusrongi nr. 1 võitlejad rügemendile kinkisid? Sellest jutustas Soomusrongi nr. 1 luurajate komando vanemallohvitser Ernst Heiso:
„ Et meie komando ülem 28. jaanuaril 1919 evakueeriti haavatuna haiglasse, siis komando juhtimine jäi veltveebel August Kallase (WR II/3) hoolde. 1. veebruaril 1919. a. umbes kella 3 paiku öösel liikusid meie luurajad veltveebel Kallase juhtimisel kiiresti raudtee suunas Sangaste poolt Valga poole. Väike-Emajõe sillast Valga poole raudtee esimese vahimajakese juurde jõudnud, leidsime sealt rulliku. Tõstsime kiiresti selle raudteele ja veltveebel Kallas asus kuue mehega rullikule, et oleks võimalik liikuda kiiremini Valga suunas. Peale Kallase asusid rullikule mina, August Litsak, August Johanson, Johannes Voites ja üks dessantmees. Alustasime rullikut tagant lükates kiiresti edasiliikumist. Jõudsime Valga jaama piirkonda umbes kella 4 ajal meie poolt esimestena. Viimaseid punakaartlasi oli jaama rajoonist parajasti põgenemas Võnnu poole. Tulistasime nende suunas. Jaama ees seisis vaguneid mitmesuguse kraamiga. Viibisime jaama rajoonis umbes pool tundi, siis liikusime linna, Vaksali puiestee ja nüüdse Vabaduse tänava suunas.

Jõudnud Vabaduse tänavat mööda umbes nüüdse Kungla tänava otsa kohale, tulid meile vastu viis või kuus Valga prouat ja preilit. Nende hulgas oli keskealisi ja nooremaid. Naisterahvad sammusid otse meie juurde ja üks nendest andis meie ees liikuva veltveebel Kallase kätte Eesti lipu väljaõmmeldud kirjaga selle keskel. Lipu üleandja lausus pühalik-tõsisel toonil: „Pidage pühaks seda lippu ja toogu see teile õnne võitluses vaenlaste vastu!“

Lipul oli väljaõmmeldud kiri: „Julgust, edu, õnne!“

Tänasime lipu annetajaid südamest. See kohaliku rahva poolt annetatud lipp tundus meile tõesti püha võidu sümbolina, mida pidasime kalliks.

Lipu annetamise momendil nägime Paju poolt (nüüdne Kuperjanovi tänav) liikumas „Säde“ teatrimaja juurde salka soomusronglasi. Samal ajal pidid olema linnas ka kuperjanovlased. Läksime tagasi jaama ja umbes kella 7 ajal nägin ka jaama rajoonis kuperjanovlasi. Valge tulekul jõudis ka meie soomusrong Valga jaama. Kohe selle järele jõudsid jaama ka teised soomusrongid.

Annetatud lipu panime lehvima oma luurajate komando vagunile. Rongiga kauemat aega kusagil paigal seistes võtsime harilikult lipu vagunilt maha ning siis seisis see komando veltveebli hoole all. Luurajate komando vagun sai mitmel puhul pihta, kuid ilma, et luurajate keskel suuri kaotusi oleks olnud. Meil oli tõesti õnne.
Kui veltveebel Kallas 23. aprillil 1919. a. Kasaritsa lahingus langes, siis jäi lipp vanemallohvitser Eduard Ruhno ja hiljem minu, Ernst Heiso, kui veltveebli kohusetäitja hoole alla.

Bermonti sõjas 18. oktoobril 1919. a. soomusrong „Kapten Irv“ seisis Riia vaksali piirkonnas. Vaenlane hakkas pommitama jaama rajooni. Üks raske-kahuri mürsk langes rongi kõrvale. Rongi velsker sai surma ja mehi haavata. Teiste hulgas said kolmandat ning viimast korda haavata rongi ülem kapten Eduard Neps ja meie luurajate komando ülem leitnant Paul Villemi. Mürsu killud olid läbistanud meie komando vaguni, kõrval olevad ohvitseride vagunid ja kasiinovaguni. Õnneks olid luurajad sel momendil kõik vagunist väljas.

Mina koos teiste luurajatega jõudsin soomusrongile ja oma komando vagunisse kümmekond minutit pärast rongi pihta saamist. Rong oli toodud jaama piirkonnast veidi eemale. Mu esimene mure oli vaadata, kuidas on lugu lipuga vaguni katusel. Oma ehmatuseks märkasin, et vagunil seisis vaid mürsu killust purustatud lipuvarda jupp, kuna lipp oli kadunud. Jooksin kiiresti jaama rajooni rongi pihta saamise kohale ja leidsin sealt raudteel maas tänaseni säilinud lipu osa, mis lebas purustatud vaguni kildude ja klaasitükkide juures. Rohkem tükke lipust ei leidnud.

Panin tähele, et leitud lipu osa oli mürsu kildudest läbistatud. Luurajate komando veltveebli kohusetäitjana võtsin leitud lipu osa kui kalli aarde oma hoole alla ja hoidsin seda üle 19 aasta.

Vanade sõjaveteranide salajaseks südamesooviks oli külastada ning näha oma järglasi soomusrongidel. Nende lootuste täitumise pidulikul hetkel kavatsesime oma järglastele anda üle ka sõjaaegse lipu jäänused ühes kõigi heade soovidega vabastatud Valga kaaskodanikelt.“

Vana lahingulipp, mis Soomusrongide rügemendi 20. aastapäeval rügemendile üle anti, oli asetatud vastavasse mappi, mille sisemisele kaanele oli trükitud:

Soomusrong nr. 1 („Kapten Irv“) Vabadussõja aegne lipp – annetatud Soomusrongi nr. 1 luurajatele Valga kodanike poolt Valga vabastamise puhul 1. veebruaril 1919. a.

Olnud sõja kestel lahingulipuks rongi luurajate komando vagunil ja purustatud vastase mürsukildudest 18. oktoobril 1919. a. Riias.

Annetatud Soomusrongi rügemendile soomusrongide 20-da aastapäeva puhul, 29. novembril 1938. a.
„Kapten Irve“ Soomusronglaste Selts.