Imastu invaliidide kodu

1920. aasta maikuus, pärast Vabadussõja lõppu asutati Eesti riigi ja Eesti Punase Risti poolt Tallinnasse Magdaleena tn. 4 Magdaleeniumi seltsimajja vigastatud sõjameeste kodu. Esimene vigastatud sõjamees asus sinna elama 1. juunil 1920. aastal. Lühikese aja jooksul tekkinud ruumikitsikus sundis otsima paremaid võimalusi ja nii saadigi kodu kasutusse Imastu mõisahoone, kuhu koliti 26. oktoobril 1920. aastal.

1919. aasta suvel oli paigutatud Imastu mõisa kopsu- ja tiisikusehaigete sanatoorium, kus viibis ravil 50 haiget ja ametis oli 15 teenijat. Sanatooriumis viibis ravil ka hulga sõdureid. 3. augustil 1919. aastal korraldasid nad suurema rahvapeo, et koguda raha mõisahoonesse elektrivalgustuse sisseseade paigaldamiseks. Pidust osavõtjaid tuli kokku hulganisti ja kogutud 4815 marka kasutatigi elektrivalgustuse saamiseks. Sanatooriumi juhataja oli sel ajal dr. Arnold Feldmann. Paraku ei sobinud hoone ruumid sanatooriumi vajadusteks ja nii koliti oktoobri algul Imastust ära Harjumaale Seli mõisa, mis asus Hagudi raudteejaama lähedal.

Oktoobri lõpus Tallinnast üle toodud vigastatud sõdurite kodu asus nüüd Imastu mõisa, mille organisaatoriks olid Töö- ja hoolekandeministeerium ning Eesti Punane Rist. Sellest sai Eestis tolle ajastu ainulaadne ja ainuke sellelaadne asutus. Algselt hakkas kodus elama 30 invaliidi. Kodu põhimõte oli see, et sõjamehed, kes sõjaväljal olid kaotanud 70 – 100% töövõimest ja omal käel iseseisva eluga toime ei tulnud, said paiga, kus elada ja vastavalt oma võimetele õppida ja töötada. Kes veel natuke tööd teha suutis, see sai tegeleda lihtsama käsitööga, sest invaliidide kodusse asutati koheselt töökojad kingseppadele, rätsepatele, raamatu köitjatele ja avatud oli ka puutöökoda. Tellimusi esitasid ümberkaudsed elanikud ja linnarahvas Tapalt.

Vaba aega said invaliidid veeta lugemistoas, raamatukogus või muusika ja piljardi ruumides. Kogu ülalpidamine, söök, riided, voodipesu olid invaliididele tasuta.

Invaliidide kodu korraldajaks jäi Eesti Punane Rist. Riik toetas omapoolselt rahaliselt (näit. 1921. aastal oli riigipoolne toetus 1 659 400 marka, 1922. aastal 1 896 000).

Kodus elas korraga 40 – 50 invaliidi. Aegade jooksul muretseti invaliidide jaoks juurde muusikariistu, suviti aga saadeti invaliide mudavannide sanatooriumi. Tänu ravivõimalustele ja hoolitsusele võisid mõnedki kodu elanikud lahkuda Imastu kodust ja asuda iseseisvalt elama. Kodu töökodades õpitud ametid võimaldasid luua juba isikliku töökoja. Juhendajateks olid vilunud instruktorid, kes õpetasid välja kodus viibivaid invaliide. Võimalusel kodust lahkumiseks andis Punane Rist igakülgset abi nii töövahendite muretsemisel kui odavama laenu võimaldamisel.

1923. aasta kevadel annetas kindral Laidoneri nimelise kapitali valitsuse komitee Punase Risti Imastu invaliidide kodule 20 mänguriista puhkpillide orkestri asutamiseks. Kohe asutatigi orkestri koosseis ning alustati lugude õppimisega. Orkestrit hakkas juhtima üks Tapa vanemaid muusika- ja orkestrimehi Jakob Tammar.

1924. aastaks oli Punane Rist Imastu mõisahoone omale päriseks ära ostnud ja rendikuludega enam arvestama ei pidanud. Korraldati ka kursuseid, nende hulgas päevapildistamise (fotograafia) kursuseid. Kõik kursused olid 6-kuulised ja kestsid 1. jaanuarist 30. juunini ja 1. juulist alates aasta lõpuni.

Tapal toimuvatele seltskondlikele üritustele ja pidudele oli Imastu invaliididel alati tasuta sissepääs. Kuna eriti palju kasutati Tapa linnarahva poolt Imastu fototöökoja teenuseid, siis avatigi ateljee Tapa linnas Kesk tn. 5 majas (praegune Villa de Johanna). Valminud fotodele löödi taha valmistaja tempel: Foto „Imastu“ Tapa kaudu. Fototöökoda, kus toimus fotode ilmutamine jäi endiselt mõisa, kuid ateljee Tapale, mistõttu kujunesid ateljees töötavad invaliidid kohalikele fotograafidele tugevateks konkurentideks oma kvaliteetse töö tõttu.

Kokku töötas Imastu fotoateljees ja töökojas 9 fotograafi: August Jakobson, Karl Kukk, Johannes Metsis, Mihkel Must, Martin Pressmann, August Ritson, Jakob Treigut, Hans Varik ja Paul Volkov. Kõikides töökodades töötades said invaliidid 75% töötasust endale ja ülejäänud jäi kodu ülalpidamiseks. Ühes kuus võis niimoodi teenida umbkaudu 40 krooni. Töökodades halva tervise tõttu mittetöötajad said veel eraldi tubakaraha kuni 3 krooni kuus. Lisaks sellele said invaliidid 4 tasuta rongipiletit aastas, et liikuda ka kaugemale.

Kodu personal koosnes kodu juhatajast, majanduse juhatajast, aednikust, kojamehest ja 4 tüdrukust. Kodu päralt oli 43-tiinu suurune maa-ala, millest põllumaad 16 tiinu. Seal oli eeskujulik põllumajanduslik majapidamine sisse seatud.

1920. aastate lõpuks oli Imastu kodu soetanud omale korraliku karja, sigala ja kanala, omades seega erimajapidamist. Kari koosnes vaid puhtaverelistest Friisi tõugu loomadest, seakasvatus parematest Inglise ja Saksa tõusigadest ja isegi kanakasvatuses olid vaid tõu sulglinnud. Kogu selle kodu juures asuva majapidamise organiseerimisel ja kujundamisel oli väga suuri teeneid kodu juhatajal reserv-ohvitseril Jaan Viltropil.

1933. aasta andmetest saab lugeda, et Imastu invaliidide kodust oli selleks ajaks läbi käinud 123 invaliidi, kelledest 41 veel kodus elasid. Lahkunud oli omal soovil 55 ja väljaheitmise tõttu 10 invaliidi, 17 invaliidi oli surnud. Enamus kodus viibivatest invaliididest olid I Maailmasõjas vigastatud sõdurid, kellede vähene pension (vaid 10 krooni kuus) ei võimaldanud iseseisvalt elada ja tegutseda. Ilmasõja invaliide oli 30, Vabadussõja invaliide 11.

Üldse kodus viibivatest invaliididest oli 13 jala kaotanud või raskekujulise jalavigastuse osaliseks saanud, 5 invaliidi olid kaotanud käe, ühel puudud silm ja 7 invaliidi kannatasid halvatuse all. Närvirikete all kannatas 1 invaliid, teistel olid mitmesuguseid muid vigastusi. Sõjaministeeriumi poolt anti iga kolme aasta järel uued käe või jala proteesid, kelledel neid vaja läks.

Kui muidu olid kodu elanikud rahumeelsed ja läbisaamine oli hea, siis vahel juhtus siiski mõni intsident. Näiteks 1935. aasta sügisel koostati invaliid Joosep Orule noaga ähvardamiste ja kallaletungi katsete eest protokoll. Kuna protokollile ei järgnenud karistust, sai J. Oru sellest nagu uut julgust ja hankis salaja endale denaturaati, mille tarvitamisest joobnuna hakkas uuesti märatsema, sõimas kodu juhatajat ja ähvardas teisigi inimesi. Ühel novembriõhtul läks aga Joosep Oru kodu kööki, püüdes seal segada keetja Linda tegevust ja kui ta Linda keeldumise peale vihastas, haaras oma kargu ja lõi sellega Lindale raske haava pähe.

Kusjuures just Joosep Oru oli see mees, kes 1933. aasta sügisel leidis Imastu mõisa põllulu kummalise kivimoodustise, viis selle koju, pesi puhtaks ja hoidis seda oma toas. Kord tuli tema juurde Kadrina õpetaja praost Beermann, kes oli üks suur looduse ja maavarade uurija. Beermann võttis kivi endaga kaasa ja saatis selle Tartu Ülikooli, kust sai üsna pea vastuse, et kiviplatakas on kivistunud kilpkonn – ürgloom, mille vanus umbes 550 miljonit aastat. Niisugust leidu polnud Eestis varem keegi leidnud. Kivi kaal oli 15 kilo, kilpkonna kilbi sarnane, seest õõnes, pikkus umbes 35cm ja laius 20cm. Kivi jäi ülikoolile uurimiseks.

Imastu invaliidide kodus elas ka vigastatud sõdur Karl Kukk. Ta töötas fotoateljees ja fototöökojas. Kord 1929. aasta sügisel juhtus nii, et heinamaal oli lammas ketis, keda ründas haruldaselt suur pruunikat värvi kotkas-kull. Karl Kukk haaras püssi ja lasi lammast ründava kotka maha. Röövlindu lähemalt uurides selgus, et tema pahema jala ümber oli hõberõngas, kuid tugevasti jalga kinni kasvanud, mis arvatavasti siis oli jala ümber pandud, kui kotkas veel noor oli. Rõngal olid järgmised sõnad ja arvud: „Breslau – K. Brümmel. 31. X. 10. Peremees kavatseb kotkast täis toppida lasta.“
Kotka tulistaja Karl Kukk oli ise I Maailmasõja invaliid ja Vabadussõja vabatahtlik. Tema oli kodus elades konstrueerinud automaatselt töötava kiirfotoaparaadi. Kaamerakasti juurde oli konstrueeritud eriline vedelikukindel nõu piltide ilmutamiseks ja kinnitamiseks. Tarvitses vaid vändast liigutada ja pildid tulid aparaadist välja. Oli ta ju töötanud juba pikka aega fototöökojas ja teadis hästi fotoilmutuse saladusi. Maailmasõja mälestusena kandis ta oma kehal 22 kuulihaava jälge. Ja siiski veel oli tal lõuapäras üks kuulikild sees. Kõige raskemini sai ta haavata ühes lahingus, kus tal püssikuul pealaest sisse tungis ja väljus paremast silmast seda purustades. Meelemärkusetuna maas lamades tabas teda veel mitu lasku. Vabadussõjas oli ta aga ülemjuhataja kindral Laidoneri käskjalg.

Temast tuleb edaspidi veelgi juttu.

Mai alguses 1937. aastal suri pärast pikka haigust Imastu invaliidide kodu juhataja Jaan Viltrop. Ta oli sündinud 1888. aastal Aaspere mõisas, kus tema isa oli mõisa vahimeheks. Peale kooli lõpetamist asus ta Põdruse valla algkooli juhataja kohale, kuhu ta jäi 14 aastaks. Maailmasõjast võttis osa lipnikuna, saades raskesti haavata paremast õlast. Vabadussõjast võttis osa algusest lõpuni 5.jalaväepolgu kuulipildurite rooduülema kohusetäitjana. Peale Vabadussõda ta määratigi Imastu invaliidide kodu juhatajaks. Oma töötamise aja jooksul viis ta Imastu kodu üleriiklikult tunnustatud majanduslikule tasemele, oli hea „majaisa“, soojasüdameline ja alati abivalmis keda armastati ja usaldati kõikide poolt. Leinama jäid invaliidide kodu pere ja kogu Tapa seltskond.

Eesti Punane Rist palkas uueks Imastu kodu juhatajaks Theodor Elmar Suster`i (sünd. 05.01.1906, surn. 15.12.1977, eestistatud Ilmar Sõstar).

1939. aastal oli Eesti Punase Risti poolt lisaks senisele Imastu invaliidide kodu majapidamisele juurde ostetud veel 17 ha suurune „Paemurru“ talu, mis kodu käes senimaani rendil oli. Rendile jäi edaspidi veel naabruses asuv „Kuusiku“ talu. Kodul oli selleks ajaks mõisa kõrvalhoonetsesse asutatud kanalad, pardila, hanela, loomalaut, sigala, hobuste tall, jää- ja juurvilja- ning kartulikelder, aidad, küünid jne. Kodul oli olemas oma sigade sugulava, mis võitis näitustel korduvalt kõrgeid auhindu. Kasvatati suure valge Inglise sea tõugu. Talli uhkuseks oli vana, ligi 30-puudane kuldimürakas, kes oli toodud Inglismaalt. Sugulava põrsastele oli suur nõudmine, need olid alati mitu kuud ette ära tellitud.

Kanad (valge leghorni ja Rood-ailendi sugulava) oli tunnistatud 1.järgu sugulavaks. Teiste hulgas uhkeldasid veel kääbuskanad ja kuked. Kanamune telliti samuti mitme kuu peale ette, samuti väikesi tibusid. Kasvatati ka sugulava Tuluusi ja Emdeni tõugu hanesid, kellede munad olid müügis hinnaga 1 kroon tükk. Ei puudunud ka Pekingi pardid ja pronks- ning valged kalkunid. Ka kalkunimune müüdi.
Piimakari oli puhastverd friisi tõugu ja koosnes 13 lüpsilehmast. Kuna karja- ja heinamaid olid sealse soise maapinna tõttu vähe, ei võimaldanud see suuremat karja pidada. Aga selle karja uhkuseks oli pull, kelle nimi oli Hitler. Tallis oli aga väike pikkade kõrvadega ja alati melanhoolne eesel, kelle ülesandeks oli kärutada naistele suvel rohtu ja juurvilja ja viia vahel piimavoorgi Tapale. Eeslil oli aga omapärane arusaamine tänamisest: võtnud lahke andja poolt leivatüki vastu, keeras ta ruttu end ümber ja lõi mõlema tagumise jala kabjaga ülesse.

1939. aastaks elas Imastu kodus 40 invaliidi. Töökodasi oli kolm: kingsepa, päevapildi ja köitetöökoda. Suurim neist oli kingsepatöökoda, kus töötas 13 meest, päevapildi töökojas 6 meest. Enam väljaõppinud meistreid ei kasutatud, sest nüüd olid kodul juba omaenda väljaõppinud invaliidid meistrid. Peale töökodades töötamise võisid, kes selleks suutelised olid, käia tööl põllul, aias, lautades, saades igalt poolt eritasu. Kes aga tööd teha ei jaksanud, selle peale halva pilguga ei vaadatud. Üks mees lamas seljahalvatuse tagajärjel alaliselt voodis, 2 – 3 meest olid juba voodisse jäämas. Nende eest hoolitses halastajaõde. Oma maise elutee oli kodus lõpetanud 18 meest, kes olid maetud Tapa kalmistule invaliidide matmispaigale. Seal puhkas ka invaliidide kodu kauaaegne juhataja Jaan Viltrop. Hiljem (1964. aastal) maeti sinna ka invaliidide kodu kauaaegne perenaine Paula Vennik.

Invaliidid elasid mõisas üksikutena, kellel olid perekonnad, siis perekonnad elasid kusagil mujal. Elati 2 – 3 mehega ühes toas. Lugemissaalis käisid kõik suuremad eesti päevalehed, seal oli raadio, malendid, kabe ja muid mänge. Samuti oli klaver, mida mitu meest mängida oskas. Mõisa hoovil oli väike kõlakoda koos peoplatsiga, kus suvel korraldati peoõhtuid ja samas asus ka käsipalliplats. Näiteks korraldas invaliidide kodu 10. septembril 1939. aastal oma ruumides ja pargis aiapeo mitmekesise eeskavaga. Algul mängis oma invaliidide puhkpilliorkester, mida juhatas pikaaegne juhataja Jakob Tammar. Esitati rahvatantse ja E. Laidsaare ühevaatuselised naljamängud „Kapral Pension kosjas“ ja „Kapral Pension selgeltnägijana“ Imastu-Vanamõisa tegelaste ettekandel. Pargis oli korraldatud mustlaslaager, loterii-allegrii, veini-õlle baar, talutare ja kõiksugu muid lõbustusi.

Siis aga juhtus kole õnnetus.

See oli septembri alguses 1939. aastal. Ühel ööl süttis põlema kodu viljaküün, kust tuli kandus edasi ka turbakuurile ja tallidele. Hooned hävisid tules ühes sees oleva viljaga, põhkude, põllutööriistade jm. varaga. Suure vaevaga suudeti päästa osa karjalaudas olevaid loomi, kuid osa hukkus tules. Nii leidsid tulesurma kaks hobust ja viis siga. Kaks siga kuulus kodu põllutöölisele Aleksander Kesamaale. Hobustest oli üks tööhobune, teine 1,5 aastane sälg. Vallasvarast põles sisse umbes 20 475 kg peksmata kaera, 20 000 kg rukkisasi, 6286 kg kaerapõhku, 20 000 kg metsheinu, 1600 kg vikiheina, purustatud ja purustamata alusturvast, turbapurustaja, 7 vankrit, koormakaal, hobuseriistad, põllutööriistad, käsitöövahendid jpm.

Tuld oli kustutama tulnud Tapa, Lehtse, Ambla ja Imastu tuletõrjujad. Üks Tapa tuletõrjuja, 63-aastane Juhan Seiton, sai vingumürgituse ja südame ülepingutuse tagajärjel südame tuiksoone halvatuse. Temal oli arstide arvates vähe lootusi ellujäämiseks.

Kui hooned olid küll kindlustatud, siis vallasvara mitte ja nii arvati kogukahju umbes 20 000 kroonile.
Tulekahju tekkepõhjuseks arvati süütamist, mille pani toime oma kodu elanik, kes vahistati Tapa jaamas, mõistuselt veidi ebanormaalne Karl Kukk. Temast oli eespool juba juttugi. Ta oli juba varem nurisenud kodus valitseva korra vastu ja oli isegi ähvardanud hooneid põlema panna. Tulekahjuööl Tapa poolt õnnetuskohale sõitjad nägid teda teeäärsesse kraavi peituvat. Hiljem Tapa jaamas vahistamisel oli tal taskus pilet Tartu jaamani, kuigi tal varem puudus kavatsus sinna sõiduks. Süütamist ta muidugi omaks ei võtnud.

Pärast tulekahju paigutati kodu veiste kari esialgselt kevadel ostetud „Paemurru“ talu lauta, hobustele leiti ulualune abimetsaülema Laasi tallis ning sigadele kodu vanas kitsukeses kanalas ühes lindudega. Kiiresti asuti uute hoonete ehitusele. Alustati sealaudast, millega ehitati ühise katuse alla ka hobusetall ja küün.

1940. aasta Vabariigi aastapäeva pidustusteks valmistuti Imastu kodus hoolega, nagu see alati olnud oli. See oligi ainuke päev aastas, kui invaliide eriliselt meeles peeti ja oli tavaline traditsioon, et Tapa seltskondlikud ühendused kogusid selleks annetusi ja kingitusi. Mida rohkem aeg edasi läks Vabadussõja lõpust, seda vähemaks jäi ka annetusi. Kuid Vabariigi aastapäeval külastasid seltside tegelased invaliidide kodu alati, võeti osa aktusest, esineti koorilauluga ja jagati kingitusi. 1940. aasta seisuga ei olnud ka invaliide kaugeltki vähemaks jäänud, kodus oli 42 hoolealust. Sõjaaegsed mehed olid jäänud vanemaks, tervis läinud viletsamaks ja nad ei suutnud väljaspool kodu saadava pensioniga end elatada. Maailmasõjast osavõtnud hakkasid tasapisi hauda varisema ja ülekaalus olid Vabadussõjast osavõtnud mehed.

Aastapäeva aktusel pidas vaimuliku talituse praost Gustav Beermann Kadrinast, mälestades ühtlasi Vabadussõjas langenuid ja invaliidide kodust surma läbi lahkunuid. Tervitusi tõid Tapa linna omavalitsuse, Tapa garnisoni, Kaitseliidu jt. seltskondlike organisatsioonide esindajad, andes neile ühtlasi üle külakosti Tapa seltskonna poolt. Aktusel esinesid Tapa ühendatud segakoor ja bariton Jüri Viinamägi. Aktusele järgnes koosviibimine virkade Tapa malevkonna naiskodukaitsjate ja Punase Risti komitee daamide poolt korraldatud teelauas, kus vahetati mälestusi ja puhuti mõnusat juttu. Muuseas, keset aktust juhtus mingi rike elektri sisseseades, mille tõttu kogu ülejäänud õhtu veedeti müstiliste küünlatulede valgel.

1942. aasta mai kuu.

Uus valitsus, uus elukorraldus.

Imastu invaliidide kodus toimus „pereheitmine“. Uue kava kohaselt viidi Imastu kodust hoolealused-invaliidid üle Paide lähedal asuvasse Eivere mõisa, kus senimaani oli tegutsenud töövõimetute metsateenijate kodu. Imastu mõisa aga toodi laste puhkekodu.

Imastusse jäi siiski alles sigade ja lindude sugulavad, mis taheti kommunistide ajal likvideerida, kuid siiski jäid alles. Senine kodu juhataja Ilmar Sõstar lahkus ametist, ühtlasi ka Kadrina veisekasvatuse jaoskonna agronoomi kohalt ning siirdus Jõhvi nõuandejaoskonna konsulendiks, kust juba 1943. aastal aprillis siirdus Munaekspordi teenistusse, veel hiljem sai temast Tallinna Loo linnuvabriku direktor.
Uue loodud laste puhkekodu juhatajaks valiti juba ERÜ poolt uus inimene, sest lastekodu allus ERÜ-le. Lastekodu majandusliku poole eest jäi hoolitsema senine invaliidide kodu perenaine Paula Vennik, kes oli seda vastutusrikast ala Imastus juhtinud juba üle 21 aasta.

Tapa linnakalmistul asub Imastu invaliidide kodu rahula, mis on ümbritsetud betoonist valatud aiaga, mille keskel asub kõrge hauasammas. Kahele kaldu valatud betoonplaadile on raiutud pühakirja sõnad ja betoonist piirde kahe posti välisküljele on raiutud värsid.

Sinna maetutest on tuvastatav Paavo Tikka (1899-1929) – Eesti Vabadussõja invaliid, Soome vabatahtlik Põhjapoegade rügemendist; Jaan Viltrop (1888-1937) – kauaaegne Imastu invaliidide kodu juhataja ja Paula Vennik (1881-1964) – Punase Risti Tapa komitee esinaine ja kauaaegne Imastu invaliidide kodu perenaine.